—

tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 11. aprilli 2022. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2022. aasta ex-ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/2022/18) ja selle otsuse lisad osas, milles vaidlustatud otsus ja selle lisad I, II ja III puudutavad hageja osamakset;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

tuvastada, vaidlustatud otsust ei ole hagejat puudutavas osas õiguslikult olemas;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: vaidlustatud otsus on vastuolus määruse (EL) nr 806/2014 (1) artikli 81 lõikega 1 koosmõjus nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1 (2) artikliga 3, kuna see ei ole koostatud hageja kasutatavas ametlikus keeles, ehk saksa keeles.

2.

Teine väide: vaidlustatud otsus on vastuolus põhjendamiskohustusega, mis tuleneb ELTL artikli 296 lõikest 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikest 1 ja lõike 2 punktist c ning harta artikli 47 lõikes 1 ette nähtud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, sest see sisaldab põhjendamislünki, eelkõige kuna kostja on selles mitmel puhul eksinud õiguspärase kaalutlusõiguse kohaldamisel ja kuna selles ei ole esitatud muude asutuste andmeid ning kuna otsuse kohtulik kontroll on praktiliselt võimatu.

3.

Kolmas väide: vaidlustatud otsus on vastuolus määruse (EL) nr 806/2014 artiklitega 69 ja 70 ning harta artiklitega 16, 17, 41 ja 53, kuna kostja on määratlenud aasta sihtaseme vääralt, teise võimalusena väidab hageja, et määruse (EL) nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusega.

4.

Neljas väide: delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (3) artikli 7 lõike 4 teine lause on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusega, kuna objektiivselt asjakohatult ja ebaproportsionaalselt tehakse vahet krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi (IPS) liikmetel ning vähendatakse IPS-näitaja tähtsust.

5.

Viies väide: vaidlustatud otsus on vastuolus määruse (EL) nr 575/2013 (4) lõikega 7 ja põhimõttega, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile, kuna hageja suhtes kohaldati IPS-näitaja suhtelist kordajat. Asutuste eristamine IPS-näitaja alusel on süsteemiga vastuolus ja meelevaldne, sest krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi kaitsemõju on täielik.

6.

Kuues väide: delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklid 6, 7 ja 9 ning I lisa on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusega, muu hulgas seetõttu, et need rikuvad riskile vastava osamakse arvestamise nõuet, proportsionaalsuse põhimõtet ja asjaolude täieliku arvestamise nõuet.

7.

Seitsmes väide: vaidlustatud otsus rikub hageja ettevõtlusvabadust, mis on sätestatud harta artiklis 16, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest aluseks võetud riskiga korrigeerimise kordajad ei ole kooskõlas hageja IPS topeltkaitsega riskiprofiiliga Sparkassen-Finanzgruppe ja Hessen-Thüringeni reservfondi kaitseskeemis.

8.

Kaheksas väide: vaidlustatud otsus rikub harta artikleid 16 ja 20, proportsionaalsuse põhimõtet ning hea halduse põhimõtet, sest kostja on selles mitmel puhul eksinud kaalutlusõiguse kohaldamisel.

9.

Üheksas väide: delegeeritud määruse artikli 20 lõike 1 esimene ja teine lause on vastuolus direktiivi 2014/59/EL (5) artikli 103 lõikega 7 ning põhimõttega, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile.