EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62014CA0429

Kohtuasi C-429/14: Euroopa Kohtu (kolmas koda) 17. veebruari 2016. aasta otsus (Lietuvos Aukščiausiasis Teismas’e eelotsusetaotlus – Leedu) – Air Baltic Corporation AS versus Lietuvos Respublikos specialiųjų tyrimų tarnyba (Eelotsusetaotlus — Õhutransport — Montréali konventsioon — Artiklid 19, 22 ja 29 — Lennuettevõtja vastutus hilinemise eest rahvusvahelisel reisijateveol — Reisijate tööandjaga sõlmitud veoleping — Hilinemisest tingitud kahju — Tööandjal tekkinud kahju)

ELT C 145, 25.4.2016, p. 9–9 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

25.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 145/9


Euroopa Kohtu (kolmas koda) 17. veebruari 2016. aasta otsus (Lietuvos Aukščiausiasis Teismas’e eelotsusetaotlus – Leedu) – Air Baltic Corporation AS versus Lietuvos Respublikos specialiųjų tyrimų tarnyba

(Kohtuasi C-429/14) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õhutransport - Montréali konventsioon - Artiklid 19, 22 ja 29 - Lennuettevõtja vastutus hilinemise eest rahvusvahelisel reisijateveol - Reisijate tööandjaga sõlmitud veoleping - Hilinemisest tingitud kahju - Tööandjal tekkinud kahju))

(2016/C 145/09)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Lietuvos Aukščiausiasis Teismas

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Air Baltic Corporation AS

Muu menetlusosaline: Lietuvos Respublikos specialiųjų tyrimų tarnyba

Resolutsioon

Montréalis 28. mail 1999 sõlmitud rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, ja eelkõige selle artikleid 19, 22 ja 29 tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtja, kes on sõlminud rahvusvahelise reisijateveo lepingu niisuguse reisijatena veetavate isikute tööandjaga nagu põhikohtuasjas, on tööandja ees nimetatud lepingu alusel vastutav neid töötajaid vedanud lendude hilinemise tõttu tekkinud kahju eest, mis seisneb tööandja kantud täiendavates kulutustes.


(1)  ELT C 421, 24.11.2014.


Top