1.

Kas 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ (1), arvestades selle artiklites 1 ja 2 määratletud eesmärki ja kohaldamisala, kohaldatakse korduva lühiajalise tasu eest üürile andmise puhul (isegi kui see ei toimu ettevõtluse raames) ajutistele kasutajatele, kellele see ei ole elukohaks, eelkõige arvestades teenuseosutajate ja teenuse mõisteid?

2.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas selliste riigisiseste õigusnormide näol nagu need, mis on sätestatud ehitus- ja elamuseadustiku artiklis L. 631-7, on tegemist eespool nimetatud tegevuse suhtes kohaldatava autoriseerimisskeemiga 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123 artiklite 9–13 tähenduses või üksnes nõudega, millele kohaldatakse artikleid 14 ja 15?

Juhul kui on kohaldatavad 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ artiklid 9–13:

3.

Kas selle direktiivi artikli 9 punkti b tuleb tõlgendada nii, et eesmärk võidelda üürieluaseme nappuse vastu kujutab endast olulist avalikku huvi, mis võib õigustada riigisiseseid meetmeid, millega kehtestatakse loakord teatud geograafilistes piirkondades eluruumi korduvale lühiajalisele üürile andmisele ajutistele kasutajatele, kellele see ei ole elukohaks?

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis kas selline meede on taotletava eesmärgiga proportsionaalne?

5.

Kas direktiivi artikli 10 lõike 2 punktidega d ja e on vastuolus riigisisene meede, mis kohustab taotlema luba eluruumi üürimisel, kui see tegevus on „korduv“, „lühiajaline“ ja suunatud „ajutistele kasutajatele, kellele see ei ole elukohaks“?

6.

Kas direktiivi 10 lõike 2 punktidega d ja g on vastuolus lubade süsteem, millega on ette nähtud, et loa väljastamise tingimused on sätestatud linnavolikogu otsusega, arvestades sotsiaalse mitmekesisuse eesmärki, lähtudes eelkõige eluasemeturu tingimustest ja vajadusest mitte süvendada elamispindade nappust?