27.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/157

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule avamere nafta- ja gaasilammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta direktiivi 2013/30/EL artikliga 39 (COM(2015)0422),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti pealkirjaga „Liability, Compensation and Financial Security for Offshore Accidents in the European Economic Area“ (Euroopa Majanduspiirkonnas avamerel toimuvate õnnetusjuhtumitega seotud vastutus, hüvitamine ja finantstagatised) ning komisjoni kaasnevat teatist sellel teemal (SWD(2015)0167),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ (1) (avamereohutuse direktiiv),

—

võttes arvesse mõjuhinnangut, mis on lisatud dokumendile „Proposal for a regulation of the European Parliament and of the Council on safety of offshore oil and gas prospection, exploration and production activities“ (ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse avamerel nafta ja gaasi geoloogilise luure, uuringute ja tootmise ohutust) (SEC(2011)1293),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (3) (keskkonnavastutuse direktiiv),

—

võttes arvesse rahvusvahelisi ja piirkondlikke õigusakte avamere nafta ja gaasiga seotud vahejuhtumite kahjust tulenevate nõuete kohta, eelkõige 27. novembri 1992. aasta rahvusvahelist konventsiooni tsiviilvastutuse kohta naftareostusest põhjustatud kahju korral (tsiviilvastutuse konventsioon), 27. novembri 1992. aasta rahvusvahelist konventsiooni naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise kohta (fondi konventsioon), 23. märtsi 2001. aasta punkrikütuse reostuskahjude tsiviilvastutuse rahvusvahelist konventsiooni (punkrikütuse konventsiooni), Taani, Soome, Norra ja Rootsi vahel sõlmitud põhjamaade keskkonnakaitsekonventsiooni ning Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse Barcelona konventsiooni avamereprotokolli (avamereprotokoll),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsust (4),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõiget 2,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud Brüsseli I määrus) (5),

—

võttes arvesse tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (6) (2007. aasta Lugano konventsioon),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (7) (Rooma II määrus),

—

võttes arvesse konsultatsioonifirma BIO by Deloitte poolt komisjoni jaoks koostatud lõpparuannet Euroopa Majanduspiirkonna avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud tsiviilvastutuse, finantstagatiste ja hüvitamise nõuete kohta (8),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni avamerel nafta ja gaasi tootmise ohutusega seotud probleemide kohta (9),

—

võttes arvesse 2010. aasta aprillis Mehhiko lahel toimunud avamere naftapuurplatvormi Deepwater Horizon õnnetusjuhtumit,

—

võttes arvesse Hispaania Castellóni ja Tarragona provintside ranniku lähedal asuva Castori platvormiga seotud vahejuhtumeid, mis hõlmavad 500 maavärinat, mis on otseselt mõjutanud tuhandeid Euroopa kodanikke;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0308/2016),

A.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 194 kinnitatakse sõnaselgelt liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, võttes samal ajal arvesse ka solidaarsust ja keskkonnakaitset;

B.

arvestades, et kohalikud nafta ja gaasi allikad võivad aidata märkimisväärselt kaasa Euroopa olemasoleva energiavajaduse katmisele ning need on väga tähtsad energiajulgeoleku ja energiaallikate mitmekesisuse tagamisel;

C.

arvestades, et avamerel toodetakse naftat ja gaasi üha enam äärmuslikes tingimustes ning see võib kaasa tuua raskeid ja laastavaid tagajärgi mere ja rannikupiirkondade keskkonnale ja majandusele;

D.

arvestades, et kuigi nafta ja gaasi tootmine Põhjameres on viimaste aastate jooksul vähenenud, on tõenäoline, et tulevikus suureneb avamererajatiste arv Euroopas, eriti Vahemeres ja Mustas meres;

E.

arvestades, et avamere nafta- ja gaasipuurtornidest põhjustatud õnnetustel on rasked piiriülesed tagajärjed ja seetõttu on ELi meetmed niisuguste õnnetuste ennetamiseks ja leevendamiseks ning nende tagajärgede vastu võitlemiseks vajalikud ja proportsionaalsed;

F.

arvestades, et oluline on meenutada 167 naftatöötaja traagilist hukkumist Piper Alpha katastroofis, mis toimus 6. juulil 1988. aastal Šotimaal Aberdeeni ranniku lähedal;

G.

arvestades, et mitme uuringu, sh ühe Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringu ja ühe Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringu kohaselt on ELi nafta- ja gaasisektoris toimunud tuhandeid vahejuhtumeid (täpsemalt 9 700 vahejuhtumit aastatel 1990–2007); arvestades ühtlasi, et kõnealuste vahejuhtumite, sh väikeste vahejuhtumite kumulatiivsel mõjul on rasked ja püsivad tagajärjed merekeskkonnale ning neid tuleks direktiivis arvesse võtta;

H.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 191 kohaselt peab igasugune ELi tegevus selles valdkonnas tuginema kaitstuse kõrgele tasemele, mis rajaneb muu hulgas ettevaatuse, ennetusmeetmete ja jätkusuutlikkuse põhimõtetel ning „saastaja maksab“ põhimõttel;

I.

arvestades, et ELis ei ole pärast 1988. aastat avamerel suurõnnetusi toimunud ja arvestades, et 73 % ELi nafta- ja gaasitoodangust on pärit Põhjamere liikmesriikidest, kelle puhul on juba tunnistatud, et neil on kasutusel maailma kõige paremini toimivad avamereohutuse süsteemid; arvestades, et on oluline rõhutada, et ELil on umbes 68 000 kilomeetri pikkune rannajoon ja et avamererajatiste arv kasvab tulevikus tõenäoliselt märkimisväärselt, eelkõige Vahemeres ja Mustas meres, mistõttu on kiiresti vaja täielikult rakendada ja jõustada direktiiv 2013/30/EL ning tagada, et igasugust avamerel toimuvat tegevust reguleeriv nõuetekohane õigusraamistik oleks enne raske õnnetuse toimumist olemas; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 191 kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika rajanema ettevaatuse ja ennetusmeetmete põhimõttel;

J.

arvestades, et vastutussüsteemid on põhiline vahend, mille kaudu rakendatakse „saastaja maksab“ põhimõtet, millega tagatakse, et ettevõtted vastutavad mis tahes äritegevuse käigus tekitatud kahjude eest, ning mis stimuleerivad neid võtma ennetusmeetmeid ning arendama tavasid ja astuma samme selliste kahjude riski minimeerimiseks;

K.

arvestades, et kuigi avamereohutuse direktiiv teeb avamere loaomanikud rangelt vastutavaks nende tegevusest tuleneva keskkonnakahju ennetamise ja parandamise eest (artikkel 7 koostoimes artikliga 38, mis laiendab keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala liikmesriikide mandrilavadele), ei ole see võimaldanud kehtestada terviklikku ELi vastutuse raamistikku;

L.

arvestades, et on äärmiselt oluline tagada avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest ohvritele ning loomadele ja loodusele tekkiva kahju jaoks tõhusate ja piisavate hüvitamismehhanismide ning kiirete ja asjakohaste kahjukäsitlemismehhanismide olemasolu ning samuti piisavad vahendid oluliste ökosüsteemide taastamiseks;

M.

arvestades, et avamereohutuse direktiiv ei ole kaasa toonud avamerel toimuvatest õnnetusjuhtumitest tuleneva tsiviilkahju ühtlustamist ning kehtiv rahvusvaheline õigusraamistik muudab keeruliseks edukate piiriüleste kahjutasunõuete esitamise tsiviilasjades;

N.

arvestades, et avamereohutuse direktiivis on sätestatud lubade andmise eeltingimused, mille eesmärk on tagada, et loaomanikud on alati võimelised tehniliselt ja rahaliselt tegelema avamere ammutamisprotsesside tagajärgedega, ning millega seoses peavad liikmesriigid looma korra kahjunõuete kiireks ja asjakohaseks käsitlemiseks, sh piiriüleste vahejuhtumite korral ja selleks, et hõlbustada jätkusuutlike rahaliste vahendite kasutusele võtmist (artikkel 4);

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.