This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62019CN0585
Case C-585/19: Request for a preliminary ruling from the Tribunalul București (Romania) lodged on 2 August 2019 — Academia de Studii Economice din București v Organismul Intermediar pentru Programul Operațional Capital Uman — Ministerul Educației Naționale
kohtuasi C-585/19: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul București (Rumeenia) 2. augustil 2019 – Academia de Studii Economice din București versus Organismul Intermediar pentru Programul Operațional Capital Uman - Ministerul Educației Naționale
kohtuasi C-585/19: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul București (Rumeenia) 2. augustil 2019 – Academia de Studii Economice din București versus Organismul Intermediar pentru Programul Operațional Capital Uman - Ministerul Educației Naționale
ELT C 406, 2.12.2019, p. 8–9
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
2.12.2019 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 406/8 |
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul București (Rumeenia) 2. augustil 2019 – Academia de Studii Economice din București versus Organismul Intermediar pentru Programul Operațional Capital Uman - Ministerul Educației Naționale
(kohtuasi C-585/19)
(2019/C 406/13)
Kohtumenetluse keel: rumeenia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunalul București
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: Academia de Studii Economice din București
Vastustaja: Organismul Intermediar pentru Programul Operațional Capital Uman - Ministerul Educației Naționale
Eelotsuse küsimused
|
1. |
Kas direktiivi 2003/88/EÜ (1) artikli 2 lõikes 1 määratletud [väljendi] „tööaeg“ all peetakse silmas „igat ajavahemikku, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi“ ühe (täistööajaga) töölepingu alusel või hoopis kõigi sama töötaja poolt sõlmitud töölepingute alusel? |
|
2. |
Kas liikmesriikidele direktiivi 2003/88/EÜ artiklis 3 sätestatud nõuded (kohustus võtta vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11 tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24-tunnise ajavahemiku kohta) ja direktiivi 2003/88/EÜ artikli 6 punkti b (keskmise tööaja pikkuse – mis ei ületa 48 tundi – kehtestamine iga nädalase ajavahemiku kohta, kaasa arvatud ületunnitöö) tuleb tõlgendada nii, et need sätted kehtestavad piirmäärad ühe töölepingu või hoopis kõigi sama tööandjaga või erinevate tööandjatega sõlmitud lepingute kohta? |
|
3. |
Juhul kui esimesele ja teisele küsimusele antud vastustes sisalduva tõlgendusega välistatakse, et liikmesriigid võivad riigisisesel tasandil ette näha, et direktiivi 2003/88/EÜ artikli 3 ja artikli 6 punkti b sätted kuuluvad kohaldamisele iga töölepingu suhtes olukorras, kus puuduvad liikmesriigi õigusnormid, mis reguleeriksid asjaolu, et päevane miinimumpuhkus ja maksimaalne töötundide arv nädalas on seotud töötajaga (olenemata sellest, mitu töölepingut ta sama tööandja või erinevate tööandjatega sõlmib), saab liikmesriigi avalik-õiguslik asutus, kes tegutseb riigi nimel, tugineda direktiivi 2003/88/EÜ artikli 3 ja artikli 6 punkti b sätete otsekohaldatavusele ja ette näha sanktsiooni tööandjale, kes ei järgi direktiivis ettenähtud minimaalset igapäevast puhkeaega ja/või maksimaalse nädalase tööaja piirmäära? |
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9, ELT eriväljaanne 05/04, lk 381).