—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Recchia ja F. Amato,

—

Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato M. Fiorilli,

—

Tšehhi Vabariik, esindaja: T. Boček,

—

Taani Kuningriik, esindaja: J. Bering Liisberg,

—

Saksamaa Liitvabariik, esindaja: M. Lumma,

—

Kreeka Vabariik, esindaja: N. Dafniou,

—

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja R. Loosli,

—

Küprose Vabariik, esindajad: K. Lykourgos ja A. Pantazi-Lamprou,

—

Madalmaade Kuningriik, esindajad: H. G. Sevenster ja C. ten Dam,

—

Rootsi Kuningriik, esindaja: A. Kruse,

1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik keelas vedada järelhaagiseid mopeedide, mootorrataste, traikide ja kvadrikutega (motoveicoli, edaspidi „mootorrattad”), siis on ta rikkunud liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklist 28.

2

Nõukogu 30. juuni 1992. aasta direktiiviga 92/61/EMÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta (EÜT L 225, lk 72) olid määratletud ühtsed mõisted ning kehtestatud ühenduse tüübikinnitusmenetlus ja osa tüübikinnitusmenetlus direktiivis osutatud teatavate sõidukiliikide suhtes. Selle artikli 1 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi, nii paarisratastega kui muude kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite suhtes, mis on ette nähtud kasutamiseks teedel, ning selliste sõidukite osade ja eraldi seadmestike suhtes.

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud sõidukid jagunevad järgmiselt:

[mitteametlik tõlge]

3

Sama artikli 1 lõikest 3 nähtub, et direktiivi 92/61 kohaldatakse ka neljarattaliste mootorsõidukite ehk „kvadrikute” suhtes, mida sõltuvalt nende tehnilistest omadustest loetakse kas mopeedideks või traikideks.

4

Nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/93/EMÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite massi ja mõõtmete kohta (EÜT L 311, lk 76; ELT eriväljaanne 07/02, lk 194), mille eesmärk on tehniliste nõuete ühtlustamine, et oleks võimalik kohaldada direktiiviga 92/61 kehtestatud tüübikinnitusmenetlust ja osa tüübikinnitusmenetlust, näeb põhjenduses 6 ette:

„käesoleva direktiivi sätted ei peaks kohustama oma eeskirju muutma liikmesriike, kelle territooriumil ei ole kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel lubatud vedada haagist”.

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1997. aasta direktiiv 97/24/EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate osade ja omaduste kohta (EÜT L 226, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 34) seab eesmärgiks nimetatud sõidukite teatavate tehniliste nõuete edasise ühtlustamise, mis puudutab ka haakeseadmeid ja lisaseadiseid. Selle direktiivi põhjendus 12 täpsustab:

„[…] käesoleva direktiivi nõuete eesmärgiks ei peaks olema kohustada oma eeskirju muutma liikmesriike, kelle territooriumil ei ole kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel lubatud vedada haagist”.

6

Itaalias on 30. aprilli 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 285 (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, nr°114, ; edaspidi „liiklusseadustik”) artiklis 53 on mootorratas määratletud kui kahe-, kolme- või neljarattaline mootorsõiduk. Ainult neljarattalisi sõidukeid võib nimetada „mootorkvadrikuteks”.

7

Liiklusseadustiku artikli 54 kohaselt on autod (autoveicoli) mootorsõidukid, millel on vähemalt neli ratast, välja arvatud sama seadustiku artiklis 53 määratletud sõidukid.

8

Liiklusseadustiku artikli 56 kohaselt võib järelhaagist vedada ainult auto, trollibussi (kontaktõhuliiniga ühendatud elektrimootoriga sõiduk, mis ei liigu rööbastel) ja ratastraktoriga (poolhaagiste vedamiseks mõeldud kolmerattaline mootorsõiduk).

9

Itaalia Vabariigi peale isiku esitatud kaebuse põhjal ja pärast mitteametlikku küsitlust saatis komisjon 3. aprillil 2003 sellele liikmesriigile märgukirja, milles ta väitis, et keeld vedada järelhaagist mootorrattaga tähendab EÜ artiklist 28 tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumist.

10

Itaalia Vabariik vastas komisjonile 13. juuni 2003. aasta kirjaga, et ta kohustub tegema vajalikud muudatused siseriiklikes õigusaktides, et kõrvaldada selles märgukirjas osutatud imporditõke.

11

Kuna komisjon ei saanud mingit muud teavet nende muudatuste vastuvõtmise kohta, saatis ta 19. detsembril 2003 Itaalia Vabariigile põhjendatud arvamuse, paludes sellel liikmesriigil esitada oma seisukoht kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

12

Kuna põhjendatud arvamus jäi vastuseta, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

13

Euroopa Kohus otsustas 11. juulil 2006 määrata kohtuasi kolmandale kojale. Kuna kumbki pool ei taotlenud oma suuliste märkuste ärakuulamist, otsustas Euroopa Kohus kohtuasja lahendada ilma suuliste seisukohtade ärakuulamiseks mõeldud kohtuistungita. Kohtujurist P. Léger esitas oma ettepaneku . aasta kohtuistungil ja seejärel suuline menetlus lõpetati.

14

Kodukorra artikli 44 lõikele 4 tuginedes otsustas kolmas koda 9. novembril 2006 anda asi tagasi Euroopa Kohtule, et see määraks asja läbivaatamiseks suuremale kohtukoosseisule.

15

Euroopa Kohus andis 7. märtsi 2007. aasta määrusega korralduse suulise menetluse uuendamiseks ja kohtuistungi korraldamiseks. Ühtlasi palus ta pooltel ning vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 teisele lõigule ka teistel liikmesriikidel peale Itaalia Vabariigi vastata küsimusele, mil määral ja millistel tingimustel tuleb siseriikliku ja importkauba suhtes ühetaoliselt kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme, mis reguleerivad mitte kauba omadusi, vaid selle kasutamist, pidada koguseliste impordipiirangutega samaväärseteks meetmeteks EÜ artikli 28 tähenduses.

16

Kohtuvaidluse pooled, samuti Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Küprose Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Rootsi Kuningriik esitasid selles küsimuses Euroopa Kohtule oma suulised või kirjalikud märkused.

17

Komisjoni väitel saab eristada kahte liiki õigusnorme, mis reguleerivad kauba kasutamist: esiteks normid, mis nõuavad kauba kasutamisel teatud kaubale eriomaste tingimuste täitmist või piiravad kauba kasutamist ruumis või ajas, ning teiseks normid, mis näevad ette kauba täieliku või peaaegu täieliku kasutamiskeelu.

18

Komisjon teeb ettepaneku kohaldada esimest liiki õigusnormide suhtes 11. juuli 1974. aasta otsuse kohtuasjas 8/74: Dassonville (EKL 1974, lk 837) punktis 5 esitatud kriteeriume ja viia kontroll läbi üksikjuhtude kaupa. Teist liiki õigusnormid, kui need kehtestavad teatud kauba täieliku kasutamiskeelu või keelu, mis lubab kaupa kasutada vaid tähtsusetus ulatuses või erandjuhtudel, on juba mõistest lähtudes koguseliste impordipiirangutega samaväärsed meetmed EÜ artikli 28 tähenduses. Komisjon leiab, et ei ole otstarbekas ega vajalik laiendada . aasta otsuse liidetud kohtuasjades C-267/91 ja C-268/91: Keck ja Mithouard (EKL 1993, lk I-6097) punktides 16 ja 17 loetletud kriteeriume kauba kasutamise tingimustele ja tekitada sellega lisaks meetmete kategooria, mis ei kuulu EÜ artikli 28 kohaldamisalasse.

19

Itaalia Vabariik väidab, et kasutamist reguleeriv norm kuulub EÜ artikli 28 kohaldamisalasse üksnes siis, kui see keelab kauba kõik kasutusviisid või selle ainsa kasutusviisi juhul, kui kaubal on vaid üks kasutusviis. Seevastu olukorrad, mil kauba kasutusvõimaluste osas jääb kaalutlusruumi, ei kuulu enam EÜ artikli 28 alla.

20

Tšehhi Vabariik leiab, et ei ole õige teha ranget vahet meetmete eri kategooriate vahel ja kohaldada erinevaid õiguslikke kriteeriume sõltuvalt neist kategooriatest, kuna iga uue meetmete kategooria loomisega kaasnevad paratamatult raskused selle määratlemisel.

21

See liikmesriik märgib, nagu leidis ka komisjon, et eespool viidatud kohtuotsusega Keck ja Mithouard kauba müügitingimuste kohta seatud kriteeriume ei tohiks laiendada kauba kasutamist puudutavatele tingimustele seetõttu, et esiteks ei ole nende kohaldamine Euroopa Kohtu praktikas läinud raskusteta ja teiseks ei olnud need tõesti vajalikud. Õigusnorme, mille kohta väideti, et need reguleerivad müügitingimusi, on liikmesriigi ametivõimud suutnud kaitsta isegi selles kohtuotsuses esitatud kriteeriumide puudumisel.

22

Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Küprose Vabariik ja Rootsi Kuningriik on seevastu seisukohal, et eespool viidatud kohtuotsusest Keck ja Mithouard alguse saanud kohtupraktikaga väljakujundatud kriteeriume tuleb analoogia alusel kohaldada siseriikliku õigusnormi suhtes, mis piirab kauba kasutamist või keelab selle teatud tingimustel. Niisiis teevad nad ettepaneku asuda seisukohale, et siseriiklik õigusnorm ei kuulu EÜ artikli 28 kohaldamisalasse, kui see ei ole kaubaga seotud, kui see on kohaldatav kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ja kui see mõjutab nii õiguslikult kui ka faktiliselt ühtemoodi kodumaiseid ja teistest liikmesriikidest pärit tooteid.

23

Samad liikmesriigid toovad aga ka esile, et nende kriteeriumide suhtes tuleb teha erand, kui on tõendatud, et piirangut sätestavad siseriiklikud õigusnormid üheselt ja lihtsalt keelavad konkreetse kauba kasutamise või lubavad seda kasutada tähtsusetus ulatuses, piirates seega selle kauba turulepääsu.

24

Taani Kuningriigi hinnangul on oluline sedastada, et siseriiklikud õigusnormid, mis piiravad üksikisiku või ettevõtja tegevusvabadust konkreetse kauba suhtes, ei ole kõik keelatud. Seoses kriteeriumiga, mille kohaselt ei saa siseriiklik õigusnorm takistada kauba turulepääsu, leiab see liikmesriik, et on raske määratleda, millest alates võib kauba kasutamise piirangut pidada niivõrd koormavaks, et see turulepääsu takistab. Ta on seisukohal, et liikmesriigi kohtu ülesanne on otsustada, mil määral isik, kes sellise normi vaidlustab, on tõendanud, et selle kohaldamisega on piiratud turulepääsu.

25

Saksamaa Liitvabariik leiab, et kauba kasutamise tingimused on müügitingimuste teine külg selles mõttes, et paljusid kasutamise tingimusi võib vaadelda kui müügitingimusi ja vastupidi. Selle liikmesriigi sõnul tuleb eespool viidatud kohtuotsuses Keck ja Mithouard käsitletud põhimõtteid kohaldada samamoodi kauba kasutamise tingimusi puudutavate õigusnormide suhtes, niivõrd kui need õigusnormid ei too kaasa diskrimineerimist, tagavad võrdsed konkurentsivõimalused kaupadele, mis on toodetud selles liikmesriigis, kes sellised tingimused kehtestas, ja teistest liikmesriikidest pärit kaupadele ega takista täielikult või peaaegu täielikult nende kaupade pääsu selle liikmesriigi turule.

26

Kreeka Vabariigi hinnangul ei saa ainuüksi kauba kasutamist käsitlevad õigusnormid iseenesest takistada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kui see kasutamine siiski on selle kauba ringlusesse laskmise olemuslik tegur – küsimus, mis tuleb lahendada üksikjuhtude kaupa –, kuulub kauba kasutamise takistus EÜ artikli 28 kohaldamisalasse.

27

Prantsuse Vabariik leiab, et siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad kauba kasutamise tingimusi, ja õigusnormid, mis käsitlevad selle müügitingimusi, on sarnased oma olemuselt ja ühendusesisesele kaubandusele avaldatava mõju tugevuse poolest, kuna nende toime avaldub üldreeglina alles pärast toote importimist ja tarbija kaudu. Seega tuleb mõlemat liiki õigusnormidele kohaldada samu kriteeriume.

28

Küprose Vabariik, kuigi ta jagab teiste liikmesriikide avaldatud reservatsioone uue, sisuliselt majandusliku kriteeriumi kasutuselevõtmise suhtes, väidab, et kuigi eespool viidatud kohtuotsust Keck ja Mithouard järgivat kohtupraktikat ei ole laiendatud meetmetele, mis reguleerivad kauba kasutamist, võib eespool viidatud kohtuotsuses Dassonville esitatud nõuetest lähtudes iga kasutusmeetme samastada keeluga. Selle liikmesriigi arvates peaks Euroopa Kohtu analüüs keskenduma küsimusele, kas asjassepuutuv meede võib täielikult või osaliselt keelata kauba pääsu liikmesriigi turule.

29

Rootsi Kuningriigi hinnangul kuulub EÜ artikli 28 kohaldamisalasse ainult selline siseriiklik meede, mis keelab kauba kasutusvormi, kui meede on korraldatud nii, et see praktikas takistab kauba turulepääsu.

30

Madalmaade Kuningriik väidab, et esmajärjekorras tuleb siseriiklikke meetmeid kontrollida lähtudes küsimusest, kas meetme vastukaja kaupade vaba liikumise osas ei ole liiga juhuslik ja liiga kaudne. Teisisõnu tuleb esitada küsimus, kas nende meetmete ja ühendusesiseses kaubanduses ilmnenud toime vahel on põhjuslik seos. Suurele hulgale kauba kasutamist käsitlevatele nõutele võib see esimene kriteerium olla soodus kui filter, mis võimaldab neil kõrvale jääda EÜ artikli 28 piiridest.

31

Eespool viidatud kohtuotsusest Keck ja Mithouard alguse saanud kohtupraktika laiendamise kohta kauba kasutamise tingimustele esitab nimetatud liikmesriik laiendamise poolt- ja vastuargumendid. Esimesena nimetatud argumentide kohaselt võimaldab selline lähenemine kõigepealt jätta EÜ artikli 28 kohaldamisalast välja hulk nõudeid, mille eesmärk on kaitsta neid huve, mis ei ole majanduslikku laadi. Samuti järgib see lähenemine Euroopa Kohtu varasemat praktikat ja võimaldab liikmesriigi kohtul kohaldada normi mõistlikult abstraktselt, mis suurendab õiguskindlust ja soodustab kohtupraktika järjepidevust. Lõpuks ei lase see kuritarvitada erandit, mis tuleneb kohtuotsust Keck ja Mithouard järgivast kohtupraktikast nõuete puhul, mis lõpptulemusena keelavad kauba kasutamise või lubavad seda vaid tähtsusetus ulatuses.

32

Argumentide osas, mis räägivad kõnealuse kohtupraktika kauba kasutamise tingimustele laiendamise vastu, leiab liikmesriik kõigepealt, et kauba kasutamise tingimuste kategooriat on raske selgelt piiritleda. Seejärel märgib ta, et uus erandite kategooria võib tekitada segadust liikmesriigi kohtus, kuna kohaldada tuleb erinevaid kriteeriume vastavalt sellele, millisesse kategooriasse konkreetne õigusnorm kuulub. Lõpuks väidab Madalmaade Kuningriik, et kauba kasutamise tingimuste hulgas on alati erandeid, nimelt juhtusid, mil meede vastab erandi kriteeriumidele isegi siis, kui sellel on tugev vastukaja liikmesriikidevahelises kaubanduses.

33

Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, pidada koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeteks EÜ artikli 28 tähenduses (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Dassonville, punkt 5).

34

Samuti ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artiklis 28 avaldub kohustus järgida diskrimineerimiskeeldu ja teistes liikmesriikides seaduslikult toodetud ja turustatud kauba vastastikuse tunnustamise kohustust, samuti kohustust tagada ühenduse kaupade vaba pääs siseriiklikele turgudele (vt selle kohta 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 174/82: Sandoz, EKL 1983, lk 2445, punkt 26; . aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, nn Cassis de Dijon’i kohtuotsus, EKL 1979, lk 649, punktid 6, 14 ja 15, samuti eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punktid 16 ja 17).

35

Kõik kaupade vabale liikumisele seatud tõkked, mis siseriiklike õigusaktide ühtlustamise puudumisel tulenevad teistest liikmesriikidest pärit ning seal seaduslikult toodetud ja turustatud kaupadele nõudeid kehtestavatest õigusaktidest, kujutavad seega endast koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeid, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele (vt selle kohta eespool viidatud Cassis de Dijon’i kohtuotsus, punktid 6, 14 ja 15; 26. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-368/95: Familiapress, EKL 1997, lk I-3689, punkt 8, ja . aasta otsus kohtuasjas C-322/01: Deutscher Apothekerverband, EKL 2003, lk I-14887, punkt 67).

36

Seevastu, teistest liikmesriikidest pärit toodetele teatud müügitingimusi piiravate või keelavate siseriiklike sätete kohaldamine ei saa otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liikmesriikidevahelist kaubandust eespool viidatud kohtuotsusest Dassonville tuleneva kohtupraktika mõttes, tingimusel, et neid sätteid kohaldatakse kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning et need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist. Kui need tingimused on täidetud, siis sedalaadi õigusnormide kohaldamine nende kaupade müügile, mis on pärit teistest liikmesriikidest ja mis vastavad selle riigi nõuetele, ei saa takistada ega häirida nende turulepääsu rohkem kui kodumaiste kaupade puhul (vt eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punktid 16 ja 17).

37

Seega tuleb koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeteks EÜ artikli 28 tähenduses pidada liikmesriigi võetud meetmeid, mille eesmärk või toime seisneb teistest liikmesriikidest pärit kaupade ebasoodsamas kohtlemises nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 osutatud meetmete puhul. Sama mõiste alla kuuluvad kõik muud meetmed, mis takistavad teistest liikmesriikidest pärit kaupade pääsu liikmesriigi turule.

38

Just käesoleva kohtuotsuse punktides 33–37 meenutatud põhimõtetest lähtudes tuleb uurida komisjoni vastuväiteid liiklusseadustiku artiklile 56.

39

Komisjon väidab oma hagi põhjendades, et liiklusseadustiku artiklis 56 sisalduva keelu toimel on teistes liikmesriikides, kus ei ole sellist keeldu ette nähtud, takistatud seaduslikult toodetud ja turustatud järelhaagiste kasutamine, samuti on tõkestatud nende importimine Itaaliasse ja müük Itaalias.

40

Seega on mainitud keeld komisjoni hinnangul imporditõke EÜ artikli 28 tähenduses ja seda saab pidada EÜ asutamislepinguga kooskõlas olevaks ainult siis, kui see on õigustatud EÜ artikli 30 alusel või tulenevalt ülekaalukast üldisest huvist. Itaalia Vabariik ei ole aga kohtueelses menetluses tuginenud ühelegi põhjendusele ega ülekaalukale üldisele huvile. Vastupidi, see liikmesriik tunnistas keelu olemasolu ja sellest tulenevat imporditakistust ning kohustus selle tühistama.

41

Itaalia Vabariik märgib väidetava imporditakistuse kohta, et rikkumine, mille ta on väidetavalt toime pannud, seisneb keelus vedada järelhaagiseid Itaalias registreeritud mootorratastega ja mitte keelus registreerida sellist sõidukit või järelhaagist, mis on toodetud teises liikmesriigis ja mõeldud turustamiseks Itaalia territooriumil. Ta leiab, et komisjon ajab teises liikmesriigis või kolmandas riigis tüübikinnituse saanud sõidukiga Itaalia territooriumil liiklemise seaduslikud tingimused segi sama sõiduki Itaalias turustamisega.

42

See liikmesriik väidab, et komisjoni järeldus põhineb ekslikul eeldusel. Liiklusseadustiku artikliga 56 on teostatud liikmesriikide õigust teha erandeid, mida on sõnaselgelt tunnustatud direktiivi 93/93 põhjendusega 6. Kuni nii haagiste tüübikinnituse tehnilised nõuded kui ka haagiste registreerimise ja nendega teedel liiklemise eeskirjad ühenduse tasandil ühtlustatakse, jääb liikmesriikidele kaalutlusõigus haagiste vastastikusel tunnustamisel.

43

Komisjon väidab oma repliigis, et direktiivi põhjendused ei ole kohustuslikku laadi ja et direktiivi 93/93 põhjenduse 6 eesmärk ega toime ei seisne selliste siseriiklike õigusnormide tunnistamises ühenduse õigusega kooskõlas olevaks, nagu seda on liiklusseadustiku artikkel 56. Nimetatud põhjendus määratleb direktiivi 93/93 kohaldamisala, jättes sellest välja kaherattaliste sõidukite järelhaagiseid käsitlevad õigusnormid, ega näe ette seda, kas võimalik keeld on asutamislepingu nõuetega kooskõlas või mitte. Ta meenutab ühtlasi põhimõtet, mille kohaselt asutamislepingu sätted on teisese õiguse suhtes ülimuslikud ja mida Euroopa Kohus on korduvalt tunnustanud.

44

Lisaks täheldab komisjon, et ühtlustatud nõuete puudumisega ei saa mingil juhul õigustada asutamislepinguga tagatud põhivabaduse rikkumist.

45

Kostja vastuses väidab Itaalia Vabariik, et mootorrataste ja järelhaagiste – mida võib kasutada eraldi – kasutamise võimalusi silmas pidades ei saa asuda seisukohale, et need kaubad on koguseliste impordipiirangute esemeks EÜ artikli 28 tähenduses.

46

Pealegi tekitab asjassepuutuv keeld tagajärgi ainult kauba kui sellise suhtes, sõltumata selle valmistamise kohast ja tootja riikkondsusest, mistõttu see ei ole Itaalia kaupade kaitsmise vahend ega teistes liikmesriikides toodetud kaupu diskrimineeriv õigusnorm. Itaalias ei saa ükski mootorratas tüübikinnitust järelhaagise vedamiseks ja ükski järelhaagis ei saa tüübikinnitust olemaks mootorratta järel veetav. Kuna nende sõidukite ja järelhaagiste koos kasutamise keelu tagajärg on see, et Itaalia ettevõtjatel ei ole mingit huvi toota haakeseadmetega varustatud mootorrattaid ega järelhaagiseid, mida saab vedada vaid selliste sõidukitega, siis on selle keelu toimel selliste omadustega kaubad Itaalia turult välistatud.

47

Itaalia Vabariik tugineb Viinis 8. novembril 1968 sõlmitud teeliikluse konventsioonile, mille I lisa punkti 3 alapunktis a on sätestatud, et „[o]salisriik võib mitte lubada oma territooriumil rahvusvahelisse liiklusse järgmisi autoronge, kui nende kasutamine on siseriiklike õigusaktidega keelatud: […] järelhaagisega mootorrattad”. Ta täpsustab siiski, et ta ei ole seda võimalust kasutanud ja et teistes liikmesriikides registreeritud mootorratastega võib vedada järelhaagist Itaalia territooriumil, kui need loetakse rahvusvahelisse liiklusse lubatuks selle konventsiooni tähenduses.

48

Itaalia Vabariik peab oluliseks ka direktiivi 97/24 põhjendust 12, mis on sisult samane direktiivi 93/93 põhjendusega 6. Ta rõhutab, et nende põhjendustega liikmesriikidele lubatud reservatsioon on vastavuses asjaoluga, et liikmesriikide territooriumi reljeefi erinevuste tõttu on sõidukite tehnilised omadused liiklusohutuse seisukohalt olulised. Selle liikmesriigi sõnul ei ole siis, kui nende kahe kauba (vedav sõiduk ja järelhaagis) koos kasutamist käsitlevad tüübikinnituse normid puuduvad, vajalikud liiklusohutuse nõuded täidetud.

49

Komisjoni väite põhjendatuse hindamiseks tuleb täpsustada, et kuigi liiklusseadustiku artikkel 56 keelab Itaalia territooriumil mootorratta ja järelhaagise kooskasutamise, tuleb seda siseriiklikku sätet kontrollida eelkõige lähtudes vaatenurgast, et see võib olla järelhaagiste vaba liikumise piirang. Kuigi ei ole vaidlustatud seda, et mootorrattaid saab kergesti kasutada ilma järelhaagiseta, tuleb ikkagi sedastada, et järelhaagisest on väga vähe kasu ilma mootorsõidukita, millega võib seda vedada.

50

Vaidlust ei ole selles, et liiklusseadustiku artikkel 56 on kohaldatav, tegemata vahet järelhaagiste päritolu järgi.

51

Komisjon ei ole täpsustanud, kas tema hagi puudutab ainult neid järelhaagiseid, mis on spetsiaalselt mõeldud mootorratastele, või peetakse silmas ka kõiki muud liiki järelhaagiseid. Seega tuleb liikmesriigi kohustuste väidetavat rikkumist hinnata neid kahte liiki järelhaagiseid eristades.

52

Esiteks tuleb nentida järelhaagiste kohta, mis ei ole spetsiaalselt mõeldud mootorratastele, vaid on mõeldud haakimiseks auto või muu sõiduki järele, et komisjon ei ole tõendanud, et liiklusseadustiku artiklis 56 sätestatud keeld takistab seda liiki järelhaagiste turulepääsu.

53

Komisjoni hagi tuleb seega jätta rahuldamata selles osas, milles see puudutab järelhaagiseid, mis ei ole spetsiaalselt mõeldud mootorrataste järele haakimiseks ning mis on seaduslikult toodetud ja turustatud teistes liikmeriikides kui Itaalia Vabariik.

54

Teiseks jääb veel uurida komisjoni väidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist spetsiaalselt mootorrataste järele haakimiseks mõeldud järelhaagiste osas, mis on seaduslikult toodetud ja turustatud teistes liikmeriikides kui Itaalia Vabariik.

55

Vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele väidab komisjon, ilma et Itaalia Vabariik seda vaidlustaks, et kui on tegu spetsiaalselt mootorratastele mõeldud järelhaagistega, siis on nende kasutamise võimalused teisiti kui koos mootorratastega tähtsusetud. Ta leiab, et kuigi ei ole välistatud, et neid saab teatud tingimustel haakida muude sõidukite, eeskätt autode järele, ei ole selline kasutamine otstarbekohane ja jääb kas tühiseks või isegi hüpoteetiliseks.

56

Selles osas tuleb nentida, et kauba liikmesriigi territooriumil kasutamise keeld avaldab olulist mõju tarbijate käitumisele, mis omakorda mõjutab kauba pääsu selle liikmesriigi turule.

57

Kui tarbijad teavad, et neil on keelatud kasutada oma mootorratast koos spetsiaalselt sellele mõeldud järelhaagisega, ei ole neil praktiliselt mingit huvi osta sellist järelhaagist (vt analoogia alusel sõiduautode tuuleklaasidele toonkilede kinnitamise keelu kohta 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-265/06: komisjon vs. Portugal, EKL 2008, lk I-2245, punkt 33). Seega on liiklusseadustiku artikkel 56 takistus, mille tõttu ei saa asjaomasel turul olla nõudlust selliste järelhaagiste järele ja mis takistab seega nende importi.

58

Sellest järeldub, et selles osas, milles liiklusseadustiku artiklis 56 sätestatud keelu toimel on takistatud spetsiaalselt mootorratastele mõeldud ning teistes liikmesriikides kui Itaalia Vabariik seaduslikult toodetud ja turustatud järelhaagiste pääs Itaalia turule, on see keeld koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meede, mis on EÜ artikliga 28 keelatud, juhul kui see ei ole objektiivselt põhjendatav.

59

Sellist keeldu võib õigustada mõnega EÜ artiklis 30 loetletud üldistest huvidest või kohustuslike nõuetega (vt eelkõige 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-6445, punkt 29, ja . aasta otsus kohtuasjas C-270/02: komisjon vs. Itaalia, EKL 2004, lk I-1559, punkt 21). Mõlemal juhul peab liikmesriigi meede olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (. aasta otsus kohtuasjas C-54/05: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I-2473, punkt 38, ja . aasta otsus kohtuasjas C-297/05: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I-7467, punkt 75).

60

Õigustus, millele Itaalia Vabariik käesolevas kohtuasjas tugineb, seisneb vajaduses tagada liiklusohutus, mis on kohtupraktika kohaselt ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada kaupade vaba liikumise piirangut (vt eelkõige 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-55/93: van Schaik, EKL 1994, lk I-4837, punkt 19; . aasta otsus kohtuasjas C-314/98: Snellers, EKL 2000, lk I-8633, punkt 55; eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Soome, punkt 40; komisjon vs. Madalmaad, punkt 77; komisjon vs. Portugal, punkt 38, ja . aasta otsus kohtuasjas C-170/07: komisjon vs. Poola, EKL 2008, punkt 49).

61

Ühenduse tasandil täielikku ühtlustamist sätestavate õigusnormide puudumisel on liikmesriikide otsustada, millisel tasemel nad soovivad tagada liiklusohutust oma territooriumil, arvestades seejuures kaupade vaba liikumise nõuetega Euroopa Ühenduse piires (vt selle kohta 27. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 50/83: komisjon vs. Itaalia, EKL 1984, lk 1633, punkt 12, ja analoogia alusel . aasta otsus kohtuasjas C-131/93: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1994, lk I-3303, punkt 16).

62

Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et pädevate siseriiklike ametiasutuste ülesanne on tõendada, et nende õigusaktid vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 59 meenutatud kriteeriumidele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Madalmaad, punkt 76; komisjon vs. Portugal, punkt 39, ja 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-286/07: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2008, punkt 37).

63

Esiteks väidab Itaalia Vabariik liiklusseadustiku artiklis 56 sätestatud keelu sobivust käsitledes, et see meede on võetud põhjusel, et ei ühenduse tasandil ega siseriiklikul tasandil ei ole tüübikinnituse nõudeid, mis võimaldaksid tagada mootorratta ohutu kasutamise koos järelhaagisega. Sellise keelu puudumisel võib mootorrattast ja tüübikinnituseta järelhaagisest koosneva autorongi liiklemine olla ohtlik nii selle sõiduki juhile kui ka teistele liiklevatele sõidukitele, kuna see mõjutab autorongi stabiilsust ja pidurdamist.

64

Selles osas tuleb nentida, et keeld on liiklusohutuse tagamist taotleva eesmärgi saavutamiseks sobiv.

65

Teisalt tuleb keelu vajalikkust hinnates arvestada asjaolu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 61 meenutatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib liikmesriik liiklusohutuse valdkonnas otsustada, millisel tasemel ta soovib liiklusohutust tagada ja kuidas seda taset saavutada. Tase võib olla liikmesriigiti erinev, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusõigust ja järelikult asjaolu, et üks liikmesriik ei kehtesta nii rangeid nõudeid, kui on kehtestatud teises liikmesriigis, ei saa tähendada seda, et viimased ei ole proportsionaalsed (vt analoogia alusel 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-262/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I-6569, punkt 37, ja . aasta otsus kohtuasjas C-141/07: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2008, lk I-6935, punkt 51).

66

Itaalia Vabariik väidab käesolevas kohtuasjas, ilma et komisjon oleks seda vaidlustanud, et mootorrattast ja järelhaagisest koosneva autorongi liiklemine ohustab liiklusohutust. Kuigi on tõsi, et kaupade vaba liikumise piirangu õigustamiseks mõnele kohustuslikule nõudele tuginev liikmesriik peab tõendama, et tema õigusakt on taotletava legitiimse eesmärgi saavutamise seisukohalt sobiv ja vajalik, ei saa see tõendamiskoormis minna nii kaugele, et sellelt liikmesriigilt nõuda, et ta kindlalt tõendaks, et ükski muu mõeldav meede ei võimalda selle eesmärgi saavutamist samadel tingimustel (vt analoogia alusel 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-157/94: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1997, lk I-5699, punkt 58).

67

Kuigi ühelt poolt ei ole käesolevas kohtuasjas välistatud, et muud meetmed kui liiklusseadustiku artiklis 56 sätestatud keeld suudaksid tagada teatava liiklusohutuse taseme mootorrattast ja järelhaagisest koosneva autorongi liiklemiseks, nagu on mainitud kohtujuristi ettepaneku punktis 170, tuleb siiski sedastada, et ei saa eirata liikmesriikide võimalust saavutada sellist eesmärki nagu liiklusohutus üldiste ja lihtsate, sõidukijuhtidele hõlpsalt arusaadavate ning kohaldatavate õigusnormide kehtestamisega, mis on ka pädevatele asutustele hõlpsasti hallatavad ja kontrollitavad.

68

Teisalt tuleb nentida, et ei teeliikluse konventsiooni ega direktiivide 93/93 ja 97/24 põhjenduste sõnastus, millele Itaalia Vabariik tugineb, ei luba eeldada, et liiklusohutust võiks tagada samasugusel tasandil, nagu soovib Itaalia Vabariik, keelates osaliselt liiklemise sellise autorongiga või lubades sellega liigelda vaid teatud tingimustel.

69

Esitatud asjaoludest lähtudes tuleb nentida, et keeldu vedada mootorratastega spetsiaalselt mootorrattale mõeldud järelhaagist, mis on seaduslikult toodetud ja turustatud teistes liikmesriikides kui Itaalia Vabariik, tuleb pidada õigustatuks liiklusohutuse kaitsest tulenevatel põhjustel.

70

Seega tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.

71

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: