24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/60

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna või hagejat puudutavas osas;

—

teise võimalusena, teostades oma täielikku pädevust, vähendada hagejale määratud trahvi, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus ne bis in idem põhimõtet ja ELTL artiklit 266, kui ta järeldas, et hageja on vastutav rikkumise nende aspektide eest, milles komisjon vabastas hageja süüst 2010. aasta otsuses, ja igal juhul rikkus komisjon kohaldatavat aegumistähtaega, määrates hagejale nende aspektidega seoses trahvi ega näidanud üles mingit õiguspärast huvi nende aspektide osas rikkumise kohta ametliku järelduse tegemiseks.

2.

Teine väide, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, võttes vaidlustatud otsuse uuesti vastu, kuna hageja leiab ennast halvemas olukorras kui teised 2010. aasta otsuse adressaadid, kelle suhtes viimatinimetatud otsus on muutunud lõplikuks ja siduvaks.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, oma pädevuse piire, aga ka hageja kaitseõigusi ja kui ta järeldas, et hageja on vastutav rikkumise eest EMP-sisestel ning EL-i ja Šveitsi vahelistel liinidel ajavahemikul, kui komisjonil puudusid volitused rakendada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 seoses lennuettevõtjatega, kes tegutsevad üksnes EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel, ning hageja tegevus EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel oli järelikult õiguspärane.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui ta järeldas, et hageja osales ühes ja jätkuvas rikkumises, mis hõlmab liine, mida hageja ei teenindanud ja mille teenindamiseks hagejal puudusid vajalikud õigused.

5.

Viies väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, eeldades, et tal on pädevus EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel sissetulevate lennulasti teenuste üle, kuna niisuguseid teenuseid müüakse väljaspool EMP-d asuvatele klientidele.

6.

Kuues väide, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet, kohaldades erinevatele vedajatele erinevaid tõendamisnõudeid.

7.

Seitsmes väide, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid (1) ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta arvas trahvi arvutamise aluseks olevate vastavate müügiväärtuste hulka kasumi, mis on tuletatud lennulasti teenuste hinnaelementidest, mis ei ole seotud vaidlustatud otsuses esile toodud rikkumisega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta arvas trahvi arvutamise aluseks olevate vastavate müügiväärtuste hulka kasumi, mis on tuletatud lennulasti teenustest EMP riikide ja kolmandate riikide vahelistel liinidel.

9.

Üheksas väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta piirdus hagejale määratud trahvi vähendamisel seadusest tuleneva 15 %-ga.

10.

Kümnes väide, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet, aga ka hageja kaitseõigusi, kui ta jättis hagejale määratud trahvi 10 % võrra vähendamast tulenevalt piiratud osalemisest rikkumises, samas kui võrreldav vähendamine anti teistele 2010. aasta otsuse adressaatidele, kes on hagejaga objektiivselt võrreldavas olukorras.

11.

Üheteistkümnes väide, et Üldkohus peaks lähtuma oma täielikust pädevusest ja trahvi oluliselt vähendama.