Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi säästva tarbimise strateegia suunas“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 429/08)

Raportöör:

Peter SCHMIDT

Täiskogu otsus	20.2.2020
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.7.2020
Vastuvõtmine täiskogus	18.9.2020
Täiskogu istungjärk nr	554
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	212/2/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

COVID-19 pandeemia on esile toonud tarneahelate haavatavuse. Majanduse ülesehitamine pärast kriisi annab võimaluse meie ühiskonda uuesti mõtestada ja välja töötada uus heaolu mudel. See ei ole enam valik, vaid vajadus suunata prioriteedid säästvamatele tootmis-, turustus- ja tarbimisviisidele ning muuta tarneahela kõik osalejad kriiside suhtes vastupidavamaks. Meie toitu kasvatavate põllumajandustootjate või meie rõivaid tootvate töötajate vastupidavus on sama oluline kui Euroopa importivate ettevõtete, tootjate, hulgimüüjate, VKEde või jaemüügikettide vastupidavus.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab, et loodaks kõikehõlmav säästva tarbimise ELi strateegia. Kõige säästvam valik peaks olema kodanike jaoks lihtsaim valik. See nõuab meie tootmis- ja tarbimisviisi süstemaatilist muutust. Eelkõige tuleb paremini tunnustada tootjate vastutust (1) mittesäästva tarbimisega tegelemisel. Kuna turud ei saavuta automaatselt jätkusuutlikke tulemusi, on vaja strateegiat, et luua õigusraamistik ja strateegiline suund nii erasektorile (sealhulgas ring- ja jätkusuutlike ärimudelite kaudu) kui ka avaliku sektori asutustele (nt riigihangete kaudu).

1.3.

Sotsiaalne mõõde tuleb strateegiasse täielikult integreerida koos majandusliku ja keskkonnamõõtmega, et saavutada kestliku arengu jaoks väga vajalik poliitikavaldkondade sidusus. EL on liiga kaua keskendunud turupõhistele lahendustele ning jätnud tähelepanuta kodanike ja töötajate mõõtme. Säästvuse kriteeriumidena tuleks lisada töötingimuste parandamine, miinimumpalk, sotsiaalkaitse, investeeringud avalikesse teenustesse, kaasav juhtimine, õiglane maksustamine jne. See aitaks muuta meie tootmis- ja tarbimissüsteemid pikas perspektiivis õiglasemaks ja säästvamaks. Samuti aitaks see kaasa ÜRO tegevuskava 2030 rakendamisele.

1.4.

ELi säästva tarbimise strateegias tuleks pöörata erilist tähelepanu mõjule haavatavatele elanikkonnarühmadele ja madala sissetulekuga leibkondadele, keda praegune kriis on eriti rängalt tabanud ja keda see ka edaspidi mõjutab, uurides samal ajal ka mõju tarneahelate haavatavatele osalejatele, sealhulgas põllumajandustootjatele ja töötajatele. Kestlikud tooted ja teenused tuleks teha kõigile kättesaadavaks ja taskukohaseks.

1.5.

Lühikeses ja keskpikas perspektiivis tuleks kõiki asjakohaseid poliitikavahendeid (nt riigihanked, märgistamine, maksustamine jne) paremini kooskõlastada ja suunata sellele visioonile. ELi poliitika praegusest killustatusest ja kapseldunud lähenemisviisist ülesaamiseks on vaja senisest ühtlustatumat lähenemisviisi.

1.6.

COVID-19-järgse taastumise taustal kutsub komitee komisjoni, Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles tegema komiteega tihedat koostööd, et töötada välja oluline ja kooskõlastatud integreeritud poliitika programm, mis aitab Euroopal taastuda varasemast paremaks ja luua tingimused ELi säästva tarbimise kõikehõlmava strateegia jaoks. Komitee soovitab rakendamiseks järgmisi konkreetseid meetmeid: — säästvust toetavate, st toote eluiga ja säästvust edendavate tootestandardite ja -keeldude kehtestamine; — ebaausate kaubandustavade keelamine; — konkurentsieeskirjade parandamine ühisalgatuste jaoks, mis edendavad tarneahelate säästvust; — kaubanduslepingute sotsiaalsete ja keskkonnaklauslite täitmisele pööramine; — ettevõtete vastutuse täiustamine ja ettevõtete teadlikkuse suurendamine keskkonna- (nt EMAS) ja sotsiaalsetest aspektidest; — üleminek tööjõu maksustamiselt ressursikasutuse maksustamisele; — õiglaste ja keskkonnasäästlike ning minimaalsete kohustuslike kriteeriumidega riigihangete edendamine; — läbipaistvuse suurendamine, kehtestades päritolu, kestlikkust ja sotsiaalset mõõdet käsitlevad kohustuslikud märgistamiseeskirjad; — alt üles suunatud algatuste ja katsemeetmete julgustamine; — reklaami ja turundusega tegelemine; — säästva tarbimise alase hariduse edendamine.

2.   Sissejuhatus

2.1.

COVID-19 pandeemia on esile toonud tarneahelate haavatavuse ja vajaduse kiireloomulise ja süsteemse ümberkujundamise järele. Liiga väikesed investeeringud tervishoiu- ja hooldussektoris, liigne sõltuvus ülemaailmsetest tarneahelatest ning majandussüsteemid, mis sõltuvad maakera taluvuspiiridega vastuolus olevatest lineaarsetest tootmis- ja tarbimisprotsessidest, on seadnud ohtu valitsuste võime võtta kiireid ja otsustavaid meetmeid rahvatervise kaitseks. See ei ole enam valik, vaid vajadus suunata prioriteedid säästvamatele tootmis-, turustus- ja tarbimisviisidele ning muuta tarneahelate kõik osalejad kriiside suhtes vastupidavamaks (2). Pandeemia on toonud sotsiaalkaitse, avalikud teenused, madala kvalifikatsiooniga töötajad, töötervishoiu ja tööohutuse ning töötingimused meedia ja poliitilise mõttevahetuse keskmesse.

2.2.

EL on täielikult pühendunud ÜRO kestliku arengu tegevuskavale 2030 ja selle 17-le kestliku arengu eesmärgile. Säästvat tarbimist ja tootmist käsitleva 12. kestliku arengu eesmärgi rakendamine on siiski Euroopas endiselt katsumus, (3) kuid samas on see kestliku arengu tegevuskava 2030 kui terviku elluviimise seisukohalt ülimalt oluline. Tegelikult ei ole enamiku inimeste tarbimisviisid tänapäeval säästvad – tarbitakse suuri koguseid suurel määral ja pidevalt, raisates märkimisväärselt (tegutsetakse „võta-tarbi-viska ära“ majandusmudeli alusel). Lisaks on kodanikud surutud peamiselt üksiktarbija rolli, mis on pannud inimestele vastutuskoorma nende valikute eest, pakkumata neile juurdepääsetavaid või taskukohaseid muid võimalusi.

2.3.

Komitee on varem nõudnud, et EL pakuks välja uue visiooni inimeste ja Maa heaolu kohta, mis põhineb sellistel põhimõtetel nagu keskkonnasäästlikkus, õigus inimväärsele elule ja sotsiaalsete väärtuste kaitse (4). Süsteemne ELi lähenemisviis säästvale tarbimisele on üks olulistest alustaladest komitee säästva heaolumajanduse strateegilises visioonis, kus kedagi ei jäeta kõrvale.

2.4.

ELil on suur poliitiline tahe otsustavate sammude astumiseks selle visiooni saavutamisel. Euroopa rohelisel – ja sotsiaalsel– kokkuleppel on suur potentsiaal majanduse COVID-19-järgsel ülesehitamisel säästvamal alusel, uue õitsengu mudeli loomisele kaasaaitamisel ja õiglase ülemineku tagamisel (5).

2.5.

Eelkõige sisaldab uus ringmajanduse tegevuskava erimeetmeid tarbijate võimaluste suurendamiseks rohepöörde elluviimisel ning mitmeid algatusi, mis võiksid aidata väljendada reguleerivate asutuste ja ettevõtete vastutust. Ringmajanduse tegevuskava peaks laiendama 2018. aasta algatuse „Uued võimalused tarbijatele“ ulatust, mis keskendus peamiselt kaitsele ja jõustamisele, mitte võimaluste andmisele. Strateegia „Talust taldrikule“ ja bioloogilise mitmekesisuse strateegiate rakendamine on samuti kahekordselt oluline, kuna COVID-19 kriis on muutnud ELi ja ülemaailmsete toidusüsteemide vastupidavuse ja säästvuse suurendamise kiireloomulisemaks kui kunagi varem. Tulevane kaheksas keskkonnaalane tegevusprogramm peaks olema võimalus selleks, et tegeleda säästva tarbimise küsimusega senisest otsustavamalt.

2.6.

Käesolev arvamus aitab kaasa arutelule COVID-19-järgse taastumise üle, pakkudes konkreetseid soovitusi säästva tarbimise kõikehõlmava ELi strateegia jaoks, mis on osa Euroopa rohelisest kokkuleppest ja uue ringmajanduse tegevuskava täiendus.

3.   Probleemid – praeguse olukorra analüüs

3.1.

Euroopa on veel kaugel Maa taluvuspiirides elamisest. Eri meetodeid kasutavates erinevates uuringutes ELi tarbimisharjumuste hindamise kohta jõutakse samale järeldusele, (6) sealhulgas Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) ja Šveitsi föderaalse keskkonnaameti (FOEN) hiljutine aruanne (7).

3.2.

Toodete ja teenuste tarbimine on otsene ja kaudne survetegur, näiteks maakasutuse muutus, heited ja mürgiste kemikaalide keskkonda sattumine, mis omakorda tekitab mitmesuguseid keskkonnamõjusid, sealhulgas kliimamuutused, magevee ammendumine ja reostus ning bioloogilise mitmekesisuse kadumine. Tarbimise ökoloogiline jalajälg on Euroopas suur – tegelikult üks suurimaid maailmas. Andmed osutavad sellele, et maailmamajanduse säilitamiseks vajaksime peaaegu kolme Maad, kui kõik planeedi elanikud tarbiksid nagu keskmine eurooplane (8), (9).

3.3.

Oma kõrge tarbimistaseme säilitamiseks sõltub Euroopa mujal kaevandatavatest ressurssidest. Seetõttu avaldab Euroopa peamistes keskkonnaküsimustes üha suuremal määral survet maailma teistele osadele (10). Kõike arvestades ei ole see mudel enam kooskõlas ohutu ja kestliku tulevikuga (11).

3.4.

Ehkki ELi keskkonnajalajälje eksportimist kaubanduse kaudu ei saa pidada kestlikuks, tuleb siiski ka tunnistada, et ELiga kauplemine täidab olulist rolli paljude riikide, eriti vähim arenenud riikide sotsiaal-majanduslikus arengus. Tegelikult edendab EL aktiivselt kaubandust kui vahendit säästvuse edendamiseks kogu maailmas ja kaubanduspartneritest riikides. Seetõttu tuleb õigluse, ringluse ja säästvama tarbimise põhimõtted hoolikalt kaubandusega kooskõlla viia, luues võimalusi nii ELile kui ka tema kaubanduspartneritele (12).

3.5.

Euroopa praegused tarbimisharjumused tõstatavad ka mitmeid sotsiaalse võrdsuse küsimusi. Kui osadel Euroopa aladel on üks suurimaid materiaalseid jalajälgi maailmas, (13) siis teised Euroopa piirkonnad ei saa endale lubada elatustaset, mida üldiselt peetakse vastuvõetavaks. Materiaalse puuduse tase on ELis väga erinev, nagu ka majandusraskuste tase (14). Tarbimine on seega tihedalt seotud poliitiliste tegevuskavadega, näiteks toitumine, vaesus ja ebavõrdsus (15). Säästvam tarbimine Euroopas tervikuna võib mõnede jaoks kaasa tuua ressursikasutuse suurenemise ja teiste jaoks ressursikasutuse vähenemise – üldiselt parema tasakaalu ressurssidele juurdepääsul ja suurema õigluse seoses ressurssidega (16).

3.6.

Mittesäästev tarbimine on tingitud mitme erineva teguri keerulisest koosmõjust. Valitsev ärimudel on lineaarne, enamiku ettevõtete kasv põhineb endiselt sellel, et rohkem inimesi ostaks rohkem asju. Paljude tarbekaupade tegelik eluiga on kahanemas, (17) samas kui nende parandamine on üha (sageli tahtlikult) keerulisem (18). Lineaarse „võta-tarbi-viska ära“ majandusmudeli alternatiivid, näiteks need, mis põhinevad materjali ringlusel, teenindamisel või jagamisel, võiksid aidata kaasa materjali kogutarbimise vähenemisele, kuid jäävad teisejärguliseks ega ole sageli võimelised praegustes tingimustes lineaarsete lahendustega konkureerima (19). Tegelikult müüakse teiseseid (taaskasutatud/ümbertöödeldud/ringlussevõetud) tooteid sageli lisaks esmastele (uutele) toodetele, mille tagajärg on nii esmase kui ka teisese tootmise keskkonnamõju (20). Ringluse edendamine, ilma et edendataks laiemaid süsteemseid muudatusi tootmises (eriti tootekujunduses), tarbimises ja jäätmetekke vältimises, tegeleks seetõttu probleemiga vaid osaliselt. Tarbijad peaksid saama kasutada tõelisest „õigusest toote parandamisele“.

3.7.

Hind on üks olulisemaid nõudluse määrajaid ja taganttõukajaid (21) ning seni, kuni toodete ja teenuste hind ei kajasta täpsemalt nende tegelikke kulusid, ei ole üldine üleminek säästvatele tarbimisharjumustele võimalik. Tootmise ja tarbimise keskkonnaalaste ja sotsiaalsete välismõjude majanduslikud kulud kannavad praegu tavaliselt maksumaksjad ja tulevased põlvkonnad, mitte ettevõtted, kes turustavad kõnealuseid tooteid ja teenuseid. Väiksema mõjuga alternatiivseid lahendusi pakkuvad tooted ja teenused on endiselt sageli kallimad ja raskesti kättesaadavad, hoolimata säästvamate tarbimisvõimaluste, näiteks mahepõllunduse ja õiglase kaubanduse toodete vähem negatiivsete välismõjude tõestatud toimest (22).

3.8.

Samal ajal pööratakse suuremat tähelepanu tegelike kulude arvestamise meetoditele ja uuringud on laienenud alates sellest, kui majandusteadlane Arthur Cecil Pigou võttis kasutusele termini „väliskulud“ (23). Euroopa Komisjon avaldas 2008. aastal väliskulude sisestamise strateegia, (24) määratledes maksustamise, teemaksude (või kasutustasude) ja teatavatel juhtudel heitkogustega kauplemise kui peamised väliskulude sisestamise majanduslikud vahendid. Pikaajaline suundumus Euroopas on aga see, et keskkonnamaksudest saadava tulu osakaal kogu maksutulust väheneb (25).

3.9.

Veel üht proovikivi kujutab endast praegu valitsev konkurentsiõiguse tõlgendus, mis võtab kasutusele väga kitsa tarbija heaolu mõiste, mis seab tarbija jaoks toodete säästvuse ja nende valmistamise viisi asemel esikohale odavad müügihinnad. 2013. aastal otsustas Madalmaade konkurentsiamet (ACM) energiakokkuleppe asjas, et tööandjate, ametiühingute, keskkonnaorganisatsioonide ja teistega sõlmitud mitme sidusrühma jätkusuutliku majanduskasvu kokkulepe energia säästmise, taastuvatest energiaallikatest energia tootmise suurendamise ja töökohtade loomise kohta ei olnud konkurentsiõiguse nõuetega kooskõlas. 2014. aastal leidis ACM asjas „Homsed kanad“, et mitme sidusrühma kokkulepe kanade heaolu suurendamiseks, näiteks vähem antibiootikume ja rohkem ruumi, ning täiendavad keskkonnameetmed piiravad konkurentsi.

3.10.

Komisjoni suunistes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta on sätestatud, et artikli 101 eesmärk on kaitsta konkurentsi vahendina, mis „parandab tarbijate heaolu ja võimaldab tõhusalt jaotada vahendeid“, märkimata, kas või kuidas saab arvesse võtta majandusega mitteseotud kaalutlusi. Paljud ettevõtjad sooviksid oma säästvusprojekte kiirendada, kuid investeeringud on üksinda tegemiseks liiga suured. Konkurentsiõiguse suunised peaksid ettevõtjatele rohkem selgust andma, kuidas hakata tegema säästvuse vallas koostööd.

3.11.

Õiglase kaubanduse fondi (Fairtrade Foundation) hiljutises uuringus esitati tõendid, et ebaselge õigusraamistik võimaliku koostöö vallas seoses madalate põllumajandustootja hindadega piirab edusamme ühistegevuse suunas, et tagada äraelamist võimaldav töötasu ja sissetulek kogu tarneahela piires. Aruandes märgitakse, et täiendavad selgitused konkurentsiasutustelt, kuidas konkurentsieelset koostööd madalate põllumajandustootja hindade küsimuses konkurentsiõiguse alusel hinnatakse, aitaks edasiliikumist märgatavalt kiirendada (26).

3.12.

Ühtset lähenemisviisi säästvale tarbimisele takistab ELi poliitika praegune killustatus. Näiteks seoses 2014. aasta ELi riigihangete direktiivi (27) rakendamisega töötavad mitmed komisjoni peadirektoraadid hankijatele juhenddokumentide koostamisel eraldi (keskkonna peadirektoraadi käsiraamat „Keskkonnahoidlik ostmine“, (28) siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi juhitav „Sotsiaalne ostmine“ (29) – ajakohastamisel), samas kui on olemas Euroopa Komisjoni eraldi teatis „Innovatsioonihangete suunised“ (30). See võib ELi hankijate jaoks olla väga suurt segadust tekitav, kui nad soovivad kasutada integreeritud lähenemisviisi säästvatele hangetele, nagu on sätestatud kestliku arengu eesmärgis 12.3.

4.   Visioon – ELi säästva tarbimise strateegia

4.1.

Meetmed, mis käsitlevad tootmisprotsesside (nt ökodisain), toodete ja teenuste säästvust ning jäätmeteks muutuvate materjalidega tegelemist, on juba pikka aega olnud ELi poliitika alus ja olemas on suhteliselt hästi väljakujundatud poliitikaraamistik. Sellest lähenemisviisist siiski enam ei piisa, et saavutada kasutada oleva aja jooksul vajaliku ulatusega muutus – rohkem tuleb tähelepanu pöörata tarbimise rollile kestliku arengu saavutamisel.

4.2.

Tarbimist käsitlev ELi tasandi poliitika on seni keskendunud kodanike rollile tarbijatena ja teabepõhiste poliitikavahendite kasutamisele tarbijate käitumise mõjutamise eesmärgil. Peamised näited hõlmavad toodete ökomärgistust, teadlikkuse parandamise kampaaniaid ja keskkonnahoidlike riigihangete vabatahtlikke kriteeriume.

4.3.

Nendel poliitikavahenditel on olnud mittesäästvale tarbimisele piiratud mõju. Tegelikult on vähe tõendeid, mis näitaksid, et parem teave toodete keskkonnatoime kohta, näiteks ökomärgised, toob tegelikus elus kaasa ostukäitumise muutused, rääkimata muutuste vajaliku ulatuse. Selle põhjuseks on mitmesugused tagasipõrke fenomenid, alateadlikud tarbimisrutiinid ja -harjumused (31). Meie valikud tarbijatena (olgu tegemist leibkonna, era- või avaliku sektoriga) on suuresti ajendatud hinnast ja mugavusest (32). Siiski on oluline rõhutada, et olemasolevas süsteemis ei vastuta selliste valikute eest tarbijad, vaid pigem tootjad (33). Kapitalistlik loogika ja võimu tasakaalustamatus tarneahelas põhjustavad nn võidujooksu madalaima tasemeni, eelistades hinda säästvusele.

4.4.

Samuti on problemaatiline panna kodanikud vastutama säästvama tarbimise eest, kui enamik tooteid ja teenuseid ei kajasta nende tegelikke kulusid ning turu- ja ühiskondlikud hoovad on endiselt suunatud suurema materjalitarbimise soodustamisele. Era- ja avaliku sektori vastutust mittesäästva tarbimisega tegelemisel tuleb paremini tunnustada ja võtta vastu vahendid, mis aitaksid tasakaalustatud ja läbipaistval viisil tagada, et tervislikum, säästvam ja turvalisem valik on kodanikele lihtsam ja taskukohasem valik. Komisjon peaks jätkama kodanikuühiskonna juhitud üleeuroopaliste säästva tarbimise kampaaniate toetamist, keskendudes mitte ainult tarbijate individuaalsetele otsustele.

4.5.

ELi tasandi poliitika senise olemuse üks põhjus on poliitiliste kohustuste tasakaal ELi ja selle liikmesriikide vahel. Poliitikavahendid, mida saab kasutada nõudluse reguleerimise eesmärgil, näiteks maksud, kuuluvad suures osas liikmesriikide pädevusse. Siiski on ELil keskne roll selle tagamisel, et Euroopa elaks maakera taluvuspiirides, ja tal on mitu vahendit, millega mittesäästva tarbimise vastu tegutseda. Mõned liikmesriigid võiksid kasu saada ka ELi täiendavatest suunistest (töövahenditest).

4.6.

Üksikud lähenemisviisid, nt õiglane või ringmajanduse lähenemisviis, on olulised, kuid mitte piisavad, et saavutada säästvus. Lisaks on oht, et poliitiliste vastuste väljatöötamine mittesäästva tarbimise suhtes üksteisest eraldatuna võib tekitada edaspidi ettenägematuid probleeme. Vaja on kõikehõlmavat ja kooskõlastatud lähenemisviisi, mis kajastaks kõnealuse teema keerukust ja annaks erinevate poliitikavaldkondade ühtse panuse, alates teadusuuringutest, innovatsioonist, valdkondlikust ja tööstuspoliitikast ning lõpetades hariduse, hoolekande, kaubanduse ja tööhõivega (34). Oluline on see, et ELi strateegia peab täiendama – mitte kahjustama – ambitsioonikaid regulatiivseid sekkumisi, kui need on vajalikud.

4.7.

ELi säästva tarbimise strateegia peaks looma liikmesriikidele ja erasektorile edasipüüdliku raamistiku nii leibkondade kui ka avaliku sektori tarbimisega tegelemiseks. Turud ei anna automaatselt säästvaid tulemusi. Strateegia on vajalik õigusraamistiku ja strateegilise suuna loomiseks, mis soodustab kõrgelennulisi eesrindlikke algatusi nii toodete kui ka teenuste vallas (kuna teenusmajandus ei ole tingimata säästev).

4.8.

ELi strateegia kajastaks ka Euroopa tarbijate nõudmisi ELile tagada struktuurimuutused ja uute taristute rajamine, mis võimaldaks tarbijatel võtta omaks säästvama eluviisi (35).

4.9.

Tarbimise rolli süvalaiendamine ELi tasandil võib samuti aidata vältida läbivaadatud ja/või uue poliitika tagasipõrke fenomeni ja muid ettenägematuid mõjusid ning toetada pikaajalist kultuurimuutust selles, kuidas me näeme piisavuse mõistet ja tarbimise rolli kestliku arengu tegevuskava 2030 saavutamisel.

4.10.

ELi säästva tarbimise strateegia peaks sisaldama eesmärke Euroopa tarbimise materiaalse jalajälje lõplikuks vähendamiseks. ELi eesmärgid võivad pakkuda suunda, hoogu ja sidusust nii teistele juhtimistasanditele kui ka era- ja avalikele innovaatoritele, et aidata saavutada heaolumajandust (36).

4.11.

Lisaks on ülioluline ressursikasutuse õigluse aspekt, mis on ELi poliitikas pikka aega tähelepanuta jäetud (37). Säästva tarbimise strateegia peab olema inimkeskne strateegia, mille eesmärk on muuta säästvad tarbimisvalikud kõigile kättesaadavaks, taskukohaseks ja ligitõmbavaks. Strateegia peaks pöörama erilist tähelepanu mõjule haavatavatele elanikkonnarühmadele ja madala sissetulekuga leibkondadele. Palju kulutavate sotsiaalsete rühmadega tuleks samuti vastavalt tegeleda.

4.12.

Töötajatel ja põllumajandustootjatel on säästva tarbimise edendamisel keskne roll, kuna nad on mõlemad tarbijad tarneahela lõpus, aga ka tootjad tarneahela alguses. Seetõttu on oluline, et säästva tarbimise poliitika hõlmaks tasakaalustatud lähenemisviisi väärtuse jagamisele väärtusahelas ja kogu selle ulatuses, näiteks töötajate äraelamist võimaldava töötasu ja põllumajandustootjate äraelamist võimaldava sissetuleku edendamine nii ELis kui ka maailma lõunapoolsetes riikides, selle asemel et ainuüksi tarbijatele lühiajaliselt odavaid hindu pakkuda. Töötajatel, ametiühingutel, põllumajandustootjate rühmadel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib samuti olla keskne roll säästvuse ja inimõiguste standardite nõuetele vastavuse jälgimisel ülemaailmsetes väärtusahelates.

4.13.

Jaemüük võib täita olulist rolli säästva tarbimise edendamisel, suunates tarbijaid tervislikumate ja säästvamate valikute poole. Selles sektoris väärib eriti märkimist tarbijate ühistuline ärimudel selle erilise ettevõtlusvormi tõttu, mis seab tarbija-ühistuliikme selle äritegevuse ja demokraatliku juhtimisstruktuuri keskmesse.

4.14.

ELi strateegia peaks sisaldama algatusi läbipaistva ja usaldusväärse teabevoo tagamiseks, et toetada säästvat tarbimist, kasutades ära uute ja tekkivate digilahenduste loodud võimalusi. See võiks toetada ka ettevõtteid, kes on valmis uuendusi ellu viima, kuid kellel puuduvad praegu mõõdikud ja andmed, et võimaldada usaldusväärselt hinnata igapäevase tarbimise ökoloogilisi ja sotsiaalseid mõjusid. Selle probleemiga seisavad eelkõige silmitsi VKEd, idufirmad ja ühistud, mis on olulised uuendajad ja katseplatvormid. ELil on ka oluline roll siseturul esitatud keskkonnasäästlikkuse alaste väidete ühtlustamisel ja kontrollimisel. Praegu tekitab selliste väidete suur arv koos nende toetuseks vajalike mitmesuguste tõenditega segadust ja võib vähendada tarbijate usaldust nende väidete õiguspärasuse suhtes. Komitee kiidab seetõttu heaks komisjoni püüdluse esitada uue ringmajanduse tegevuskava rakendamise raames seadusandlik ettepanek, mille eesmärk on tagada, et ettevõtted põhjendaksid oma keskkonnaalaseid väiteid.

4.15.

ELi säästva tarbimise strateegia peaks tunnustama ja toetama koostoimet teiste poliitikavaldkondadega. Näiteks 45 % kogu Euroopa süsinikdioksiidiheitest tuleneb sellest, kuidas me tooteid valmistame ja kasutame ning kuidas me toiduaineid toodame (38). Toidusüsteemid võivad olla taastamise ja suurema vastupanuvõime allikad, kui muuta toiduainete tooraine kasvatamise, nende töötlemise ja tarbimise viise. See tähendab peaaegu kindlasti veiste nõuetekohast söötmist ja tarbijate tasakaalustatud toitumist, st süüa vähem liha, mis toob kasu nii kliimale kui ka tervisele (39). Tarbimisel ja nõudlusel on otsustav roll meie suutlikkusele vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Sarnaselt on bioloogilise mitmekesisuse kadumise ja ökosüsteemi seisundi halvenemisega tegelemisel Euroopas peamiseks proovikiviks meie mitme planeedi mõõtu eluviis (40). Komitee kordab ka oma nõuet tunnustada looduse õigusi, et tagada looduse õiguste võrdsus üksikisikute ja ettevõtete õigustega (41).

5.   Visioonist rakendamiseni – tegevusvõimalused ELi ja liikmesriikide tasandil

5.1.

COVID-19-järgse taastumise taustal kutsub komitee komisjoni, Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles tegema komiteega tihedat koostööd, et töötada välja oluline ja kooskõlastatud integreeritud poliitika programm, mis aitab Euroopal taastuda varasemast paremaks ja luua tingimused ELi säästva tarbimise kõikehõlmava strateegia jaoks. Keskkonnahoidlikud taastamiskavad peaksid käivitama liikuvuse, toitumise, majutuse, vaba aja veetmise, energiasüsteemide ja suure mõjuga tooterühmade süsteemse muutuse, (42) vaadeldes ELi tarbimise mõju ELis ja maailma lõunapoolsetes riikides. Selle ülesande lähtepunktina esitatakse järgmised ettepanekud.

5.2.    Õigus- ja regulatiivsed vahendid

5.2.1.

Säästvust edendavate, st toote eluiga pikendavate tootestandardite (reguleerimine) ja tootekeeldude (keelustamine) kehtestamine. Komitee oli teerajaja ja kutsus juba oma 2013. aasta arvamuses (43) toodete eluea ja tarbijate teavitamise kohta ning hilisemates arvamustes üles kavandatud vananemise täielikult keelustama. Komitee rõhutas, et oleks kasulik luua süsteem, mis tagab ostetud toodete minimaalse eluea. Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni hiljuti koostatud raport liigub samas suunas (44). Selles kontekstis tuleks uurida ka e-kaubanduse kasvu mõju, nt COVID-19 kriisi ajal.

5.2.2.

Ebaausate kaubandustavade keelamine, mitte üksnes toidutarneahelates, nagu on tehtud uue ebaausate kaubandustavade vastase direktiiviga toiduainete tarneahelates, (45) vaid ka teistes sektorites, näiteks tekstiilitööstuses, kus ebaausad kaubandustavad on laialt levinud, mida süvendas COVID-19 kriis (46). Komitee kutsub üles ebaausate kaubandustavade direktiivi tasakaalustatud rakendamisele, et mitte kaitsta suuri kaubamärgitootjaid, kes kuritarvitavad oma läbirääkimisjõudu suure kasumimarginaali saamiseks.

5.2.3.

Konkurentsiõigus. Kollektiivläbirääkimiste võimaldamine tarnijate ja ostjate vahel esmatarbekaupade hinna (ja tarnetingimuste) üle, ennekõike kokkupuutepunktides, kus on suured erinevused väärtusahela järjestikuste elementide kontsentratsioonitasemes (nt killustatud tarnijad vs. kontsentreeritud ostjad). Euroopa Komisjonis käsiloleva horisontaalkokkuleppe suuniste läbivaatamise käigus tuleks taaskehtestada säästvust käsitlevate valdkondlike kokkulepete jagu, järgides varasemate 2001. aasta suuniste keskkonnakokkulepete jaos (47) esitatud mudelit ning kohandades neid praeguse olukorraga, võttes sealhulgas arvesse Euroopa rohelist kokkulepet, Pariisi kokkulepet ja 12. kestliku arengu eesmärki.

5.2.4.

Kaubanduseeskirjad. Kaubanduslepingute sotsiaal- ja keskkonnaklauslite täitmisele pööramine koos karistustega (näiteks strateegilistele sektoritele suunatud tariifide sihipärane suurendamine, välja arvatud sektorid, kus tariifide kehtestamine võib vähim arenenud riikides suurendada vaesust) nõuetele mittevastavuse korral.

5.2.5.

Ettevõtete vastutus. Kohustuslik valvsuskohustus ostjatele kogu nende tarneahelas (loob kohustuse) säästvate tarneahelate eesmärgil osana ettevõtte vastutuse tagamisest. Kontrollnimekirja lähenemisviisi asemel peaksid ettevõtted oma ostutegevuse vastavalt OECD soovitustele (48) üle vaatama ja neile tuleks kohaldada rangemaid lobitöö kontrolliga seotud seadusi. Rohepesu vastu tuleks võtta meetmeid.

5.2.6.

Standardse tööriista kohustuslik kasutamine teabe jälgimiseks ja kindlakstegemiseks väärtusahelas tehtavate toimingute kohta – kes, millal, kus, millistes sotsiaalsetes ja keskkonnatingimustes (annab tehnilised vahendid kohustuse täitmiseks). Kodanikuühiskond ja ametiühingud tuleks kaasata keskkonna- ja sotsiaalsete standardite väljatöötamisse ja jälgimisse.

5.3.    Majanduslikud ja rahalised vahendid

5.3.1.

Üleminek tööjõu maksustamiselt ressursikasutuse maksustamisele. Käibemaksumääruse käimasoleva läbivaatamise kasutamine, et esitada selged kriteeriumid selle kohta, kuidas liikmesriigid saavad kehtestada vähendatud käibemaksumäärad säästvalt toodetud toodetele ja teenustele, mis võivad vähendada tarbimise negatiivset mõju, näiteks remondi- või ühiskasutusteenused. Meetmete edendamine, et vältida liikmesriikide maksukonkurentsi ja nn võidujooksu madalaima tasemeni, ning kasumlikumate sektorite ja kapitali õiglasem maksustamine.

5.3.2.

„Saastaja maksab“ põhimõte. Euroopa Komisjon on hakanud välismõjude sisestamise lähenemisviisi tõsisemalt arvesse võtma, näiteks tunnistades, et taastuvenergia on seni halvemas olukorras, kuni fossiilsete ressursside väliskulud ei kajastu täielikult turuhinnas, või püüdes rakendada avaliku ja erasektori partnerlust transpordisektoris. Vahepeal tuleks tunnistada, et need lähenemisviisid lepitavad säästvuse ökoloogilist mõõdet majandusmõõtmega, kuid ei hõlma sotsiaalset mõõdet (49).

5.3.3.

Õiglased ja keskkonnahoidlikud riigihanked. Kestliku arengu eesmärk 12.7 rõhutab säästvate riigihangete tegevuskavade väljatöötamise tähtsust. Mitmed riiklikud meetmed seoses ÜRO inimõiguste juhtpõhimõtetega viitavad riigihangetele ja riikide tasandil on kasutusel mitu head tava. Näiteks Taanis on avalikes köökides toimunud üleminek mahetoodete suurele osakaalule, kus võetakse arvesse eelarvepiiranguid. Organisatsioon „ICLEI – Jätkusuutlikud Kohalikud Omavalitsused“ edendab praegu algatust, mille eesmärk on hoogustada kohustuslikke järkjärgulisi riigihankeid jätkusuutliku toidu pakkumiseks kõigis Euroopa koolides ja lasteaedades. Euroopa Komisjon teatas uues ringmajanduse tegevuskavas, et avaliku sektori ostjaid julgustatakse osalema eelseisvas algatuses „Avaliku sektori hankijad kliima ja keskkonna nimel“, mis koondab ostjaid, kes on pühendunud õiglaste ja keskkonnahoidlike riigihangete rakendamisele. Komitee kutsub komisjoni üles lisama laiemad säästvuse kriteeriumid, näiteks sotsiaalse ja õiglase kaubanduse kaalutlused. Komitee toetab ka komisjoni kavasid esitada õiglaste ja keskkonnahoidlike riigihangete minimaalsed kohustuslikud kriteeriumid ja eesmärgid valdkondlikes õigusaktides ning võtta järk-järgult kasutusele kohustuslik aruandlus õiglaste ja keskkonnahoidlike riigihangete jälgimiseks.

5.3.4.

Väiketalupidamist, VKEsid ja tarbijaühistuid toetava koostööpoliitika väljatöötamine.

5.4.    Vabatahtlik või teabepõhine vahend

5.4.1.

Toodete märgistamine võib aidata tõsta teatud ettevõtete säästvuse nimel tehtavaid jõupingutusi kõrgemale tasemele, kuid märgiseid ei tohiks kunagi kasutada ettekäändena lubamatu käitumise ja tavade reguleerimiseks. Näiteks üks võimalus, mida komisjon kaalub järelmeetmena ELi teatisele, mis käsitleb ELi meetmete tugevdamist maailma metsade kaitsmiseks ja taastamiseks, on raadamiseta tegevust tähistava märgise kehtestamine. See võib aga viia arusaamani, et EL tegelikult sallib ELi turul tooteid, mis ei ole metsasäästlikud, ja see oleks väga segadusseajav. Komitee kutsub komisjoni üles arendama edasi kogu olelustsüklit hõlmavaid tipptasemel keskkonnasäästlikkuse märgiseid, näiteks ELi ökomärgis, ja laiendama neid sotsiaalsele mõõtmele. Eelkõige hõlbustaks tarbija valikuid päritolu ja tootmisvahendite selge märgistamissüsteemi rakendamine (50).

5.4.2.

Alt üles suunatud algatused ja mitmetasandiline juhtimine. Tegevuse detsentraliseerimine kohalikul tasandil usaldusväärsete osalejate, näiteks linnavalitsuste ja ühenduste kaudu, on tõhus viis kavandada kohalikke tegevusi, jõuda kodanikele lähemale ja kaasata neid mõtestatud viisil. Järjest enam on selliseid omavalitsusi, kellel on tõsiselt võetavad säästvuse strateegiad, mida komisjon stimuleerib selliste auhindade kaudu nagu Euroopa rohelise pealinna auhind, roheliste linnade lepe või ELi linnade õiglase ja eetilise kaubanduse auhind. Neid mudeleid ja suundumusi mõjutavad tõenäoliselt praegused vastused COVID-19 kriisile. Katsemeetmed reaalses elus võivad olla väga olulised ELi säästva tarbimise strateegia kavandamise ja rakendamise mõjutamisel ning seetõttu tuleks neid toetada.

5.4.3.

Reklaam ja turundus. Samuti tuleks käsitleda reklaami ja turunduse rolli, taotledes eemaldumist ülimalt tarbimiskesksest lähenemisviisist ning keskendudes toodete vastupidavusele ja uutele kasutusvõimalustele, keelates samas eksitava reklaami.

5.4.4.

Haridus. Tuleks teha ettepanekud säästva tarbimise alase hariduse lõimimiseks koolide õppekavasse juba varasest east peale ja erasektori haridusalgatuste (nt tarbijaühistute edendatavad algatused) ergutamiseks, et edendada kodanike kaasatust ja kultuurimuutust.

---

(1)  Tootjad vastutavad sektoriüleselt, kuid tuleb tunnistada põllumajandustootjate eriolukorda.

(2)  EESC Resolution on post-COVID recovery.

(3)  Eurostat, „Sustainable development in the EU“ (Kestlik areng ELis), 2020.

(4)  ELT C 106, 31.3.2020, lk 1.

(5)  ELT C 47, 11.2.2020, lk 30.

(6)  Euroopa Keskkonnaamet, „Euroopa keskkond – seisund ja väljavaated 2020. aastal“.

(7)  Euroopa Keskkonnaamet.

(8)  Global Footprint Network.

(9)  Vandermaesen, T. et al, 2019, „EU overshoot day – Living beyond nature's limits“ (ELi ületarbimise päev – elamine väljaspool looduse taluvuspiire), Maailma Looduse Fond (WWF).

(10)  „Euroopa keskkond – seisund ja väljavaated 2020. aastal“.

(11)  Steffen, W. et al., 2015.

(12)  Kettunen, M., Gionfra, S. ja Monteville, M., 2019, „EU circular economy and trade“ (ELi ringmajandus ja kaubandus), Euroopa Keskkonnapoliitika Instituut (IEEP), Brüssel/London.

(13)  Euroopa Keskkonnaamet.

(14)  Eurostat.

(15)  ÜRO Euroopa Majanduskomisjon, 2018.

(16)  Rijnhout L., Stoczkiewicz M., Bolger M., 2018, „Necessities for a Resource Efficient Europe“ (Ressursitõhusa Euroopa vajadused).

(17)  Euroopa Keskkonnaamet, 2018, „Waste prevention in Europe“ (Jäätmetekke vältimine Euroopas).

(18)  Euroopa Keskkonnabüroo, 2019, „Cool products don't cost the earth“ (Lahedad tooted ei ole väärt Maad).

(19)  OECD 2019.

(20)  Zink, T. ja Geyer, R., 2017.

(21)  Eurobaromeetri uuring, toiduohutus, juuni 2019.

(22)  „The external costs of banana production“ (Banaanitootmise välismõjud).

(23)  Pigou, A. C., 1920, „The Economics of Welfare“ (Heaoluökonoomika).

(24)  Euroopa Komisjon, „Väliskulude sisestamise strateegia“, COM(2008) 435 final.

(25)  Eurostat.

(26)  „Competition Policy and Sustainability: A study of industry attitudes towards multi-stakeholder collaboration in the UK grocery sector“ (Konkurentsipoliitika ja säästvus: uuring tööstusettevõtete suhtumise kohta mitme sidusrühma koostöösse Ühendkuningriigi toidusektoris), Fairtrade Foundation. London, Ühendkuningriik, aprill 2019.

(27)  Direktiiv 2014/24/EL.

(28)  Euroopa Komisjoni käsiraamat „Keskkonnahoidlik ostmine“.

(29)  Euroopa Komisjoni käsiraamat „Sotsiaalne ostmine“.

(30)  Euroopa Komisjoni teatis „Innovatsioonihangete suunised“, 2018.

(31)  St konkreetsed käitumismuutused, vastupidiselt inimeste avaldatud soovile käitumist muuta (uuringud kõnealusel teemal on kokku võtnud LE Europe et al.), 2018.

(32)  LE Europe, VVA Europe, Ipsos, ConPolicy ja Trinomics, 2018.

(33)  Vt joonealune märkus 1.

(34)  Euroopa Keskkonnaamet.

(35)  Euroopa Tarbijaliitude Amet (BEUC), 2020.

(36)  ELT C 106, 31.3. 2020, lk 1.

(37)  Rijnhout L., Stoczkiewicz M., Bolger M., 2018.

(38)  Ellen MacArthur Foundation, 2019.

(39)  ELT C 190, 5.6.2019, lk 9.

(40)  Gerritsen, E. ja Underwood, E., 2019, „What the Green Deal means for Europe's biodiversity“ (Mida tähendab roheline kokkulepe Euroopa bioloogilise mitmekesisuse jaoks). Allen, B. ja Charveriat, C. (2018)

A meaty challenge (Lihakas katsumus). Euroopa Keskkonnapoliitika Instituut (IEEP), Brüssel.

(41)  ELT C 81, 2.3.2018, lk 22.

(42)  Euroopa Keskkonnapoliitika Instituut (IEEP) ja Euroopa progressiivsete uuringute sihtasutus (FEPS).

(43)  ELT C 67, 6.3.2014, lk 23.

(44)  Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raport.

(45)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 165.

(46)  OECD, kodanikuühiskonna ja ametiühingute aruanded.

(47)  ELT C 3, 6.1.2001, lk 2.

(48)  Rõiva- ja jalatsisektori vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevad OECD hoolsuskohustuse suunised.

(49)  ELT C 47, 11.2. 2020, lk 30.

(50)  ELT C 190, 5.6.2019, lk 9.