–

KL, esindajad: avvocato A. Barletta ning avocats C. Glon ja P. Mathonnet,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A. L. Desjonquères,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja S. Grünheid,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 2 lõike 4 ja artikli 4 punkti 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõike 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud sellise Euroopa vahistamismääruse täitmise raames Prantsusmaal, mille Itaalia õigusasutused tegid KLi suhtes, et viia täide kaheteistkümne aasta ja kuue kuu pikkune vangistus tegude eest, mis on kvalifitseeritud grupiviisiliseks relvastatud röövimiseks, hävitamiseks ja rüüstamiseks, relvade kandmiseks ja lõhkeseadeldiste lõhkamiseks ning mis pandi toime 2001. aastal Genovas (Itaalia).

3

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 6 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

5

Raamotsuse artikli 2 „Euroopa vahistamismääruse rakendusala“ lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust [mõiste „topeltkaristatavus“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kahepoolne karistatavus“] kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

[…]

4.   Muude süütegude puhul, mida ei ole nimetatud lõikes 2, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel süüteod selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.“

6

Raamotsuse artiklites 3, 4 ja 4a on ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud ja vabatahtlikud alused. Raamotsuse 2002/584 artikli 4 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused“ punktis 1 on eeskätt sätestatud:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

7

Raamotsuse 2002/584 artikkel 5 käsitleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavaid tagatisi.

8

Kriminaalmenetluse seadustiku (code de procédure pénale) artiklis 695‑23 on ette nähtud:

„Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldutakse ka siis, kui nimetatud vahistamismääruse aluseks olev tegu ei kujuta endast Prantsuse õiguse kohaselt süütegu.

Erandina esimesest lõigust täidetakse Euroopa vahistamismäärus, ilma et kontrollitaks etteheidetavate tegude kahepoolset karistatavust, kui kõnealused teod on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt karistatavad vähemalt kolmeaastase vangistusega või sama kestusega vabadust piirava julgeolekumeetmega ning kuuluvad ühte artiklis 694‑32 osutatud süütegude kategooriasse.

Kui eelmise lõike sätted on kohaldatavad, on tegude õiguslik kvalifitseerimine ja kohaldatava karistuse mõistmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutuse ainupädevuses. […]“.

9

Karistusseadustiku (codice penale) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 419 on sätestatud:

„Isikut, kes paneb väljaspool artiklis 285 ette nähtud juhtumeid toime hävitamise või rüüstamisena käsitatavad teod, karistatakse kaheksa kuni viieteistkümneaastase vangistusega. See karistus suureneb, kui süütegu on toime pandud relvade, laskemoona või toidu puhul müügi- või ladustamiskohas.“

10

6. juunil 2016 tegid Itaalia õigusasutused KLi suhtes Euroopa vahistamismääruse, et viia täide kaheteistkümne aasta ja kuue kuu pikkune vangistus, mille Corte d’appello di Genova (Genova apellatsioonikohus, Itaalia) oli mõistnud 9. oktoobri 2009. aasta otsusega, mis jõustus 13. juulil 2012 pärast seda, kui Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) oli samal kuupäeva otsusega jätnud tema kassatsioonkaebuse rahuldamata.

11

See karistus vastab kokku nelja süüteo eest mõistetud neljale karistusele, nimelt esiteks grupiviisiline relvastatud röövimine, mille eest karistati ühe aasta pikkuse vangistusega, teiseks hävitamine ja rüüstamine, mille eest karistati kümne aasta pikkuse vangistusega, kolmandaks relvade kandmine, mille eest karistati üheksa kuu pikkuse vangistusega, ja neljandaks lõhkeseadeldiste lõhkamine, mille eest karistati üheksa kuu pikkuse vangistusega.

12

Seoses konkreetsemalt süüteoga, mis on kvalifitseeritud „hävitamiseks ja rüüstamiseks“, on Euroopa vahistamismääruses süüteo toimepanemise asjaolusid kirjeldatud järgmiselt:

„[T]eiste isikutega koos olles, enam kui viieliikmelises grupis, kes osales G8 tippkohtumise vastasel meeleavaldusel, pani [KL] toime hävitamises ja rüüstamises seisnevad teod koha ja aja seisukohast sellises kontekstis, kus esines objektiivne oht avalikule korrale; pani toime mitu linnamööblit ja avalikku vara kahjustavat tegu, mille puhul ei olnud tekitatud kahju suurus täpselt mõõdetav, kuid ulatus vähemalt sadade miljonite liirideni; pani süütamise teel toime ka [ühe] krediidiasutuse, autode, muude müügikohtade kahjustamise, hävitamise ja rüüstamise, kusjuures raskendava asjaoluna põhjustas asjaomastele isikutele olulise varalise kahju.“

13

Euroopa Kohtule esitatud andmete kohaselt tuleneb Corte d’appello di Genova (Genova apellatsioonikohus) 9. oktoobri 2009. aasta otsusest, et karistusseadustiku artiklis 419 sätestatud „hävitamise ja rüüstamise“ kvalifikatsiooni all pandi KLile süüks seitset tegu, mis moodustavad ühe ja sama süüteo, nimelt linnarajatiste ja avaliku vara kahjustamine, ehitusplatsi kahjustamine ja rüüstamine, Credito Italiano SpA ruumide täielik kahjustamine, Fiat Uno tüüpi sõiduki täielik kahjustamine süütamise teel, Banca Carige SpA ruumide täielik kahjustamine süütamise teel, Fiat Brava tüüpi sõiduki täielik kahjustamine süütamise teel ning ühe kaubamaja täielik kahjustamine ja rüüstamine.

14

KL ei nõustunud enda üleandmisega käesoleva kohtuotsuse punktis 10 mainitud Euroopa vahistamismääruse täitmiseks.

15

Cour d’appel de Rennes’i (Rennes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) eeluurimiskolleegium nõudis 23. augusti 2019. aasta otsusega täiendavat teavet, sealhulgas Corte d’appello di Genova (Genova apellatsioonikohus) 9. oktoobri 2009. aasta otsuse ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) 13. juuli 2012. aasta otsuse, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 10, esitamist.

16

Cour d’appel de Rennes’i eeluurimiskolleegium keeldus 15. novembri 2019. aasta otsusega KLi üleandmisest menetluslikul põhjusel. Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) tühistas selle kohtuotsuse ja saatis asja tagasi Cour d’appel d’Angers’le (Angers’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa).

17

Cour d’appel d’Angers’ (Angers’ apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium ühelt poolt keeldus 4. novembri 2020. aasta otsusega KLi üleandmisest Itaalia õigusasutusele Euroopa vahistamismääruse alusel, kuivõrd see oli tehtud kümne aasta pikkuse vangistuse täideviimiseks, mis oli mõistetud „hävitamiseks ja rüüstamiseks“ kvalifitseeritud tegude eest, ning teiselt poolt nõudis, et Itaalia õigusasutus annaks täiendavat teavet, kui ta soovib, et Prantsusmaal viidaks täide kahe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus, mis on mõistetud kolme muu vahistamismääruses nimetatud karistusena.

18

Procureur général près la cour d’appel d’Angers (Angers’ apellatsioonikohtu peaprokurör) ja KL esitasid selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

19

See kohus leiab, et tema menetluses olevas kohtuasjas kerkivad küsimused selle kohta, kuidas tõlgendada raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikes 4 ja artikli 4 punktis 1 ette nähtud teo kahepoolse karistatavuse tingimust (edaspidi „teo kahepoolse karistatavuse tingimus“).

20

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selleks, et keelduda KLi üleandmisest kümne aasta pikkuse vangistuse täideviimiseks, mis oli mõistetud „hävitamiseks ja rüüstamiseks“ kvalifitseeritud tegude eest, märkis Cour d’appel d’Angers’ (Angers’ apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium, et kaks selle süüteo koosseisu kuuluvat tegu ei kujutanud endast Prantsusmaal süütegu, nimelt esiteks Credito Italiano ruumide kahjustamine ja teiseks Fiat Brava tüüpi sõiduki kahjustamine süütamise teel. Eeluurimiskolleegium järeldas sellest, et kuna Corte d’appello di Genova (Genova apellatsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) olid „väljendanud ühemõttelist tahet“ analüüsida neid seitset süükspandavat tegu „hävitamise ja rüüstamise“ kvalifikatsiooni all lahutamatu tervikuna, siis teo kahepoolse karistatavuse tingimus tingis vajaduse lükata kõrvale kõik need lahutamatult seotud teod, mida selle kvalifikatsiooni all karistati.

21

Selles kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arvestades Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusest Grundza (C‑289/15, EU:C:2017:4) tulenevat kohtupraktikat, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus teo kahepoolse karistatavuse tingimuse hindamisel kontrollima, kas asjaomase süüteo klassifikatsiooni aluseks olevad teod, mis on kajastatud vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädeva asutuse kohtuotsuses, annaksid juhul, kui need oleksid toime pandud vahistamismäärust täitva riigi territooriumil, aluse kohaldada kriminaalkaristust selle riigi territooriumil. Vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguses määratletud süüteokoosseis ega selle süüteo määratlus või kvalifikatsioon asjaomastes riigisisestes õigussüsteemides ei pea olema täpselt vastavuses.

22

Nimetatud kohus väidab, et kuigi see kohtupraktika kujundati, tõlgendades nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27), on see ülekantav tingimustele, mida tuleb järgida Euroopa vahistamismääruse valdkonnas teo kahepoolse karistatavuse kontrollimisel, sest nende kahe raamotsuse sätted, mis puudutavad kahepoolset karistatavust, on sarnased.

23

Nimetatud kohus märgib, et „hävitamise ja rüüstamise“ süütegu sisaldab Itaalia õiguses korduvaid ja massilisi hävitamisi ja kahjustamisi, mis ei tekita kahju mitte üksnes asjaomase vara omanikele, vaid kahjustab ka avalikku korda, seades ohtu ühiskonnaelu tavapärase toimimise. Prantsuse karistusõiguses ei ole eraldi süüteokoosseisu, mis hõlmaks avaliku korra ohustamist massilise vallas- või kinnisvara hävitamise tõttu. Karistatavad on üksnes hävitamine, kahjustamine ja vargus koos vara kahjustamisega, mis võivad olla toime pandud grupiviisiliselt, tekitades kahju vara omanikele.

24

Ehkki ei nõuta Itaalia õiguses ja Prantsuse õiguses sätestatud vastava süüteokoosseisu tunnuste täielikku vastavust, on avaliku korra rikkumine siiski „hävitamise ja rüüstamisena“ kvalifitseeritud süüteo põhitunnus, mistõttu ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates teo kahepoolse karistatavuse tingimuse täidetus niivõrd ilmselge, et ei jääks mingit ruumi põhjendatud kahtlusele.

25

Juhul kui teo kahepoolse karistatavuse tingimus ei takista KLi üleandmist, leiab see kohus, et sel juhul tekib küsimus selle karistuse proportsionaalsuse kohta, mille täideviimiseks üleandmist taotletakse, võttes arvesse üksnes asjaolusid, mille puhul see tingimus on täidetud.

26

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et raamotsus 2002/584 ei sisalda ühtegi sätet, mis võimaldaks vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda asjaomase isiku üleandmisest põhjusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistus on ebaproportsionaalne võrreldes tegudega, millega seoses üleandmine toimub.

27

Teiseks, kuigi kõnealuse raamotsuse artikli 5 kohaselt võib Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus seada vahistamismääruse täitmise tingimuseks, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigussüsteem näeb ette mõistetud karistuse läbivaatamise, kehtib see ainult juhul, kui Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüteo eest on ette nähtud eluaegne vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav julgeolekumeede.

28

Seega, isegi kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsusega seoses esineb tõsiseid probleeme, ei saa ta sel põhjusel keelduda tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse täideviimiseks. Lisaks, kuna Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsust peab põhimõtteliselt kontrollima vahistamismääruse teinud õigusasutus enne selle tegemist, võib juhul, kui vahistamismäärus on tehtud sellise karistuse täideviimiseks, mis on mõistetud ühe liitsüüteo eest, mis koosneb mitmest teost, millest ainult mõni kujutab endast vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu, siis ei pruugi see vahistamismäärus enam olla vahistamismääruse täitmise etapis proportsionaalne, kuigi see oli proportsionaalne selle tegemise etapis.

29

Neil tingimustel, võttes arvesse põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mida tuleb Euroopa vahistamismääruse raames vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 3 järgida, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas harta artikli 49 lõige 3, mis sätestab põhimõtte, mille kohaselt ei tohi karistuste raskus olla asjaomase süüteoga võrreldes ebaproportsionaalne, paneb vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustuse keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui ühelt poolt on see tehtud ühe liitsüüteo eest mõistetud ühe liitkaristuse täideviimiseks ning kui teiselt poolt ei kujuta osa nendest tegudest, mille eest see karistus mõisteti, endast vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu.

30

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 4 ja artikli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus on täidetud olukorras, kus Euroopa vahistamismäärus on tehtud sellise vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, mis on mõistetud tegude eest, mis kujutavad endast vahistamismääruse teinud liikmesriigis süütegu, mis eeldab, et need teod kahjustavad ühte selles liikmesriigis kaitstavat õigushüve, kui need teod on ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt kuritegu, mille puhul ei ole selle kaitstava õigushüve kahjustamine üks koosseisutunnus.

32

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb selleks, et määrata kindlaks teo kahepoolse karistatavuse tingimuse ulatus, arvesse võtta mitte ainult raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 ja artikli 4 punkti 1 sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks need sätted on (vt selle kohta 28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (õiguste deklaratsioon), C‑649/19, EU:C:2021:75, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Esiteks nähtub raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 sõnastusest, et teo kahepoolse karistatavuse tingimuse hindamisel tuleb kontrollida, kas teod, millega seoses tehti Euroopa vahistamismäärus, kujutavad endast vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu „selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata“. Vastavalt sellele on raamotsuse artikli 4, mis käsitleb Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikke aluseid, punktis 1 sätestatud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui mõnel raamotsuse artikli 2 lõikes 4 nimetatud juhul ei kujuta Euroopa vahistamismääruse aluseks olev tegu vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt endast süütegu.

34

Seega selleks, et teha kindlaks, kas teo kahepoolse karistatavuse tingimus on täidetud, on vajalik ja piisav, et teod, millega seoses Euroopa vahistamismäärus tehti, kujutavad endast ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu. Sellest nähtub, et ei ole nõutud, et süüteod oleksid mõlemas asjaomases liikmesriigis identsed (vt analoogia alusel vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Grundza, C‑289/15, EU:C:2017:4, punkt 34).

35

Nimelt nähtub selgelt väljendist vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ette nähtud süüteo „koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata“, et liidu seadusandja ei ole nõudnud ei süüteo koosseisu tunnuste täielikku vastavust, nagu need on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguses, ega ka selle täielikku vastavust, kuidas seda süütegu nende riigisiseste õigusnormide kohaselt nimetatakse või kvalifitseeritakse (vt analoogia alusel 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Grundza, C‑289/15, EU:C:2017:4, punkt 35).

36

Sellest tuleneb, et hinnates teo kahepoolse karistatavuse tingimust, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus selleks, et teha kindlaks, kas esineb alus Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmiseks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 1 alusel, kontrollima, kas selle süüteo faktilised asjaolud, mille alusel Euroopa vahistamismäärus tehti, kujutaksid endast sellistena süütegu ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt juhul, kui need oleksid aset leidnud selle riigi territooriumil (vt analoogia alusel 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Grundza, C‑289/15, EU:C:2017:4, punkt 38).

37

Teiseks räägivad raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 ja artikli 4 punkti 1 kontekst ning raamotsuse eesmärgid samuti sellise tõlgenduse kasuks.

38

Sellega seoses tuleb meenutada, et see raamotsus, mis loob kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi, on mõeldud hõlbustama ja kiirendama õigusalast koostööd, et aidata saavutada Euroopa Liidu eesmärki saada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, tuginedes suurele usaldusele, mis peab liikmesriikide vahel olema (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis raamotsuse 2002/584 põhjenduse 6 kohaselt kujutab endast kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, on väljendatud raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud mis tahes Euroopa vahistamismääruse täitma selle põhimõtte alusel ja vastavalt selle raamotsuse sätetele (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellest tuleneb, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad põhimõtteliselt keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest vaid ammendavalt loetletud täitmata jätmise alustel, mis on ette nähtud raamotsuses 2002/584, ning Euroopa vahistamismääruse täitmisele võib seada üksnes ühe raamotsuse artiklis 5 ammendavalt ette nähtud tingimuse. Järelikult, kui Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast põhimõtet, siis on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Raamotsusega 2002/584 kehtestatud üleandmismehhanismi aluseks olev vastastikuse tunnustamise põhimõte viis muu hulgas raamotsuse artikli 2 lõikes 2 selliste süütegude loetelu kehtestamiseni, millega seoses asjaomane isik antakse Euroopa vahistamismääruse alusel üle, kontrollimata teo kahepoolset karistatavust.

42

Süütegude jaoks, mida selles loetelus ei ole, on raamotsuse artikli 2 lõikes 4 vahistamismäärust täitvale liikmesriigile ette nähtud võimalus seada Euroopa vahistamismääruse täitmine sõltuvusse asjaolust, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus on täidetud.

43

See tingimus on raamotsuse artikli 4 punkti 1 kohaselt üks Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlik alus ja seega erand reeglist, mille kohaselt tuleb Euroopa vahistamismäärus täita, mistõttu tuleb selle Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluse kohaldamisala tõlgendada kitsalt, et piirata selle vahistamismääruse täitmata jätmise juhtumeid (vt analoogia alusel 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Grundza, C‑289/15, EU:C:2017:4, punkt 46).

44

Seega, kuigi raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 1 annab vahistamismäärust täitvale õigusasutusele õiguse keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui teo kahepoolse karistatavuse tingimus ei ole täidetud, ei tohi seda sätet, kuna see kehtestab raamotsuse artikli 1 lõikes 2 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttest erandi, tõlgendada nii, et see neutraliseeriks käesoleva kohtuotsuse punktides 38–40 meenutatud eesmärgi, milleks on hõlbustada ja kiirendada üleandmist liikmesriikide õigusasutuste vahel, lähtudes vastastikkusest usaldusest, mis peab nende vahel olema (vt analoogia alusel 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof (erikohustuse reegel), C‑195/20 PPU, EU:C:2020:749, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Üleandmismenetluse tõhusust kahjustaks aga see, kui teo kahepoolse karistatavuse tingimust tõlgendada nii, et see nõuab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguses kvalifitseeritud süüteokoosseisu tunnused oleksid täielikult vastavuses vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguses ette nähtud süüteokoosseisu tunnustega ning et samuti oleks täielikus vastavuses mõlema liikmesriigi õiguses kaitstav õigushüve.

46

Arvestades seda, et karistusõiguse valdkonnas on liidu tasandil toimunud minimaalne ühtlustamine, võib selline täielik vastavus puududa paljude süütegude puhul. Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis pakutud tõlgendus piiraks seega märkimisväärselt olukordi, kus teo kahepoolse karistatavuse tingimus oleks täidetud, seades nii ohtu raamotsuse 2002/584 eesmärgi.

47

Lisaks ja sellest tulenevalt eiraks selline tõlgendus ka raamotsuse 2002/584 üht teist eesmärki, milleks on võidelda karistamatuse vastu sellise tagaotsitava puhul, kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta on toime pannud süüteo (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatus), C‑354/20 PPU ja C‑412/20 PPU, EU:C:2020:1033, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Teo kahepoolse karistatavuse tingimuse tõlgendamine nii, et see nõuab, et see kaitstud õigushüve, mille kahjustamine on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt süüteokoosseisu tunnus, peab olema ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süüteokoosseisu tunnus, võib nimelt viia selleni, et keeldutakse asjaomase isiku üleandmisest Euroopa vahistamismääruse alusel, isegi kui see isik on vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüdi mõistetud ja teod, millega seoses on Euroopa vahistamismäärus tehtud, kujutavad endast süütegu vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt.

49

Seega ei ole teo kahepoolse karistatavuse tingimuse kohaldamisel nõutav, et vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrolliks, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusega kaitstud õigushüve kahjustamine on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse seisukohast samuti süüteokoosseisu tunnus.

50

Järelikult ei oma tähtsust, et teod, millega seoses Euroopa vahistamismäärus tehti, kuuluvad vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüteokoosseisu alla, mis eeldab, et need teod kahjustaksid selle liikmesriigi õigusega kaitstud õigushüve – käesoleval juhul on rikutud avalikku korda –, samas kui seda tunnust ei nõuta vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguses selleks, et samad teod võiksid kvalifitseeruda süüteoks.

51

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 4 ja artikli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus on täidetud olukorras, kus Euroopa vahistamismäärus on tehtud sellise vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, mis on mõistetud tegude eest, mis kujutavad endast vahistamismääruse teinud liikmesriigis süütegu, mis eeldab, et need teod kahjustavad ühte selles liikmesriigis kaitstavat õigushüve, kui need teod on ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt kuritegu, mille puhul ei ole selle kaitstava õigushüve kahjustamine üks koosseisutunnus.

52

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 4 ja artikli 4 punkti 1 tuleb harta artikli 49 lõiget 3 arvestades tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see karistus on tagaotsitavale vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud ühe liitsüüteo eest, mis koosneb mitmest teost, millest ainult osa kujutab endast vahistamismäärust täitvas liikmesriigis süütegu.

53

Kõigepealt tuleb tõdeda, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikes 4 ja artikli 4 punktis 1 ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest võiks keelduda põhjusel, et vaid osa vahistamismääruse teinud liikmesriigis sellise liitsüüteo koosseisu moodustavatest tegudest, millel Euroopa vahistamismäärus põhineb, kujutab endast vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse seisukohast süütegu.

54

Neil asjaoludel tuleb arvesse võtta nende sätete konteksti ja raamotsuse 2002/584 eesmärke.

55

Esiteks tuleneb esimesele küsimusele antud vastusest, et teo kahepoolse karistatavuse tingimuse hindamisel ei ole oluline, et teod, millega seoses tehti Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt kvalifitseeritud üheks liitsüüteoks.

56

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 51, piirdub see hinnang nimelt selle kindlakstegemisega, kas juhul, kui asjasse puutuvad teod oleks pandud toime vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil, oleksid need teod kujutanud endast süütegu ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt, sõltumata selle süüteo koosseisutunnustest ja sellele vahistamismääruse teinud liikmesriigis antud kvalifikatsioonist.

57

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib leida Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluse asjaolus, et ainult osa nendest tegudest kujutab endast vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu, siis tuleb meenutada, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus kuulub raamotsuse artiklis 4 loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlike aluste hulka, mida tuleb tõlgendada kitsalt, et piirata Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise juhtumeid.

58

Järelikult – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 sisuliselt märkis – ei võimalda asjaolu, et ainult osa tegudest, mis kujutavad endast vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu, kujutab endast süütegu ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt, vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kuna vastasel juhul laiendataks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 1 osutatud täitmata jätmise alust sellele osale tegudest, mis on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt süütegu ja mis seega ei kuulu selle aluse kohaldamisalasse.

59

Seda tõlgendust toetab ka raamotsuse ülesehitus.

60

Nimelt, kui eeldada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 58 nimetatud olukorras sõltub üleandmine tingimusest, et asjaomane isik ei kanna vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistust selle osa tegude eest, mis vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ei ole süütegu, siis tuleb märkida, et sellist tingimust raamotsuse 2002/584 artiklis 5 ei ole. Euroopa Kohus on aga korduvalt leidnud, et Euroopa vahistamismääruse täitmisele võib seada üksnes ühe raamotsuse artiklis 5 ammendavalt ette nähtud tingimuse (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – mõlemapoolne karistatavus), C‑717/18, EU:C:2020:142, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 ja artikli 4 punkti 1 tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse eelmistes punktides, toetab ka raamotsuse 2002/584 eesmärkide analüüs; neid eesmärke on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 38–40 ja 47 ning nendeks on ühelt poolt eesmärk hõlbustada ja kiirendada üleandmist liikmesriikide õigusasutuste vahel, lähtudes vastastikusest usaldusest, mis peab nende vahel olema, ja teiselt poolt eesmärk võidelda karistamatuse vastu sellise tagaotsitava puhul, kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo väidetavalt toime pani.

62

Nagu Prantsuse valitsus oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt väidab, looks teo kahepoolse karistatavuse tingimuse tõlgendamine nii, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda põhjusel, et osa vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavatest tegudest ei kujuta endast vahistamismäärust täitvas liikmesriigis süütegu, takistusi asjaomase isiku tegelikule üleandmisele ja selle tagajärjeks oleks tema karistamatus kõigi asjaomaste tegude eest. Selline tõlgendus viiks nimelt üleandmisest keeldumiseni, kuigi osa nendest tegudest vastab sellele tingimusele.

63

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus on täidetud, kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, isegi kui see karistus on vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud tagaotsitava poolt ühe liitsüüteo toimepanemise eest, mis koosneb mitmest teost, millest ainult osa kujutab endast vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kuritegu.

64

Selline tõlgendus on kooskõlas ka harta artikli 49 lõikes 3 ette nähtud kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõttega, mida puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused.

65

Ühelt poolt tagavad kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte järgimise raamotsusega 2002/584 kehtestatud süsteemis vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutused. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et selle isiku õiguste tagamine, kelle üleandmist taotletakse, lasub esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi vastutusel (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 50, ja 6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus IK (lisakaristuse täideviimine), C‑551/18 PPU, EU:C:2018:991, punkt 66).

66

Teiselt poolt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, ei ole vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse võimalikku ebaproportsionaalsust raamotsuse 2002/584 artiklites 3, 4 ja 4a loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslike ega vabatahtlike aluste hulgas nimetatud.

67

Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 36, et teo kahepoolse karistatavuse tingimus eeldab üksnes selle kontrollimist, kas selle süüteo faktilised asjaolud, mille alusel Euroopa vahistamismäärus tehti, kujutaksid endast sellistena süütegu ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt juhul, kui need oleksid aset leidnud selle liikmesriigi territooriumil.

68

Seega ei tule vahistamismäärust täitval õigusasutusel selle tingimuse hindamisel hinnata vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistust harta artikli 49 lõiget 3 arvestades.

69

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 4 ja artikli 4 punkti 1 tuleb harta artikli 49 lõiget 3 arvestades tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see karistus on tagaotsitavale vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud ühe liitsüüteo eest, mis koosneb mitmest teost, millest ainult osa kujutab endast vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kuritegu.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: