1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 2 ) – mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK ( 3 ) – artikli 4a lõike 1 tõlgendamist.

2.

Taotlus on esitatud menetluses, mis puudutab Lätis SH suhtes vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmist Iirimaal.

3.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikest 1 tuleneb, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud kui esinevad teatavad selles sättes loetletud asjaolud.

4.

Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas selles sättes sisalduv mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusena otsus tehti“ hõlmab menetlust, milles kohus võib eelnevalt lisakaristusena määratud politsei järelevalve alla võtmisega kaasnevate tingimuste rikkumise tõttu asendada selle karistuse vabadusekaotusliku karistusega, mille pikkus on pool politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osast.

5.

Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

6.

Valmieras rajona tiesa (Valmiera rajoonikohus, Läti) ja Jēkabpils rajona tiesa (Jēkabpilsi rajoonikohus, Läti) mõistsid 2014. aastal SH süüdi kahe kuriteo eest, mõistes mõlemal juhul talle karistuseks vangistuse ja teatavaks ajaks politsei järelevalve alla võtmise. 27. oktoobril 2015 liideti need karistused ning liitkaristuseks jäi neli aastat ja üheksa kuud vabadusekaotust, millele lisandus lisakaristusena politsei järelevalve alla võtmine kolmeks aastaks. Läti õiguse kohaselt algas lisakaristuse täitmisele pööramine siis, kui SH oli vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud.

7.

SH rikkus politsei järelevalve alla võtmisega kaasnevat kohustust ilmuda kolme tööpäeva jooksul pärast vabanemist politseijaoskonda, kuigi teda oli eelnevalt teavitatud sellest, et ilmumata jätmise korral võidakse teda karistada halduskaristusega. Seetõttu mõistis Zemgales rajona tiesa (Zemgale rajoonikohus, Läti) SH 11. ja 27. mail 2020 süüdi haldussüüteos ning määras talle karistuseks kaks trahvi.

8.

Kui isikut on sama aasta jooksul kahel korral karistatud politsei järelevalvega seotud nõuete rikkumise eest, on Läti õiguses ette nähtud võimalus, et pädev kohus asendab veel kandmata lisakaristuse vabadusekaotusega selliselt, et kahele allesjäänud päevale politsei järelevalve all vastab üks päev vabadusekaotust. Karistuse asendamine toimub seega ühese ja eelnevalt kindlaksmääratud koefitsiendi alusel.

9.

Jēkabpilsi politseijaoskond (Läti) esitas 2020. aasta juunis Zemgales rajona tiesale (Zemgale rajoonikohus) taotluse asendada SH politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osa vabadusekaotusega.

10.

Kohtukutse saadeti tähtkirjaga SH ametlikku elukohta Jēkabpilsis 25. juunil 2020. Kohtukutset vastu ei võetud ja see tagastati 31. juulil 2020.

11.

Kohtuistung toimus Zemgales rajona tiesas (Zemgale rajoonikohus) 19. augustil 2020 ilma SH osavõtuta. Samal päeval tegi see kohus otsuse asendada SH politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osa ehk kaks aastat ja kaks päeva ühe aasta ja ühe päeva pikkuse vabadusekaotusega vastavalt karistusseadustiku (krimināllikums, edaspidi „Läti karistusseadustik“) artikli 45 lõikes 5 sätestatud koefitsiendile. Otsus saadeti SH‑le, ent tagastati, kuna seda ei võetud vastu. SH kõnealust otsust edasi ei kaevanud.

12.

26. veebruaril 2021 tehti SH suhtes Euroopa vahistamismäärus Zemgales rajona tiesa (Zemgale rajoonikohus) 19. augusti 2020. aasta otsusega mõistetud karistuse täitmiseks.

13.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) keeldus 27. juuli 2022. aasta kohtuotsusega SH üleandmisest sätte alusel, millega on Iirimaa õigusesse üle võetud raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1.

14.

Kuna High Court (kõrge kohus) ei andnud justiits- ja võrdsuse ministrile (Minister for Justice and Equality) (edaspidi „justiitsminister“) võimalust esitada selle otsuse peale apellatsioonkaebust Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa), taotles justiitsminister luba kaevata nimetatud kohtuotsus edasi Supreme Courti (kõrgeim kohus) ning see taotlus rahuldati 19. jaanuaril 2023.

15.

See kohus kaldub arvama, et Läti menetlus, mille tulemusena asendati lisakaristusena määratud politsei järelevalve alla võtmine vabadusekaotusliku karistusega, sarnaneb tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramisele, mis 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsusest Ardic ( 4 ) tulenevalt ei kuulu raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse. Politsei järelevalve alla võtmise sundiv laad võiks olla samastatav meetmetega, mida võetakse süstemaatiliselt karistuse täideviimise peatamise korral.

16.

Seejuures märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellest kohtuotsusest tulenevalt ei hõlma osutatud sättes kasutatud mõiste „otsus“ otsust, mis puudutab varasema kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise viise või täitmisele pööramise korda, näiteks tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramist, välja arvatud juhul, kui selle otsuse esemeks või mõjuks on kõnealuse karistuse liigi või määra muutmine ning selle otsuse teinud kohtul on selles suhtes kaalutlusõigus ( 5 ).

17.

See kohus tõdeb aga, et käesoleval juhul hakkas politsei järelevalve alla võtmise tähtaeg kulgema hetkest, mil SH oli vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud. Mingisugust uut kohtuotsust, millega oleks varem määratud vabadusekaotusliku karistuse laadi või määra muudetud, ei tehtud, võttes arvesse, et politsei järelevalve alla võtmisega kaasnevate tingimuste rikkumise korral määratava võimaliku vabadusekaotuse kestus määratakse kindlaks Läti seaduses ette nähtud aritmeetilise tehte abil. Seega tuli Zemgales rajona tiesal (Zemgale rajoonikohus) otsustada üksnes see, kas määrata täiendav vabadusekaotuslik karistus või mitte, ent selle karistuse kestus oli kindlaks määratud seadusega.

18.

Sel põhjusel leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus esialgu, et üleandmisest ei ole alust keelduda, kuna 19. augusti 2020. aasta otsuse esemeks oleva vabadusekaotuse näol ei olnud tegemist uue karistusega. SH toime pandud süütegudega kaasnenud vabadusekaotuse tingimused ja täitmise kord olid selged ja kontrollitavad ega nõudnud uue otsuse tegemist ega algse karistuse liigi või määra muutmist.

19.

Sellel kohtul on sellise lahenduse osas siiski teatavaid kahtlusi.

20.

Ta märgib nimelt, et põhikohtuasjas käsitletav karistus erineb kohtuotsuses Ardic käsitletust. Kuigi uue vangistuse perspektiiv oli 2015. aastal määratud karistuse lahutamatuks osaks, ei otsustanud Zemgales rajona tiese (Zemgale rajoonikohus) üksnes seda, et SH „peab talle algul mõistetud karistused, mille täideviimine hiljem peatati, osaliselt või täielikult reaalselt ära kandma“ ( 6 ).

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib seejuures, et SH oli algul mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud. Seega võiks arvata, et Zemgales rajona tiesa (Zemgale rajoonikohus) poolt talle määratud karistuse puhul oli tegemist varem määratud karistuse liigi ja määra muutmisega, mis seisnes selles, et politsei järelevalve alla võtmises seisnenud karistus asendati täiendava vangistusega.

22.

Pealegi oli Zemgales rajona tiesal (Zemgale rajoonikohus) SH‑le sellise karistuse mõistmisel kaalutlusõigus, olgugi et tal ei olnud mingisugust kaalutlusõigust selle karistuse pikkuse osas. Seetõttu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta ei saa asuda seisukohale, et vastus küsimusele, kuidas tõlgendada ja kohaldada raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõiget 1 tema menetluses oleva kaebuse asjaoludel, oleks sedavõrd ilmne, et ei jäta mingisugust põhjendatud kahtlust.

23.

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (kõrgeim kohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Justiitsminister, SH, Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad ning võtsid osa 9. jaanuaril 2025 toimunud kohtuistungist.

25.

Kuna SH advokaat teatas Euroopa Kohtu kantseleile, et SH on Lätis vangistatud, saatis Euroopa Kohus oma presidendi 26. aprilli 2024. aasta otsusega eelotsusetaotluse esitanud kohtule teabetaotluse, et selgitada välja, kas Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotlusele on põhikohtuasja lahendamiseks jätkuvalt tarvilik.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 10. mai 2024. aasta vastuses, et SH viibib Läti vanglas ning anti Läti asutustele üle 17. veebruari 2021. aasta Euroopa vahistamismääruse alusel, ent märkis, et kuna SH-d ei antud üle põhikohtuasjas käsitletava Euroopa vahistamismääruse alusel ning kuna seega ei ole välistatud, et Läti asutused kohaldavad SH‑le määratud vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks raamotsuse 2002/584 artiklis 27 sätestatud mehhanismi, on eelotsusetaotlusele antav vastus põhikohtuasja lahendamiseks jätkuvalt tarvilik.

27.

Kahe eelotsuse küsimusega, mida minu arvates tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et Euroopa Kohus otsustaks, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ hõlmab menetlust, kus kohus võib määrata, et varem mõistetud politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevate tingimuste rikkumise tõttu asendatakse see karistus vabadusekaotusega, mille kestus on pool politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osast.

28.

Justiitsminister ja Rumeenia valitsus, kes tuginevad oma arutluskäigus peamiselt kohtuotsusele Ardic, on teinud ettepaneku vastata sellele küsimusele eitavalt, ent SH ja komisjon soovitavad sellest kohtuotsusest kõrvale kalduda ja vastata jaatavalt.

29.

Jagan SH ja komisjoni seisukohta.

30.

Enne kui esitan põhjused, miks ma leian, et menetlus, mille tulemusena tehti kohtuotsus, millega asendati politsei järelevalve alla võtmises seisnev karistus vabadusekaotusliku karistusega, on „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses, on oluline piiritleda, milles esimesena nimetatud karistus seisneb ning millistel tingimustel saab pädev kohus sellise karistuse mõista.

31.

Sellega seoses tuleb viidata Läti karistusseadustiku artiklile 45 „Politsei järelevalve alla võtmine“, mis oli sõnastatud järgmiselt ( 7 ):

„(1) Politsei järelevalve alla võtmine on lisakaristus, mille kohus võib mõista sunnimeetmena selleks, et teostada järelevalvet kinnipidamiskohast vabastatud isiku käitumise üle ja kohaldada tema suhtes politseiasutuse poolt ette nähtud piiranguid. […]

(2) Politsei järelevalve alla võtmine mõistetakse üksnes vabadusekaotusliku karistuse mõistmise korral käesoleva seaduse eriosas sätestatud juhtudel ning selle kestuseks on üks kuni kolm aastat.

[…]

(4) Kui süüdimõistetu paneb lisakaristuse kandmise ajal toime uue kuriteo, asendab kohus lisakaristuse kandmata osa vabadusekaotusliku karistusega ning mõistab lõpliku karistuse vastavalt käesoleva seaduse artiklitele 51 ja 52.

(5) Kui isik, kelle politsei järelevalve alla võtmine on otsustatud kohtuotsusega, rikub pahauskselt selle järelevalvemeetme tingimusi, võib kohus politseiasutuse taotlusel asendada lisakaristuse kandmata osa vabadusekaotusega, võrdsustades kaks päeva politsei järelevalve all olemist ühe päeva vabadusekaotusega.

(6) Politsei järelevalve alla võtmise tingimuste rikkumine on pahauskne, kui isikut on sellise rikkumise eest halduskorras karistatud kahel korral ühe aasta jooksul.“

32.

Käesolevas kohtuasjas on iseäranis asjasse puutuv Läti karistusseadustiku artikli 45 lõige 5, kuna seal on sätestatud pädeva kohtu võimalus asendada pädeva politseiasutuse taotlusel politsei järelevalve alla võtmises seisnev karistus vabadusekaotusliku karistusega, kui süüdimõistetu on pahauskselt rikkunud esimesena nimetatud karistusega kaasnevaid tingimusi. Politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osa asendamine toimub lähtudes seaduses sätestatud koefitsiendist nii, et kahele allesjäänud päevale politsei järelevalve all vastab üks päev vabadusekaotust.

33.

Näitamaks, et selline karistuse asendamise otsus kuulub raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse, tuleb eelnevalt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see raamotsus, mis viib sisse kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi, mõeldud hõlbustama ja kiirendama õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema ( 8 ).

34.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte, mille kohaldamise esimeseks kindlaks meetmeks on raamotsuse 2002/584 artikli 6 kohaselt selles raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus, on kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks. See põhimõte on väljendatud kõnealuse raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud mis tahes Euroopa vahistamismääruse täitma selle põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele ( 9 ).

35.

Sellest järeldub esiteks, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes põhjustel, mis tulenevad raamotsusest 2002/584, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Teiseks, kuivõrd üldreegliks on Euroopa vahistamismääruse täitmine, on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt ( 10 ).

36.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1 kujutab endast erandit reeglist, mille kohaselt peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tagaotsitava vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle andma, ning seega tuleb seda tõlgendada kitsalt ( 11 ).

37.

Juba raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 sõnastusest tuleneb, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud juhul, kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et selle sätte punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud ( 12 ).

38.

Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealune säte piirab seega võimalust keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, loetledes täpselt ja ühtselt tingimused, mille puhul ei tohi keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud ( 13 ).

39.

Järelikult on vahistamismäärust täitev õigusasutus juhul, kui on kindlaks tehtud, et üks raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a, b, c või d sätestatud tingimustest on täidetud, kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma vaatamata sellele, et asjaomane isik puudus kohtulikult arutelult, mille tulemusel otsus tehti ( 14 ).

40.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a–d nimetatud juhtudel ei riiva Euroopa vahistamismääruse täitmine asjaomase isiku kaitseõigusi ega õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2 ( 15 ).

41.

Enne kui ta hakkab kontrollima, kas esineb mõni raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a, b, c või d nimetatud asjaolu, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus siiski kindlaks tegema, kas tegemist on olukorraga, kus isik, kelle üleandmist taotletakse, ei ilmunud isiklikult „kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti“ selle sätte tähenduses.

42.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selles sättes kasutatud mõistet „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena ja tõlgendada liidu territooriumil ühetaoliselt, olenemata liikmesriikides antud määratlustest ( 16 ). Seda mõistet tuleb mõista nii, et see viitab menetlusele, mille tulemusel tehti kohtuotsus, millega mõisteti lõplikult süüdi isik, kelle üleandmist Euroopa vahistamismääruse täitmise raames nõutakse ( 17 ).

43.

Euroopa Kohus märkis, et olukorras, kus kriminaalmenetlus on toimunud mitmes kohtuastmes, milles on tehtud üksteisele järgnevad otsused, millest vähemalt üks on tehtud tagaselja, viitab kõnealune mõiste menetlusele, milles tegi kohus isiku süü ja talle karistuse või muu vabadust piirava meetme määramise kohta viimase ja lõpliku otsuse pärast süüstavate ja süüst vabastavate tõendite faktilist ja õiguslikku uurimist ning olles sealhulgas vajaduse korral arvesse võtnud selle isiku isiklikku olukorda ( 18 ).

44.

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et kuigi see ei mõjuta süüdi tunnistamist varasemate otsustega, tuleb menetlust, mille tulemusel tehakse liitkaristust mõistev kohtuotsus, milles määratakse varem mõistetud vabadusekaotuslike karistuste määr kindlaks uuesti, pidada raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaks, kuna selles menetluses on pädeval kohtul kaalutlusruum ning menetluse tulemusel tehtava otsusega lahendatakse karistuse küsimus lõplikult ( 19 ).

45.

Seevastu, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Ardic esile tõi, ei ole otsus, mis puudutab varasema kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise viise või täitmisele pööramise korda, „otsus“ selle artikli 4a lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui see mõjutab isiku süüdi tunnistamist või kui sellega muudetakse karistuse liiki või määra ning selle otsuse teinud kohtul on selles suhtes kaalutlusõigus ( 20 ).

46.

Sellest järeldub, et otsus, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus täitmisele põhjusel, et asjaomane isik on rikkunud karistuse tingimisi kohaldamata jätmisega seotud objektiivset tingimust, nagu uue süüteo toimepanemine katseajal, ei kuulu nimetatud artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse, kuna see ei muuda seda karistust ei karistuse liigi ega määra poolest ( 21 ).

47.

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et kuna sellise täitmisele pööramise otsuse tegemise eest vastutaval asutusel ei tule uuesti läbi vaadata selle kohtuasja sisu, milles kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus tehti, siis ei ole asjaolu, et sellel ametiasutusel on kaalutlusruum, asjasse puutuv seni, kuni see ei võimalda tal muuta vabadusekaotusliku karistuse määra või liiki, nagu need olid kindlaks määratud kohtuotsusega, millega tagaotsitav lõplikult süüdi mõisteti ( 22 ).

48.

Euroopa Kohus on seega otsustanud raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 kasutatud mõistet „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ tõlgendada kitsalt. Ta on märkinud, et selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu ( 23 ) praktikaga. Selle kohtupraktika kohaselt ei kuulu ühelt poolt karistuste täideviimise viise reguleerivad menetlused Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 24 ) artikli 6 kohaldamisalasse ja teiselt poolt võib meetmeid, mille kohus võtab pärast lõpliku kohtuotsusega karistuse mõistmist või selle karistuse täideviimise ajal, pidada selle konventsiooni tähenduses „karistuseks“ üksnes juhul, kui need võivad viia algul mõistetud karistuse uuesti määratlemiseni või selle ulatuse muutmiseni ( 25 ).

49.

Justiitsminister ja Rumeenia valitsus kaitsesid seisukohta, et põhikohtuasjas käsitletav olukord tuleks samastada olukorraga, mida käsitleti kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Ardic. Teistsuguse lähenemisviisi kasuks otsustamine tähendaks nende hinnangul vormi eelistamist sisule, kuna otsusel pöörata tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus täitmisele on samaväärne toime nagu otsusel asendada politsei järelevalve alla võtmises seisnev karistus vabadusekaotusliku karistusega.

50.

Mina seda arvamust ei jaga. Leian nimelt SH ja komisjoni eeskujul, et põhikohtuasjas käsitletavat olukorda tuleb eristada olukorrast, mille kohta tehti see kohtuotsus, ning seda järgmistel põhjustel.

51.

Esimesena, mis puudutab sellise põhiõiguse nagu õigus õiglasele kohtulikule arutamisele kaitset, siis tuleb ettevaatusega suhtuda argumentidesse, mille kohaselt tuleks analoogia alusel laiendada seda kitsast tõlgendust, mille Euroopa Kohus on valinud seoses meetmetega, millel on küll mõningad võrreldavad mõjud, ent mis on teistsugust laadi.

52.

Nimelt näib mulle oluline rõhutada, et seoses kitsa tõlgendusega, mis tuleb anda raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikele 1, ei saa mööda vaadata sellest, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul on kaitseõiguste oluline osa ning üldisemalt on see ülioluline, et tagada õigus kriminaalasja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artikli 47 teises ja kolmandas lõigus ning artiklis 48 ( 26 ).

53.

Nagu Euroopa Kohus rõhutas, on EIK sellega seoses otsustanud, et tagaselja sellise isiku süüdimõistmine, kelle puhul ei ole tõendatud, et ta on loobunud oma õigusest kohtusse ilmuda ja end kaitsta või et ta on kavatsenud õigusemõistmisest kõrvale hoida, ilma et tal oleks pärast ärakuulamist võimalik saavutada, et talle esitatud süüdistuse sisulise ja õigusliku põhjendatuse kohta tehakse uus otsus, kujutab endast ilmselget õigusemõistmisest ilmajätmist ( 27 ).

54.

Pealegi on Euroopa Kohus raamotsuse 2002/584 artikli 4a kujunemisloo ja eesmärkidega seoses juba sedastanud, et selle sätte eesmärk on tagada kaitse kõrge tase ja võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel asjaomane isik üle anda hoolimata sellest, et ta puudus kohtulikult arutelult, mis viis tema süüdimõistmiseni, tagades samal ajal täielikult tema kaitseõigused. Konkreetsemalt nähtub raamotsuse 2009/299 artiklist 1, arvestades selle raamotsuse põhjendusi 1, 4, 8 ja 15, sõnaselgelt, et artikkel 4a lisati raamotsusesse 2002/584 eesmärgiga kaitsta süüdistatava õigust ilmuda isiklikult tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse kohtulikule arutelule, parandades samas liikmesriikidevahelist kohtuotsuste vastastikust tunnustamist ( 28 ). Nagu Euroopa Kohus märkis, otsustas liidu seadusandja omistada sellele õigusele erilise tähtsuse ( 29 ).

55.

Euroopa vahistamismääruse mehhanismi tõhusus ei tohi seega tahaplaanile jätta vajadust tugevdada kriminaalmenetluse subjektiks olevate isikute menetluslikke õigusi.

56.

Seda silmas pidades tuleb raamotsuse 2002/584 artiklit 4a tõlgendada ja kohaldada kooskõlas ka harta artikli 47 teise ja kolmanda lõiguga ning artikliga 48, mis – nagu on täpsustatud selgitustes põhiõiguste harta kohta ( 30 ) – vastavad EIÕK artiklile 6. Seega peab Euroopa Kohus tagama, et tema tõlgendus harta artikli 47 teisele ja kolmandale lõigule ning artiklile 48 kindlustab kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu EIK on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega ( 31 ).

57.

Erinevalt karistuse täideviimise või kohaldamise küsimustest kuulub kohtuotsus, millega asjaomane isik süüdi mõistetakse, EIÕK artikli 6 karistusõigusliku osa alla ( 32 ).

58.

Selles osas tuleneb EIK praktikast, et EIÕK artikliga 6 antud tagatisi tuleb järgida mitte ainult süüdimõistmisel, vaid ka karistuse määramisel. Nii tähendab õiglase kohtumenetluse tagamine asjaomase isiku jaoks õigust viibida kohtulikel aruteludel, kuna nendel võivad olla olulised tagajärjed isikule mõistetava karistuse kestuse kindlaksmääramisel ( 33 ).

59.

Seda kohtupraktikat arvesse võttes on oluline kontrollida, kas otsus, mida võiks esmapilgul pidada karistuse täitmisele pööramist või kohaldamist puudutavaks otsuseks, ei või tegelikult olla samastatav isiku süüdi tunnistamist või talle karistuse määramist käsitleva otsusega, mille puhul tuleb kohaldada EIÕK artikli 6 tagatisi.

60.

Teisena tuleb sedastada, et käesolevas kohtuasjas käsitletav otsus puudutab lisakaristust ega ole seotud varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise või kohaldamisega, erinevalt otsusest, mida käsitleti kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Ardic. Põhikohtuasjas ei käsitleta seega vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramist sellisel viisil, et süüdimõistetul on võimalik selline karistus kanda väljaspool vanglat koos kohustusega täita teatav hulk tingimusi.

61.

Kolmandana on menetlus, kus politseiasutus pöördub Läti karistusseadustiku artikli 45 lõike 5 alusel pädeva kohtu poole, osaks politsei järelevalve alla võtmises seisneva lisakaristuse täitmisele pööramise etapist, kusjuures see etapp algab pärast seda, kui vabadusekaotuslik karistus on kantud.

62.

Selles menetluses tuleb pädeval kohtul otsustada, kas tingituna sellest, et süüdimõistetu ei järginud politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevaid tingimusi, tuleb selle karistuse kandmata osa asendada vabadusekaotusliku karistusega selliselt, et kahele allesjäänud päevale politsei järelevalve all vastab üks päev vabadusekaotust.

63.

Vastupidi sellele, mida Euroopa Kohus järeldas kohtuotsuses Ardic, ei saa sellist otsust minu arvates taandada politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse täitmisele pööramise või kohaldamisega seotud otsuseks, mis sellisel juhul jääks raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalast välja.

64.

Menetlus, kus pädev kohus võib otsustada politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse asendamise vabadusekaotusega, on nimelt samaväärne uue ja algul määratust erinevat liiki karistuse määramisega.

65.

Sellise uue karistuse võib see kohus määrata siis, kui ta leiab, et see on süüdimõistetu poolt politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevate tingimuste rikkumist arvestades põhjendatud. Võimaliku vabadusekaotusliku karistuse mõistmise eesmärk ei ole seega karistamine algse süüteo eest, mille eest määrati lisakaristusena politsei järelevalve alla võtmine, vaid konkreetselt viimati nimetatud karistusega kaasnevate tingimuste rikkumise eest. Seega tuleb kõnealusel kohtul pärast selle isiku olukorra hindamist otsustada, kas nende rikkumistega on põhjendatav muuta lihtne politsei järelevalve vabadusekaotuseks.

66.

Leian seega, et põhikohtuasjas käsitletav karistuse asendamine kuulub rohkem isiku süüdi tunnistamist või karistuse määramist puudutavate otsuste kui karistuse täitmisele pööramise viisi puudutavate otsuste kategooriasse. Niisiis peaks selline otsus kuuluma raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse.

67.

Seetõttu tuleb minu hinnangul asuda seisukohale, et menetlus, mille tulemusena asendab pädev kohus politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse vabadusekaotusliku karistusega vastavalt Läti karistusseadustiku artikli 45 lõikele 5, tuleb samastada menetlusega, mille tulemusel tehakse kohtuotsus, millega mõistetakse lõplikult süüdi isik, kelle üleandmist Euroopa vahistamismääruse täitmise raames nõutakse ( 34 ). Sellest järeldub, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 kasutatud mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ hõlmab sellist menetlust nagu see, mis päädis põhikohtuasjas käsitletava karistuse asendamisega.

68.

On tõsi, nagu EIK on korduvalt märkinud, et karistusena kvalifitseeruva meetme ja karistuse täitmisele pööramisega seotud meetme vaheline eraldusjoon ei ole praktikas alati selge ( 35 ). Põhikohtuasjas käsitletav olukord on selle kohta hea näide, sest nagu ma eespool märkisin, tehakse pädeva kohtu otsus politsei järelevalve alla võtmises seisneva lisakaristuse täitmisele pööramise etapis.

69.

Ent isegi kui vaadelda põhikohtuasjas käsitletavat karistuse asendamise otsust selle hübriidse laadi tõttu politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse täitmisele pööramise viisina, siis tuleb esiteks tõdeda, et sellise otsuse tagajärjel muutus selle karistuse liik ning teiseks, et selle otsuse teinud kohtul oli sellise muudatuse tegemise otsustamisel kaalutlusõigus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab nende kahe tingimuse täitmise korral asuda seisukohale, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse laual on „otsus“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses ( 36 ). See tõdemus kinnitab minu arvates ideed, mille kohaselt peaks kohtuasjas Ardic võetud Euroopa Kohtu seisukoha analoogia alusel kohaldamine olema igal juhul välistatud.

70.

Siinkohal tuleb rõhutada, et kuigi teatavate tingimuste rikkumisega kaasneb tagasi vanglasse saatmine nii selles kohtuotsuses käsitletud kui ka põhikohtuasjas käsitletavas olukorras, on nende olukordade vahel siiski mitmeid erinevusi.

71.

Olukorras, mida käsitleti kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Ardic, tuli tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramise tõttu täitmisele pöörata algul mõistetud vabadusekaotuslik karistus ( 37 ), mille liiki ja määra ei muudetud ( 38 ). Sellise täitmisele pööramisega aktiveeriti niisiis uuesti karistus, mis määrati süüdimõistmisel ja mille täideviimine seejärel teatavatel tingimustel peatati ( 39 ). Põhikohtuasjas käsitletavas olukorras, vastupidi, tingib politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevate tingimuste rikkumine – kui pädev kohus nii otsustab – algul mõistetud karistust asendava uue vabadusekaotusliku karistuse mõistmise. Seega ei aktiveerita uuesti algset vangistust, mis on täielikult ära kantud. Vabaduse võtmise aluseks ei ole mitte algne süütegu, vaid korduv politsei järelevalve tingimuste rikkumine, kusjuures selline rikkumine on Läti õiguse kohaselt haldussüütegu.

72.

On vaieldamatu, et algse otsusega mõistetud lisakaristuse liik muutus. Eelkõige on minu arvates oluline rõhutada, et politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse asendamisel vabadusekaotusliku karistusega muudeti meede, millel oli peamiselt ennetuslik eesmärk ( 40 ), meetmeks, millel on karistuslik eesmärk. Politsei järelevalvel pärast vanglast vabanemist sellist eesmärki ei ole, vaid selle eesmärk on vältida uue kuriteo toimepanemise riski ja soodustada vabastatud isiku taasühiskonnastumist, tagades, et ta käitub korralikult.

73.

Märgin sellega seoses, et EIK on otsustanud, et politsei erijärelevalvet „ei saa võrrelda karistusega, kuna selle eesmärk on takistada kuritegude toime panemist; sellega seotud menetlus ei puuduta seega „kriminaalsüüdistuse üle“ otsustamist EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses“ ( 41 ).

74.

Lisaks on EIK kuriteo eest süüdi mõistmise ja sellele järgnevalt isiku haldusjärelevalve alla paigutamisega seoses leidnud, et selline meede ei ole „karistus“ EIÕK artikli 7 lõike 1 tähenduses, kuna selle meetme peamine eesmärk on uue kuriteo toime panemise takistamine, mistõttu on see pigem ennetavat kui karistavat laadi ( 42 ).

75.

Lisan, et kuigi Läti õiguse kohaselt on politsei järelevalve alla võtmine „lisakaristus“, ei välista see kuidagi, et seda võib mõista julgeolekumeetmena. Sellega seoses on EIK juba märkinud, et „sama liiki meedet võidakse ühes riigis käsitada lisakaristusena, teises aga julgeolekumeetmena“ ( 43 ).

76.

Lisaks on oluline rõhutada, et käesoleval juhul on pädeval kohtul algse süüdimõistmisega päädinud menetlusest eraldiseisvas menetluses kaalutlusõigus, mis puudutab politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse võimalikku asendamist vabadusekaotusliku karistusega. Erinevalt kohtuasjast, kus tehti kohtuotsus Ardic ja kus kohtu pädevus karistuse täideviimise peatamise tühistamisel ei seondunud mitte karistuse määramise, vaid selle täitmisele pööramisega ( 44 ), puudutab pädeval kohtul käesolevas asjas olev kaalutlusõigus küsimust, kas politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevate tingimuste rikkumine on piisavalt raske selleks, et oleks põhjendatud selle karistuse asendamine vabadusekaotusega. Selleks tuleb kindlaks teha, kas on vaja määrata uus ja teist liiki karistus. Eelkõige võib kaalutlusõigus anda sellele kohtule võimaluse võtta arvesse asjaomase isiku isiksust ja olukorda või ka asjaolusid, millega võib olla selgitatav, miks isik politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevaid tingimusi rikkus ( 45 ).

77.

Selline karistuse asendamise võimalus on muidugi ette nähtud seadusega, milles on kehtestatud pädeva kohtu poolt mõistetava võimaliku karistuse määr lähtudes seadusega kindlaks määratud koefitsiendist, mille kohaselt kahele allesjäänud päevale politsei järelevalve all vastab üks päev vabadusekaotust. Sellel kohtul ent on seevastu kaalutlusõigus otsustamaks, kas üldse otsustada karistus asendada.

78.

Endiselt seoses pädeva kohtu kaalutlusõigusega meenutan, et kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft Berlin (tagaselja süüdimõistmine) leidis Euroopa Kohus, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 kasutatud mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ viitab kohtuotsusele, millega määratakse liitkaristus, kuna menetlus, milles see kohtuotsus tehakse, hõlmab kaalutlusõigust selle liitkaristuse määra kindlaks määramisel ( 46 ). Nagu SH kohtuistungil õigesti rõhutas, oleks paradoksaalne valida teistsugune lahendus, kui pädeva kohtu kaalutlusõigus puudutab – nagu käesolevas kohtuasjas – seda, millist liiki karistuse peab asjaomane isik selle menetluse tulemusena ära kandma ehk kas ta jääb ülejäänud ajaks politsei järelevalve alla või asendatakse see järelevalve seaduses määratletud määrast lähtudes uue vabadusekaotusliku karistusega.

79.

On veel üks viimane asjaolu, mille poolest põhikohtuasjas käsitletav olukord erineb olukorrast kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Ardic. Viimati nimetatud kohtuasjas oli Euroopa vahistamismääruse alusel täidetavaks kohtuotsuseks algne süüdimõistev kohtuotsus. Tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramisega ei kaasne uue Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva karistuse mõistmist ( 47 ). Teisiti on see sellise olukorra puhul, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kus Euroopa vahistamismääruse tegemise seisukohast määrava tähtsusega ning vahistamismääruse aluseks olevaks otsuseks oli uus otsus, millega mõisteti politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse asemel vabadusekaotuslik karistus ( 48 ).

80.

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes leian, et kui kohtuotsus ei piirdu enam varem määratud karistuse täideviimise või kohaldamisega, vaid muudab selle karistuse liiki või määra ning pädeval kohtul on sellega seoses kaalutlusõigus, on oluline, et selline otsus kuuluks raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse, et vahistamismäärust täitev õigusasutus saaks kontrollida selle sätte punktides a, b, c või d nimetatud asjaolude võimalikku esinemist. Käesoleval juhul on artikli 4a lõike 1 mõistes „kohtulikuks aruteluks, mille tulemusel otsus tehti“ ja kus mõisteti vabadusekaotus, menetlus, mille tulemusena tehti 19. augusti 2020. aasta karistuse asendamise otsus.

81.

Seetõttu peab asjaomane isik menetluse selles etapis, mis puudutab politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse võimalikku asendamist vabadusekaotusliku karistusega, saama täiel määral tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi, et oma seisukohti tõhusalt kaitsta ja mõjutada selliselt lõplikku otsust, mis võib talle kaasa tuua tema isikuvabaduse piiramise ( 49 ). Eelkõige peab see isik saama esile tuua need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võiksid ajendada pädevat kohut otsustama karistust mitte asendama.

82.

Asjaolu, et Läti karistusseadustiku artikli 45 lõigete 5 ja 6 kohaselt on politsei järelevalve alla võtmises seisneva lisakaristuse mõistmisest alates ette nähtav, et selle karistusega kaasnevate tingimuste rikkumise korral see karistus asendatakse, ei oma minu arvates tähtsust küsimuses, kas tegemist on „kohtuliku aruteluga, mille tulemusel otsus tehti“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses. Selline ettenähtavus on nimelt kooskõlas süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega. Kõiki seaduslikule alusele tuginevaid karistusi iseloomustab see, et need on süüteo toime panemise korral ette nähtavad. See ei välista aga seda, et isik, kellele võidakse selline karistus mõista, peab saama mõjutada kohtu otsust, ilmudes isiklikult oma kohtuasja arutamisele.

83.

Selle kvalifikatsiooni seisukohast on oluline, et karistuse asendamisega seotud menetlus võib kaasa tuua vabaduse võtmise, mis – olgugi, et selline võimalus on politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistusega kaasnevate tingimuste rikkumise korral ette nähtav – ei ole iseenesest osaks algsest karistusest ning mis eeldab seega esimest karistust asendava uue karistuse mõistmist.

84.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK – artikli 4a lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 48,

tuleb tõlgendada nii, et

selles sättes sisalduv mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ hõlmab menetlust, kus kohus võib eelnevalt politsei järelevalve alla võtmises seisneva lisakaristusega kaasnevate tingimuste rikkumise tõttu määrata selle karistuse asendamise vabadusekaotusega, mille pikkus vastab poolele politsei järelevalve alla võtmises seisneva karistuse kandmata osast.