I – Sissejuhatus

II – Õiguslik raamistik

A – EIÕK

B – Liidu õigus

1. Harta

2. Schengeni acquis ja liidu õigus

a) Schengeni leping

b) Schengeni lepingu rakendamise konventsioon

c) Protokoll Schengeni acquis' kohta

III – Menetlus põhikohtuasjas, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

IV – Analüüs

A – Sissejuhatus

1. Euroopa Kohtu pädevus

2. Kohtuasjas kaalul olevad väärtused

B – Esimene küsimus, mis puudutab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 ja harta artikli 50 suhet

1. Ne bis in idem põhimõte

2. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus ja selle kohaldamine asjakohaste õigusaktide vahendusel

3. Protokolli nr 7 artikkel 4

4. Harta artikkel 50 ja selle suhe protokolli nr 7 artikliga 4

5. Kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus läheb vastuollu harta artikliga 50?

6. Kas täitmise tingimus kujutab endast piirangut või erandit harta artikli 52 lõike 1 mõttes?

– Sellise riive olemasolu, mida võib mõista põhiõiguse kahjustamisena

– Riive õigustatus, arvestades harta artikli 52 lõike 1 tingimusi

– Proportsionaalsuse testil põhinev õigustatus

C – Teine küsimus, mis käsitleb täitmise tingimuse tõlgendust Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 mõttes

V – Ettepanek

1.

Käesoleva menetluse lähtekohaks on kaebus Saksamaa ametiasutuste poolt Serbia kodaniku Z. Spasici kohta tehtud vahistamismääruse mõju säilitamise otsuse peale ( 2 ); Z. Spasic viibib käesoleval hetkel selle vahistamismääruse alusel Saksamaal eelvangistuses. Ta mõisteti Itaalias süüdi pettuse eest, st sama teo eest, mis on mainitud vahistamismääruse esemeks.

2.

Eelotsuseküsimused, mida Oberlandesgericht Nürnberg (Saksamaa) Euroopa Kohtule esitas, käsitlevad uut tahku kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas. Euroopa Kohtul palutakse tuua selgust selles, kuidas suhestuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikkel 50, mis näeb ette õiguse, et kedagi ei tohi sama kuriteo eest uuesti kohtu alla anda ega kriminaalkorras karistada (ne bis in idem põhimõte), ning Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ( 3 ) artikkel 54, mis käsitleb selle põhimõtte kohaldamist.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada eeskätt seda, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud tingimust, mille kohaselt sama teo eest kriminaalkorras karistamise keeld kehtib vaid juhul, kui „[isik on] selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata” (edaspidi „täitmise tingimus”) ( 4 ), võib käsitada õigustatud piiranguna harta artikli 50 suhtes, ja seda harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Euroopa Kohus peab selle küsimuse põhjal täpsustama ne bis in idem põhimõtte kohaldamise ulatust piiriüleses kontekstis, arvestades vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise hetkeseisu. Samuti peab Euroopa Kohus tõlgendama täitmise tingimust Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 mõttes juhtudel, kui karistus koosneb kahest eraldiseisvast osast.

4.

Kuna harta artikkel 50 vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 ( 5 ) artiklile 4, tuleb käesoleva eelotsusetaotluse raames määratleda selle protokolli mõju ne bis in idem põhimõtte tõlgendamisele.

5.

Märgin selle kohta alustuseks, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus annab liikmesriigi B ametiasutustele õiguse algatada kriminaalmenetlus või seda jätkata, kui ka sama isiku suhtes ja sama teo osas eksisteerib liikmesriigi A jõustunud otsus. Riigi kontekstis oleks selline toiming keelatud nii protokolli nr 7 artikli 4 alusel, lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) tõlgendusest kohtuasjades Zolotoukhine vs. Venemaa ( 6 ) ja Muslija vs. Bosnia-Hertsegoviina ( 7 ), kui ka tulenevalt harta artiklist 50, millel harta selgituste kohaselt on sama sisu ja ulatus kui sellele vastaval õigusel, mis tuleneb 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonist (edaspidi „EIÕK”), st juhtudel, mil ne bis in idem põhimõtet kohaldatakse liikmesriigi sees. Järelikult tuleb jõuda selgusele ka liikmesriigi B ametiasutuste kaalutluspädevuse piirides, arvestades hartast tulenevaid nõudeid ( 8 ).

6.

Protokolli nr 7 artikkel 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine” näeb ette järgmist:

„1.   Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2.   Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.

3.   Käesoleva artikliga sätestatud kohustuste täitmist ei või [EIÕK] artikli 15 alusel peatada.” ( 9 ).

7.

Harta artikkel 50 „Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld” on järgmine:

„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.”

8.

Harta artikkel 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine” näeb ette:

„1.   Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. [...] [ ( 10 )].

3.   Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

[...]

7.   Harta tõlgendamise juhendina koostatud selgitusi võetakse asjakohaselt arvesse liidu ja liikmesriikide kohtutes.”

9.

Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsus allkirjastasid 14. juunil 1985 Schengenis lepingu kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel ( 11 ).

10.

Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, mis sõlmiti 19. juunil 1990 samade osaliste vahel ning jõustus 26. märtsil 1995, näeb artiklis 54, mis kuulub 3. peatükki „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine” ette järgmist:

„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

11.

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 55 näeb ette juhud, mil lepinguosaline võib deklareerida, et artikkel 54 teda ei seo. Artikkel 56 näeb ette reegli, et lepinguosalise territooriumil sama teo eest juba ära kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik tuleb määratavast karistusest maha arvata. Siseriiklike õigusaktidega lubatud piires võetakse peale vabadusekaotuse arvesse ka muid karistusi. Artikkel 57 käsitleb asjassepuutuva teabe vahetamist pädevate ametiasutuste vahel. Artiklil 58 kohaselt ei piira eelnevad sätted ulatuslikumate siseriiklike normide kohaldamist selles osas, mis puudutab ne bis in idem põhimõtte mõju välisriigis tehtud kohtulahendite korral.

12.

Protokolliga (nr 2) Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta, mis on lisatud Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule (edaspidi „Schengeni protokoll”) ( 12 ), inkorporeeriti kõnesolev õigusnormide kogum, kuhu kuulub ka Schengeni lepingu rakendamise konventsioon ( 13 ), liidu õigusesse kui „Schengeni acquis”.

13.

Selle protokolli artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast alates kohaldatakse artiklis 1 nimetatud kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes [ ( 14 )] Schengeni acquis'd, sealhulgas Schengeni lepingutega asutatud täidesaatva komitee otsuseid, mis on vastu võetud enne seda kuupäeva, ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 sätete kohaldamist. [...]

[...] Nõukogu määrab [...] vastavalt asutamislepingute asjakohastele sätetele iga Schengeni acquis'd moodustava sätte või otsuse õigusliku aluse.

Euroopa [Liidu] Kohus kasutab selliste sätete ja otsuste suhtes ja kooskõlas sellise määramisega volitusi, mida annavad talle [alus]lepingute asjakohased kohaldatavad sätted. [...]

[...]

Niikaua kui eespool osutatud meetmeid ei ole võetud ning ilma et see piiraks artikli 5 lõike 2 kohaldamist, käsitatakse Schengeni acquis’ moodustavaid sätteid ja otsuseid Euroopa Liidu lepingu VI jaotisel põhinevate aktidena.”

14.

Schengeni acquis integreeriti EL toimimise lepinguga protokolliga nr 19 ( 15 ). EL toimimise lepingule lisatud protokoll (nr 36) üleminekusätete kohta ( 16 ) täpsustab artiklites 9 ja 10 liidu institutsioonide, organite ja asutuste poolt Euroopa Liidu lepingu alusel enne Lissaboni lepingu jõustumist vastu võetud õigusaktide õigusliku toime.

15.

Põhikohtuasjas kohtu all olev Z. Spasic on Serbia kodanik, keda Staatsanwaltschaft Regensburg (Regensburgi prokuratuur, Saksamaa) süüdistab 20. märtsil 2009 Milanos (Itaalia) kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud kelmuses. Selles kuriteos on kannatanuks Saksa kodanik Wolfgang Soller, kes andis Z. Spasicile väikestes rahatähtedes 40000 eurot viiesajaeuroliste rahatähtede vastu, mis hiljem osutusid valerahaks.

16.

Z. Spasic vahistati 8. oktoobril 2009 Ungaris Staatsanwaltschaft Innsbruck'i (Innsbrucki prokuratuur, Austria) poolt 27. augustil 2009 välja antud Euroopa vahistamismääruse alusel, mis puudutas tervet rida aastal 2008 Austrias ja Saksamaal toime pandud sarnaseid süütegusid, ja anti seejärel üle Austria ametivõimudele. Austrias tehti 26. augustil 2010 tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus, mis on jõustunud.

17.

Amtsgericht Regensburg (Regensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) tegi 25. veebruaril 2010 riigisisese vahistamismääruse Milanos toime pandud kelmuse eest, mis seejärel oli aluseks Staatsanwaltschaft Regensburgi 5. märtsi 2010. aasta Euroopa vahistamismäärusele. 20. novembril 2013 tegi Amtsgericht Regensburg Z. Spasici suhtes uue laiendatud riigisisese vahistamismääruse, mille punktis I nimetatakse 20. märtsil 2009 Milanos toime pandud kelmust.

18.

Tribunale ordinario di Milano (Milano esimese astme kohus, Itaalia) mõistis 18. juunil 2012 Z. Spasicile tagaseljaotsusega Milanos 20. märtsil 2009 toime pandud kuriteo eest üheaastase vangistuse ja rahalise karistuse 800 eurot. Märgin selle kohta, et Tribunale di Milano kohtuotsus jõustus 7. juulil 2012, nii et menetlus Saksamaal toimus osaliselt samaaegselt Itaalias toimunud menetlusega.

19.

Z. Spasic anti 6. detsembril 2013 Austria ametivõimude poolt 5. märtsi 2010. aasta Euroopa vahistamismääruse alusel üle Saksa ametivõimudele ja sellest ajast viibib ta Saksamaal eelvangistuses ( 17 ). Z. Spasic oli Austrias asunud kandma 8 aasta pikkust vangistust. Seoses tema üleandmisega Saksamaa ametivõimudele peatati Austrias mõistetud karistuse täitmine. Siiski ei nähtu kohtuasja materjalidest selgelt, kas oli ette nähtud, et Z. Spasic pöördub tagasi Austriasse enne või pärast seda, kui on ära kandnud karistuse, mis talle Saksamaal võidakse määrata.

20.

Z. Spasic esitas Amtsgericht Regensburgile kaebuse tema vahistamise ja käesoleval ajal eelvangistuses pidamise otsuse peale, põhjendades kaebust peamiselt sellega, et ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei saa teda Milanos toime pandud teo tõttu Saksamaal enam vastutusele võtta, kuna teda on sama teo eest Tribunale di Milano jõustunud ja täitmisele pööratava kohtuotsusega juba süüdi mõistetud.

21.

Pärast seda, kui Amtsgericht Regensburg jättis tema kaebuse rahuldamata, esitas Z. Spasic Landgericht Regensburgile maksetõendi 800 euro tasumise kohta 23. jaanuaril 2014, tõendamaks, et on täitnud Tribunale di Milano poolt talle mõistetud rahalise karistuse.

22.

Landgericht Regensburg kinnitas 28. jaanuari 2014. aasta otsusega Amtsgericht Regensburgi määrust, täpsustades, et eelvangistuses hoidmist saab 20. novembri 2013. aasta vahistamismääruse punktis I kirjeldatud asjaolude alusel õiguspäraselt jätkata, ning jättis määruskaebuse rahuldamata.

23.

Z. Spasic väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus peamiselt seda, et harta artikli 50 ulatust ei saa õiguspäraselt piirata Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimusega ning et ta tuleb vabastada, sest on karistuse kandnud, st tasunud rahalise karistuse 800 eurot.

24.

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Nürnberg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus selleks tehtud otsuses Euroopa Kohtul lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 107. Nagu toimikust nähtub, võib kohtu alla antud isiku eelvangistust Saksa õiguse kohaselt pikendada rohkem kui 6 kuuks üksnes erandjuhtudel. Niisiis sõltub selline pikendamine ilmselgelt sellest, kuidas tõlgendatakse liidu õigust.

26.

Pädevust omav koda tegi 31. märtsil 2014 otsuse vaadata käesolev asi läbi kiirmenetluses. Kohtuasi määrati kodukorra artikli 113 lõike 2 alusel suurkojale.

27.

Z. Spasici, Saksamaa Liitvabariigi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni esindaja esitasid kirjalikud seisukohad. Nimetatud poolte ning Prantsuse Vabariigi ja Itaalia Vabariigi kohtukõned kuulati ära 28. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.

28.

Kõigepealt märgin, et Euroopa Kohus on pädev vastama esimesele eelotsuse küsimusele tulenevalt ELTL artiklist 267 ja teisele eelotsuse küsimusele tulenevalt EL lepingu artiklist 35 ( 18 ).

29.

Mis puudutab konkreetsemalt teist küsimust, siis Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni staatus Schengeni acquis’ rakendamise protokolli alusel on analoogne otsuste, raamotsuste ja konventsioonidega EL lepingu artikli 34 tähenduses. Järelikult põhineb Euroopa Kohtu pädevus teisele küsimusele vastamisel EL lepingu artiklil 35 ( 19 ) koos nõukogu otsuse 1999/436/EÜ ( 20 ) artikliga 2 ja A lisaga, mis pealegi on kinnitust leidnud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 käsitlevates arvukates kohtulahendites.

30.

Seevastu, mis puudutab esimest küsimust, siis on tõsi, et varasema Amsterdami lepingu artikli K.7 kohaselt (nüüd EL lepingu artikkel 35) ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse konventsioonide kehtivuse läbivaatamine ei eelotsusetaotluste ega õiguspärasuse kontrollimise raames. Siiski on esimeses eelotsuse küsimuses viidatud sõnaselgelt harta ja Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni sätete võimalikule kokkusobimatusele, mitte viimati mainitu kehtetusele. Märgin selle kohta, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 134 sätestab, et konventsiooni sätteid kohaldatakse ainult kooskõlas ühenduse õigusega ( 21 ).

31.

Kuna Schengeni lepingu rakendamise konventsioon kuulub alates tema n-ö integreerimisest kahtlemata liidu õigusesse, ei saa tema puhul mööda minna hartale vastavuse kontrollimise nõudest. Nimelt tagab Euroopa Kohus talle kuuluva ainupädevuse raames EL lepingu artikli 19 kohaselt seda, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust ( 22 ). Tema pädevust esmase õiguse tõlgendamiseks tuleb käsitada nii, et see katab ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, kuna viimati nimetatu on liidu õigusakt sui generis ja paikneb normihierarhias tuletatud ehk teisese õigusega samal tasandil.

32.

Igal juhul nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kohus on pädev andma hartat aluseks võttes hinnangut otsekohaldatavale teisese õiguse aktile ( 23 ).

33.

Schengeni acquis’, sealhulgas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54, mis käsitleb ne bis in idem põhimõtet, rakendamine liidus kannab eesmärki tugevdada Euroopa integratsiooni ning eriti võimaldada Euroopa Liidul areneda kiiremini vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mille säilitamine ja arendamine on viimati mainitu eesmärk. Seda ambitsioonikat eesmärki takistab endiselt kohtualluvuse kollisiooni küsimus kriminaalasjades, kus antud juhul vastanduvad Itaalia Vabariik kui locus delicti ja Saksamaa Liitvabariik kui riik, mille kodanik on kannatanu ( 24 ).

34.

Nagu kohtujurist Sharpston on märkinud kohtuasjas M. esitatud ettepanekus: „Praegu ei ole kriminaalkohtualluvuse kollisiooninorme liidu tasandil kokku lepitud. Ne bis in idem põhimõtte kohaldamine lahendab probleemi piiratud ulatuses, mõnikord meelevaldselt. Sellega ei saa rahuldavalt asendada niisuguste kollisioonide lahendamist vastavalt kokkulepitud kriteeriumidele.” ( 25 )

35.

Niisiis on ne bis in idem põhimõtte allikaks riigiülesel tasandil asjaolu, et juhul kui süütegu hõlmab elemente, mis seovad seda mitmete õiguskordadega, esineb oht, et iga õiguskord neist taotleb enda prioriteetsust, mis võib tekitada riiklike sanktsioonide kumuleerumise võimaluse ( 26 ). Seda silmas pidades ei seata käesolevas kohtuasjas kahtluse alla probleeme ne bis in idem põhimõtte kohaldamisel, mis on lähiminevikus olnud kohtulike ja akadeemiliste arutelude tulipunktiks nii Euroopa kui riigi tasandil, eeskätt seoses juhtumitega, mis puudutavad kriminaal- ja haldusmenetlusi samade tegude osas. Veelgi enam, nende vaidluste raames tõusetus küsimus, kuidas määratleda süüteo samasust ja mõistet „lõplik otsus” neil juhtudel, mil menetluse lõpetamise otsus ei ole tehtud kohtu poolt.

36.

Käesoleval juhul kuulub kohtuasi täielikult Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamisalasse. On selge ja tõendatud, et menetlus Itaalias ja Saksamaal puudutab samu tegusid ( 27 ) ning käsitletav kuritegu on mutatis mutandis kelmus. Nende kahe menetluse kriminaalõiguslikku iseloomu ei saa kahtluse alla seada ( 28 ) ning veel vähem Tribunale ordinario di Milano 18. juuni 2012. aasta otsuse kohtulikku laadi ja asjaolu, et tegu on jõustunud kohtuotsusega alates 7. juulist 2012 ( 29 ).

37.

Teisisõnu, nii element „bis” kui element „idem” on käesoleval juhul esindatud. Reaalselt on eelotsusetaotluse keskmes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus, suhestatuna harta artiklis 50 toodud põhiõigusega.

38.

Selles osas on ilmselge, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimust harta artiklis 50 välja toodud ei ole. Veelgi enam, tuleb märkida, et harta artikli 50 kohaldamisala ei ole Euroopa Kohtu praktikas veel lõplikult piiritletud.

39.

Õigupoolest kuulub ne bis in idem põhimõte kohaldamisele ka väljaspool n-ö klassikalist karistusõigust ( 30 ), mille kõige sagedasemaks näiteks on konkurentsiõigus, kus selle põhimõtte kohaldamine sõltub kolmest tingimusest, st et asjaolud on samad, rikkumise toime pannud isik on sama ja kaitstav õigushüve on sama ( 31 ). Niisiis nähtub sellest, et nii siseriiklikud ametiasutused kui ka komisjon võivad sama ettevõtja suhtes samaaegselt menetluse algatada ja talle sama teo eest karistuse mõista, sest neil kahel menetlusel on erinevad eesmärgid ( 32 ).

40.

Pealegi kuulub ne bis in idem põhimõte kohaldamisele liidu õiguse eeskirjade eiramise eest ette nähtud kontrollide ja karistuste valdkonnas ( 33 ), mida Euroopa Kohus on meenutanud seoses halduskaristuste kumulatiivse kohaldamisega ( 34 ).

41.

Seetõttu leian esmalt, et käesoleval juhul tuleb ne bis in idem põhimõtte kohaldamisala analüüsimisel selle suhetes hartaga jääda klassikalise karistusõiguse valdkonda, jättes seega kõrvale halduskaristustega seonduvad küsimused, ning arvestada kõiki tagajärgi ja erijooni, mida karistusõiguse mainitud valdkond hõlmata võib.

42.

Teades, et harta artikli 50 tekst on identne protokolli nr 7 artiklis 4 sätestatuga ning ainus erinevus puudutab nende territoriaalset kohaldamisala, tuleb selles osas ennekõike analüüsida EIK kohtupraktika mõju.

43.

Ne bis in idem põhimõte, mida Euroopa Kohus on määratlenud kui „üldist õigluse nõuet” ( 35 ), on riikide õiguskordades universaalselt tunnustatud põhimõte. Sellegipoolest ei kehtesta rahvusvaheline avalik õigus seda riikide jaoks kohustuslikuna ja seda ei käsitleta kuuluvana EIÕK artiklis 6 ette nähtud „õiglase kohtumenetluse” alla ( 36 ).

44.

Liidu õiguses leidis ne bis in idem põhimõtte kohaldamine ( 37 ) tunnustust Euroopa Kohtu poolt aastal 1966 kohtuotsusega Gutmann vs. komisjon ( 38 ). Edasi on Euroopa Kohus nentinud, et „non bis in idem põhimõte, mis on sätestatud ka [...] protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille järgimise tagab kohus” ( 39 ). Niisiis on see vägagi rikkaliku kohtupraktika allikaks eeskätt konkurentsiõiguse ja kriminaalasjades tehtava koostöö ning samuti liidu finantshuvide kaitse valdkonnas, mis minu arvates räägib vastu seisukohale, et kõigis liidu õiguse valdkondades eksisteerib vaid üks ja ühtne ne bis in idem põhimõte. Lisaks on harta artikliga 50 antud sellele põhimõttele põhiõiguse staatus.

45.

Detailidesse laskumata tuleb meenutada, et maksiim ne bis in idem katab kahte eraldiseisvat õiguslikku aspekti või ideed ( 40 ). Tegemist on ühelt poolt keeluga sama isikut sama teo eest teist korda vastutusele võtta („Erledigungsprinzip”, st menetluse ammendamise põhimõte) ja teiselt poolt arvessevõtmise põhimõttega („Anrechnungsprinzip”), mis tähendab seda, et kui mõnes teises riigis on sama kuriteo eest süüdimõistev otsus tehtud, tuleb seda uues otsuses teise karistuse vähendamise eesmärgil arvesse võtta ( 41 ). Nagu on selgitanud kohtujurist Colomer, tugineb esimene aspekt õiguskindluse nõudele, samas kui teine peegeldab pigem õigluse põhimõtet, mille teostamise üks vahend on proportsionaalsuse reegel ( 42 ).

46.

On selge, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 sõnastust arvestades käsitleb see üksnes esimest aspekti, st kahekordset vastutusele võtmise keeldu, samas kui harta artikli 50 ja protokolli nr 7 artikli 4 sõnastused hõlmavad kahte aspekti.

47.

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 on esimene säte, mis kehtestab siduva ne bis in idem eeskirja, mis kuulub kohaldamisele karistusõiguse valdkonnas piiriülestes suhetes ( 43 ). Üks Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikliga 54 sisuliselt identne säte oli ära toodud ka ne bis in idem põhimõtte rakendamise konventsioonis, kuid see konventsioon ei jõustunud ( 44 ). Lisaks on riigiülese ulatusega täitmise tingimust varem mainitud ka väljaandmist käsitlevates Euroopa konventsioonides ( 45 ).

48.

Põhjused, millest lähtudes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni autorid nägid ne bis in idem põhimõtte kohaldamise osas ette tingimuse, et isik on karistuse „ära kandnud või kannab seda või seda ei saa [otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel] enam täitmisele pöörata”, näivad ilmselgena. Nagu Saksamaa valitsus ja nõukogu märgivad, on selle tingimuse eesmärk tagada, et asjassepuutuvale isikule mõistetaks vastava õigusrikkumise eest karistus vähemalt ühel korral; teisisõnu, selle sätte eesmärk on vältida olukorda, kus isik ei peagi karistust kandma. Eesmärk takistada sellise karistamatuse teket nähtub selgelt Euroopa Kohtu praktikast, eeskätt kohtuotsustest Miraglia ( 46 ) ja Kretzinger ( 47 ).

49.

Ne bis in idem põhimõte koos täitmise tingimusega võeti seejärel üle raamotsusesse 2002/584/JSK ( 48 ) ning on ära toodud sellise vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslike aluste hulgas ( 49 ). Niisiis oli isikutel, kellele oli mõistetud kriminaalkorras karistus, enne selle raamotsuse vastuvõtmist võimalik hõlpsalt selle täitmist vältida, liikudes ühest liikmesriigist teise ja pöördudes tagasi sellesse riiki, mille kodanikud nad olid. Raamotsus ja muud hiljem vastu võetud liidu õigusaktid suurendasid kriminaalkorras vastutusele võtmise tõhusust piiriülestes olukordades ning hõlbustasid kriminaalkaristuste täitmisele pööramist ( 50 ).

50.

Lisaks on Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud mudeli alusel sõnastatud täitmise tingimus ära toodud ka Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ( 51 ) artiklis 7 ja Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitleva konventsiooni ( 52 ) artiklis 10.

51.

Seevastu paljudes tuletatud ehk teisestes õigusaktides, eeskätt raamotsuse 2008/909/JSK ( 53 ) artiklis 9, on ne bis in idem põhimõte ära toodud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse täideviimisest keeldumise põhjuste hulgas, ilma et põhimõtte juures oleks nimetatud täitmise tingimust ( 54 ).

52.

Tunnistades, et kuigi ainuüksi asjaolu, et liidu õiguses luuakse kriminaalasjades tehtava koostöö tõhusam mudel, ei peaks iseenesest saama mõjutada Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimuse tõlgendust, ei saa selline areng jätta mõju avaldamata sellele, milline hinnang tuleks anda mainitud artikli kokkusobimisele harta artikliga 50, ja tema proportsionaalsusele harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Nagu komisjon on eespool viidatud Rohelises Raamatus ( 55 ) tõdenud: „Nimetatud tingimus oli õigustatud traditsioonilises vastastikuse õigusabi süsteemis, kus karistuse täitmisele pööramine teises liikmesriigis on mõnikord keeruliseks osutunud. On küsitav, kas selline tingimus on vajalik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, kus tänu vastastikust tunnustamist käsitlevatele EL õigusaktidele on võimalik karistuste piiriülene täitmisele pööramine” ( 56 ).

53.

Vastupidiselt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 54 ei kuulu protokolli nr 7 artikkel 4 kohaldamisele piiriülestele suhetele, vaid selle kohaldamisala on konkreetselt piiritletud ühe riigi riigisiseste olukordadega. Nagu ma juba märkisin, ei sisalda see artikkel täitmise tingimust, mis oleks analoogne Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud tingimusega, vaid hõlmab seevastu nii kahel korral vastutusele võtmise keeldu kui ka kahel korral karistuse määramise keeldu.

54.

Protokoll nr 7, mis võeti vastu 22. novembril 1984, ratifitseeriti 43 Euroopa Nõukogu liikme poolt, sealhulgas kõik EL liikmesriigid, välja arvatud Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik. Nagu nähtub liidu EIÕK-ga ühinemiskokkuleppe eelnõust, ei ole kõnesolevat protokolli nimetatud nende meetmete hulgas, millega liit peaks plaanide kohaselt ühinema ( 57 ). Seda, et protokolli ei ole eelotsusetaotluses mainitud, võib seega selgitada asjaoluga, et Saksamaa Liitvabariik ei ole seda ratifitseerinud ( 58 ). Siiski sõnastas ta protokollile alla kirjutades teatavad deklaratsioonid ( 59 ).

55.

Protokolli nr 7 artikli 4 lõike 1 kohaselt ei või kellegi üle teist korda kohut mõista ega sama teo eest teist korda kriminaalkorras karistada. Artikkel 2 näeb ette, et menetluse taasalustamine kooskõlas asjassepuutuva riigi seaduse ja kriminaalprotsessiga on siiski võimalik, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Protokolli nr 7 artikli 4 lõige 3 keelab igasuguse kõrvalekaldumise sellest artiklist EIÕK artikli 15 alusel, mis võimaldab sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võtta meetmeid, mis võimaldavad EIÕK-ga ette nähtud kohustusi eirata.

56.

Kokkuvõtlikult, protokolli nr 7 artikkel 4 tagab seega kaitse, mis ei ole absoluutne, kuid on siiski ulatuslikum, kui EIÕK artiklitega üldiselt ette nähtud kaitse.

57.

Protokolli nr 7 artikli 4 sätted on osutunud arvuka ja mitmekesise kohtupraktika allikaks EIK-le, kes, nagu mulle näib, ei ole täpsustanud mõisteid nagu „kriminaalkorras vastutusele võtmine” ja „kriminaalkaristus” ning pole ka tõlgendanud mõistet „süütegu”.

58.

Mis puudutab viimati mainitud küsimust, siis EIK on kohtuotsuses Zolotoukhine vs. Venemaa tõlgendanud mõistet „süütegu” kui „konkreetsete asjaolude kogumit, mis puudutavad sama teo toimepanijat ja on nii ajaliselt kui ruumiliselt üksteisega lahutamatult seotud” ( 60 ). Niisiis on EIK lähenenud Euroopa Kohtu praktikale, mis puudutab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 ja „tegude sisulist samasust”, mis on selle artikli kohaldamise seisukohast ainus asjakohane kriteerium ( 61 ).

59.

EIK kohtupraktika kinnitab üheselt, et ne bis in idem põhimõte ei puuduta üksnes teist korda karistuse mõistmist, vaid ka teistkordset vastutusele võtmise menetlust ( 62 ). Protokolli nr 7 artikli 4 eesmärk on keelata lõpliku otsusega lõpetatud kriminaalmenetluse kordamine. Otsust käsitatakse lõplikuna, kui „see on jõustunud. Niisuguse juhtumiga on tegemist siis, kui otsust ei saa tühistada, st siis kui seda ei saa tavapärases menetluses vaidlustada või kui pooled on sellist võimalust juba ammendavalt kasutanud või lasknud vastavatel tähtaegadel ilma edasikaebamise õigust kasutamata mööduda” ( 63 ).

60.

Lisaks nähtub kohtuasjas Muslija vs. Bosnia-Hertsegoviina tehtud otsusest, et protokolli nr 7 artikkel 4 keelab paralleelsete menetluste jätkamise pärast seda, kui ühes menetluses on tehtud lõplik otsus. Niisugusel juhul tuleb teised vastutusele võtmiseks algatatud menetlused lõpetada ( 64 ).

61.

Nagu ma juba varem märkisin, on harta artikkel sõnastuselt identne protokolli nr 7 artikliga 4, ning nende ainus erinevus puudutab ne bis in idem põhimõtte territoriaalset kohaldamisala: harta puhul katab see liidu tervikuna ( 65 ), samas kui protokolli nr 7 artikkel 4 vaid ühe riigi territooriumi.

62.

On selge, et hartat tuleb tõlgendada kooskõlas vastavate EIÕK sätetega. Siiski tekib küsimus, kas sellest tuleb lähtuda ka juhul, kui mõni EIÕK säte ei ole siduv kõikidele liikmesriikidele. Mis puudutab EIK kohtupraktika täieulatuslikku arvessevõtmist ne bis in idem põhimõtte tõlgendamisel liidu õiguse raames, siis selle kohta on erinevaid seisukohti ( 66 ).

63.

Olen seisukohal, et asjaolu, et teatud liikmesriigid ei ole protokolli nr 7 ratifitseerinud, ei tohiks mõjutada harta artikli 50 tõlgendamist, kuna see fakt ei muuda selle sätte ulatust. Vastupidisel juhul tähendaks see sama, mis anda liikmesriikidele liidu põhiõiguste süsteemi sisu osas ühepoolne tõlgenduspädevus. Arvestades liidu õiguse autonoomia põhimõtet ja Euroopa Kohtu missiooni – tagada selle ühetaoline tõlgendamine – , peab see olema välistatud.

64.

Järelikult tuleks artiklit 50 tõlgendada protokolli nr 7 artikliga 4 kooskõlas oleval viisil, lähtudes põhimõttest, et tulenevalt neis sätetes kasutatud mõistete sisulisest samasusest on nende mõte identne.

65.

Arvestades käsitletava probleemi keerukust, teen ettepaneku analüüsida Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 ja harta artikli 50 suhet alljärgnevalt. Kõigepealt tõstatan küsimuse nende kahe sätte võimalikust vastuolust. Seejärel, kui sellist vastuolu ei peaks tuvastatama, pakun välja, et tuleks teha kindlaks, kas tegemist on riivega niisuguse põhiõiguse rakendamise suhtes, mille kohaselt ei tohi kedagi ühe ja sama õigusrikkumise eest kaks korda vastutusele võtta ega kahel korral karistust mõista. Seejuures tuleks analüüsida, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sätestatud täitmise tingimus saab kujutada endast sellist riivet. Lõpuks tuleks uurida harta artiklis 52 ära toodud tingimusi ja pöörata erilist tähelepanu käsitletava põhiõiguse olemuse arvestamise tingimusele ning uurida Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklist 54 tuleneva riive proportsionaalsust, arvestades harta artiklit 50.

66.

On selge, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus seab ne bis in idem põhimõtte rakendamisele lisatingimused, mida ei ole ära toodud harta artiklis 50 ning mis ei kuulu protokolli nr 7 artikli 4 lõikega 2 lubatud erandite hulka.

67.

Lisaks näib mulle, et selle tingimuse kohaldamise tulemuseks oleks olukord, mis ei ole eespool viidatud EIK kohtupraktikaga sisuliselt kooskõlas; see jääks sellegipoolest kohaldatavaks ning oleks piiritletud olukordadega ühe riigi sees. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus iseenesest ei takista algatamast või jätkamast vastutusele võtmise mentlust sama teo eest, isegi kui teises liikmesriigis on kriminaalasjas tehtud otsus, mis on jõustunud.

68.

Sellegipoolest on hüpotees EIÕK-ga kokkusobimatuse kohta – mida toetab üksnes Z. Spasici esindaja – mõeldav neljas olukorras, mis seonduvad harta artiklis 50 esineva väljendiga „liidu territooriumil”. Siia kuuluvad liidu ametiasutuste algatatud teistkordne vastutuselevõtmise menetlus, topeltmenetlus, mida viivad läbi esiteks riigi ja teiseks liidu ametiasutused, topeltmenetlus riigi tasandil ning piiriülene topeltmenetlus. Olles teadlik, et vaid kaks viimati nimetatut on asjakohased kriminaalasjades tehtava koostöö valdkonnas niisugusel kujul, nagu see liidu õiguses käesoleval ajal on ette nähtud, tuleb käsitleda üksnes neid kahte.

69.

Leian, et protokolli nr 7 artiklis 4 ette nähtud iseäranis ulatuslik kaitse, mille kohaselt mitte kellegi üle ei või teist korda kohut mõista, ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala areng, mille raames piiriülene täitmisele pööramine nüüd ja edaspidi tulenevalt vastastikust tunnustamist käsitlevatest liidu õigusaktidest toimub, kaldub toetama harta artikli 50 kitsast tõlgendust. Niisiis nähtub sellest esmapilgul, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus ja harta on kokkusobimatud.

70.

Siiski on sellise järelduse puhul oht sattuda vastuollu harta kohta toodud selgitustega, mis näivad ne bis in idem põhimõtte kohaldamise puhul tegevat vahet riigisisestel ja piiriülestel olukordadel.

71.

Kõnesolevatest selgitustest nähtub, et „[p]rotokolli nr 7 artiklis 4 osutatud olukordade suhtes, eriti nimetatud põhimõtte kohaldamisel ühes ja samas liikmesriigis, omab tagatud õigus sama tähendust ja ulatust kui EIÕK vastav õigus”. Artikkel 50 vastab protokolli nr 7 artiklile 4, kuid „selle ulatust laiendatakse Euroopa Liidu tasandile liikmesriikide kohtute vahel”. See näib tähendavat, et piiriülestes olukordades võib harta artikli 50 ulatus EIÕK-st kõrvale kalduda. Tundub siiski, et selgituste autorid on pigem mõelnud seda, et selles mainitud liidu acquis kujutab endast harta artiklis 50 ette nähtud põhiõiguse teostamise piirangut vastavalt harta artikli 52 lõikele 1.

72.

Pealegi ei võimalda harta artikli 50 liiga üldine sõnastus teha ühemõttelisi ja ühetaolisi järeldusi kõigi nende paljude olukordade kohta, kus kõnesolev põhimõte võib kohaldamisele kuuluda, seda nii väljaspool klassikalist karistusõigust kui ka selle sees ning olukordades, mis on käesoleval juhul käsitlusel olevast asjast ebaselgemad.

73.

Kõiki neid põhjuseid arvestades ma ei arva, et Euroopa Kohus peaks tunnistama täitmise tingimuse kui sellise hartaga kokkusobimatuks.

74.

Kui nõustuda eespool toodud harta selgituste tõlgendusega, näib mulle võimatu eitada täitmise tingimuse ja harta artikli 50 vahelise kollisiooni puudumist. Põhiõiguse suhtes kehtiva piirangu või erandiga saab tegemist olla vaid juhul, kui vastav eeskiri kujutab endast käsitletava põhiõiguse riivet ( 67 ).

75.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, viidates Saksamaa kõrgemate kohtute praktikale ( 68 ) ja tuginedes harta selgitustele aastal 2007 ajakohastatud versioonis ( 69 ), et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 kujutab endast piirangut harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et mainitud selgitustes on sõnastusega „[n]imetatud konventsioonidega lubatud väga piiratud erandid, mis võimaldavad liikmesriikidel non bis in idem põhimõttest kõrvale kalduda” mõeldud konventsioone ( 70 ), milles sisalduv ne bis in idem põhimõte on konstrueeritud sama mudeli alusel mis Schengeni lepingu rakendamise konventsioonis, või neis sisalduvaid erandeid kehtestavaid sätteid, nagu Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikleid 54–58.

76.

Mõistagi on tõsi, et Euroopa Kohus peab neid selgitusi nõuetekohaselt arvesse võtma, seda vastavalt EL lepingu artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 ( 71 ). A contrario tähendab see seda, et need ei ole Euroopa Kohtule harta tõlgendamisel siduvad. Pealegi juhtudel, mil selgitustes viidatakse liidu acquis’ all teisesele õigusele, ei tähenda see minu arvates, et kõnesoleva acquis’ kokkusobivust hartaga ei saaks kahtluse alla seada, kui arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktika ning liidu õiguse arengut.

77.

Soovimata võtta seisukohta selles, milline on Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklite 55–58 suhe harta artikli 52 lõikega 1, tundub mulle, et teatavad sätted nende hulgast näivad kehtestavat piiranguid ne bis in idem põhimõtte kui põhiõiguse suhtes.

78.

Seevastu Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 puhul on see aspekt ebamäärasem. Õigupoolest on selle sättega ette nähtud täitmise tingimuse eesmärk pigem kitsendada või täpsustada ne bis in idem põhimõtte kohaldamisala piiriülestes olukordades kui et kehtestada selle eeskirja suhtes piirangut või erandit. On tõsi, et komisjon määratleb oma kirjalikes märkustes täitmise tingimuse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamise tingimusena, mitte selle sätte suhtes kehtiva erandina. Siiski ei mõjuta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni selline n-ö sisemääratlus seda, kuidas suhestub Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 kui tervik harta artikliga 50, võttes arvesse harta artiklis 52 sätestatut.

79.

Selle kohta tuleb seega jõuda selgusele, kas piirang kui selline sõltub subjektiivsest või objektiivsest hinnangust.

80.

Esimesel juhul kujutab norm endast piirangut harta artikli 52 lõike 1 mõttes üksnes tingimusel, et ta on sellisena vastu võetud. See hüpotees, mis võib välistada, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimus kuuluks mainitud artikli 52 kohaldamisalasse, eeldab seega, et seadusandja on võtnud selle normi vastu eesmärgiga piirata kõnesolevat põhiõigust ja et piirangu kehtestamisel on ühtlasi arvestatud selle proportsionaalsust mainitud artikli teise lause mõttes.

81.

Sellegipoolest arvan ma, et harta artikli 52 lõikes 1 kasutatud piirangu mõistet tuleb võtta kui objektiivset mõistet. Niisiis võib igasuguste liidu õiguse sätete või liidu õigust rakendatavate riigi õigusnormide puhul, mis õiguslikult või faktiliselt võivad piirata hartaga antud õiguste ja vabaduste teostamist, osutuda vajalikuks anda hinnang nende kokkusobimisele hartaga ning sellest tulenevalt sellele, kas vastav säte võib kujutada endast piirangut harta artikli 52 mõttes. Pealegi on kontroll liidu õigusnormide kokkusobivuse üle põhiõigustega, mis on ette nähtud hartas, mis muutus õiguslikult siduvaks alles aastal 2009, kohustuslik nende sätete puhul, mis on vastu võetud varem ( 72 ).

82.

Järelikult võib Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimuse kohaldamine kujutada endast piirangut harta artikli 52 lõike 1 mõttes ning seda harta artiklis 50 määratletud põhiõiguse suhtes.

83.

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus tunnustab, välja arvatud teatavad erandid ( 73 ), et põhiõigused ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neile võib seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki arvestades ülemäära suurt ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks niimoodi tagatud õiguste olemust ( 74 ). Seega püüab Euroopa Kohus leida praktikas sellist mehhanismi, mis võimaldaks leida õiglase tasakaalu ühelt poolt erinevate õiguste ja huvide ning teiselt poolt põhiõiguste ja majanduslike vabaduste vahel ( 75 ), ning võtab niisuguse kaalumise raames arvesse ka eesmärke, millest lähtudes on põhiõiguse piirang vastu võetud ( 76 ).

84.

EIK kasutab sellega võrreldavat mõttekäiku ( 77 ), mööndes, et teatavate õiguste suhtes võidakse ette näha piiranguid, tingimusel et õigusele seatud piirangud ei kahjusta selle õiguse olemust. Lisaks on piirangud vastava EIÕK artikliga kokkusobivad üksnes juhul, kui nendega taotletakse õiguspärast eesmärki ning suhe kasutatud vahendite ja taotletava eesmärgi vahel on mõistlikult proportsionaalne ( 78 ). Eeskätt, mis puudutab riive kindlakstegemist, arvestades EIÕK-ga määratletud vabadusi, siis riive tuvastamine ei tähenda konventsiooni rikkumist, vaid tekitab vajaduse uurida, kas vastava riive puhul on täidetud formaalse õiguspärasuse tingimused (riive on ette nähtud seadusega), materiaalse õiguspärasuse tingimused (sellega taotletakse õiguspäraseid eesmärke, arvestades vastavat sätet), ja seda, kas see on demokraatlikus ühiskonnas tingimata vajalik ( 79 ).

85.

Tuletan meelde, et harta artikli 52 lõike 1 esimene lause lubab hartaga tunnustatud põhiõiguste piiranguid, juhul kui need on ette nähtud seadusega ja arvestavad vastavate õiguste ja vabaduste olemust. Selle artikli teine lause näeb piirangute puhul kriteeriumina ette proportsionaalsuse ( 80 ).

86.

Käesoleval juhul on ilmselge, et täitmise tingimus vastab kriteeriumile, et see on ette nähtud seadusega.

87.

Mis puudutab vaadeldava põhiõiguse olemuse arvestamist, siis leian, kuid mitte päris kahtlustest vabana, et ka see kriteerium on täitmise tingimuse puhul täidetud.

88.

Ne bis in idem põhimõtte puhul on tegelikult keeruline selle eristavat olemust piiritleda. Kui tugineda selle põhiõiguse rahvusvahelise ja riigi tasandi kaitse arengule, näib siiski olevat võimalik määratleda selle tuum. Niisiis võiks selle põhiõiguse sisu esitada järgmiselt: i) keeld menetlust algatada pärast seda, kui on kuulutatud lõplik otsus ii) klassikalise karistusõiguse valdkonnas iii) sama riigi ametiasutuste poolt, iv) eeldusel et see puudutab sama tegu, v) mis on identse õigusliku kvalifikatsiooniga, arvestades kaitstavat hüve kohaldatava siseriikliku õiguse alusel, vi) tingimusel et esimeses menetluses ei ole toime pandud olulist rikkumist ning vii) puuduvad uued tõendid. Igal juhul ei ole see põhiõigus kohaldatav eriti rasketele kuritegudele nagu genotsiid.

89.

Järelikult võib riive olla lubatav väljaspool klassikalise karistusõiguse valdkonda, kui tegemist on süütegude ideaalkonkurentsiga, ning piiriülestes olukordades. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 kuulub viimati nimetatud juhtumite alla, ning takistab sama teo eest uuesti vastutusele võtmist üksnes nende tegude osas, mille eest asjassepuutuv isik on teises riigis tehtud lõpliku (ehk jõustunud) kohtuotsusega süüdi mõistetud. Just niisuguse juhtumiga on tegemist Z. Spasici kohtuasjas.

90.

Arvestades neid märkusi, teen ettepaneku võtta seisukoht, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54, mis kajastab ne bis in idem põhimõtet piiriüleses olukorras, arvestab sisuliselt ne bis in idem põhimõtte kui põhiõiguse olemust.

91.

Seega tuleb neil asjaoludel kontrollida tuvastatud riive proportsionaalsust. Seoses sellega on sobilik meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik ( 81 ).

92.

Mis puudutab üldise huvi eesmärki, millel käesolevas asjas käsitletav piirang põhineb, siis harta artiklis 50 sätestatud põhiõigus, mis tagab, et kedagi ei tohi sama süüteo eest uuesti vastutusele võtta ega kriminaalkorras karistada, on piiratud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikliga 54 ja seda liidu õiguses tunnustatud eesmärgil, milleks on vältida olukorda, kus isik ei peagi karistust kandma – ja seda kontekstis, kus loomisel on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev sisepiirideta ala EL lepingu artikli 3 lõike 2 mõttes, kus on tagatud isikute vaba liikumine.

93.

Seoses sellega, kas täitmise tingimuse kohaldamine on sobiv vahend saavutamaks eesmärki vältida olukorda, kus isik ei peagi karistust kandma, tuleb esmalt uurida, kas see, et Saksamaa ametiasutused algatasid Z. Spasici suhtes menetluse pärast seda, kui Tribunale di Milano oli teinud tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, mis oli jõustunud, võttes kohtuasja oma kriminaalõiguslikku kohtualluvusse, oli õigustatud. Selle kohta näib mulle olevat võimalik sõnastada kaks hüpoteesi.

94.

Kui menetluse algatamise motiiviks on soov määrata Z. Spasicile teine karistus, mis on rangem kui see, mis tuleneb Tribunale di Milano 18. juuni 2012. aasta kohtuotsusest, millega kohtualuse ja prokuratuuri vahelise kokkuleppe tulemusena mõisteti vähendatud määras karistus, selleks et tagada Saksamaa kodanikust kannatanule kõrgem kaitsetase, siis tuleb nentida, et liidu õigus ei ole teinud ne bis in idem põhimõtte kohaldamist sõltuvaks liikmesriikide karistusõiguse valdkonna õigusnormide ühtlustamisest või lähendamisest. Seega on vajalik, et liikmesriikide karistusõigussüsteemides valitseks vastastikune usaldus ja et iga liikmesriik tunnistaks teistes liikmesriikides kehtivaid karistusõiguse norme, isegi kui riigi enda õigusnormides on ette nähtud teistsugune lahendus ( 82 ). Seega, proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes ei saa see motiiv olla õigustuseks täitmise tingimuse kohaldamisel.

95.

Kui, vastupidi, Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimuse kohaldamise motiiv põhineb kartusel, et juhul kui Z. Spasicit Saksamaal vastutusele ei võeta, siis ei peakski ta Milanos toime pandud süüteo eest karistust kandma, siis harta artiklis 50 ette nähtud põhiõiguse suhtes toimiv riive on põhimõtteliselt sobiv saavutamaks eesmärki vältida seda, et isik ei peagi karistust kandma.

96.

Siiski seab viimati nimetatud hüpotees kahtluse alla liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse olemasolu seoses nende karistusõigussüsteemidega. Märgin, et Tribunale di Milano juures tegutsev prokuratuur tegi 5. jaanuaril 2013 otsuse süüdimõistetu paigutamiseks kinnipidamisasutusse, et isik kannaks vangistuse ära Itaalias ( 83 ). Itaalia Vabariik ei ole siiani selleks Euroopa vahistamismäärust teinud.

97.

Siit tulenevalt uurin täitmise tingimuse kohaldamise vajadust harta artikli 52 lõike 1 mõttes.

98.

Olen seisukohal, et nõue vältida sellise olukorra teket, kus isik ei peagi karistust kandma, ei nõua täitmise tingimuse üleüldist kohaldamist, nagu näeb ette Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54, kuna praegu kehtivat liidu õigust arvestades ei saa vajaduse kriteeriumi käsitada nii, et see on reeglina täidetud.

99.

Õigupoolest on palju asjakohasemaks muutunud küsimus, mille komisjon on esitanud eespool viidatud Rohelises Raamatus täitmise tingimuse õigustatuse kohta piiriülese täitmise juhtudel, mis toimub niisuguste õigusaktide alusel, mis põhinevad vastastikuse tunnustamise ideel ( 84 ).

100.

Liidu teisesesse õigusesse kuuluvad õigusaktid on käesoleval ajal vähem sekkuva laadiga ( 85 ), mis võimaldavad liikmesriikidel pöörata kriminaalkaristuse täitmisele juhtudel, kui süüdimõistetu viibib mõnes teises liikmesriigis, ning vahetada sellega seotud teavet ( 86 ). Pealegi on paljudes kriminaalasjades tehtavat koostööd käsitlevates teisestes õigusaktides viidatud ne bis in idem põhimõttele, ilma et selle kohta oleks ette nähtud täitmise tingimust ( 87 ).

101.

Seda konteksti arvestades läheb see, kui isikuid, kelle suhtes on kriminaalasjas lõplik otsus tehtud, asetatakse süstemaatiliselt olukorda, kus neid ähvardab mõnes teises liikmesriigis menetluse uuesti algatamine, kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik.

102.

Pealegi, mööndes, et põhimõte, mille kohaselt „iga karistus tuleb täitmisele pöörata” kuulub õigusriigi mõistesse ( 88 ), leian, et liikmesriikidel on kaalutluspädevus selles, milliseid meetmeid võtta riigi kohtute tehtud otsuste täitmiseks. Juhtudel, mis kuuluvad Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamisalasse, on võimalik, et esimene liikmesriik ei ole veel soovinud või saanud kohtuotsust täitmisele pöörata, näiteks seetõttu, et riigi õigusnormide kohaselt on nõutav erimenetlus täitmisviiside in concreto kindlaksmääramiseks, kinnipidamisasutustes ei ole piisavalt kohti, asjassepuutuv isik kannab teist karistust mõnes teises liikmesriigis või on sõlmitud individuaalne kokkulepe, mis näeb ette täitmise edasilükkamise perekondlikel põhjustel või seoses süüdimõistetu tervisega. Liidu õigus ei peaks panema liikmesriigile näiteks kohustust Euroopa vahistamismääruse tegemiseks, et takistada olukorda, kus isikul ei tulegi karistust kanda ( 89 ).

103.

Kõigil neil põhjustel ei vasta täitmise tingimuse üleüldine kohaldamine proportsionaalsuse kriteeriumile ning seega ei saa seda pidada õigustatud sekkumiseks põhimõtte suhtes, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega kriminaalkorras karistada harta artikli 52 mõttes.

104.

Selle kohta tuleb nentida, et kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigid ei pea teisese õiguse akti mitte üksnes tõlgendama, vaid ka kohaldama vastavuses põhiõigustega ( 90 ). See kohustus võib tähendada nõuet mitte kohaldada kõnesolevat akti kõigis olukordades, mida selle sõnastus hõlmab ( 91 ).

105.

Käesoleval ajal kehtivas liidu õiguses eksisteerib veel piiratud arv juhtumeid, kus Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 ette nähtud täitmise tingimuse kohaldamist tuleb käsitada vajalikuna taotletava eesmärgi saavutamiseks.

106.

Esiteks on selliseks juhtumiks olukorrad, mis jäävad protokolli nr 7 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse EIK tõlgenduses. Mulle näib ilmselge, et erandit, mis on vastavalt EIÕK-le kohaldatav riigisisestele olukordadele, võib kohaldada piiriülestes olukordades, mis lisanduvad ne bis in idem põhiõiguse kohaldamisalasse harta alusel.

107.

Teiseks olen seisukohal, et kuritegude osas, mille toimepanijaid on liikmesriikidel kohustus karistada üldise rahvusvahelise õiguse alusel, nagu inimsusevastased kuriteod, genotsiid ja sõjakuriteod, tuleb menetlus vastutusele võtmiseks algatada teist korda juhul, kui ne bis in idem põhimõtte kohaldamine annaks tulemuseks olukorra, kus vastav isik ei pea karistust kandma ( 92 ). Ka üks nõukogu otsus, mis käsitleb genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimist ning nende eest vastutusele võtmist, kajastab vajadust selle osas range lähenemisviisi järele ( 93 ).

108.

Kolmandaks, et vältida olukorda, kus isik ei peagi karistust kandma, on uue menetluse algatamine isiku kohtu alla andmiseks ja teistkordne karistuse määramine vajalikud ka juhtudel, mil otsuste täitmisele pööramise vastastikuse kokkuleppe täitmisel esineb püsiv takistus. Niisuguse juhtumiga on tegemist, kui kahe asjassepuutuva liikmesriigi kasutada olevate vähem sekkuvate õigusaktide kohaldamisel või kohaldamata jätmisel võib esineda oht, et täitmata jääb liidu õigusega taotletav eesmärk takistada sellise olukorra tekkimist, kus isik ei peagi karistust kandma.

109.

Pealegi on komisjon õigustatult meenutanud raamotsuse 2009/948 artiklites 10–12 välja toodud kohustusi, mille kohaselt on nende kahe asjassepuutuva riigi ametiasutused, kes taotlevad vastavat kriminaalmenetluse läbiviimise pädevust, kohustatud alustama konsultatsioone, et vältida samaaegselt kulgevatest menetlustest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. On tõsi, et formaalselt see kohustus n-ö kustub, kui ühes või teises riigis on tehtud lõplik otsus. Siiski leian, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 57 lõige 1 tõlgendatuna vastavalt lojaalsuspõhimõttele ja põhiõiguste kaitsmise ideele võib olla niisuguse kohustuse allikaks ( 94 ).

110.

Kõike eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et käesoleval ajal kehtivas liidu õiguses kujutab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud täitmise tingimuse kohaldamine endast proportsionaalset ja seega harta artikli 52 mõttes õigustatud riivet harta artiklis 50 tunnustatud põhiõiguse suhtes, mis näeb ette sama teo eest teistkordse vastutusele võtmise ja kriminaalkorras karistamise keelu, juhtudel, mis kuuluvad protokolli nr 7 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse ning eeldusel, et liikmesriikidel on kohustus mõista nende tegude eest karistus rahvusvahelise õiguse alusel ning eeldusel, et liidu õiguse raames kohaldatavad meetmed ei ole piisavad, et takistada sellise olukorra tekkimist, kus isik ei peagi karistust kandma. Käesoleval juhul peab liikmesriigi kohus kindlaks tegema, kas viimati nimetatud eeldus kehtib käsitletavas kohtuasjas.

111.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimusega sisuliselt teada, kas – Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 mõttes – tuleks järeldada, et konventsiooniosaliseks oleva riigi kohtu poolt määratud karistus on „ära kantud” või isik „kannab seda” või kui seda „ei saa enam täitmisele pöörata”, juhul kui kohtualusele on vastavalt konventsiooniosaliseks oleva riigi õigusele mõistetud kahest osast koosnev karistus, nimelt vangistus ja rahaline karistus, ning sellest üksnes rahaline karistus on täidetud.

112.

Kuna Z. Spasic on 800 eurot rahalise karistusena tasunud, väidab ta, et niisuguse osalise täitmise tagajärjel on ta karistuse „ära kandnud” või „kannab seda” Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 mõttes. Märgin, et komisjon toetab esitatud seisukohtades seda arusaama, arvestades karistuse osalist täidetust ja asjaolu, et kohtualuse kinnipidamine mõnes teises liikmesriigis muudaks karistuse teise osa kohe täitmisele pööramise praktilisest aspektist objektiivselt võimatuks. Niisiis toetab komisjon seisukohta, et selleks, et vältida olukorda, kus isik ei peagi karistust kandma, ei ole vaja uut kriminaalmenetlust.

113.

Mis puudutab Tribunale di Milano tehtud kohtuotsuse laadi, siis märgin, et kohtuasja materjalidest nähtub, et see kohtuotsus kuulutati kohtualuse „puudumisel”. Itaalia kohus märgib sõnaselgelt, et kohtumenetluse ajal viibis Z. Spasic Austrias olevas kinnipidamisasutuses. Pealegi nähtub sellest kohtuotsusest ka asjaolu, et süüdistatav oli sõlminud prokuratuuriga kokkuleppe, et talle saaks mõista kergema karistuse, nagu näeb ette Itaalia kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 444. Seega ei ole antud juhul tegemist klassikalise tagaseljaotsusega. Siiski näib mulle, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 on antud juhul täiel määral kohaldatav, kuna selle sätte kohaldamise eeltingimuseks on üksnes see, et konventsiooniosaline peab olema teinud kohtuotsuse, mis on jõustunud ( 95 ).

114.

Lisaks tuletan meelde, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõte täidab kahte põhimõttelist rolli. Ühest küljest ei kujuta see endast mitte pelgalt menetluseeskirja, vaid kodanikel olevat põhimõttelist tagatist neis õigussüsteemides, mis tunnustavad üksikisikute teatud hulka õigusi ja vabadusi suhetes avaliku võimuga. Seega kujutab see säte endast piirangut õiguse suhtes võtta kedagi kuriteo eest vastutusele ja karistada ( 96 ). Teisest küljest on selle artikli funktsioon tagada õiguskindlus selles mõttes, et liikmesriikide karistusõiguse valdkonna õigusaktide ühtlustatuse või lähendamise puudumisel järgitaks avalike võimuorganite lõplikke otsuseid ( 97 ).

115.

Aspekt, mis seostub harmoniseerituse puudumisega, näib mulle käesolevale küsimusele vastamiseks oluline, arvestades erinevate karistuste mõistmise ja täideviimise siseriiklike süsteemide paljusust. Järelikult tuleb Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tõlgendamisel igal üksikjuhtumil arvestada mõistetud karistuse liiki ning süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi karistusõigussüsteemi erijooni ( 98 ).

116.

Käesoleval juhul on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega üheainsa kuriteo osas. Itaalia kohus mõistis Itaalia karistusseadustiku artikli 640 alusel kaks karistust, mida Itaalia karistusõiguses käsitatakse „põhikaristustena”, st vangistuse ja rahalise karistuse ( 99 ). Nagu Itaalia valitsuse esindaja kohtuistungil kinnitas, ei kujuta need seega endast põhi- ja lisakaristust Itaalia õiguse mõttes.

117.

Mis puudutab täitmise tingimuse kolme komponenti Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 mõttes, siis tuleb märkida järgmist.

118.

Esiteks, mis puudutab karistusega seonduvat tingimust „on ära kandnud”, siis tundub olevat selge, et juhul kui sama süüteo eest mõistetakse kaks karistust, nagu Itaalia kohus on seda antud juhul teinud, ei saa nendest ühe täitmisele pööramine või ära kandmine anda alust järelduseks, et see tingimus on täidetud. Mõistagi tuleb käesoleval juhul 800 euro rahalise karistusena äramaksmist käsitada „ära kantud” karistusena. Siiski ei ole vangistuse osa puhul kahtlust selles, et kohtualune ei ole seda veel „ära kandnud”.

119.

Teistsugune tõlgendus võtaks Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud ne bis in idem põhimõttelt sisu, arvestades kahte eespool meenutatud funktsiooni. Nagu Euroopa Kohus on kohtuasjas Gözütok ja Brügge meenutanud, peab selle artikli tõlgendus tagama selle põhimõtte tõhusa kohaldamise ( 100 ).

120.

Igal juhul, eeskätt vangistust puudutavas osas on selge, et kohtualusele mõistetud karistus võib täitmisele pööramise käigus teha läbi muutusi: karistuse kergendamine, lühiajalised väljasõidud, ennetähtaegne vabastamine, tingimuslik ennetähtaegne vabastamine. Seega saab vangistust käsitada ära kantuna tingimusliku vabastamise korral, kuna täitmise protsess vastab sel juhul tingimusele, et see peab laadilt olema lõplik ja ammendav. Seega ei ole nõutav, et karistus, mis asjaomasele isikule mõisteti, oleks ära kantud täies ulatuses. Niisugusel juhul ei saa uut karistust mõista, kui isik ei ole toime pannud uut rikkumist või süütegu ( 101 ).

121.

Teiseks, mis puudutab tingimust, et isik „kannab seda”, st karistust, siis ka see ei tundu mulle antud juhul täidetuna.

122.

Vangistusest rääkides, kuna Z. Spasic ei viibi kinnipeetavana Itaalia vanglas, et Tribunale di Milano kohtuotsust täitmisele pöörata, siis selles, et antud tingimus ei ole täidetud, ei ole mõistlikku kahtlust.

123.

Märgin selles osas, et Tribunale di Milano 18. juuni 2012. aasta kohtuotsusest nähtub selgelt, et selle kohtuotsuse puhul ei taotletud täitmisele pööramise edasilükkamist, ja nagu Itaalia valitsuse esindaja kohtuistungil kinnitas, ei saa antud asjas enam kohaldada kohtu algatusel karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist, mida Itaalia õigus võimaldab ( 102 ). Tuletan meelde, et Euroopa Kohus on juba varem täpsustanud, et vangistus, millest on tingimisi vabastatud, kujutab endast karistust Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses, kuna sellega karistatakse süüdimõistetut tema kuritegeliku käitumise eest. Nimetatud karistust tuleb käsitada kandmisel olevana (isik „kannab seda”) ajahetkest, mil see on muutunud täidetavaks, ja katseaja jooksul. Kui katseaeg on möödas, tuleb karistust käsitada selle sätte tähenduses nii, et isik on selle „ära kandnud” ( 103 ).

124.

Lõpuks, ilmselgelt ei ole käesolevas asjas vaadeldaval juhul tegemist olukorraga, kus karistust „ei saa enam täitmisele pöörata” selle riigi õiguse alusel, kes karistuse mõistis. Tribunale di Milano juures oleva prokuratuuri 5. jaanuari 2013. aasta otsusest nähtub, et Itaalia ametiasutused lähtuvad sellest, et vabadusekaotus on täitmisele pööratav.

125.

Seetõttu teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele nii, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud tingimus ei ole täidetud, kui kohtualusele on vastavalt konventsiooniosaliseks oleva riigi õigusele mõistetud kahest eraldiseisvast osast koosnev karistus, nimelt vangistus ja rahaline karistus, ning sellest üksnes rahaline karistus on täidetud, samal ajal kui teine karistus ei ole ei ära kantud ega parasjagu täitmisel, vaid seda saab karistuse mõistnud liikmesriigi seaduste alusel jätkuvalt täitmisele pöörata.

126.

Neil põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Nürnbergi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: