31.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 98/13

—

tühistada Üldkohtu 15. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-363/10;

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 9. juuni 2010. aasta (asi R 1560/2009-1) otsus, mis puudutab ühenduse kaubamärgi RESTORE registreerimistaotlust nr 8 448 251;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

1.

Esiteks väidab apellant, et Üldkohus moonutas asjaolusid või täpsemalt, tõendeid. Üldkohus eksis lähtudes sellest, et on üldtuntud tõsiasi, et sõnal „restore” on otseselt meditsiiniline tähendus. Menetluses ei olnud vaidlust üksnes küsimuses, et sõna „restore” tuleb tõlkida kui „taastama.” Meditsiinilist seost ei saa aga sellest tuvastada. Üldkohus moonutas tõendeid sellega, et põhjendas oma arvamust talle esitatud sõnaraamatu väljavõtetega. Neist väljavõtetest ilmneb, et sõnal „restore” ei ole iseenesest mingit meditsiinilist tähendust, ja selle puhul on pigem tegemist mitmetahulise mõistega, mida võib sõltuvalt kontekstist mõista mitmel viisil. Seega ei saa seda pidada üldtuntud tõsiasjaks, mida erandina ei pea tõendama.

2.

Teiseks viitab apellant määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisele. Üldkohus eksis, kui pidas kaubamärki RESTORE puhtalt kirjeldavaks. Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamine eeldab, et taotletav kaubamärk „tähistab” kaubanduses kauba sorti vms. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab taotletud tähise kirjeldav olemus olema „ilmselge” ja sõnamärk ise peab olema kirjeldav.

Iseenesest ei viita tegusõna „restore” mingil moel taotluses viidatud kauba sordile, kvaliteedile või otstarbele. Tegusõna „restore” omandab kirjeldava tähenduse üksnes ühe või mitme omadussõnaga väljendites (nt „restore one’s health” (tervist taastama)). Euroopa Kohtu praktikast lähtudes ei ole võimalik kõnealuse asja asjaolude alusel tuvastada selle sõna seost meditsiiniga, kuna selleks on vaja, et asjaomane avalikkus teadvustaks seda kõlealusel viisil tõlgendamise kaudu. Meditsiiniga seotud tähenduse võib sellele anda üksnes sellise sõna nagu „health” (tervis) lisamisega, millega aga siin üldse tegemist pole. Nii apellatsioonikoda kui ka Üldkohus hindasid taotletud kaubamärgi RESTORE asemel seega hoopis kaubamärki RESTORE SOMEONE’S HEALTH.

3.

Kolmandaks viitab apellant määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisele. Apellatsioonikoda ei kohaldanud asjakohaseid õiguslikke kriteeriume, kui ta otsustas, et RESTORE puhul on tegemist tähisega, millel ei ole eristusvõimet, ning rikkus õigusnormi, kui ta keeldus kaubamärgi registreerimisest. Apellandi arvates ei võtnud apellatsioonikoda ja Üldkohus üldse arvesse taotletud kaubamärgi RESTORE eristusvõimet selle võimalikku kirjeldavust käsitledes. Vastuväited selle suhtes on esitatud juba apellatsioonkaebuse teises väites.

Apellant väidab veel, et kohtuotsust ei põhjenda selles „teise võimalusena esitatud põhjendus” eristusvõime puudumise kohta (kohtuotsuse punktid 52-54). Selles esitatud selgitused kordavad tautoloogiliselt sama argumenti, et kirjeldaval kaubamärgil puudub eristusvõime. Kaubamärgi kirjeldavuse vastu räägib see, et avalikkus ei eelda, et meditsiinilist toodet kirjeldatakse funktsionaalselt, isegi mitte ühe sõnaga.

4.

Neljandaks viitab apellant määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause rikkumisele. Ta väidab, et apellatsioonikoda põhjendas oma otsust peamiselt selliste sõnaraamatu väljavõtetega, millega apellandil ei olnud võimalik tutvuda ja mille kohta ta seega ei saanud seisukohta võtta. Seega on rikutud õigust kohtulikule ärakuulamisele, kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib otsust põhjendada üksnes asjaoludega, milles suhtes menetlusosalised on saanud seisukoha võtta. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on apellatsioonikoda kohustatud omal algatusel kogutud ja otsuse aluseks olevatest faktilistest asjaoludest teatama, et pooled saaksid võtta seisukoha. Seega on apellatsioonikoda rikkunud olulist menetlusnormi, kuna ei esitanud apellandile talle esitatud sõnaraamatu väljavõtteid ja seega on ta rikkunud õigust ärakuulamisele.

5.

Viiendaks viitab apellant võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Apellatsioonikoda ei arvestanud Euroopa Kohtu otsustes määratletud tingimustega ja seega ei võtnud arvesse Euroopa Kohtu praktikat. Apellant on teadlik asjaolust, et selle põhimõtte kohaldamise eelduseks on õiguspärasuse põhimõte. Üksnes viitamisest sellele põhimõttele ei piisa siiski võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmiseks. Lisaks oleks pidanud vaja täpselt välja tooma, miks lähtutakse sellest, et varasemad registreeringud on õigusvastased.