–

Romaqua Group SA, esindajad: avocats L. Retegan ja S. Tîrnoveanu,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu ja E. Gane,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, M. Mataija ja I. Rogalski,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 16, ELTL artikleid 49, 102, 106 ja 119 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/54/EÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamise kohta (ELT 2009, L 164, lk 45) artiklit 3.

2

Taotlus on esitatud vaidluses, mille üks pool on Romaqua Group SA ning teine pool on Societatea Națională a Apelor Minerale SA (riiklik mineraalvee‑ettevõtja, Rumeenia; edaspidi „SNAM“) ja Agenția Națională pentru Resurse Minerale (riiklik maavarade amet, Rumeenia; edaspidi „ANRM“); vaidlus käib selle üle, et jäeti rahuldamata Romaqua Group SA taotlus korraldada hankemenetlus kahe mineraalvee kasutamise kontsessiooni andmiseks.

3

Direktiivi 2009/54 artikkel 3 sätestab:

„Loodusliku mineraalvee allikaid võib kasutada ja nende vett villida ainult II lisa kohaselt.“

4

25. novembri 1998. aasta seaduse nr 219 kontsessioonilepingute korra kohta (Legea nr. 219 privind regimul concesiunilor; Monitorul Oficial al României, nr 459, 30.11.1998) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis oli artikli 40 lõikes 1 sätestatud:

„Riigile, maakonnale, linnale või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluv avalikus või eraomandis olev vara ning riiklikku või kohalikku huvi pakkuvad avalikud tegevused ja teenused antakse kontsessioonilepingu alusel otse üle äriühingutele või riiklikele ettevõtjatele või avalik‑õiguslikele äriühingutele, mis on asutatud nimetatud vara, tegevusi või teenuseid haldavate sõltumatute avalikke teenuseid osutavate ettevõtete reorganiseerimise teel. Kontsessioonileping sõlmitakse kontsessiooni andva pädeva asutusega ajavahemikuks, mille määrab kindlaks asjaomase äriühingu asutanud valitsus või maa‑ või linnavolikogu.“

5

5. märtsi 1998. aasta kaevandamisseaduse nr 61 (Legea minelor nr. 61; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 113, 16.3.1998) artiklis 46 oli ette nähtud:

„1.   Ametiasutused, riiklikud kaevandusettevõtjad ja äriühingud jätkavad oma tegevust ainult aladel, mida nad haldavad ning millel nad käesoleva seaduse avaldamise kuupäeval teostavad loa saanud uurimis‑, arendus‑ või kasutamistöid.

2.   90 päeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest lõpetavad ametiasutused, riiklikud kaevandusettevõtjad ja kaevandamistegevustega tegelevad äriühingud lõikes 1 sätestatud uurimisalade piiritlemise, kohtade arendamise ja kasutamise ning taotlevad pädevalt ametiasutuselt nende alade haldamist või kontsessioonilepingu sõlmimist kooskõlas käesoleva seadusega.“

6

5. märtsi 1998. aasta kaevandamisseadus nr 61 tunnistati kehtetuks ja asendati 18. märtsi 2003. aasta kaevandamisseadusega nr 85 (Legea minelor nr. 85; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 197, 27.3.2003). Viimati nimetatud seaduse, mida on hiljem muudetud ja täiendatud (edaspidi „kaevandamisseadus nr 85/2003“), artikli 20 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kasutuslitsents antakse maksimaalselt 20 aastaks õigusega pikendada järgnevatel ajavahemikel litsentsi viie aasta võrra.“

7

14. oktoobri 2003. aasta kaevandamisseaduse nr 85/2003 rakendussätete (Normele pentru aplicarea Legii minelor nr. 85/2003 din 14.10.2003), mis on heaks kiidetud valitsuse otsusega nr 1208/2003 (Hotărârea Guvernului nr. 1208/2003; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 772, 4.11.2003), artikli 32 lõikes 1 on sätestatud:

„Kasutuslitsentsi omajal on õigus taotleda litsentsi kehtivusaja pikendamist lubatud ala piires, esitades ANRMile kaevandamisseaduse [nr 85/2003] artikli 20 lõikes 1 nimetatud dokumendid.“

8

Rumeenia valitsus asutas 1997. aastal SNAMi, kes on tegevuse lõpetanud Regia Autonomă a Apelor Minerale din România (Rumeenia sõltumatu avalikke teenuseid osutav mineraalvee‑ettevõtja) õigusjärglane.

9

Sama valitsus kiitis 1999. aastal heaks kontsessiooni, mille ANRM andis otse SNAMile 20 aastaks kõigi Rumeenias ekspluateeritavate mineraalveevarude kasutamiseks.

10

Curtea Constituțională (Rumeenia konstitutsioonikohus) leidis 3. mai 2001. aasta kohtuotsuses nr 136/2001, et seaduse nr 219 kontsessioonilepingute korra kohta artikli 40 lõike 1 esimene lause on põhiseadusega vastuolus, kuna see paneb kohalikele ametiasutustele kohustuse anda avalikule sektorile kuuluv vara või kohalikku huvi pakkuvad avalikud tegevused ja teenused kontsessioonilepinguga otse üle teatavatele juriidilistele isikutele.

11

Romaqua Group palus 19. juulil 2016 ANRMil esiteks Borseci ja Stânceni (Rumeenia) alade kasutuslitsentsid viivitamatult üle anda ning teiseks jätta varem SNAMile otse antud litsentsid nende kehtivuse lõppemisel 2018. aasta lõpus pikendamata ja korraldada uute litsentside andmiseks hankemenetlus.

12

ANRM keeldus neid taotlusi rahuldamast, väites esiteks, et kaevandamisseaduse nr 85/2003 artikli 24 kohaselt saab kontsessioonilepingute õigused üle kanda ainult kontsessionäär (SNAM) kontsessiooni andja (ANRM) eelneval nõusolekul, ning teiseks, et hankemenetluse korraldamine uute kontsessionääridest ettevõtjate määramiseks oleks võimalik üksnes siis, kui SNAM ei taotle kehtivate litsentside pikendamist, mida tal on võimalik iga viie aasta tagant teha, kusjuures kontsessiooni andja ei tohi sellisele taotlusele vastu vaielda.

13

SNAM teatas omalt poolt, et ta ei soovi kasutuslitsentsiga seotud õigusi ja kohustusi üle anda.

14

Romaqua Group palus 2. novembril 2016 registreeritud kaebuses Curtea de Apel Bucureștil (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) tuvastada, et ANRMi keeldumine tema taotluse rahuldamisest oli põhjendamatu, ning kohustada ANRMi korraldama kontsessioonilepingute õiguste kehtivuse lõppemisel hankemenetluse nende kontsessioonide andmiseks järgmiseks perioodiks.

15

Nimetatud kohus jättis 11. juuni 2019. aasta otsusega Romaqua Groupi kaebuse rahuldamata.

16

Romaqua Group esitas Înalta Curte de Casaţie şi Justiţiele (Rumeenia kassatsioonikohus) apellatsioonkaebuse, väites, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et täielikult riigile kuuluv äriühing säilitab järjestikuste pikenduste kaudu otselepingu sõlmimise korral tegelikult ajaliste piiranguteta ainuõiguse, on vastuolus mitme liidu õiguse sättega.

17

Nendel asjaoludel otsustas Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Rumeenia valitsuse sõnul nähtub eelotsusetaotlusest tervikuna, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei soovinud oma esimeses küsimuses viidata mitte ELTL artikli 106 lõikele 1 eraldi võetuna, millel puudub pealegi autonoomne kohaldamisala, vaid sellele artiklile koostoimes ELTL artikliga 102, mis keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise siseturu olulises osas, kui see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud Euroopa Kohtule vajalikku teavet, mis võimaldaks tal hinnata, kas käesoleval juhul on tegemist sellise turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega.

19

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on õigus kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi tõlgendust, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 24, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 31).

20

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 25, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 32).

21

Praegusel juhul on tõsi, et Euroopa Kohtul ei ole kõiki vajalikke andmeid, et hinnata, kas SNAMi olukord kujutab endast ELTL artikliga 102 kokkusobimatut turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

22

Siiski tuleb märkida, et esimene eelotsuse küsimus ei puuduta SNAMi olukorda, mille hindamine eelotsusemenetluses ei kuulu pealegi Euroopa Kohtu pädevusse. Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub nimelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas ELTL artikli 106 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 102 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selle ettevõtja suhtes kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Ehkki Euroopa Kohus ei pea eelotsusemenetluses ise otsustama ka selle üle, kas põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on EL toimimise lepingu nimetatud artiklitega vastuolus, on ta seevastu pädev neid tõlgendama.

23

Selleks ei ole vaja, et Euroopa Kohtul oleks täielik teave SNAMi konkreetse olukorra kohta.

24

Järelikult tuleb Rumeenia valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

25

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 106 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 102 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad mineraalveeallika kasutamise ainuõiguse omajale võimaluse ilma hankemenetlust korraldamata pikendada oma kasutuslitsentsi järjestikuste viie aasta pikkuste ajavahemike kaupa.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 106 lõikega 1 koostoimes ELTL artikliga 102 saavad niisugused riigisisesed õigusnormid olla vastuolus üksnes siis, kui need kuuluvad nende kahe artikli kohaldamisalasse.

27

ELTL artikli 106 lõige 1 paneb sellega seoses liikmesriikidele riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele nad annavad eri‑ või ainuõigused, kohustuse mitte jõustada ega säilitada mingeid meetmeid, mis on vastuolus aluslepingute eeskirjadega, muu hulgas nendega, mis on sätestatud ELTL artiklis 102.

28

Euroopa Kohus on sellega seoses varem leidnud, et riiklikku meedet võib pidada ainu‑ või eriõigust andvaks meetmeks ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses juhul, kui see annab kaitse piiratud arvule ettevõtjatele ning kui see oluliselt mõjutab teiste ettevõtjate võimet tegeleda asjaomase majandustegevusega samal territooriumil sisuliselt samaväärsetel tingimustel (27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pawlak, C‑545/17, EU:C:2019:260, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Kuna käesoleval juhul annavad põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmete kohaselt teatavatele ettevõtjatele Rumeenia territooriumil asuvate mineraalveeallikate kasutamise ainuõiguse, siis tuleb asuda seisukohale, et need õigusnormid kuuluvad ELTL artikli 106 lõike 1 kohaldamisalasse.

30

Mis puudutab seejärel ELTL artiklit 102, siis see keelab siseturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamises seisneva tegevuse.

31

ELTL artikli 102 kohaselt eeldab turgu valitseva seisundi kuritarvitamine kolme tingimuse täitmist.

32

Esiteks peab ettevõtjal olema siseturul või selle olulises osas turgu valitsev seisund. Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et ettevõtja võidakse panna sellisesse turgu valitsevasse seisundisse, kui talle antakse eri‑ või ainuõigusi, mis võimaldavad tal kindlaks määrata, kas ja millistel tingimustel teised ettevõtjad võivad asjaomasele turule tulla ja seal tegutseda (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 38). Euroopa Kohus on siiski ka otsustanud, et eri‑ või ainuõiguste olemasolu ei tähenda tingimata turgu valitseva seisundi olemasolu asjaomasel turul (vt selle kohta 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus United Pan‑Europe Communications Belgium jt, C‑250/06, EU:C:2007:783, punkt 21). Igal juhul on asjaomase turu piiritlemine nii pakutava toote või teenuse seisukohast kui ka geograafiliselt vajalik turgu valitseva seisundi olemasolu hindamiseks (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selle analüüsi läbi viima tema käsutuses olevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel.

33

Teiseks peab turgu valitsevat seisundit olema kuritarvitatud. Nii on see juhul, kui turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja muudab sama tõhusate konkurentide sisenemise kõnealusele turule või sellel turul püsimise raskemaks muude vahenditega kui need, mida kasutatakse toodete omadustel põhinevas konkurentsis. Eelkõige peab ta hoiduma oma turgu valitseva seisundi ärakasutamisest, et laieneda teisele turule muul viisil kui toodete omadustel põhineva konkurentsi vahendite abil. Toodete omadustel põhinevas konkurentsis kasutatavast erinevaks vahendiks tuleb pidada igasugust tegevust, mille elluviimiseks ei ole turgu valitsevas seisundis ettevõtjal majanduslikku huvi, vaid ta tegeleb sellega konkurentide kõrvaldamiseks, et seejärel oma hindu tõsta, kasutades ära oma monopoolset seisundit (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt, C‑377/20, EU:C:2022:379, punktid 76 ja 77).

34

Lisaks on Euroopa Kohus varem leidnud, et liikmesriik rikub ELTL artikli 106 lõikes 1 koostoimes ELTL artikliga 102 kehtestatud keelde, kui ta võtab vastu seadusandliku või haldusmeetme, mis loob olukorra, kus riigi osalusega äriühingut või ettevõtjat, kellele riik on andnud eri‑ või ainuõigused, ajendatakse temale antud eelisõiguste pelga kasutamisega oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama, või juhul, kui need õigused võivad tekitada olukorra, milles see ettevõtja viiakse sellise kuritarvituse toimepanemiseni (vt selle kohta 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Merci convenzionali porto di Genova, C‑179/90, EU:C:1991:464, punkt 17, ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 54). Sel puhul ei ole vaja, et kuritarvitus tegelikult toime pannakse (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 49, ja 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. DEI, C‑553/12 P, EU:C:2014:2083, punkt 41).

35

Kolmandaks peab turgu valitseva seisundi kuritarvitamine mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust. See tingimus on täidetud vaid siis, kui kõigi objektiivsete õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal on piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Puhthüpoteetiline mõju, mis selle ettevõtja tegevusel võib olla, ei täida seda kriteeriumi. Samuti ei tohi mõju ühendusesisesele kaubandusele olla tähtsusetu (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks märgib Rumeenia valitsus õigesti, et selleks, et selline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele kindlalt tuvastada, on vaja enne kindlaks määrata ka asjaomane turg (vt selle kohta 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Merci convenzionali porto di Genova, C‑179/90, EU:C:1991:464, punktid 15 ja 20).

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 106 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 102 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad mineraalveeallika kasutamise ainuõiguse omajale võimaluse ilma hankemenetlust korraldamata pikendada oma kasutuslitsentsi järjestikuste viie aasta pikkuste ajavahemike kaupa, kui need õigusnormid viivad selleni, et õiguse omaja kuritarvitab talle antud eelisõiguste pelga kasutamisega oma turgu valitsevat seisundit siseturu olulises osas, või kui need õigused võivad tekitada olukorra, kus õiguse omaja viiakse niisuguse kuritarvituse toimepanemiseni; kas see on nii, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tema käsutuses olevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel hindama.

37

Teise eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas harta artiklit 16, ELTL artikleid 49 ja 119 ning direktiivi 2009/54 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

38

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktile c peab eelotsusetaotluses olema selgitus, millistel põhjustel on eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatanud teatavate liidu õiguse sätete tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende sätete ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb.

39

Esiteks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ELTL artiklile 49, ilma et ta oleks märkinud, kuidas selle artikli tõlgendus võiks olla põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik, nagu nõuab kodukorra artikli 94 punkt c. Lisaks ei ole asutamisvabadust käsitlevad EL toimimise lepingu sätted kohaldatavad olukorras, mille asjaolud tervikuna piirduvad üheainsa liikmesriigiga (20. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Caixa d’Estalvis i Pensions de Barcelona, C‑139/12, EU:C:2014:174, punkt 42). Põhikohtuasjas, mis puudutab kahe Rumeenias asuva mineraalveeallika kasutamist ning mille pooled on kaks Rumeenia äriühingut ja Rumeenia pädev ametiasutus, ei näi aga olevat piiriülest elementi, mis õigustaks selle seostamist ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabadusega. Sellest järeldub, et teine eelotsuse küsimus on ELTL artikli 49 tõlgendamist puudutavas osas vastuvõetamatu.

40

Teiseks ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus ka põhjusi, miks ta esitas Euroopa Kohtule küsimuse ELTL artikli 119 ja direktiivi 2009/54 artikli 3 tõlgendamise kohta, kusjuures viimati nimetatud direktiiv ei näe pealegi ette ühtegi normi, mis käsitleks liikmesriikide mineraalveevarude kasutuslitsentside andmist liikmesriigi ametiasutuste poolt. Osas, milles teine eelotsuse küsimus nendele artiklitele viitab, ei vasta see samuti Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkti c nõuetele ning tuleb seega samamoodi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

41

Kolmandaks ja viimaseks ei ole kuidagi selgitatud ka tuginemist harta artiklile 16, mis tagab ettevõtlusvabaduse. Järelikult on teine küsimus vastuvõetamatu ka osas, milles see puudutab harta artikli 16 tõlgendamist.

42

Kõigest eeltoodust tuleneb, et teine eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

ELTL artikli 106 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 102 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad mineraalveeallika kasutamise ainuõiguse omajale võimaluse ilma hankemenetlust korraldamata pikendada oma kasutuslitsentsi järjestikuste viie aasta pikkuste ajavahemike kaupa, kui need õigusnormid viivad selleni, et õiguse omaja kuritarvitab talle antud eelisõiguste pelga kasutamisega oma turgu valitsevat seisundit siseturu olulises osas, või kui need õigused võivad tekitada olukorra, kus õiguse omaja viiakse niisuguse kuritarvituse toimepanemiseni; kas see on nii, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tema käsutuses olevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel hindama.