Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheliste klastrite roll majandusliku lähenemise ja konkurentsivõime tugevdamisel makropiirkondades ELi Doonau piirkonna strateegia näitel“

(ettevalmistav arvamus)

(2019/C 282/03)

Raportöör: Dimitris DIMITRIADIS

Konsulteerimistaotlus	20.9.2018 Rumeenia Euroopa asjade eest vastutava ministri Victor NEGRESCU kiri
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.6.2019
Vastuvõtmine täiskogus	19.6.2019
Täiskogu istungjärk nr	544
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	202/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et piirkondade- ja riikidevaheline koostöö, mis tugineb juba olemasolevatele ajaloolistele, sotsiaal-majanduslikele ja kultuurilistele sidemetele, on vajalik vastus probleemidele, mis tulenevad Euroopa Liidu kiirest laienemisest, mille on osaliselt põhjustanud tihedam üleilmne konkurents ja sellest tulenev vajadus suurendada kontrollitud turge nii geograafilises kui ka majanduslikus mõttes. Suure tähtsusega on omavahel ühendatud piiriülese ja sektoritevahelise koostöö süsteemi loomine, mis põhineb mitmetasandilisel valitsemisel, ning rahastamisasutuste temaatiliste keskuste jaoks strateegilise raamistiku loomine, et viia makropiirkondades ellu sihtotstarbelisi projekte.

1.2.

Oma esimese kümne toimimisaasta jooksul olid neli makropiirkondlikku strateegiat ühtekuuluvuspoliitika jaoks kasulikud vahendid, tõhustades eelkõige integratsiooni ja koostööd ning tuvastades olulisi arenguprotsesse, mis hõlmavad kodanikke ja piirkondi. Need strateegiad aitavad kaasa sügavama ja laiahaardelisema Euroopa loomisele, kaasates kandidaat- ja naaberriike võrdsetel tingimustel ja suurendades kogemuste vahetamist.

1.3.

Sellele vaatamata on tulemuslikkus sotsiaalsete ja ruumiliste erinevuste vähendamise ja keskkonnasäästlikkuse edendamise mõttes jätkuvalt tagasihoidlik. Selle põhjuseks on tõenäoliselt valitsemise keerukus ja valitsustevahelised korraldused, bürokraatlikkus, piirkondadevahelise ühtsuse puudumine kokkulepitud ühisstrateegiate rakendamisel ning sotsiaalpartnerite, sotsiaal-majanduslike osalejate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ebapiisav kaasatus.

1.4.

Komitee leiab, et makropiirkondlikke strateegiaid tuleks mõista kui n-ö laboreid, milles arendatakse alt üles lähenemisviisi, millega lahendada uusi Euroopa ühiskonda ja majandust puudutavaid probleeme. Need probleemid puudutavad selliseid valdkondi nagu ränne, kestlik energiavarustus, tööturg, haridus ja digiüleminek ning nendega ei saa tegeleda riigid, piirkonnad või omavalitsusüksused üksi. Piirkonna- ja rahvusvaheline koostöö on tõhusam ja võimaldab ühiseid lahendusi.

1.5.

Makropiirkondlikud strateegiad võivad edendada Euroopa integratsiooni, olles suur strateegiline raamistik ühtekuuluvus- ja kestliku arengu poliitika jaoks. Makropiirkondlikke strateegiaid tuleks rahastada koos eriprogrammidega, nagu linnadega seotud uuenduslike meetmete programm. Teiste poliitikavaldkondade ning ELi laienemise ja piirkondlike suhete kontekstis on soovitatav muuta läbivaadatud 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika kavandamisprotsessis kohustuslikuks kasutada temaatilist strateegiaraamistikku, mis tuleneb makropiirkondlikest strateegiatest.

1.6.

Lisaks sellele peaksid makropiirkondlikud strateegiad olema suunatud ka eri poliitikavaldkondadele, mida edendatakse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 raames, mis võeti vastu 2015. aastal. See tugevdab piirkondliku koostöö rahvusvahelist nähtavust, tunnustust ja toetust nende nelja makropiirkondliku strateegia kontekstis.

1.7.

Eespool nimetatut käsitleva üksikasjaliku arutelu põhjal sätestatakse käesoleva arvamuse viiendas jaos konkreetsete poliitiliste ettepanekute loetelu. Need võib võtta kokku järgmiselt: i) lisaks sellele, et vaja on tugevdada poliitilisi sekkumisi, peame vähendama bürokraatlikku koormust; ii) looma toimiva võrgustiku, olemasolevate andmebaaside omavahelise ühendatuse ja haldamise ning aitama avalikkusel kasutada ära olemasolevaid andmeid ja teavet; iii) seadma prioriteediks sotsiaalpartnerite, kohalike sotsiaal-majanduslike osalejate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike ja klastrite loomise nii ruumiliselt (piirkondadeülesed klastrid ja klastripartnerlused) kui ka sektori tasandil (nelja osalisega lähenemisviisi kohaselt); iv) tulevikus saavad makropiirkondlikud strateegiad märkimisväärset kasu tõhusatest haridusvõrgustikest, pidades silmas digiüleminekut tootmises, ja algatustest, mis on kavandatud tõhusate piirkondadevaheliste teadustöö ja innovatsiooni ökosüsteemide jaoks ning põhilise ja rakendusliku teadus- ja arendustöö jaoks.

1.8.

Sidusrühmade jaoks makropiirkondlike strateegiate loomine ja elluviimine aitab oluliselt suurendada läbipaistvust, võrgustike loomist ja osalemist. Makropiirkondlike strateegiate ja sotsiaalpartnerite, ettevõtlussektori, kohalike osalejate, kodanikuühiskonna ja akadeemiliste ringkondade vahelist teabevahetust ja usalduse suurendamist tuleks rohkem toetada arutelude, riiklike ja makropiirkondlike osaluspäevade kaudu.

2.   Arvamuse taust

2.1.

ELi makropiirkondlikud strateegiad algatati vahenditena, millega hõlbustada poliitika riikidevahelist rakendamist, edendades seega ühtekuuluvust suurtel geograafilistel aladel. Üks nende eesmärkidest oli suurendada konkurentsivõimet ja sotsiaal-majanduslikku arengut piirkondades, mis hõlmavad mitut riiki, sh ELi mittekuuluvad riigid.

2.2.

Käesolev ettevalmistav arvamus oli esialgu kavandatud omaalgatusliku arvamusena, et vaadata läbi olemasolevad ELi poliitikadokumendid selles valdkonnas, sh Euroopa Parlamendi aruanne ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta, (1) ning tugineda olemasolevatele komitee hinnangutele ELi piiriülese koostöö ja lähenemise tugevdamist käsitleva poliitika kohta. Pärast eesistujariigi Rumeenia taotlust laiendati teemat nii, et see hõlmaks riigiüleste klastrite (2) olulisust makropiirkondades lähenemise ja konkurentsivõime tugevdamisel. Arvamuses püütakse leida lahendusi, kuidas makropiirkondlikke strateegiaid paremini suunata ja rakendada. Esiteks määratletakse kogu piirkonnas täpsemalt erivajadused, tagades seega käegakatsutavad tulemused, ning teiseks motiveeritakse sidusrühmi aktiivselt osalema, võttes samal ajal arvesse kolme eituse põhimõtet.

2.3.

Arvamus on kooskõlas komitee 2018. aasta poliitiliste prioriteetidega, eelkõige seoses „sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ja põhiõiguste tagamisega“. See on ka kooskõlas komitee prioriteetsete meetmetega ELi Nõukogu kuuekuulise eesistumise raames ning tööstuse, akadeemilise ringkonna, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna huvidega makropiirkondades.

2.4.

Arvamusel on eeldatavasti konstruktiivne mõju poliitikakujundajatele kogu Euroopas, pakkudes objektiivset analüüsi ja praktilisi soovitusi selle kohta, kuidas edendada makropiirkondlike strateegiate rakendamist. Selles täpsustatakse ka seda, kas on vaja suurendada nende strateegiate ulatust ja milliseid innovatiivseid vahendeid saaks võtta kasutusele, et ajendada koostööd sidusrühmade vahel, sh võimalused, mis tulenevad riikide- ja sektoritevaheliste klastrite loomisest.

3.   Üldised märkused: makropiirkondlike strateegiate senine areng

3.1.

Makropiirkondlike strateegiate tulemuslikkus on saanud kannatada valitsemiskorralduse keerukuse, mitme riigi suure bürokraatia ja seetõttu, et kokkulepitud ühisstrateegiaid ei rakendata asjaomastes piirkondades ühtlaselt. Selle tagajärjel ei ole sotsiaalpartnereid, sotsiaal-majanduslikke osalejaid ja kodanikuühiskonna organisatsioone piisavalt kaasatud. Nii tekkis vajadus jälgida makropiirkondlike strateegiate rakendamist paremini, kasutades selleks asjakohaseid näitajaid. See nõuab usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid, mis omakorda peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et kajastada olukorda kogu kõnealuses piirkonnas (3).

3.2.

Hiljutised analüüsid näitavad, et seni heakskiidetud neli makropiirkondlikku strateegiat – Läänemere, Aadria ja Joonia mere, Doonau ja Alpide piirkonna strateegia – on osalevate riikide majandusliku arengutaseme poolest erinevad. Majandustulemused mõjutasid tugevalt nii piirkondlikku koostööd kui ka poliitika rakendamise tõhusust. Lisaks sellele on konkreetsetes piirkondades jätkuvalt probleeme, nt kohustuste võtmine, isevastutus, ressursid ja eelkõige ebatõhus juhtimine.

3.3.

Kuigi makromajanduslikud tulemused on ebaühtlased, iseloomustavad Doonau makropiirkonda sealsete eri alade tugevad suhted ja rahuldav integratsioon kaubanduse, investeeringute ja energeetika valdkonnas. Küll aga on olukord erinev konkurentsivõime puhul: erinevused on suured, eelkõige linna- ja maapiirkondade vahel. Suuri erinevusi on ka valitsemises ja institutsioonilistes aspektides.

3.4.

Kõik neli makropiirkondlikku strateegiat näivad olevat edukalt koondanud eri asjaosalised, sealhulgas mitmesugused erasektori sidusrühmad ja mitme valitsustasandi avaliku sektori asutused. Iseäranis ELi Doonau piirkonna strateegiaga loodi kõrgetasemeline poliitiline dialoog ja koostöö, sealhulgas kolmandate riikidega. Selles kontekstis tuleb märkida, et edusamme saavutati kõige rohkem valdkondades, kus koostöökogemused olid juba olemas, tuginedes sügavamatele, ajaloolistele sotsiaal-majanduslikele sidemetele.

3.5.

Kuna mitme piirkonna koostöö suhtes olid ootused suured, hinnati makropiirkondlike strateegiate varajasel arendamisel vääriti institutsioonilise suutlikkuse suurendamise olulisust. Makropiirkonna koostöökava määratlemisel on oluline rõhutada probleeme, mille lahendamiseks on vaja valdkondade- ja piiriülest kooskõlastamist, eriti institutsioonilise suutlikkuse suurendamisel.

3.6.

Makropiirkondliku strateegia üldine edu sõltub poliitiliste lahenduste arendamisest, nõudes piirkondadelt ühiseid piiriüleseid jõupingutusi. Heade tulemuste tagamiseks on oluline luua alt üles koostöö, mis hõlmab sotsiaalpartnereid, sotsiaal-majanduslikke osalejaid, kodanikuühiskonna organisatsioone ja kaasatud osalejaid kogu geograafiliselt alalt, kasutades nelja osalisega lähenemisviisi. Need võivad hõlmata osalejaid tööstusest, akadeemilisest ringkonnast, teadus- ja arendustegevuse vallast, valitsusest (eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil), kodanikuühiskonnast ja sotsiaalmajandusest.

3.7.

Eelnevaga seoses toetas komisjon märkimisväärselt piiriüleseid klastreid eri kavandamisraamistike ja rahastamisvahendite kaudu – Europe INNOVA, Interreg, Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond, eriti inimkapitali arendamise ja elukestva õppe vallas. Kuna muid kohalikke ja/või erasektori vahendeid saab kasutada ära paremini, on seda olemasolevat raamistikku täiendatud vahenditega, mis on nähtud ette programmi COSMO Euroopa strateegilistele klastripartnerlustele ning uute, algatuse INNOSUP-1 tööstuslike väärtusahelate klastriprojektidele programmi „Horisont 2020“, (4)raames kasutades samuti selliseid vahendeid nagu InvestEU programm ja Euroopa ühendamise rahastu. Hädasti on vaja kooskõlastatud tegevust, et vähendada bürokraatlikke takistusi ja otseselt edendada ettevõtlusvõrgustike loomist ja käitamist, kasutades maksudega seotud soodustusi, klastrites teadus- ja arendustegevuse rahalist toetamist ja piiriülese turustamise jaoks mõeldud terviklikke strateegiaid.

3.8.

Ühtekuuluvuspoliitika järelhindamises viidatakse seosele aruka spetsialiseerumise ja klastrite vahel. Asjaomased kogemused on näidanud, et i) ettevõtete võrgustike ja klastrite loomise edendamine on olnud üks edukamaid viise, kuidas toetada VKEde seas innovatsiooni ja arengut. Kuid selle vahendi kasutamine on olnud marginaalne. Selle näiteks on DanuBioValNeti projekt, millega luuakse uusi väärtusahelaid bioressursipõhiste toodete jaoks Doonau piirkonnas; ii) vahendamine nõustamise ja haldusteenuste pakkumise kujul (nt regionaalarengu asutuste, kaubanduskodade, klastrijuhtide kaudu) muudab võrgustike ja klastrite loomise tõhusamaks (5).

3.9.

Erinevused riikides eeskirjade rakendamisel on oluliselt takistanud keskselt arendatud poliitikakavade elluviimist. Koostööd saab võimalikult tõhusaks muuta ainult siis, kui võetakse vastu sellised nüüdisaegsed lähenemisviisid nagu projektiklastrid, projektiahelad ja projektiplatvormid, milles liigutakse teabevahetuselt üle kooskõlastamisele ja jõutakse lõpuks koosloomeni. Rahastamist peaks saama kavandada paindlikult, võttes seejuures arvesse piirkondlikke pädevusi ja raamtingimusi. Hoolikalt on vaja uurida olemasolevaid vahendeid, sealhulgas väga olulist ühinemiseelse abi rahastamisvahendit (IPA II).

3.10.

Makropiirkondlike strateegiate parema kooskõlastamise ja juhtimise tagamiseks tuleb määratleda selgelt sidusrühmade ülesanded, eelkõige rahastamisel. Tulevaste programmidega tuleks edendada riigiülest koostööd, mis läheb kaugemale individuaalsete projektide toetamisest. Sellega seoses võiksid kohalikud osalised kooskõlastada oma panuseid käimasolevatesse aruteludesse, milles käsitletakse järgmise 2021.–2027. aasta programmitöö perioodi eesmärke ja vahendite tähtsusjärjekorda seadmist. See võib olla suurepärane võimalus neli makropiirkondlikku strateegiat taaskäivitada ja lisada prioriteedid, mis seatakse aruka spetsialiseerumise lähenemisviiside tulemusena.

4.   Konkreetsed märkused: tulevasi makropiirkondlikke strateegiaid mõjutavad hiljutised suundumused

4.1.

Peaaegu kümme aastat pärast esimese makropiirkondliku strateegia (ELi Läänemere piirkonna strateegia) algatamist iseloomustavad praegust poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku konteksti rahvusvahelisel ja piirkondlikul tasandil mitmesugused suundumused ja/või vajadused, mis on selgelt seotud makropiirkondlike strateegiatega. Alustame nende uurimisest, mis tulenevad struktuurilistest sotsiaal-majanduslikest arengusuundadest, enne kui vaatleme suundumusi, mis on seotud keskkonnakaitse ja ressursside nappusega.

4.2.

Praegused üleilmsed majandustingimused näitavad, et omavahel ühendatud teed on olulisemad kui ruumiliselt kindlapiiriliste turgude kontrollimine ja ressursside päritolu. See omakorda juhib tähelepanu konkreetse piirkonna rahvusvahelisele olulisusele, alates Läänemerest kuni Ida-Euroopani, Musta mere ja Vahemereni (idaosa). Kuna kaupade ja kapitali liikumine üle Euroopa ja Aasia on tulevase majandusliku (ja poliitilise) korralduse jaoks esmatähtis, suurenevad konkreetses laiemas piirkonnas huvid ja pinged. Seetõttu kinnitab see ka konkreetsete makropiirkondlike strateegiate arendamise asjakohasust. Seda näitab nende edusammude rahvusvahelist olulist, juhtides tähelepanu piirkondadeülestele prioriteetidele.

4.3.

Eelnimetatuga on tihedalt seotud asjaolu, et peamised rändevood läbivad Doonau ja Aadria/Joonia mere piirkondi. Koos juba nimetatud kaupade ja kapitali liikumisega on kerkinud suure sotsiaal-majandusliku, kultuurilise ja poliitilise küsimusena esile inimeste liikumine. Humanitaarküsimused, majanduslikud võimalused ja julgeolekuga seotud mured keeruline teema, mis tuleb lisada iga makropiirkondliku strateegia tegevuskavva kooskõlas ajaloolise Euroopa sotsiaalpoliitilise õigustikuga.

4.4.

Asjaolu, et kaks ELi makropiirkondlikku strateegiat puudutavad mereäärseid piirkondi, toob esile mereühenduste ja merega seotud majandustegevuse olulisuse ning keskkonnaaspektid. ELi Läänemere piirkonna strateegiaga ja ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiaga seotud osalejad peaksid seega pöörama erilist tähelepanu sinise majanduskasvu prioriteetidele ning sinise majandusega seotud riskidele ja võimalustele, mille on toonud muu hulgas esile EL, EMSK, ÜRO ja Maailma Looduse Fond (WWF).

4.5.

Makropiirkondlike strateegiate suur strateegiline eesmärk oli edendada majanduslikku lähenemist ELis, mis on väga oluline majandusliku jätkusuutlikkuse ja järkjärgulise poliitilise tasakaalu jaoks riiklikul ja Euroopa tasandil. Hoolimata poliitilisest tahtest ja sellele suunatud ELi eelarvest näitab statistika, et piirkondade vahel on olnud sotsiaal-majanduslikus mõttes erinevusi, mis on viinud poliitiliste rahutusteni (6). Makropiirkondlikes strateegiates, eelkõige neis, milles keskendutakse Kesk- ja Ida-Euroopale, tuleb seda tõsiselt arvesse võtta ja suurendada jõupingutusi selles piirkonnas poliitika elluviimiseks, kaasates tõeliselt sotsiaalpartnereid, sotsiaal-majanduslikud osalejad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid. Samal ajal on makropiirkondlike strateegiatega oluliselt toetatud uusi ja võimalikke liikmesriike ELi integreerimisel. Seda on selgelt näha Lääne-Balkani riikide puhul, mis on seotud ELi Läänemere piirkonna strateegiaga ning ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiaga, aga ka Moldova ja Ukraina puhul, kes saavad abi nende ELi assotsieerimislepingu rakendamisel.

4.6.

Teadusuuringud humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas on toonud esile vajaduse liikuda tervishoiul põhinevalt lähenemisviisilt üle heaolu suurendamisel põhinevale lähenemisviisile, milles keskendutakse kvantitatiivse mastaabisäästu asemel suurenenud kvalitatiivsele mitmekesisusele. Selles mõttes muutub Euroopa mitmekesisus, mis tuleneb tema ajaloost ja loomulikest omadustest, eelkõige olemasolevate makropiirkondlike strateegiate piirkondades, suureks võrreldavaks eeliseks alles tekkival üleilmastumisajastul. Seetõttu tuleks tagada, et vajadus edendada sotsiaal-majanduslikku lähenemist ei vii poliitikani, mis võib seda sotsiaalkultuurilist ja keskkonnaalast mitmekesisust ressursina vähendada. Vastupidi, makropiirkondlike strateegiatega tuleks edendada mitmekesisuse säilitamist kvalitatiivses mõttes ja hoogustada selliste projektide rakendamist, mis suurendavad piirkondade koosloomet uute toodete ja teenuste väljatöötamisel.

4.7.

Üldiselt tähendab tõhustatud rahvusvaheline konkurents seda, et võrgustike loomine muutub üha tähtsamaks. Sellele vaatamata nõuab tööviljakuse plahvatuslik kasv – mis näitab, et kvalitatiivne eristamine muutub üha olulisemaks – selliste klastrite ja koostööstruktuuride loomist, mis kasutavad horisontaalsetes tegevustes (nt reklaam, logistika ja transport, teadus- ja arendustegevus) ära mastaabisäästu, säilitades ja isegi suurendades võimet pakkuda eritooteid ja -teenuseid. Teisisõnu muudavad praegused arengusuundumused rahvusvahelistel turgudel vajalikuks arendada (pool)autonoomsete tootjate ruumilisi ja sektorisiseseid klastreid. See peaks olema nelja makropiirkondliku strateegia üks peamistest prioriteetidest (7).

4.8.

Lisandväärtust on võimalik saavutada individuaalsete makropiirkondlike strateegiate ühendamisega, nagu ELi Läänemere piirkonna strateegia ja ELi Doonau piirkonna strateegia puhul (8). See näib olevat tehtav, eelkõige küsimustes, mis on seotud keskkonnakaitse ja taastumatute ressursside ning energia mõistliku kasutamisega. Seda ilmestab hästi edukas kaubanduskodade koostöö ELi Doonau piirkonna strateegia ja ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia raames (9)

4.9.

Kuna nende eesmärk on suurendada majanduslikku jõukust, tuleks makropiirkondlikes strateegiates üha rohkem keskenduda puhta tehnoloogia algatustele ja protsessidele, milles pooldatakse üleminekut lineaarmajanduselt ringmajandusele. Näidete hulka kuuluvad ELi Läänemere piirkonna strateegia projektid, mida viiakse ellu puhtama majanduskasvu algatuse ning CirculAlps ja AlpLinkBioECO projektide alusel ELi Alpi piirkonna strateegia raames.

4.10.

Kliimamuutuste probleemiga tuleb tegeleda hästi kooskõlastatud viisil suurematel geograafilistel aladel: sihtotstarbelised keskkonnainvesteeringud peaksid aitama vähendada äärmuslike ilmastikutingimuste tagajärgi ja muude kliimamuutuste kahjustavat mõju, säilitades samal ajal valitsevad majandustingimused ja asjaomaste piirkondade ökoloogilised omadused. Samuti võib meretranspordi suurem kasutamine peamiselt Doonau piirkonnas vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja parandada õhukvaliteeti kõigis piirkondades, mida mõjutab autokaubavedu. Makropiirkondlik koostöö peaks viima asjakohaste jätkusuutlike ja terviklike transpordistrateegiateni.

4.11.

Vajadusega vähendada märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid (nagu on kirjeldatud 2015. aasta Pariisi kokkuleppes) kaasneb taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmine. See energiaalane üleminek hõlmab fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade järkjärgulist kaotamist ning tuuleenergiamuundurite ja fotoelektriliste elektrijaamade arvu kiiret suurendamist. See üleminek tähendab märkimisväärseid muudatusi energiavarustussüsteemis ja uusi põhimõtteid, mis võimaldavad piirkondadel ja riikidel elektrienergiaga paindlikumalt kaubelda. Makropiirkondlik koostöö suurendab kindlasti tõenäosust, et energiaüleminekuga seotud küsimustes langetatakse õigeid otsuseid.

4.12.

Eelnimetatud mõõtmed, mis on seotud makropiirkondliku strateegia vajaliku suunaga, langevad üldjoontes kokku mitmesuguste poliitikasuundadega, mida edendatakse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 raames, mille kõik ÜRO liikmesriigid võtsid vastu 2015. aastal. Eelkõige tuleks makropiirkondlike strateegiate puhul pöörata tähelepanu käimasolevatele meetmetele, mis on mõeldud mitmesuguste kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, tehes võimaluse korral koostööd olemasolevate piirkondliku kestliku arengu strateegia võrgustikega (10). Selles raamistikus nelja makropiirkondliku strateegia tegevuskavade kohandamine tugevdab vajalikku terviklikku lähenemisviisi. See suurendab ka ELi piirkondliku koostöö rahvusvahelist nähtavust, tunnustamist ja toetamist.

5.   Poliitilised ettepanekud

5.1.

Kuigi on vaja tugevdada poliitilisi sekkumisi ja edendada aktiivset pühendumist makropiirkondlikele strateegiatele, on vaja ka vähendada suurt bürokraatlikku koormust. Selleks võiks motiveerida avaliku sektori sidusrühmade otsest koordineerimist Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse raames või erasektori sidusrühmade koostööd ka konkreetsete temaatiliste kavade raames.

5.2.

Puuduvad usaldusväärsed üksikasjalikud andmed, mis võimaldavad piirkondi ja sektoreid võrrelda. On üldine vajadus luua toimivad võrgustikud ja hallata olemasolevaid andmebaase, mis võib põhineda suurandmetel, kuid ka konkreetsel teabel.

5.3.

Lisaks sellele, et tagada neile omavahel ühendatud funktsionaalsetele andmebaasidele avalikkuse juurdepääs, on vaja parandada avalikkuse võimet olemasolevaid andmeid ja teavet kasutada. Makropiirkondlike strateegiate jaoks on väga oluline tehniline tugi ja asjaomaste andmete kasutamiseks vajalikele vahenditele juurdepääsu tagamine, et toetada nii kohalikke kui ka riikide valitsusi ja erasektori osapooli ja osalejaid. Seda tuleks korraldada kesktasandil, ent suunata asjaomasele piirkonnale.

5.4.

Võrgustike loomine sotsiaalpartnerite, kohalike sotsiaal-majanduslike osalejate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel nii ruumiliselt kui ka sektori tasandil (kasutades nelja osalisega lähenemisviisi) ning nende aktiivne osalemine otsuste tegemises on väga kasulik tulevikus makropiirkondlike strateegiate rakendamisel, et edendada ühtekuuluvust ning sotsiaalset ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust.

5.5.

Lisaks tuleb võtta vastu konkreetsed poliitilised algatused, et tugevdada piirkonnaüleste klastrite ja klastripartnerluste loomist ja arendamist: (11) i) korrigeerides ELi ja riiklikest fondidest toetatud klastrites osalemise kriteeriume, et suurendada edukamate äriühingute osalemist, ilma et riskitaks võrgustike enesemääramise ja osalevate partnerite suhtelise autonoomiaga; ii) rahastamist ja eelkõige muid klastrite ja võrgustike toetamise viise – nt maksude ja menetlusega seotud meetmed – tuleks laiendada aegsasti, et klastrite kestus ei oleks ülesehituse poolest piiratud ja neid ei takistataks oma organisatsioonilise küpsuse ja suurima rahalise iseseisvuse saavutamisel; (12) iii) riiklikul ja piirkondlikul (piirkondadevahelisel) strateegilisel kavandamisel peab võtma arvesse ülemaailmset olukorda ja viise, kuidas selles raamistikus kohalike klastrite loomist toetada. Lisaks peaks olema rohkem ajendeid selliste struktuuride loomiseks, mis ühendaksid olemasolevad klastrid üksteisega piirkondlikul ja sektorite tasandil, kasutades seejuures terviklike sekkumiste vastastikust täiendavust; iv) põhjendatud soov tegeleda kohalike iseärasuste ja eripäraga päädib tihti klastritega, millel puudub rahvusvaheline suunitlus, mis ulatuks kaugemale konkreetse piirkonna piiriülesest mõõtmest. Seda olukorda tuleb parandada ning elluviidud toetavate poliitikameetmete puhul tuleks kasutada ära ülemaailmse tegevussuuna sotsiaal-majanduslikku toimimist. Lisaks aitab see vähendada ajavahet poliitiliste algatuste ja äriotsuste vahel.

5.6.

Olemasolevad ja tulevased makropiirkondlikud strateegiad saavad märkimisväärselt kasu tõhusatest võrgustike loomise algatustest hariduse ja haldusteenuste vallas ning algatustest, mis on kavandatud tõhusate piirkondadevahelise teadustöö ja innovatsiooni ökosüsteemide jaoks ning põhilise ja rakendusliku teadus- ja arendustegevuse jaoks. Käimasoleval konsultatsioonil, kus arutatakse ELi Doonau piirkonna strateegia kava läbivaatamist, on nenditud, et kohalike ja piirkondlike haldusasutuste suutlikkuse suurendamisel kasutatakse suutlikkuse suurendamise algatusi, koostööprojekte, vastastiku õppe võrgustikke, heade tavade vahetamist ja poliitilisi soovitusi. Neid võiks toetada väikesemahuliste rahastamisvahendite kaudu (üldised toetused või muud vahendid) kohalikele osalejatele (väikeettevõtjad, kodanikuühiskonna organisatsioonid, noorteorganisatsioonid, akadeemilised ringkonnad jne), mis aitavad luua innovatsiooni tarvis kaasava keskkonna riikidevahelisel tasandil.

5.7.

Eelkõige võiks haridusvõrgustike loomisel lisada need tegevused olemasolevatesse struktuuridesse, nagu Erasmuse programm. Poliitilistes soovitustes tuleks keskenduda konkreetse geograafilise piirkonna põhiaspektidele, et avada uusi võimalusi täiustatud, ettevõtlust edendavate toodete ja teenuste jaoks. Samuti selleks, et toetada kohalike elanike elukestvat õpet seoses tootmise digiüleminekust tulenevate nõuetega.

5.8.

Nelja makropiirkondliku strateegia piirkondades on pikad ajaloolised, sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised sidemed, mis võib olla nii positiivne kui ka problemaatiline. Neid sidemeid saab kasutada konstruktiivselt, edendades alternatiivseid vahendeid piirkondadevaheliste klastrite loomise ja koostöö jaoks, nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus.

---

(1)  2017/2040(INI).

(2)  Tuleb märkida, et termini „klastrid“all peame silmas võrgustumist ning temaatilist või terviklikku koostööd erasektori esindajate ja institutsioonide, avaliku halduse, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna vahel (mis läheb näiteks kaugemale väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega võrgustumisest).

(3)  Vt http://ec.europa.eu/regional_policy/en/information/publications/studies/2017/macro-regional-strategies-and-their-links-with-cohesion-policy

(4)  Oluline on tuua esile INNOSUP-1 edusammud klastrite loomise edendamisel. Esimese kuue INNOSUP-2015 käimasoleva projekti raames, mis algatati 2016. ja 2017. aastal, võeti ühendust üle 2 800 VKEga (nt kontaktide loomise ürituste ja ideekonkursside/koostööprojektide kaudu) ja nendes pakutakse otsetoetust 449 VKE-le (nt innovatsiooni toetavate vautšeritega). Kokkuvõttes on INNOSUP-1 klastriprojektidest kavas toetada 2 000 VKEd.

(5)  Vt 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamist, mida rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist ja ühtekuuluvusfondist, 2. tööpakett „Support to SMEs, Increasing research and innovation in SMEs and SME development“(VKEde toetamine, VKEde jaoks teadus- ja arendustegevuse suurendamine ja VKEde arendamine), leping nr 2014CE16BAT002, lõpparuanne, lk 10–11 ja 14–17.

(6)  Vt Zarotiadis ja Gkagka (2013), „European Union: A diverging Union?“, Journal of Post-Keynesian Economics, väljaanne 35, lk 537–567.

(7)  Vt nõukogu 12. märtsi 2018. aasta järeldused, milles kutsuti üles arendama edasi Euroopa klastripoliitikat, et luua sidemeid piirkondlike klastrite vahel ja muuta need üleeuroopalisteks maailma tasemel klastriteks, mille aluseks on aruka spetsialiseerumise põhimõtted, toetades niiviisi uute väärtusahelate loomist kogu Euroopas.

(8)  Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta, COM(2019) 21 final.

(9)  Doonau piirkonna kaubanduskodade liit on allkirjastanud koostöölepingu Aadria ja Joonia mere piirkonna linnade foorumiga, et vahetada kogemusi ja teha koostööd projektide puhul, kus need kaks strateegiat teineteist täiendavad.

(10)  Näiteks vast loodud Musta mere kestliku arengu lahenduste võrgustikku (SDSN Black Sea) (http://sdsn-blacksea.auth.gr) ja http://unsdsn.org/news/2018/10/31/presenting-a-new-regional-chapter-sdsn-black-sea/), Vahemere kestliku arengu lahenduste võrgustikku (Mediterranean SDSN) (http://www.sdsn-mediterranean.unisi.it/) ja Põhja-Euroopa kestliku arengu lahenduste võrgustikku (SDSN Northern Europe) (https://www.unsdsn-ne.org/).

(11)  Konkreetsed ettepanekud on kooskõlas esimese eduaruandega Euroopa strateegiliste klastripartnerluste kohta, mille koostas klastrite ja tööstuse muudatuste Euroopa vaatluskeskus (#EOCIC), mis annab ülevaate esimestest tulemustest, kogemustest ja algatuse „European Strategic Cluster Partnerships for Going International“ (Euroopa strateegilised klastripartnerlused rahvusvahelisele turule sisenemiseks) (ESCP-4i) teise põlvkonna saavutatud headest tavadest.

(12)  See vajadus suurendada aegsasti rahastamist on seotud ka ettepanekuga ühiste klastrialgatuste kohta COSME programmi ühtse turu programmi käsitlevas osas.