EUROOPA KOMISJON

Brüssel,25.5.2016

SWD(2016) 163 final

KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT

EBAAUSAID KAUBANDUSTAVASID KÄSITLEVA DIREKTIIVI 2005/29/EÜ RAKENDAMISE/KOHALDAMISE SUUNISED

Lisatud dokumendile:

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Terviklik lähenemisviis Euroopa kodanike ja ettevõtjate piiriülese e-kaubanduse ergutamiseks

{COM(2016) 320 final}

Sisukord

SISSEJUHATUS    

1.    Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala    

1.1    Kaubandustavad, mis jäävad ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse    

1.1.1    Müügijärgsed tavad, sealhulgas võlgade sissenõudmine    

1.1.2    Tarbijatelt tooteid ostvad ettevõtjad    

1.2    Kaubandustavad, mis jäävad väljapoole ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala    

1.2.1    Kaubandustavad, mis ei mõjuta tarbija majandushuve    

1.2.2    Kaubandustavad, mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega või mis kahjustavad üksnes konkurentide majandushuve    

1.3    Täielik ühtlustamine    

1.3.1    Müügiedendus ja allahindlused    

1.3.2    Täieliku ühtlustamise puhul kehtivad erandid    

1.4    Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja muude ELi õigusaktide koostoime    

1.4.1    Seos muude ELi õigusaktidega    

1.4.2    Mõju jõustamisele    

1.4.3    Teave, mida peetakse oluliseks muude ELi õigusaktide alusel    

1.4.4    Koostoime tarbijaõiguste direktiiviga    

1.4.5    Koostoime ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga    

1.4.6    Koostoime eksitava ja võrdleva reklaami direktiiviga    

1.4.7    Koostoime teenuste direktiiviga    

1.4.8    Koostoime e-kaubanduse direktiiviga    

1.4.9    Koostoime audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga    

1.4.10    Koostoime andmekaitsedirektiiviga ning eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiiviga    

1.4.11    Koostoime ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 (konkurentsieeskirjad)    

1.4.12    Koostoime ELi põhiõiguste hartaga    

1.4.13    Koostoime ELi toimimise lepingu artiklitega 34–36    

1.5    Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja iseregulatsiooni vaheline seos    

1.6    Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine kolmandates riikides asutatud ettevõtjate suhtes    

2.    Põhimõisted    

2.1    Ettevõtja mõiste    

2.2    Kaubandustava mõiste    

2.3    Tehinguotsuse mõiste    

2.4    Tarbijate majanduskäitumise oluline moonutamine    

2.5    Keskmine tarbija    

2.6    Haavatavad tarbijad    

2.6.1    Artikli 5 lõikes 3 sätestatud haavatavuskriteeriumid    

2.6.2    Etteaimatavuse nõue    

2.7    Ostukutse    

3.    Ebaausate kaubandustavade direktiivi sätted    

3.1    Ebaausate kaubandustavade direktiivi toimimine. Direktiivi vooskeem    

3.2    Üldsäte ametialase hoolikuse nõuete kohta    

3.3    Eksitav tegevus    

3.3.1    Üldine eksitav teave    

3.3.2    Segadust tekitav turustamine    

3.3.3    Käitumiskoodeksi mittejärgimine    

3.4    Eksitav tegevusetus    

3.4.1    Oluline teave    

3.4.2    Varjatud turustamine / kaubandusliku eesmärgi määratlemata jätmine    

3.4.3    Ebaselgelt esitatud oluline teave    

3.4.4    Konkreetne olukord ja kasutatud kommunikatsioonivahendi piirangud    

3.4.5    Ostukutsetes esitatav oluline teave vastavalt artikli 7 lõikele 4    

3.4.6    Tasuta proovimine ja liitumislõksud    

3.4.7    Teatud teabe esitamine muus keeles    

3.4.8    Kavandatud aegumine    

3.5    Agressiivsed kaubandustavad    

4.    Kaubandustavade must nimekiri (I lisa)    

4.1    Keelatud kaubandustava 9. Tooted, mida ei ole võimalik seaduslikult müüa    

4.2    Keelatud kaubandustava 14. Püramiidskeemid    

4.3    Keelatud kaubandustava 17. Tooted, mis parandavad haigusi, talitlushäireid või väärarenguid    

4.4    Keelatud kaubandustava 20. Sõna „tasuta“ kasutamine    

4.5    Keelatud kaubandustava 26. Järjekindel turustamine kaugside vahendi abil    

4.6    Keelatud kaubandustava 28. Pöördumine otse laste poole    

4.7    Keelatud kaubandustava 31. Hinnad    

5.    Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine konkreetsetes valdkondades    

5.1    Keskkonnaalased väited    

5.1.1    Koostoime muude keskkonnaalaseid väiteid käsitlevate ELi õigusaktidega    

5.1.2    Peamised põhimõtted. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6, 7 ja 12 kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes    

5.1.3    Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes        

5.1.4    Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes        

5.1.5    Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 12 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes        

5.1.6    I lisa kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes    

5.1.7    Võrdlevad keskkonnaalased väited    

5.2    Veebisektor    

5.2.1    Veebiplatvormid    

5.2.2    Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatavus veebiplatvormide suhtes    

5.2.3    E-kaubanduse platvormid (e-turud)    

5.2.4    Rakenduste poed    

5.2.5    Ühistarbimine    

5.2.6    Otsingumootorid    

5.2.7    Võrdlusvahendid    

5.2.8    Kasutajate hindamisvahendid    

5.2.9    Sotsiaalmeedia    

5.2.10    Ühisostuplatvormid    

5.2.11    Dünaamiline hinnakujundus    

5.2.12    Hinnadiskrimineerimine    

5.2.13    Personaalne hinnakujundus    

5.2.14    Geolokatsiooniseadmete kasutamine    

5.3    Reisi- ja transpordisektor    

5.3.1    Valdkondadevahelised küsimused    

5.3.2    Pakettreisid    

5.3.3    Osaajalise kasutamise õiguse lepingud    

5.3.4    Eelkõige lennutranspordisektorile eriomased küsimused    

5.3.5    Autorendisektorile eriomased küsimused    

5.4    Finantsteenused ja kinnisvara    

5.4.1    Valdkondadevahelised küsimused    

5.4.2    Kinnisvarasektorile eriomased küsimused    

5.4.3    Finantsteenuste sektorile eriomased küsimused    

I lisa. Ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlev Euroopa Liidu Kohtu praktika (järjestatud aastate kaupa)    

Please note that this Guidance has originally been drafted in English. In case of any linguistic doubts, please consult the English version, which is available at:  http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/files/ucp_guidance_en.pdf  

SISSEJUHATUS

Käesoleva juhenddokumendi eesmärk on hõlbustada ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ (edaspidi „ebaausate kaubandustavade direktiiv“) nõuetekohast kohaldamist. Selles antakse suuniseid ebaausate kaubandustavade direktiivi peamiste põhimõtete ja sätete kohta ning esitatakse selle rakendamise viiside kohta praktilisi näiteid, mis pärinevad Euroopa Liidu Kohtu, liikmesriikide kohtute ja haldusasutuste praktikast. Dokumendi aluseks on suuniste 2009. aasta versioon, 1 mis asendatakse. 

Ebaausate kaubandustavade direktiiv on üldine ELi õigusakt, millega reguleeritakse ebaausaid kaubandustavasid ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes. Seda kohaldatakse kõikide ettevõtja ja tarbija vahelise tehingu eel (st reklaamimise või turustamise vältel), ajal ja järel rakendatavate kaubandustavade suhtes.

2013. aasta teatisest ebaausaid kaubandusvõtteid käsitleva direktiivi kohaldamise kohta 2 ja sellele lisatud aruandest 3 ilmnes vajadus kiirendada ebaausate kaubandustavade direktiivi jõustamist. Et hõlbustada jõustamistegevust ja tagada õiguskindlus, on käesolevates suunistes käsitletud teemasid, mis puudutavad kõiki liikmesriike. Need hõlmavad selliseid küsimusi nagu

·ebaausate kaubandustavade direktiivi ja muude ELi õigusaktide koostoime;

·Euroopa Liidu Kohtu ja liikmesriikide kohtute pidevalt täienev kohtupraktika;

·kuidas kohaldub ebaausate kaubandustavade direktiiv uute ja tekkivate ärimudelite suhtes, eriti veebisektoris.

Käesolevad suunised on seotud komisjoni teatisega „Terviklik lähenemisviis piiriülese e-kaubanduse ergutamisele Euroopa kodanike ja äriühingute jaoks“ (COM(2016) 320 final), eriti selle punktiga 6. Suunised on koostanud komisjoni talitused ja need ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni vaateid. Suuniste eesmärk on hõlbustada ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamist. Suunised ise ei ole siiski õiguslikult siduvad. Õiguse siduv tõlgendamine peaks põhinema üksnes direktiivil 2005/29/EÜ endal ning muudel kohaldatavatel õigusaktidel või põhimõtetel. Liidu õigust on pädev siduvalt tõlgendama vaid Euroopa Liidu Kohus.

Seda, kas kaubandustava on ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel ebaaus, tuleb hinnata juhtumipõhiselt, välja arvatud direktiivi I lisas loetletud tavade puhul. Õigus sellist hindamist teha on liikmesriikidel.

1.Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala

Direktiiv on olemuselt horisontaalne ja sellega kaitstakse tarbijate majandushuve. Selle põhimõttelised sätted sisaldavad kõikvõimalikke tavasid ning on piisavalt laiaulatuslikud, et hõlmata kiiresti arenevaid tooteid, teenuseid ja müügimeetodeid.

1.1Kaubandustavad, mis jäävad ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse

Selles punktis keskendutakse peamiselt näidetele sellistest kaubandustavadest, mille puhul võib olla vaja selgitada, et nad kuuluvad ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse. Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamist veebis kasutatavate ärimudelite suhtes on käsitletud punktis 5.2.

1.1.1Müügijärgsed tavad, sealhulgas võlgade sissenõudmine

Artikli 3 lõike 1 alusel ei rakendata kaubandustavasid mitte üksnes turustamis- ja tarneetapis, vaid ka pärast tehingu sõlmimist.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjenduses 13 on osutatud ka väljaspool ettevõtja ja tarbija vahelist lepingulist suhet või pärast lepingu sõlmimist ja lepingu täitmise ajal järgitavatele ebaausatele kaubandustavadele.

Mõni liikmesriikide ametiasutus on väitnud, et olenemata sellest, kas ettevõtja on loovutanud nõude kolmandale isikule, tuleks võlgade sissenõudmist käsitada müügijärgse kaubandustavana, sest see on otseselt seotud toodete müügi või tarnimisega. Ei leidu ühtki objektiivset põhjust, et teha hindamisel vahet sellel, kas ettevõtja ostab selle teenuse sisse spetsialiseeritud asutuselt või mitte.

Sellele on viidatud ka direktiivi I lisa punktis 25, kus leitakse, et „tarbija külastamine tema enda kodus, ignoreerides tarbija palvet lahkuda või mitte tagasi tulla, välja arvatud lepingulise kohustuse sissenõudmiseks siseriiklike õigusaktidega õigustatud tingimustel ja ulatuses“, on igal juhul ebaaus.

1.1.2Tarbijatelt tooteid ostvad ettevõtjad

Teatavad ettevõtjad võivad kutsetegevuse käigus osta tooteid tarbijatelt. Seda teevad näiteks automüüjad, antiigikaupmehed ja kasutatud kaupade jaemüüjad.

Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivis esitatud määratlusele on kaubandustavad üksnes tavad, mis on „otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“. Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu vastupidine olukord, kus ettevõtjad ostavad tooteid tarbijatelt. Siiski esineb juhtumeid, mille puhul on võimalik kindlaks teha seos tarbijalt ettevõtjale toote müümise ning tarbijale (erineva) toote reklaamimise, müümise või tarnimise vahel.

Näiteks mootorsõidukitega kauplemisel on levinud vahetuslepingud. Ettevõtja ostab tarbijalt kasutatud sõiduki ja tarbija omakorda ostab sõiduki ettevõtjalt. Sellistel juhtudel võib ettevõtja ostu käsitada osana hüvitisest, mille tarbija annab ettevõtja ja tarbija vahelise tehingu eest. Vahetuslepingud kuuluvad selgelt ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse.

Mõnikord võib ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse kuuluda kulla ost ja edasimüük. Kui näiteks ettevõtja annab tarbija kullale enne selle ostmist professionaalse hinnangu, võidakse leida, et ta osutab tarbijale teenust. Sellisel juhul kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi ja seega ei tohiks ettevõtja anda kulla tegeliku väärtuse või pakutava teenuse hinna kohta eksitavat teavet (nt jätta välja haldustasud).

1.2 Kaubandustavad, mis jäävad väljapoole ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala

1.2.1Kaubandustavad, mis ei mõjuta tarbija majandushuve

Ebaausate kaubandustavade direktiiv ei hõlma liikmesriikide õigusnorme, mille eesmärk on kaitsta huve, mis ei ole laadilt majanduslikud.

Seepärast ei mõjuta ebaausate kaubandustavade direktiiv liikmesriikide võimalust kehtestada eeskirjad, millega reguleeritakse kaubandustavasid tervise, ohutuse või keskkonna kaitsega seotud põhjustel. Samuti ei ole ebaausate kaubandustavade direktiiviga hõlmatud olemasolevad liikmesriikide õigusnormid turustamise ja reklaamimise kohta, mis on seotud maitse ja moraalinormidega. Põhjenduses 7 on kirjas: „Direktiiv ei käsitle maitse ja moraalinormidega seotud õiguslikke nõudeid, mis on liikmesriigiti väga erinevad. [---] Liikmesriikidele peaks seetõttu jääma võimalus vastavalt ühenduse õigusele jätkuvalt keelustada kaubandustavasid oma territooriumil maitsest ja moraalinormidest tulenevatel põhjustel isegi juhul, kui sellised tavad ei piira tarbijate valikuvabadust. [---]“.

Seepärast ei sisalda direktiiv seoses kaubandustavadega liikmesriikide õigusnorme, milles käsitletakse inimväärikuse kaitset, soolise, rassilise ja usulise diskrimineerimise vältimist või alastuse, vägivalla ja antisotsiaalse käitumise kujutamist.

Seevastu liikmesriikide õigusnormid, mille eesmärk on kaitsta muude huvide kõrval tarbijate majandushuve, kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse.

1.2.2Kaubandustavad, mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega või mis kahjustavad üksnes konkurentide majandushuve

Ettevõtjatevahelised kaubandustavad ei kuulu ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse. Neid kaubandustavasid reguleeritakse osaliselt direktiiviga eksitava ja võrdleva reklaami kohta 12 . Liikmesriigid võivad laiendada ebaausate kaubandustavade direktiiviga tagatud kaitset oma õigusaktide alusel ka ettevõtjatevahelistele kaubandustavadele 13 .

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalast jäävad välja vaid meetmed, millega kaitstakse ainuüksi konkurentide huve. Kui tavasid reguleerivatel riiklikel meetmetel on kaksikeesmärk kaitsta tarbijaid ja konkurente, kuuluvad need meetmed direktiivi alla.

Tarbijate ja konkurentide huvide eristamisel on Euroopa Kohus leidnud järgmist:

„39.    [---] Nagu nähtub selle [ebaausate kaubandustavade] direktiivi põhjendusest 6, jäävad nimetatud kohaldamisalast välja vaid siseriiklikud õigusaktid, mis käsitlevad selliseid ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad „ainult“ konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega.

40.    [---] see [ei ole] ilmselgelt nii [---] siseriiklike õigusnormide puhul, [mille] eesmärk on sõnaselgelt tarbijate kaitse, mitte ainult konkurentide ja teiste turul osalejate kaitse“ 14 .

See, kas siseriikliku õigusnormi eesmärk on kaitsta tarbijate huve, on liikmesriikide ametiasutuste ja kohtute otsustada.

Euroopa Kohus on märkinud järgmist:

„29.    Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu ülesanne kindlaks teha, kas siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad tarbijate allahindlusest teavitamist […], taotlevad tõepoolest tarbijakaitse eesmärke, selleks et kontrollida, kas sellised sätted võiksid kuuluda ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse [---].“ 15 .

Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et siseriiklik õigusnorm, millega keelatakse kahjumiga müük, on ebaausate kaubandustavade direktiiviga vastuolus üksnes juhul, kui selle eesmärk on kaitsta tarbijaid 16 .

Seoses liikmesriikide eeskirjadega, millega on keelatud hinnaalandustest teavitamine allahindlusele eelneval ajavahemikul, on Euroopa Kohus selgitanud, et selline keeld ei sobi kokku ebaausate kaubandustavade direktiiviga, kui sellega püütakse kaitsta tarbijate huve 17 . 

Ent Euroopa Kohus on leidnud ka seda, et siseriiklik õigusnorm ei kuulu ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse, kui selle ainus eesmärk – nagu väitis sellekohases kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus – on reguleerida konkurentide vahelisi suhteid, mitte kaitsta tarbijaid 18 . 

1.3Täielik ühtlustamine 

Ebaausate kaubandustavade direktiivi aluseks on täieliku ühtlustamise põhimõte. Et kõrvaldada siseturul tõkked ja suurendada õiguskindlust nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks, loodi ELi tasandil liikmesriikide eeskirju ühtlustav ühtne õigusraamistik 19 . 

Euroopa Kohus on seda lähemalt selgitanud. Ta on sedastanud, et „direktiiv ühtlustab need reeglid ühenduse tasandil täielikult. Seega [---] ei tohi liikmesriigid võtta piiravamaid meetmeid kui direktiiviga kehtestatud ja seda isegi kõrgema tarbijakaitse taseme saavutamise tagamiseks“ 20 . 

Seega leiti, et riigisisene üldine kombineeritud pakkumiste keeld on direktiiviga vastuolus.

1.3.1Müügiedendus ja allahindlused

Ebaausate kaubandustavade direktiiv hõlmab selliseid tavasid nagu kombineeritud või seotud pakkumised, hinnavähendused, allahindlused, reklaammüük, kaubanduslikud loteriid, konkursid ja soodustuskupongid.

Direktiivis on mitu müügiedendustavadega seotud sätet (nt artikli 6 punkt d konkreetse hinnaeelise olemasolu kohta ning I lisa punkt 5 peibutusreklaami kohta, punkt 7 eripakkumiste kohta, punktid 19 ja 31 võistluste ja auhinnaga reklaampakkumiste kohta ning punkt 20 tasuta pakkumiste kohta) 21 .

Euroopa Kohus on selgitanud, et eeskirjad, milles nõutakse allahindluse pakkumisel viitamist võrdlushinnale ja allahindluse kestusele, ei ole ebaausate kaubandustavade direktiiviga kooskõlas:

„61. Järelikult rikuvad sellised siseriiklikud sätted, mis keelavad üldiselt tavad, mida ei ole toodud direktiivi 2005/29 I lisas, analüüsimata eraldi nende „ebaausust“ selle direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumide alusel, direktiivi artiklis 4 sätestatut ja lähevad vastuollu selle direktiiviga taotletud täieliku ühtlustamise eesmärgiga, isegi kui nende õigusnormide eesmärk on tagada kõrgematasemeline tarbijakaitse [---].“.  22

Ebaausate kaubandustavade direktiivis ei ole sõnaselgelt nõutud, et ettevõtjad viitaksid allahindlusele mingil konkreetsel viisil või märgiksid ära selle põhjused. Seda, kas ettevõtja tegevus on ebaausate kaubandustavade direktiiviga vastuolus, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi.

Hinnakampaaniatega ja ebaausate kaubandustavade direktiivi täielikult ühtlustava toimega seotud küsimusi on arutatud ka hindade avaldamise direktiivi 23 valguses. 

Selle direktiivi eesmärk on nõuda ettevõtjatelt toodete jaehinna, ühikuhinna ja mõõtühiku hinna avaldamist, et tarbijatel oleks hindu lihtsam võrrelda.

On väidetud, et müügiedenduskampaaniatega seotud hinnakujunduspoliitikas on kõnealuse direktiivi eesmärgid võimalik saavutada üksnes juhul, kui hinna avaldamise kohta kehtestatakse nõuded, mis on ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevatest nõuetest piiravamad.

Euroopa Kohus on leidnud järgmist:

„59. [---] direktiivi 98/6 eesmärk [ei ole] tarbijate kaitse seoses hindade avaldamise või allahindluste pakkumise majandusliku tegelikkusega üldiselt, vaid hoopis väga spetsiifiliselt nende kaitse seoses raskustega, mis tulenevad toodete hinna avaldamisest eri mõõtühikute kohta“ 24 .

Veel leidis kohus, et allahindlusi käsitlevate rangemate siseriiklike õigusnormide kehtimajätmist ei ole võimalik hindade avaldamise direktiivi alusel õigustada.

1.3.2Täieliku ühtlustamise puhul kehtivad erandid

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõigetes 5 ja 6 on sätestatud alates 12. juunist 2007 kuue aasta jooksul kohaldatav ajutine erand täielikust ühtlustamisest. Erandit kohaldati selliste siseriiklike õigusnormide suhtes, millega rakendati minimaalse ühtlustamise sätteid sisaldavaid direktiive 25 . Komisjoni 2013. aasta aruandes ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta jõuti järeldusele, et kõnealust erandit ei ole vaja pikendada 26 . Seepärast ei ole ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõiked 5 ja 6 alates 12. juunist 2013 enam kohaldatavad.

Põhjenduses 14 on selgitatud, et täielik ühtlustamine ei takista liikmesriike sätestamast siseriiklikes õigusaktides konkreetsete toodete põhiomadusi, millest mitteteavitamist ostukutse tegemisel loetakse oluliseks. Samuti on selles öeldud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv ei piira selliste ELi õigusaktide kohaldamist, milles nähakse liikmesriikidele kaubandustavade puhul selgelt ette võimalus teha tarbijate kaitsmiseks valik mitme reguleerimismeetme vahel.

Artikli 3 lõikega 9 piiratakse ebaausate kaubandustavade direktiivi täielikult ühtlustavat toimet, sätestades, et „„finantsteenuste“ ja kinnisvara suhtes võivad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas kehtestada sellest rangemaid või üksikasjalikumaid nõudeid“. Järelikult võivad liikmesriigid kehtestada nendes sektorites ebaausate kaubandustavade direktiivi sätetest kaugemale ulatuvaid eeskirju, kuni need on kooskõlas muude ELi õigusaktidega. Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamist finantsteenuste ja kinnisvara suhtes on käsitletud eraldi punktis 5.4.

1.4Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja muude ELi õigusaktide koostoime

Tänu üldisele kohaldamisalale kohaldatakse direktiivi paljude selliste kaubandustavade suhtes, mida reguleeritakse ka muude üldiste või valdkonnapõhiste ELi õigusaktidega.

1.4.1Seos muude ELi õigusaktidega

Artikli 3 lõige 4 ja põhjendus 10 on ebaausate kaubandustavade direktiivis väga olulised. Neis on selgitatud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv täiendab ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivaid muid ELi õigusakte („ühenduse eeskirjad“). Seega toimib direktiiv nn turvaabinõuna, mis tagab, et tarbijate ühtlaselt kõrgetasemeline kaitse ebaausate kaubandustavade eest on võimalik säilitada kõikides sektorites, sealhulgas täiendades muid ELi õigusakte ja täites ELi õiguses esinevaid lünki.

Kui on olemas mõni valdkonnapõhine või muu ELi õigusakt, mille sätted kattuvad ebaausate kaubandustavade direktiivi sätetega, on ülimuslikud selle erieeskirja vastavad sätted.

Direktiivi artikli 3 lõikes 4 on tõepoolest selgitatud: „Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.”

Artikli 3 lõige 4 loetuna koos põhjendusega 10 viitab sellele, et ELi õigusnorm on ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes ülimuslik, kui on täidetud järgmised kolm tingimust:

Øtegemist on ELi õigusaktiga,

Øsellega reguleeritakse mõnda kaubandustavade konkreetset aspekti ning

Økahe õigusnormi vahel on vastuolu või selle teise ELi õigusnormi sisu kattub asjakohase ebaausate kaubandustavade direktiivi sätte sisuga, näiteks reguleerides vaatlusalust käitumist üksikasjalikumalt ja/või olles kohaldatav mingis konkreetses sektoris.

Kui kõik kolm eelnimetatud tingimust on täidetud, ei kohaldata ebaausate kaubandustavade direktiivi mõne kaubandustava konkreetse aspekti suhtes, mida reguleeritakse näiteks valdkonnapõhise eeskirjaga. Ebaausate kaubandustavade direktiiv jääb aga sellegipoolest asjakohaseks, et hinnata kaubandustava muid võimalikke aspekte, näiteks ettevõtja agressiivset käitumist, mis ei ole valdkonnapõhiste sätetega hõlmatud.

Eespool öeldu põhjal võib järeldada, et üldjuhul ei ole ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine iseenesest välistatud ainuüksi põhjusel, et on olemas muu ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleeriv ELi õigusakt. 

Seepärast saab ebaausate kaubandustavade direktiivi tavaliselt kohaldada koos valdkonnapõhiste ELi eeskirjadega üksteist täiendaval viisil. Muudes ELi eeskirjades sätestatud konkreetsemad nõuded üldjuhul täiendavad ebaausate kaubandustavade direktiivis kehtestatud üldisi nõudeid, tavaliselt selleks, et takistada ettevõtjaid esitamast valdkonnapõhistes õigusaktides nõutavat teavet eksitavalt või agressiivselt, välja arvatud juhul, kui seda aspekti on valdkonnapõhistes eeskirjades eraldi reguleeritud.

1.4.2Mõju jõustamisele

Et tagada tarbijakaitsealaste ELi õigusaktide nõuetekohane jõustamine, peaksid liikmesriigid artikli 11 alusel tagama pädevate täitevasutuste tegevuse kooskõlastamise heas usus. Liikmesriikides, kus ebaausate kaubandustavade direktiivi ja valdkonnapõhiste õigusaktide jõustamise eest vastutavad eri asutused, peaksid need asutused tegema tihedalt koostööd, kandmaks hoolt selle eest, et sama ettevõtja ja/või kaubandustavaga seotud uurimise järeldused oleksid kooskõlas.

1.4.3Teave, mida peetakse oluliseks muude ELi õigusaktide alusel 

Kommertsteadaannetega seotud teabele esitatavad ühenduse õigusaktidega kehtestatud nõuded leiab mitmest valdkonnapõhisest ELi õigusaktist Näiteks:

Økeskkond (nt energiamärgistuse direktiiv, 34 ökodisaini direktiiv, 35 kütusesäästu direktiiv 36 );

Øfinantsteenused (nt finantsinstrumentide turgude direktiiv, 37 makseteenuste direktiiv, 38 tarbijakrediidi direktiiv, 39  hüpoteeklaenude direktiiv, 40 maksekontode direktiiv, 41 kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumentide direktiiv 42 );

Øtervishoid (nt direktiiv 2001/83/EÜ 43 );

Øtelekommunikatsioon (nt universaalteenuse direktiiv 44 );

Øtransport (nt lennuteenuste määrus, 45 reisijaõiguste määrus 46 ).

Sellised teavitamisnõuded on sageli konkreetsemad kui ebaausate kaubandustavade direktiivis teabele esitatavad nõuded.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 5 on selgitatud, et selliseid teabele esitatavaid nõudeid loetakse oluliseks. Olulise teabe mõistet ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses on käsitletud punktis 3.4.1.

Põhjenduses 15 on sätestatud, et liikmesriigid saavad säilitada teabele esitatavad nõuded, mis on seotud lepinguõigusega, või neid lisada, kui see on lubatud kehtivates ELi õigusaktides leiduvate minimaalse ühtlustamise sätetega.

1.4.4Koostoime tarbijaõiguste direktiiviga

Tarbijaõiguste direktiivi 47 hakati kohaldama 13. juunil 2014. See kehtib kõikide ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute, sealhulgas väljaspool äriruume sõlmitud lepingute, kauglepingute ja äriruumides sõlmitud lepingute suhtes. Samuti ühtlustatakse sellega täielikult kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul lepingueelse teavitamise nõuded, võimaldades samal ajal liikmesriikidel võtta vastu või säilitada äriruumides sõlmitavate lepingute puhul täiendavad lepingueelse teavitamise nõuded (tarbijaõiguste direktiivi artikli 5 lõige 4).

See minimaalse ühtlustamise säte mõjutab kaubandustavasid, mis jäävad väljapoole täielikult ühtlustavat ebaausate kaubandustavade direktiivi.

Tarbijaõiguste direktiivi artikli 5 lõike 4 alusel võivad liikmesriigid vastu võtta või säilitada lepingueelse teavitamise nõuded, mis lähevad ebaausate kaubandustavade direktiivist kaugemale, juhul kui need riigisisesed nõuded kehtivad üksnes äriruumides toimuva müügi puhul ja on seotud üksnes lepingueelse teabega, mitte reklaami ja turustusega.

Lisaks täiendavad kõnealused direktiivid teineteist.

Seoses ostukutsetega on tarbijaõiguste direktiivis kehtestatud üksikasjalikumad lepingueelse teavitamise nõuded kui ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 4.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel hõlmab ostukutse nii turustusetapis (reklaamimisel) kui ka enne lepingu sõlmimist esitatavat teavet. Viimasel juhul kattuvad ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 kohased teabele esitatavad nõuded ja tarbijaõiguste direktiivi lepingueelse teavitamise nõuded. Lepingueelse teavitamise ja ostukutse erinevust on selgitatud edaspidi punktis 2.7.

Kuna tarbijaõiguste direktiivi teavitamisnõuded on põhjalikumad, peaks tarbijaõiguste direktiivis lepingueelse etapi jaoks sätestatud nõuete täitmine tagama tavaliselt juba ostukutse esitamise etapis teabe sisu vastavuse ka ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikele 4 48 . Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse aga endiselt ettevõtja eksitavate või agressiivsete kaubandustavade hindamisel kõnealuse teabe vormi ja tarbijale esitamise suhtes.

1.4.5Koostoime ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga

Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi 49 kohaldatakse kõikide ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute suhtes ning selles käsitletakse lepingutingimusi, milles ei ole eelnevalt eraldi kokku lepitud (nt eelnevalt koostatud standardklauslid). Erinevalt ebaausate kaubandustavade direktiivist on ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi rikkumisel lepingulised tagajärjed: selle artikli 6 lõikes 1 on öeldud, et ebaõiglased tingimused tarbijaga sõlmitud lepingus „ei ole tarbijale siduvad“.

Euroopa Kohus on selgitanud nende direktiivide vahelise seose teatavaid elemente Pereničová ja Pereniči kohtuasjas, 50 milles käsitleti krediidilepingut, kuhu märgitud krediidi kulukuse aastamäär oli tegelikust määrast madalam.

Euroopa Kohus järeldas, et selline lepingutingimustes esitatud väär teave on eksitav ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses, kui see paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Järeldus, et selline kaubandustava on ebaaus, on üks tegur, millele võib viidata lepingutingimuste ebaõigluse hindamisel ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi alusel. See järeldus ei mõjuta siiski otseselt seda, kas leping on kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel kehtiv 51 . 

Ühendkuningriigis leiti õiglase kaubanduse ameti ja Ashbourne Management Servicesi vahelises kohtuasjas, et ebaõiglase tingimuse lisamine lepingusse on vastuolus ebaausate kaubandustavade direktiiviga ja ebaaus on ka püüda jõustada seda selle tingimuse alusel makstavate summade nõudmisega 52

Vaid mõne üksiku liikmesriigi tarbijakaitseasutustel on ebaausate kaubandustavade ja ebaõiglaste lepingutingimuste puhul sarnased õigused, mis võimaldavad neil keelata kasutamast kokku leppimata ja nende meelest ebaõiglasi lepingu tüüptingimusi ilma ettevõtjat kohtusse kaebamata 53 .

1.4.6Koostoime eksitava ja võrdleva reklaami direktiiviga

Eksitava ja võrdleva reklaami direktiiv 54 kätkeb ettevõtjatevahelisi suhteid.

Siiski saab direktiivis sisalduvaid võrdleva reklaami eeskirju endiselt kasutada täielikult ühtlustatud kriteeriumidel põhineva üldise alusena ka selle hindamisel, kas võrdlev reklaam on seaduslik ka ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes 55 . 

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 2 punktis a loetakse eksitavaks tava, mis tekitab muu hulgas võrdleva reklaami kaudu segadust seoses konkurendi toodete, kaubamärkide, ärinimede või muude eristatavate tunnustega. Samal ajal ei ole võrdlev reklaam eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi artikli 4 punkti a kohaselt lubatud juhul, kui see on eksitav ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6 ja 7 alusel.

Seega ristviitavad need kaks direktiivi üksteisele.

Eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi artiklis 4 sätestatud võrdleva reklaami seaduslikkuse hindamise tingimused, mis on asjakohased nii ettevõtjatevahelistes kui ka ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes, on võrdlemisi ulatuslikud ja hõlmavad ka mõnda ebaausa konkurentsi aspekti (nt kaubamärkide mustamine). Nii on eksitava ja võrdleva reklaami direktiiviga kas ette nähtud tingimused selliseks ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaseks hindamiseks ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute puhul või kehtestatud lisanõuded, mis on vajalikud ettevõtjatele, peamiselt konkurentidele, ettevõtjatevaheliste tehingute puhul.

Liikmesriikides, kus ettevõtjatevahelistele tehingutele on laiendatud kõiki (Austria ja Rootsi) või teatud (Taani, Prantsusmaa, Itaalia) ebaausate kaubandustavade direktiivi sätteid, kehtivad ettevõtjatevahelistes suhetes asjakohaste eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi sätete asemel riigi õigusse üle võetud ebaausate kaubandustavade direktiivi sätted. Tuleb märkida, et mõni riik (Belgia) on võtnud ettevõtjatevaheliste tehingute kohta vastu ka erieeskirjad.

1.4.7Koostoime teenuste direktiiviga

Erinevalt valdkonnapõhistest õigusaktidest on teenuste direktiivil 56 ulatuslik kohaldamisala. Teatud eranditega kohaldatakse direktiivi üldiselt teenuste suhtes, nagu need on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingus. Seega ei saa seda direktiivi käsitada ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes erieeskirjana artikli 3 lõike 4 tähenduses.

Seepärast kohaldatakse teenuste direktiivi artiklis 22 sätestatud teavitamisnõudeid lisaks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 kohaselt ostukutsete puhul nõutavale teabele.

1.4.8Koostoime e-kaubanduse direktiiviga

E-kaubanduse direktiivi 57 kohaldatakse infoühiskonna teenuste suhtes, mille hulka võivad kuuluda veebilehtede ja -platvormide haldajate pakutavad teenused, mis võimaldavad tarbijatel osta kaupa või teenust.

E-kaubanduse direktiivi artiklis 5 on sätestatud üldised teabenõuded teenuseosutajatele ja artiklis 6 kommertsteadaannetes esitatav teave. Neis kahes artiklis on esitatud miinimumloetelud.

Artikli 6 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et ettevõtjad identifitseeriksid selgelt müügiedenduspakkumised nagu allahindlused, ostupreemiad ja kingitused, kui need on teenuseosutaja asukohaliikmesriigis lubatud, ning nende saamise tingimused.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja e-kaubanduse direktiivi koostoimet on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.2.2 „Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatavus veebiplatvormide suhtes“.

1.4.9Koostoime audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 58 kohaldatakse lineaarsete ja mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste suhtes (st teleringhääling ja tellitavad audiovisuaalmeedia teenused), mille hulka võivad kuuluda audiovisuaalsed kommertsteadaanded, millega reklaamitakse otseselt või kaudselt kaupu või teenuseid (nt telereklaam, sponsorlus, otsepakkumised ja tootepaigutus).

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklis 5 on sätestatud üldised teabenõuded teenuseosutajatele ning artiklis 9 nõuded, millele peavad vastama kõik audiovisuaalsed ärilised teadaanded. Artiklites 10 ja 11 on vastavalt sätestatud nõuded, millest tuleb kinni pidada audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas sponsorluse ja tootepaigutuse puhul.

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis on ette nähtud ka muud rangemad kriteeriumid, mida kohaldatakse üksnes telereklaami ja otsepakkumise suhtes (VII peatükk „Telereklaam ja otsepakkumine“).

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse audiovisuaalmeedia teenuste puhul kasutatavate ebaausate kaubandustavade, näiteks eksitavate ja agressiivsete tavade suhtes, kui need ei ole hõlmatud eespool nimetatud sätetega.

1.4.10Koostoime andmekaitsedirektiiviga ning eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiiviga

Isikuandmete kaitse on ELi põhiõiguste harta artikli 8 alusel põhiõigus.

Harta artikli 8 lõige 2 sisaldab peamisi andmekaitsepõhimõtteid (asjakohane töötlemine, nõusolek või seaduses ettenähtud õiguslik alus ning õigus tutvuda oma andmetega ja nõuda nende parandamist). Harta artikli 8 lõikes 3 nõutakse, et andmekaitse-eeskirjade täitmist kontrolliks sõltumatu asutus 59 .

Andmekaitsedirektiiviga 60 reguleeritakse isikuandmete kaitset ja selliste andmete vaba liikumist. Andmekaitse-eeskirju jõustavad liikmesriikide järelevalveasutused ja kohtud.

Eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiiv 61 täiendab andmekaitsedirektiivi seoses isikuandmete töötlemisega elektroonilise side sektoris, hõlbustades selliste andmete vaba liikumist elektrooniliste sideteenuste abil. Eelkõige nõutakse direktiivis kasutaja nõusoleku saamist, juhul kui kasutatakse küpsiseid või muid isiku seadmele (nt tahvelarvuti või nutitelefon) ligipääsemise või sinna teabe salvestamise viise 62 . 

Andmekaitsedirektiivi kohaldatakse isikuandmete töötlemise suhtes.

Isikuandmed on igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (edaspidi „andmesubjekt“) kohta. Tuvastatav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige isikukoodi põhjal või ühe või mitme tema füüsilisele, füsioloogilisele, vaimsele, majanduslikule, kultuurilisele või sotsiaalsele identiteedile omase teguri põhjal. Isik või organisatsioon, kes määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid, on vastutav töötleja (andmekaitsedirektiivi artikli 2 punkt d). Vastutav töötleja peab täitma andmekaitse-eeskirjades sätestatud õiguslikke kohustusi.

Töötlemine, mis hõlmab isikuandmete kogumist ja säilitamist, peab olema õiglane ja seaduslik. Üks õiglase töötlemise tahk on see, et andmesubjektile tuleb anda vajalikku teavet, mille hulka kuuluvad:

Øvastutava töötleja ja tema võimaliku esindaja andmed;

Øtöötlemise eesmärk;

Ølisateave, näiteks

1) töödeldavate isikuandmete kategooriad,

2) andmete vastuvõtjad või vastuvõtjate kategooriad,

3) isiku enda kohta käivate andmetega tutvumise ja nende parandamise õiguse olemasolu,

4) kas isikuandmed esitatakse kolmandatele isikutele ning

5) kas küsimustele vastamine on kohustuslik või vabatahtlik ja vastamatajätmise võimalikud tagajärjed,

kuivõrd selline lisateave on vajalik, et tagada andmesubjekti suhtes õiglane andmete töötlemine, võttes arvesse andmete kogumise konkreetseid asjaolusid 63 .

Isikuandmete õiglaseks ja seaduslikuks töötlemiseks on vaja, et järgitaks andmekaitsepõhimõtteid ja et iga töötlemistoimingu puhul oleks kohaldatav vähemalt üks kuuest õiguspärasest töötlemisalusest. Üks nendest kriteeriumidest on isiku nõusolek.

Muid kriteeriume kohaldatakse vajaduse korral, sõltuvalt asjaoludest ja töötlemise eesmärkidest.

Andmekaitsepõhimõtete kohaselt on nõutav, et

Øisikuandmeid kogutakse täpselt kindlaksmääratud ja õiguspärastel eesmärkidel ega töödelda hiljem viisil, mis on vastuolus kõnealuste eesmärkidega ;

Øisikuandmed on piisavad, asjakohased ega ületa nimetatud eesmärkide piire;

Øandmed on täpsed ja ebatäpsuse korral kustutatud või parandatud;

Øandmeid säilitatakse ainult seni, kuni see on vajalik.

Veebimaailmas on hakanud valdavaks muutuma andmepõhised ettevõtlusstruktuurid. Eelkõige analüüsitakse, töödeldakse ja müüakse veebiplatvormidel tarbija eelistustega seotud teavet ja muud kasutaja loodud sisu. Koos reklaamiga on see sageli nende platvormide peamine tuluallikas.

Isikuandmete kogumine ja töötlemine sellistes olukordades peab olema kooskõlas eelnimetatud andmekaitsedirektiivi õigusnõuetega. Isikutel peab olema võimalus kasutada seoses sellise töötlemisega oma õigusi, mille hulka kuuluvad

Øõigus oma isikuandmetega tutvuda;

Øõigus esitada töötlemise (nt otseturustamise) suhtes vastuväiteid;

Øõigus lasta oma andmed kustutada.

25. mail 2018 asendatakse direktiiv 95/46/EÜ 2016. aastal vastu võetud isikuandmete kaitse üldmäärusega 64 . 

Uute eeskirjadega tugevdatakse seniseid õigusi ja antakse isikutele suurem kontroll oma isikuandmete üle.

Eelkõige tähendab see järgmist:

Øüheainsa üleeuroopalise andmekaitseseaduse kehtestamine – andmesubjektidel, riigiasutustel ja ettevõtjatel tuleb järgida 28 liikmesriigi seaduse asemel lihtsalt üht ELi määrust;

Ølihtsam juurdepääs oma isikuandmetele – isikutel on peale seniste nõuete rohkem teavet selle kohta, kuidas nende isikuandmeid töödeldakse, ning see teave tuleb teha kättesaadavaks selgel ja arusaadaval viisil;

Øõigus teada näiteks seda, kui isikuandmeid on häkitud – näiteks peavad ettevõtjad ja organisatsioonid teatama riiklikule andmekaitse järelevalveasutusele tõsistest isikuandmete rikkumistest võimalikult kiiresti, et kasutajad saaksid võtta asjakohaseid meetmeid.

Kui ettevõtja rikub andmekaitsedirektiivi või eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiivi, ei tähenda see iseenesest alati seda, et sellise tegevusega rikutaks ka ebaausate kaubandustavade direktiivi.

Siiski tuleks selliseid andmekaitsealaseid rikkumisi arvesse võtta siis, kui hinnatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel kaubandustavade üldist ebaausust, eriti olukorras, kus ettevõtja rikub tarbijate andmeid töödeldes andmekaitsenõudeid, töödeldes andmeid näiteks otseturustuse eesmärgil või mõnel muul ärilisel otstarbel, nagu profiilianalüüs, personaalne hinnakujundus või suurandmerakendused.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi vaatenurgast tuleb eelkõige vaadelda kaubandustava läbipaistvust.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6 ja 7 alusel ei tohiks ettevõtjad anda tarbijatele eksitavat teavet aspektide kohta, mis tõenäoliselt mõjutavad tarbijate tehinguotsuseid. Konkreetsemalt ei lubata artikli 7 lõikega 2 ja I lisa punktiga 22 ettevõtjatel varjata kaubandustava kaubanduslikku eesmärki.

Andmekaitsega seotud nõuet teavitada tarbijaid isikuandmete töötlemisest – mis ei piirdu üksnes kommertsteadaannetega – võib lugeda oluliseks (artikli 7 lõige 5).

Isikuandmetel, tarbijate eelistustel ja muul kasutajate loodud sisul on tegelikult majanduslik väärtus ning neid müüakse kolmandatele isikutele.

Seega, kui ettevõtja ei teavita tarbijat sellest, et andmeid, mis tal palutakse teenusele ligipääsemiseks ettevõtjale esitada, kasutatakse ärilisel otstarbel, võidakse seda lugeda ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 2 ja I lisa punkti 22 alusel eksitavaks tegevusetuseks olulise teabe väljajätmise tõttu.

Olenevalt asjaoludest võidakse leida, et sellega rikutakse ka ELi andmekaitsenõuet anda asjaomasele isikule nõutav teave isikuandmete töötlemise eesmärkide kohta.

1.4.11Koostoime ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 (konkurentsieeskirjad)

Määruses (EÜ) nr 1/2003 65 on ette nähtud õigusraamistik ELi toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamiseks.

ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikega 1 on teatud asjaoludel keelatud ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, nagu ostu- või müügihindades või muudes kaubandustingimustes kokkuleppimine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ELis. Oluline on, et sellega on keelatud ja automaatselt kehtetuks tunnistatud igasugune kahe või enama ettevõtja kooskõlastatud käitumine, millel on konkurentsivastane eesmärk või mõju.

ELi toimimise lepingu artikliga 102 on teatud asjaoludel keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt. Oluline on, et sellega on keelatud isegi üheainukese turgu valitseva ettevõtja kuritarvituslik käitumine. Selline kuritarvitus võib seisneda näiteks erinevate tingimuste rakendamises võrdväärsete tehingute puhul, millega pannakse kaubanduspartnerid ebasoodsasse konkurentsiolukorda, või ebaõiglaste ostu- või müügihindade otseses või kaudses kehtestamises.

Ehkki need tavad on teatud asjaoludel konkurentsieeskirjade alusel keelatud, ei loeta neid ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel automaatselt ebaausaks. Siiski tuleks konkurentsieeskirjade rikkumist arvesse võtta siis, kui tavade ebaausust hinnatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel. Sellistes olukordades on asjakohane ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 üldsäte.

1.4.12Koostoime ELi põhiõiguste hartaga

Vastavalt ELi põhiõiguste harta artikli 51 lõikele 1 kohaldatakse hartat liikmesriikide suhtes liidu õiguse kohaldamise korral, seega ka ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamisel. Harta sisaldab muu hulgas sätteid, mis käsitlevad isikuandmete kaitset (artikkel 8), 66 , lapse õigusi (artikkel 24), 67 tarbijakaitset (artikkel 38) ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (artikkel 47).

Euroopa Kohus on rõhutanud õiguskaitse kättesaadavust käsitleva artikli 47 tähtsust õiguskaitsevahendite puhul, mis on tarbijatele kättesaadavad seoses ELi direktiivide alusel antud tarbijaõigustega. Tõhususe põhimõte tähendab kohtu sõnul seda, et riiklikud menetluseeskirjad ei tohi muuta ELi õigusaktidega antud õiguste kasutamist tarbijate jaoks liiga keeruliseks või võimatuks 68 .

1.4.13Koostoime ELi toimimise lepingu artiklitega 34–36

ELi tasandil täielikult ühtlustatud valdkonda kuuluvat riiklikku meedet tuleb hinnata ühtlustamismeetme, mitte ELi toimimise lepingu alusel 69 . Kui riiklik meede kuulub ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse (mida on käsitletud punktides 1.1 ja 1.2), tuleks seda järelikult hinnata ebaausate kaubandustavade direktiivi, mitte ELi toimimise lepingu alusel.

Kui riiklik meede ei kuulu ei ebaausate kaubandustavade direktiivi ega ühegi muu ELi teisese õiguse ühtlustamismeetme kohaldamisalasse, tuleb seda hinnata ELi toimimise lepingu artiklite 34–36 alusel. ELi toimimise lepingu artiklis 34 sätestatud koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keeld hõlmab kõiki liikmesriikide kehtestatud kauplemiseeskirju, mis võivad otseselt või kaudselt takistada või takistavad liidusisest kaubandust 70 . 

Küsimust, millal võib liikmesriigi õigusnorm takistada liidusisest kaubandust, on Euroopa Kohus põhjalikult käsitlenud.

Eelkõige Kecki kohtuotsuses 71 leiab kohus, et teatavaid müügitingimusi piiravad või keelavad liikmesriigi õigusnormid ei takista otseselt ega kaudselt, tegelikult ega tõenäoliselt liikmesriikidevahelist kaubandust, kui neid õigusnorme kohaldatakse kõikidele riigi territooriumil tegutsevatele asjakohastele ettevõtjatele ning need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtmoodi nii omamaiste kui ka teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist 72 . 

Kohus lisab müügitingimuste loetellu turustustingimuste ja -meetoditega seotud meetmed, 73 kaupade müügi ajaga seotud meetmed, 74 kaupade müügi kohaga seotud meetmed või piirangud müüjatele 75 ning hinnakontrolliga seotud meetmed 76 .

Mõni Euroopa Kohtu praktikas nimetatud müügitingimuse näide, eeskätt turustustingimusi ja -meetodeid reguleerivad siseriiklikud õigusnormid, jäävad ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse, kui nad liigituvad ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes kaubandustavadeks, mille eesmärk on kaitsta tarbijate majandushuve.

Paljud kaubandustavad, mis ei kuulu ebaausate kaubandustavade direktiivi või mõne muu ELi teisese õigusakti kohaldamisalasse, tunduvad Kecki kohtuotsuse kohaselt liigituvat müügitingimusteks. Sellised müügitingimused jäävad ELi toimimise lepingu artikli 34 kohaldamisalasse, kui nende tõttu toimub õiguslikult või faktiliselt diskrimineerimine toodete päritolu alusel. Õiguslik diskrimineerimine leiab aset juhul, kui meetmed on selgelt diskrimineerivad. Ent faktiline diskrimineerimine on keerulisem. Selliseid meetmeid tuleb hinnata juhtumipõhiselt.

Kui meetme või riigisisese tavaga rikutakse ELi toimimise lepingu artiklit 34, võib see põhimõtteliselt olla põhjendatud ELi toimimise lepingu artikli 36 alusel või mõnel Euroopa Kohtu tunnustatud avaliku huviga seotud kaalukal põhjusel. Tõendamine, et kaupade vabale liikumisele kehtestatud piirang on ühel neist põhjustest õigustatud, on liikmesriikide ametiasutuste ülesanne 77 . Lisaks peab liikmesriik tõendama, et tema õigusnormid on vajalikud osutatud avalike huvide tõhusaks kaitseks 78 .

Et sellised õigusnormid oleksid lubatavad, peavad nad olema taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed ja seda eesmärki ei tohi olla võimalik saavutada ELi-sisest kaubandust vähem piiravate meetmetega 79 . 

Hiljem on Euroopa Kohus leidnud, et „piirangu proportsionaalsuse hindamiseks tuleb veel kontrollida, kas selles kontekstis võetud meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks. Teisisõnu tuleb hinnata, kas esineb alternatiivseid meetmeid, millega see eesmärk oleks samuti saavutatav, kuid mis piiraksid ühendusesisest kaubandust vähem“ 80 . 

Lisaks on kohus märkinud, et „selles kontekstis [tuleb] meenutada, et piiravat meedet saab pidada liidu õiguse nõuetega kooskõlas olevaks üksnes juhul, kui see vastab tegelikult soovile saavutada taotletav eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt“ 81 . 

1.5Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja iseregulatsiooni vaheline seos

Ebaausate kaubandustavade direktiivis tunnistatakse iseregulatsiooni mehhanismide tähtsust ning selgitatakse, millist rolli võivad käitumiskoodeksite omanikud ja iseregulatsiooni organitel jõustamisel täita. Liikmesriigid võivad ärgitada koodeksite omanikke kontrollima ebaausate kaubandustavade direktiivi jõustamise kõrval ebaausate kaubandustavade olemasolu.

Kui iseregulatsiooni koodeksi eeskirjad on ranged ja koodeksite omanikud kohaldavad neid ka rangelt, võib tõepoolest väheneda vajadus haldusliku või kohtuliku jõustamise järele. Lisaks, kui standardid on nõudlikud ja sektori ettevõtjad järgivad neid suuresti, võivad sellised eeskirjad olla liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele kasulikuks lähtepunktiks, kui nad hindavad, kas kaubandustava on ebaaus või mitte.

Ebaausate kaubandustavade direktiivis on mitu sätet, millega takistatakse ettevõtjaid ära kasutamast tarbijate võimalikku usaldust iseregulatsiooni koodeksite vastu. Seda teemat on käsitletud punktis 3.3.3 „Käitumiskoodeksi mittejärgimine“.

Euroopa Komisjon algatas 2012. aastal ebaausate kaubandustavade direktiivi järgimise parandamiseks kaks mitut sidusrühma hõlmavat dialoogi, tuues kokku asjaomase sektori esindajad, vabaühendused ja liikmesriikide ametiasutused. Mitut sidusrühma hõlmav keskkonnalaste väidete töörühm 82 ja mitut sidusrühma hõlmav võrdlusvahendite töörühm 83 esitasid kasulikku teavet, mida on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.1 „Keskkonnalased väited“ ja punktis 5.2.7 „Võrdlusvahendid“. Peale selle koostasid kõnealused töörühmad järgmised dokumendid:

Ø„Keskkonnalaste väidete nõuetelevastavuse kriteeriumid. Sidusrühmade nõuanded ettevõtjatele ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamiseks seoses keskkonnalaste väidetega“ ning

Øvõrdlusvahendite puhul kohaldatavate kesksete põhimõtete loetelu.

Need dokumendid, mis ei ole õiguslikult siduvad, on kättesaadavad aadressil

http://ec.europa.eu/consumers/consumer_rights/unfair-trade/unfair-practices .

Töörühmadesse kaasatud sidusrühmad on kohustunud kõnealuseid kriteeriume/põhimõtteid levitama, edendama ja järgima ja/või toetama nende rakendamist.

1.6Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine kolmandates riikides asutatud ettevõtjate suhtes 

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine väljaspool ELi asutatud ettevõtjate suhtes on reguleeritud määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“). Määrust kohaldatakse „seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades“. Rooma II määrust kohaldatakse tsiviil- või kaubandusvaidlustes.

Kui Rooma II määruse artikli 6 lõike 1 tingimused on täidetud – näiteks eksitav reklaam on mõeldud ELi tarbijatele ja see kahjustab ELi tarbijate ühishuve – kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi.

2.Põhimõisted

2.1Ettevõtja mõiste

See määratlus hõlmab lisaks omal käel tegutsevatele ettevõtjatele isikuid, sealhulgas tarbijaid, kes tegutsevad mõne teise ettevõtja nimel või huvides.

Seega võidakse artikli 2 punkti b ning asjakohaste vastutust ja karistusi käsitlevate riigisiseste õigusaktide alusel lugeda ettevõtja koos teise ettevõtjaga ühiselt vastutavaks viimati nimetatu poolt enda nimel toime pandud ebaausate kaubandustavade direktiivi rikkumise eest.

Võib esineda olukordi, kus tarbijatele tooteid müüvad isikud, kes näivad olevat ka ise tarbijad, on tegelikult ettevõtjad või tegutsevad ettevõtjate nimel (varjatud müük ettevõtjalt tarbijale).

Seda, kas müüja liigitub ettevõtjaks või tarbijaks, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Selle hindamise käigus võivad olla asjakohased eri kriteeriumid, näiteks

Økas müüja taotleb kasumit, sh asjaolu, et müüja saab konkreetse ettevõtja nimel tegutsemise eest tasu või muud hüvitist;

Øtehingute arv, hulk ja sagedus;

Ømüüja müügikäive;

Økas müüja ostab tooteid eesmärgiga neid edasi müüa.

Ettevõtja mõiste alla võivad kuuluda näiteks isikud, kelle põhitegevus on toodete alaline veebimüük ja kes ostavad tooteid eesmärgiga need veebis kallimalt edasi müüa.

Organisatsioonid, kellel on heategevuslikud või eetilised eesmärgid, võivad liigituda ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel ettevõtjateks, kui nad on seotud kaubandustegevusega (nt teatud eetikastandarditele vastavate toodete müük tarbijatele). Kui need organisatsioonid tegutsevad ettevõtjana, peavad nad järgima oma kaubandustegevuses alati ebaausate kaubandustavade direktiivi. Näiteks ei tohi teave toote päritolu või selle eetiliste aspektide kohta olla eksitav.

Asjaolu, et organisatsioon on oma ülesehituselt mittetulunduslik, on selle hindamisel, kas asjaomane organisatsioon liigitub ettevõtjaks, ebaoluline.

Sama kehtib avalik-õiguslike asutuste puhul, kes võivad olenevalt asjaoludest samuti liigituda ettevõtjaks, kui nad tegelevad kaubandustegevusega.

Euroopa Kohus kinnitas BKK Mobil Oili kohtuasjas, et üldhuviteenust osutav, näiteks riiklikku ravikindlustussüsteemi haldav avalik-õiguslik asutus võib liigituda ettevõtjaks, sest

„liidu õiguslooja andis mõistele „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik“ eriti laia ulatuse, mis viitab „igale füüsilisele või juriidilisele isikule“, kes tegeleb tasustatava tegevusega, ega välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid“ 86 .

Lisaks jõudis kohus järeldusele, et

„[---] BKK liikmeid [tuleb] ilmselgelt käsitada ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses tarbijatena, keda see asutus võib viia eksitusse, takistades neid tegemast teadlikke valikuid [---] ning – nagu näeb ette sama direktiivi artikli 6 lõige 1 – pannes neid tegema otsust, mida nad ilma selle teabeta muidu ei oleks teinud. Sellises olukorras ei oma tähtsust kõnealuse asutuse avalik- või eraõiguslik vorm ega konkreetne ülesanne, mida ta täidab“ 87 .

Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisa (must nimekiri) punktile 22 on keelatud järgmine:

2.2Kaubandustava mõiste

Euroopa Kohus on leidnud, et ainuke ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis d seatud kriteerium on see, et ettevõtja kaubandustava peab olema otseselt seotud toote või teenuse reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele 88 . 

Kaubandustava võib olla otseselt seotud toote reklaamimisega näiteks siis, kui esitatakse „andmeid toote soodsa hinnaga kättesaadavuse kohta teatud ajavahemikul“ 89 . Praegu olemasoleva kohtupraktika alusel on keeruline otsustada, kust läheb piir, millest edasi ei ole kaubandustava enam otseselt seotud toote reklaamimisega. Kui näiteks ettevõtja müüb mõne linna teedekaarti, millel ei ole ühtki reklaamsõnumit, ja tarbija kasutab seda kaarti seejärel selleks, et leida tee mingi konkreetse kaupluseni, ei oleks mõistlik käsitada teedekaardi müümist kaubandustavana, mis on otseselt seotud kõnealuses kaupluses müüdava toote reklaamiga.

Euroopa Kohus on väitnud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv hõlmab ettevõtja tegevust pärast kaupade või teenustega seonduva äritehingu sooritamist ning pärast lepingu sõlmimist ja lepingu täitmise ajal 90 . 

Selle põhjal on kohus järeldanud, et

„[---] selles kontekstis ei ole mingit tähtsust asjaolul, et kõnealuse ettevõtja tegevus esines vaid ühel korral ja puudutas vaid üht tarbijat.

[---] Nimelt ei ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktides c ja d, artikli 3 lõikes 1 ning artikli 6 lõikes 1 toodud määratlused ega ka see direktiiv tervikuna võetult ei sisalda ühtki viidet sellele, et ettevõtja tegevus või tegevusetus peaks olema korduv või puudutama rohkem kui ühte tarbijat.

[---] ettevõtja poolt tarbijale ebaõige teabe – nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas – esitamist tuleb pidada „eksitavaks kaubandustavaks“ nimetatud direktiivi tähenduses, isegi kui teabe esitamine puudutas vaid üht tarbijat“. 91

2.3Tehinguotsuse mõiste

Ebaausate kaubandustavade direktiivi üldsätted (artiklid 5–9) hõlmavad ebaausaid, eksitavaid ja agressiivseid kaubandustavasid, mis võivad moonutada tarbijate majanduskäitumist, pannes nad tegema tehinguotsust, mida nad muul juhul ei oleks teinud.

Direktiivi artikli 2 punktis k kasutatud sõnastus viitab sellele, et määratlust tuleks tõlgendada laialt ning et tehinguotsuse mõiste peaks hõlmama kõikvõimalikke otsuseid, mida tarbija toote või teenuse kohta teeb.

Euroopa Kohus on leidnud, et mõiste „tehinguotsus“ ei hõlma mitte ainult toote omandamise või omandamata jätmise otsust, vaid ka seda, mis on omandamisotsusega vahetult seotud ehk eelkõige otsust kauplusse siseneda:

„Kuna põhikohtuasjas kõne all olev kaubandustava puudutab andmeid toote soodsa hinnaga kättesaadavuse kohta teatud ajavahemikul, peab kindlaks määrama, kas toote võimalikku ostmist ettevalmistavaid toiminguid nagu tarbija kohaletoimetamist kaupluseni või sisenemist kauplusse saab käsitada tehinguotsustena direktiivi tähenduses.

[---] tehinguotsus [on] [---] „tarbija mis tahes otsus selle kohta, kas, kuidas ja millistel tingimustel ostu sooritada“. Mõiste ei hõlma seega mitte ainult toote omandamise või omandamata jätmise otsust, vaid ka seda, mis on omandamisotsusega vahetult seotud ehk siis eelkõige otsust kauplusse siseneda.

[---] Direktiivi artikli 2 punkti k peab tõlgendama nii, et mõiste „tehinguotsus“ alla kuulub iga otsus, mis on vahetult seotud toote omandamise või omandamata jätmisega.“ 92 .

Seega hõlmab tehinguotsuse mõiste ka ostueelseid ja -järgseid otsuseid.

Lisaks ostu sooritamise või mittesooritamise otsusele võib tarbija teha toote või teenuse kohta väga erinevaid tehinguotsuseid.

Selliste tehinguotsustega võib kaasneda tegevus, millel ei ole riigisisese lepinguõiguse alusel õiguslikke tagajärgi, ning neid otsuseid võib teha mis tahes ajal alates hetkest, mil tarbija puutub esimest korda kokku turustamisega, kuni toote olelusringi lõpuni või ajani, mil teenust viimast korda kasutatakse.

Tehinguotsustena võib käsitada paljusid ostueelseid otsuseid.

Tehinguotsuste alla võivad kuuluda ka paljud ostujärgsed otsused, mis tehakse pärast toote ostmist või teenuse tellimist.

Kolmandate isikute eksitavate tavadega seoses on e-kaubanduse direktiivi artiklis 14 kindlaks määratud, millistel tingimustel ei vastuta teatavate veebiplatvormide haldajad, kes tegutsevad teabe talletamise teenust pakkuva vahendajana kõnealuse sätte tähenduses, ebaseadusliku teabe eest, mida kolmandad isikud on platvormil talletanud.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi vaatenurgast on otsustav see, kas asjaomane veebis tegutsev vahendaja liigitub ettevõtjaks ning kas ta on või ei ole rakendanud ettevõtja ja tarbija vahelises tehingus kaubandustava, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele. Vaid juhul, kui kõnealune veebis tegutsev vahendaja liigitub ettevõtjaks ja rakendab sellist kaubandustava viisil, mis on ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel keelatud, võidakse leida, et vahendaja on rikkunud kõnealust direktiivi. Vahendaja ei saa tugineda e-kaubanduse direktiivi artikli 14 kohasele vastutusega seotud erandile, kui nimetatud tava on seotud vahendaja enda tegevusega, mitte talletatava teabega, ega ka juhul, kui vahendaja on sellisest teabest teadlik ja tal on selle üle kontroll 93 . 

Paljud tarbijad otsivad kõigepealt tooteid otsingumootorite või võrdlusvahendite abil või tutvuvad veebis kasutajate hinnangutega ning suunduvad seejärel tegeliku ostu sooritamiseks parima pakkumisega ettevõtjate veebisaidile.

Lisaks võib ühe tarbija suhtes kasutatud ebaaus kaubandustava kaasa tuua teise tarbija tehinguotsuse, mida viimati nimetatu ei oleks muul juhul teinud.

Otsingumootorite, võrdlusvahendite ja kasutajate hinnangutega seotud kaubandustavasid on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.2 „Veebisektor“.

2.4Tarbijate majanduskäitumise oluline moonutamine

Ebaausate kaubandustavade direktiivi üldsätted (artiklid 5–9) hõlmavad ebaausaid, eksitavaid ja agressiivseid kaubandustavasid, mis võivad moonutada tarbijate majanduskäitumist. Neis sätetes on nõuete väljendamiseks kasutatud pisut erinevat sõnastust.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 alusel on kaubandustava ebaaus, kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja „moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt“ keskmise tarbija majanduskäitumist. Samal ajal on artiklitega 6, 7 ja 8 keelatud eksitav või agressiivne kaubandustava, kui see paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija „tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud“.

Nõue, et kaubandustava peab selleks, et olla ebaaus, olema võimeline moonutama tarbija majanduskäitumist, on sõnastatud artikli 5 lõikes 2 teistmoodi kui artiklites 6, 7 ja 8. Esmapilgul võib see ilmne vastuolu tekitada tõlgendamisprobleeme. Ent artikli 5 lõiget 2 tuleks lugeda koos artikli 2 punktiga e, kus on öeldud järgmist:

Artikli 5 lõike 2 kohasel otsustamisel, kas kaubandustava „moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt“ tarbijate majanduskäitumist, on järelikult määrav see, kas kaubandustava paneb või tõenäoliselt paneb tarbija „tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud“.

See on samasugune hindamine, mis tuleb teha artiklite 6, 7 ja 8 põhjal. Niisiis saab öelda, et ehkki artikli 5 lõike 2 sõnastus erineb eelmises lauses nimetatud artiklite sõnastusest, on nõue seoses tarbija käitumise olulise moonutamisega sama.

Euroopa Kohtu kujundatud tehinguotsuse mõiste ulatuslikkus (vt punkt 2.3) võimaldab kohaldada ebaausate kaubandustavade direktiivi erinevatel juhtudel, kus ettevõtja ebaaus käitumine ei pane tarbijat sõlmima tehingut või teenuslepingut.

Kaubandustava ei pruugita pidada ebaausaks mitte üksnes siis, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija ostu sooritama või mitte sooritama, vaid ka siis, kui see tõenäoliselt paneb tarbija näiteks

Øsisenema kauplusse;

Økulutama rohkem aega internetis broneerimisele;

Øtegema otsust mitte vahetada teenuseosutajat või toodet.

Seega ei piirduta ebaausate kaubandustavade direktiivis kõnealuse olulise moonutamise kriteeriumi kontrollimisel üksnes selle hindamisega, kas tarbija majanduskäitumist (st tema tehinguotsust) on tegelikult moonutatud. Selle kohaselt tuleb hinnata ka seda, kas kaubandustaval avaldab keskmisele tarbijale tõenäoliselt (st arvatavasti) sellist mõju. Seepärast peaksid liikmesriikide täitevasutused uurima iga üksikjuhtumi fakte ja asjaolusid (in concreto), ent ka asjaomase tava tõenäolist mõju keskmise tarbija tehinguotsusele (in abstracto).

2.5Keskmine tarbija

Nagu on märgitud põhjenduses 18 ja seejärel täpsustatud artiklites 5–9, võetakse ebaausate kaubandustavade direktiivis kaubandustavade mõju hindamisel aluseks keskmine tarbija, kelle Euroopa Kohus on määratlenud järgmiselt: „[---] et teha kindlaks, kas konkreetne kirjeldus, kaubamärk või reklaamtekst on eksitav, tuleb arvesse võtta mõõdukalt teavet omava, mõõdukalt tähelepaneliku ja ettevaatliku keskmise tarbija eeldatavaid ootusi“ 95 .

Selle määratluse sõnastas Euroopa Kohus enne ebaausate kaubandustavade direktiivi vastuvõtmist. Seejärel sätestati määratlus ebaausate kaubandustavade direktiivis, et anda liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele ühised kriteeriumid eesmärgiga suurendada õiguskindlust ja vähendada erinevate hinnangute võimalust. Euroopa Kohtu praktikas on keskmine tarbija mõõdukalt kriitiline isik, kelle turukäitumine on teadlik ja ettevaatlik.

Sellegipoolest ei ole keskmine tarbija ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel isik, kes ei vaja erilist kaitset, sest ta on võimeline hankima olemasolevat teavet ja selle põhjal mõistlikult käituma. Vastupidi, nagu on rõhutatud põhjenduses 18, on testi aluseks proportsionaalsuse põhimõte. Ebaausate kaubandustavade direktiivis on kasutatud seda mõistet selleks, et saavutada konkurentsi soodustaval turul õige tasakaal tarbijate kaitsmise ja vaba kaubanduse edendamise vahel.

Seepärast tuleks ebaausate kaubandustavade direktiivi kohase keskmise tarbija mõiste tõlgendamisel alati arvesse võtta aluslepingu artiklit 114, millega on ette nähtud kõrgetasemeline tarbijakaitse. Samal ajal on ebaausate kaubandustavade direktiivi aluseks põhimõte, et näiteks riiklik meede, millega keelatakse väited (nt suurustavad ütlused 98 ), millega võib õnnestuda petta ainult väga kergeusklikku, naiivset või pealiskaudset tarbijat, on ebaproportsionaalne ja loob põhjendamatuid kaubandustõkkeid 99 .

Nagu põhjenduses 18 on selgelt öeldud, ei ole keskmise tarbija test statistiline test. See tähendab, et liikmesriikide kohtud ja ametiasutused peaksid suutma kindlaks teha, kas mingi kaubandustava võib eksitada oma otsustusvõimet kasutavat keskmist tarbijat, võttes arvesse keskmise tarbija eeldatavaid ootusi, ilma et oleks tarvis tellida eksperdiarvamust või korraldada arvamusküsitlust 100 .

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b on täpsustatud lähemalt keskmise tarbija testi olukorras, kus on kaalul konkreetsete tarbijarühmade huvid. Kui tava on suunatud teatavale tarbijarühmale, tuleb selle mõju hinnata asjaomase tarbijarühma keskmise liikme vaatenurgast.

Kommertsteadaannete koostamisel võib juhtuda, et ettevõtjatel tuleb toodete eripära tõttu teinekord arvesse võtta teatud sotsiaalseid, keelelisi ja kultuurilisi tegureid, mis on eriomased keskmistele tarbijatele, kellele asjaomased tooted on mõeldud. Mõnikord võivad sellised sotsiaalsed, keelelised ja kultuurilised tegurid, mis võivad olla eriomased ka konkreetsele liikmesriigile, õigustada kaubandustavaga edastatava sõnumi erinevat tõlgendamist pädevas täitevasutuses või kohtus. Euroopa Kohus on leidnud ühe eksitava kosmeetikareklaamiga seotud kohtuasjas:

„„Testi kohaldamisel käesoleva juhtumi suhtes tuleb arvesse võtta mitut asjaolu. Eelkõige tuleb kindlaks teha, kas see, et saksa [keskmine] tarbija mõistab pinguldava kreemiga seoses kasutatava sõna „lifting“ all midagi muud kui teiste liikmesriikide tarbijad, võib olla põhjendatav sotsiaalsete, kultuuriliste või keeleliste teguritega, või piisab toote kasutusjuhendist, et teha selgeks toote mõju ajutisus ja kummutada seeläbi kõik vastupidised järeldused, milleni võidakse jõuda sõna „lifting“ tõttu.“ 112 .

Lisaks on kohus väitnud, et

„võimalus [---] keelata turustamine kaubamärgi eksitava laadi tõttu ei ole põhimõtteliselt välistatud asjaoluga, et teistes liikmesriikides sama kaubamärki eksitavaks ei peeta. [---] on võimalik, et liikmesriikide keeleliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete erinevuste tõttu võib kaubamärk, mis ühes liikmesriigis tarbijat ei eksita, teises liikmesriigis seda teha“.  113

Keskmise tarbija testi põhjal ja ebaausate kaubandustavade direktiivi täielikult ühtlustavale toimele vaatamata võib seepärast olla teoreetiliselt põhjendatud nõuda välisriigi ettevõtjalt sotsiaalsetel, kultuurilistel või keelelistel põhjustel lisateabe esitamist. Teisisõnu võib sellise teabe väljajätmine sihtriigi tarbijaid erinevalt päritoluriigi tarbijatest eksitada.

2.6Haavatavad tarbijad

Ebaausate kaubandustavade direktiivi aluseks on põhimõte, et ehkki asjakohane on kaitsta ebaausate kaubandustavade eest igat liiki tarbijaid, tuleks tarbijatele, kes liigituvad mõne artikli 5 lõikes 3 nimetatud rühma liikmeks, tagada kõrgemal tasemel kaitse kui artikli 5 lõikes 2 nimetatud keskmisele tarbijale.

Preambulis esitatud põhjenduses 19 selgitatakse artikli 5 lõike 3 tõlgendamist lähemalt: kui artikli 5 lõike 3 puhul tundub, et tarbijad liigitatakse haavatavaks üksnes nende „vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu“, siis põhjenduses 19 on esitatud mittetäielik loetelu omadustest, mille tõttu tarbijad on „eriti vastuvõtlikud“. 

2.6.1Artikli 5 lõikes 3 sätestatud haavatavuskriteeriumid

Puue (vaimne või füüsiline) hõlmab meelelist puuet, piiratud liikumisvõimet ja muid puudeid.

Sellega seoses väärib nimetamist, et EL ratifitseeris Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni 2010. aastal 117 . 2015. aasta oktoobris esitati ÜRO komitee esimestes kokkuvõtvates tähelepanekutes ELile soovitus „võtta asjakohased meetmed kandmaks hoolt selle eest, et kõik puuetega inimesed, kes on ilma jäänud oma õigusvõimest, saaksid kasutada kõiki Euroopa Liidu aluslepingutes ja õigusaktides sätestatud õigusi, näiteks [---] tarbijaõigusi [---]“ 118 .

Vanuse puhul võib olla asjakohane vaadelda kaubandustava eri vanusega tarbijate vaatenurgast.

Eakad võivad olla oma vanuse tõttu teatavate kaubandustavade suhtes haavatavamad. Agressiivsed ukselt-uksele-müügimeetodid ei pruugi keskmist tarbijat mõjutada, kuid hirmutavad tõenäoliselt teatavat tarbijarühma, eelkõige eakaid, kes võivad olla ostusurve suhtes vastuvõtlikumad.

Lisaks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõikele 3 on lastele tagatud erikaitse otsese ostusurve avaldamise keeluga, mis on sätestatud direktiivi I lisa punktis 28. Seda keeldu, mis hõlmab lastele surve avaldamist, et nad ostaksid toote ise või veenaksid (pideva pealekäimisega) täiskasvanuid endale tooteid ostma, on käsitletud punktis 4.6.

Nagu on märgitud punktis 2.5 „Keskmise tarbija“, on laste võime mõista veebis ja väljaspool seda esitatavat reklaami väga erinev, sõltudes vanusest ja küpsusest. Seda asjaolu on ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel võimalik mõnevõrra arvesse võtta, sest artikli 5 lõige 3 võimaldab hinnata kaubandustava konkreetse vanuserühma keskmise liikme vaatenurgast.

Teine petturite sihtmärgiks olev tarbijate kategooria on teismelised. Teismeliste jaoks iseäranis ahvatlevate kaupade reklaamimisel võidakse ära kasutada nende ebaküpsusest ja kergeusklikkusest tulenevat tähelepanematust või vähest järelemõtlemist ning riskialdist käitumist.

Kergeusklikkuse mõiste hõlmab tarbijarühmi, kes võivad olla teistest rohkem valmis mingeid väiteid uskuma. See mõiste on neutraalne ja sõltub olukorrast. Selle eesmärk on kaitsta sellise rühma liikmeid, keda teatav kaubandustava võib mingil põhjusel eriti suuresti mõjutada. Selle rühma liikmeks võib olla liigitatud iga tarbija.

Tarbijate haavatavust käsitleva uuringu 121 käigus leiti, et isikutel, kes ei läbi kergeusklikkuse testi, on tehingute valimisel tõenäoliselt rohkem probleeme kui teistel. Lisaks kaebavad isikud, kes peavad end kergeusklikuks, probleemidega kokku puutudes tõenäoliselt vähem ja tunnevad end suurema tõenäosusega tarbijatena haavatavatena.

2.6.2Etteaimatavuse nõue

Haavatava tarbija kriteeriumi kohaldatakse juhul, kui kaubandustava moonutab eriti vastuvõtliku tarbijarühma majanduskäitumist „viisil, mille ettenägemist võib ettevõtjalt õigustatult eeldada“.

Selle kriteeriumiga lisandub kaubandustava hindamisse haavatavate tarbijate puhul proportsionaalsuse element.

Selle eesmärk on võtta ettevõtjad vastutusele üksnes juhul, kui võib õigustatult leida, et ettevõtja oleks saanud kaubandustava kahjulikku mõju haavatavale tarbijarühmale ette näha.

See tähendab, et kui ettevõtjad kaaluvad, kas kaubandustaval on ebaaus mõju mõnele selgesti eristatavale tarbijarühmale, ning võtavad meetmeid sellise mõju vähendamiseks, ei pea nad tegema rohkem, kui on mõistlik.

Seepärast ei peeta kaubandustava tõenäoliselt eksitavaks, kui mõni tarbija laseb enda oma ülima naiivsuse või teadmatuse tõttu eksitada ka kõige ausamal kaubandustaval või käitub selle puhul mõnel muul moel ebamõistlikult.

2.7Ostukutse

Ostukutsetega seoses peetakse teatud teavet ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 kohaselt oluliseks. See tähendab, et ettevõtjad peavad tarbijatele selle teabe esitama, kui see ei ilmne juba kontekstist.

Toote omadustega on alati tegemist kohe, kui on olemas sõnaline või visuaalne viide tootele. Erinev tõlgendus võib panna ettevõtjaid esitama kaubanduslikes pakkumistes ebamääraseid tootekirjeldusi või jätma välja teavet eesmärgiga hoida kõrvale ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud nõuetest.

Artikli 2 punktis i esitatud määratluse viimases osas („mis seega võimaldab tarbijal ostu sooritada“) ei ole nõutud, et kommertsteadaandes antaks tarbijale vahend, mis aitaks ostu tegelikult sooritada (nt telefoninumber või kupong). See tähendab, et toote turustamisel antav teave peab olema piisav, et võimaldada tarbijal teha otsust, kas see konkreetne toode konkreetse hinnaga osta.

Euroopa Kohus on leidnud Ving Sverige kohtuasjas 124 järgmist:

„Sellest tuleneb, et selleks, et kommertsteadaande saaks kvalifitseerida ostukutseks, ei ole vaja, et see sisaldaks ostu sooritamise tegelikku võimalust või et ostukutse esitataks sellise võimaluse kontekstis.“

Ostukutse mõiste on kitsam kui reklaam ja kõik kommertsteadaanded ei liigitu artikli 2 punkti i tähenduses ostukutseks. 

Samal ajal on ostukutse mõiste laiem kui lepingueelne teave. Kui lepingueelse teavitamise nõuetes on viidatud teabele, mis tuleb esitada enne, kui tarbija sõlmib lepingu, siis ostukutse ei tähenda ilmtingimata seda, et tarbija järgmine samm on sõlmida ettevõtjaga leping.

See erinevus on eriti tähtis seoses ebaausate kaubandustavade direktiivi ja tarbijaõiguste direktiivi koostoimega. Ostukutseks liigituvad tavaliselt paljud kommertsteadaanded.

Ebaausate kaubandustavade direktiiviga jäetakse ettevõtjale võimalus valida, kas esitada kommertsteadaandes toote või teenuse hind või mitte. Kommertsteadaannet või reklaami, mis sisaldab toote või teenuse põhjalikku kirjeldust ja omadusi ning teavet tootest või teenusest tuleneva kasu kohta, kuid mitte toote või teenuse hinda, ei saa käsitada ostukutsena ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti i tähenduses. Kommertsteadaanded, mis ei ole ostukutsed, on näiteks reklaamid, milles reklaamitakse pigem ettevõtja kaubamärki kui konkreetset toodet (st kaubamärgi reklaam).

Artikli 7 lõikes 4 sätestatud teabele esitatavaid nõudeid on käsitletud punktis 3.4.5 „Ostukutses esitatav oluline teave“.

3.Ebaausate kaubandustavade direktiivi sätted 

3.1Ebaausate kaubandustavade direktiivi toimimine. Direktiivi vooskeem

Siinsel vooskeemil on näitlikustatud ebaausate kaubandustavade direktiivi lisas esitatud kaubandustavade musta nimekirja ja direktiivi üldsätete, eelkõige artiklite 6–9 ja artikli 5 vahelist seost. Kaubandustava võib pidada ebaausaks ja seega ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel keelatuks, kui kas või ühele järgmistest küsimustest saab vastata jaatavalt.

3.2Üldsäte ametialase hoolikuse nõuete kohta

Artikli 5 lõige 2 sisaldab üldsätet, milles on ette nähtud kaks kumulatiivset kriteeriumi, et hinnata, kas kaubandustava tuleks lugeda ebaausaks. See säte toimib nn turvaabinõuna veendumaks, et karistus on võimalik määrata ka sellise ebaausa kaubandustava eest, mis ei liigitu ebaausaks ebaausate kaubandustavade direktiivi muude sätete alusel (st tava ei ole ei eksitav ega agressiivne ja seda ei ole nimetatud I lisas). Selle sättega vaadatakse ka tulevikku, sest see võimaldab toime tulla edaspidi tekkivate ebaausate tavadega.

Artikli 5 lõikega 2 on keelatud ametialase hoolikuse nõuetega vastuolus olevad kaubandustavad, kui need tõenäoliselt moonutavad oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist. See on eraldiseisev kriteerium, mitte kumulatiivne lisakriteerium, mis peab olema täidetud, et lugeda tava ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklites 6–9 või I lisas sätestatud ebaausate kaubandustavade mis tahes erikategooria hulka. Seda kajastab ebaausate kaubandustavade direktiivi vooskeem.

Ka Euroopa Kohus on kinnitanud, et

„45. [---] arvestades nii nimetatud direktiivi artikli 5 ja artikli 6 lõike 1 sõnastust ja struktuuri kui ka direktiivi üldist ülesehitust, tuleb kaubandustava käsitada „eksitavana“ nendest sätetest teise sätte tähenduses, kui seal loetletud kriteeriumid on täidetud, ilma et oleks vaja kontrollida, kas täidetud on ka tingimus kaubandustava vastuolu kohta ametialase hoolikuse nõuetega, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis a.

46. Eeltoodud tõlgendus on ka ainus, mis säilitab ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklites 6–9 ette nähtud erieeskirjade kasuliku mõju. Nimelt, kui nende artiklite kohaldamise tingimused oleksid identsed sama direktiivi artikli 5 lõike 2 sätete omadega, siis kaotaksid need artiklid suures osas oma mõtte, samas kui nende eesmärk on kaitsta tarbijat kõige levinumate ebaausate kaubandustavade eest [---]“ 129 .

Ametialase hoolikuse mõiste hõlmab selliseid põhimõtteid nagu „aus kaubandustava“, „hea usu põhimõte“ ja „hea kaubandustava“, mis võeti liikmesriikide õigusaktides kasutusele juba enne ebaausate kaubandustavade direktiivi vastuvõtmist. Nende põhimõtetega rõhutatakse äritegevuse valdkonnas kohaldatavaid normatiivseid väärtusi.

Artikli 5 lõike 2 punktist b tuleneb, et selleks, et kaubandustava leitaks olevat vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega, tuleb selle puhul leida ka seda, et see tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist. Seda põhimõtet on käsitletud eespool punktis 2.4.

Veebiplatvorme puudutavaid konkreetseid ametialase hoolikuse küsimusi on käsitletud punktis 5.2 „veebisektor“.

3.3Eksitav tegevus

Koos artikliga 7 „Eksitav tegevusetus“ on artikkel 6 ülekaalukalt kõige sagedamini jõustamiseesmärkidel kasutatav säte.

Teabest tarbijakäitumise kohta on näha, et mitte üksnes esitatud teabe sisu, vaid ka teabe esitamise viis võib tarbijate reaktsiooni märkimisväärselt mõjutada.

Seepärast on artikliga 6 selgelt hõlmatud olukorrad, kus kaubandustava tõenäoliselt petab tarbijaid „muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, [---] isegi kui teave on faktiliselt õige“.

Seda, kas kaubandustava on laadilt eksitav, peavad hindama liikmesriikide kohtud ja haldusasutused, võttes muu hulgas arvesse kõige hiljutisemaid järeldusi tarbijakäitumise valdkonnas.

Eksitavaks võib lugeda näiteks vaikimisi oletuste kasutamist (valikud, mille tegemist tarbijatelt eeldatakse, kui nad ei väljenda selgelt vastupidist) ja tarbetult keerulise teabe andmist.

3.3.1Üldine eksitav teave

Artikli 6 lõike 1 punktidega a–g on keelatud eksitav teave, mis võib petta keskmist tarbijat mitmes punktis, mille hulka kuuluvad

Øtoote olemasolu;

Øtoote põhiomadused (nt selle koostis, valmistamise viis, geograafiline või kaubanduslik päritolu, tootega kaasnevad riskid ja toote kasutamise oodatavad tulemused);

Øhind või hinna arvutamise viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu;

Øettevõtja olemus, tunnused ja õigused.

Artikkel 6 kätkeb selgelt kaubandustava, mis „sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige“.

IT-toodete, näiteks väliste kõvaketaste, USB-pulkade, mobiiltelefonide ja tahvelarvutite puhul ei vasta ettevõtjate märgitud salvestusmaht sageli tegelikkusele.

Kui tarbijaõiguste direktiivis 133 on sätestatud, et ettevõtja peab andma enne ostu selliste põhiomaduste kohta selget ja arusaadavat teavet, siis ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga b on keelatud anda toote põhiomaduste kohta ebaõiget teavet, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Samuti ei tohiks tarbijale esitatav teave petta või tõenäoliselt petta tarbijat ühelgi moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, isegi kui teave on faktiliselt õige.

Ehkki ebaausate kaubandustavade direktiivis ei ole esitatud ühtki ametlikku nõuet märkida toote geograafiline (või kaubanduslik) päritolu või koostis, 138 võib tarbija eksitamine neis küsimustes käia direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis b sätestatud keelu alla, kui selline vale ja petlik teave tõenäoliselt paneb tarbija tegema ostuotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud

Mõni liikmesriikide kohtute otsus on seotud konkreetselt ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisega päritolu käsitlevate eksitavate väidete suhtes.

Sama või sarnase pakendiga ühe kaubamärgi toodete koostis võib sõltuvalt valmistamise kohast ja sihtturust erineda, st need tooted võivad liikmesriigiti varieeruda.

Kaubandustavad, mida rakendatakse erineva koostisega toodete turustamiseks, ei ole ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel iseenesest ebaausad. Küll aga tuleb ebaausate kaubandustavade direktiivi arvesse võtta juhul, kui ettevõtja reklaamib toodet tootena, millele on sama kvaliteet ja koostis kui teistes liikmesriikides turustatavatel asjaomase kaubamärgi toodetel. Kui sellised kaubanduslikud väited on ebaõiged või eksitavad, võidakse need lugeda ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b alusel eksitavaks, kui nad võivad panna keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Artikli 6 lõike 1 punkti d alusel ei tohiks hinnateave olla eksitav 141 .

Soovituslikud jaemüügihinnad ja viited varasematele hindadele võivad olla vastuolus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga d. Nii võib see olla juhul, kui ettevõtja kasutab hinnavõrdluse tegemisel ebamõistlikult kõrget või muul moel eksitavat soovituslikku jaemüügihinda või võrdlushinda, jättes tarbijatele mulje, et neile pakutakse tegelikust märksa suuremat allahindlust.

Artikli 6 lõike 1 punkti g alusel ei tohiks ettevõtjad eksitada tarbijaid tarbijaõiguste vallas.

Sageli kuni-väiteks nimetatav kaubandustava tähendab, et ettevõtja viitab turustusargumendina suurimale kasule, mida tarbijad võivad toote kasutamisel eeldada.

Väide, mis sisaldab sõna „kuni“, võidakse leida olevat artiklite 6 ja 7 tähenduses eksitav, kui see ei kajasta ettevõtja tegelikku pakkumist ja kui see tõenäoliselt paneb tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud 147 .

Kõnealused väited võivad olla eksitavad, kui ettevõtjad ei suuda tõestada, et tarbijad tõenäoliselt saavutavad lubatud maksimumtulemused tavatingimustel.

Seda, kas kuni-väide on eksitav, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Selle hindamise käigus võivad olla asjakohased eri kriteeriumid, näiteks

Økas on selgelt esitatud tulemused ja kasu, mida keskmine tarbija võiks põhjendatult eeldada, sealhulgas kõik kohaldatavad tingimused ja piirangud. Sellise teabe esitamata jätmine võib liigituda seoses toote põhiomadustega eksitavaks kui

-artikli 7 lõike 4 punktis a nimetatud olulise teabe väljajätmine (ostukutse puhul),

-eksitav tegevus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses;

Økas ettevõtjale on kergesti kättesaadavad piisavad tõendid oma väite tõestamiseks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 12 tähenduses.

Üks eetikaalaste väidete hea määratlus on esitatud Taani tarbijate ombudsmani suunistes keskkonnaalaste ja eetikaalaste turustusväidete kohta 149 :

„Eetikaalased väited“ on eeskätt väited vm, mis loovad mulje, et toode on valmistatud või ettevõtja tegevus on kavandatud kooskõlas üldtunnustatud standarditega, mis hõlmavad näiteks lapstööjõudu ja üldisi töötingimusi, looduskaitset, tervist, loomade heaolu, ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid algatusi ja heategevuslikke annetusi. Sellised väited põhinevad tavaliselt ettevõtja soovil kohanduda üldiste või konkreetsete suundumustega, mida on võimalik eeldada tarbijate käitumisest.

Ettevõtja sotsiaalne vastutus tähendab, et ettevõtjad vastutavad oma mõju eest ühiskonnale, rakendades oma tegevuses ja põhistrateegias sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, eetilisi ja tarbijatega seotud kaalutlusi.

Sellest on saanud turustusvahend, mida kasutatakse selleks, et leevendada tarbijate üha suuremat muret selle pärast, kas ettevõtjad järgivad eetikastandardeid. Ettevõtjad kasutavad seda lahendust näitamaks, et nad võtavad arvesse eetilisi ja inimõigustega seotud kaalutlusi. See võib mõjutada tarbija tehinguotsust, kui tal tuleb valida kahe konkureeriva toote vahel, mille kvaliteet ja hind on sarnane.

Seepärast on sellised algatused enamasti „otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega“ ja liigituvad seega kaubandustavaks ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses.

Kuna eetikaalaste / ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud väidete ja keskkonnaalaste väidete puhul esineb sageli suuri sarnasusi, tuleks keskkonnahoidlikkust käsitlevate väidete suhtes kohaldatavaid keskseid põhimõtteid kohaldada ka eetikaalaste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud väidete suhtes. Neid keskseid põhimõtteid on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.1 „Keskkonnaalased väited“.

3.3.2Segadust tekitav turustamine

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 2 punktis a on käsitletud segadust tekitavat turustamist.

Tava, mille puhul tekkib küsimus kokkusobivuses direktiivi kõnealuse sättega, on matkiv pakendamine. Matkiv pakendamine on toote pakendi (või kaubandusliku välimuse) kujundamine selliselt, et see näeks välja nagu tuntud konkureeriv kaubamärk.

Matkiv pakendamine erineb võltsimisest, sest see ei hõlma tavaliselt kaubamärgi kopeerimist. Matkiva pakendamise puhul on oht, et tarbija aetakse segadusse ja selle tagajärjel moonutatakse tema kaubanduslikku käitumist.

Matkiva pakendamisega võidakse tarbijat petta mitmel viisil:

Øotsene segadusse ajamine – tarbija ostab matkiva toote, pidades seda eksikombel matkitavaks kaubamärgiks;

Øpetmine seoses toote päritoluga – tarbija märkab, et matkiv toode on erinev, kuid usub sarnase pakendi tõttu, et tootja on sama;

Øpetmine seoses toote kvaliteedi või olemusega – tarbija märkab, et matkiv toode on erinev, kuid usub sarnase pakendi tõttu, et kvaliteet on sama või lähedane matkitava toote omaga.

Sarnase pakendiga sisendatakse tarbijale, et matkiva toote kvaliteet või olemus on võrreldav asjaomast kaubamärki kandva toote omaga, või vähemalt seda, et see on võrreldav suuremal määral, kui tarbija muidu eeldaks. Nii jäetakse sarnase pakendiga tarbijale mulje, et toodete võrdlemisel on ainus kriteerium hind (mitte hinna ja kvaliteedi suhe).

Matkiva pakendamise mõju kohta on olemas mitu uuringut 153 . 

Ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisaga on keelatud kõigil tingimustel paar konkreetset kaubandustava, millega kaasneb segadust tekitav turustamine seoses kaubamärkide ja nendega seotud tunnustega.

3.3.3Käitumiskoodeksi mittejärgimine

Ebaausate kaubandustavade direktiivis on mitu sätet, millega takistatakse ettevõtjaid ära kasutamast tarbijate võimalikku usaldust iseregulatsiooni koodeksite vastu. Direktiivis ei ole sätestatud konkreetseid eeskirju käitumiskoodeksi kehtivuse kohta, vaid on tuginetud eeldusele, et eksitavad avaldused ettevõtja sidususe või iseregulatsiooni organi heakskiidu kohta võivad moonutada tarbijate majanduskäitumist ja vähendada tarbijate usaldust iseregulatsiooni koodeksite vastu. Esiteks kohustatakse artikli 6 lõike 2 punktiga b ettevõtjaid kinni pidama käitumiskoodeksist, mida nad ise on kohustunud kommertsteadaannetes järgima.

Teiseks on ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisaga teatud tavad kõigil tingimustel keelatud tagamaks, et ettevõtjad kasutavad turustamisel käitumiskoodeksit vastutustundlikult (I lisa punktid 1 ja 3 käitumiskoodeksite kohta, punkt 2 usaldusmärkide kohta ja punkt 4 avalik-õigusliku asutuse kinnituse kohta). Mõned näited on esitatud punktis 5.1.6 „I lisa kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes“.

3.4Eksitav tegevusetus

3.4.1Oluline teave

Artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud väga üldiselt ettevõtjate kohustus esitada kogu teave, mida keskmine tarbija vajab teadliku ostuotsuse tegemiseks. Seda nimetatakse artiklis 7 oluliseks teabeks.

Ebaausate kaubandustavade direktiivis ei ole olulise teabe mõistet määratletud, välja arvatud ostukutse puhul, mida vaadeldakse artikli 7 lõikes 4. Ostukutses esitatavat olulist teavet on käsitletud käesolevate suuniste punktis 3.4.5. Nagu on märgitud punktis 1.4.3, on ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 5 veel selgitatud, et oluliseks loetakse „kommertsteadaannetega, sealhulgas reklaami või turustamisega seotud teabele esitatavad ühenduse õigusaktidega kehtestatud nõuded“.

Et hinnata konkreetse juhtumi puhul, kas oluline teave on välja jäetud, peavad liikmesriikide asutused ja kohtud arvesse võtma kõiki konkreetse kaubandustava iseärasusi ja asjaolusid, sealhulgas kasutatud kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid.

Nagu on märgitud punktis 1.4.9, kus käsitletakse koostoimet ELi andmekaitse-eeskirjadega, ollakse üha teadlikumad tarbijaeelistustega seotud teabe, isikuandmete ja muu kasutaja loodud sisu majanduslikust väärtusest. Kui ettevõtja jätab tarbijale teatamata, et sellist teavet võidakse kasutada ärilisel otstarbel, millega minnakse käsilolevast tehingust kaugemale, võib see liigituda olulise teabe eksitavaks väljajätmiseks.

3.4.2Varjatud turustamine / kaubandusliku eesmärgi määratlemata jätmine

Artikli 7 lõike 2 alusel peetakse kaubandustava kaubandusliku eesmärgi määratlemata jätmist eksitavaks tegevusetuseks, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Samamoodi on e-kaubanduse direktiivis, 156 audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis 157 ning eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiivis 158 sätestatud teatud nõuded, mis käsitlevad kommertsteadaandeid ja elektronposti saatmist otseturustuse eesmärgil.

Üks konkreetne varjatud turustamise aspekt on reguleeritud ka tarbijaõiguste direktiivi 159 artikli 8 lõikega 5.

Kui nimetatud sätetes keskendutakse konkreetsetele kaubandustavadele või sektoritele, siis artikli 7 lõike 2 kohaldamisala on üldine ja laiem, hõlmates igasugust kaubandustava.

Lisaks artikli 7 lõikele 2 keelatakse ebaausate kaubandustavade direktiiviga kõigil tingimustel teatud konkreetsed tavad, mille puhul jäetakse kaubanduslik eesmärk avaldamata.

I lisa punktiga 11 on keelatud „[t]oote reklaamimiseks reklaamiga mitteseostatavate tekstide kasutamine meedias, kui ettevõtja on maksnud reklaami eest, ilma tarbijale sellest sisu või selgelt eristatava kujutise või heli kaudu selgelt teada andmata. (Reklaamtekst)“. 

I lisa punktiga 22 on keelatud „[v]ale väide või mulje loomine, et ettevõtja ei tegutse oma kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel või vääralt enda tarbijana esitlemine“.

Artikli 7 lõige 2 koos I lisa punktidega 11 ja 22 võib olla eriti asjakohane veebiettevõtjate puhul. Seda on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.2 „Veebisektor“.

3.4.3Ebaselgelt esitatud oluline teave

Artikli 7 lõike 2 kohaselt peetakse olulise teabe esitamist „ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal“ eksitavaks tegevusetuseks, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

3.4.4Konkreetne olukord ja kasutatud kommunikatsioonivahendi piirangud

Artikli 7 lõikes 1 on toonitatud, et selle hindamisel, kas kaubandustava on eksitav, tuleb tava vaadelda „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid ning kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid“.

Artikli 7 lõiget 3 tuleks lugeda koos artikli 7 lõikega 1. Artikli 7 lõike 3 alusel tuleb olulise teabe väljajätmise üle otsustamisel arvesse võtta

Økasutatud kommunikatsioonivahendi ruumilisi ja ajalisi piiranguid;

Ømeetmeid, mida ettevõtja on võtnud, et teave tarbijale muul viisil kättesaadavaks teha.

Eespool nimetatud sätteid kohaldatakse kõikide artikli 7 osade suhtes. Peale selle ei pea artikli 7 lõike 4 sissejuhatava osa alusel ettevõtjad esitama ostukutsetes teavet, mis ilmneb juba kontekstist.

Artikli 7 lõike 2 kohaselt peetakse olulise teabe esitamist „ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal“ eksitavaks tegevusetuseks, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Artikli 7 lõike 4 punktis a on ka kirjas, et ostukutsete puhul tuleks selle selgitamisel, kas toote põhiomadused on üks elementidest, mida tuleks lugeda oluliseks teabeks, arvesse võtta kommunikatsioonivahendit ja toodet.

Arvestades teave toote täishinna ja põhiomaduste tähtsust tarbija ostuotsuses, tuleks teave nende kohta esitada nähtavalt.

Toote põhiomadusi käsitleva teabe vajaliku koguulatuse hindamisel tuleks lähtuda ostukutse kontekstist, toote liigist ja kasutatud kommunikatsioonivahendist.

3.4.5Ostukutsetes esitatav oluline teave vastavalt artikli 7 lõikele 4

Artikli 7 lõikes 4 on loetletud oluliseks peetavad teavitusnõuded. Sellega tagatakse tarbijatele sel olulisel hetkel võimalikult suur õiguskindlus 168 . Artikli 7 lõikega 4 nõutava teabe ostukutses esitamata jätmine tarbijatele on eksitav tegevusetus, kui see tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud. 

Artikli 7 lõike 4 eesmärk on tagada, et iga kord, kui ettevõtjad teevad kaubanduslikke pakkumisi, teeksid nad samal ajal arusaadavalt ja ühetähenduslikult kättesaadavaks piisava hulga teavet, et võimaldada tarbijal langetada teadlik ostuotsus, ega eksitaks tarbijat olulise teabe väljajätmisega.

Vältimaks teavitamisel ettevõtjate tarbetut või ebaproportsionaalset koormamist, ei ole artikli 7 lõike 4 nõuded kinnistunud, vaid nendes nõutakse sõltuvalt olukorrast erinevat teavet. Eelkõige artikli 7 lõigetes 1, 3 ja 4 esitatud selgitustest ilmneb, et arvesse tuleks võtta konkreetset olukorda ja kasutatud kommunikatsioonivahendi piiranguid, mille üle on arutletud eelmises punktis.

Artikli 7 lõike 4 punktis a on eraldi selgitatud, et hinnates seda, kas on välja jäetud olulist teavet toote põhiomaduste kohta, tuleks tähelepanu pöörata „kommunikatsioonivahendile ja tootele“.

See, mida tuleks käsitada artikli 7 lõike 4 punktis a nimetatud toote põhiomadustena, võib olla erinev. Esiteks võib see sõltuda asjaomasest tootest.

Teiseks võivad erineda toote põhiomadusi käsitleva teabe hulk ja liik olenevalt sellest, mida võib pidada ettevõtja poolt kommertsteadaande edastamiseks kasutatud kommunikatsioonivahendi puhul asjakohaseks.

Teatavaid pakkumist piiravaid tingimusi tuleks põhimõtteliselt käsitada toote põhiomadustena.

Juhtumipõhisel hindamisel võidakse leida, et toote ohutusega seotud hoiatused on toote põhiomadused artikli 7 lõike 4 tähenduses. Kehtivates valdkonnapõhistes tooteohutuse alastes ELi õigusaktides nõutakse tavaliselt, et ettevõtjad teavitaksid ohutusküsimustest tootel endal ja/või selle pakendil. Veebimüügi puhul võib seetõttu tarbijatel olla tarbijatel keeruline teha tõeliselt teadlikke tehinguotsuseid, kui asjakohastel veebisaitidel ei ole esitatud loetavat pilti toote/pakendi märgistusest. Tähtis erand sellest põhimõttest on kirjas direktiivi 2009/48/EÜ 169 (üks kahest mänguasjade ohutuse direktiivist) artikli 11 lõikes 2, milles nõutakse selgelt, et hoiatused, näiteks kasutaja minimaalne/maksimaalne vanus, peavad olema mänguasjade puhul enne ostu sooritamist selgesti nähtavad, seda ka juhul, kui ost sooritatakse elektroonilisel teel. Enamiku teiste toodete puhul võib kasutada õigusliku alusena ebaausate kaubandustavade direktiivi, et nõuda ettevõtjatelt eeskätt toodete reklaamimisel veebis, et nad teavitaksid tarbijaid ohutusaspektidest, mida võib toote olemust arvesse võttes lugeda põhiomaduseks artikli 7 lõike 4 tähenduses.

Artikli 7 lõike 4 punkti b alusel võib ettevõtja geograafilise aadressi ja isiku teatamata jätmine kujutada endast eksitavat tegevusetust.

Teisalt võidakse ettevõtja isiku kohta esitamata jäetud teavet lugeda mõnikord teabeks, mis on „ilmne juba kontekstist“ artikli 7 lõike 4 tähenduses.

Juhtumipõhisel hindamisel võib ilmneda, et artikli 7 lõike 4 punktis b sätestatud ettevõtja isikut käsitleva nõude täitmiseks piisab ettevõtja ärinime nimetamisest. Müügitingimustesse tuleb märkida ettevõtja juriidiline nimi, kuid seda ei pruugita lugeda oluliseks teabeks artikli 7 lõike 4 tähenduses.

Lisaks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 punktile b on tarbijaõiguste direktiivis sätestatud täiendavad teavitamisnõuded ettevõtja kontaktandmete kohta, eelkõige

Øartikli 5 lõikes 1 (äriruumides toimuv müük) ja artikli 6 lõikes 1 (väljaspool äriruume toimuv müük ja kaugmüük) 171 .

E-kaubanduse direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis c nõutakse, et veebiteenuste pakkujad muudaksid teenuste saajatele ja pädevatele asutustele kättesaadavaks „üksikasjad teenuseosutaja kohta, sealhulgas tema elektronposti aadress, mis võimaldavad temaga kiiresti ühendust võtta ning suhelda otse ja asjalikult“.

Seepärast võib e-kaubanduses tegutseva ettevõtja e-posti aadress olla ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 5 alusel oluline teave. See teave peaks olema kergesti leitav (mitte üksnes üldtingimustes) ning otse ja alaliselt ligipääsetav.

Lisaks peab vastutav töötleja esitama andmekaitsedirektiivi 95/46/EÜ (ja tulevase isikuandmete kaitse üldmääruse) alusel andmesubjektile teatud kohustusliku teabe, mis hõlmab muu hulgas vastutava töötleja ja tema võimaliku esindaja andmeid (sh kontaktandmed), välja arvatud juhul, kui andmesubjektil on juba kõnealune teave (üksikasjalikumat teavet leiab punktist 1.4.10).

Kogemus näitab, et neid nõudeid alati ei täideta.

Nn hinna tilgutamise puhul lisavad ettevõtjad kulusid ostuprotsessi käigus, näiteks esitades alguses hinna ilma maksude, lõivude või tasudeta või lisades vältimatud tasud, mida alguses oli nimetatud vabatahtlikeks. See võib panna tarbijad tegema tehinguotsuseid, mida nad ei oleks teinud, kui täishind oleks esitatud esimeses ostukutses. Niisugune käitumine võib seega olla eksitav tegevus või tegevusetus, millega rikutakse ebaausate kaubandustavade direktiivi.

Hinna tilgutamise küsimust on käsitletud põhjalikumalt punktis 5.3 „Reisi- ja transpordisektor“.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 punkti c alusel on lubatud kasutada baashindu, st märkida hind alates konkreetsest miinimumsummast, kui lõpphinda ei ole toote olemuse tõttu „põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada“.

Miinimumhind peaks siiski olema tegelik hind, mida kohaldatakse teatud toodete suhtes vastavalt reklaamile.

Kaubandustavadega, mille puhul ettevõtjad reklaamivad hindu, mida ei ole olemas, võidakse rikkuda ka ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisa punkte 5 ja 6, sest neid võidakse lugeda vastavalt peibutusreklaami või peibutusmüügi juhtumiteks.

Artikli 7 lõike 4 punkti d alusel peavad ettevõtjad andma teavet maksmise, kohaletoimetamise, täitmise ja kaebuste lahendamise korra kohta, kui see erineb ametialase hoolikuse nõuetest. See tähendab, et nimetatud teave tuleb esitada vaid juhul, kui selline kord on tarbija suhtes ebasoodsam võrreldes erioskuste taseme ja hoolikusega, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada.

Artikli 7 lõike 4 punkti e alusel tuleb ostukutses vajaduse korral alati ära märkida taganemise või ülesütlemise õiguse olemasolu. Selle sätte alusel peavad ettevõtjad üksnes teavitama tarbijaid selliste õiguste olemasolust, käsitlemata nende õiguste teostamise tingimusi ja korda.

Tarbijaõiguste direktiivis on sätestatud rohkem eeskirju teabe kohta, mis tuleb esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist näiteks e-kaubanduse veebisaitidel, müüja kodukülastusel või pakkumise esitamisel telefoni teel 177 .

Näiteks nõutakse kõnealuses direktiivis, et ettevõtja esitaks enne tarbija sidumist lepinguga teabe koguhinna kohta 178 . Lisaks on tarbijal õigus mis tahes lisatasu hüvitamisele, kui tarbija ei ole andnud selle tasu maksmiseks sõnaselget nõusolekut, vaid ettevõtja on seda järeldanud, kasutades selliseid vaikimisi valikuid nagu eelnevalt linnukesega tähistatud kastikesed 179 . 

Kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul peab ettevõtja andma teavet taganemisõiguse kasutamise tingimuste, tähtaja ja korra kohta. Samuti peab ettevõtja esitama tarbijaõiguste direktiivi I lisa B osas sätestatud taganemisteate näidisvormi 180 . 

3.4.6Tasuta proovimine ja liitumislõksud

Tasuta testimine on turustusvahend, mis võimaldab tarbijatel tellida toode või liituda teenusega tasuta või väikese summa eest (näidise postitamine)

Kui ettevõtja ei märgi ostukutsesse oma geograafilist aadressi ja isikut, võib see olla vastuolus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 punktiga b. Peale selle nõutakse tarbijaõiguste direktiivi artikli 6 lõikes 1 ja e-kaubanduse direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis c, et veebiettevõtjad muudaksid kättesaadavaks teabe, mis võimaldab tarbijatel nendega ühendust võtta. Nimetatud direktiivide nõuded liigituvad ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 5 alusel oluliseks teabeks.

Kui ettevõtja ei tee tarbijatele selgeks, et nad võivad sõlmida tasuta proovimise soovi avaldamisega liitumislepingu, võib ta rikkuda olulise teabe väljajätmisega ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikeid 1 ja 2 ning lõike 4 punkti a (ostukutse puhul). Sõltuvalt asjaoludest võidakse rikkuda ka direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a.

Tasuta proovimisega kaasnevaid tegelikke kulusid käsitleva teabe esitamatajätmine või selle esitamine ebaselgelt võib olla vastuolus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga d ja/või artikli 7 lõigetega 1 ja 2 ning lõike 4 punktiga c.

Lisaks sisaldab tarbijaõiguste direktiivi artikli 8 lõige 2 erieeskirja, et suurendada interneti kaudu esitatavate tellimuspakkumiste läbipaistvust. Selle kohaselt tuleb kauglepingutes esitada vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult teave teenuse põhiomaduste, makse sisaldava hinna, lepingu kestuse ja tarbija kohustuste kohta. Peale selle tuleb tarbijale anda võimalus sõnaselgelt kinnitada, et tellimus tähendab kohustust maksta, näiteks vajutades ühemõtteliselt sõnastatud tellimisnupule.

Lisaks on „toote kirjeldamine „prii“, „tasuta“, „ilma rahata“ või samalaadse tootena, kui tarbija peab maksma muu, kui kaubandustavale reageerimise ja kauba kättesaamise või kohaletoimetamise vältimatute kulude eest“, kaubandustava, mis loetakse kõigil tingimustel ebaausaks ja on seega ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel keelatud. See tuleneb direktiivi I lisa punktist 20, mida on selgitatud põhjalikumalt käesolevate suuniste punktis 4.4.

Inertsmüük (selliste toodete eest, mida tarbija ei tellinud, tasumise või toodete tagastamise või hoiule võtmise nõudmine) on samuti kaubandustava, mis on kõigil tingimustel ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel keelatud. See tuleneb direktiivi I lisa punktist 29.

3.4.7Teatud teabe esitamine muus keeles

Ebaausate kaubandustavade direktiiv artikli 7 lõike 2 alusel peab ettevõtja esitama olulise teabe selgelt, arusaadavalt ja ühetähenduslikult. See nõue võib muutuda juhtumipõhisel hindamisel asjakohaseks, kui osa olulisest teabest on esitatud veebisaidil teatud keeles, mis on mõeldud konkreetse riigi tarbijatele, samal ajal kui muu oluline teave on esitatud üldtingimustes muus keeles.

Tarbijaõiguste direktiiviga on lubatud liikmesriikidel nõuda lepingulise teabe esitamist riigi ametlikus keeles 183 . Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 5 on kinnitatud, et „oluliseks loetakse“ ELi muudes kommertsteadaannete alastes õigusaktides teabele esitatavad nõuded. Seda võimalust kasutanud riikides võib ettevõtja seetõttu rikkuda nii tarbijaõiguste direktiivi kui ka ebaausate kaubandustavade direktiivi, kui ta ei esita tarbijale näiteks lepingu kinnitust tarbija riigi ametlikus keeles. Sellisel juhul on tehingu lepingueelses etapis asjaomases keeles teabe esitamata jätmisel ülimuslik tarbijaõiguste direktiiv kui valdkonnapõhine õigusakt, reklaamimise etapis aga kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi.

Muid ELi nõudeid teabe kohta, mida loetakse direktiivi artikli 7 lõike 5 alusel oluliseks teabeks, on käsitletud põhjalikumalt punktis 1.4.3.

3.4.8Kavandatud aegumine

Tööstusdisainilahenduse kavandatud aegumine tähendab kaubanduspoliitikas toote tahtlikku kavandamist või kujundamist piiratud kasuliku elueaga, nii et see muutub teatud aja möödudes aegunuks või mittetoimivaks.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi vaatenurgast ei ole kavandatud aegumine iseenesest ebaaus. Ometi võidakse mõne üksikjuhtumi asjaolusid arvesse võttes artikli 7 alusel leida, et ettevõtja, kes ei ole teavitanud tarbijaid sellest, et toode on kavandatud piiratud elueaga, on jätnud esitamata olulise teabe.

Olemasolevates ELi õigusaktides on ette nähtud vahendid kavandatud aegumise vastu võitlemiseks.

Ökodisaini direktiiv 184 võimaldab komisjonil kehtestada kohustuslikud miinimumnõuded toodete parandatavuse ja eluea ning toodete hinnangulisest elueast teavitamise kohta.

Toote eluiga käsitlevad ökodisaininõuded on kehtestatud piiratud arvu tootekategooriate, näiteks tolmuimejate osade 185 ja lampide 186 kohta. Lisaks võimaldab komisjoni ettepanek läbivaadatud energiamärgistusraamistiku kohta 187 lisada tulevikus ELi energiamärgisele teabe toote vastupidavuse kohta.

2015. aasta detsembris vastu võetud ELi ringmajanduse loomise tegevuskavas 188 on rõhutatud, et komisjon edendab toodete parandatavust, ajakohastatavust, vastupidavust ja ringlussevõetavust, töötades oma edasises töös ökodisaini direktiivi raames vajaduse korral välja tootenõudeid, võttes arvesse erinevate tooterühmade eripära.

Kui kauba mittevastavus lepingule, st puudus, ilmneb kahe aasta jooksul alates kauba üleandmisest, saab tarnija tugineda tarbekaupade müüki ja nendega seotud garantiisid käsitleva direktiivi 189 alusel õiguslikule garantiile. See kehtib ka siis, kui puudus on põhjustatud kavandatud aegumisest, juhul kui see kavandatud aegumine ei ole lepinguga kooskõlas. Kõnealuse direktiivi kohaselt on müüja kohus tõendada esimese kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest, et kauba üleandmise ajal ei esinenud mingit lepingule mittevastavust.

3.5Agressiivsed kaubandustavad

Ebaausate kaubandustavade direktiivis on sätestatud ühtne agressiivse kaubandustava määratlus, mida on võimalik kohaldada kõikjal ELis. Direktiiviga takistatakse ettevõtjatel kasutada müügivõtteid, mis piiravad tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes, moonutades seeläbi tema majanduskäitumist.

Agressiivsed kaubandustavad on tavad, mille puhul kasutatakse ahistamist, sundi, füüsilist jõudu või liigset mõjutamist. Need võivad hõlmata käitumist turustamisetapis, kuid ka tavasid, mida järgitakse tehingu ajal või järel.

Agressiivsed tavad võivad hõlmata käitumist, mida reguleeritakse juba muude riigisiseste õigusaktidega, sealhulgas lepingu- ja kriminaalõigusega. Ebaausate kaubandustavade direktiiviga luuakse veel üks kaitsekiht, mille saab aktiveerida avalike jõustamismeetmetega, ilma et oleks tingimata vaja alustada kriminaal- või tsiviilmenetlust.

Artikli 9 punktis c tunnistatakse õigusvastaseks tavad, millega avaldatakse tarbijatele liigset mõju, näiteks ettevõtjale teada oleva tõsise õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude ärakasutamine eesmärgiga mõjutada tarbija otsust toote suhtes.

Artikli 9 punktiga d takistatakse ettevõtjaid kehtestamast ebaproportsionaalseid lepinguväliseid tõkkeid, mis kahjustavad tarbijaid, kes soovivad kasutada oma lepingulisi õigusi, sealhulgas õigust leping lõpetada või vahetada toodet või ettevõtjat. See säte on oluline eeskätt selleks, et hoida ära lepinguvälised tõkked telekommunikatsiooniteenuste ja energiateenuste osutaja vahetamisel.

Artikli 9 punkt e kätkeb ähvardust meetmete võtmiseks, mida seaduslikult pole võimalik võtta. Agressiivseid tavasid rakendatakse sageli lävemüügi või muu väljaspool äriruume toimuva tarbekaupade müügi puhul ja osaajalise kasutamise sektoris. Samuti võib agressiivseid tavasid esineda võlgade sissenõudmisel, kui sellekohased volitused on antud kolmandatele isikutele. Veel tuleks agressiivseteks tavadeks lugeda koormavad või ebaproportsionaalsed tõkked toote või teenuse vahetamisel.

Artiklite 8 ja 9 üldeeskirju täiendavad kaheksa mustas nimekirjas kirjeldatud agressiivset tava, mis on keelatud kõigil tingimustel. Mõnda neist on käsitletud põhjalikumalt 4. peatükis kaubandustavade musta nimekirja kohta. Teatud tavasid, mida rakendatakse eakate puhul, nagu agressiivsed lävemüügimeetodid, on käsitletud punktis 2.6 „Haavatavad tarbijad“.

4.Kaubandustavade must nimekiri (I lisa)

I lisas esitatud nimekiri koostati eesmärgiga anda täitevasutustele, ettevõtjatele, turundusspetsialistidele ja klientidele võimalus teha kindlaks teatavad tavad ning võtta nende suhtes kiiremini jõustamismeetmeid. Seega annab see suurema õiguskindluse. Kui on võimalik tõestada, et ettevõtja on rakendanud musta nimekirja kantud kaubandustava, saavad riigi täitevasutused võtta ettevõtja karistamiseks meetmeid ilma juhtumipõhise kontrollita (st hindamata tava tõenäolist mõju keskmise tarbija majanduskäitumisele).

Lisaks musta nimekirja kantud kaubandustavadele, mida on kirjeldatud allpool, on punktis 5.1.6 käsitletud teatavaid ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisas loetletud tavasid, mis võivad olla eriti asjakohased keskkonnaalaste väidete puhul.

4.1Keelatud kaubandustava 9. Tooted, mida ei ole võimalik seaduslikult müüa

See tava on keelatud, et ennetada olukordi, kus ettevõtja turustab toodet või teenust ja jätab tarbija selgelt teavitamata teatavatest õigusnormidest, mis võivad piirata teatud toote müüki, omamist või kasutamist. Keeld hõlmab selliseid tooteid või teenuseid nagu ebaseaduslikud uimastid, mille müük on keelatud või ebaseaduslik kõigil tingimustel. Kuna selliste tavadega seostuvad sageli kuritegevus ja/või ebaausad ettevõtjad, on neid kerge kindlaks teha.

Samuti rikutakse selliste tavadega tavaliselt muid õigusakte, mis on üldjuhul konkreetsemad ja ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes ülimuslikud.

Teine kaubandustavade kategooria hõlmab tooteid ja teenuseid, mis ei ole ebaseaduslikud, kuid mida võib seaduslikult turustada ja müüa vaid teatavatel tingimustel ja/või teatavate piirangutega.

4.2Keelatud kaubandustava 14. Püramiidskeemid

See tava on keelatud, et takistada ettevõtjaid meelitamast tarbijaid skeemi, lubades neile kompensatsiooni, kui tegelikult saab tarbija kompensatsiooni pigem uute liikmete skeemi kaasamise kui toodete müügi või tarbimise eest. Skeemi püramiidjas ülesehitus on üldjuhul kavandatud kasu tooma üksnes püramiidi tipus olevatele korraldajatele, samal ajal kui värvatud tarbijatel ei ole tavaliselt mingit mõistlikku lootust investeeritut tagasi saada. Euroopa Kohus on selgitanud tingimusi, mille korral müügiedenduse süsteemi saab käsitada müügiedenduse püramiidskeemina I lisa punkti 14 tähenduses. Kohus märgib, et

„müügiedenduse püramiidskeemi keelustamine põhineb [---] kolmel ühisel tingimusel. Esiteks rajaneb müügiedendus eeldusel, et tarbijal on võimalus saada majanduslikku kasu. Teiseks sõltub eelduse rakendamine teiste tarbijate skeemi sisenemisest. Kolmandaks ei pärine põhiosa tulust, millest on võimalik rahastada tarbijatele lubatud kompensatsiooni, reaalsest majandustegevusest“ 198 .

Samas kohtuotsuses selgitab kohus, et

„müügiedenduse püramiidskeem kujutab endast ebaausat kaubandustava kõigil tingimustel vaid juhul, kui niisuguses skeemis nõutakse tarbijalt mis tahes suuruses rahalist tasu võimaluse eest saada kompensatsiooni pigem teiste tarbijate skeemi kaasamisest, mitte toodete müügist või tarbimisest“ 199 . 

Selle juhtumi puhul oli ettevõtja reklaaminud uutele klientidele iga nende värvatud kliendi eest pakutavat preemiat. Värvatud klient pidi maksma registreerimistasu. Kohus väljendas kahtlust, kas tarbija võimalus saada kompensatsiooni tulenes eeskätt teiste tarbijate skeemi kaasamisest, märkides, et juba liitunud isikutele makstud preemiaid rahastati uutelt liitujatelt nõutud rahalistest tasudest vaid väikeses ulatuses. Samuti tuletas kohus meelde, et kui konkreetne tava ei ole keelatud I lisaga, võidakse siiski järeldada, et tava on ebaaus direktiivi üldsätete (artiklid 5–9) tähenduses.

Sellised hierarhilised struktuurid nagu püramiidskeemid on keerulised ja seda, millist kasu uued liikmed ettevõtjale toovad, võib olla raske mõõta. Samuti võib esineda eri meetodeid juba liitunud isikute saadava kompensatsiooni mõõtmiseks.

Näib olevat vajalik teha vahet keelatud kaubandustaval 14, mille puhul osalejad teenivad raha peamiselt või üksnes uute osalejate värbamisest programmi, ning mitmetasandilisel turustamisel, mille korral müügipersonalile makstakse kompensatsiooni eeskätt müügi eest, mida nad teostavad isiklikult, ja ka müügi eest, mida teevad teised nende värvatud müüjad.

Samuti on keeruline tõmmata piiri tarbijate ja ettevõtjate vahele – skeemiga liitunud tarbijat võib käsitada ettevõtjana alates hetkest, mil ta hakkab skeemi reklaamima, ja ebaausate kaubandustavade direktiivi kohast keeldu võidakse hakata kohaldama skeemi raames toimuva ametialase tegevuse korral tema enda suhtes 204 . 

4.3Keelatud kaubandustava 17. Tooted, mis parandavad haigusi, talitlushäireid või väärarenguid

See keeld hõlmab olukordi, kus ettevõtja väidab, et tema toode või teenus võib parandada või ravida teatavaid füüsilisi või psühholoogilisi vaevusi.

Selliseid väiteid on juba osaliselt käsitletud konkreetsetes ELi õigusaktides. Ühtlasi ei piira ebaausate kaubandustavade direktiiv toodete tervist mõjutavaid omadusi käsitlevate ELi eeskirjade kohaldamist. Seepärast kohaldatakse punkti 17 üksnes lisaks kehtivatele ELi eeskirjadele tervise- ja heaolualaste väidete kohta. Samal ajal võib igasuguseid tervise- või heaolutoodetega seotud kaubandustavasid hinnata ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 alusel (nt kui üldine esitusviis on petlik).

Keeld hõlmab eelkõige väiteid füüsiliste seisundite kohta, mida arstiteaduses liigitatakse patoloogiateks, talitlushäireteks või väärarenguteks. Ent kuna sellised väited on reguleeritud ka ELi valdkonnapõhiste õigusaktidega, on punkti 17 praktiline kasu nende tavade puhul vähemärgatav.

Toidualast teavet käsitleva määruse 206 artikli 7 lõike 3 alusel ei tohi toidualase teabega, mida ettevõtja annab tarbijale, omistada „ühelegi toidule inimeste haigusi vältida aitavaid, ravivaid või leevendavaid omadusi ega viidata niisugustele omadustele“. Seda üldsätet kohaldatakse toidukäitlejatele toiduahela kõigis etappides, kus nende tegevus on seotud toidualase teabe esitamisega tarbijatele.

„Toidualane teave“ on toitu käsitlev teave, mis tehakse teatavaks märgistuse, muu lisamaterjali või muude vahenditega, sealhulgas tehnoloogiliste vahendite või verbaalse suhtlemisega.

Peale selle on toitumis- ja tervisealaseid väiteid käsitlevas ELi määruses 207 sätestatud üksikasjalikud eeskirjad toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamiseks kaubanduslikes teadaannetes, sealhulgas reklaamimisel. Selle määruse alusel ei ole lubatud esitada ilma ELi eelneva loata väiteid, millega antakse mõista, et toidul on teatavad kasulikud toitainelised omadused („toitumisalased väited“) või et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos („tervisealased väited“). Määrusega on eelkõige keelatud ka järgmised tervisealased väited 208 :

Øväited, mis jätavad mulje, et toidu mittetarbimine võib tervist mõjutada;

Øväited, mis viitavad kehakaalu vähenemise kiirusele või määrale;

Øväited, mis viitavad soovitustele, mille on andnud arstid või tervisespetsialistid või liidud.

Tervisealaseid väiteid käsitletakse ka tervise- ja ravimialastes ELi õigusaktides. Ravimeid käsitleva direktiivi 2001/83/EÜ 209 artikli 6 lõikes 1 tehakse selgeks, et liikmesriigi turul ei tohi turustada ühtegi ravimit, kui ei ole välja antud müügiluba. Selles direktiivis on ette nähtud ka eraldi sätted üldsusele suunatud ravimite reklaami kohta, mis 210  

Øtuleb korraldada selliselt, et sõnumist ilmneb selgesti selle reklaamieesmärk ja et toode on selgesti määratletud ravimina;

Øpeab sisaldama järgmist miinimumteavet:

oravimi nimetus ja üldnimetus, kui ravim sisaldab ainult üht toimeainet,

oravimi nõuetekohaseks kasutamiseks vajalik teave,

oselgesti loetav üleskutse lugeda hoolikalt olenevalt asjaoludest kas infolehel või välispakendil olevaid juhiseid.

Lisaks on direktiivi 2001/83/EÜ artikli 90 punktidega a–k keelatud teatavad reklaamivõtted. Näiteks ei tohi ravimi reklaam üldsusele sisaldada materjali, mis

a)jätab mulje, et meditsiinilist konsultatsiooni ega kirurgilist operatsiooni ei ole vaja, pakkudes eelkõige diagnoosi või ravi posti teel;

b)kinnitab, et ravimi kasutamisel on tagatud selle toime, sellega ei kaasne kõrvaltoimeid ning et kõnealuse ravimi toime on parem või sama hea kui mõne teise ravi või ravimi toime;

c)kinnitab, et inimese tervist saab parandada ravimi manustamisega.

Peale selle on kehtestatud eripiirangud (keelud) ravimite ja ravi reklaamile. Need hõlmavad peamiselt spetsialistide, st ettevõtjate ja arstide vahelisi suhteid. Toote/ravi valik sõltub seda määravast arstist või spetsialistist. Igasuguse eksitava reklaami suhtes kõnealuses valdkonnas (olgu tegemist heakskiidetud ettevõtjaga või mitte) kohaldatakse asjaomaseid ELi või riigisiseseid eeskirju ning vastavaid jõustamise ja sanktsioonide süsteeme, mis on ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes ülimuslikud.

Keelatud kaubandustava 17 hõlmab ka selliseid tooteid ja teenuseid nagu kosmeetikatooted, ihuhooldus, heaolutooted ja muu sarnane. Turustamisviisi põhjal on selliste toodete ja teenuste eesmärk parandada inimese või looma füüsilist seisundit, kuid nende turustamine ei ole tingimata reguleeritud ELi valdkonnapõhiste õigusaktidega.

Mis puudutab kosmeetikatooteid, siis kosmeetikatooteid käsitleva määruse (EÜ) nr 1223/2009 211 artikli 20 lõikes 1 nõutakse, et liikmesriigid keelaksid kasutada kirjeldusi, nimetusi, kaubamärke, kujutisi või muid kujundlikke või teisi märke, mis tekitavad mulje, et kõnealustel toodetel on omadus või otstarve, mida neil tegelikult ei ole.

Kui ettevõtja ei esita asjakohaseid tõendeid füüsilise toime kohta, mida tarbija võib toote kasutamisel eeldada, on tegemist keelatud kaubandustavaga 17 põhjusel, et esitatud on tõele mittevastav väide, välja arvatud juhul, kui see on hõlmatud ELi valdkonnapõhiste õigusaktidega.

Keelu vältimiseks peavad ettevõtjad suutma põhjendada kõiki selliseid faktilisi väiteid teaduslike tõenditega.

Asjaolu, et tõendamise kohustus lasub ettevõtjal, kajastab põhimõtet, mis on üldisemalt sõnastatud ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklis 12, kus on kirjas: „Liikmesriigid annavad kohtutele või haldusasutustele [---] tsiviil- või haldusmenetlustega seoses volitused: a) nõuda, et ettevõtja esitaks tõendid kaubandustavaga seotud faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ettevõtja ja teiste menetlusosaliste õigustatud huve arvesse võttes [---].”

4.4Keelatud kaubandustava 20. Sõna „tasuta“ kasutamine

See keeld põhineb asjaolul, et tarbijate eelduste kohaselt tähendab väide „tasuta“ just täpselt seda ehk nad saavad midagi ilma selle eest raha vastu andmata. Seega saab pakkumist kirjeldada tasuta pakkumisena üksnes juhul, kui tarbija maksab ainult

a)kaubandustavale reageerimise vältimatute miinimumkulude eest (nt postikulud, telefonikõne maksumus riikliku standardmäärani või tekstisõnumi saatmise vältimatu miinimumkulu);

b)veo või kohaletoimetamise tegelikud kulud;

c)mis tahes reisikulud, sealhulgas ettenägematud kulud, kui tarbija läheb ise pakutavale tootele järele.

Järelikult ei tohiks ettevõtjad võtta tasu „tasuta“ turustatava toote pakkimise, käitlemise ega haldamise eest. Kui ettevõtjad teevad „tasuta“ pakkumisi, peaksid nad märkima selgelt kõikidesse materjalidesse, milline on tarbija vastutus seoses eespool nimetatud mis tahes vältimatute kuludega.

Sõna „tasuta“ kasutamisel kombineeritud pakkumistes, mis on enam kui üht kaupa või teenust hõlmavad kaubanduslikud pakkumised, on keerulisem kindlaks teha, kas kaubandustava on ebaaus. Kombineeritud pakkumised on tavaliselt tingimuslikud või pakettpakkumised.

Järgnevalt on esitatud mõned põhimõtted, mida liikmesriikide ametiasutused saaksid kombineeritud pakkumiste hindamisel arvesse võtta. Mõnes reklaamimist reguleerivas koodeksis on neid juba ulatuslikult kajastatud.

ØEttevõtjad ei tohi proovida oma kulutuste tagasiteenimiseks halvendada selle toote kvaliteeti või koostist, mida tuleb tasuta toote saamiseks osta, või üles paisutada selle hinda.

ØEttevõtjad ei tohi kirjeldada paketi mõnda üksikut elementi tasuta elemendina, kui selle maksumus sisaldub paketi hinnas.

Keeld ei takista ettevõtjaid kasutamast sõna „tasuta“ tingimuslikes pakkumistes, mille puhul kliendid peavad ostma teisi tooteid (st ühe toote ostmisel saab teise toote tasuta), kui

I.tarbijatele tehakse selgeks, et nad peavad tasuma kõik kulud;

II.tasu eest saadavate toodete kvaliteeti ega koostist ei ole halvendatud ning

III.tasu eest saadavate toodete hind ei ole tasuta toote pakkumisest tingitud kulutuste tagasiteenimiseks üles paisutatud.

Tingimusliku pakkumise peamine eristav joon on see, et tasuta tootena kirjeldatud toode on tõeliselt eraldatav tootest ja täiendab toodet, mille eest klient peab maksma.

Seega peavad selliste tingimuslike pakkumiste puhul ettevõtjad olema võimelised näitama, et

I.tasuta toode tõeliselt täiendab toodet (tooteid), mida tavaliselt selle hinnaga müüakse, või et tasuta toode on tootest (toodetest), mille eest tuleb maksta, tõeliselt eraldatav;

II.nad tarnivad tasuta toote koos tootega (toodetega), mille eest tarbija on maksnud, vaid juhul, kui tarbija täidab reklaami tingimusi ning

III.tarbijad teavad selle (nende) toote (toodete) üksikhinda, mille eest tuleb maksta, ning et see hind jääb samaks nii koos tasuta tootega kui ka ilma selleta.

I lisa punktiga 20 on keelatud kasutada sõna „tasuta“ pakettpakkumise üksiku elemendi kirjeldamiseks, kui selle elemendi maksumus sisaldub paketi hinnas. Pakettpakkumine on käesoleval juhul elementide valmiskombinatsioon, mida pakutakse ühe koondhinnaga ja mille puhul klientidel ei ole võimalik valida, mitu paketi elementi nad selle hinna maksmisel saavad.

Vahel lisavad ettevõtjad olemasolevatesse pakettidesse uusi elemente paketi koguhinda tõstmata või paketis juba sisalduvate elementide kvaliteeti või koostist halvendamata.

Nendel juhtudel käsitavad tarbijad paketile lisatud elementi teatava aja jooksul tõenäoliselt paketi lisana. Ent kui paketi hind pärast uue elemendi lisamist tõuseb või paketi kvaliteet või koostis halveneb, ei tohi uut elementi kirjeldada tasuta elemendina.

Näiteks seadmete ostmiseks või paigaldamiseks tehtavad ühekordsed esialgsed kulutused ei kummuta väidet, et tooted või teenused, mis tarnitakse, ilma et neid oleks tellitud, on I lisa punkti 20 tähenduses tasuta.

Digitaalsed telekanalid on näiteks kättesaadavad ainult nendele tarbijatele, kellel on vajalikud digitaalsed vastuvõtuseaded. Samamoodi on kõnepaketid kättesaadavad vaid nendele tarbijatele, kellel on telefoniliin.

Ka kolmandale poolele internetiteenuse aktiveerimiseks makstav ühendustasu ei lükka ümber väidet, et internetiteenus on tasuta, tingimusel et ühendustasu ei ole tasuta teenuse osutamisega kaasnevate kulude tagasiteenimise eesmärgil üles paisutatud. Ettevõtjad peavad tarbijaid sellisest esialgsest maksest alati piisavalt teavitama. Tooted, mida esitletakse tasuta toodetena, on eriti tavalised veebisektoris. Paljud sellised teenused on tarbijatele kättesaadavad siiski vaid siis, kui nad esitavad oma isikuandmed, näiteks nime ja e-posti aadressi. Seda valdkonda iseloomustab Euroopa andmekaitsealaste õigustaktide ja ebaausate kaubandustavade direktiivi koostoime.

Nagu on märgitud punktis 1.4.9, kus käsitletakse koostoimet ELi andmekaitse-eeskirjadega, ollakse üha teadlikumad tarbijaeelistustega seotud teabe, isikuandmete ja muu kasutaja loodud sisu majanduslikust väärtusest. Kui sellised tooteid turustatakse tasuta toodetena, teavitamata tarbijaid sealjuures sellest, kuidas on kavas kasutada nende eelistusi, isikuandmeid ja kasutaja loodud sisu, võidakse seda teatud asjaoludel käsitada eksitava tavana.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamist mängude suhtes, mida reklaamitakse tasuta mängudena, kuid milles pakutakse ka rakendusesiseseid oste, on käsitletud üksikasjalikumalt punktis 5.2.4 „Rakenduste poed“.

4.5Keelatud kaubandustava 26. Järjekindel turustamine kaugside vahendi abil

Selle keelu eesmärk on kaitsta tarbijaid kaugmüügi vahendite kaudu toimuva tüütamise eest. I lisa punktiga 26 ei keelata mitte kaugmüüki kui sellist, vaid pigem järjekindlaid ja soovimatuid pakkumisi.

Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi 2002/58/EÜ artiklis 13 on sätestatud erieeskirjad pealesunnitud teabe edastamise kohta elektrooniliste sidevõrkude kaudu (st telefoni või e-posti teel). Automaatvalimissüsteemi, faksi või e-posti on lubatud kasutada otseturustuseks ainult nende abonentide puhul, kes on andnud selleks eelneva nõusoleku. Need valdkonnapõhised sätted on ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes ülimuslikud, mis tähendab, et sellised pakkumised ei pea olema järjekindlad ja liikmesriigid peavad määrama pakkumise eest karistuse alates esimesest kõnest või e-kirjast.

Posti teel ja muu trükireklaami kaudu turustamise kohta sarnaseid valdkonnapõhiseid ELi eeskirju ei ole. Selline turustamine on reguleeritud üksnes ebaausate kaubandustavade direktiiviga ja eelkõige selle I lisa punktiga 26. Siseriiklike õigusnormidega, millega keelatakse igasugune adresseerimata trükireklaam, välja arvatud juhul, kui tarbijad annavad selleks eelneva nõusoleku, minnakse seepärast ebaausate kaubandustavade direktiivi täielikult ühtlustatud sätetest kaugemale.

Selline keeld on lubatud üksnes juhul, kui see jääb väljapoole direktiivi kohaldamisala, st kui selle eesmärk ei ole kaitsta tarbijate majandushuve.

Mõni liikmesriik on selliseid keelde kaitsnud, tuues põhjenduseks näiteks keskkonnakaitse (turundusmaterjalidele raisatava paberikoguse vähendamine).

Kui vastutav töötleja kasutab turustamise eesmärgil isikuandmeid (nt vastuvõtja nimi ja/või aadress või muud andmed, mis on seotud tuvastatava isikuga), on ELi andmekaitseõiguse alusel tegemist selliste andmete töötlemisega.

Tuleb kinni pidada andmekaitsedirektiivi (95/46/EÜ) kohastest tagatistest ja kohustustest, sealhulgas teavitada isikuid andmete töötlemisest enne mis tahes turustamist ja anda neile võimalus esitada vastuväiteid enda isikuandmete töötlemisele sel otstarbel 218 .

4.6Keelatud kaubandustava 28. Pöördumine otse laste poole

See keeld hõlmab lastele surve avaldamist, et nad ostaksid toote ise või veenaksid (pideva pealekäimisega) täiskasvanuid endale tooteid ostma. Ettevõtjad on seoses selle keeluga korduvalt märkinud, et lastele suunatud turustamise eristamine teistele tarbijatele suunatud turustamisest võib olla keeruline. Samuti võib teinekord olla ebaselge, kas kaubandustava hõlmab pöördumist otse laste poole.

Seda, kas kaubandustava kuulub I lisa punkti 28 alla, tuleb kontrollida iga juhtumi puhul eraldi. Liikmesriigi täitevasutus või kohus ei ole kohustatud lähtuma kaubandustava hindamisel ettevõtja enda määratlusest sihtrühma kohta, ehkki seda võidakse arvesse võtta.

Mõni liikmesriikide ametiasutus on välja töötanud kriteeriumid, mis aitavad juhtumipõhiselt hinnata, kas kaubandustava hõlmab pöördumist otse laste poole.

Näiteks Ühendkuningriigi õiglase kaubanduse ameti 2014. aasta jaanuaris avaldatud dokument „Veebi- ja rakenduspõhiste mängude puhul kohaldatavad põhimõtted“ 222 sisaldab järgmist näidet kaubandustava kohta, mis „on väiksema tõenäosusega või tõenäoliselt ei ole“ kooskõlas keeluga pöörduda otse laste poole:

„Mängus, mis tõenäoliselt köidab lapsi, peab tarbija kulutama mängus kasutusel olevat raha, mida on võimalik teenida kas mängu käigus või osta päris raha eest. Kui mängijal saab mänguraha otsa, õhutatakse , innustatakse või kannustatakse teda selliste üleskutsetega nagu „osta veel“, mine poodi, et „hankida lisa“ või „hakka liikmeks“.“

Kõnealused Ühendkuningriigis rakendatavad põhimõtted hõlmavad järgmisi kriteeriume, mille abil määrata kindlaks, kas mängud tõenäoliselt köidavad lapsi:

„On võimalik õigustatult ette näha, et mäng tõenäoliselt köidab oma sisu, stiili ja/või esitusega lapsi. Enne tarbijatele edastatava kommertsteadaande kavandamist ja otsustamist selle üle, kas see peaks sisaldama otsest pöördumist, tuleks järele mõelda, kes on tõenäoline sihtrühm. Väga otsustav tegur on see, kas lapsed teadaolevalt mängivad seda mängu või kas mängu turustatakse lastele. Selles mittetäielikus soovituslikus nimekirjas on loetletud ka teised tegurid või tunnused, mis võivad viidata sellele, et mäng tõenäoliselt köidab lapsi:

•kaasatud on tegelased, kes on laste seas populaarsed või kes lapsi tõenäoliselt köidavad;

•animatsioonilaadne graafika;

•kirkad värvid;

•lihtne mängu ülesehitus ja/või keelekasutus;

•mängus toimub tegevus, mis tõenäoliselt köidab lapsi või on laste seas populaarne;

•mängu võib alla laadida või osta või sellesse registreeruda igaüks ilma ealiste piiranguteta;

•mängu pakutakse rakenduste poe lasteosakonnas.“

Põhjamaade tarbijate ombudsman on öelnud järgmist 223 :

„Ettevõtjad ei tohi otseselt õhutada või kutsuda lapsi üles ostma või veenma oma vanemaid või teisi täiskasvanuid ostma enda tooteid. Seda, kas turustamisega õhutatakse või kutsutakse lapsi üles ostma, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Selline hindamine tuleb teha konkreetse lapse vaatenurgast, võttes arvesse lapse vanust, arengut ja muid tegureid, mis muudavad lapsed iseäranis haavatavaks. Tähtis on muu hulgas ka see,

•kui selgelt on ostuüleskutse sõnastatud, võttes arvesse jäetavat muljet. Turustustegevus, mille käigus esitatakse selliseid pöördumisi nagu „mine ja osta raamat“ või „palu oma emal minna tootele järele lähimasse kauplusse“ on otsene ostusurve;

•kuidas on turustustegevus suunatud lastele, näiteks kas teadaanne on edastatud vahendi kaudu, mis on suunatud otse ja individuaalselt lastele;

•kui kerge on turustatavat toodet osta – kas näiteks on võimalik lingi klõpsamisega ostu sooritada? Kui turustamisel kasutatakse nuppu „osta siin“, mis viib edasi veebilehele, kus on võimalik sooritada ost, on see otsene ostusurve“.

2013. ja 2014. aastal võtsid Euroopa riiklikud tarbijakaitseasutused tarbijakaitsealase koostöövõrgustiku kaudu ühise jõustamismeetme seoses veebipõhiste mängudega, kus pakutakse võimalust sooritada mängimise ajal oste (rakendusesisesed ostud) ning mis tõenäoliselt köidavad lapsi või mida tõenäoliselt mängivad lapsed 224 . 

2014. aasta juuli ühises seisukohas leidsid tarbijakaitseasutused, et lisaks mängudele, mis on suunatud üksnes või eriti lastele, on ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõiked 3 ja 5 ning I lisa punkt 28 kohaldatavad ka mängude suhtes, mis tõenäoliselt köidavad lapsi. Mängu või rakendust ja selles sisalduvat pöördumist võidakse lugeda lastele suunatuks I lisa punkti 28 tähenduses, kui ettevõtjalt võinuks õigustatult eeldada selle ettenägemist, et mäng või rakendus tõenäoliselt köidab lapsi.

4.7Keelatud kaubandustava 31. Hinnad

Esimeses taandes kirjeldatud olukordi (st auhind puudub) on küllaltki lihtne hinnata. Et keelust mitte üle astuda, peavad ettevõtjad alati suutma tõendada, et nad on auhinna(d) või samaväärse kasu üle andnud täpselt tarbijale esitatud teadaandes märgitud tingimustel. Kui seda ei suudeta, kuulub see kaubandustava keelu alla.

Punkti 31 teine osa (st auhinna või kasu kättesaamine toob tarbijale kaasa raha maksmise või muude kulude kandmise) hõlmab ebaausaid tavasid, mille puhul näiteks tarbijale teatatakse, et ta on võitnud auhinna, kuid peab selle kättesaamiseks helistama tasulisel telefonil, või mille korral antakse tarbijale kõigepealt teada, et ta on võitnud auhinna, kuid seejärel saab ta teda, et ta peab reklaamitud auhinna või samaväärse kasu saamiseks tellima mingi teise kauba või teenuse.

Euroopa Kohus on selgitanud, et isegi kui kulu, mis tarbijal tuleb kanda auhinna kättesaamiseks (st teabe küsimisel auhinna olemuse kohta või auhinna enda valdusse võtmisel) on auhinna väärtusega võrreldes minimaalne (nt postmargi puhul), ja olenemata sellest, kas sellise kulu kandmisega kaasneb ettevõtjale mingit kasu, on sellised kaubandustavad I lisa punktiga 31 keelatud 227 .

5.Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamine konkreetsetes valdkondades

5.1Keskkonnaalased väited

Kinnitused keskkonnahoidlikkuse kohta viitavad tavale väita või luua muul viisil mulje (kommertsteadaandes, turustamisel või reklaamis), et kauba või teenuse mõju keskkonnale on soodne või puudub või et kaup või teenus on keskkonnale vähem kahjulik kui konkureerivad kaubad või teenused.

Selle põhjuseks võib olla toote koostis, selle valmistamise, tootmise või kõrvaldamise viis ning see, et toote kasutamisega kaasnevat eeldatavat energiakulu või saastet on vähendatud.

Kui sellised väited ei vasta tõele või kui neid ei saa kontrollida, kutsutakse seda tava sageli rohepesuks.

Rohepesu võib toimuda igat liiki ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavade puhul, millel on seos kaupade või teenuste keskkonnanäitajatega. Sõltuvalt asjaoludest võib see hõlmata ettevõtjaks liigituva ja tarbijate suhtes kaubandustavasid rakendava organisatsiooni kõikvõimalikke väiteid, teavet, sümboleid, logosid, graafikat ja kaubamärke ning nende värvuste vahelist mõju pakendil, etikettidel, reklaamis, kogu meedias (sh veebisaitidel).

Ebaausate kaubandustavade direktiivis ei ole sätestatud erieeskirju keskkonnalaste väidete kohta. Ometi antakse sellega õiguslik alus kandmaks hoolt selle eest, et ettevõtjad ei esitaks keskkonnaalaseid väiteid viisil, mis on tarbijate suhtes ebaaus. Direktiiviga ei heidutata kasutamast keskkonnahoidlikkust käsitlevaid väiteid.

Vastupidi – ebaausate kaubandustavade direktiiv võib aidata ettevõtjaid, kes investeerivad oma toodete keskkonnatoime parandamisse, võimaldades neil edastada tarbijatele teavet oma jõupingutuste kohta läbipaistvalt ja takistades konkurentidel esitada eksitavaid keskkonnaalaseid väiteid.

5.1.1Koostoime muude keskkonnaalaseid väiteid käsitlevate ELi õigusaktidega

Nagu on märgitud punktis 1.4, on ebaausate kaubandustavade direktiivis väga olulisel kohal artikli 3 lõige 4 ja põhjendus 10.

Neis on sätestatud põhimõte, et ebaausate kaubandustavade direktiiv on mõeldud täiendama muid ELi õigusakte turvaabinõuna, millega tagatakse tarbijate kõrgetasemeline kaitse ebaausate kaubandustavade eest kõikides sektorites.

Keskkonnalaseid väiteid käsitletakse näiteks järgmistes ELi õigusaktides:

·direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust 229 ;

·direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta 230 ;

·määrus (EÜ) nr 1222/2009 rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta 231 ;

·direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju 232 ;

·direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks 233 ;

·määrus (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta 234 .

Allpool on esitatud mõni näide ebaausate kaubandustavade direktiivi ja keskkonnalaseid väiteid käsitlevate ELi õigusaktide koostoime kohta.

5.1.2Peamised põhimõtted. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6, 7 ja 12 kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisel keskkonnaalaste väidete suhtes lähtutakse kokkuvõttes kahest peamisest põhimõttest.

I.Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi üldsätetele, eelkõige artiklitele 6 ja 7, peavad ettevõtjad esitama oma keskkonnahoidlikkust käsitlevad väited selgelt, konkreetselt, täpselt ja ühetähenduslikult, vältimaks tarbijate eksitamist.

II.Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklile 12 peavad ettevõtjatel olema oma väidete kinnitamiseks tõendid ja nad peavad olema valmis esitama need väite vaidlustamise korral arusaadaval viisil pädevatele täitevasutustele.

Need põhimõtted kajastuvad ka mitmes keskkonnalaseid väiteid käsitlevas liikmesriikide juhenddokumendis, eelkõige Taani suunistes keskkonnaalaste ja muude väidete kasutamise kohta turundamisel, 243 Ühendkuningriigi suunistes keskkonnahoidlikkuse alaste väidete kohta 244 ning keskkonnalaseid väiteid käsitlevates Prantsusmaa praktilistes suunistes ettevõtjatele ja tarbijatele 245 . 

Muid kasulikke kriteeriume ja näiteid leiab komisjoni 2000. aastal avaldatud suunistest keskkonnaalaste väidete esitamise ja hindamise kohta 250 . Need suunised, mis on kooskõlas rahvusvahelise standardiga ISO 14021-1999, sisaldavad viiteid keskkonnalastele väidetele, mis tuleks lugeda eksitavaks.

5.1.3Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklis 6 on viidatud sellele, et tarbijad peavad saama ettevõtjate keskkonnaalaseid väiteid usaldada. Et keskkonnaalased väited ei oleks eksitavad, peavad nad seetõttu olema esitatud selgelt, konkreetselt, ühetähenduslikult ja täpselt.

Keskkonnaalane väide võib olla eksitav, kui see „sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige“ ühe artikli 6 lõike 1 punktides a–g nimetatud elemendi suhtes.

Keskkonnaalane väide võib olla eksitav ka juhul, kui see “petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat“ ühe artikli 6 lõike 1 punktides a–g nimetatud elemendi suhtes, „isegi kui teave on faktiliselt õige“.

Keskkonnaalased väited võivad olla eksitavad, kui need põhinevad ebamäärastel ja üldistel kinnitustel keskkonnakasu kohta, nagu „keskkonnasõbralik“, „roheline“, „looduse sõber“, „ökoloogiline“, „säästev“, „keskkonnasäästlik", „kliimasõbralik“ või „keskkonnast hooliv“.

Sellised väited võivad liigituda ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punktide a ja b alla, kui nad tõenäoliselt petavad keskmist tarbijat ja panevad ta tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud.

Ebamääraseid ja üldisi väiteid on keeruline, kui mitte võimatu põhjendada. Samal ajal võib tarbijatele jääda nende puhul mulje, et ettevõtja tootel või tegevusel puudub kahjulik mõju või et sel on keskkonnale vaid soodne mõju. Põhjendamatute ebamääraste ja üldiste keskkonnaalaste väidete suhtes on võetud teatavaid meetmeid liikmesriikide tasandil.

Keskkonnalase väite hindamisel on oluline toote peamine keskkonnamõju toote olelusringis, sealhulgas tarneahelas. Keskkonnaalane väide peaks olema seotud aspektidega, mis on toote keskkonnamõju seisukohast tähtsad 256 .

Peale selle peaksid väited olema selged ja ühetähenduslikud, et oleks arusaadav, millisele toote või selle olelusringi aspektile neis on viidatud 257 . Kui ettevõtja rõhutab keskkonnaväidet esitades vaid üht osa mõjust, mis tootel keskkonnale on, võib see väide olla eksitav ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 tähenduses.

Käitumiskoodeksid võivad sisaldada keskkonnakaitse või keskkonnahoidliku käitumisega seotud kohustusi. Kui ettevõtja, kes on kohustunud sellist koodeksit järgima, rikub seda, võib ta toime panna eksitava teo. Seda olukorda on käsitletud direktiivi artikli 6 lõike 2 punktis b.

Keskmine tarbija eeldab, et koodeksiga liitunud ettevõtjad müüvad sellekohaseid vastavaid tooteid. Liikmesriikide täitevasutused võivad seega hinnata, kas keskmine tarbija teeb oma ostuotsuse tõenäoliselt selle põhjal.

Teatud eksitavaid kaubandustavasid, mis on seotud käitumiskoodeksitega, loetakse ebaausate kaubandustavade direktiivi I lisa alusel iseenesest ebaausateks. Neid on käsitletud punktis 5.1.6 „I lisa kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes“.

Mitut sidusrühma hõlmav töörühm leiab oma keskkonnaalaste väidete nõuetelevastavuse kriteeriumide puhul järgmist:

„Kui ettevõtja või tööstusharu otsustab kasutada turundamisel enda märgistussüsteemi, sümboleid või sertifikaate, tuleb neid kasutada üksnes toodete/teenuste või ettevõtjate puhul, mis vastavad kasutamiskõlblikkuse kriteeriumidele. Need kriteeriumid peaksid näitama selget keskkonnakasu võrreldes konkureerivate toodete või ettevõtjatega ja peaksid olema avalikkusele kergesti kättesaadavad. Vastasel juhul on märgistus tõenäoliselt eksitav. Lisaks peaksid ettevõtjad kaaluma kolmanda isiku poolset kontrolli, et tagada märgise usaldusväärsus ja asjakohasus. Samuti tuleb tarbijale selgeks teha märgise tähendus ja olulisus. Lõpetuseks peavad märgised olema sellised, et neid ei oleks võimalik segi ajada teiste märgistega, sealhulgas näiteks avalik-õiguslike märgistussüsteemide või konkurentide süsteemide märgistega.“ 

5.1.4Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklis 7 on loetletud konkreetsed elemendid, mis on asjakohased selle hindamisel, kas kaubandustava hõlmab eksitavat tegevusetust.

Keskkonnahoidlikkust käsitlevad väited võivad olla eksitavad, kui need põhinevad ebamäärastel ja üldistel kinnitustel keskkonnakasu kohta. Sellised väited võivad artikli 7 alusel olla väiksema tõenäosusega eksitavad, kui neile on lisatud silmatorkavad täpsustused või selgitavad väited toote keskkonnamõju kohta, millega näiteks piiratakse väide teatud keskkonnakasuga.

Sellise lisateabe esitamisega saavad ettevõtjad tagada, et nad ei riku artikli 7 lõike 4 punkti a (ostukutse puhul), esitades olulise teabe, mis on seotud toote põhiomadustega, „ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal“, või varjates sellist teavet.

Mitut sidusrühma hõlmav töörühm leiab oma keskkonnaalaste väidete nõuetelevastavuse kriteeriumide puhul järgmist:

„Mõne toote puhul võidakse kohaldada üksikasjalikke ja sihikindlaid eeskirju ning saavutada selline suurepärane keskkonnatoime, et üldise keskkonnakasule osutava väite kasutamine (ilma lisatäpsustuseta) võib olla õigustatud.

oSee võib olla nii juhul, kui tootele on antud luba kasutada avalik-õigusliku ökomärgise süsteemi ökomärgist (nagu Põhjamaade luigemärk, Saksamaa sinise ingli märk või Euroopa Liidu lillemärgis) või see kuulub muusse kolmanda isiku kontrolli all oleva usaldusväärsesse ja mainekasse märgistussüsteemi. 259

oSee võib olla nii ka juhul, kui toote olelusringi hindamisel on ilmnenud toote suurepärane keskkonnatoime. Sellisel hindamisel tuleks kasutada asjaomase tooteliigi puhul heakskiidetud või üldtunnustatud meetodeid ja hindamist peaks kontrollima kolmas isik 260 . Kui selliseid meetodeid ei ole asjakohases valdkonnas veel välja töötatud, peaksid ettevõtjad loobuma üldiste keskkonnakasule viitavate väidete kasutamisest [---].

Sellegipoolest peaksid ettevõtjad selliste toodete puhul tagama asjakohaste keskkonnaaspektide läbipaistvuse ja kandma hoolt selle eest (sealhulgas kasutades asjakohast logo), et selline teave on tarbijatele kergesti kättesaadav“.

Samamoodi võib keskkonnaalane väide olla artikli 7 lõike 2 alusel eksitav, kui see on esitatud ebaselgelt, arusaamatult või mitmetähenduslikult. Juhtumispõhisel hindamisel võidakse seda leida juhul, kui väite kohaldamisala ja piire ei ole selgitatud.

Keskkonnaalase väite esitamisel on oluline toote peamine keskkonnamõju. Ühendkuningriigi keskkonna-, toidu- ja maaeluministeeriumi koostatud suunistes keskkonnahoidlikkuse alaste väidete kohta 261 on esitatud järgmised näited:

5.1.5Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 12 kohaldamine keskkonnalaste väidete suhtes

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklis 12 on selgitatud, et iga väide (sh keskkonnaalane väide) peaks põhinema tõenditel, mida asjakohased pädevad asutused saavad kontrollida.

Ettevõtjad peavad suutma põhjendada keskkonnaalaseid väiteid asjakohaste tõendite abil. Seega peaksid väited põhinema usaldusväärsetel, sõltumatutel, kontrollitavatel ja üldtunnustatud tõenditel, mille puhul on arvesse võetud kõige uuemaid teaduslikke järeldusi ja meetodeid.

Asjaolu, et tõendamiskohustus lasub ettevõtjal, kajastab ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 12 punktis a sätestatud põhimõtet, et täitevasutustel peaksid olema volitused „nõuda, et ettevõtja esitaks tõendid kaubandustavaga seotud faktiliste väidete täpsuse kohta“.

Et tagada keskkonnaalaste väidete põhjendatus, peaksid ettevõtjatel alates väidete kasutuselevõtust olema nende toetamiseks vajalikud tõendid või nad peaksid olema kindlad, et sellised tõendid on võimalik hankida ja taotluse korral esitada.

Taani tarbijate ombudsmani memorandumis, kus on sätestatud Taani turundustavade seaduse 3. jao punkti 3 suhtes kohaldatavad dokumenteerimisnõuded, on kirjas:

„Ettevõtja peab suutma põhjendada turundusteadaannetes esitatavaid faktilisi väiteid dokumentide abil. Aeg, mil kõnealused dokumendid peavad olema kättesaadavad, sellest sättest siiski selgelt ei ilmne.

[---]

Turundustavade seaduse 3. jao punktis 3 on sätestatud nõue „peab olema võimalik põhjendada dokumentide abil“. Seega ei ole sättes sõnaselgelt kindlaks määratud seda, millal peavad faktilisi väiteid põhjendavad dokumendid olema kättesaadavad. See ei ilmne selgelt ka turundustavade seaduse ettevalmistavatest materjalidest ega ka neis materjalides nimetatud eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitlevatest direktiividest või ebaausate kaubandustavade direktiivist. Samuti ei ole tarbijate ombudsman teadlik kohtupraktikast, milles oleks määratud kindlaks, kas dokumendid peavad olema turundamise ajal kättesaadavad. Tarbijate ombudsmani arvates kajastub selles sõnastuses siiski nõue tagada kindlus selle suhtes, et turundusteadaandes esitatud väiteid on võimalik dokumentide abil põhjendada.

Lisaks tuleb sätet tõlgendada ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 12 valguses. Tarbijate ombudsmani arvates peab dokumenteerimisnõude eesmärk seisnema selles, et ettevõtja on turundamise ajal kindel faktiliste väidete õigsuses, et tarbijaid mitte eksitada. See tähendab, et ettevõtjal peavad olema asjaomased dokumendid valmis turundusteadaande avaldamise ajal või ta peab olema kindel, et need on võimalik taotluse korral esitada. Vastasel juhul on suur risk, et ettevõtja turundab oma toodet valede väidete abil.

Seda arvesse võttes – ja nagu on öeldud ka reklaami- ja turundusteadaannete edastamise tavasid käsitleva Rahvusvahelise Kaubanduskoja ühendkoodeksi artiklis 8 – tuleb lugeda heaks turustustavaks seda, kui ettevõtjal on dokumendid turundamise ajal olemas või kui ta on kindel, et need on võimalik hankida ja esitada.“

Ehkki väide võib olla õige ja esmakordsel esitamisel asjakohane, võib see muutuda aja jooksul vähem sisukaks. Et ettevõtjad suudaksid esitada liikmesriikide ametiasutustele vajalikud dokumendid kooskõlas direktiivi artikliga 12, peavad nad olema veendunud, et väiteid toetavad dokumendid on ajakohased seni, kuni neid väiteid turundamisel kasutatakse.

Mitut sidusrühma hõlmav töörühm leiab oma keskkonnaalaste väidete nõuetelevastavuse kriteeriumide puhul järgmist:

„Kui ettevõtja kasutab oma ettevõtte, toote vm nimes keskkonnalaseid väiteid ja seda nime kasutatakse turundamise otstarbel, kohaldatakse sellisel turundamisel samu dokumenteerimisnõudeid kui muude turundamisteadaannetes esitatavate keskkonnaalaste väidete suhtes, välja arvatud juhul, kui ettevõtja suudab tõestada, et nimel puudub keskkonnaalane tähendusvarjund või et see nimi oli kasutusel juba enne keskkonnaküsimuste võtmist poliitilisse/ettevõtte tegevuskavva. Ebaausate kaubandustavade direktiiviga vastuollu minekuks peab turundustegevuses kasutatav nimi eksitama keskmist tarbijat ja tõenäoliselt panema ta tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.“ 

Mitut sidusrühma hõlmav töörühm leiab oma keskkonnaalaste väidete nõuetelevastavuse kriteeriumide puhul järgmist:

„Tõendid peavad olema selged ja usaldusväärsed ning väidete hindamisel tuleks kasutada kõige asjakohasemaid meetodeid. Väite vaidlustamise korral tuleks pädevatele asutustele anda võimalus tugineda sõltumatute kolmandate isikute kontrollidele. Kui eksperdiuuringute käigus ilmnevad keskkonnamõju suhtes suured lahkarvamused või kahtlused, peaks ettevõtja turundussõnumi edastamisest loobuma.

Dokumentide sisu ja ulatus sõltub konkreetse väite sisust. Sellega seoses on tähtsal kohal toote või tegevuse keerukus.

Väiteid tuleks korrapäraselt läbi vaadata ja ajakohastada, et tagada nende asjakohaseks jäämine. Vajaduse korral tuleks väiteid ümber hinnata ja uuendada, võttes arvesse tehnoloogia arengut ja võrreldavate toodete turuletulekut või muid asjaolusid, mis võivad mõjutada väite täpsust või päevakajalisust.

Keskkonnaalased väited ei tohiks olla seotud täiustusega, mis on tehtud võrreldes sama ettevõtja teise toote või konkurendi tootega, mis ei ole enam turul kättesaadav või mida ettevõtja tarbijatele enam ei müü, välja arvatud juhul, kui selline täiustus on märkimisväärne ja hiljutine.“

5.1.6I lisa kohaldamine keskkonnaalaste väidete suhtes

Keskkonnaalaste väidete puhul on eriti asjakohased järgmised I lisas loetletud tavad:

Selle sättega selgitatakse, et ettevõtjad ei tohiks tarbijaid eksitada, rõhutades põhjendamatult omadusi, mis tulenevad regulatiivsetest nõuetest.

5.1.7Võrdlevad keskkonnaalased väited 

Keskkonnaalastes väidetes võidakse viidata sellele, et toote keskkonnamõju on võrreldes konkureerivate kaupade või teenuste mõjuga soodsam või vähem kahjustav. Tooteid, mille puhul on esitatud selline võrdlev väide, tuleks hinnata kõrvuti sarnaste toodetega.

Liikmesriikide täitevasutused ja iseregulatsiooni organid tõlgendavad seda põhimõtet tavaliselt nii, et võrrelda tuleb sama tootekategooria tooteid.

Niisama oluline tundub olevat ka see, et teabe esitamise meetod oleks sama, et seda kohaldataks järjekindlalt (st kohaldatakse ühesuguseid metodoloogilisi valikuid ja eeskirju ning tulemused on korratavad) ja et kohaldatud meetod võimaldaks võrdlemist – muidu muutub igasugune võrdlus vähem sisukaks 265 . 

Direktiivis 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta on sätestatud tingimused, mille alusel on võrdlev reklaam lubatud. Toodete keskkonnakasu võrdlemisel tuleb täita muu hulgas järgmisi tingimusi:

1.võrdlemine ei ole tohi olla eksitav ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 6 ja 7 tähenduses;

2.võrrelda tuleb kaupu või teenuseid, mis rahuldavad samu vajadusi või on mõeldud samaks otstarbeks;

3.võrrelda tuleb objektiivselt kõnealuste kaupade või teenuste ühte või mitut peamist, asjakohast, kontrollitavat ja tüüpilist omadust.

5.2Veebisektor

Nagu on märgitud 1. peatükis, on direktiivi kohaldamisala väga lai, sest see hõlmab kõiki ettevõtja ja tarbija vahelisi tehinguid, olgu need veebis või sellest väljaspool.

Direktiiv on tehnoloogiliselt neutraalne ja kohaldatav olenemata ettevõtja ja tarbija vahelises tehingus kaubandustava rakendamiseks kasutatud kanalist, vahendist või seadmest.

5.2.1Veebiplatvormid 

Mõistet „platvorm“ ei ole ebaausate kaubandustavade direktiivis määratletud ja selle kasutamine ei mõjuta direktiivi kohaldamist. Siiski võib see mõiste olla kasulik, et kirjeldada mõnda ärimudelit, mis on koos digitaalmajandusega tekkimas.

Platvormid kindlustavad üldjuhul taristu ning võimaldavad tarnijatel ja kasutajatel suhelda, et pakkuda veebis kaupu, teenuseid, digitaalset infosisu ja teavet.

Veebiplatvormid toimivad mitme ärimudeli kohaselt alates sellest, et nad võimaldavad kasutajatel pelgalt otsida kolmandate isikute esitatud teavet, kuni selleni, et nad hõlbustavad, sageli tasu eest, kolmandast isikust ettevõtjate ja tarbijate vahelisi lepingulisi tehinguid või eri toodete ja teenuste, sealhulgas digitaalse infosisu reklaamimist või müümist enda nimel. Järgmises infokastis on esitatud mõni näide ärimudelitest, millele viidatakse sageli kui platvormidele.

5.2.2Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatavus veebiplatvormide suhtes 

Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse üksnes ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes. Seepärast tuleks selle hindamisel, kas direktiiv on kohaldatav mingi konkreetse veebiplatvormi suhtes, esimese sammuna välja selgitada, kas platvormi pakkuja liigitub ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b alusel ettevõtjaks.

Juhtumipõhisel hindamisel võidakse leida, et platvormi pakkuja tegutseb oma äritegevusega seotud eesmärkidel, kui ta näiteks nõuab tarnijate ja kasutajate vaheliste tehingute eest tasu, pakub tasulisi lisateenuseid või teenib tulu suunatud reklaamilt.

Teise sammuna ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatavuse hindamisel tuleks kindlaks teha, kas platvormi pakkuja rakendab ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavasid ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses nende kasutajate suhtes (tarnijad ja vastuvõtjad), kes liigituvad artikli 2 punkti a mõttes tarbijateks.

Ettevõtjaks liigituv platvormi pakkuja peab järgima oma kaubandustavade puhul alati ELi tarbija- ja turundusõigust. Eelkõige kohaldatakse ettevõtjate suhtes ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklites 6 ja 7 sätestatud läbipaistvusnõudeid, mille kohaselt peavad nad hoiduma toote reklaamimisel, müümisel või tarnimisel tarbijatele eksitavast tegevusest ja tegevusetusest.

Lisaks ei tohiks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 alusel ükski ettevõtjaks liigituv platvormi pakkuja minna tarbijate suhtes kaubandustavade rakendamisel vastuollu ametialase hoolikuse nõuetega. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti h alusel on ametialane hoolikus erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal.

Selliste ettevõtjate ebaausate kaubandustavade direktiivi kohased ametialase hoolikusega seotud ülesanded tarbijate ees erinevad vastutusest vabastamise korrast, mis on kehtestatud e-kaubanduse direktiivi artiklis 14 ebaseadusliku teabe kohta, mida teenuseosutajad talletavad kolmandate isikute taotlusel, ning täiendavad kõnealust korda.

Platvormi pakkujad tuginevad sageli e-kaubanduse direktiivi artikli 14 lõikele 1, väites, et nad tegutsevad üksnes kõnealuses sättes määratletud talletamisteenuseid osutava vahendajana ja et seega ei vastuta nad talletatava teabe eest.

Peale selle takistatakse e-kaubanduse direktiivi artikli 15 lõikega 1 liikmesriike kehtestamast sellistele talletamisteenuste osutajatele üldist kohustust jälgida talletatavat teavet või osaleda aktiivselt faktide otsimises.

Eespool nimetatud e-kaubanduse direktiivi sätted on laia kohaldamisalaga ning asjakohased platvormidel talletatava eri liiki ebaseadusliku teabe, sealhulgas tarbijaõigust rikkuva teabe, autoriõiguse eeskirju rikkuva teabe, vihakõne, kriminaalse infosisu (terrorism, laste seksuaalne väärkohtlemine), laimavate avalduste jms ning ebaseadusliku tegevusega seotud teabe puhul.

Käesoleva juhenddokumendi eesmärk ei ole selgitada e-kaubanduse direktiivi asjakohaseid sätteid. Platvormide üldist rolli on hinnatud vahendajate rolli käsitlevas põhjalikus analüüsis 269 .

Käesolevates suunistes on üksnes viidatud e-kaubanduse direktiivi sätetele seoses nende koostoimega ebaausate kaubandustavade direktiiviga. Selle ainus eesmärk on selgitada ja hõlbustada ebaausate kaubandustavade direktiivi jõustamist veebiplatvormide puhul olukorras, kus ettevõtjad sageli väidavad, et nad saavad tugineda e-kaubanduse direktiivi artiklile 14.

Euroopa Kohus on tõlgendanud e-kaubanduse direktiivi artikli 14 lõiget 1 teavet talletavate platvormi pakkujate vastutusega seoses mitmel juhul, eeskätt liidetud kohtuasjades C-236/08 kuni C-238/08, Louis Vuitton (punktid 113–119), ja kohtuasjas C-324/09, L’Oréal (punktid 123 ja 124, esiletõst lisatud), järeldades, et kõnealust sätet

„tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav e-turu haldaja suhtes siis, kui ta ei tegutse aktiivselt viisil, mille tulemusel tal oleks teada talletatud andmed või ta saavutaks kontrolli nende üle. E-turu haldaja tegutseb mainitud viisil aktiivselt siis, kui ta osutab abi, mis seisneb eelkõige asjaomaste müügipakkumiste kuvamise optimeerimises või nende müügipakkumiste edendamises.

Kui e-turu haldaja ei tegutse aktiivselt eelmises punktis kirjeldatud viisil ja kui tema poolt teenuse osutamine kuulub seega direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse, ei saa ta siiski kohtuasjas, milles võidakse välja mõista kahjuhüvitis ja viivis, tugineda selles sättes ette nähtud vastutust puudutavale erandile siis, kui tal oli teave faktide või asjaolude kohta, mille põhjal kohusetundlik ettevõtja oleks pidanud järeldama, et tegemist on ebaseadusliku müügipakkumisega, ja sellistest asjaoludest teadlikuks saades ta ei tegutsenud kiiresti selle artikli 14 lõike 1 punktis b nõutud viisil“.

Ühelt poolt ei takista „üksnes see, et e-turu haldaja salvestab oma serveril müügipakkumised, määrab kindlaks oma teenuse kasutustingimused, saab teenuse eest tasu ja annab oma klientidele üldist laadi nõu“, ettevõtjal tuginemast vastutust puudutavale erandile (vt L’Oréali kohtuotsuse punkt 115).

Teiselt poolt tegutseb talletusteenuse osutaja aktiivselt, mis ei võimalda tal kõnealusele erandile tugineda, muu hulgas siis, kui ta osutab „abi, mis seisneb asjaomaste müügipakkumiste esituse optimeerimises või nende edendamises“ (vt sama kohtuotsuse punkt 116). 

Sarnastele järeldustele jõuti liidetud kohtuasjades C-236/08 kuni C-238/08, Louis Vuitton, seoses sellega, et Google müüs kaubamärke sisaldavaid märksõnu (viitamisteenus „AdWords“) 270 .

Seda, kas talletamisteenuse osutaja täidab kohtu määratletud aktiivset või passiivset rolli, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Ehkki otsustamine kõnealuse liidu õiguse sätte tõlgendamise üle kuulub lõppkokkuvõttes üksnes Euroopa Kohtu pädevusse, tuleb märkida, et selles küsimuses leidub ka hulgaliselt liikmesriikide kohtupraktikat, milles sageli liigutakse vastandlikes suundades 271 .

Euroopa Kohtu praktika kohaselt 272 on põhitegur nendes otsustes see, kas platvormi pakkujal on talletatava teabe kohta teadmisi või selle üle kontroll.

Peale selle on e-kaubanduse direktiivi artikli 1 lõikes 3 selgitatud, et e-kaubanduse direktiiv „täiendab infoühiskonna teenuste suhtes kohaldatavaid ühenduse õigusakte, vähendamata eeskätt rahva tervise ja tarbijate huvide kaitse taset, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega ja mida siseriiklikud seadused rakendavad ulatuses, mis ei piira infoühiskonna teenuste osutamise vabadust“. See tähendab, et e-kaubanduse direktiivi ja asjakohast ELi tarbijaõigustikku kohaldatakse põhimõtteliselt teineteist täiendaval viisil.

Kui ebaausate kaubandustavade direktiivi vaatenurgast saab veebiplatvormi pakkujat lugeda ettevõtjaks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses, peab ta rakendama oma tegevuses ametialast hoolikust (ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõige 2), mis on vastavuses tema konkreetse tegevusalaga (direktiivi artikli 2 punkt h), ning ta ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega kasutajaid/tarbijaid eksitada (eeskätt direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt f ning artikli 7 lõiked 1 ja 2).

Veebiplatvormi pakkujad, keda käsitatakse ettevõtjatena, peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, mis – tekitamata üldist jälgimise või faktide otsimise kohustust (vt e-kaubanduse direktiivi artikli 15 lõige 1) – võimaldavad asjakohastel kolmandast isikust ettevõtjatel täita ELi tarbija- ja turundusõiguse nõudeid ning kasutajatel selgelt aru saada, kellega nad lepinguid sõlmivad. Sellised meetmed võivad tähendada näiteks järgmist:

·asjakohastel kolmandast isikust ettevõtjatel võimaldatakse selgelt teada anda, et nad tegutsevad platvormi kasutajate suhtes ettevõtjatena;

·kõikidele platvormi kasutajatele antakse selgelt teada, et neile on tagatud ELi tarbija- ja turundusõiguse kohane kaitse suhetes üksnes nende tarnijatega, kes on ettevõtjad;

·veebistruktuur kujundatakse nii, et see võimaldab kolmandast isikust ettevõtjatel esitada platvormi kasutajatele teavet – ostukutsete puhul eeskätt ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 4 nõutud teavet – kooskõlas ELi turundus- ja tarbijaõigusega.

Kui ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad veebis tegutsevad vahendajad neid ametialase hoolikuse nõudeid ei täida või kui nad reklaamivad, müüvad või tarnivad toodet kasutajatele muul viisil ebaausalt, võidakse leida, et nad rikuvad ELi tarbija- ja turundusõigust. Oma tegevuses ei saa nad tugineda e-kaubanduse direktiivis sätestatud vahendaja vastutust käsitlevale erandile, kuna see erand kehtib üksnes kolmandate isikute palvel säilitatava ebaseadusliku teabe suhtes.

Järgmistes punktides on käsitletud ebaausate kaubandustavade direktiivi nõuete täitmisega seotud lisaküsimusi, mille puhul on arvesse võetud seniseid eri liiki veebiplatvormide välja töötatud konkreetseid ärimudeleid.

5.2.3E-kaubanduse platvormid (e-turud)