—

Asda Stores Ltd, esindajad: advokaadid P. De Baere ja M. Kuschewsky,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: E. O’Neill, keda abistas barrister K. Beal,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja J. Hottiaux,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), lisas 11 toodud kombineeritud nomenklatuuri rubriigi 8528 kolmandasse veergu kuuluvate sätete (edaspidi „määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalused sätted”) kehtivust.

2

Taotlus puudutab ka nimetatud sätete tõlgendamist.

3

Lisaks puudutab taotlus veel lepingu – millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt Euroopa Majandusühenduse liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu . aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping”) – Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 43; edaspidi „lisaprotokoll”) artikli 47 tõlgendamist.

4

Lõpuks puudutab eelotsusetaotlus ka EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu 22. detsembri 1995. aasta otsuse nr 1/95 (tolliliidu lõppetapi rakendamise kohta; EÜT 1996, L 35, lk 1; edaspidi „otsus nr 1/95”) artiklite 44–47 tõlgendamist.

5

Eelotsusetaotlus esitati Asda Stores Ltd (edaspidi „Asda”) ja Commissioners of Her Majesty’s Revenue and Customs (Ühendkuningriigi toll; edaspidi „toll”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab dumpinguvastast tollimaksu ja käibemaksu Türgis monteeritud värvipildiga televisiooni vastuvõtuseadmete (edaspidi „värvitelerid”) Ühendkuningriiki importimisel.

6

Vastavalt EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu artikli 2 lõikele 1 on lepingu eesmärgiks kaasa aidata jätkuvale ja tasakaalustatud kaubandus- ja majandussidemete tugevnemisele poolte vahel, võttes täiel määral arvesse vajadust kindlustada Türgi majanduse kiirendatud areng ning parandada Türgi rahva tööhõivet ja elutingimusi. Sama artikli lõige 3 näeb ette, et assotsiatsioon hõlmab ettevalmistavat etappi, üleminekuetappi ja lõppetappi.

7

EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Ettevalmistavas etapis tugevdab Türgi [Vabariik] ühenduse abiga oma majandust, et olla võimeline täitma oma kohustusi ülemineku- ja lõppetapis.

Ettevalmistava etapi üksikasjalikud reeglid, eelkõige ühenduse abi kohta, on sätestatud käesolevale lepingule lisatud esialgses protokollis ja finantsprotokollis.” [Siin ja edaspidi on nimetatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

8

EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Assotsiatsiooni rakendamiseks ja järkjärguliseks arendamiseks kohtuvad lepinguosalised assotsiatsiooninõukogus, mis tegutseb talle käesoleva lepinguga antud volituste raames.”

9

EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu artikkel 30 sätestab:

„Lepinguosaliste kokkuleppel moodustavad käesolevale lepingule lisatud protokollid selle lahutamatu osa.”

10

Lisaprotokolli artikkel 47 sätestab:

„1.   Kui assotsiatsiooninõukogu leiab 22 aasta pikkuse tähtaja jooksul ühe lepinguosalise taotluse alusel, et ühenduse ja Türgi [Vabariigi] vahelises kaubanduses esineb dumpingut, esitab ta isikule või isikutele, kelle tegevusest see tuleneb, soovitused taolise tegevuse lõpetamiseks.

2.   Kahjustatud lepinguosaline võib pärast assotsiatsiooninõukogu teavitamist võtta sobivaid kaitsemeetmeid, kui:

Lisaks võib kahjustatud lepinguosaline, kelle huvid nõuavad viivitamatut tegutsemist, kehtestada pärast assotsiatsiooninõukogu teavitamist ajutisi kaitsemeetmeid, mille hulka võivad kuuluda dumpinguvastased tollimaksud. Kõnealused meetmed ei tohi kehtida üle kolme kuu alates kohaldamise algusest või kuupäevast, mil kahjustatud lepinguosaline võttis eelmise lõigu punkti b kohased kaitsemeetmed.

3.   Kui kaitsemeetmed võeti lõike 2 esimese lõigu punkti a või teise lõigu alusel, võib assotsiatsiooninõukogu igal ajal otsustada nende kaitsemeetmete kohaldamise peatada, kuni on esitatud lõike 1 kohased soovitused.

Assotsiatsiooninõukogu võib soovitada lõike 2 esimese lõigu punkti b kohaselt võetud kaitsemeetmed kehtetuks tunnistada või neid muuta.

4.   Ühe lepinguosalise territooriumilt pärinevad või seal vabas ringluses olnud tooted, mis on eksporditud teise lepinguosalise territooriumile, lubatakse reimportimisel eelmise lepinguosalise territooriumile vabastatuna kõikidest tollimaksudest, kogusepiirangutest või samaväärse mõjuga meetmetest.

Assotsiatsiooninõukogu võib anda sobivaid soovitusi käesoleva lõike kohaldamiseks, juhindudes ühenduse kogemustest antud valdkonnas.”

11

Otsusega nr 1/95 loodi ühenduse ja Türgi Vabariigi vaheline tolliliit põhimõtteliselt muude kaupade kui põllumajandustoodete jaoks. Otsus näeb ette tollimaksude ja samaväärse toimega maksude kaotamise ning koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete kaotamise.

12

Nimetatud otsuse III jaos pealkirjaga „Kaubanduse kaitsevahendid”, mis sisaldub selle otsuse IV peatükis, on järgmised artiklid:

„Artikkel 44

1.   Kui üks lepinguosalistest seda soovib, vaatab assotsiatsiooninõukogu uuesti läbi põhimõtte, mille kohaselt kasutatakse muid kaubanduse kaitsevahendeid kui ühe lepinguosalise poolt teise lepinguosalisega suhtlemisel võetavad kaitsemeetmed. Läbivaatamise käigus võib assotsiatsiooninõukogu otsustada nimetatud vahendite kohaldamise peatada, tingimusel et Türgi [Vabariik] on täitnud konkurentsi ja riigiabi kontrolli valdkondade õigusnorme ning teisi acquis communautaire’i norme seoses siseturuga ja kindlustanud nende tõhusa täitmise, luues sellega siseturul toimiva tagatisega võrreldava tagatise ebaausa konkurentsi vastu.

2.   Lisaprotokolli artiklis 47 määratletud dumpinguvastaste meetmete kohaldamise kord jääb kehtima.

Artikkel 45

Erandina V peatüki II jaost ei kohaldata nimetatud jaos viidatud konsultatsiooni- ja otsustusmenetlust poolte võetud kaubanduse kaitsemeetmete suhtes.

Kolmandate riikide suhtes kaubanduspoliitilisi meetmeid võttes koordineerivad lepinguosalised, kui asjaolud ja nende rahvusvahelised kohustused seda võimaldavad, oma tegevust teabevahetuse ja konsultatsioonide kaudu.

Artikkel 46

Erandina I peatükis sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttest võib lepinguosaline, kes võttis või võtab oma suhetes teise lepinguosalisega või kolmandate riikidega dumpinguvastaseid või mis tahes muid artiklis 44 viidatud kaubanduse kaitsemeetmeid, neid meetmeid teise lepinguosalise territooriumilt pärineva asjaomase toote suhtes kohaldada. Niisugusel juhul teavitab ta tolliliidu ühiskomiteed.

Artikkel 47

Täites selliste toodete impordiformaalsusi, mille suhtes on võetud eelmistes artiklites ette nähtud kaubanduspoliitilised meetmed, nõuavad impordiriigi ametiasutused, et importija märgiks tollideklaratsioonil asjaomaste toodete päritolu.

Kui see on tõsiste ja põhjendatud kahtluste tõttu tingimata vajalik, võib kõnealuste kaupade tegeliku päritolu kontrollimiseks nõuda täiendavat tõendit.”

13

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), II jaotise 2. peatüki 1. jao pealkirjaga „Mittesooduspäritolu” artikkel 22 sätestab:

„Artiklites 23–26 määratletakse kaupade mittesooduspäritolu, selleks et:

14

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 23 sätestab:

„1.   Täielikult ühes riigis saadud või toodetud kaupa käsitatakse sellest riigist pärinevana.

2.   Täielikult ühes riigis saadud või toodetud kauba all mõeldakse:

3.   Lõike 2 kohaldamisel hõlmab mõiste riik ka selle riigi territoriaalvett.”

15

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 24 näeb ette:

„Kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.”

16

Tolliseadustiku artikkel 25 sätestab:

„Kui on kindlaks tehtud või kui tuvastatud faktid toetavad oletust, et mis tahes töötlemise või toimingu ainsaks eesmärgiks oli teatavatest riikidest pärineva kauba suhtes ühenduses kohaldatavatest normidest kõrvale hoida, siis ei käsitata sel viisil toodetud kaupa mingil juhul artikli 24 alusel pärinevana riigist, kus töötlemine või toiming toimus.”

17

Seadustiku artikkel 26 näeb ette:

„1.   Tollialaste õigusaktide või muude konkreetseid valdkondi reguleerivate ühenduse õigusaktidega võidakse ette näha, et kauba päritolu tõendamiseks tuleb esitada dokument.

2.   Hoolimata nimetatud dokumendi esitamisest võib toll tõsise kahtluse korral nõuda lisatõendeid tagamaks, et päritolu on näidatud kooskõlas ühenduse asjaomaste õigusaktidega ettenähtud eeskirjadega.”

18

Seadustiku artikkel 249 näeb ette, et Euroopa Ühenduste Komisjon võtab vastu seadustiku rakendamiseks vajalikud sätted.

19

Määruse nr 2454/93 artikkel 39 sätestab:

„Lisas 11 loetletud valmistatud toodete puhul on lisa kolmandas veerus nimetatud [töötlemine või toiming] see, mis annab [ühenduse tolli]seadustiku artikli 24 järgi päritolu.

Lisas 11 sätestatud reeglite rakendamise juhend on esitatud lisa 9 sissejuhatavates märkustes.” [Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud täpsustatud tõlkes.]

20

Määruse nr 2454/93 lisa 9 pealkirjaga „Sissejuhatavad märkused loendite kohta [sellistest töötlemistest või toimingutest], mis kas annavad või ei anna päritolustaatuseta materjalist valmistatud tootele päritolustaatuse” 2. ja 3. märkus on sõnastatud järgmiselt:

„2. märkus

3. märkus

Näide:

Tikkimata kangas võib omandada päritolustaatuse, kui see on kootud lõngast. Kui seejärel kasutatakse seda tikitud voodipesu valmistamiseks, ei kohaldata tikkimata kanga kasutamise puhul ettenähtud protsendilise sisalduse piirangut.”

21

Määruse nr 2454/93 lisa 11 sätestab:

22

Nõukogu 27. novembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2584/98, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 710/95, millega kehtestatakse Malaisiast, Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist, Singapurist ja Taist pärinevate värvitelerite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse ajutine tollimaks (EÜT L 324, lk 1), artiklis 1 määrati kindlaks rubriiki 8528 kuuluvate nimetatud seadmete suhtes kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määr.

23

Ühendkuningriigis asutatud äriühing Asda importis ajavahemikul juunist 2000 kuni aprillini 2001 nimetatud liikmesriiki värvitelereid, mis Türgi õiguse alusel asutatud äriühing Vestel, Electronic Sanayi re Ticavet AS (edaspidi „Vestel”) oli monteerinud Türgis. Asda esitatud impordideklaratsioonides oli täpsustatud, et need tooted pärinesid Türgist.

24

Kaubasaadetistele olid lisatud Türgi tolli väljastatud sertifikaadid A. TR1, mis kinnitasid, et kaubad olid vastavalt otsusele nr 1/95 vabas ringluses. Nimetatud dokumentides oli täpsustatud, et tasakaalustav tollimaks oli makstud Türgis.

25

Ühendkuningriigi toll leidis siiski, et tingimused, millel Vestel Türgis värvitelereid kokku pani, andsid alust järeldada, et värvitelerid olid tegelikult ja määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätete kriteeriumide kohaselt Hiina ja Korea päritolu, kelle suhtes kohaldatakse määruses nr 2584/98 ette nähtud dumpinguvastaseid meetmeid.

26

Asda imporditehingute suhtes esitati juunis 2003 ja hiljem sama aasta oktoobris maksunõuded dumpinguvastase tollimaksu ja impordikäibemaksu tollivormistusjärgseks tasumiseks summas 410786,52 Inglise naela.

27

Asda vaidlustas need maksunõuded Ühendkuningriigi tollis ning pärast vaiete tagasilükkamist VAT and Duties Tribunalis Londonis.

28

Kuna Asda seadis kahtluse alla määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätete kehtivuse ning vaidlustas nendele sätetele ja lisaprotokolli ning otsuse nr 1/95 sätetele tolli poolt antud tõlgenduse, siis otsustas VAT and Duties Tribunal, London, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada seda, kas määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalused sätted on kehtetud vastuolu tõttu ühenduse tolliseadustiku artikliga 24.

30

Asda väidab, et kehtestades nõude – mille kohaselt on selleks, et värvitelerite valmistamine annaks neile monteerimisriigi päritolustaatuse, vajalik, et monteerimise ja vastavalt vajadusele monteerimisriigist pärinevate osade lisamise tulemusel omandatud lisandväärtus moodustaks vähemalt 45% telerite tehasehinnast –, kasutatakse määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalustes sätetes lisandväärtusele tuginevat kriteeriumi, mis hageja arvates on „kvantitatiivne” ega ole kooskõlas ühenduse tolliseadustiku artiklis 24 kehtestatud „kvalitatiivsete” kriteeriumidega.

31

Esiteks tuleb meelde tuletada, et ühenduse tolliseadustiku artikli 24 kohaselt loetakse kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.

32

Nimetatud artikkel võtab üle enne ühenduse tolliseadustiku jõustumist kehtinud nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (EÜT L 148, lk 1) artikli 5 sõnastuse. Selle määruse tõlgendamiseks sedastas Euroopa Kohus, et artiklist 5 nähtub, et otsustavaks kriteeriumiks on viimane oluline töötlemine või toiming (. aasta otsus kohtuasjas C-26/88: Brother International, EKL 1989, lk 4253, punkt 15).

33

Teiseks tuleb meenutada, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 249 on piisav õiguslik alus selleks, et komisjon saaks vastu võtta selle seadustiku rakendusmeetmed (11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I-7877, punkt 35).

34

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et komisjon võib vastu võtta kõik algmääruse rakendamiseks vajalikud ja kasulikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole vastuolus algmääruse või nõukogu rakendusmäärusega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punkt 36).

35

Lisaks on komisjonil talle nõukogu poolt ühenduse tolliseadustiku artikli 24 alusel antud volituste kasutamisel kaalutlusruum, mis võimaldab tal konkreetset töötlemist või toimingut arvesse võttes täpsustada selle sätte abstraktseid mõisteid (vt 23. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 162/82: Cousin jt, EKL 1983, lk 1101, punkt 17).

36

Selle kohta, kas erinevate osade kokkupanemine kujutab endast olulist töötlemist või toimingut, on Euroopa Kohus juba sedastanud, et sellist toimingut võib käsitada päritolu määravana, kui see moodustab tehnilisest küljest vaadatuna ja asjaomase kauba määratlust arvesse võttes otsustava tootmisetapi, mille käigus selgub kasutatavate osade otstarve ning asjaomane kaup omandab seda iseloomustavad konkreetsed omadused (31. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 114/78: Yoshida, EKL 1979, lk 151, ja eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 19).

37

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et arvestades kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute mitmekesisust, leidub olukordi, kus hindamine tehniliste kriteeriumide alusel võib olla ebapiisav kauba päritolu määramiseks. Sellisel juhul tuleb täiendava kriteeriumina arvesse kokkupanemisest tulenev lisandväärtus (eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 20).

38

Euroopa Kohus täpsustas, et selle kriteeriumi asjakohasust kinnitab muuhulgas rahvusvaheline tolliprotseduuride lihtsustamise ja kooskõlastamise konventsioon (Kyōto konventsioon), mille mitmed lisad kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 3. juuni 1977. aasta otsusega 77/415/EMÜ (EÜT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 02/01, lk 119) ning mille lisa D.1 3. standardi märkustes on täpsustatud, et praktikas on olulise töötluse kriteeriumi võimalik väljendada väärtuselise protsendireeglina, kui kasutatud materjalide protsendiline väärtus või lisatud väärtuse protsent ulatub teatud tasemeni (eespool viidatud kohtuotsus Brother International, punkt 21).

39

Samuti tuleb märkida, et nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis nõukogu muuhulgas heaks Marrakešis allakirjutatud lõppaktile lisatud päritolureeglite lepingu (EÜT L 336, lk 144; ELT eriväljaanne 11/21, lk 231), mille kohaselt võib nende reeglite koostamisel kasutada väärtuse protsendikriteeriumi.

40

Sellega seoses on oluline meenutada, et rahvusvahelised lepingud moodustavad alates nende jõustumisest ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt eelkõige 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 36). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse teiseseid õigusakte tõlgendada võimalikul määral kooskõlas nende lepingutega (vt eelkõige . aasta otsus kohtuasjas C-76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I-79, punkt 57).

41

Eespool toodud järeldustest tuleneb, et lisandväärtuse kriteeriumi valimine ei ole iseenesest vastuolus ühenduse tolliseadustiku artikliga 24 ning et selle kriteeriumi aluseks võtmine ei tähenda iseenesest, et komisjon ületas nimetatud seadustiku artiklist 249 tulenevate rakendusvolituste piire (8. märtsi 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-447/05 ja C-448/05: Thomson ja Vestel France, EKL 2007, lk I-2049, punkt 31).

42

Veel tuleb meenutada, et määruse nr 802/68 rakendamiseks oli komisjon vastu võtnud 23. detsembri 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 2632/70, millega määratakse kindlaks raadiovastuvõtjate ja televiisorite päritolu (EÜT L 279, lk 35), mille lisandväärtuse kriteeriumile viitavad sätted võeti sisuliselt üle määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätetega.

43

Määruse nr 2632/70 teise põhjenduse kohaselt võib raadio ja televisiooni vastuvõtuseadmete monteerimine hõlmata vähem või rohkem keerulisi protsesse sõltuvalt monteeritavate seadmete tüübist ning kasutatavatest vahenditest ja monteerimise tingimustest. Nimetatud määruse kolmandas põhjenduses on samuti märgitud, et üldiselt ei moodusta monteerimine „selle tööstusharu käesoleva hetke tehnoloogiataseme puhul” iseenesest olulist valmistamisetappi määruse nr 802/68 artikli 5 mõttes, kuid teatud juhtudel võib see nii olla, näiteks juhul, kui monteeritakse kõrgtehnoloogilisi seadmeid või selliseid seadmeid, mille puhul tuleb kasutatavaid osi rangelt kontrollida, või kui monteeritakse ka seadmete koostisosi. Määruse nr 2632/70 neljandas põhjenduses on lisaks sätestatud, et monteerimise mõiste alla kuuluvate toimingute mitmekesisus ei võimalda tehnilisest kriteeriumist lähtudes määrata kindlaks juhtusid, mil monteerimine moodustab olulise valmistamisetapi, ning et sel puhul tuleb lähtuda selle tulemuseks olevast lisandväärtusest.

44

Need põhjendused õigustavad määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlustatud sätetes lisandväärtuse kriteeriumi säilitamist (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 35).

45

Komisjonil tuleb kaalutlusruumi raames, mis on talle antud ühenduse tolliseadustiku rakendamiseks ja eelkõige kaupade päritoluga seotud meetmete vastuvõtmiseks, vastu võtta üldised sätted, mis arvestavad õiguskindlust silmas pidades kogu tööstusharu olukorraga pikema ajavahemiku jooksul ja mida seega ei mõjuta sellesse tööstusharusse kuuluva ühe või teise ettevõtja konkreetne olukord teatud ajahetkel (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 36).

46

Neil asjaoludel õigustas lisandväärtuse kriteeriumist lähtumist see, et komisjon arvestas kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute suure mitmekesisusega (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 37).

47

Asda kirjalikest märkustest selgub, et põhikohtuasjas vaatluse all olevate värvitelerite erinevate koostisosade kokkupanemine on osa keerulisest tööstusprotsessist. Lisaks ei võimalda Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalid tuvastada, kas see protsess on kõikide värvitelerite valmistajate puhul sama. Igal juhul ei ole toimiku materjalidest võimalik järeldada, et kogu kõnealuse tööstusharu puhul ei saaks kõnelda kokkupanemise mõiste alla kuuluvate toimingute suurest mitmekesisusest.

48

Sellisel juhul tuleneb ühenduse kogu tolliterritooriumil tollieeskirjade ühtse kohaldamise nõudest, et viimase olulise töötlemise või toimingu abstraktseid mõisteid, millele viitab kõikide kaupade osas ühenduse tolliseadustiku artikkel 24, täpsustataks selliste konkreetsete kaupade nagu värvitelerite jaoks erisätetega, mis saavad võtta arvesse nende seadmete valmistamisprotsessi mitmekülgsust. Järelikult ei rikuta õigusnormi, kui kasutatakse sellist selget ja objektiivset kriteeriumi nagu lisandväärtuse kriteerium, mis võimaldab nii keerulise konstruktsiooniga kaupade puhul väljendada, milles seisneb neile päritolustaatust andev oluline töötlemine (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 39).

49

Lisaks tuleb märkida, et kui olukord, millele viitab põhikohtuasja hageja, on tekkinud värvitelerite valmistamise tehnoloogia arengu tõttu, siis näib, et neil tingimustel on see olukord juhuslik. Näiteks plasmaekraanide valmistamise kaasaegse tehnoloogia areng võib seda olukorda antud juhul oluliselt muuta. Järelikult ei saa nimetatud olukorrale edukalt tugineda lisandväärtuse kriteeriumi kasutamise vaidlustamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 44).

50

Sama kehtib seoses argumendiga rahvuslike vääringute vahetuskursside kõikumise kohta, kuna kursside kõikumine on puhtalt konjuktuurne ja kurss võib nii tõusta kui langeda ning sellest ei saa tuleneda, et lisandväärtuse kriteeriumi kasutamine oleks asjaomastele ettevõtjatele tingimata kahjulik.

51

Eespool toodud põhjendustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et selle analüüsi tulemusel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätete kehtivust.

52

Teise kuni viienda küsimusega, mis puudutavad määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätete tõlgendamist, soovitakse kindlaks teha värvitelerite monteerimise ja monteerimisriigist pärinevate osade lisamise tulemusena omandatud lisandväärtuse arvutamise meetodid.

53

Asda kinnitab, et nende osade hulgast, mida tema tarnija Vestel lõpptoodangu – imporditud värvitelerite – valmistamiseks kasutab, tuleb selle arvutuse tegemiseks kõigepealt eraldi kindlaks teha ühe konkreetse osa, rungi päritolu, mille seesama tarnija on valmistanud erinevatest riikidest pärinevatest osadest. Asda sõnul tuleb sel juhul käsitada rungi – ehk tervikut, mis kontrollib toote kõiki elektroonilisi funktsioone – selle suhtes kohaldatavate päritolureeglite alusel Türgi päritolu omavana. Sellest tuleneb, et rungi lisamise ja monteerimise tulemusena on kõnealuste seadmete omandatud lisandväärtus vähemalt 45% seadmete tehasehinnast ning seega tuleb neid telereid käsitada Türgi päriolu teleritena, nagu impordi käigus deklareeriti.

54

Niisiis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus selles kontekstis oma teise küsimuse esimeses osas sisuliselt seda, kas määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja tingimuste kohase valmistamise korral tuleb värvitelerite omandatud lisandväärtuse arvutamisel määrata eraldiseisva osa nagu rung mittesooduspäritolu kindlaks eraldi.

55

Teise küsimuse teises osas ja kolmandas kuni viiendas küsimuses küsitakse sisuliselt seda, milliste reeglite alusel tuleb juhul, kui niisugustest osadest ühe päritolu tuleb kindlaks määrata eraldi, selle osa päritolu ja väärtus kindlaks määrata. Seega tuleb nende reeglite kohta teha otsus alles pärast seda, kui teise küsimuse esimesele osale on jaatavalt vastatud ja seetõttu tuleb seda osa analüüsida esimesena.

56

Tuleb meelde tuletada, et määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalused sätted nõuavad, et monteerimise ja vastavalt vajadusele monteerimisriigist pärinevate osade lisamise tulemusena omandatud lisandväärtus oleks vähemalt 45% televisiooni vastuvõtuseadmete tehasehinnast, selleks et valmistamine annaks neile seadmetele selle riigi päritolustaatuse, kus mitmest riigist pärit materjalid või osad monteeritakse.

57

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevate sätete sõnastus on üldine ega omista asjaomase toote päritolu määramisel otsustavat tähtsust selle konkreetsele koostisosale nagu näiteks elektronkiiretoru (eespool viidatud kohtuotsus Thomson ja Vestel France, punkt 43) või rung. Oluline on hoopis võtta arvesse kõiki koostisosi, mida valmistoote valmistanud ettevõtja toote kokkupanemisel tegelikult kasutas.

58

Esiteks ei näe ühenduse tolliseadustiku artikkel 24 ega määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalused sätted ette, et niisuguse hinnangu võiks anda, arvestamata kokkupanemisel tehtavaid toiminguid kui tervikut. Nimetatud sätted ei näe ette seda, et toote valmistamisel tuleks arvestada teatavate monteerimistöödega rohkem kui mõnede teistega, või eraldada kunstlikult osi, mis sama tarnija on ise kokku pannud.

59

Teiseks on nimetatud sätete teistsugune tõlgendamine vastuolus ühenduse tollieeskirjade kogu ühenduse tolliterritooriumil ühetaolise kohaldamise nõudega. Kui möönda sarnaselt Asda kinnitusega, et ühte telerite tarnija poolt kokkupanemisel kasutatud osa, antud juhul rungi, tuleks kokkupanemise protsessis käsitleda eraldi, kuna see osa ise võib omandada päritolustaatusega toote staatuse, tähendaks see seda, et jäetakse importija või tema tarnija otsustada, millises kokkupanemise etapis saab üks imporditud toote osadest valmistooteks, mida kasutatakse samas ettevõttes materjalina teise toote tootmisprotsessis. Niisugune kõnealuste õigusnormide eesmärgi ja ettenähtavusega vastuolus olev lähenemine, mis seaks toote päritolu sõltuvusse subjektiivsest hinnangust, võtaks määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalustelt sätetelt kogu nende kasuliku mõju.

60

Nagu tolliväärtuse määramist käsitlevaid ühenduse õigusnorme, mille eesmärk on kehtestada õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise (16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-306/04: Compaq Computer International Corporation, EKL 2006, lk I-10991, punkt 30 ja viidatud kohtupraktika), nii ei saa ka sama eesmärki teenivaid ühenduse õigusnorme toodete päritolu kohta tõlgendada nii, nagu lubaksid need seada toote päritolu sõltuvusse niisugusest subjektiivsest hinnangust.

61

On tõsi, et kui tarnija poleks ühte osa nagu rung kokku pannud ise, vaid oleks selle omandanud kolmandalt isikult, oleks määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluste sätete kohaldamisel arvesse võetud just nimetatud osa ja mitte selle koostisosi. Nii koheldakse kahte tehniliselt sarnast osa ühenduse õiguse sama sätte kohaldamisel telerite tarnijate suhtes erinevalt vastavalt sellele, kas see osa pärineb asjaomase tarnija tootmisüksustest või on hangitud kolmandatelt isikutelt.

62

Tõsi on ka see, et võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei koheldaks sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I-10211, punkt 72, ja . aasta otsus kohtuasjas C-303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I-3633, punkt 56).

63

Isegi kui oletada, et asjaomase tarnija tootmisüksustest pärinevate toodete olukord ja teiselt tarnijalt hangitud toodete olukord on tehniliselt sama, ei ole need olukorrad õiguslikult ja eriti päritolureeglite kohaldamise seisukohast võrreldavad. Viimatinimetatud toodete puhul võimaldab kolmanda isikuga tehtud tehing põhimõtteliselt objektiivselt kindlaks määrata aja, mil need tooted saavutavad valmistoote staatuse ja mil nende päritolu saab samuti objektiivselt kindlaks määrata. Teiste toodete puhul seevastu ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata seda aega, mis on jäetud tarnija valida tingimustel, mis on – nagu mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 59 – subjektiivset laadi, mis on vastuolus põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide kohaldamisega.

64

Loomulikult ei saa välistada, et see ajendaks tarnijat asutama niisuguse kolmanda isikust ettevõtja, kelle ülesandeks oleks kokkupanemine, et luua mulje selle toote omandamisest kolmandalt isikult.

65

Tuleb siiski meelde tuletada, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 25 näeb ette, et kui on kindlaks tehtud või kui tuvastatud faktid toetavad oletust, et mis tahes töötlemise või toimingu ainsaks eesmärgiks oli teatavatest riikidest pärineva kauba suhtes ühenduses kohaldatavatest normidest kõrvale hoida, siis ei käsitata sel viisil toodetud kaupa mingil juhul selle seadustiku artikli 24 alusel pärinevana riigist, kus töötlemine või toiming toimus.

66

Asda leiab siiski, et määruse nr 2454/93 lisa 9 sissejuhatava märkuse 3.2 (edaspidi „sissejuhatav märkus 3.2”) kohaldamisel tuleb rungi päritolu kindlaks määrata enne, kui määratakse kindlaks teleri päritolu, kuhu see rung on lisatud.

67

Need käesoleva kohtuotsuse punktis 20 korratud sätted on võetud komisjoni 24. mai 1991. aasta määrusest (EMÜ) nr 1364/91, millega määratakse kindlaks koondnomenklatuuri XI jaotise alla kuuluva tekstiili ja tekstiiltoodete päritolu (EÜT L 130, lk 18), mis tunnistati kehtetuks määruse nr 2454/93 artikliga 913. Nimetatud sätted on üle võetud viimatinimetatud määruse lisas 9 ja seetõttu kohaldatakse neid põhimõtteliselt nii nimetatud määruse lisas 10 loetletud tekstiilitoodetele kui ka selle määruse lisas 11 loetletud muudele toodetele.

68

Sissejuhatav märkus 3.2, mida täpsustatakse märkuse lõpus toodud näitega, näeb siiski ette, et seda kohaldatakse vaid juhul, kui määruse nr 2454/93 lisade 10 ja 11 veergudes 1 ja 2 nimetatud toodete puhul on nende lisade veerus 3 ette nähtud reegel, mis määrab kindlaks tootesse lisatud koostisosa piirväärtuse (näiteks määruse nr 2454/93 lisas 10 nimetatud kombineeritud nomenklatuuri rubriikide 6301–6306 veerus 3 toodud sätted).

69

Seevastu ei saa nimetatud märkuse kohaldamisala laiendada lisa 11 toodetele, mille jaoks, nagu televisiooni vastuvõtuseadmete puhul, on sama lisa veerus 3 ette nähtud reegel, mis ei sätesta mitte tootesse lisatud koostisosa piirväärtust, vaid monteerimise ja – vastavalt vajadusele – monteerimisriigist pärinevate osade lisamise tulemusena omandatud lisandväärtuse alampiiri.

70

Kui see oleks võimalik, siis ei oleks mitte mingisugust mõtet kohaldada sissejuhatavat märkust 3.2 niisugusele tootele nagu põhikohtuasjas. Kuna määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusalused sätted määravad kindlaks televisiooni vastuvõtuseadmete päritolureeglid, ei saa neid kohaldada teiste toodete päritolu määratlemiseks ning seega ka mitte põhikohtuasjas kõne all oleva rungi päritolu suhtes. Kui nimetatud märkust tuleks tõlgendada nii, et see välistab telereid puudutava päritolureegli kohaldamisalast nende telerite koostisosad, siis oleks see märkus täiesti tarbetu.

71

Igal juhul tuleneb juba sissejuhtavast märkusest 3.2, et see näeb ette olukorra, kus asjaomane toode on omandanud tootmise käigus päritolustaatuse. Sellest tuleneb, et nimetatud toote puhul ei tõusetu enam päritoluküsimus ja seetõttu ei kohaldata selle toote suhtes niisugust päritolureeglit, nagu on sätestatud määruse nr 2454/93 lisa 11 veerus 3, vaid seda reeglit kohaldatakse ainult toote suhtes, mille koostisosa see on.

72

Isegi kui oletada, et sissejuhatav märkus 3.2 tähendaks, et rungi päritolu kindlakstegemisel ei kohaldata lisandväärtuse kriteeriumi ja et selle kindlakstegemiseks on vaja kohaldada vaid ühenduse tolliseadustiku artiklit 24, oleks niisugusel tõlgendusel mõte vaid siis, kui imporditaks rungi ennast ja oleks vaja kindlaks määrata selle päritolu, millise olukorraga ei ole käesolevas kohtuasjas tegemist.

73

Nendel tingimustel tuleb teise küsimuse esimesele osale vastata, et määruse nr 2454/93 lisa 11 vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaolude taolistel tingimustel valmistatavate värvitelerite lisandväärtuse arvutamisel ei tule eraldiseisva osa nagu rung mittesooduspäritolu eraldi kindlaks määrata.

74

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole vaja nendele küsimustele vastata.

75

Kuuenda kuni üheksanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, milline on EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu osaliste kohustuste ulatus lisaprotokolli artikli 47 ja otsuse nr 1/95 artiklite 44–47 alusel. Asda kinnitab, et temalt nõutud dumpinguvastane tollimaks on määratud õigusnormide alusel, mille ühendus võttis vastu oma kohustusi rikkudes.

76

Esiteks tuleb märkida, nagu väidab Ühendkuningriik ja nagu selgub ka 1970. aastal allkirjastatud lisaprotokolli artikli 47 lõikest 1, et nimetatud artiklis sätestatud dumpinguvastaste meetmete kohaldamise kord nähti ette vaid 22 aastaks. Sellest tuleneb, et kui nimetatud artikli norme võib siiski vajadusel kohaldada niisuguses põhikohtuasjas nagu käesolev, siis toimub see otsuse nr 1/95 artikli 44 lõike 2 alusel, mis hoiab nimetatud korda sõnaselgelt jõus.

77

Teiseks tuleb märkida, et kuigi lisaprotokolli artikli 47 kolm esimest sätet puudutavad dumpinguvastast tegevust ja võivad seetõttu vajadusel olla põhikohtuasja vaidluse lahendamisel asjakohased, viitab nimetatud artikli lõige 4 seevastu põhikohtuasjast hoopis erinevale olukorrale, kus tooteid reimporditakse.

78

Nendel tingimustel tuleb kuuendat kuni üheksandat küsimust käsitada nii, et need puudutavad otsuse nr 1/95 artikli 44 tõlgendamist koosmõjus lisaprotokolli artikli 47 lõigetega 1–3 ja artiklite 45–47 tõlgendamist.

79

Oma kümnendas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas need sätted on siseriiklikes kohtutes vahetu õigusmõjuga ja võimaldavad seega ettevõtjatel õiguspäraselt viidata nende sätete rikkumisele selleks, et vaidlustada selliste dumpinguvastaste tollimaksude maksmise kohustus, mida nad muidu peaksid tasuma.

80

Kui sellele küsimusele vastata, et nimetatud sätetel ei ole vahetut õigusmõju, poleks nende sätete tõlgendusel asjaomaste ettevõtjate jaoks mingisugust mõtet ja seega ei oleks vaja kuuendale kuni üheksandale küsimusele vastata.

81

Selles kontekstis on vaja muuta küsimuste järjekorda ja analüüsida kõigepealt ümbersõnastatud kümnendat küsimust ning seejärel vajadusel kuuendat kuni üheksandat küsimust.

82

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingu sätet pidada vahetut õigusmõju omavaks, kui sätte sõnastust ning lepingu eesmärki ja olemust arvestades sisaldab see selget ja täpset kohustust, mille täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda hilisema akti vastuvõtmist. Sellest tuleneb, et juhul, kui lepinguga pannakse alus pooltevahelisele koostööle, võivad sellise lepingu teatud sätted – eespool mainitud tingimustel ning lepingu eesmärki ja laadi silmas pidades – vahetult reguleerida eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda (vt 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-265/03: Simutenkov, EKL 2005, lk I-2579, punktid 21 ja 28).

83

EMÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse sätetel võib olla vahetu õigusmõju (vt selle kohta 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-192/89: Sevince, EKL 1990, lk I-3461, punktid 14 ja 15, ning . aasta otsus kohtuasjas C-262/96: Sürül, EKL 1999, lk I-2685, punkt 60).

84

Kohtuotsuse Demirel (30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: EKL 1987, lk 3719) punktides 23 ja 25 leidis Euroopa Kohus, et lisaprotokolli sätteid, millel on peamiselt programmiline sisu ning mis ei ole piisavalt täpsed ja tingimusteta, ei saa käsitada kui liikmesriikide õiguses vahetult kohaldatavaid ühenduse õigusnorme.

85

Esiteks tuleb tõdeda, et kuna otsuse nr 1/95 artikli 44 lõige 1 annab assotsiatsiooninõukogule võimaluse kaubanduse kaitsevahendite kohaldamine peatada, on sellel sättel igal juhul tingimuslik iseloom, sest see seab nimetatud pädevuse teostamise sõltuvusse tingimusest, et Türgi Vabariik on täitnud konkurentsi ja riigiabi kontrolli valdkondade õigusnorme ning teisi acquis communautaire’i norme seoses siseturuga ja kindlustanud nende tõhusa täitmise.

86

Seega eeldab nimetatud säte teiste aktide vastuvõtmist selleks, et see võiks mõjutada ettevõtjate õigusi. Kuna see säte ei ole tingimusteta, ei saa see eraõiguslike isikute olukorda otseselt puudutada ja seega ei ole tal vahetut õigusmõju.

87

Teiseks, kuna lisaprotokolli artikli 47 lõiked 1–3 ja otsuse nr 1/95 artikkel 46 jätavad lepinguosalistele võimaluse võtta sobivaid kaitsemeetmeid, siis ei sisalda need sätted mingisugust kohustust (vt sellega seoses EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu artikli 25 kohaldamise kohta 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433, punkt 73). Seega ei ole vahetut õigusmõju puudutav Euroopa Kohtu praktika nimetatud sätete suhtes kohaldatav.

88

Kuigi lisaks sellele näevad need sätted ette, et juhul, kui seda võimalust kasutatakse, teavitab lepinguosaline lisaprotokolli artikli 47 kohaselt sellest assotsiatsiooninõukogu või otsuse nr 1/95 artikli 46 kohaselt tolliliidu ühiskomiteed, loovad need sätted sellega kohustusi vaid EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu osalistele. See institutsioonidevaheline teavitamisformaalsus, mis ei mõjuta mingil moel eraõiguslike isikute õigusi ega kohustusi ja mille mitteteadmine ei mõjuta nende olukorda, ei saa seega anda nimetatud sätetele vahetut õigusmõju.

89

Kolmandaks piisab seoses otsuse nr 1/95 artikliga 45 sellest, kui mainida, et nimetatud artikkel vaid suunab lepinguosalisi koordineerima oma tegevust teabevahetuse ja konsultatsioonide kaudu ega sisalda seega samuti mingisugust kohustust. Niisiis ei saa Euroopa Kohtu vahetut õigusmõju puudutavat kohtupraktikat ka selle sätte suhtes kohaldada.

90

Mis puutub viimaseks otsuse nr 1/95 artiklisse 47, siis tuleb aga märkida, et see vastab eespool seoses vahetu õigusmõjuga viidatud kohtupraktika tingimustele. Nimetatud artiklis sätestatakse selgelt, täpselt ja tingimusteta – ning ilma et selle rakendamiseks või tagajärgede saavutamiseks oleks vaja ühtegi akti vastu võtta – impordiriigi ametiasutuste kohustus nõuda importijatelt asjaomase toote päritolu märkimist tollideklaratsioonil. Arvestades kõnealuse sätte eset ja laadi, võib niisugune kohustus, mis väljendab ilmselt lepinguosaliste tahet nõuda importijatelt teatud teabe esitamist, ettevõtjate õiguslikku olukorda otseselt reguleerida. Seega tuleb tunnistada selle sätte vahetut õigusmõju, mis tähendab, et õigussubjektidel, kelle suhtes seda sätet kohaldatakse, on õigus liikmesriikide kohtus sellele sättele tugineda.

91

Nendel tingimustel tuleb kümnendale küsimusele vastata, et ühelt poolt ei ole otsuse nr 1/95 artiklil 44 koosmõjus lisaprotokolli artikli 47 lõigetega 1–3 ja artiklitel 45 ja 46 vahetut õigusmõju siseriiklikes kohtutes ja seega ei anna need ettevõtjatele õigust viidata nende sätete rikkumisele selleks, et vaidlustada selliste dumpinguvastaste tollimaksude maksmise kohustus, mida nad muidu peaksid tasuma. Teiselt poolt on otsuse nr 1/95 artiklil 47 vahetu õigusmõju ja õigussubjektidel, kelle suhtes seda sätet kohaldatakse, on õigus liikmesriikide kohtus sellele sättele tugineda.

92

Kümnendale küsimusele antud vastust arvestades ei ole vaja vastata kuuendale, seitsmendale ega üheksandale küsimusele, mis puudutavad otsuse nr 1/95 teisi artikleid peale artikli 47.

93

Kaheksandas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas otsuse nr 1/95 artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et ettevõtjatele tehtaks teatavaks see informatsioon, mille dumpinguvastaseid meetmeid võtnud lepinguosalised peavad otsuse nr 1/95 artikli 46 alusel esitama tolliliidu ühiskomiteele või lisaprotokolli artikli 47 lõike 2 alusel assotsiatsiooninõukogule.

94

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu on öeldud käesoleva kohtuotsuse punktis 88, sätestavad lisaprotokolli artikli 47 lõige 2 ja otsuse nr 1/95 artikkel 46 lihtsalt ühe institutsioonidevahelise teavitamisformaalsuse. Kuna need sätted reguleerivad ainult ühenduse ja Türgi Vabariigi vahelisi rahvusvahelisel õigusel põhinevaid suhteid, ei saa eeldada, et neis sisalduks ka lepinguosaliste kohustus teavitada nende jurisdiktsiooni all olevaid eraõiguslikke isikuid. Järelikult ei saa selliste sätete puudumisel, mis sõnaselgelt näeksid ette teisiti, otsuse nr 1/95 artiklit 47 tõlgendada nii, nagu nõuaks see kaudselt, et lepinguosalised teeksid nimetatud informatsiooni ettevõtjatele teatavaks.

95

Kuigi asjaomastel ettevõtjatel on õigus nõuda, et neid eelnevalt selgelt ja täpselt teavitataks dumpinguvastastest meetmetest, mida nende suhtes võidakse võtta, ja kuna seetõttu tuleb niisugused meetmed avaldada asjakohases väljaandes, eelkõige Euroopa Liidu Teatajas, ei tähenda see nõue sugugi seda, et nimetatud ettevõtjaid tuleks teavitada lisaks veel formaalsustest, mis on kehtestatud vaid lepinguosaliste huvides.

96

Asjaolu, et niisugused dumpinguvastased meetmed nagu põhikohtuasjas olid Asda väite kohaselt ebapiisavalt avaldatud – eeldades, et see on tõendatud ja vaatamata selle tõiga kahetsusväärsusele –, ei mõjuta siiski mingil moel lepinguosaliste teavitamiskohustust, mis neil on vaid EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu ning Euroopa Majandusühenduse ja Türgi Vabariigi vahel loodud tolliliidu tõhusaks toimimiseks loodud organite ees.

97

Eeltoodut arvestades tuleb kaheksandale küsimusele vastata, et otsuse nr 1/95 artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et ettevõtjatele tehtaks teatavaks informatsioon, mille dumpinguvastaseid meetmeid võtnud lepinguosalised peavad otsuse nr 1/95 artikli 46 alusel esitama tolliliidu ühiskomiteele või lisaprotokolli artikli 47 lõike 2 alusel assotsiatsiooninõukogule.

98

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: