1.

Käesolevat kohtuasja tuleb käsitleda koos kahe teise kohtuasjaga ( 2 ), mis on praegu Euroopa Kohtu menetluses, ning see annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada riigiabi andmise keeldu ettenägevate liidu õigusnormide ulatust.

2.

Asociación Nacional de Grandes Empresas de Distribución (suurte turustusettevõtjate riiklik ühendus, edaspidi „ANGED“) vaidlustab oma kaebusega Astuurias suurte kaubandusettevõtete suhtes kohaldatava erimaksu (edaspidi „IGEC maks“).

3.

Komisjon ja ANGED leiavad, et kõnealune maks tähendab asutamisvabaduse piiramist ja keelatud riigiabi andmist eelkõige väikestele jaekauplustele, kuna nendelt maksu ei võeta. Liidu õiguse seisukohast kaheldavaks peetakse aga ka seaduses teatavatele suurtele jaekaubandusettevõtetele (nt ehitusmaterjalide müüjad) ette nähtud maksuvabastust.

4.

Liidu õigusest tuleneva raamistiku moodustavad käesolevas asjas ELTL artikkel 49 koosmõjus artikliga 54 ning ELTL artikkel 107 ja sellele järgnevad artiklid.

5.

Põhikohtuasjas vaidluse esemeks olev suurte jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldatav maks (edaspidi „IGEC maks“) kehtestati Astuuria Vürstiriigi 27. detsembri 2002. aasta seadusega 15/2002 eelarve-, haldus- ja maksumeetmete kohta (Ley del Principado de Asturias 15/2002, de 27 de diciembre, de medidas presupuestarias, administrativas y fiscales; edaspidi „seadus 15/2002“) 1. jaanuarist 2003.

6.

Alates 1. jaanuarist 2015 on see sätestatud 23. juuli 2014. aasta seadusandliku dekreediga 1/2014 heaks kiidetud Astuuria Vürstiriigi maksualaste õigusnormide konsolideeritud redaktsiooni (Texto refundido de las disposiciones legales del Principado de Asturias en materia de tributos propios, aprobado por Decreto Legislativo 1/2014, de 23 de julio, edaspidi „TRPATP“) artiklites 19–36.

7.

Seaduse 15/2002 preambulis on märgitud, et IGEC maksul on mittefiskaalne eesmärk, sest see ei ole mõeldud ainuüksi maksutulu saamiseks, vaid sel on lisaks ja peamiselt eesmärk jätta kaubanduskeskuste korvata negatiivne mõju, mida nende tegevus avaldab territooriumile, keskkonnale ja asulakaubandusele.

8.

Seaduse 15/2002 artikli 21 lõikes 1 on (samamoodi nagu TRPATP artiklis 19.2) sätestatud, et IGEC maksuga „maksustatakse teatavate kaubandusettevõtete erilist majandusvõimsust, mis tuleneb asjaolust, et tegemist on kaubanduskeskustega, kuivõrd see asjaolu aitab otsustavalt kaasa sektoris turgu valitseva seisundi omamisele ning võib avaldada negatiivselt mõju territooriumile ja keskkonnale, millega seonduvaid kulusid nad ei kanna“.

9.

Seaduse 15/2002 artikli 21 lõike 2 kohaselt (TRPATP artikkel 20) kasutatakse IGEC maksuna sissenõutud summasid „kaubandustaristu sektoripõhiseid suuniseid rakendavate kavade väljatöötamiseks ja elluviimiseks“ ning „keskkonna kaitseks ja infrastruktuuri võrkude parendamiseks“.

10.

Vastavalt seaduse 15/2002 artiklile 21 (TRPATP artikkel 21) kujutab suurte kaubandusettevõtete tegevus endast IGEC maksuga maksustatavat teokoosseisu mõju tõttu, mida see avaldab territooriumile, keskkonnale ja Astuuria autonoomse piirkonna asulakaubandusele. Maksu maksavad – pärast muutmist Astuuria Vürstiriigi 28. detsembri 2004. aasta seadusega 6/2004, mis kaasneb 2005. aasta eelarvega (Ley del Principado de Asturias 6/2004, de 28 de diciembre, de acompañamiento a los Presupuestos Generales para 2005) – nii individuaalsed kui ka kollektiivsed jaekaubandusettevõtted, mille kauba väljapaneku ja müügipind on 4000 m2 või suurem.

11.

IGEC maksu peavad maksma suurte individuaalsete või kollektiivsete jaekaubandusettevõtete omanikud. Omanikeks loetakse nende ruumide omanikke, kus asub suur jaekaubandusettevõte, mis kasutab ruume kas otse äritegevust teostades või nii, et annab need äritegevuseks kolmandate isikute käsutusse.

12.

Maksustatav väärtus on suure jaekaubandusettevõtte parkimisala, kusjuures igal juhul loetakse parkimisala suuruseks minimaalselt 50% kauba väljapaneku ja müügipinnast. Parkimisala vähendatakse igal juhul 1999 m2 võrra, mis kujutab endast maksuvaba miinimumi.

13.

Maksustatava väärtuse suhtes kohaldatakse kahte koefitsienti, mis sõltuvad suure jaekaubandusettevõtte mõjupiirkonna elanikkonnast ja suure kaubandusettevõtte kogupindalast. Viimati nimetatud juhul suureneb koefitsient kogupindala suurenemisega. Teatud tingimustel kohaldatakse tasumisele kuuluva maksusumma suhtes maksusoodustust suurte jaekaubandusettevõtete puhul, mis ei asu asulakeskuses ning millele on võimalik juurde pääseda lisaks erasõidukile ka vähemalt kahe erineva avaliku transpordi vahendiga, ning suurte jaekaubandusettevõtete puhul, mis viivad ellu heakskiidetud keskkonnakaitse projekte.

14.

Seaduse 15/2002 artikli 21 lõike 4 (TRPATP artikkel 22) muudetud redaktsiooni kohaselt ei maksa maksu suured individuaalsed jaekaubandusettevõtted, mille kauba väljapaneku ja müügipind ei ületa 10000 m2, kui nad müüvad ainuüksi järgmisi tooteid: aiakaubad, sõidukid, ehitusmaterjalid, masinad ja tööstustarvikud.

15.

Asociación Nacional de Grandes Empresas de Distribución (suurte müügiettevõtjate riiklik ühendus, edaspidi „ANGED“) esitas 8. oktoobril 2003 Tribunal Superior de Justicia de Asturias’e (Astuuria autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) halduskolleegiumi kojale kaebuse – millega lõppkokkuvõttes vaidlustatakse IGEC maks – Astuuria autonoomse piirkonna rahandusministri (Consejería de Hacienda del Principado de Asturias) 3. juuli 2003. aasta otsuse peale, millega kiideti heaks IGEC maksu huvides esitatava tegevuse alustamise, muutmise ja lõpetamise deklaratsiooni vorm.

16.

Tribunal Superior de Justicia de Asturias’e (Astuuria autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) halduskolleegiumi teise koja 31. juuli 2014. aasta otsusega jäeti ANGEDi kaebus rahuldamata.

17.

ANGED esitas 4. novembril 2014 selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, mida põhjendas üheainsa väitega, mille kohaselt on seaduse 15/2002 artikkel 21 vastuolus ELTL artiklis 49 ette nähtud asutamisvabadusega.

18.

ANGED esitas 2013. aasta veebruaris ja mais komisjonile kaebuse Hispaania Kuningriigi vastu, tuginedes sellele, et kuues autonoomses piirkonnas kehtiv suurte jaekaubandusettevõtete maksu ettenägev kord on vastuolus liidu õigusega.

19.

Komisjon saatis 28. novembril 2014 Hispaania Kuningriigile kirja, milles teatas, et komisjon kaldub arvama, et väikestele jaemüügikauplustele ja teatavatele spetsialiseerunud ettevõtetele antav maksuvabastus kujutab endast ebaseaduslikku riigiabi. Maksuvabastused näivad andvat valikulise eelise teatavatele ettevõtetele, sest need kujutavad endast erandit tavalisest maksukorrast.

20.

Seepeale otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim üldkohus) esitada eelotsusetaotluse.

21.

Tribunal Supremo esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Nende küsimuste kohta esitasid Euroopa Kohtu menetluses kirjalikud seisukohad ANGED, Astuuria ja Euroopa Komisjon, kes osalesid ka 6. juulil 2017 toimunud kohtuistungil.

23.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asutamisvabadusega on vastuolus sellise maksu nagu IGEC kohaldamine. Seetõttu tuleb otsustada, kas (1) tegemist on asutamisvabaduse piiranguga, mis (2) ei ole põhjendatud.

24.

Küsimuse taustaks on IGEC maksu mõju. Maksukoosseisu poolest on see seotud suure individuaalse jaekaubandusettevõtte olemasoluga. Sellise ettevõtte puhul on tegemist kaubandusettevõttega, mille müügipind on 4000 m2 või suurem. Maksustatav väärtus on käesolevas asjas siiski suure jaekaubandusettevõtte parkimisala, kusjuures igal juhul loetakse parkimisala suuruseks minimaalselt 50% kauba väljapaneku ja müügipinnast. Selle tulemusel lähtutakse kombineeritult müügipinnast ja parkimisala suurusest. Müügipind muutub oluliseks siis, kui see on parkimisalast kaks korda suurem. Seejuures vähendatakse jaekaubandusettevõtete parkimisala 1999 m2 võrra, mis kujutab endast maksuvaba miinimumi.

25.

Parkimisala pindala suhtes kohaldatakse veel teatavaid koefitsiente, millest üks suureneb koos pindala suurenemisega. See annab maksule teatud progresseeruva iseloomu. Lõppkokkuvõttes on suurtel jaekaubandusettevõtetel nii absoluutselt kui ka suhteliselt suurem maksukoormus kui pindala poolest väiksematel jaekaubandusettevõtetel.

26.

Vastavalt ELTL artiklile 49 koostoimes artikliga 54 hõlmab asutamisvabadus ühe liikmesriigi kodaniku õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana teise liikmesriigi territooriumil. ( 3 ) Asutamisvabaduse piiranguks tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale pidada kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks. ( 4 )

27.

Maksude ja lõivude puhul on see iseenesest nii. Seetõttu on minu arvates ( 5 ) juhul, kui põhivabadusi kontrollitakse selliste maksude kohaldamise alusel, oluline see, kas piiriülest olukorda koheldakse võrreldes siseriikliku olukorraga halvemini ( 6 ).

28.

Välisriigi ettevõtjate avalikku diskrimineerimist käesoleval juhul ei esine. Pigem maksustatakse iga kaubandusettevõtja puhul, kellele kuulub „suur jaekaubandusettevõte“, selle maksuga parkimisala, mis ületab 1999 m2 suuruse maksuvaba piirmäära. Nagu Euroopa Kohus ( 7 ) on juba otsustanud, puudutab asjaolu, et välismaised investorid eelistavad avada suuremaid kauplusi, selleks et saavutada vajalik mastaabisääst uuele territooriumile tulemise võimaluste optimeerimiseks, siiski sisenemist uuele turule, mitte niivõrd ettevõtja riikkondsust. ( 8 )

29.

Keelatud on aga ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristamiskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni ( 9 ) (nn varjatud ehk kaudne diskrimineerimine).

30.

Kohtuotsuses Hervis Sport otsustas Euroopa Kohus, et juhul kui maksu kohaldatakse lähtuvalt käibest, võib see teatavatel juhtudel seada ebasoodsamasse olukorda need ettevõtjad, kelle asukoht on teises liikmesriigis. ( 10 ) Konkreetselt oli tegemist jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldatava erimaksuga, mille määr oli järsult progresseeruv lähtuvalt käibest. Edaspidi võeti kontserni kuuluvate ettevõtjate suhtes kohaldatava maksumäära kindlaksmääramisel arvesse konsolideeritud käive, selle asemel et arvesse võtta üksiku ettevõtja käivet. Euroopa Kohus otsustas, et esineda võib kaudne diskrimineerimine, kui enamik ettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse järsult progresseeruvat maksu, on teises liikmesriigis asuva äriühingu sidusettevõtjad. ( 11 )

31.

Sellega ei ole käesoleva kohtuasja asjaolud aga sarnased. IGEC maks ei ole järsult progresseeruv ning konsolideeritud kasumit või kahjumit ei liideta kokku. Pigem lähtutakse iga müügipinna kohapealsest suurusest.

32.

Seejuures ei ole minu arvates piisav lähtuda ainuüksi välisriigi ettevõtjate suuremast mõjutatusest – selline on komisjoni ja ANGEDi käsitus –, et oleks võimalik tuvastada varjatud diskrimineerimist põhivabaduste raames. ( 12 ) See keelaks näiteks liikmesriigil kohaldada ettevõtjate suhtes kohalikku maksu, kui ajaloolise arengu tulemusel oleks liikmesriigis rohkem kui 50% aktiivselt tegutsevatest ettevõtjatest välisriigi ettevõtjad. Ainuüksi asjaolu, et – rohkem või vähem juhuslikult – suur osa või koguni enamik isikutest, kelle suhtes maksu kohaldatakse, on pärit teistest liikmesriikidest, ei saa endast seetõttu kujutada varjatud diskrimineerimist.

33.

Siinkohal kerkib esiteks küsimus, kui suur peab olema korrelatsioon valitud eristamiskriteeriumi ja äriühingu asukoha vahel, et saaks eeldada erinevat kohtlemist asukoha alusel. Euroopa Kohus on siiani tuginenud nii kokkulangemisele enamikul juhtudel ( 13 ) kui ka mitteresidentide suuremale mõjutatusele ( 14 ) või räägib koguni vaid ebasoodsamasse olukorda seadmise ohust ( 15 ). Siiani on tuvastatud vaid see, et kriteeriumi 100% kokkulangemine äriühingu asukohaga ei ole nõutav. ( 16 )

34.

Teiseks ei ole ebakindel mitte ainult kohtupraktika kohaselt nõutav korrelatsiooni suurus, vaid ka küsimus, kas see korrelatsioon peab esinema üldjuhul ( 17 ) või peab see tulenema eristamiskriteeriumi olemusest, millele viitab mitu kohtuotsust ( 18 ), või võib see pigem põhineda juhuslikel faktilistel olukordadel ( 19 ).

35.

Minu arvates on maksuõiguses varjatud diskrimineerimise tuvastamiseks vaja rangemaid kriteeriume. See peab siinkohal hõlmama ainult selliseid juhtumeid, mis puht vormiliselt vaadelduna ei kujuta endast diskrimineerimist, kuid toimivad sellena. ( 20 ) Seetõttu leian, et varjatud diskrimineerimine peab loomuldasa ( 21 ) või valdaval osal juhtudest mõjutama eelkõige välisriigi ettevõtjaid, nagu sellega võis tegemist olla kohtuasjas Hervis Sport ( 22 ).

36.

Lähtudes teatavast müügipinnast, mille suhtes kehtestatud piirmäär viib üksnes selleni, et ühel aastal (15st võimalikust aastast) kuulus ühes teises piirkonnas (kus kehtisid täiesti teistsugused piirmäärad) ( 23 ) vastavalt komisjoni 2004. aasta kirjale ca 61,5% asjaomastest jaekaubandusettevõtetest teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatele (või neil olid teistest liikmesriikidest pärit osanikud), ei saa seda siiski eeldada.

37.

Pealegi on ebaselge, kuidas tehti kindlaks nende ettevõtjate „päritolu“. ( 24 ) Eelkõige maksuõiguses määratakse ettevõtja päritolu põhimõtteliselt kindlaks ettevõtja asukoha alusel ja mitte näiteks osanike rahvuse alusel. Arvestades seda, et ANGED on suurte müügiettevõtjate riiklik ühendus Hispaanias, võiks selle liikmeid käsitada ka Hispaania ettevõtjatena. Ja isegi juhul, kui lähtutaks äriühingu osanikest, ei saa käsutuses olevate arvandmete põhjal teha muud järeldust, kuid seda peab kontrollima liikmesriigi kohus. ( 25 ) Teadaolevalt ei tulene arvandmetest, et käesoleval juhul seatakse teiste liikmesriikide ettevõtjad olemuslikult või ülekaalukalt Hispaania ettevõtjatega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

38.

Juhul kui vastupidi eespool esitatud sedastustele eeldatakse siiski varjatud diskrimineerimist, tuleb kontrollida, kas see on põhjendatud. See kontroll hõlmab aga vaid seda, kas väiksemad jaekaubandusettevõtted jäävad kõnealuse maksu kohaldamisalast välja. Eelotsusetaotlusest ei nähtu nimelt, et sellest, et IGEC maksu ei kohaldata teatavatele suurtele kaubandusettevõtetele (TRPATP artikkel 22; edaspidi parema eristatavuse huvides „maksuvabastus“), saavad kasu peamiselt liikmesriigi ettevõtjad.

39.

Põhivabaduste piirang on lubatud ainult siis, kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi, kui piirang on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 26 )

40.

IGEC maksuga maksustamise eesmärk on soodustada ruumilist planeerimist ja keskkonnakaitset (vt eespool punktid 7 ja 8). Seejuures tuleb maksukohustuslikke kaubandusettevõtteid kaasata negatiivsetest välistest mõjudest tulenevate kulude kandmisesse, mida need ebaproportsionaalselt suurel määral põhjustavad (nt infrastruktuuriga seotud erikulud), kuna nad ise neid vastavas mahus ei kanna (vt TRPATP artikkel 19.2). Ruumilise planeerimisega seotud eesmärke ( 27 ) ja keskkonnakaitset ( 28 ) on Euroopa Kohtu praktikas piiranguid põhjendavate asjaoludena tunnustatud.

41.

Lisaks tuleb võtta aluseks eriline majandusvõimsus, mis „tuleneb teatavatel jaekaubandusettevõtetel sellest, et nad tegutsevad suurte müügikeskustena, kuna see on otsustav tegur, mis aitab neil saavutada asjaomases sektoris valitsevat seisundit“, ja seda võimsust kärpida. Selle üle, kas ka erinevat majandusvõimsust (seega erinevat võimet kanda maksukoormust) saab pidada põhivabaduse piirangut õigustavaks asjaoluks, ei ole Euroopa Kohus minu teada seni veel otsustanud. Ma ei tahaks aga välistada, et samamoodi nagu näiteks progresseeruv maksumäär võiks erinevat maksualast kohtlemist õigustada ka erinev majandusvõimsus. ( 29 )

42.

Samuti peab piirang olema sellega taotletava eesmärgi – korvata mõju, mida suurte kaubanduskeskuste rajamine avaldab territooriumile ja keskkonnale – elluviimise tagamiseks sobiv ega või minna kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 30 )

43.

Liikmesriigi õigusnormid on vastavalt Euroopa Kohtu praktikale konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt. ( 31 )

44.

Niisuguses valdkonnas tuleb tunnustada liidu seadusandja suurt kaalutlusruumi, mis hõlmab tema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Seetõttu võib selles valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga. ( 32 )

45.

Peale selle võtab Euroopa Kohus arvesse liikmesriikide õigust võtta vastu üldseadusi. ( 33 ) Eelkõige peab ka makse ja lõive käsitlevate õigusnormide vastuvõtja tegema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid. Samuti ( 34 ) peab ta andma keerulisi hinnanguid. Kuna kõnealuseid õigusnorme ei ole ühenduse õigusnormidega ühtlustatud, on liikmesriigi seadusandjal makse ja lõive käsitlevate õigusnormide valdkonnas teatud kaalutlusõigus jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldatava maksu kindlaksmääramisel. Seetõttu on ühtsuse nõudega kooskõlas, kui IGEC maks ei ole püstitatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobiv.

46.

IGEC maksuga maksustatakse eelkõige suured jaekaubandusettevõtted, millel on suur müügipind. See põhineb ilmselgelt oletusel, et nende kaubandusettevõtete kliendi- ja tarnevoog on suurem. See, et suuremast kliendi- ja tarnevoost võivad tuleneda suurem müra ja õhureostus ning seega suurem keskkonnareostus, on usutav. Seega näib, et seadus, mille alusel maksustatakse suuremat müra ja õhureostust põhjustavaid kaubandusettevõtteid suurema maksumääraga, on sobiv, et luua stiimul käitada pigem väiksemaid jaekaubandusettevõtteid, mis – eraldi võetuna – põhjustavad vähem reostust.

47.

Arvestades seda, et väiksemaid kaubandusettevõtteid on ka ruumilise planeerimise seisukohast hõlpsam integreerida, on see kasulik, pidades silmas ka põhimõtet, et piiratud ruumi tuleb mõttekalt ja õiglaselt jaotada. Selles mõttes on seadus sobiv ka selleks, et kaitsta keskkonda ning saavutada ruumilise planeerimise eesmärgid järjekindlalt ja süstemaatiliselt. ( 35 )

48.

See, et IGEC maks ei tee vahet jaekaubandusettevõtte rajamise vahel linnas või maapiirkonnas, ei muuda selles osas midagi. Asukohast olenemata on suurtel jaekaubandusettevõtetel suurem kliendi- ja tarnevoog kui väiksematel jaekaubandusettevõtetel. Sama käib ühe ja sama omaniku mitme müügikeskuse kokku liitmata jätmise kohta.

49.

Puuduv vahetegemine linnas ja maapiirkonnas asuvate kaupluste vahel (ja teatavatel juhtudel ka mitme müügikeskuse kokku liitmata jätmine) näitab ainult seda, et maks võiks olla keskkonnamõju seisukohast veel paremini kavandatud, et saavutada nimetatud eesmärgid veelgi sihipärasemalt. See ei vii aga selleni, et kõnealune maks on nimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ebasobiv.

50.

Seetõttu tuleb selgitada, kas maks – mida kohaldatakse parkimisala suhtes, kui müügipind on vähemalt 4000 m2 – on ka vajalik, et neid eesmärke saavutada.

51.

Vajalikkuse kontrollimisel proportsionaalsuse raames tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud ebamugavused peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses. ( 36 )

52.

Selles suhtes tuleb meenutada, et liikumisvabaduse piirangu õigustamiseks mõnele ülekaalukast üldisest huvist tulenevale põhjusele tuginev liikmesriik on tõepoolest kohustatud tõendama, et tema õigusnormid on taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud. See tõendamiskoormis ei saa siiski – juba liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses – minna nii kaugele, et sellelt liikmesriigilt nõuda, et ta kindlalt tõendaks, et ükski muu mõeldav meede ei võimalda seda eesmärki samadel tingimustel saavutada. ( 37 ) See põhimõte peab kehtima seda enam eelotsusemenetluse suhtes.

53.

Piirmäärasid iseloomustab seejuures see, et alati on võimalik küsida, miks ei kehtestatud seaduses valitud 4000 m2 piirmäära asemel 3000 m2 või 5000 m2 suurust piirmäära. See küsimus kerkib aga igasuguse piirmäära puhul ja minu arvates saab sellele vastata ainult demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. Erinevalt sellest, mida arvab komisjon, ei pea seadusandja seejuures empiiriliselt tõendama, kuidas ta on asjaomase piirmäära kindlaks määranud, ning ei ole tähtis, kas see piirmäär on komisjoni arvates veenev või koguni „õige“, juhul kui see ei ole ilmselgelt väär. Viimasega ei ole käesoleval juhul tegemist.

54.

Suurem piirmäär (5000 m2) oleks võib-olla leebem vahend, kuid liikmesriigi seisukohast ei oleks see sama sobiv. Ilmselgelt ei või seda, et suuremad jaekaubandusettevõtted põhjustavad suuremaid probleeme seoses linnaplaneerimisega ja keskkonnalaste eesmärkidega, arvestamata jätta. Samuti ei või tähelepanuta jätta, et jaekaubandusettevõtete suurus ja parkimisalade suurus viitavad ka suuremale käibele ja seega ka suuremale majandusvõimsusele (niisiis suuremale finantssuutlikkusele). Ka hinnang, et suuremate parkimisaladega suuremad jaekaubandusettevõtted saavad linna infrastruktuurist suuremal määral kasu kui väiksemad jaekaubandusettevõtted, ei saa olla väär. Järelikult on jaekaubandusettevõtete müügipind ja selle juurde kuuluv parkimisala tähtis tegur seaduse eesmärkide saavutamiseks.

55.

Selles osas ei muuda midagi ka see, et ühe ja sama omaniku mitut jaekaubandusettevõtet ei liideta kokku. Kui seaduse eesmärk on suunatud üksikute jaekaubandusettevõtete mõjule, siis on seadusandja vaatenurgast sobiv vahend ka lähtumine just selle jaekaubandusettevõte kohapealsest suurusest.

56.

Viimaks ei ole – erinevalt sellest, mida arvavad komisjon ja ANGED – ehitusalastest õigusnormidest tulenevad nõuded jaekaubandusettevõtte rajamisel sama sobivad, et luua rahaline stiimul avada pigem väiksemaid jaemüügikauplusi.

57.

Lisaks peavad põhivabaduse piirangud olema taotletava eesmärgi saavutamiseks kohased. ( 38 ) See nõuab, et piirang ja selle tagajärjed peavad olema seatud eesmärkidega (mida tuleb kaitsta) vastavuses. ( 39 ) Lõppkokkuvõttes tähendab see, et tuleb konkreetselt kaaluda tagajärgi, hinnates kaitstud õigushüve (käesoleval juhul keskkonnakaitse ja ruumiline planeerimine) ja kahjustatud õigushüve ( 40 ) (käesoleval juhul hüpoteetiliselt põhivabaduse kasutamine) abstraktset tähendust.

58.

Käesoleval juhul on maks seatud eesmärkidega vastavuses. Esiteks ei ole maksukoormus nii suur, et majandustegevus ei oleks enam võimalik (nn kägistav mõju). Eelkõige olgu märgitud, et esimesed 1999 m2 jäetakse koguni maksustamata ja ametiasutuste teabe kohaselt saab kõnealuse maksu Hispaania tulumaksuga maksustatavast summast maha arvata. Teiseks kohaldatakse maksusoodustusi, kui jaekaubandusettevõtted viivad ellu teatud keskkonnakaitse projekte või kui jaekaubandusettevõtetele on võimalik juurde pääseda vähemalt kahe erineva avaliku transpordi vahendiga. Lisaks on keskkonnakaitse ja ka ruumiline planeerimine ühiskonnas eksisteerimise seisukohast suure tähtsusega, keskkonnakaitse (mida on sõnaselgelt mainitud ELTL artiklis 11, EL lepingu artikli 3 lõikes 3 ja harta artiklis 37) väga suure tähtsusega. ( 41 ) Lõppkokkuvõttes oleks isegi asutamisvabaduse (varjatud) piirang sellega põhjendatud.

59.

Seoses teise küsimusega tuleb kontrollida, kas seaduse 15/2002 (või TRPATP) sätteid tuleb käsitada ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt keelatud riigiabina.

60.

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba korduvalt otsustanud, et maksukohustuslast ei saa vabastada maksu tasumise kohustusest väide, et teiste ettevõtjate suhtes kohaldatav maksuvabastus kujutab endast riigiabi. ( 42 )

61.

Teisiti oleks see aga juhul, kui maks ja ette nähtud maksuvabastus oleksid abimeetme lahutamatud osad. Selleks peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti niisugune seos, et maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ning maksutulu mõjutab otseselt antava abi suurust ning kokkuvõttes hinnangut selle abi ühisturuga kokkusobivuse kohta. ( 43 )

62.

Selles mõttes saab sedastada, et maksutulu ei kasutata jaekaubandusettevõtetele eritoetuste andmiseks. Seda kasutatakse pigem „kaubandustaristu sektoripõhiseid suuniseid rakendavate kavade väljatöötamiseks ja elluviimiseks“ ning „keskkonna kaitseks ja infrastruktuuri võrkude parendamiseks“ (TRPATP artikkel 20). Seega on välistatud, et saadud tulu võib soodustada mõnda konkreetset ettevõtet või tegevussektorit, sest sellega taotletakse üldise huvi eesmärki ning sellest on kasu kogu ühiskonnal.

63.

Järelikult tuleb tuvastada, et ettevõtjad, kes peavad kõnealust maksu tasuma, ei saa liikmesriigi kohtutes tugineda antud „maksuvabastuse“ ebaseaduslikkusele, selleks et kõnealuse maksu tasumise kohustusest vabaneda või taotleda maksu tagastamist. Kui nad ei saa aga sellele tugineda, siis on ülearused kõik muud väited abi võimaliku olemasolu kohta. Seda, kas abi, mis seisneb selles, et kõnealune maks jäetakse väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldamata, on seaduslik, peaks kontrollima komisjon tavapärases riigiabimenetluses vastavalt ELTL artiklile 108.

64.

Arvestades seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kontrolli siiski maksuotsuseid, vaid nende aluseks olevat seadust nii, et see võib omada tähtsust ka teiste isikute jaoks peale ANGEDi, võib oletada, et täiendavad märkused ELTL artikli 107 kohta on vähemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud.

65.

Seda aluseks võttes tuleb kontrollida, kas (1) maksu kohaldamata jätmist väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes või (2) teatud suuremate jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldatavat maksuvabastust tuleb käsitada riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

66.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel esiteks nõutav, et tegemist on riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 44 )

67.

Seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas kõne all olevad sätted on käsitatavad abisaajale eelise andmisena, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi loetakse riigiabiks sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaaja ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks. ( 45 )

68.

Ka maksusoodustus, mis ei too küll kaasa riiklike ressursside üleandmist, kuid asetab soodustuse saajad soodsamasse majanduslikku olukorda kui teised maksumaksjad, võib kuuluda ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. ( 46 )

69.

Seega loetakse abiks eelkõige mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga. ( 47 )

70.

Mis puudutab seda, et maks jäetakse väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldamata, siis tuleb tõdeda, et vastavalt seadusele 15/2002 (või TRPATP) kohaldatakse maksu ainult jaekaubandusettevõtete suhtes, mille müügipind on 4000 m2 või suurem. See tuleneb sellest, et alates nimetatud suurusest eeldatakse (suurel määral tüpiseerides) teatud majandusvõimsust (vt TRPATP artikkel 19.2). Tavalistes turutingimustes ja ka vastavalt Hispaania piirkondliku seadusandja tahtele ei kohaldata maksu väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes, mille parkimisala on TRPATP artiklis 21 sätestatud piirmäärast väiksem. Järelikult ei leevendata ka väiksemate jaekaubandusettevõtete eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi. Ka selles mõttes ei ole antud majanduslikku eelist, mida väiksemad jaekaubandusettevõtted ei oleks tavalistes turutingimustes saanud.

71.

Seetõttu ei kujuta maksu kohaldamata jätmine väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes endast riigiabi. Äärmisel juhul saab sellise eelisena käsitada teatud suuremate jaekaubandusettevõtete vabastamist iseenesest kohaldamisele kuuluvast maksust (vastavalt TRPATP artiklile 22 puudutab see muu hulgas sõidukeid, ehitusmaterjale või tööstustarvikuid müüvaid jaekaubandusettevõtteid, mille kauba väljapaneku ja müügipind ei ületa 10000 m2). Nimetatud eelis peaks aga olema lisaks ka valikuline.

72.

Selles osas tuleb kontrollida, kas seda, et (1) teatud suuremad jaekaubandusettevõtted on maksust vabastatud, tuleb käsitada „teatud ettevõtjate või teatud kaupade tootmise soodustamisena“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, see tähendab, et esineb „valikuline eelis“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

73.

Teise võimalusena – juhul kui Euroopa Kohus käsitab maksu kohaldamata jätmist (eelkõige suure parkimisalaga) väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes eelisena, mida sellised ettevõtted tavalistes turutingimustes ei oleks saanud – tuleb ka kontrollida, kas (2) maksu kohaldamata jätmist väiksemate jaekaubandusettevõtjate omanike suhtes tuleb pidada selliseks „valikuliseks eeliseks“.

74.

Kõnealuse valikulisuse kontrollimine põhjustab nii makse kui ka lõive käsitlevate õigusnormide puhul märkimisväärseid raskusi. ( 48 )

75.

Euroopa Kohtu praktikas on lähtepunktina pidevalt korratud, et maksustamiskord ei ole valikuline juhul, kui seda kohaldatakse vahet tegemata kõikide ettevõtjate suhtes. ( 49 ) Ainuüksi asjaolu, et maksustamiskord annab eelise üksnes nendele maksumaksjatele, kes vastavad meetme kohaldamise tingimustele, ei saa iseenesest muuta seda korda valikuliseks. ( 50 )

76.

Seetõttu on Euroopa Kohus maksumeetmega antava soodustuse valikulisuse kindlakstegemisel lähtunud sellest, kas on täidetud eritingimused. Sellest tulenevalt on lõppkokkuvõttes otsustava tähtsusega, kas maksumeetmega antava soodustuse tingimused on liikmesriigi maksustamissüsteemi kriteeriumide kohaselt valitud nii, et ei esine diskrimineerimist. ( 51 ) Selleks tuleb esimese sammuna kindlaks teha, missugune on asjaomases liikmesriigis üldkohaldatav või „tavapärane“ maksustamiskord. Teiseks tuleb selle üldkohaldatava või „tavapärase“ maksustamiskorra alusel hinnata, kas kõnealuse maksumeetmega antavat soodustust kohaldatakse valikuliselt.

77.

Sellega on tegemist, kui meede kaldub üldisest süsteemist kõrvale osas, milles selle meetmega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, kes on aga selle liikmesriigi maksustamiskorra eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. ( 52 ) Isegi juhul, kui need tingimused on täidetud, võib soodustus olla aga põhjendatud selle süsteemi olemuse või üldiste eesmärkidega, millesse see kuulub, eelkõige juhul, kui maksustamiskord tuleneb otseselt liikmesriigi maksusüsteemi aluspõhimõtetest või suunistest. ( 53 )

78.

Maksustamiskorra valikulisuse kindlakstegemiseks korraldataval kontrollimisel on nende eriasjaolude arvestamine nõutav, kuna maksumeetmega antakse soodustusi – erinevalt rahaliste toetuste vormis antavatest subsiidiumidest kitsamas tähenduses – maksustamissüsteemi raames, mida kohaldatakse ettevõtjate suhtes üldisel viisil pidevalt ja imperatiivselt. Maksustamissüsteemid sisaldavad seejuures palju erinevaid vahetegemise võimalusi, mis järgivad üldjuhul üksnes eesmärki tagada asjaomase maksu täpne sihtotstarve. Selliseid „soodustusi andva“ vahetegemise juhtumeid, mis ei ole subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, saab aga vastavalt kohtupraktikale pidada abiks ainult siis, kui need on nendega samalaadsed ja samasuguse mõjuga. ( 54 )

79.

Seega on ainult juhul, kui liikmesriik kasutab oma olemasolevat maksustamissüsteemi selleks, et anda rahalisi toetusi eesmärkidel, mis on maksustamissüsteemist väljaspool, alust pidada kõnealuseid maksumeetmega antud soodustusi samalaadseks subsiidiumidega selle sõna kitsamas tähenduses. ( 55 )

80.

Euroopa Kohus korraldab selles mõttes ühtsuse kontrolli, kusjuures ühtsuse puudumine annab lõppkokkuvõttes tunnistust kuritarvitamisest. Ent sel korral ei küsita, kas maksukohustuslane otsustab kuritegeliku tegevuse kasuks, et vältida maksu tasumist. Pigem küsitakse, kas liikmesriik „kuritarvitab“ – objektiivsest seisukohast – oma maksustamisõigust, kui ta jätab üksikutele ettevõtjatele subsiidiumide andmisel arvestamata riigiabi käsitlevad õigusnormid.

81.

Sellest järeldub, et kõigepealt on nõutav, et esineks erinev kohtlemine, mis ei ole liikmesriigi maksustamissüsteemi raames põhjendatud, et teha kindlaks maksumeetmega antava soodustuse valikulisus ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selles mõttes on otsustava tähtsusega, kas erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse see meede kuulub. ( 56 )

82.

Peale selle peaks põhjendamatu erineva kohtlemise puhul olema vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 tegemist kas teatud ettevõtja või teatud kaupade tootmise soodustamisena. Seetõttu on Euroopa Kohus eelkõige Gibraltari kohtuotsuses märkinud, et maksustamiskord peab olema niisugune, mis iseloomustab soodustusi saavaid ettevõtjaid neile omaste tunnuste põhjal eelisõigustatud kategooriana. ( 57 )

83.

Sellele seisukohale anti kohtuotsuses World Duty Free Group ( 58 ) esmapilgul küll veidi teistsugune hinnang. ( 59 ) Selles kohtuasjas peeti valikuliseks maksustamiskorda, mille kohaselt tuli anda maksumeetmega eelised (lühike amortiseerimisaeg) kõigile maksukohustuslastele, kes omandasid osaluse välismaistes äriühingutes firmaväärtusega, kuid teised maksukohustuslased, kes omandasid osaluse Hispaania äriühingutes, võisid firmaväärtuse amortiseerida üksnes pikema aja jooksul. Arvestades seda, et maksukohustuslased iseenesest ei kujuta endast teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, kaotaks ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteerium sellisel juhul mõtte. ( 60 ) Kõnealune kohtuotsus puudutas siiski erijuhtumit, mille puhul oli tegemist Hispaania äriühingute „ekspordi edendamisega“ välismaal investeeringute tegemiseks välismaiste äriühingute kahjuks, mis on vastuolus ELTL artiklis 111 sätestatud õiguspõhimõttega. Seetõttu võivad eksportimisel makstavad erisubsiidiumid täita valikulisuse kriteeriumi isegi juhul, kui need kehtivad kõigi maksukohustuslaste suhtes.

84.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda, et käesolevas asjas kõne all olev kord annab valikulise eelise, mitmes mõttes võimalikuks, nimelt seetõttu, et jaekaubandusettevõtteid koheldakse erinevalt olenevalt nende suurusest ja et teatud jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldatakse maksuvabastust.

85.

Seega võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus lõppkokkuvõttes aluseks erinevad „tavapärased“ maksustamiskorrad. Kui kohus oletab, et valikulisus seisneb väiksemate jaekaubandusettevõtete maksustamata jätmises, lähtub ta võrdlusalusest, mille kohaselt tuleks maksu kohaldada kõigi jaekaubandusettevõtete suhtes. Kui kõne all on suuremad jaekaubandusettevõtted, mis on maksust vabastatud, siis on võrdlusaluseks kõik suuremad jaekaubandusettevõtted.

86.

Seega on igal ebavõrdsel kohtlemisel erinev võrdlusalus. Sellest nähtub – nagu Euroopa Kohus tuvastas juba Gibraltari kohtuotsuses ( 61 ) –, et „tavapärase“ maksustamiskorra kindlaksmääramine ei saa olla otsustava tähtsusega. Määrava tähtsusega on – nagu ka Euroopa Kohus on kohtuotsuses World Duty Free uuesti rõhutanud ( 62 ) – üksnes iga erineva kohtlemise juhtumi kontrollimine seadusega järgitavat eesmärki arvestades.

87.

Seega tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale välja selgitada, kas seaduse 15/2002 (või TRPATP) sätted põhjustavad erinevat kohtlemist, mis ei tulene mitte konkreetsest maksuseadusest, vaid mis järgib sellest väljapoole jäävaid eesmärke – seega eesmärke, mis ei puutu käesoleval juhul asjasse. ( 63 )

88.

Seetõttu on kõigepealt vaja lähemalt käsitleda seaduse eesmärki. Nagu eespool punktis 40 märgitud, on seaduse eesmärk keskkonnakaitse, ruumiline planeerimine ja selliste ettevõtjate kaasamine kulude kandmisesse, kelle puhul võib – tüpiseeriva käsitusviisi puhul – oletada erilist majandusvõimsust suurte müügipindade kasutamise tõttu. Lisaks tuleb arvestada teatud „ümberjaotamise funktsiooni“, kui majanduslikult tugevamate ettevõtjate maksukoormus on suurem kui majanduslikult nõrgemate ettevõtjate maksukoormus.

89.

Mis puudutab TRPATP artiklis 22 nimetatud maksuvabastust, siis tuleb arvesse võtta, et sõidukite, ehitusmaterjalide, masinate ja tööstustarvikute ning aiakaupade müüjad vajavad oma kaubavaliku tõttu üldjuhul suuremat müügi- ja laopinda. Selles mõttes ei ole tüpiseeriv oletus, et suuremate müügipindade puhul esineb suurem majandusvõimsus, päris asjakohane, kui jutt on suurtest jaekaubandusettevõtetest, mille kaubavalik on väiksemahulisem.

90.

Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et sellistel jaekaubandusettevõtetel on eriti suur vajadus suurema pinna järele, mistõttu puudutab maks neid eriti suurel määral. Arvestades seda, et proportsionaalsuse põhimõtet tuleb järgida eelkõige maksuõiguses, on täiesti arusaadav, et liikmesriigi seadusandja võtab sellist eriti tuntavat maksukoormust arvesse ( 64 ) ning see ei ole ilmselgelt asjakohatu, arvestades eesmärki kohaldada maksu erilise majandusvõimsuse suhtes.

91.

Ka keskkonnakaitse eesmärki arvestades tuleb – erinevalt sellest, mida näib arvavat ANGED – arvesse võtta, et nimetatud maksukohustuslaste kaubavaliku tõttu ei ole nende klientide arv ühe ruutmeetri kohta nii suur kui muudel jaekaubandusettevõtetel. Ehitusmaterjalide kauplust külastab klient üldjuhul harvem kui sama suure pinnaga toidukaupade odavpoodi. Seejuures võib oletada, et väiksema kliendivoo tõttu on ka tarnevoog väiksem. TRPATP artiklis 22 nimetatud jaekaubandusettevõtted müüvad kaupu üldjuhul teistele ettevõtjatele, kes ostavad suuremaid koguseid, kuid külastavad kauplust see-eest harvem.

92.

Arusaadav on ka see, et kõnealune maksuvabastus on piiratud 10000 m2-ga. See hoiab ära stiimuli asutada nimetatud kaupu müüvaid eriti suuri jaekaubandusettevõtteid. Kuna liikmesriigi seadusandja peab selle kohta tegema prognoosiva otsuse, saab selle kontrollimisel hinnata vaid seda, kas see on ilmselgelt väär (hindamiskriteeriumi kohta vt juba eespool punkt 45). Sellist ilmselget viga käesoleval juhul aga ei esine.

93.

Ruumilise planeerimise eesmärki arvestades ei ole esmapilgul tõepoolest arusaadav, miks tuleb ehituskaubamajade suhtes, mille müügipind ei ületa kindlaksmääratud piirmäära, kohaldada maksuvabastust. See ei ole aga oluline, kuna on piisav, kui ebavõrdset kohtlemist saab põhjendada ühega seaduse eesmärkidest. Nii on see käesolevas asjas, kus on tegemist maksustamisega vastavalt majandusvõimsusele ja negatiivsete keskkonnamõjude arvestamisega.

94.

Peale selle kritiseerib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et maks jäetakse täielikult kohaldamata jaekaubandusettevõtete suhtes, mille müügipind on väiksem kui 4000 m2. Valikulise eelisega on vastavalt kohtupraktikale tegemist aga ainult juhul, kui see meede kaldub üldisest süsteemist kõrvale osas, milles sellega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, kes on aga selle liikmesriigi maksustamiskorra eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. ( 65 )

95.

Eelkõige kohtuotsuses World Duty Free Group rõhutas Euroopa Kohus, et soodustust saavad ettevõtjad peavad olema asjaomase abikava eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras ning neid peab kohtlema erineval viisil, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerivaks. ( 66 )

96.

Järelikult ei ole maksu kohaldamata jätmine kaubandusettevõtjate suhtes, kellele kuuluvad väiksemad jaekaubandusettevõtted (individuaalselt või osana kollektiivsest jaemüügikauplusest), nende jaoks valikuline eelis ELTL artikli 107 lõikes 1 sisalduva riigiabi mõiste tähenduses. Seda seetõttu, et selline vahetegemine on seaduse eesmärgile olemuslik. Viimati nimetatu seisneb selles, et vähendada suuremate jaekaubandusettevõtete negatiivseid tagajärgi keskkonnale ja ruumilisele planeerimisele seeläbi, et luuakse stiimul käitada väiksemaid jaekaubandusettevõtteid, mille suhtes kõnealust maksu ei kohaldata. Seetõttu on ka mitme jaekaubandusettevõtte kokku liitmata jätmine mitte üksnes arusaadav, vaid ka loogiline ja seaduse eesmärki arvestav.

97.

Suuremad ja väiksemad jaekaubandusettevõtted erinevad just nimelt müügipinna ja sellest tuleneva majandusvõimsuse ning ühe ruutmeetri kohta esineva kliendi- ja tarnevoo poolest. Nad ei ole liikmesriigi seisukohast – mis ei ole käesoleval juhul ilmselgelt väär – sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

98.

Juhul kui Euroopa Kohus eeldab vastupidi eeltoodule, et väikesed ja suuremad jaekaubandusettevõtted on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, tuleb kontrollida, kas sellega seotud vahetegemine on põhjendatud.

99.

Mis puudutab müügipinna suurust, siis on see minu arvates nii. Müügipinna suurus viitab (igal juhul mitte ilmselgelt vääralt) teatud kaubaartiklite ja klientide hulgale, seega teatud kliendi- ja tarnevoole ning sellest tulenevale müra- ja õhureostusele ning muudele häiringutele, mis põhjustavad omavalitsusüksusele suurt koormust. Samuti saab jaemüügikaupluse suurust ilmselt pidada ka (umbkaudseks) näitajaks, mis annab tunnistust suuremast käibest ja seega suuremast majandusvõimsusest, niisiis suuremast majanduslikust suutlikkusest. Sama puudutab lähtumist parkimisala suurusest (kui see ületab 50% müügiala pindalast) ja IGEC maksu aluseks olevat eeldust, et jaekaubandusettevõtetel, mille müügipind on väiksem kui 4000 m2, on parkimisala harva suurem kui 1999 m2.

100.

Ka haldusmenetluse seisukohast ei saa ette heita, kui nende jaekaubandusettevõtete arvu, kelle suhtes kõnealust maksu kohaldatakse ja keda tuleb ka kontrollida, piirmäära abil vähendatakse. See teenib – samamoodi nagu eri jaekaubandusettevõtete pindade kokku liitmata jätmine – ka haldamise lihtsustamise eesmärki. Isegi liidu käibemaksuõiguses ei maksustata nn väikeettevõtjaid (st ettevõtjaid, kelle käive ei ületa teatud määra, mille suhtes kohaldatakse „maksuvabastust“), ilma et seda oleks seni käsitatud riigiabi käsitlevate sätete rikkumisena. Mis puudutab seadusega taotletud eesmärke, siis on pealegi täiesti mõistetav, et lähtutakse müügipinnast (või parkimisalast, kui see moodustab müügipinnast rohkem kui 50%), selle asemel et lähtuda käibest või kasumist, kuna esimesena nimetatut on hõlpsam kindlaks teha (lihtne ja tõhus haldus) ja selle kohta andmete esitamisest ei ole nii kerge kõrvale hoida kui näiteks kasumi kohta andmete esitamisest).

101.

Lõppkokkuvõttes ei anta seeläbi, et maks jäetakse väiksemate jaekaubandusettevõtete suhtes kohaldamata, neile ettevõtjatele valikulist eelist. Selles osas ei esine eelist ega põhjendamatut erinevat kohtlemist. Maksu kohaldamata jätmine nimetatud ettevõtjate suhtes tuleneb objektiivselt seaduse 15/2002 (või TRPATP) eesmärkidest.

102.

Teatavatele suurel pinnal tegutsevatele ettevõtjatele ette nähtud maksuvabastus on seaduse taotletud eesmärke arvestades ka objektiivselt põhjendatud.

103.

Eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt teen ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: