Kohtuasi C-171/03

Maatschap Toeters ja M. C. Verberk

versus

Productschap Vee en Vlees

(College van Beroep voor het bedrijfsleven’i eelotsusetaotlus)

Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasutaotluse esitamise tähtaeg – Tähtaja arvutamise kord – Määruse (EMÜ) nr 3886/92 kehtivus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Ühenduse õigus – Ajavahemik, kuupäev ja tähtaeg – Nädalates väljendatav ajavahemik – Lõppemine – Dies ad quem’i kindlaksmääramine viitega sündmuse toimumise päevale

(Nõukogu määrus nr 1182/71, artikli 3 lõike 1 teine lõik ja lõike 2 punkt c)

2.        Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasutaotluse esitamise tähtaeg – Arvutamine

(Nõukogu määrus nr 1182/71, artikli 3 lõike 2 punkt c; komisjoni määrus nr 3886/92, artikkel 50a)

3.        Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasutaotluse esitamise hetke kindlaksmääramine – Siseriikliku korra kohaldamatus – Ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine

(Komisjoni määrus nr 3886/92, artikkel 50a)

4.        Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasutaotluse esitamine – Tingimus – Nimetatud taotluse kättesaamine pädeva ametiasutuse poolt enne tähtaja möödumist

(Komisjoni määrus nr 3886/92, artikkel 50a)

5.        Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasu saamise täielik välistamine taotluse esitamise tähtaja möödumise korral – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Komisjoni määrus nr 3886/92, artikkel 50a)

1.        Määruse nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad, artikli 3 lõike 2 punkti c kohaselt lõpeb nädalates väljendatav ajavahemik viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse. Seda sätet, mis võimaldab kindlaks määrata dies ad quem’i ehk tähtaja lõppemise päeva, tuleb tõlgendada koostoimes sama määruse artikli 3 lõike 1 teise lõiguga, mille kohaselt tähtaja alguspäev on sündmuse toimumise päev. Teiste sõnadega, kui ühenädalase tähtaja alguseks olev sündmus toimus esmaspäeval, lõpeb tähtaeg järgmisel esmaspäeval, mis on dies ad quem. Kuna see reegel on piisav tähtaja arvutamise viisi ja seadusega sätestatud ajavahemiku lõppemise päeva kindlaksmääramiseks, ei ole vajadust tähtaja alguspäeva, millest tähtaeg kulgema hakkab, ega kulgemise päevade arvu kindlaksmääramiseks.

(vt punktid 33, 36)

2.        Määruse nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad, artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu määruse nr 3886/92, milles sätestatakse määrusega nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused nr 1244/82 ja nr 714/89, muudetud määrusega nr 2311/96, artiklis 50a sätestatud tähtaeg seda on, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui vasikate tapmise päev.

(vt punkt 38, resolutiivosa punkt 1)

3.        Määruse nr 3886/92, milles sätestatakse määrusega nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused nr 1244/82 ja nr 714/89, muudetud määrusega nr 2311/96, artikli 50a rakendamisel ei ole liikmesriigil õigust määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele. Nimetatud artikkel 50a sisaldab täpset reeglit, mida tuleb ühenduses ühetaoliselt kohaldada, et tagada majandustegevuses osalejate võrdsus.

(vt punktid 40–41, resolutiivosa punkt 1)

4.        Määruse nr 3886/92, milles sätestatakse määrusega nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused nr 1244/82 ja nr 714/89, muudetud määrusega nr 2311/96, artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotluse saab lugeda tähtaegselt esitatuks ainult siis, kui pädev ametiasutus on selle enne tähtaja möödumist kätte saanud. Tähtaja arvutamise seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, et pädev ametiasutus sai teatud andmed komisjonile esitada, sest tähtaega tuleb kogu ühenduse ulatuses ühetaoliselt kohaldada, et tagada majandustegevuses osalejate võrdne kohtlemine.

(vt punktid 44–45, resolutiivosa punkt 1)

5.        Arvestades kava jälgitavuse ja lisatasu – kui konjunktuurist lähtuva abinõu, millega ühelt poolt püütakse vähendada veise- ja vasikaliha ülemäärast pakkumist BSE kriisi järelmina ning teiselt poolt toetada tootmishinda – maksmise tingimuste järgimise kontrolli eesmärke, ei ilmne, et seadusandja oleks ilmselgelt rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta võttis vastu määruse nr 3886/92, milles sätestatakse määrusega nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused nr 1244/82 ja nr 714/89, muudetud määrusega nr 2311/96, artikli 50a lõike 1, selles osas, millega see artikkel lisatasu taotleja taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest.

(vt punktid 53, 55–56, resolutiivosa punkt 2)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

11. november 2004(*)

Veise- ja vasikaliha – Lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul – Lisatasutaotluse esitamise tähtaeg – Tähtaja arvutamise kord – Määruse (EMÜ) nr 3886/92 kehtivus

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille College van Beroep voor het bedrijfsleven (Madalmaad) esitas 13. aprilli 2003. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. aprillil 2003, menetluses:

Maatschap Toeters,

M. C. Verberk, tegutseb ärinime „Verberk-Voeten” all,

versus

Productschap Vee en Vlees,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud A. Rosas (ettekandja) ja R. Silva de Lapuerta,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Maatschap Toeters ja C. Verberk, tegutseb ärinime „Verberk-Voeten” all, esindaja: advocaat J. Hulshuizen,

–        Productschap Vee en Vlees, esindaja: C. M. den Hoed,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: T. van Rijn,

olles 8. juuni 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 51), tõlgendamist, samuti komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3886/92, milles sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1244/82 ja (EMÜ) nr 714/89 (EÜT L 391, lk 20), muudetud komisjoni 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2311/96 (EÜT L 313, lk 9), tõlgendamist ja kehtivust.

2        Taotlus on esitatud kohtuasjas ühelt poolt Maatschap Toeters (edaspidi „Toeters”) ja M. C. Verberk, kasutab ärinime „Verberk-Voeten” (edaspidi „Verberk”) ja teiselt poolt Productschap Vee en Vlees (edaspidi „Productschap”) vahel seoses otsusega, millega viimati nimetatu jättis rahuldamata Toeters’i ja Verberk’i taotlused lisatasu saamiseks vasikate enneaegse turustamise eest.

 Asjassepuutuvad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

3        Määrus nr 1182/71 sisaldab ühtseid üldeeskirju Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni õigusaktidega määratud ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade kohta.

4        Määruse nr 1182/71 artiklis 1 on sätestatud:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesolevat määrust nõukogu ja komisjoni õigusaktide suhtes, mis on vastu võetud või mis võetakse vastu vastavalt Euroopa Majandusühenduse asutamislepingule või Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule.”

5        Määruse nr 1182/71 artikli 3 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1. [...]

Kui päevades, nädalates, kuudes või aastates väljendatavat ajavahemikku arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei loeta seda päeva, mille jooksul sündmus toimub või toiming sooritatakse, kõnealuse ajavahemiku osaks.

2. Arvestades lõikeid 1 ja 4:

[...]

c)      algab nädalates, kuudes või aastates väljendatav ajavahemik ajavahemiku esimese päeva esimesel tunnil ja lõpeb ajavahemiku viimase nädala, kuu või aasta selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse. [...]”

6        Nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 805/68 veise- ja vasikaliha ühise turukorralduse kohta (EÜT L 148, lk 24), muudetud nõukogu 18. novembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2222/96 (EÜT L 296, lk 50, edaspidi „määrus nr 805/68”), näeb ette liikmesriikide pädevuse võtta vastu õigusakte lisatasude kehtestamiseks, et taastada tasakaal veise- ja vasikalihaturul pärast veiste spongioosse entsefalopaatia (BSE) episootiast tingitud häireid, säilitades vasika- ja veiselihasektori toetuskorra.

7        Määruse nr 805/68 artikli 4i lõigetes 2, 5 ja 6 on sätestatud järgmist:

„2. Liikmesriigid võivad kuni 30. novembrini 1998 määrata lisatasu vasikate enneaegse turustamise puhul. Lisatasu määratakse iga liikmesriigis tapetud vasika eest:

–        kelle mass ei ületa asjaomases liikmesriigis vasikate keskmist tapakaalu, millest on lahutatud 15%. Liikmesriigi keskmise tapakaalu tuletamisel võetakse arvesse Euroopa Ühenduste Statistikaameti statistikat 1995. aasta kohta või mis tahes muud kõnealuse aasta kohta ametlikult avaldatud ja komisjoni heaks kiidetud statistilist teavet,

–        keda vahetult enne tapmist on hoitud kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul samas liikmesriigis, kus ta on tapetud.

[…]

5.       Artiklis 27 sätestatud korras:

[…]

–        määrab komisjon enneaegse turustamise lisatasu ulatuses, mille puhul on vastavalt turu nõuetele võimalik tappa piisav hulk vasikaid,

–        võib komisjon liikmesriigi taotlusel anda loa liikmesriigi piires kohaldada piirkonniti diferentseeritud enneaegse turustamise lisatasu tingimusel, et vahetult enne tapmist hoitakse loomi kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul piirkonnas, kus nad tapetakse,

–        võib komisjon peatada käesolevas artiklis osutatud ühe või mõlema lisatasu andmise.

6.      Pärast kuue kuu möödumist käesolevas artiklis osutatud kavade jõustumisest kontrollib komisjon, kas nende kavade alusel on saavutatud rahuldavaid tulemusi.

Vastasel korral esitab komisjon nõukogule asjakohase ettepaneku, mille põhjal nõukogu teeb kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse, võttes eelkõige arvesse kohandamispingutuste jaotumist liikmesriikide vahel ning võimalikke moonutusi kaubanduses.”

8        Määruses nr 3886/92 sisalduvad määrusega nr 805/68 ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

9        Selle artikli 50 lõige 1, mida on muudetud määrusega nr 2311/96, sätestab:

„Lisatasu määramise tingimused

1.      Liikmesriik võib määrata lisatasu vasikate enneaegse turustamise eest (edaspidi „lisatasu”) ainult oma territooriumil tapetud loomade puhul, kelle rümbakaal ei ületa IV lisas esitatud kaalu.

Tapmine toimub tapamajas, mis kohustub pädeva ametiasutuse ees korrektselt rakendama eelkõige artiklites 50a ja 50b kirjeldatud lisatasukava.” [Siin ja edaspidi on määrust nr 2311/96 tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

10      Määruse nr 3886/92 artiklis 50a, mis on lisatud määrusega nr 2311/96, on sätestatud:

„Lisatasu taotlemine

1.      Lisatasutaotlus antakse asjaomase liikmesriigi pädevale ametiasutusele üle hiljemalt kolm nädalat pärast looma tapmist.

Mitme looma eest võib esitada ühe taotluse tingimusel, et vajalik informatsioon iga looma kohta on esitatud vastavalt lõikele 2.

2.      Taotlusega on kaasas vajalikud üksikasjalikud dokumendid kõigi loomade kohta, mis võimaldavad pädeval ametiasutusel kontrollida nende kõlblikkust lisatasu saamiseks.

[…]”

11      Määruse nr 3886/92 artiklis 52, muudetud määrusega nr 2311/96, on sätestatud:

„Teatamine

Liikmesriigid teatavad komisjonile:

[…]

c)      seoses lisatasuga vasikate enneaegse turustamise eest:

i)      teatavad liikmesriigid komisjonile meetmetest, mida on võetud lisatasu rakendamiseks;

ii)      teatavad liikmesriigid hiljemalt 2. detsembriks 1996 komisjonile rümbale esitatud nõuded, millest lähtuvalt vasikarümpade 1995. aasta tootmisnäitajad esitati komisjoni statistikaametile;

iii)      igal kolmapäeval teatavad liikmesriigid komisjonile:

–        loomade arvu, kelle osas eelmisel nädalal ja alates kava algusest on lisatasutaotlus esitatud,

–        loomade arvu, kes on alates kava algusest tunnistatud lisatasu saamiseks kõlblikuks,

–        igal nädalal alates 1. detsembrist 1996 tapetud vasikate koguarvu;

iv)      igas kvartalis teatavad liikmesriigid komisjonile rümbakaalu 10 kilogrammi kaupa:

–        vasikate osas, kelle eest lisatasutaotlus on esitatud,

–        muude vasikate osas.”

 Siseriiklikud õigusnormid

12      Määruse nr 3886/92 artiklis 50 ette nähtud lisatasu taotluste esitamine on reguleeritud Productschap’i juhatuse 11. detsembri 1996. aasta Verordening kalverslachtpremie’ga (määrus vasikate tapmise lisatasu kohta; PRO-blad 1997, nr 25). Selle määruse artiklites 2 ja 3 on sätestatud:

„Artikkel 2

1.      Vasikate omaniku taotlusel makstakse komisjoni määruses sätestatud tingimustel ja käesolevas määruses või selle alusel kehtestatud tingimustel lisatasu iga vasika eest, kes on:

–        tapetud 1. detsembril 1996 või pärast nimetatud kuupäeva […]

[…]

Artikkel 3

1.      Taotlus esitatakse Productschap’ile nimetatud asutuselt saadud blanketil, mis on täidetud nõuetekohaselt ja tegelikkusele vastavalt.

2.      Arvesse võetakse ainult need taotlused, millele on lisatud kõik dokumendid, millest nähtub, et kõnealuse vasika eest võib lisatasu maksta, ja mis on Productschap’ile laekunud kolme nädala jooksul vasika tapmise päevast arvates.

[…]”

13      Wet houdende algemene regels van bestuursrecht’i (Algemene wet bestuursrecht, haldusmenetluse koodeks), vastu võetud 4. juunil 1992 (Stbl. 1998, lk 1), artikkel 6:9 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Vaie või kaebus on esitatud tähtaegselt, kui adressaat on selle enne tähtaja möödumist kätte saanud.

2.      Posti teel saadetud vaie või kaebus loetakse tähtaegselt esitatuks, kui see on saabunud postiasutusse enne tähtaja möödumist tingimusel, et adressaat saab selle kätte hiljemalt ühe nädala jooksul tähtaja möödumisest.”

 Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

 Toeters’i kohtuasi

14      Toeters esitas 3. aprillil 1998 Productschap’ile taotluse lisatasu saamiseks 209 vasika eest, näidates nende tapmise päevadeks 12., 13 ja 16. märtsi 1998. Vormikohane taotlus on saadetud posti teel 7. aprillil 1998 ja Productschap’i talitus sai selle kätte 8. aprillil 1998.

15      Productschap lükkas 26. mai 1998. aasta kirjaga Toeters’i taotluse tervikuna tagasi põhjendusel, et talitused ei ole seda kätte saanud kolme nädala jooksul loomade tapmisest arvates. Productschap’i arvestuse kohaselt möödus taotluste esitamise tähtaeg vastavalt 3., 6. ja 7. aprillil 1998.

16      Productschap jättis 21. jaanuari 1999. aasta otsusega Toeters’i vaide lisatasu taotluse tagasilükkamise peale põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

17      Toeters esitas 8. veebruaril 1999 selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

18      Toeters väitis eelkõige, et lisatasutaotluse tervikuna tagasilükkamine ligikaudu 11 300 euro suuruses summas ei ole proportsionaalne taotluse esitamisel sedastatud tähtaja väikese möödalaskmise suhtes.

 Verberk’i kohtuasi

19      Verberk esitas Productschap’ile 18. veebruaril 1998 kolm taotlust lisatasu saamiseks 68, 49 ja 102 vasika eest, näidates nende tapmise päevadeks vastavalt 28., 27. ja 27. jaanuari 1998. Postitempel näitab, et taotlused on ära saadetud 19. veebruaril 1998. Productschap’i talitused on need kätte saanud 20. veebruaril 1998.

20      Productschap lükkas 24. veebruari 1998. aasta kirjaga need kolm taotlust tagasi põhjendusel, et taotlused ei ole esitatud kolme nädala jooksul loomade tapmisest arvates. Productschap’i arvestuse kohaselt möödus taotluste esitamise tähtaeg vastavalt 19., 18 ja 18. veebruaril 1998.

21      Productschap jättis 15. aprilli 1999. aasta otsusega Verberk’i vaide lisatasu taotluse tagasilükkamise peale põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

22      Verberk esitas 27. mail 1999 selle 15. aprilli 1999. aasta otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

23      Verberk väitis, et üks tema poolt esitatud taotlustest, mis puudutas 28. jaanuaril 1998 tapetud 68 vasikat, oli esitatud tähtaegselt, kuna see saabus postiasutusse seadusjärgse kolmenädalase tähtaja jooksul.

24      Verberk väitis ühtlasi, et tema lisatasutaotluse tervikuna tagasilükkamine tähtaja väikese möödalaskmise tõttu on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

25      College van Beroep voor het bedrijfsleven’is esitati väide, et nõukogu 27. novembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3508/92, millega kehtestatakse ühenduse teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (EÜT L 355, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 223), kehtestas nõukogu, et nimetatud süsteem laieneb määruse nr 805/68 artikli 4 punktidega a–h veise- ja vasikaliha tootjatele ette nähtud lisatasukavadele. Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks (EÜT L 391, lk 36), artikli 8 kohaselt, kui abitaotlus esitatakse hilinenult, välja arvatud juhul, kui on tegemist vääramatu jõuga, vähendatakse taotluses sisalduva abi määra proportsionaalselt hilinetud päevade arvuga. Selline reegel vastab proportsionaalsuse põhimõttele. See regulatsioon ei laiene siiski vaidlusalusele lisatasule, mida määruse nr 805/68 artikli 4i alusel vasikate tapmise eest makstakse.

26      College van Beroep voor het bedrijfsleven küsib, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c. Kui näiteks lisatasutaotlus tuleb esitada kolme nädala jooksul loomade tapmisest arvates, siis nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt hakkab tähtaeg kulgema tapmise päevast, arvestamata selle päeva järelejäänud osa. Kui seevastu tuleks kohaldada osutatud määruse artikli 3 lõiget 2, tuleks tähtaega arvestada loomade tapmisele järgnevast päevast ja see saabuks ajavahemiku viimase nädala viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui loomade tapmisele järgnev päev. Viimasel juhul on tähtaeg alati ühe päeva võrra pikem, kui neis nädalates on päevi.

27      College van Beroep voor het bedrijfsleven sedastab oma eelotsusetaotluses ühtlasi, et kui taotluse esitamise tähtaja kindlaksmääramiseks kohaldada siseriiklikku korda, nimelt haldusmenetluse koodeksi artiklit 6:9, tuleks asjaomased taotlused lugeda esitatuks kooskõlas määruse nr 3886/92 artikliga 50a. Need on postitatud enne tähtaja lõppu ja adressaat on need kätte saanud vähem kui ühe nädala jooksul tähtaja saabumisest arvates.

28      Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tundub, et kui lugeda need taotlused tähtaegselt esitatuks, ei kahjusta see tõhusat kontrolli, mille tagamiseks komisjon on tähtaja kehtestanud, ei lähe vastuollu kontrollimeetmetega, mis selleks tarbeks on ette nähtud määruse nr 3886/92 artiklis 50b, ega häiri süsteemi edukat toimimist.

29      Eeltoodut arvestades esitas College van Beroep voor het bedrijfsleven Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      a)     Kas määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 […] punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu seda on määruse (EMÜ) nr 3886/92 artiklis 50a sätestatud tähtaeg, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui loomade tapmise päevale järgnenud päev?

         b)     Kas liikmesriigil on õigus määruse (EMÜ) nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele?

         c)     Kui ei, siis kas määruse (EMÜ) nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotlus tuleb samuti lugeda tähtaegselt esitatuks, kui on tõendatav, et see on postitatud enne kolmenädalase tähtaja möödumist ja pädev ametiasutus on selle kätte saanud pärast tähtaja möödumist hetkel, kus viimatinimetatu sai asjakohase teabe komisjonile esitada samal päeval, mil ta selle oleks esitanud, kui ta oleks lisatasutaotluse kätte saanud enne tähtaja möödumist?

2.      Kas määruse (EMÜ) nr 3886/92 artikli 50a lõige 1 on kehtiv selles osas, millega see lisatasu taotlejad taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest?”

 Küsimused

 Esimese küsimuse punkt a

30      Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib esimese küsimuse punktis a, kas määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu seda on määruse nr 3886/92 artiklis 50a sätestatud tähtaeg, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui loomade tapmise päevale järgnenud päev.

31      Nagu määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 1 teine lõik täpsustab, kui päevades, nädalates, kuudes või aastates väljendatavat ajavahemikku arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei loeta seda päeva, mille jooksul sündmus toimub või toiming sooritatakse, kõnealuse ajavahemiku osaks. Selles sättes väljendub ladina mõttetera dies a quo non computatur in termino (tähtaja alguspäev ei kuulu tähtaja sisse), mis on õigusnormina sätestatud mitmete liikmesriikide õigussüsteemides.

32      Dies a quo ehk sündmuse toimumise päev on seega tähtaja alguspäev, millest alates arvestatakse seaduses sätestatud ajavahemikku, mis käesolevates põhikohtuasjades on kolm nädalat.

33      Määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c kohaselt lõpeb nädalates väljendatav ajavahemik viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev või sama kuupäev, millest ajavahemiku algust arvestatakse. Seda sätet, mis võimaldab kindlaks määrata dies ad quem’i ehk tähtaja lõppemise päeva, tuleb tõlgendada koostoimes sama määruse artikli 3 lõike 1 teise lõiguga, mille kohaselt tähtaja alguspäev on sündmuse toimumise päev. Teiste sõnadega, kui ühenädalase tähtaja alguseks olev sündmus toimus esmaspäeval, lõpeb tähtaeg järgmisel esmaspäeval, mis on dies ad quem.

34      Määruse nr 1182/71 selline tõlgendus on vastavuses Baselis 16. mail 1972 alla kirjutatud Euroopa konventsiooni tähtaegade arvutamise kohta (edaspidi „Baseli konventsioon”) artikli 4 lõikes 1 sisalduva reegliga, mille kohaselt nädalates väljendatud tähtaegade puhul on tähtaja lõppemise päev viimase nädala see päev, mille nimetus vastab tähtaja alguse päevale.

35      Samuti on see vastavuses kohtumenetluse tähtaegade arvutamisel kasutatavate reeglitega. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 80 lõike 1 punkti b kohaselt lõpeb nädalates väljendatud tähtaeg tähtaja viimase nädala päeval, mis kannab sama nimetust kui see päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse (vt selle kohta 15. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 152/85: Misset v. nõukogu, EKL 1987, lk 223, punktid 7 ja 8).

36      Kuna see reegel on piisav tähtaja arvutamise viisi ja seadusega sätestatud ajavahemiku lõppemise päeva kindlaksmääramiseks, ei ole vajadust tähtaja alguspäeva, millest tähtaeg kulgema hakkab, ega kulgemise päevade arvu kindlaksmääramiseks. Kui kaalutleda, kas tähtaeg hakkas kulgema dies a quo sündmuse toimumise hetkel, dies a quo keskööl (vt selle kohta Baseli konventsiooni artikli 3 lg 1 või dies a quo’le järgneva päeva esimesel tunnil, mida võiks järeldada määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c lause algusosa tõlgendades, siis oluline on see, et dies a quo’d ei arvata seadusega määratud ajavahemiku sisse (non computatur in termino).

37      Lisaks võiks osutatud artikli 3 lõike 2 punkti c lause algusosa liialt kitsendav grammatiline tõlgendamine, mille kohaselt tähtaeg ei hakka kulgema enne dies a quo järgneva päeva saabumist, viia järeldusele, et põhikohtuasjaga sarnastel juhtudel ei saa vastu võtta lisatasutaotlust, mis on esitatud vasikate tapmise päeval, sest see on dies a quo ja seega väljaspool tähtaega. Kindlasti ei olnud ühenduse seadusandja tahe selline, vaid tähtaja arvutamise korda kehtestades oli tema eesmärk määrata kindlaks, kuidas arvutatakse ajavahemik, mille mittejärgimise korral näevad õigusnormid ette teatud õiguslikud tagajärjed.

38      Eeltoodud asjaoludel tuleb esimesele küsimusele punktis a vastata, et määruse nr 1182/71 artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu määruse nr 3886/92 artiklis 50a sätestatud tähtaeg seda on, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui vasikate tapmise päev.

 Esimese küsimuse punkt b

39      Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib esimese küsimuse punktis b, kas liikmesriigil on õigus määruse nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele.

40      Selles osas tuleb tõdeda, et nimetatud artikkel 50a sisaldab täpset reeglit, mida tuleb ühenduses ühetaoliselt kohaldada, et tagada majandustegevuses osalejate võrdsus.

41      Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel ei ole liikmesriigil õigust määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele.

 Esimese küsimuse punkt c

42      Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib esimese küsimuse punktis c, kas määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotlus tuleb samuti lugeda tähtaegselt esitatuks, kui on tõendatav, et see on postitatud enne kolmenädalase tähtaja möödumist ja pädev ametiasutus on selle kätte saanud pärast tähtaja möödumist hetkel, kus viimati nimetatu sai asjakohase teabe komisjonile esitada samal päeval, mil ta selle oleks esitanud, kui ta oleks lisatasutaotluse kätte saanud enne tähtaja möödumist.

43      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 rõhutab, ilmneb artiklist 50a selgelt, et taotlust saab lugeda esitatuks ainult siis, kui see on saajale üle antud. Seega ei ole piisav, et taotlus on tähtaja jooksul postiasutusele üle antud.

44      Lisaks ei ole tähtaja arvutamise seisukohalt tähtsust asjaolul, et pädev ametiasutus sai teatud andmed komisjonile esitada, sest tähtaega tuleb kogu ühenduse ulatuses ühetaoliselt kohaldada, et tagada majandustegevuses osalejate võrdne kohtlemine.

45      Eeltoodud asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotluse saab lugeda tähtaegselt esitatuks ainult siis, kui pädev ametiasutus on selle enne tähtaja möödumist kätte saanud.

 Teine küsimus

46      Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib teise küsimusega, kas määruse nr 3886/92 artikli 50a lõige 1 on kehtiv selles osas, millega ta lisatasu taotlejad taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest.

47      Selles osas tuleb täpsustada, et kui ühenduse seadusandja määrab kindlaks taotluse esitamise imperatiivse tähtaja, siis aegumine selle tähtaja mittejärgimise korral ei ole sanktsioon, vaid lihtsalt seadusega sätestatud tingimuste täitmata jätmise tagajärg (vt selle kohta 22. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 266/84: Denkavit, EKL 1986, lk 149, punkt 21).

48      Kui näiteks seadusandja näeb ette, et taotluse esitamisega hilinemise korral vähendatakse taotluse alusel antava abi summat, millele tootjal oleks olnud õigus taotluse tähtaegsel esitamisel, 1% iga tööpäeva eest, nagu on sätestatud määruse nr 3887/92 artiklis 8, millele eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugineti, siis see ei reguleeri üldisel tasemel tähtaja mittejärgimisel kohaldatavaid sanktsioone, vaid antud juhul taotluse hilinenud esitamise õiguslikke tagajärgi, mis varieeruvad sõltuvalt taotluse esitamise päevast.

49      Siit järeldub, et saadaoleva summa vähendamine lisatasutaotluse hilinenud esitamise korral ei ole üldine põhimõte, mis oleks kohaldatav kõikidel juhtudel, kui põllumajandusalased õigusaktid taotluse esitamise tähtaja kehtestavad, vaid seadusandja teadlik valik, kui ta leidis, et tähtaja järgimine ei ole teatud lisatasukava haldamise seisukohalt tingimata vajalik.

50      Käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas ühenduse seadusandja tegi ilmse kaalutlusvea, kui ta ei näinud ette makstava lisatasu määra vähendamist sõltuvalt taotluse esitamise päevast. See kontroll viiakse läbi proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

51      Selles osas tuleb meenutada, et ühenduse õiguse üldiste põhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei ületaks piire, mis asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks on sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt eelkõige 5. oktoobri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-133/93, C-300/93 ja C­362/93: Crispoltoni jt, EKL 1994, lk I-4863, punkt 41; 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-157/96: National Farmers’ Union jt, EKL 1998, lk I-2211, punkt 60 ja 29. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-375/96: Zaninotto, EKL 1998, lk I­6629, punkt 63).

52      Eespool osundatud põhimõtete kohtuliku kontrolli puhul tuleb tõdeda, et ühenduse seadusandjal on ühenduse põllumajanduspoliitika osas kaalutlusõigus, mis on vastavuses talle EÜ artiklitega 34–37 antud poliitiliste ülesannetega. Järelikult võib selles valdkonnas rakendatud meedet pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt eespool viidatud kohtuotsused Crispoltoni jt, punkt 42 ja National Farmers’ Union jt, punkt 61).

53      Nagu Madalmaade Kuningriik ja komisjon Euroopa Kohtule esitatud märkustes rõhutasid, on põhikohtuasjas käsitletav lisatasu konjunktuurist lähtuv abinõu, millega ühelt poolt püütakse vähendada veise- ja vasikaliha ülemäärast pakkumist BSE kriisi järelmina ning teiselt poolt toetada tootmishinda.

54      Lisatasutaotluste esitamise tähtaja järgimise olulisus ilmneb selgelt määruse nr 2311/96 üheksandast, kümnendast ja üheteistkümnendast põhjendusest, mis on sõnastatud järgmiselt:

„taotlused tuleks esitada hiljemalt kolm nädalat pärast tapmist, et tagada tõhus järelevalve kava täitmise üle; taotlustele peab olema lisatud nende põhjalikuks kontrollimiseks vajalik teave;

tuleks kehtestada tõhusad kontrollimeetmed; need peavad eelkõige põhinema asjaomase tapamaja ja nuumamisettevõtte füüsilisel ja halduskontrollil;

kava korralikuks toimimiseks peaksid liikmesriigid andma korrapäraselt teavet lisatasutaotluste, nende rahuldamise ja vasikate tapmise kohta”.

55      Arvestades kava jälgitavuse ja lisatasu maksmise tingimuste järgimise kontrolli eesmärke, ei ilmne, et seadusandja oleks ilmselgelt rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta ei näinud ette makstava lisatasu määra vähendamist sõltuvalt taotluse esitamise päevast.

56      Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et selle uurimisel ei ilmnenud asjaolusid, mis mõjutaksid määruse nr 3886/92 artikli 50a lõike 1 kehtivust selles osas, millega ta lisatasu taotlejad taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest.

 Kohtukulud

57      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1. a) Nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad, artikli 3 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et nädalates väljendatav ajavahemik, nagu komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3886/92, milles sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 805/68 (veiselihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1244/82 ja (EMÜ) nr 714/89, muudetud komisjoni 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2311/96, artiklis 50a sätestatud tähtaeg seda on, lõpeb viimase nädala selle päeva viimasel tunnil, mis on sama nädalapäev kui vasikate tapmise päev.

b)      Määruse nr 3886/92 artikli 50a rakendamisel ei ole liikmesriigil õigust määrata lisatasutaotluse esitamise hetk kindlaks siseriikliku korra kohaselt, mida kohaldatakse siseriiklikus õiguskorras sarnaste siseriiklike taotluste esitamise tähtaegadele.

c)      Määruse nr 3886/92 artiklit 50a tuleb tõlgendada selliselt, et lisatasutaotluse saab lugeda tähtaegselt esitatuks ainult siis, kui pädev ametiasutus on selle enne tähtaja möödumist kätte saanud.

2.      Esitatud küsimuse uurimisel ei ilmnenud asjaolusid, mis mõjutaksid määruse nr 3886/92 artikli 50a lõike 1 kehtivust selles osas, millega ta lisatasu taotleja taotluse esitamise tähtaja möödumise korral täielikult välistab, sõltumata tähtaja möödalaskmise olemusest ja olulisusest.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: hollandi.