–

GT, esindaja: ügyvéd T. Szabó,

–

HS, esindaja: ügyvéd T. Várhelyi,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja Zs. Biró‑Tóth,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Talabér-Ritz ja A. Cleenewerck de Crayencour,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tuleb tõlgendada Euroopa Liidule antud pädevust, selleks et tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja liidu õiguse aluspõhimõtted, mis käsitlevad võrdsust seaduse ees, tõhusat õiguskaitset ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288), eelkõige selle kaheksandat kuni kaheteistkümnendat ja kahekümnendat põhjendust ning artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses laenuandjast äriühingu GT (edaspidi „äriühing“) ja laenuvõtja HS-i vahel ning see käsitleb nende poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisust seoses laenusumma väljamaksmisel kohaldatava vahetuskursi märkimata jätmisega.

3

Direktiivi 93/13 kaheksas kuni kaheteistkümnes ja kahekümnes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„ühenduse kahes tarbijate kaitse ja teavitamise poliitika programmis […] on rõhutatud, et on tähtis kaitsta tarbijaid ebaõiglaste lepingutingimuste eest; see kaitse tuleks sätestada ühenduse tasandil ühtlustatud või vahetult seal vastuvõetud õigusnormidega;

kõnealustes programmides pealkirja all „Tarbijate majandushuvide kaitse“ kindlaksmääratud põhimõtte kohaselt väidetakse järgmist: „kauba ja teenuste omandajad peaksid olema kaitstud müüja või teenuste osutaja volist tulenevate kuritarvituste eest, eelkõige ühepoolsete tüüplepingute ning oluliste õiguste ebaõiglase lepingutest väljajätmise eest;

tarbijat saab tõhusamalt kaitsta, kui ebaõiglaste tingimuste suhtes võetakse vastu ühtsed õigusnormid; kõnealuseid õigusnorme tuleks kohaldada müüjate või teenuste osutajate ning tarbijate vahel sõlmitud kõigi lepingute suhtes; seetõttu tuleb käesoleva direktiivi reguleerimisalast muu hulgas välja jätta töölepingud, pärimisõigust ja perekonnaõigust käsitlevad lepingud ning lepingud, mis on seotud äri- või täisühingute asutamise ja töö korraldamisega;

tarbija peab olema samaväärselt kaitstud nii suusõnaliste kui ka kirjalike lepingute puhul, viimaste puhul olenemata sellest, kas lepingutingimused on kindlaks määratud ühe või mitme dokumendiga;

praegused siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ette näha üksnes osalist ühtlustamist; käesolev direktiiv hõlmab eelkõige ainult neid lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud; liikmesriikidel peaks olema võimalus asutamislepingu sätteid arvesse võttes kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ettenähtud õigusnormidest rangemad;

[…]

lepingud peaksid olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning tarbijale tuleks anda tegelik võimalus kõigi tingimustega põhjalikult tutvuda, kusjuures kahtluse korral tuleks kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust.“

4

Selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 on sätestatud järgmist:

„Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või ühendus on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

5

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

6

Sama direktiivi artikli 4 kohaselt:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

7

Direktiivi 93/13 artiklis 5 on sätestatud järgmist:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. […]“.

8

Selle direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

9

1996. aasta CXII seaduse krediidiasutuste kohta (a hitelintézetekről és a pénzügyi vállalkozásokról szóló 1996. évi CXII. törvény; edaspidi „Hpt seadus“) § 213 lõike 1 punktis a on sätestatud järgmist:

„Kehtetu on selline tarbijakrediidileping või eluasemelaenuleping, mis ei sisalda

10

2014. aasta XXXVIII seaduse, millega nähakse ette teatavad muudatused seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepinguid käsitleva kohtupraktika ühtlustamise kohta (Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről szóló 2014. évi XXXVIII. törvény; edaspidi „DH 1 seadus“), § 1 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Käesolevat seadust kohaldatakse tarbijalaenulepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 1. maist 2004 kuni käesoleva seaduse jõustumise kuupäevani. Käesoleva seaduse kohaldamisel on mõiste „tarbijaga sõlmitud laenuleping“ kohaldamisalas mis tahes välisvaluutal põhinev (välisvaluutaga seotud või selles nomineeritud ja Ungari forintites tagasi makstud) või Ungari forintitel põhinev krediidi- või laenuleping või mis tahes kapitalirendileping, mille on sõlminud finantseerimisasutus ja tarbija […]“.

11

Seaduse DH 1 § 3 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud järgmist:

„1.   Tarbijalaenulepingutes on tühised sellised tingimused – välja arvatud eraldi kokku lepitud lepingutingimused –, mille kohaselt finantseerimisasutus valib laenu või liisingu eseme finantseerimiseks mõeldud summa andmisel ostukursi ning tagasimaksmise jaoks müügikursi või laenu väljamaksmise ajal kindlaksmääratud vahetuskursist erineva vahetuskursi.

2.   Lõikes 1 osutatud tühise lepingutingimuse asemel kohaldatakse nii laenu väljamaksmisele kui ka tagasimaksmisele (sh välisvääringus määratud laenumaksetele ja kõikide kuludele, tasudele ja komisjonitasudele) Ungari Panga ametlikku vastava vääringu vahetuskurssi.“

12

2014. aasta LXXVII seaduse, mis reguleerib mitmesuguseid küsimusi seoses tarbijaga sõlmitud laenulepingutes nimetatud vääringu muutmisega ja intressi reguleerivate õigusnormidega (2014. évi LXXVII. törvény az egyes fogyasztói kölcsönszerződések devizanemének módosulásával és a kamatszabályokkal kapcsolatos kérdések rendezéséről; edaspidi „seadus DH 3“), § 3 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Tarbijatega sõlmitud laenulepinguid muudetakse käesoleva seaduse sätete kohaselt.“

13

Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtuotsuses nr 1/2016 PJE, mis on tehtud Alaptörvény’i (Ungari põhiseadus) artikli 25 lõike 3 alusel tsiviilõiguse kohtupraktika ühtlustamise kohta, on öeldud järgmist:

„1.   Valuutapõhine tarbijakrediidileping või eluasemelaenuleping vastab [Hpt] seaduse § 213 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimustele, kui kirjalikus lepingus – sealhulgas selle sõlmimise ajal lepingu osaks muutunud tüüptingimustes – on laenusumma kindlaks määratud forintites (maksevääring), tingimusel, et selliselt kindlaksmääratud laenusummale vastavat summat valuutas (arvestusvääring) on võimalik täpselt välja arvutada lepingus kindlaksmääratud hilisemal ümberarvestamise kuupäeval, selle puudumisel aga väljamaksmisel, sel ajal kehtiva vahetuskursi alusel.

[…]

3.   Kui valuutapõhine tarbijakrediidileping või eluasemelaenuleping – sealhulgas selle sõlmimise ajal lepingu osaks muutunud tüüptingimus – sisaldab punktides 1 ja 2 sätestatud andmeid, siis pärast lepingu sõlmimist teatavaks tehtud ühepoolset tahteavaldust (näiteks laenu väljamaksmise teatis, tagasimaksegraafik, perioodiliste maksete tagasimakseperioodid) loetakse tarbija ühepoolseks teavitamiseks krediidiasutuse poolt, mis ei mõjuta lepingu sõlmimist või kehtivust.“

14

Äriühing sõlmis 20. veebruaril 2006 HS-i kui laenuvõtjaga laenulepingu sõiduauto ostmise rahastamiseks. Laen oli nomineeritud välisvaluutas, käesoleval juhul Šveitsi frankides (CHF). Kõnealuse laenu summa kindlaksmääramisel võeti aluseks Ungari forintites (HUF) taotletud summa, antud juhul 3859000 Ungari forintit, kohaldades rahaliste vahendite väljamaksmise kuupäeval kehtinud vahetuskurssi. Selle lepingu kohaselt „[p]ooled kirjuta[sid] alla lepingule, mille sisu vasta[s] laenuandja heakskiitmise teatises esitatule“. Heakskiitmise teatis saadeti seejärel, pärast laenulepingu allakirjutamist 7. aprillil 2006, laenuvõtjale. Teatis, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et laenuvõtja ei olnud sellele alla kirjutanud, sisaldas väljamakstud laenule kohaldatavat vahetuskurssi (1 CHF = 164,87 HUF).

15

Kõnealuse lepingu tingimuste kohaselt tuli laen tagasi maksta Ungari forintites ning laenumaksete summa sõltus Šveitsi frangi ja Ungari forinti vahelisest vahetuskursist, mida kohaldati nende maksmise kuupäeval, mistõttu laenuvõtja kandis valuutariski.

16

Äriühing ütles 4. märtsil 2013 laenulepingu üles, väites, et laenuvõtja ei täitnud tagasimaksmise kohustust. Seejärel esitas ta laenuvõtja vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, paludes temalt välja mõista laenusumma 1463722 forintit koos intressidega.

17

Oma kaitseks väitis laenuvõtja eelkõige Hpt seaduse § 213 lõike 1 punktile a tuginedes, et laenuleping on tühine põhjusel, et see ei sisalda laenu eset, kuna rahaliste vahendite käsutusse andmise aluseks oleva Šveitsi frangi ja Ungari forinti vahetuskurss määrati vaid laenu heakskiitmise teatises, millele kirjutas alla ainult äriühing.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tema menetluses olevas kohtuasjas on kohaldatavad madalama astme kohtutele kohustuslikud Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendid kohtupraktika ühtlustamiseks, mille hulgas on kohtulahend nr 1/2016. Selle kohtulahendi kohaselt on äriühingu poolt laenu heakskiitmise teatises ühepoolselt kindlaks määratud vahetuskursil lepingutingimusega samaväärne õiguslik jõud, kui lepingus endas ei ole kindlaks määratud vahetuskurssi, mida kohaldatakse rahaliste vahendite väljamaksmisel. Samast otsusest järeldub, et asjaolu, et võlgnik ei ole laenu heakskiitmise teatisele alla kirjutanud ja et võlausaldaja ei pea tõendama, et võlgnik on selle teatise kätte saanud, ei ole selles suhtes oluline.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et lepingu kehtivuse tunnistamine tooks kaasa selle, et laenuvõtja peab taluma vahetuskursi riskist tulenevaid finantstagajärgi. Seega, kui asja arutav kohus tunnistab sellise välisvaluutas nomineeritud laenulepingu vastavalt § 213 lõike 1 punktile a kehtivaks, oleks see laenuvõtja majanduslike huvidega vastuolus. Seetõttu tahab see kohus olla kindel, et otsus nr 1/2016 ei ole vastuolus liidu õiguse sätetega, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid.

20

Sellistel asjaoludel otsustas Budai Központi Kerületi Bíróság (Buda esimese astme kohus, Ungari) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas Euroopa Liidule antud pädevusega, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse kõrge tase ja Euroopa Liidu aluspõhimõtetega, milleks on seaduse ees võrdsus, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele menetlusele, ning direktiivi [93/13] erinevate sätetega, nagu [selle kaheksas kuni kaheteistkümnes ja kahekümnes põhjendus], samuti [selle direktiivi] artikli 4 lõige 2 ja artikkel 5, on vastuolus normatiivne liikmesriigi kohtupraktika, mis:

21

Euroopa Komisjon väidab, et kõnealune küsimus ei ole vastuvõetav põhjusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole Euroopa Kohtule sisuliselt esitanud kõiki olulisi fakti- ja õigusküsimusi, eelkõige asjaolu, et põhikohtuasi on osa laiemast kontekstist, kus Ungari seadusandja sekkub seadusandlikult laenulepingutesse nagu põhikohtuasjas ja mille tulemusena võeti vastu seadused DH 1 ja DH 3. Nende seaduste kohaselt on seda liiki lepingu puhul algul ette nähtud vahetuskurss asendatud tagasiulatuvalt ja automaatselt Ungari seadustega sätestatud vahetuskursiga, ilma et see piiraks seadusega kindlaks määratud kursiriski säilitamist. Komisjon on seisukohal, et neid seadusi tuleb käsitada kohustuslike õigusaktide sätetena direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses, et hinnata seost liidu õiguse sätete, mida on palutud tõlgendada, ja põhikohtuasja faktide või eseme vahel.

22

Komisjoni väitel ei ole taotletud liidu õiguse tõlgendamisel mingit seost põhikohtuasjaga, sest seaduste DH 1 ja DH 3 vastuvõtmisega on direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 kohaldamisalast välja jäetud sellised laenulepingutes sisalduvad vahetuskursi- ja riskiklauslid, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mistõttu käesolevat direktiivi ei saa enam käesoleval juhul kohaldada.

23

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale eeldatakse, et on asjakohased liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus tagasi lükata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punkt 37).

24

Eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude ülevaatest nähtub, et esitatud küsimus on seotud olukorraga, kus tarbija sõlmis välisvaluutas nomineeritud laenulepingu, samas kui selle laenu täpne summa välisvaluutas määrati kindlaks alles pärast lepingu sõlmimist vahetuskursi alusel, mille äriühing määras kindlaks eraldi dokumendis ja mida kohaldati tarbija esitatud rahastamistaotluses märgitud summa suhtes, mis on väljendatud omavääringus.

25

On tõsi, et komisjoni osutatud seaduste, mis asendavad sätteid, millega asendatakse tingimused, milles sätestatakse erinevus ühelt poolt laenu andmise vahetuskursi (asjaomase valuuta ostuhind) ja teiselt poolt laenu tagasimaksmise kursi (müügihind) vahel, ja tingimuse, millega nähakse ette ühtne vahetuskurss, nimelt Ungari Riigipanga määratletud vahetuskurss, tagajärg on, et viimati nimetatud tingimus jääb direktiivi 93/13 kohaldamisalast välja, sest see kajastab imperatiivset õigusnormi direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Selle sätte range tõlgendamise tõttu ei saa siiski järeldada, et teine lepinguline tingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis sätestab välisvaluutas nomineeritud laenusumma kindlaksmääramise tingimused, jäetaks samuti selle direktiivi kohaldamisalast tervikuna välja (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punktid 65 ja 66), mistõttu ei selgu ilmselgelt, et see ei ole põhikohtuasjas käsitletavale tingimusele kohaldatav.

26

Järelikult on eelotsuse küsimus vastuvõetav.

27

Kuigi eelotsuse küsimus käsitleb ainult osaliselt liidu õiguse konkreetse õigusakti tõlgendamist, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohtul tuleb selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud asjaolude kogumi hulgast, ja eriti eelotsusetaotluse põhistusest need liidu õiguse sätted, mida tuleb vaidluse eset silmas pidades tõlgendada (vt selle kohta 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aqua Med, C‑266/18, EU:C:2019:282, punkt 39).

28

Kuna Budai Központi Kerületi Bírósági (Buda keskne linnaosakohus) küsimuste eesmärk on määrata kindlaks direktiivist 93/13 tulenevad tühisuse tingimused sellise laenulepingu puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb selle artikli 3 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1 lisada liidu õiguse hulka, mida see kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada.

29

Seega tuleb arvesse võtta, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1, artikli 4 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu need, mida on tõlgendanud selle liikmesriigi kõrgeim kohus ja mille kohaselt ei ole tühine selline välisvaluutas nomineeritud laenuleping, milles on tarbija rahastamistaotlusele vastav summa küll riigi omavääringus kindlaks määratud, kuid milles ei ole märgitud sellele summale välisvaluutalaenu lõpliku summa kindlaksmääramisel kohaldatavat vahetuskurssi, märkides samas ühes oma tingimustest, et selle määrab kindlaks krediidiandja pärast lepingu sõlmimist eraldi dokumendis.

30

Esiteks, nagu nähtub esitatud küsimuse sõnastusest, lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldusest, et põhikohtuasjas käsitletud lepingutingimust, millega määratakse kindlaks välisvaluutas antava laenu summa kindlaksmääramise tingimused, tuleb käsitada laenulepingu põhieseme määratlemisena direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

31

Nende lepingutingimuste ebaõiglast laadi hinnatakse kõnealuse sätte kohaselt ainult juhul, kui liikmesriigi pädev kohus leiab pärast iga üksikjuhtumi hindamist, et müüja või teenuse osutaja on need koostanud selges ja arusaadavas keeles (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 48).

32

Euroopa Kohus on rõhutanud, et seda lepingutingimuse lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõuet, mida on meenutatud ka nimetatud direktiivi artiklis 5, ei saa taandada ainult nende tingimuste arusaadavusele vormilises ja grammatilises mõttes. Ta leidis vastupidi, et kuivõrd direktiiviga rakendatud kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuseosutajaga nõrgemal positsioonil ja seda eeskätt teabe osas, siis tuleb kõnealust nõuet mõista laialt (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus EOS KSI Slovensko, C‑448/17, EU:C:2018:745, punkt 61).

33

Seega tuleb nõuet, mille kohaselt lepingutingimus peab olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, mõista nii, et leping peab lisaks kirjeldama läbipaistavalt selle mehhanismi konkreetset toimimist, millele kõnealune tingimus viitab, ning vajaduse korral selle mehhanismi ja teistes tingimustes kehtestatud mehhanismide vahelist suhet, mistõttu asjaomasel tarbijal oleks täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal võimalik ette näha sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 45).

34

Sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kus laenusumma sõltub rahaliste vahendite väljamaksmise kuupäeval kehtivast vahetuskursist, mille laenuandja on pärast lepingu sõlmimist kindlaks määranud, on nimetatud tingimusega nõutud, et välisvaluutas väljendatud laenusumma kindlaksmääramise mehhanism ning kohaldatav vahetuskurss oleks läbipaistvalt kindlaks määratud, mistõttu piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikul ja arukal keskmisel tarbijal on võimalik täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal ette näha sellest lepingust talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi, sealhulgas eelkõige tema laenu kogukulukust (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 47, ning 22. veebruari 2018. aasta kohtumäärus ERSTE Bank Hungary, C‑126/17, ei avaldata, EU:C:2018:107, punkt 32).

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama seda küsimust, võttes arvesse kõiki asjaomaseid faktilisi asjaolusid, sealhulgas reklaami ja teavet, mida laenuandja laenulepingu üle peetud läbirääkimistel andis (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 46).

36

Selleks teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kindlaks, kas tarbijal oli kõiki asjaomaseid asjaolusid silmas pidades võimalik mõista, kuidas tuli kindlaks määrata välisvaluutas nomineeritud laenu summa ja kohaldatav vahetuskurss ning millised on selle majanduslikud tagajärjed tarbija jaoks. Siiski ei saa nõuda, et müüja või teenuseosutaja oleks kõiki neid asjaolusid lepingu sõlmimise ajal konkreetselt täpsustanud.

37

Teiseks, kui kõnealuse uurimise tulemusena selgub, et vahetuskursi kindlaksmääramise tingimust ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses, on asjaomane leping õigustühine ainult juhul, kui ühelt poolt on tuvastatud, et kõnealune tingimus on ebaõiglane selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning teiselt poolt ei saa leping ilma nimetatud tingimuseta kehtida, nagu on sätestatud selle artikli 6 lõikes 1.

38

Mis puudutab esiteks kõnealuse tingimuse ebaõiglust, siis pädev kohus peab otsustama, kas see tekitab, vaatamata heausksuse nõudele, märkimisväärset tasakaalustamatust lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel kõnealuse tarbija kahjuks.

39

Selle hinnangu andmiseks peab liikmesriigi kohus võtma vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1 arvesse lepingu esemeks olevate kaupade või teenuste olemust ja lepingu sõlmimise ajal kõiki asjaolusid, mis on selle sõlmimisega seotud.

40

Artikli 4 lõikes 1 silmas peetud asjaolud on kõik need asjaolud, millest müüja või teenuseosutaja võis selle hetke seisuga, mil asjaomane leping sõlmiti, teadlik olla ning mis võisid mõjutada lepingu hilisemat täitmist, kuivõrd lepingutingimus võib tingida lepingupoolte vahelise tasakaalustamatuse, mis ilmneb alles lepingu täitmise käigus (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 54).

41

Teiseks, juhul kui see tingimus tunnistatakse ebaõiglaseks, ei ole see vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 tarbija suhtes vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustele siduv. Selle sätte kohaselt jääb leping pooltele siiski siduvaks samadel tingimustel, kui seda on võimalik ka ilma nimetatud tingimuseta jätkata.

42

Seoses sellega, nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 eesmärk taastada tasakaal lepinguosaliste vahel ja mitte tühistada kõik lepingud, mis sisaldavad ebaõiglasi lepingutingimusi. See leping peab siiski jääma põhimõtteliselt kehtima ilma ühegi muu muudatuseta kui see, mis tuleneb ebaõiglaste lepingutingimuste kõrvaldamisest, kui liikmesriigi õigusnormide kohaselt on lepingu selline jätkamine õiguslikult võimalik, ning seda tuleb kontrollida objektiivsete kriteeriumide alusel (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel määrab põhikohtuasjas käsitletav tingimus kindlaks lepingu põhieseme direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Neil tingimustel ei tundu lepingu kehtimajäämine pärast selle tingimuse väljajätmist õiguslikult võimalik, kuid selle hindamine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse.

44

Sellest järeldub, et sellised liikmesriigi õigusnormid, millele on viidanud liikmesriigi kohus, on direktiiviga 93/13 vastuolus ainult niivõrd, kuivõrd need ei võimalda kooskõlas eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendusega sellise laenulepingu kehtetuks tunnistamist, mille puhul on täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 37 osutatud tingimused.

45

Eelnevat arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1, artikli 4 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu need, mida on tõlgendanud selle liikmesriigi kõrgeim kohus ja mille kohaselt ei ole tühine selline välisvaluutas nomineeritud laenuleping, milles on tarbija rahastamistaotlusele vastav summa küll riigi omavääringus kindlaks määratud, kuid milles ei ole märgitud sellele summale välisvaluutalaenu lõpliku summa kindlaksmääramisel kohaldatavat vahetuskurssi, märkides samas ühes oma tingimustest, et selle määrab pärast lepingu sõlmimist eraldi dokumendis kindlaks krediidiandja,

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõiget 1, artikli 4 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu need, mida on tõlgendanud selle liikmesriigi kõrgeim kohus ja mille kohaselt ei ole tühine selline välisvaluutas nomineeritud laenuleping, milles on tarbija rahastamistaotlusele vastav summa küll riigi omavääringus kindlaks määratud, kuid milles ei ole märgitud sellele summale välisvaluutalaenu lõpliku summa kindlaksmääramisel kohaldatavat vahetuskurssi, märkides samas ühes oma tingimustest, et selle määrab pärast lepingu sõlmimist eraldi dokumendis kindlaks krediidiandja,