Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 62010CN0575

    Kohtuasi C-575/10: 9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Ungari Vabariik

    ELT C 72, 5.3.2011, p. 6–7 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    5.3.2011   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 72/6

    9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Ungari Vabariik

    (Kohtuasi C-575/10)

    2011/C 72/09

    Kohtumenetluse keel: ungari

    Pooled

    Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Kukovec ja A. Sipos)

    Kostja: Ungari Vabariik

    Hageja nõuded

    —

    tuvastada, et kuna Ungari Vabariik ei ole taganud, et majandusettevõtjad saaksid riigihankemenetluses vajaduse korral tugineda teiste ettevõtete suutlikkusele sõltumata nende vaheliste suhete õiguslikust laadist, siis on Ungari Vabariik rikkunud direktiivi 2004/18/EÜ (1) artikli 47 lõikest 2 ja artikli 48 lõikest 3 ning direktiivi 2004/17/EÜ (2) artikli 54 lõigetest 5 ja 6 tulenevaid kohustusi;

    —

    mõista kohtukulud välja Ungari Vabariigilt.

    Väited ja peamised argumendid

    Nii direktiiv 2004/17 kui ka direktiiv 2004/18 näevad riigihankemenetluses pakkujatele ette võimaluse tugineda teiste ettevõtete suutlikkusele sõltumata nende vaheliste suhete õiguslikust laadist, et õigustada oma enda suutlikust ning valikukriteeriumidele vastavust.

    Nõukogu seisukohast ei ole kõnealuste direktiivide vastavate sätetega kooskõlas ungari õigusnormid, mis teatud suutlikkuse kriteeriumide puhul lubavad pakkujatel kasutada nende ettevõtete vahendeid, mis ei osale otseselt lepingu täitmisel, üksnes siis, kui pakkujal on kõnealuses ettevõttes enamusosalus, mis võimaldab tal seda kontrollida. Sel moel kehtestavad vaidlustatud siseriiklikud õigusnormid juhul, kui tegemist on ettevõtetega, mis ei osale alltöövõtjatena lepingu täitmisel, täiendava nõude selleks, et pakkuja saaks tugineda hankemenetluses selliste ettevõtete suutlikkusele.

    Direktiivi sätted on selged: kehtestamata nõuet, et vahenditega varustavad ettevõtted osaleksid otseselt lepingu täitmisel, näevad nad ette, et siseriiklike õigusnormidega tuleb tagada võimalus tugineda kõnealuste ettevõtete vahenditele sõltumata pakkuja ja kõnealuste ettevõtete vaheliste suhete õiguslikust laadist. Ainus nõue on see, et pakkuja peab olema võimeline tõendama hankijale, et tema käsutuses on tõepoolest lepingu täitmiseks vajalikud vahendid.

    Komisjon jätkab, et hagi esemeks olevad ungari õigusnormid piiravad aga selles osas pakkujate võimalusi, kellel ei jää tegelikult muud üle, kui kaasata lepingu täitmisse alltöövõtjatena teda kõnealuste vahenditega varustavad ettevõtted, välja arvatud juhul, kui neil on algusest peale asjaomase ettevõttes enamusosalus, mis võimaldab pakkujal seda kontrollida.

    Komisjon väidab, et vaidlustatud siseriiklikke õigusnorme ei saa õigustada eesmärgiga vältida riigihanke eeskirjadest kõrvalehoidmisele suunatud toiminguid, sest sellele eesmärgile ei saa tugineda õigustamaks liidu riigihankeid käsitlevate sätetega vastuolus olevaid õigusnorme, mis piiravad ebaproportsionaalselt direktiivides ette nähtud menetlusõigusi ja –kohustusi. Liikmesriikidel on direktiivi sätestatud piirides loomulikult võimalik otsustada, kuidas pakkujad peavad tõendama, et teiste ettevõtete vahendid on tõepoolest nende käsutuses, kuid seda tuleb teha erisusteta selliste majandusettevõtjate vahel esinevate suhete õigusliku laadi alusel.

    Komisjon vaidleb vastu Ungari Vabariigi väitele, mille kohaselt ei saa ettevõte, mis ei osale lepingu täitmisel, tõendada, et ta täidab minimaalsed valikukriteeriumid, mis seisnevad võimes anda lepingu täitmise hetkel tõepoolest pakkuja käsutusse vajalikud vahendid. Komisjon väidab selles osas, et direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõikes 3 on sõnaselgelt sätestatud, et pakkuja võib tõendada teiste ettevõtete vahendite kasutamise võimalust „tuues esile […] kõnealuste üksuste poolt võetud kohustuse anda vajalikud vahendid ettevõtja käsutusse”. Sellest järeldub, et vahenditega varustav ettevõte võib tõendada, et tema käsutuses on vahendid, mis ta peab lepingu täitmisel andma pakkuja käsutusse, ilma et ta peaks osalema otseselt lepingu täitmisel.

    Komisjon märgib lõpetuseks, et vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid võivad põhjustada välismaiste pakkujate diskrimineerimist. Kuigi asjaomaseid ungari õigusnorme kohaldatakse kõigi pakkujate suhtes, piiratakse tegelikult eriti välismaiste pakkujate puhul hankemenetluses osalemise võimalusi, sest tavaliselt ei ole viimaste käsutuses lepingu täitmise kohas kõiki selleks vajalikke vahendeid, mistõttu nad on riigihankemenetluse raames sunnitud ungari pakkujatest sagedamini tuginema neist sõltumatute kohalike majandusettevõtjate suutlikkusele.

    (1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

    (2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19).

    Top