Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Julgeolekuliidu tööstusmõõde“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 364/06)

Raportöör:	José CUSTÓDIO LEIRIÃO
Kaasraportöör:	Jan PIE

Täiskogu otsus	20.2.2020
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav tööorgan	tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI)
Vastuvõtmine CCMIs	26.6.2020
Vastuvõtmine täiskogus	16.7.2020
Täiskogu istungjärk nr	553
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/3/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Toetame uue Euroopa Komisjoni otsusekindlust liidu tehnoloogilise suveräänsuse suurendamisel ning rõhutame sellega seoses julgeolekusektori tähtsust. Tehnoloogiata ei ole julgeolekut ja Euroopa peab valdama oma julgeoleku jaoks üliolulisi tehnoloogiaid.

1.2.

Eesmärgi saavutamiseks kutsume Euroopa Komisjoni üles käivitama strateegia, millega tugevdatakse Euroopa tööstuslikku ja tehnoloogilist suutlikkust julgeoleku valdkonnas. See on väga vajalik eelkõige tundlikes sektorites, kus väljastpoolt Euroopat pärit tarnijatest sõltumine võib põhjustada julgeolekuriski. Strateegia peab toetama uue sisejulgeoleku strateegia eesmärke ja täiendama seda tööstusmõõtmega. See peaks aitama rahuldada Euroopa lõppkasutajate praegusi ja tulevasi võimealaseid vajadusi ning tegelema Euroopas selle sektori ees seisvate peamiste probleemidega, milleks on turu killustatus, pikaajalise suutlikkuse ja tehnoloogia kavandamise puudumine ning ELi poliitika ja rahastamisvahendite kehv sidusus.

1.3.

Julgeoleku tööstusstrateegia aluseks peaksid olema järgmised põhimõtted: a) uuendusliku julgeolekutööstuse olemasolu on väga oluline Euroopa tehnoloogilise suveräänsuse ja strateegilise autonoomia jaoks; b) julgeolek on suveräänsusküsimus, mida ei saa jätta üksnes turujõudude hooleks. Keeruliste kõrgtehnoloogiliste julgeolekulahenduste väljatöötamise suutlikkuse säilitamiseks on vaja poliitilist tahet ja meetmeid; c) COVID-19 pandeemia valguses peab vastupanuvõime ulatuslikele inimtegevusest tingitud õnnetustele ja loodusõnnetustele saama liidu peamiseks poliitiliseks prioriteediks ning seda on võimalik saavutada üksnes Euroopa julgeolekutööstuse toel. Strateegia tuleks välja töötada julgeolekuliidu osana ja see peaks tõhustama ELi poliitikat julgeoleku valdkonnas. Järgida tuleks terviklikku lähenemisviisi ja hõlmata järgmisi eesmärke:

—	hinnata Euroopa haavatavust ja liigset sõltuvust mittesõjalise julgeoleku valdkonnas;

—	uurida kujunemisjärgus tehnoloogiaid, et tuvastada võimalik mõju julgeolekule;

—	määratleda asendamatud elutähtsad tehnoloogiad, mille puhul Euroopa ei tohiks julgeolekukaalutlustel sõltuda kolmandate riikide tarnijatest;

—	määratleda julgeolekusektori strateegilised väärtusahelad;

—	kasutada ELi ameteid hooandjatena võimete plaanimisel ja riiklike nõuete ühtlustamisel;

—	kasutada ELi julgeolekuvahendeid (Sisejulgeolekufond, integreeritud piirihalduse fond, programmid „Digitaalne Euroopa“ ja „Euroopa horisont“, rescEU) sihipärasteks investeeringuteks elutähtsatesse julgeolekutehnoloogiatesse ja -rakendustesse;

—	kasutada muid ELi vahendeid (mh struktuurifondid, InvestEU) julgeolekuga seotud investeeringuteks (taristu), eelistatult Euroopa kaitserahastu loomise abil (analoogselt Euroopa ühendamise rahastuga);

—	kasutada Euroopa hankeid ja koordineerida riiklikke hankeid, et toetada asjaomast tööstusbaasi;

—	kasutada võimealaseid rahastamisvahendeid (nagu Sisejulgeolekufond ja integreeritud piirihalduse fond), et edendada ELi julgeolekualaste teadusuuringute turuleviimist väljaspool programmi „Euroopa horisont“;

—	määratleda võimalikud uued seadusandlikud algatused, näiteks elutähtsate infrastruktuuride kaitse direktiivi muutmine või võimalik linnade turvalisust käsitlev õigusakt;

—	koordineerida asjaomaseid ELi programme (kaitse-, julgeoleku-, kosmose-, kübervaldkonnas).

Sissejuhatus

1.4.

Euroopa julgeolekukeskkond on väga keeruline. Tänapäeva julgeolekuohud on sageli mitmetahulised, riikidevahelised, kiiresti arenevad ja raskesti prognoositavad. Need võivad tabada väga erinevaid sihtmärke kogu liidus (nt massiüritused, transport, elutähtis taristu, institutsioonid) ja pärineda väga erinevatest ohuallikatest (nt üksikkurjategijad, kuritegelikud organisatsioonid, terrorirühmitused, riigid), kelle motivatsioon võib olla väga erinev (nt geopoliitika, usul ine või poliitiline äärmuslus, majanduslikud või finantshuvid, vaimne häire) ning kes kasutavad oma halbade kavatsuste elluviimiseks kõikvõimalikke vahendeid (nt tulirelvad, isetehtud lõhkekehad, keemiline, bioloogiline, radioloogiline ja tuumaaine, küberrünnakud või väärinfo).

1.5.

Inimtegevusest tingitud julgeolekuohtudele lisanduvad loodusõnnetused, nagu üleujutused, põuad, tormid või pandeemiad, mis kujutavad endast kliimamuutuste, keskkonnareostuse ja loodusvarade ülekasutamise tõttu kasvavat ohtu. Loodusõnnetused on enamasti veelgi laastavamad kui inimtegevusest tingitud õnnetused ning ohustavad julgeolekut nii otseselt kui ka kaudselt.

1.6.

Julgeolekuohud on erinevad, samuti nagu julgeolekujõud ja nende võimealased vajadused. Samal ajal teevad julgeolekujõud sageli koostööd, olles näiteks esimesed reageerijad õnnetuste puhul, ning nad vajavad varustust, mis on koostalitlusvõimeline ja vastavuses nende ees seisva ohuga.

1.7.

Vaatamata oma mitmekesisusele on tänastel julgeolekuohtudel üks ühine joon: neid ei saa lahendada ilma tehnoloogilise toeta. Tehnoloogia ise ei suuda tagada julgeolekut, kuid meie keerukas ja ühendatud ühiskonnas on see hädavajalik võimaldaja kõigis julgeolekuvaldkondades ja julgeolekutsükli kõigis etappides (ennetamine, valmistumine, reageerimine ja taastamine). Selliste uute digitehnoloogiate nagu tehisintellekt, kvantandmetöötlus ja plokiahel kiire areng ja levik suurendab veelgi tehnoloogia tähtsust julgeoleku jaoks, kuna lisaks uute võimaluste loomisele suurendavad nad mitmekordselt ka haavatavust ja kahju tekitamise võimet.

1.8.

Ilma spetsialiseerunud julgeolekutööstuse eriteadmisteta on võimatu välja töötada tipptasemel tehnoloogiat, mida on vaja praeguste ja tulevaste julgeolekuohtudega toimetulekuks. Julgeolekutööstus on oluline partner, eriti keerukate julgeolekusüsteemide ja kõrgetasemeliste ohuallikate eest kaitsmise puhul.

1.9.

Julgeoleku tööstuslik ja tehnoloogiline baas on Euroopas sama mitmekesine kui nüüdisaegse ühiskonna ja majanduse julgeolekuvajadused. Sellesse kuuluvad igas suuruses ja erineva profiili ja spetsialiseerumisega äriühingud kogu liidust. Paljud neist tegelevad ka kaitse-, kosmose- või kommertsvaldkonna IT-tegevusega või on nende sektorite suuremate kontsernide tütarettevõtjad. Nad kõik arendavad ja toodavad kõrgtehnoloogilisi süsteeme ning pakuvad teenuseid, mida on vaja meie ühiskonna, ettevõtete, institutsioonide ja kodanike kaitseks igat liiki julgeolekuohtude ja õnnetuste eest. Hiljutises põhjalikus uuringus esitatud hinnangu kohaselt on ELi julgeolekusektori käive ligikaudu 200 miljardit eurot ja selles on töökohti 4,7 miljonile inimesele (1).

2.   Üldised märkused

2.1.

Liidul on majanduslik, kuid ka strateegiline huvi edendada elujõulist Euroopa julgeoleku tööstusbaasi. Mida tähtsam julgeolekuvaldkond, seda suuremat julgeolekuriski võib sõltuvus kolmandate riikide tarnijatest kaasa tuua. Äärmiselt oluline on kasutada usaldusväärsete allikate välja töötatud tehnoloogiaid, teenuseid ja seadmeid, iseäranis juhul, kui elutähtsat taristut ja riigiasutusi on vaja kaitsta ohu eest, mida kujutavad endast riigid või riigi toel tegutsejad.

2.2.

COVID-19 pandeemia kulg ning selle otsesed ja kaudsed tagajärjed on näidanud ka vajadust tugeva Euroopas asuva julgeolekutööstuse järele. Näiteks on laialdane üleminek digivahenditele märkimisväärselt suurendanud riiklike ja mitteriiklikike osalejate küberrünnakuid oluliste teenuste osutajate ja nende ettevõtete vastu. Suurendada tuleb kõigi ettevõtete ja institutsioonide digitaalsete protsesside kübervastupidavusvõimet ja -turvalisust – see on üks olulisemaid pandeemiast saadud õppetunde. Viiruse puhkemisest alates oleme jälle silmitsi väärinfo levitamise kampaaniatega, mida sageli rahastavad välisriikide valitsused ja mida ei saa tõhusalt tõkestada ilma keerukaid tehnoloogilisi vahendeid kasutamata. COVID-19 on toonud esile ka suure puudujäägi ELi kriisiohjamise suutlikkuses, näiteks keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumaine ühisvarude puudumine. Lühidalt öeldes on vaja arvukaid meetmeid, et suurendada Euroopa vastupanuvõimet ulatuslike õnnetuste korral. Kuna enamik neist meetmeist on tundliku loomuga, tuleb neid kindlasti rakendada usaldusväärsete tarnijate toel, kes tagavad varustuskindluse kriitilistel aegadel.

2.3.

Seepärast on liidul strateegiline huvi säilitada Euroopas tööstussuutlikkus, mis on vajalik, et tagada olulistes julgeolekuvaldkondades piisav strateegilise sõltumatuse tase ja tehnoloogiline suveräänsus. Samas ei ole praegustes turutingimustes selle strateegilise huvi rahuldamine kahjuks kerge. Vastupidi, Euroopa julgeolekuturu eripära tõttu on ettevõtjatel sageli raske luua asjaomaste tehnoloogiate jaoks elujõulisi ärivõimalusi.

2.4.

Äriperspektiivist vaadatuna on nõudlus kulukate tipptasemel julgeolekutoodete järele piiratud. Kuna eraettevõtjad püüavad pidevalt kulusid vähendada, piirduvad nad julgeolekuinvesteeringute puhul tavaliselt rangelt vajalikuga ja eelistavad odavaimat valmistoodet (sageli kolmandate riikide tarnijatelt).

2.5.

Julgeolekuturu üldsuse nõudluse poolel on väga erinevaid ostjaid ja lõppkasutajaid, kellest enamikul on piiratud hanke-eelarve ja väikesed tellimused ning kes on seadusega kohustatud ostma odavaima hinnaga. Lisaks puudub valdaval enamikul avaliku sektori julgeolekuklientidel suutlikkuse arendamise kava. Nad ostavad valmistooteid oma esmavajaduste rahuldamiseks, mõtlemata pikemalt selle üle, kuidas ohud ja tehnoloogia võivad tulevikus areneda, rääkimata investeeringutest oma valmisolekusse.

2.6.

Julgeolekunõudluse mõlema poole eripära tulemusena on elutähtsate tehnoloogiate ja rakenduste turg väike. Keerukad julgeolekulahendused on sageli kohandatud ühele kliendile või väga vähestele klientidele, mistõttu tootmismaht ja mastaabisääst on väga minimaalsed. Parimal juhul saab sellistes süsteemides kasutatavaid tehnoloogiaid kasutada muudes, vähem tundlikes rakendustes laiema ärikliendituru jaoks. Seega ei võimalda praegused turutingimused hoida ELis tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi, mis suudaks arendada julgeolekusuutlikkust, mida Euroopa vajab oma välispiiride, territooriumi ja kodanike kaitsmiseks. See õõnestab julgeolekuliidu usaldusväärsust ja nõuab tõhusamaid ELi meetmeid.

ELi julgeolekupoliitika hetkeseis

2.7.

Alates Euroopa julgeoleku tegevuskava käivitamisest 2015. aasta aprillis on EL püüdnud saavutada tõelist julgeolekuliitu, mis pakub vahendid, taristu ja keskkonna, mille abil liikmesriikide ametiasutused saavad ühiste probleemide lahendamiseks tulemuslikult koostööd teha, kaitstes samal ajal kodanike õiguseid ja vabadusi (2). Juba algatuste suur arv selles valdkonnas näitab, et julgeolekust on kindlasti saanud liidu üks peamisi poliitilisi prioriteete: — terrorismivastase võitluse direktiiv (3), — muudetud eeskirjad rahapesuvastase võitluse kohta (4), — Schengeni infosüsteemi (SIS) loomine (5), — ELi infosüsteemide koostalitlusvõime julgeoleku, piiride ja rände valdkonnas (6), — Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ameti (eu-LISA) loomine (7), — küberturvalisust käsitlev õigusakt (8), — tugevam Euroopa piiri- ja rannikuvalve (Frontex) (9), — ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) (10). Neile algatustele lisanduvad juba olemasolevad programmid ja rahastamisvahendid, nagu Sisejulgeolekufond.

2.8.

Komisjoni ettepanek järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta sisaldas peamiste asjaomaste eelarveridade märkimisväärset suurendamist (nt 35,3 miljardit eurot piiri- ja rändehaldusele, 4 miljardit eurot sisejulgeolekule ja 15,6 miljardit eurot vastupanuvõimele ja kriisile reageerimiseks) võrreldes eelmise raamistikuga (11). Liit rahastab programmi „Euroopa horisont“ raames veel üht julgeolekualaste teadusuuringute programmi, mis on juba andnud olulise panuse tulevase julgeolekuvõime kujundamisse ja arendamisse programmi „Horisont 2020“ raames.

2.9.

Euroopa Komisjon teeb ka ettepaneku oluliselt suurendada kulutusi digitehnoloogiale (nt programmid „Euroopa horisont“ või „Digitaalne Euroopa“), et parandada Euroopa tehnoloogilist suveräänsust strateegilistes valdkondades. Sellega seoses teatas komisjon ka kavatsusest edendada kosmose-, kaitse- ja julgeolekusektori koostoimet.

2.10.

Tehnoloogiline suveräänsus on oluline mõiste ka Euroopa uues tööstusstrateegias, milles komisjon rõhutab, et Euroopa „digiüleminek, julgeolek ja tulevane tehnoloogiline suveräänsus sõltuvad meie strateegilistest digitaristutest“ ning teatab, et „toetab ka Euroopa tööstuse tuleviku jaoks strateegiliselt oluliste progressi võimaldavate tehnoloogiate arendamist“ (12).

Konkreetsed märkused

2.11.

ELi pädevus julgeoleku valdkonnas on endiselt piiratud ja väga sageli seisneb üksnes koordineerivas rollis riiklike ametiasutuste vahel. Seetõttu on julgeolekupoliitika endiselt killustatud ja sageli ebatõhus. Sama kehtib ka muudes julgeoleku seisukohast olulistes sektorites, näiteks rahvatervis.

2.12.

Julgeolek on ELi poliitiline prioriteet, millel puudub tööstuslik mõõde. Julgeolekuga on seotud muljetavaldavalt palju märkimisväärse eelarvega poliitikameetmeid ja rahastamisvahendeid. Kahjuks puuduvad nii võimealaste vajaduste koordineerimine kui ka asjaomast tööstuslikku ja tehnoloogilist baasi toetav sidus poliitika. Julgeolekuliitu käsitlevast arutelust on puudunud sellised mõisted nagu tööstuse konkurentsivõime, strateegiline autonoomia, võimete plaanimine ja elutähtsad tehnoloogiad ning neid ei ole kunagi peetud julgeolekuga seotud rahastamisprogrammide eesmärkideks.

2.13.

Komisjoni 2012. aasta innovatiivse ja konkurentsivõimelise julgeolekupoliitika tegevuskava oli ambitsioonitu, piiratud ulatusega ja seetõttu märkimisväärse mõjuta.

2.14.

ELi julgeoleku-uuringute programm koondab märkimisväärseid vahendeid, kuid selles esineb tõsiseid puudusi. Teadusuuringute tulemuste levik turul on endiselt suur probleem, sest puudub ühine julgeolekuvõimete planeerimise protsess, mis aitaks tugevdada avaliku sektori lõpptarbijate nõudlust, ja muude võimete suurendamiseks mõeldud ELi vahendite süsteemne kasutamine julgeolekulahenduste kasutuselevõtu toetamiseks.

2.15.

Uus sisejulgeoleku strateegia suunab ELi julgeolekupoliitikat ja peaks seetõttu püüdma need vajakajäämised kõrvaldada. Lisaks peaks see käsitlema tehnoloogia kiiret arengut ja selle mõju julgeolekule, survestama julgeolekuvõime vajaduste ühise määratluse loomist ja soodustama Euroopa koostööd nende vajaduste rahuldamiseks. See tugevdaks julgeolekuliitu, aitaks märkimisväärselt kaasa tõelise julgeoleku siseturu loomisele ja toetaks konkurentsivõimelise julgeolekutööstuse säilimist Euroopas.

2.16.

Tööstus on tehnoloogia lahendusteks muutmisel asendamatu. Seepärast peaks suveräänsuse põhivaldkondi hõlmav ambitsioonikas tööstuspoliitika olema liidu poliitiline prioriteet. Sellise poliitika väljatöötamine on eriti pakiline julgeolekusektori jaoks, mis kannatab praegu tõsiste turutõrgete all, tehes elutähtsa tööstus- ja tehnoloogilise suutlikkuse säilitamise väga raskeks.

2.17.

Seepärast kutsume Euroopa Komisjoni üles töötama välja konkreetse julgeolekuvaldkonna tööstusstrateegia, et toetada uut sisejulgeoleku strateegiat ja muuta julgeolekuliit tõhusamaks. See tööstusstrateegia peaks olema ambitsioonikas ja terviklik ning tagama, et kõik asjakohased poliitikameetmed ja vahendid toetaksid liidu tehnoloogilist suveräänsust elutähtsates julgeolekuvaldkondades. Samuti peaks see tagama, et kõik ELi julgeolekuvahendid (Sisejulgeolekufond, integreeritud piirihalduse fond, rescEU) hõlmaksid tööstusmõõdet ning kõik tehnoloogiaga seotud programmid („Digitaalne Euroopa“, „Euroopa horisont“) sisaldaksid julgeolekumõõdet. See aitaks rahuldada avaliku sektori klientide julgeolekuvajadusi, pakuks Euroopa tööstusele uusi võimalusi ja lihtsustaks õigeaegset toimetulekut kujunemisjärgus tehnoloogiate julgeolekumõjudega.

2.18.

Selleks tuleb täpsemalt määratleda tehnoloogilise suveräänsuse mõiste ja see kasutusele võtta. Komisjoni praegune keskendumine digitehnoloogiale on teretulnud, kuid ei peaks sellega piirduma. Esmatähtsad peaksid olema kõik olulised tehnoloogiad suveräänsuse põhivaldkondades, nimelt julgeolek, kaitse ja kosmos. Kontseptsiooni tuleks käsitleda ka COVID-19 pandeemia valguses ja strateegilised eesmärgid peaksid sisaldama vastupanuvõimet.

2.19.

Komisjoni uus Euroopa tööstusstrateegia sisaldab elemente, mis on olulised tehnoloogilise suveräänsuse edendamiseks elutähtsates julgeolekuvaldkondades. Eelkõige tuleks strateegilise väärtusahela kontseptsiooni kasutada tervikliku lähenemisviisi raamistikuna, hõlmates kogu tööstustsükli, alates elutähtsate materjalide tarnimisest kuni tööstuslikuks muutmise ja hoolduseni, ning koordineerides kõigi sobivate poliitikavahendite kasutamist, sealhulgas välismaiste otseinvesteeringute kontroll.

2.20.

Järgmine mitmeaastane finantsraamistik tuleb kohandada COVID-19 (järgse) ajastu vajadustele ning seda tuleb teha ka mitmeaastasest finantsraamistikust toetatavate poliitikameetmete ja sellest rahastatavate programmide puhul. Eelnevalt määratletud prioriteedid ja vahendid tuleb uuesti läbi vaadata ning õppust tuleks võtta Euroopas pandeemiaga toimetulekul ilmnenud raskustest. See kehtib ka julgeolekuliidu ja uue sisejulgeoleku strateegia kohta, mis peaksid rohkem rõhutama vajadust tehnoloogilise suveräänsuse ja vastupanuvõime järele.

2.21.

Et pandeemiast tingitud majanduslangusest üle saada, peaks EL järgmise eelarvetsükli jooksul keskenduma kõrgtehnoloogiasektoritesse investeerimisele, kuna neil on suurim lisaväärtus ja mitmekordistav mõju majandusele tervikuna (13). ELi julgeolekuvaldkonna tööstusstrateegia, mis aitab muuta Euroopa autonoomsemaks ja vastupidavamaks, sobib selle lähenemisviisiga täiuslikult ning tuleks seetõttu liidu COVID-19 taastekava raames kiiremas korras käivitada.

---

(1)  Sektori mitmekesisuse tõttu puudub praegu julgeolekutööstuse selge määratlus ja turu suurust saab hinnata üksnes ligikaudselt. Tööstusharu metodoloogilist klassifitseerimist takistavad mitmed tegurid: 1) julgeolekutööstus ei ole hõlmatud peamiste statistikanomenklatuuridega (NACE, Prodcom jne); 2) julgeolekuga seotud toodete tootmine on hajutatud paljude eri rubriikide vahel ning kõnealuseid rubriike käsitlevas statistikas ei eristata julgeolekuga seotud tegevusi sellega mitteseotud tegevustest; 3) Euroopa tasandil puudub sellelt tööstuselt endalt pärinev statistiline andmebaas. Vt uuring Euroopa julgeoleku tehnoloogilise ja tööstusliku baasi statistiliste andmete väljatöötamise kohta, Ecorysi lõpparuanne Euroopa Komisjonile, rände ja siseasjade peadirektoraat, juuni 2015.

(2)  Komisjoni teatis „Euroopa julgeoleku tegevuskava elluviimine, et võidelda terrorismi vastu ning liikuda tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu poole“, Brüssel, 20.4.2016, COM(2016) 230 final; https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:9aeae420-0797-11e6-b713-01aa75ed71a1.0007.02/DOC_1&format=PDF.

(3)  Direktiiv terrorismivastase võitluse kohta (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6).

(4)  Direktiiv finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamise kohta (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

(5)  Määrus, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist piirikontrolli valdkonnas (ELT L 312, 7.12.2018, lk 14) ja määrus, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist politseikoostöös ja kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös (ELT L 312, 7.12.2018, lk 56).

(6)  Määrus koostalitlusvõime kohta (piirid ja viisad) (ELT L 135, 22.5.2019, lk 27) ja määrus koostalitlusvõime kohta (politsei- ja õiguskoostöö, varjupaik ja ränne) (ELT L 135, 22.5.2019, lk 85).

(7)  Määrus, mis käsitleb Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ametit (eu-LISA) (ELT L 295, 21.11.2018, lk 99).

(8)  Määrus ENISA (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimise kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 15).

(9)  Määrus Euroopa piiri- ja rannikuvalve kohta (ELT L 295, 14.11.2019, lk 1).

(10)  Määrus Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteemi loomise kohta (ELT L 236, 19.9.2018, lk 1).

(11)  Jooksevhindades. Vt komisjoni teatis „ELi eelarve, mis toetab Euroopa majanduse taastekava“, Brüssel, 27.5.2020 COM (2020) 442, final: https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:4524c01c-a0e6-11ea-9d2d-01aa75ed71a1.0016.02/DOC_1&format=PDF.

(12)  Komisjoni teatis „Euroopa uus tööstusstrateegia“, Brüssel, 10.3.2020, COM (2020) 102 final https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0102&qid=1591365850977&from=ET.

(13)  Vt näiteks „Il ruolo dell’innovazione et dell’alta technologia in Italia nel confronto con il contesta internazionale“, Centro economia digitale, Rooma, oktoober 2019.