Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lühikeste ja alternatiivsete toidutarneahelate edendamine ELis: agroökoloogia roll“

(omaalgatuslik arvamus)

(2019/C 353/11)

Raportöör: Geneviève SAVIGNY

Täiskogu otsus	24.1.2019
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	28.6.2019
Vastuvõtmine täiskogus	17.7.2019
Täiskogu istungjärk nr	545
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	135/7/21

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab käesolevas arvamuses, et lühikesed tarneahelad ja agroökoloogia on Euroopa põllumajanduse uued väljavaated. Kuigi need uuenduslikud põhimõtted on vastuolus toidusüsteemide üleilmastumisega, on neid enam kui 50 aastat kujundatud, paljudes riiklikes ja Euroopa uurimisprogrammides uuritud, nende arendamist on toetatud avaliku ja erasektori vahenditega ning nad meelitavad nendesse süsteemidesse üha rohkem põllumajandustootjaid. Seega on agroökoloogia ja lühikesed tarneahelad näidanud oma suutlikkust ja asjakohasust toiduprobleemide lahendamisel. Järgmise kümne aasta jooksul (aastani 2030) võivad need olla jätkusuutlike toidusüsteemide poliitika ja kestliku arengu eesmärkide saavutamise oluline sammas.

1.2.

Kogu Euroopas arenevad uuenduslikud süsteemid, mis tarbijaid ja tootjaid üksteisele lähendavad, nagu kogukonna toetatud põllumajanduse süsteemid ja muud nn toidukorvi mudelid. Paljud sellised tootjad tegelevad mahepõllumajandusega või kasutavad keskkonnasäästlike meetodite muid ametlikult tunnustamata vorme. Sageli osalevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes juurutavad toidu kohaliku haldamise süsteeme, mis ühendavad eri osalejaid ja soodustavad kohalike toodete kasutamist toitlustamisteenuse osutamisel. Müük lühikeses tarneahelas on väikestruktuuride jaoks reaalne võimalus suurendada põllumajandusettevõtete lisaväärtust ja kasumlikkust. Selline ümberpaigutamine loob töökohti ja muudab aktiivseks kohaliku elu, milles selles valdkonnas tegevad põllumajandustootjad jõuliselt osalevad. Tarbijate jaoks on see värskete ja kvaliteetsete toodete allikas, mis on rikas ajaloo ja inimsuhete poolest, ning see on viis, kuidas tekitada huvi toidu ja toodete väärtuse ning nende kohta teadmiste omandamise vastu.

1.3.

Selline tootmis- ja turustamisviis ei sobi kõikidele põllumajandusettevõtetele tootmisviisi, geograafilise asukoha või selle tõttu, et puudub linnaelanikkond, kes suudab ära tarbida näiteks kogu veini või oliiviõli, mis täiel määral põllumajanduslikus piirkonnas toodetakse. Ka ei asenda see vajadust mujal toodetud toidu järele. Pikemates tarneahelates on tarbijate valiku hõlbustamise ja hindamise aluseks Euroopa kvaliteedimärgise süsteemid (kaitstud geograafiline tähis, kaitstud päritolunimetus, garanteeritud traditsiooniline toode).

1.4.

Selles kontekstis märgib komitee, et agroökoloogia on kujunenud uueks toidu- ja põllumajandusparadigmaks. Teadus, tehnika ja sotsiaalne liikumine – agroökoloogia puudutab toidusüsteemi tervikuna ja selle eesmärk on tuua tootja oma keskkonnale lähemale, säilitades või isegi taastades agro-öko-sotsiaalsüsteemi keerukust ja rikkust. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni edendatav ning paljude uuringute ja konverentside teemaks olev agroökoloogia areneb Euroopas jõudsalt, sealhulgas institutsioonilisel tasandil riiklike põllumajandusarengu programmide raames.

1.5.

Komitee on seisukohal, et agroökoloogia on Euroopa põllumajanduse tulevik, mille poole peab püüdlema ja mille areng sõltub loomuldasa loodusvarade säilitamisest. Sellistest edukatest mudelitest nagu mahepõllumajandus (välja arvatud teatavad n-ö tööstusliku mahepõllumajanduse tuletised), permakultuur ja muud traditsioonilised põllumajandussüsteemid inspireeritud meetmeid üleminekul sisendite vähendamisele, pinnase taaselustamisele, mitmekesiste põllukultuuride kasvatamisele ja elurikkuse kaitsele tuleb julgustada ja väärtustada.

1.6.

Komitee soovib, et agroökoloogia projekt viiakse ellu ELi tasandil ja et see tugineks struktureeritud tegevuskavale, milles kasutatakse erinevaid hoobasid kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil. Selle tegevuse raamistiku võib anda komitee edendatav terviklik toidupoliitika. Olulised meetmed hõlmavad järgmist: — rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemine individuaalsete või kollektiivsete seadmete (ühise põllumajanduspoliitika teine sammas) paigaldamiseks; — toidualaste õigusaktide kohaldamine väiketootjatele sobival viisil, paindlikkusega väiketootjate, samuti märgistamisnõuete jms osas; — töötlemise, otseturustamise ja agroökoloogiaga seotud asjakohaste haridus- ja nõustamisteenuste loomine või tugevdamine; — põllumajandustootjate vahetusvõrgustike edendamine; — teadustegevuse suunamine agroökoloogia ja lühikestes tarneahelates osalevate tootjate vajadustele. — Territoriaalsel tasandil tuleb kehtestada kohandatud konkurentsieeskirjad, et hõlbustada lühikeste ja kohalike tarneahelate põhise toitlustusteenuse pakkumist.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Komitee kahes arvamuses (1) rõhutati vajadust töötada ELis välja terviklik toidupoliitika, mis põhineb mitmel sambal, sealhulgas lühemate toidutarneahelate väljatöötamisel.

2.2.

Kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehakse alternatiivsete toidusüsteemide ja lühikeste toidutarneahelate toetamiseks üha rohkem algatusi. Terviklik toidupoliitika peaks tuginema ühisele juhtimisele kõigil tasanditel – kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, ning seda stimuleerima ja arendama. Selline lähenemisviis võimaldaks luua neile algatustele soodsa keskkonna, olenemata nende mahust, ja see on vajalik kestliku arengu eesmärkide täitmiseks Euroopas.

2.3.

Selles kontekstis kerkib agroökoloogia esile kui uus põllumajandus- ja toiduparadigma, mis kaasneb nende uute toiduainete tarnimise ja tootmise tavadega.

2.4.

Käesoleva arvamuse eesmärk on jälgida tootjate ja tarbijate üksteisele lähenemist lühemates tarneahelates ja agroökoloogia arengut, et teha kindlaks tingimused ja vahendid toidusüsteemi suunamiseks kestliku arengu eesmärkide täieliku täitmise poole.

3.   Lühikeste tarneahelate areng

3.1.

Euroopa Liit määratleb maaelu arengu poliitikas (määrus (EL) nr 1305/2013) lühikese tarneahela järgmiselt: „tarneahel, mis hõlmab piiratud arvu ettevõtjaid, kes kohustuvad tegema koostööd, arendama kohalikku majandust ning tihedaid geograafilisi ja sotsiaalseid suhteid tootjate, töötlejate ja tarbijate vahel“ (2).

3.2.

Toiduainete turustamises on alates 1990. aastate lõpust toimunud põhjalikud muutused. Parem toidualane haridus ning halbade põllumajandus- ja agrotööstustavadega seotud järjestikused tervishoiukriisid on toonud kaasa selle, et üha suuremal hulgal tarbijatel on uued kvaliteedikriteeriumid, mis on seotud tervise ja kestliku arenguga (3). Põllumajandusturgude liberaliseerimine, hindade suur volatiilsus, sageli omahinnast madalamal tasemel, ja põllumajandustegevusest saadavad väikesed sissetulekud, pidades samas silmas tarbijate kasvavat muret tervisliku ja kvaliteetse toidu pärast, on pannud mõningaid põllumajandustootjaid oma tootmis- ja turustamismudeleid edasi arendama. Mitmekesisemaks muutumist on märgata kogu tarneahelas tootmisest tarbimiseni. Ilmuvad uued põllumajandustooted, tootjatel tuleb ise uusi turge leida või leiutada uusi viise lühikestes tarneahelates müümiseks, et inimkapitali tehtavad ja rahalised investeeringud mitmekesistamisse oleksid tasuvad, samuti arenevad tavad kestlikkuse poole, mida tõukab tagant tootjate ja tarbijate vastastikune lähenemine. Aastal 2015 tõi Euroopa Parlamendi uuringuteenistus esile, et 15 % põllumajandustootjatest müüs poole oma toodangust lühikestes tarneahelates, ning Eurobaromeetri 2016. aasta uuringust nähtub, et neli ELi kodanikku viiest leiab, et põllumajandustootja rolli tugevdamine põllumajandusliku toidu ahelas on oluline. Lühikesed tarneahelad leiavad Euroopas järjest enam toetuspinda, kuid see toimub riikide vahel ebavõrdselt.

3.3.

Samuti on väga arvukalt otsemüügi vorme. Lisaks traditsioonilistele vormidele põllumajanduslikus majapidamises või väljaspool seda arenevad ka uued algatused. Üks viimase 20 aasta kõige dünaamilisemaid innovatsioonisektoreid on kohalikud ja solidaarsed partnerlused, mis seovad tarbijaid ja tootjaid lepingupõhiselt n-ö toidukorvide tarnimiseks, mis hõlmab eelkõige mahepõllundustooteid ning mille on kokku koondanud ja välja arendanud rahvusvaheline organisatsioon Urgenci. Ka on mitmes riigis tehtud kollektiivseid algatusi, mis muudavad sektorit dünaamilisemaks laatade või kohalike ürituste korraldamise kaudu, näiteks võrgustik Campagna amica Itaalias. Väga oluline on ühistusektori panus. See on sektor, mis köidab noori ning uusi elanikke, kes on sageli entusiastlikud.

3.4.

Lühikeste toidutarneahelate väga positiivset mõju toonitati eelpool nimetatud arvamuses, (4) eelkõige seoses toodete värskuse ning organoleptiliste omaduste ja toiteväärtusega. Pärast enam kui 30 aastat kestnud üleilmastunud toidusüsteemi arengut paistab olevat tunnustatud ja jagatud seisukoht, et tootjate ja tarbijate tihedamad sidemed ja kohalikud süsteemid avaldavad palju kasulikku mõju. Lühikesed tarneahelad parandavad väikepõllumajandusettevõtete lisaväärtust ja kasumlikkust, võimaldavad müüa kindlaksmääratud tooteid, mille taga on oma lugu, mida rääkida tarbijatele, kes on valmis rohkem maksma, ning elavdavad maapiirkondi ja loovad sotsiaalseid sidemeid. Toidutootmise ja turustamisahelate kvaliteedi parandamine muudab tarbijad toidu väärtuse ja raiskamise suhtes vastutustundlikumaks, aidates seeläbi vähendada toidutootmise mõju kliimamuutustele.

3.4.1.

Selline turustusviis avaldab positiivset mõju tervele kogukonnale (luuakse töökohti, mida ei saa mujale üle viia, hoitakse lisaväärtus piirkonnas, suureneb atraktiivsus turistide või kohalike elanike silmis). Seda laiemat välismõju tuleb piirkondade lühikeste ja dünaamiliste tarneahelate arengu toetamisel arvesse võtta.

3.4.2.

Lühikeste tarneahelate algatusi on arvukalt ning need põhinevad jätkuvalt struktureeritud sotsiaalsetel, korralduslikel ja territoriaalsetel uuendustel. Paljudes uuringutes rõhutatakse territoriaalset mõõdet ja kollektiivset identiteeti nende jätkusuutlikkuse ja püsivuse võtmeteguritena. Seega on eelkõige oluline pakkuda vahendeid kohalikul juhtimisel põhinevate ning osalejaid endid esindavate territoriaalsete toidusüsteemide loomiseks (5).

3.5.

Internetist on saanud lühikeste tarneahelate jaoks uus avastus- ja innovatsioonivaldkond. Seda on viimase kümmekonna aasta jooksul hakatud laialdaselt kasutama ka lühikeste toidutarneahelate puhul. Kuna see pakub klassikalisest taluturust laiemat turgu, võimaldab see kaubavahetust parandada ja hõlbustada. Viimase viie aasta jooksul on tekkinud hulgaliselt veebipõhiseid tellimisplatvorme. Need toiduainetega kauplemise kohad võimaldavad luua tootjate ja tarbijate vahel otsese suhte, seda eelkõige toodete puhul, mis on olemas ainult kohapeal. Need võivad võimaldada tootjatel, aga ka tarbijatel omavahel koonduda, et grupiviisiliselt osta/müüa, hõlbustades seeläbi lühikeste toidutarneahelate logistikat. Digiüleminek puudutab ka toodete valmistamist ja töötlemist.

4.   Agroökoloogia – põllumajanduse uus käsitlusviis

4.1.

Roomas 2018. aastal korraldatud teisel agroökoloogia rahvusvahelisel sümpoosionil pakkus ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon välja järgmise määratluse: „Agroökoloogia seisneb ökoloogiliste kontseptsioonide ja põhimõtete rakendamises viisil, mis võimaldab optimeerida taimede, loomade, inimeste ja keskkonna vastastoimet, unustamata seejuures sotsiaalseid aspekte, mida tuleb selleks, et toidusüsteem oleks kestlik ja õiglane, arvesse võtta. Luues koostoimet, saab agroökoloogia mitte ainult aidata kaasa toidutootmisele, toiduga kindlustatusele ja piisavale toitumusele, vaid võimaldab ühtlasi taastada ökosüsteemi teenuseid ja elurikkust, mis on säästva põllumajanduse seisukohast keskse tähtsusega“ (6).

4.2.

Agroökoloogia tugineb kolmele peamisele mõõtmele. Esimene on agroökoloogia, mis tekkis alates 1920. aastatest mitme teadusharu (füüsika, keemia, ökoloogia, ruumiline planeerimine) kogumina, milles käsitletakse põllumajandust agro-ökosüsteemide keerukate vastasmõjusüsteemide kaudu. Teine mõõde on agroökoloogia kui teatavad kestlikud põllumajandustavad, millega optimeeritakse ja stabiliseeritakse saaki. Agroökoloogia kolmas mõõde on selle esinemine sotsiaalse liikumisena, mis püüab saavutada toiduga isevarustamist ning põllumajanduse uusi mitmeotstarbelisi rolle (7). Agroökoloogia on arenenud ka toiduprobleemide parema lahendamise poole, mida tõendavad sellised dokumendid nagu „Redesigning the food system“ (Hill, 1985) ja Steve Gliessmani „Agroökoloogia, jätkusuutlike toidusüsteemide ökoloogia“.

4.3.

Agroökoloogia toetub ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni määratletud ja kindlaks tehtud kümnele põhimõttele, mille eesmärk on „aidata riikidel oma toidu- ja põllumajandussüsteeme ümber kujundada, laiendada säästvat põllumajandust ning saavutada nälja kaotamise eesmärk ja mitu muud kestliku arengu eesmärki: — mitmekesisus, koostoime, tõhusus, vastupanuvõime, ringlussevõtt, koosloomine ja teadmiste vahetamine (kirjeldab agroökoloogiliste süsteemide, alustavade ja uuenduslike lähenemisviiside ühiseid omadusi); — inim- ja sotsiaalsed väärtused, toidukultuur ja -traditsioonid (kontekstipõhised omadused); — ring- ja solidaarsusmajandus, vastutustundlik valitsemine (võimaldav keskkond). Agroökoloogia kümme elementi on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad“ (8).

4.4.

Nende kümne põhimõtte alusel saavad paljud põllumajandustootjad end määratleda agroökoloogia alla: mahepõllumajandus, kus kasutatakse samu põhimõtteid standarditud raamistikus (ELi määrus mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) (9), biodünaamiline ja integreeritud põllumajandus, agrometsandus, kus kombineeritakse kultuure ja puukultuuride kasvatamist, või permakultuur. Neil kõigil on ühine alus, mis seisneb keerukas ja süsteemses lähenemisviisis põllumajandusele alates toiduainete tootmisest kuni nende tarbimiseni. Rõhutada tuleb muldade kvaliteedi ja elujõulisuse säilitamise keskset rolli nendes põllumajandusvormides. Agroökoloogia tähistab põllumajanduses paradigma muutust, eesmärgiga võidelda kliimamuutuste vastu, taastada elus ökosüsteemid ja kaitsta vett, mulda ja kõiki ressursse, millest põllumajanduslik tootmine sõltub. Soodustada tuleks kõiki põllumajandustootjate kohustusi, mille eesmärk on ökosüsteemi tavade ja seoste läbivaatamine, et vähendada negatiivset ja suurendada positiivset välismõju. Keemiliste sisendite vähendamine, suurema mitmekesisuse kasutuselevõtt külvikordades, keskkonda säästev põllumajandus ja elurikkuse säilitamine on sammud, mille astumist tuleb julgustada, et kujundada kõik Euroopa põllumajandusettevõtted ümber agroökoloogiliseks.

4.5.

Ladina-Ameerikas 1970.–1980. aastatel sellistest organisatsioonidest nagu Via Campesina välja kujunenud sotsiaalne liikumine pani alguse selle toidusüsteemikäsitluse hüppelisele rahvusvahelisele arengule nimetatud kolmes mõõtmes (teaduslik, tehniline ja sotsiaalne). Selle liikumisega liitus ka Euroopa. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon korraldas 2014. aasta septembris Roomas esimese sümpoosioni „Agroökoloogia toiduga kindlustatuse ja piisava toitumuse jaoks“, millele järgnes mitu piirkondlikku seminari, sealhulgas 2016. aasta novembris Budapestis toimunud Euroopa seminar. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon kutsub üles agroökoloogiat arendama, et saavutada kestliku arengu ja Pariisi kokkuleppe eesmärgid. Järgmine üritus toimub Euroopas 2019. aasta lõpus. Euroopa teadusuuringute programm „Horisont 2020“ hõlmas mitut agroökoloogia, mahepõllumajanduse ja lühikeste tarneahelatega seotud teemat ning Euroopa innovatsioonipartnerlus põllumajanduses (EIP-Agri), mis uuris samuti neid teemasid põllumajandusarengu kontekstis, korraldab järgmise agroökoloogiat käsitleva põllumajandusinnovatsiooni tippkohtumise Prantsusmaal 2019. aasta juunis.

4.6.

Agroökoloogia on järk-järgult institutsionaliseerunud, seda eriti Prantsusmaal (10). Lisades selle Prantsuse maaelu seadustikku ning andes sellele õiguslikud ja rahalised vahendid, on Prantsusmaa teinud agroökoloogiast oma põllumajandusarengu keskpunkti (11). Rahalised vahendid ja mitme Prantsuse eriprogrammi suunitlus on loonud ja toetanud hulgaliselt dünaamilisi projekte, kus põllumajandustootjate ühendused võtavad suuna säästlikuma põllumajandusarengu ja põllumajandusliku tootmise poole (12).

4.6.1.

Agroökoloogias saavutatavate positiivsete tulemuste seas, mida rõhutatakse akadeemilistes töödes ning mida vahendavad arenguasutused, võib täheldada järgmisi: — põllumajandustootjatele: muldade viljakuse kasv, tootmiskulude vähenemine, suurem otsustusautonoomia, põllumajandussüsteemide ilmastikutingimustele vastupanuvõimelisemaks muutumine ja kutseala taasväärtustamine; — tarbijatele: toidu ja vee tervisealane ja toitevääruslik kvaliteet, elurikkuse ja maastike säilimine ning kindlustunne põllumajandustavade suhtes (kariloomad või põllukultuurid) (13).

4.6.2.

Neid tulemusi tugevdab agroökoloogiliste projektidega loodav kollektiivne mõõde, mis kaasab põllumajandustootjad nende kontekstis ettepanekuid tegeva ja innovatiivse jõuna, kes soovib paremini toime tulla ning vähendada oma tootmiskulusid. Internetiplatvormid (14) võimaldada saada kasu koostatud tehnilistest ja teaduslikest uuringutest ning selle ülemineku läbi teinud põllumajandustootjate tunnistustest, unustamata kollektiivsete koolituste ja kogukondliku aja mõju.

4.6.3.

Tulevaste põllumajandustootjate koolitus riiklikes põllumajanduskoolides peab hõlmama eesmärki aidata kaasa agroökoloogia arengule. Sellel teemal on olemas järjest rohkem pedagoogilist materjali (15) ning õpilased on üha enam valmis oma tulevases kutsealases elus agroökoloogilist üleminekut ja tootmist eelistama (16). Prantsuse agroökoloogilise ülemineku programm näeb ette õpilaste toitumise parandamise, kasutades põllumajanduskoolide sööklate menüüdes kohalikku toodangut, mis suurendab õpilaste teadlikkust toiduteemade kohta.

4.6.4.

Selleks et toetada üleminekut piirkondade tasandil, lõi Prantsuse valitsus piirkondlikud toiduprojektid, kus vabalt moodustatud kogukonnad kavandavad tegevusi, mis on vajalikud kohaliku toidusüsteemi parandamiseks. Näib, et hoolimata ebapiisavatest vahenditest äratavad programmid huvi ning tulemused on julgustavad.

4.7.    Lühikesed tarneahelad ja agroökoloogia – seotud üleminekud

4.7.1.

Agroökoloogiat iseloomustab eeskätt vastastikku täiendavate toodete mitmekesisus põllumajandusettevõtete tasandil. Olgu tegemist loomakasvatussaaduste või põllukultuuridest saadud toodetega, oluline on luua uusi turge ning neid kinnistada. Nii paistavad lühikesed tarneahelad olevat sellele üleminekuprobleemile asjakohaseks lahenduseks.

4.7.2.

Viimasena tasub rõhutada, et agroökoloogia ja lühikeste tarneahelate ühendamine Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil viib praegusel ajal toiduvaldkonna kohaliku juhtimise tärkamiseni, mis hõlmab uusi viise osalejate kaasamiseks. Need menetlused linnade taasühendamiseks nende lähedal asuvate toidutootmispiirkondadega on töös juba paljudes kohtades: Itaalias Milanos, Prantsusmaal Montpellier’s, Belgias Gentis, Brüsselis ja Liège’is ning Kanadas Torontos.

5.   Agroökoloogia ja lühikeste tarneahelate arendamine jätkusuutlike toidusüsteemide jaoks

5.1.    Panus kvaliteetsesse toitu

5.1.1.

2012. aastal rõhutati Coventry ülikooli kaasjuhitavas lühikesi tarneahelaid ja kohalikke toidusüsteeme käsitlevas Euroopa teadusuuringute programmis, milles osalesid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraat, et sellised aspektid nagu kvaliteet, jälgitavus ja läbipaistvus peavad olema ostu-müügitehingu keskmes. Seega peab EL andma tootjatele ja tarbijatele vahendid selle kolmiku loomiseks ja stabiliseerimiseks olenemata lühikese tarneahela vormist. Tuleb märkida, et suurem osa lühikestes tarneahelates müüdavatest toodetest pärineb mahepõllumajandusest või on toodetud sertifitseerimata meetoditel ilma sünteetiliste sisenditeta, olenevalt riigist. See asjaolu paistab olevat agroökoloogia ja lühikeste tarneahelate lähendamise võti. Tegelikult võivad agroökoloogia põhimõtted ja raamistik luua piisavalt olulise ja stabiilse usaldusraamistiku, ilma et see peaks tingimata kuuluma märgistatud põllumajandussüsteemi selleks, et pakkuda tarbijale kvaliteeti, jälgitavust ja läbipaistvust, mis on vajalikud lühikeste tarneahelate arendamiseks ja jätkusuutlikkuseks. Tarbijate ja teiste tootjate korrapärased põllumajandusettevõtete külastused on tõhus n-ö osalustagatis, et suurendada läbipaistvust, kontekstipõhiste näitajate väljatöötamist ja agroökoloogiliste tavade järgimist (17).

5.1.2.

Mis puudutab üksikisiku tasandit, siis näitavad kõige värskemad uuringud, et lühikesed tarneahelad parandavad tuntavalt inimeste tervist. Ühelt poolt pööravad nad rohkem tähelepanu sellele, mida nad söövad ja kuidas toitu toodetakse. Teisest poolt on need süsteemid väga mõjusad sotsiaalse õppimise kohad, sealhulgas tervisliku toitumise harjumuste seisukohast.

5.2.    Juurdepääsetavus ja toiduga kindlustatus

5.2.1.

Praegu osutavad paljud Euroopa teadusprojektid (18) (19) sellele, et lühikesed tarneahelad kalduvad olema struktureeritud ja organiseeritud selliselt, et liikuda nišiturult tegelike toidutarbimisharjumuste juurde. See on eelkõige saanud võimalikuks tänu paljude ELi tasandi osalejate võrgustike loomisele ELi eri rahastamisprogrammidest toetatavate projektide kaudu. See kasv on siiski piiratud, kuna tagasihoidlikumate võimalustega majapidamistel on raskusi teatavatele toodetele juurdepääsuga. Tuleks jätkata komitee varasemates arvamustes tehtud tööd küsimuse kohta, millised on asjakohased meetmed nende toidutoodete juurdepääsetavaks muutmiseks. Prantsusmaal on mitu selle küsimusega tegelevat teadusprojekti kavandamise lõpusirgel (RMT Alimentation, (20) projekt Casdar ACCESSIBLE (21) või piirkondlikud toiduprojektid) (22).

5.2.2.

Agroökoloogiale ja lühikestele tarneahelatele võib tulevases programmis „Euroopa Horisont“ pühendada põllumajandusvaldkonna Euroopa innovatsioonipartnerluse EIP-AGRI ning teadusuuringute peadirektoraadi pakutavad teadus- ja innovatsioonivahendid. Tulevase ühise põllumajanduspoliitika raames tuleks kasutada keskkonnasäästlikumaks muutmise programme (ökokavad), et toetada põllumajandustootjaid agroökoloogia meetodite järkjärgulisel kasutuselevõtul ning süsteemide arendamisel lühikeste tarneahelate suunas. Sama kehtib ka teise samba meetmete kohta, nagu põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmed ning nende rakendamiseks vajalikud investeeringutoetused, samuti töötlemise ja turustamise vahendid. LEADERi programmide abil tuleb välja töötada koolitus- ja kohandatud nõustamisvahendid ning kohaliku tegevuse elavdamine. Piirkondlikke algatusi võib muu hulgas toetada ühtekuuluvusfondidest.

5.2.3.

Välja tuleb töötada asjakohased eeskirjad, et võimaldada ka lühikestel tarneahelatel osaleda riigihangetes, mida praegu piiravad konkurentsieeskirjad. Samuti on vaja kehtestada lühikestele tarneahelatele kohandatud eeskirjad. Määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (23) annab paindlikkuse võimalused HACCP meetodi (ohuanalüüs ja kriitilised kontrollpunktid) kohaldamisel väiketootjate suhtes, mida tuleb kasutada kõikides ELi riikides. Sama kehtib toodete märgistamise eeskirjade kohta. Töödeldud toidu päritolu märgistamisel (nt restoranis või toitlustamisteenuse puhul) võib olla toetav roll: kui toiduaine päritolu on muudetud läbipaistvaks, on tõenäolisem, et tarbija teeb valiku toote või toidu kasuks, mis on valmistatud lähedal, isegi kui see maksab veidi rohkem. Maapiirkondades on 4G võrguga (telefon ja internet) kaetus oluline, et hõlbustada digiülemineku kaudu juurdepääsu tarbijatele ja nendega ühenduse võtmist.

5.2.4.

Tihti on kuulda muret seoses agroökoloogia ja lühikeste tarneahelate suutlikkusega toita ära maailm ja 2050. aastaks eeldatavasti 10 miljardi inimese suurune elanikkond. Paljude uurimisasutuste tööd on selles küsimuses selgel seisukohal: rahvusvahelisel tasandil on agroökoloogia arendamine ning ressursside koondamine nii põllumajanduses kui väljaspool seda ühtaegu hädavajalik kui ka võimalik, võttes arvesse majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid vajadusi. Euroopas osutavad kestliku arengu ja rahvusvaheliste suhete uurimise instituudi IDDRI (Institut du développement durable et des relations internationales) hiljutised tööd, et aastaks 2050 on võimalik kogu Euroopa elanikkond ära toita tänu järkjärgulisele agroökoloogilisele üleminekule, mis hõlmab loomakasvatust, põllukultuure ja puid, eesmärgiga saavutada CO2-heite nulltase.

5.3.    Agroökoloogia poole

5.3.1.

Agroökoloogilise projekti elluviimine ELi tasandil peab toetuma struktureeritud tegevuskavale, kasutades erinevaid meetmeid avaliku ja erasektori erinevates tegevussuundades, mis hõlmavad suurt hulka teemasid: koolitus, põllumajanduse areng, toetuste ümbersuunamine, eeskirjade kohandamine, sektorite piirkondadesse viimine, geneetiline valik, ülemeremaad ja rahvusvaheline tegevus (24). Seega peaks EL töötama toetusvõimalustega, mis võimaldaksid agroökoloogial ja lühikestel tarneahelatel kõrvuti areneda ja kooskõla luua, et tagada nende ühine kestlikkus. On oluline, et see meede oleks piisavalt ambitsioonikas selleks, et paljud põllumajandusettevõtted saaksid pikaajaliselt niisuguses üleminekus osaleda. Ajalisuse mõiste on oluline, kuna see jätab ühelt poolt osalejatele aega üleminekuga ühineda, kuid võimaldab ühtlasi osalejatel olla kindel, et süsteemile, mille rakendamine on tegelikult keeruline, minnakse üle täielikult.

5.3.2.

Programmi raamistik võiks olla üldine toidupoliitika, mida komitee juba aastaid edendab ja mida juhiks Euroopa toidunõukogu, kus komiteel võiks olla korraldav roll, ning mida koordineeriks peadirektoraatide tasandil Euroopa Komisjoni asepresident. Jätkusuutlike toidusüsteemide rahvusvahelise eksperdirühma IPES-Food tööde alusel on esitatud Euroopa Liidu tasandil ühist toidupoliitikat käsitlev ettepanek (25).

5.3.3.

Agroökoloogia Euroopa tasandil väljaarendamisel võib olla inspiratsiooniallikaks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni töö. Selles aspektis on eriti kasulikud Euroopa ja Kesk-Aasia jätkusuutlike põllumajandus- ja toidusüsteemide piirkondliku sümpoosioni soovitused. Maailma toiduga kindlustatuse komitee 2016. aastal vastu võetud juhendis „Väikepõllumajandustootjate ja turgude vaheliste seoste loomine“ soovitatakse riikidel toetada kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks territoriaalseid turge (kohalikud, piirkondlikud, riiklikud).

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Jätkusuutlikumad toidusüsteemid“ (ELT C 303, 19.8.2016, lk 64) ja „Kodanikuühiskonna panus tervikliku ELi toidupoliitika väljatöötamisse“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 18).

(2)  Määrus (EL) nr 1305/2013.

(3)  Codron, J.-M., Sirieix, L., Reardon, T., „Social and Environmental Attributes of Food Products: Signaling and Consumer Perception, With European Illustrations“, Agriculture and Human Values, vol. 23, nr 3, 2006, lk 283–297.

(4)  Vt joonealune märkus 1.

(5)  Le Velly, R., „Dynamiques des systèmes alimentaires alternatifs“, Systèmes agroalimentaires en transition, Édition Quae, 2017, lk 149–158.

(6)  http://www.fao.org/about/meetings/second-international-agroecology-symposium/en/

(7)  https://pubs.iied.org/14629IIED/?c=foodag.

(8)  (http://www.fao.org/3/i9037en/i9037en.pdf).

(9)  Nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 834/2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta.

(10)  S. Belloni tööd.

(11)  Prantsuse maaelu ja merekalapüügi seadustiku (code rural et de la pêche maritime) artikkel 1, mida on muudetud 13. oktoobri 2014. aasta seadusega põllumajanduse tuleviku kohta.

(12)  EIP Agroecology Europe: http://www.agroecology-europe.org/

(13)  Claveirol, C., „La transition agroécologique: défis et enjeux“, Prantsusmaa majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu (CESE) arvamused, 2016.

(14)  https://rd-agri.fr/

(15)  https://pollen.chlorofil.fr/?s=agroecologie.

(16)  http://www.bergerie-nationale.educagri.fr/fileadmin/webmestre-fichiers/formation/articles_presse/Plan_EPA1-bilan-Fevrier_2019.pdf.

(17)  http://www.cocreate.brussels/-CosyFood-.

(18)  https://ec.europa.eu/eip/agriculture/sites/agri-eip/files/eip-agri_brochure_short_food_supply_chains_2019_en_web.pdf.

(19)  http://www.shortfoodchain.eu/news/

(20)  www.rmt-alimentation-locale.org/

(21)  http://www.civam.org/images/M%C3%A9lanie/AcceCible/PRESENTATION-Accessible.pdf.

(22)  http://rnpat.fr/les-projets-alimentaires-territoriaux-pat/

(23)  Määrus (EÜ) nr 852/2004.

(24)  Claveirol, C., „La transition agroécologique: défis et enjeux“, Prantsusmaa majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu (CESE) arvamused, 2016.

(25)  IPES-Food, Towards a Common Food Policy for the European Union, Brüssel, IPES Food, 2017.