1

Poola Vabariik palub oma taotluses Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Kohtu asepresidendi 14. juuli 2021. aasta määruse komisjon vs. Poola (C‑204/21 R, edaspidi „14. juuli 2021. aasta määrus“, EU:C:2021:593).

2

Selle määrusega kohustas Euroopa Kohtu asepresident Poola Vabariiki kuni kohtuasjas C‑204/21 menetlust lõpetava kohtuotsuse tegemiseni:

3

Poola Vabariik, kes leidis, et pärast 14. juuli 2021. aasta määruse tegemist on asjaolud muutunud, esitas kodukorra artikli 163 alusel käesoleva taotluse. Lisaks palus see liikmesriik, et taotluse vaataks läbi Euroopa Kohtu suurkoda.

4

Poola Vabariik leiab, et arvestades käesoleva kohtuasja tähtsust ning asjaolu, et see loob pretsedendi, peab 14. juuli 2021. aasta määruse tühistamise taotluse läbi vaatama Euroopa Kohtu suurkoda.

5

Seoses sellega olgu meenutatud, et vastavalt kodukorra artikli 161 lõikele 1 koostoimes Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/671/EL Euroopa Kohtu asepresidendi kohtunikuülesannete kohta (ELT 2012, L 300, lk 47) artikliga 1 lahendab Euroopa Kohtu asepresident täitmise peatamise või ajutiste meetmete kohaldamise taotluse ise või annab selle viivitamata Euroopa Kohtule lahendamiseks.

6

Niisiis on Euroopa Kohtu asepresidendile nende sätete kohaselt antud pädevus lahendada kõik ajutiste meetmete kohaldamise taotlused või anda taotlus lahendamiseks Euroopa Kohtule, kui konkreetsete asjaolude tõttu on vaja see edasi suunata (Euroopa Kohtu asepresidendi 20. septembri 2021. aasta määrus Tšehhi Vabariik vs. Poola, C‑121/21 R, EU:C:2021:752, punkt 10).

7

Sellest järeldub, et üksnes Euroopa Kohtu asepresident on pädev juhtumipõhiselt hindama, kas tema menetluses olevad ajutiste meetmete kohaldamise taotlused on vaja suunata Euroopa Kohtule, et taotlus määrataks kohtukoosseisule (Euroopa Kohtu asepresidendi 20. septembri 2021. aasta määrus Tšehhi Vabariik vs. Poola, C‑121/21 R, EU:C:2021:752, punkt 11).

8

Poola Vabariigi taotlusest 14. juuli 2021. aasta määruse tühistamiseks ei ilmne käesoleval juhul ühtegi asjaolu, mis eeldaks taotluse määramist kohtukoosseisule, mistõttu ei ole vaja anda seda taotlust Euroopa Kohtule lahendamiseks.

9

Poola Vabariik põhjendab oma taotlust asjaolude muutumisega tulenevalt Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) 14. juuli 2021. aasta otsusest kohtuasjas P 7/20 (edaspidi „Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsus“).

10

Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) leidis selles kohtuotsuses muu hulgas, et ELL artikli 4 lõike 3 teine lõik koostoimes ELTL artikliga 279 on vastuolus Poola põhiseaduse artiklitega 2 ja 7, artikli 8 lõikega 1 ning artikli 90 lõikega 1 koostoimes põhiseaduse artikli 4 lõikega 1, sest Euroopa Kohus on oma pädevust ületanud, st teinud otsuse ultra vires, määrates Poola Vabariigile kui liidu liikmesriigile ajutised meetmed, mis puudutavad Poola kohtukorraldust ja Poola kohtute pädevust ning Poola kohtutes järgitavat menetlust, mistõttu ei kehti nende meetmete suhtes põhiseaduse artikli 91 lõigetes 1–3 ette nähtud liidu õiguse esimuse põhimõte ja liidu õiguse vahetu kohaldatavuse põhimõte.

11

Poola Vabariik on seisukohal, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsust arvestades on 14. juuli 2021. aasta määrus Poola põhiseadusliku korraga vastuolus.

12

Sellega seoses tuletab Poola Vabariik meelde, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) on otsustanud, et ta peab kaitsma Poola põhiseadust, mis on vastavalt põhiseaduse artiklile 8 selle liikmesriigi ülimuslik seadus, ning järelikult on tal põhiseaduslikku korda puudutavates põhimõttelistes kohtuasjades „viimase sõna õigus“.

13

Poola Vabariik väidab, et mitme liikmesriigi konstitutsioonikohtud on lähtunud tõlgendusest, mille kohaselt on liikmesriikide konstitutsioonikohtutel pädevus kontrollida liidu ultra vires akte, sealhulgas Euroopa Kohtu otsuseid. Need kohtud on üksmeelselt leidnud, et nende õiguskorral on põhiseaduslik identiteet, mis neil tuleb põhiseaduse sätete alusel määratleda, ning liit on kohustatud seda identiteeti austama.

14

Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsuse põhjendusi suuliselt tutvustades märkis ettekandja-kohtunik, et liikmesriikide poolt Euroopa Kohtule usaldatud õigusemõistmise ülesanne lõpeb, kui aluslepingute tõlgendamine ei ole enam arusaadav ja muutub objektiivselt meelevaldseks. Nimetatud kohtu sõnul oli 8. aprilli 2020. aasta kohtumääruse komisjon vs. Poola (C‑791/19 R, EU:C:2020:277) puhul see just nii. Sellega seoses täpsustas ettekandja-kohtunik, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) leidis, et Euroopa Kohus on ületanud oma pädevuse piire, sest ei Euroopa Liidu leping ega Euroopa Liidu toimimise leping ei anna liidule mingit pädevust seoses liikmesriigi kohtuvõimu korraldamise, loomise ja toimimisega, kuna see valdkond jääb liikmesriikide ainupädevusse.

15

Poola Vabariigi sõnul võeti 14. juuli 2021. aasta määrus vastu ELL artiklis 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõtet rikkudes, mistõttu on Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsus kohaldatav ka selle määruse suhtes.

16

Kodukorra artikli 163 kohaselt võib asjaolude muutumise korral ajutiste meetmete kohaldamise määrust poole taotlusel igal ajal muuta või selle tühistada. Mõiste „asjaolude muutumine“ tähendab eelkõige selliste faktiliste või õiguslike asjaolude ilmnemist, mis võivad seada kahtluse alla ajutisi meetmeid kohaldava kohtuniku hinnangud tingimustele, millest täitmise peatamine või ajutise meetme kohaldamine sõltub (Euroopa Kohtu asepresidendi 20. septembri 2021. aasta määrus Tšehhi Vabariik vs. Poola, C‑121/21 R, EU:C:2021:752, punkt 22).

17

Järelikult tuleb analüüsida, kas Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsus kujutab endast „asjaolude muutumist“ selle artikli tähenduses.

18

Seoses sellega olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtestab liidu õiguse esimuse põhimõte liidu õiguse esmajärjekorras kohaldatavuse liikmesriikide õiguse ees. See põhimõte paneb seega kõigile liikmesriikide asutustele kohustuse tagada erinevate liidu õigusnormide täielik toime, kuna liikmesriikide õigus ei või mõjutada nende erinevate õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor Din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 244 ning seal viidatud kohtupraktika).

19

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, peab iga liikmesriik ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt eelkõige tagama, et organid, mis liidu õiguse tähenduses määratletava „kohtuna“ kuuluvad tema õiguskaitsevahendite süsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades ning mis järelikult kohtuna saavad lahendada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimusi, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 112 ning seal viidatud kohtupraktika).

20

See säte paneb liikmesriikidele selge ja täpse kohustuse saavutada tulemus ning selle kohustusega ei kaasne ühtegi tingimust sõltumatuse kohta, mis peab iseloomustama kohut, kellel palutakse liidu õigust tõlgendada ja kohaldada (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor Din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 250 ning seal viidatud kohtupraktika).

21

Niisiis, kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski täitma kohustusi, mis neile tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

22

Sellest tuleneb, et liikmesriigi kohtukorraldust käsitlevaid riigisiseseid sätteid võib liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi kontekstis ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu seisukohast kontrollida ning järelikult võib samas kontekstis Euroopa Kohus nende suhtes määrata ELTL artikli 279 alusel ajutisi meetmeid, mille eesmärk on eelkõige nende sätete kohaldamise peatamine (Euroopa Kohtu asepresidendi 14. juuli 2021. aasta määruse komisjon vs. Poola, C‑204/21 R, EU:C:2021:593, punkt 54).

23

See, et liikmesriigi konstitutsioonikohus leiab, et niisugused meetmed on vastuolus asjaomase liikmesriigi põhiseadusliku korraga, ei muuda kuidagi eelmises punktis esitatud hinnangut.

24

Nimelt piisab, kui märkida, et liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt ei saa asjaolu, et liikmesriik tugineb riigisisestele õigusnormidele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustada liidu õiguse ühtsust ja tõhusust (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociația Forumul Judecătorilor Din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 245 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Eeltoodust tuleneb, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsus ei kujuta endast kodukorra artikli 163 tähenduses „asjaolude muutumist“, mis seaks kahtluse alla 14. juuli 2021. aasta määruses esitatud hinnangud.

26

Järelikult tuleb jätta rahuldamata Poola Vabariigi taotlus 14. juuli 2021. aasta määruse tühistamiseks.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident otsustab: