EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62009CN0267

Kohtuasi C-267/09: 15. juulil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Portugali Vabariik

ELT C 220, 12.9.2009, p. 27–27 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

12.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 220/27


15. juulil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Portugali Vabariik

(Kohtuasi C-267/09)

2009/C 220/52

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: R. Lyal ja G. Braga da Cruz)

Kostja: Portugali Vabariik

Hageja nõuded

Tuvastada, et kuna Portugali Vabariik võttis vastu ja säilitas Código do Imposto sobre o Rendimento das Pessoas Singularesi (füüsiliste isikute tulumaksuseadustik; edaspidi CIRS) artiklis 130 sisalduvad sätted, mis kohustavad Portugali mitteresidente määrama maksuesindaja, siis rikkus Portugali Vabariik kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklitest 18 ja 56 ning vastavatest EMP lepingu artiklitest.

Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon leiab, et CIRS-i artikkel 130 kehtestab Portugali mitteresidentidele üldise kohustuse määrata Portugali residendist maksuesindaja ja see kohustus ei ole kooskõlas EÜ artiklitega 18 ja 56 ning vastavate EMP lepingu artiklitega:

a)

esiteks, Portugali mitteresidentide, kes saavad ainult sellist tulu, millelt on maks kinni peetud, kohustus määrata Portugali residendist maksuesindaja;

b)

teiseks, Portugali mitteresidentide, kes saavad tulu, mis tuleb deklareerida, kohustus määrata Portugali residendist maksuesindaja.

Komisjon leiab, et selline üldine kohustus, nagu on ette nähtud CIRS-i artiklis 130, on vastuolus isikute ja kapitali vaba liikumise põhimõttega, mis on sätestatud EÜ artiklites 18 ja 56 ning vastavates EMP lepingu sätetes, kuna see diskrimineerib Portugali mitteresidente ja kuna samal ajal ei ole see kavandatud eesmärgiga proportsionaalne.

See kohustus on diskrimineeriv, kuna tegelikkuses kujutab see endast mitteresidentidele majanduslikku koormist, arvestades et enamikul juhtudel ei paku esindajad enda teenuseid tasuta. Lisaks sellele, isegi kui maksuesindaja teenuseid pakutaks tasuta, kujutab pelk asjaolu, et on kehtestatud kohustus määrata esindaja, endast iseenesest isikute ja kapitali vaba liikumise takistust, mille kaotamiseks oleks vaja, et maksukohustuslane ise saaks otsustada, kas ta tahab maksuesindaja määrata või mitte.

Teiseks, isegi kuigi maksuesindajal ei ole kohustust maksu maksta ega selle tasumise eest vastutada ning ta täidab vaid pelgalt vormilisi kohustusi, kujutab pelk asjaolu, et on kehtestatud kohustus määrata esindaja, endast iseenesest isikute ja kapitali vaba liikumise takistust, mille kaotamiseks oleks vaja, et maksukohustuslane ise saaks otsustada, kas ta tahab maksuesindaja määrata või mitte.

Nimetatud ohustus ei ole ka proportsionaalne, sest vaatamata sellele, et see on õiguspärane, saab kavandatud eesmärki, mis seisneb tõhusa maksukontrolli tagamises ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemises, saavutada vähem piiravate meetoditega.

Esiteks, nõukogu 26. mai 2008. aasta direktiiv 2008/55/EÜ vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (1), mis kodifitseerib nõukogu 15. märtsi 1976. aasta direktiivi 76/308/EMÜ, näeb ette vastastikuse abi maksude sissenõudmisel, nende hulgas ka sellise tulumaksu puhul (vt artikli 2 punkt g) nagu füüsilise isiku tulumaks. Teiseks, vastavalt nõukogu 19. detsembri 1977. aasta direktiivile 77/799/EMÜ liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas (2) võib ühe liikmesriigi pädev asutus alati paluda teise liikmesriigi pädevalt asutuselt sellise teabe edastamist, mis on vajalik võitlemaks maksudest kõrvalehoidumisega.


(1)  ELT L 150, lk 28.

(2)  EÜT L 336, lk 15; ELT eriväljaanne 09/01, lk 63.


Top