30.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/40

—

Tühistada apellatsioonkaebuse esemeks olev kohtuotsus;

—

rahuldada hageja poolt esimeses astmes esitatud nõue või teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtule uueks arutamiseks vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61;

—

mõista nii esimese astme kui apellatsioonimenetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Abisaaja kindlakstegemise osas ja abisaaja kindlakstegemisega seotud komisjoni pädevuse hindamisel on väiteid on moonutatud, rikutud õigusnormi ning esitatud ebaloogiline ja vastukäiv põhjendus.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab AceaElectrabel Produzione SpA (edaspidi „AEP” või „apellant”), et kohtuotsuses on oluliselt rikutud õigusnorme, kuna Esimese Astme Kohus lükkas tagasi väite, et abi saajat ei ole nõuetekohaselt tuvastatud ja et see on subjektiivne tingimus kohtuotsusega Deggendorf kehtestatud põhimõtete (mille kohaselt võib uue abi — kui see on tunnistatud siseturuga kokkusobivaks — andmise teatud tingimustel peatada, kuni on tagasi makstud samale ettevõtjale antud ebaseaduslikuks tunnistatud eelmine abi) kohaldamiseks antud asjas. Esiteks vaidleb apellant vastu kohtu seisukohale, et väide on vastuvõetamatu osas, mis puudutab määruse (EÜ) nr 659/99 (1) artikli 88 rikkumist. AEP leiab, et Esimese Astme Kohus moonutas väite osa, milles apellant soovis lihtsalt viidata asjaolule, et väära isiku identifitseerimine abisaajana tulenes administratiivsele meetmele omasest veast. Asudes seisukohale, et argumentidel, mis puudutasid abi tagasinõudmise tingimuste rikkumist, ei ole asjas tähtsust, näitas Esimese Astme Kohus, et ta moonutas asjassepuutuva väite selle osa toetuseks esitatud argumente.

Lisaks vaidlustab apellant kohtuotsuse ka seetõttu, et selles ei tunnistatud otsust õigusvastaseks olenemata olulisest veast AEP identifitseerimisel abisaajaks (uue abi saaja) ACEA Group kontsernis (tagasimaksmata abi saaja); see õigusvastasus tulenes ühenduse kohtupraktikas väljakujunenud kontserni kui majandusüksuse kontseptsiooni väärast vääralt, ebaloogilisest ja vastukäivast kohaldamisest. Apellant väidab, et seda kontseptsiooni ei saa kohaldada seltsingute puhul, mida kontrollivad ühiselt kaks kontserni (nagu AEP puhul), kuna väljakujunenud kohtupraktika kontserni majandusüksuste kohta puudutab vaid kohtuasju, milles mitut ettevõtjat kontrollib üks ettevõtja. Rikkumine on ilmne, kuna Esimese Astme Kohus pidas asjakohatuks fakti, et 70 % AEP kapitalist kuulub teise majanduslikku kontserni, millel ei ole midagi tegemist selle abisaajaga, kes abi ei tagastanud. Esimese Astme Kohus tegi ka vea struktuurilt iseseisva ettevõtja kontseptsiooni osas, kuna ta asus seisukohale, et apellanti ei saa käsitelda struktuurilt iseseisva ettevõtjana, sest teda kontrollivad ühiselt kaks ettevõtjat.

2.

Mis puudutab apellandi argumente kohtuotsuse Deggendorf kohaldamise ulatuses osas vaidlusalusele asjale hinnangu andmisel, siis on moonutatud väiteid, rikutud õigusnormi ning esitatud vastukäiv ja puudulik põhjendus.

Teises apellatsioonkaebuse väites leiab apellant, et edasikaevatud kohtuotsuses on kohtuotsust Deggendorf vääralt kohaldatud, sest esimesena nimetatud kohtuotsuses on toetatud komisjoni hinnangut objektiivse nõude esinemise kohta kohtuotsuse Deggendorf kohaldamiseks. Apellant vaidleb eriti vastu Esimese Astme Kohtu põhjenduste osale, kus ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud viitama täpsetele ja üksikasjalikele tõenditele, tõendades, et esimene ja teine abi nende koosmõjus kahjustaks ühendusesisest kaubandust nii, et see muudab teise abi siseturuga kokkusobimatuks. Tõendamiskoorma küsimust ei saa tõendamise osas, kas teatatud abi on kokkusobimatu, teadlikult kõrvale jätta, eriti olukorras, kus komisjon ei ole suutnud kasutada meetmeid, mille võtmist menetlusnormid talle võimaldavad. Esimese Astme Kohus neid küsimusi ei puudutanud, kuigi apellant need tõstatas, ja jättis komisjoni otsuse jõusse seda kritiseerimata. Viimaseks, Esimese Astme Kohus ei mõistnud ega arutanud apellandi esitatud väidet, kuna ta otsustas, et kohtuotsusega Deggendorf ei soovitud kehtestada selliste ettevõtjate karistamise meetmeid, kes ei ole eelnevalt saadud abi tagasi maksnud, vaid lihtsalt vältida koosmõju, mis võib tekkida ühele ettevõtjale rohkem kui ühe abi andmisest, mis kahjustab ühenduse sisest kaubandust nii, et see muudab uue abi siseturuga kokkusobimatuks, kuni eelmine abi ei ole tagasi makstud.