15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/40

Raportöör:

Bernd SCHLÜTER

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tugevamat strateegilist fookust ELi sotsiaalpoliitikas. Sealjuures tuleb võtta õppust kriisist, kriisi lahendamise meetmetest ja elanikkonna usalduse vähenemisest.

1.2.

Komisjonil palutakse olulise tööprogrammi raames töötada välja üldised sotsiaalpoliitilised põhimõtted, mille kohta komitee esitab ettepanekud punktis 4. Seda võib teostada juhtalgatuse, majanduse juhtimise eeskirjade või valge raamatu vormis. Aluseks on võrreldavate andmete kogumise parandamine ELi tasandil ja liikmesriikides. Ainult eri liikmesriikide sisendnäitajatest (kui palju raha konkreetses liikmesriigis mingi konkreetse sotsiaaltoetuse vormi peale kulutatakse) ei piisa, et saada ettekujutust sotsiaalhoolekandesüsteemide kvaliteedist.

1.3.

Sotsiaalsete põhimõtete väljatöötamisel eesmärgiga lähendada sotsiaalstandardeid kõrgema taseme suunas tuleb silmas pidada liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite pädevusi ning sotsiaalsüsteemide poliitilisi ja kultuurilisi erinevusi ning tuleks võimalikult palju püüda saavutada konsensust liikmesriikide vahel.

1.4.

Sotsiaalpoliitika põhimõtted peaksid moodustama kindla aluse muu hulgas ka liikmesriikidele tulevikus antavatele soovitustele tõhusalt kujundatud Euroopa poolaasta raames (1). Nimetatud põhimõtted peavad toimima ka struktuurifondide, avatud koordinatsiooni meetodi ja sotsiaalse mõju hindamise kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9. Meetmete paketi hulgas tuleks püüda kehtestada ka sotsiaalkaitse miinimumtaset (minimum social protection floor). Sealjuures tuleb kasutada olemasolevaid õiguslikke aluseid,

1.5.

Sotsiaalsed põhimõtted peaksid olema samuti aluseks ELi institutsioonide tegevusele, eelkõige majanduse juhtimise, eelarve järelevalve ja kriisiohjamise alal.

1.6.

Sotsiaalpartneritel on oluline roll eelkõige ühiste sotsiaalkindlustussüsteemide ja teiste süsteemide puhul, mis on loodud sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimiste teel. Sotsiaalpartnerid tuleb kaasata sotsiaalpoliitika põhimõtete kujundamisse. Kodanikuühiskonna osalejad, sotsiaalteenuste osutajad, sotsiaalsed ettevõtted, kohalikud omavalitsused, riigi sotsiaalasutused, sotsiaalkindlustusseltsid, kasutajad ja tarbijad tuleb samuti nende pädevuste raames kaasata.

1.7.

Komitee esitab siinkohal konkreetsed ettepanekud sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta sotsiaalhoolekandesüsteemide valdkonnas. Eesmärk on parandada sotsiaalhoolekande ja sotsiaalse kaitse, samuti sotsiaalkindlustuse ja tervishoiusüsteemide tõhusust ja kindlust, sõltumata sotsiaaltoetuste või -teenuste pakkuja vormist ja nende liigist. Komitee eesmärk on eelkõige saavutada tänapäevaste ja üldsuse heaolule orienteeritud sotsiaalteenuste tagamine kõigis ELi liikmesriikides õiguslikult ja rahaliselt.

1.8.

Komitee lähtub süsteemide mitmekesisusest ja käsitleb muu hulgas sotsiaalhoolekande eesmärke, liike ja sisu, solidaarsuse ja omavastutuse suhet, õiguslikku tagamist, rahastamist ja kvaliteeti. Ta viitab ka sotsiaalteenuste kasutajate ja nende pakkujate positsioonile. Komitee peab vajalikuks tagada esmane sotsiaalabi ühiste eeskirjade kaudu ELi tasandil.

2.1.

Euroopa sotsiaalpoliitika põhineb muu hulgas inimõigustel, maailmasõdadest saadud õppetundidel (2), aluslepingus kinnitatud sotsiaalse turumajanduse põhimõttel, strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidel, produktiivsemate rahvamajanduste vajadusel, vaesusevastase võitluse kohustusel, aluslepingu sotsiaal-, tööhõive- ja tervishoiupoliitika peatükkidel, sotsiaalsel ühtekuuluvusel ning konkurentsi üldeeskirjadel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3. Sotsiaalpoliitiline eesmärk vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 151 on muu hulgas edendada tööhõivet, parandada elamistingimusi, tagada piisav sotsiaalkaitse ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu. Euroopa sotsiaalmudel on ainulaadse, väärtustel ja kuultuuril põhineva ühenduse väljendus (3), mis ühendab demokraatia ja õigusriigi põhimõtte sotsiaalse vastutuse ja solidaarsusega. Komitee tahaks muuta selle mudeli tugevamaks ja jätkusuutlikumaks.

2.2.

Komitee on veendunud, et sotsiaalpoliitika peab olema nii omaette õigusena kui ka majanduskasvu ja tööhõive jätkusuutliku edendamise vahendina  (4) ELi poliitika alustala Komitee tervitab tööhõivepoliitikas, koordineerimise teatavates valdkondades ja töökaitse alal juba tehtud edusamme. Sellega kinnitab komitee tõhusa sotsiaalhoolekandesüsteemi kui investeeringu olemust (5) ning osutab puuduliku sotsiaalpoliitika mitteainelistele, sotsiaalsetele ja ainelistele kuludele. Komitee leiab, et tõhusad ja innovatiivsed rahvamajandused ning usaldusväärsed, tõhusad ja tulemuslikud sotsiaalteenused on vastastikuses sõltuvuses. Tänapäevased sotsiaalsüsteemid võivad muuta riikide majandussüsteeme kriisidele vastupidavamaks, pakkuda töövõimalusi ja annavad isegi ebasoodsates oludes olevatele piirkondadele suurt töökohtade loomise potentsiaali (6). Väikesed kulud muu hulgas aktiivsele kaasamisele, tööotsijate tööhõivevõimaluste parandamisele ning laste ja noorte võimaluste parandamisele ei ole kaasaegset tehnoloogia- ja infoühiskonda, demograafilisi arenguid (7) ja sisserännet silmas pidades kuigi jätkusuutlikud konkurentsieelised. Süsteemi arendamisega ühiste põhimõtete alusel saab ELis parandada võrdsete võimaluste tagamist ja konkurentsivõimet.

2.3.

Sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteemide ning muude sarnaste süsteemide eesmärk on pakkuda vajalikku sotsiaalset tasakaalu, vähendada vaesust, toetada inimesi elatusvahendite osas ja tagada ühiskonna stabiilsus. Peaaegu iga liidu kodanik vajab mingis oma eluetapis sotsiaalteenuste kaudu pakutavat toetust. Sotsiaalsüsteemid tagavad muu hulgas mõistliku vanaduspensioni ning pakuvad kvalifitseeritud abi muu hulgas hooldust ja abi vajavatele inimestele.

2.4.

Nii tööandjad kui ka töötajad on huvitatud muu hulgas töö- ja pereelu ühitamisest, tervise parandamisest ja otsustusvabadusest. Professionaalsed sotsiaalteenused parandavad suhtlemis- ja toimetulekuoskusi ja kvalifikatsiooni ning toetavad muu hulgas ka sõltuvusprobleemide korral, kriisiolukorras ning pereliikmete hooldamise ja kasvatamise juures.

2.5.

Komitee märgib, et sotsiaalsüsteemide tõhususe, usaldusväärsuse ja tulemuslikkuse osas valitsevad suured erinevused  (8). Ühelt poolt on paljudes liikmesriikides olemas hästitoimivad süsteemid, kuid teiselt poolt oleks ühine ühiskondlik arutelu kõigile liikmesriikidele kasulik. Elatusmiinimumi võimaldamine sotsiaaltoetuste abil (minimum income), professionaalsed sotsiaalteenused ning tõhus integreerimine tööturule ja ühiskonda ei ole igal pool tagatud. Eelkõige ei ole sageli tervishoiuteenused kõigile kättesaadavad, näiteks siis, kui ametlikult või mitteametlikult nõutud juurdemakseid ei suudeta tasuda. Professionaalsed teenused, muu hulgas ambulatoorne ravi, tugi puuetega inimestele, kasvatus- ja arenguprobleemide korral ei ole kõikides piirkondades ja liikmesriikides tagatud. Komitee tõdeb, et ka solidaarne rahastamine ja õiguslikud tagatised vajavad kohati parandamist.

2.6.

Hiljutises Bertelsmanni Sihtasutuse uuringus (9) toodi esile sotsiaalhoolekandesüsteemide tulemuslikkuse vahelised erinevused, rõhutati vaesuse ja rikkuse murettekitavat arengut ELis ja liikmesriikides ning nõuti, et EL tegeleks sotsiaalpoliitikaga põhjalikumalt. Uuringus näidati, et sotsiaalsüsteem võib olla tõhus ka seal, kus SKP on suhteliselt väike, ning see võib olla puudulik ka riikides, kus SKP on suhteliselt suur. Vaesustendentsid mõjutavad sotsiaalset stabiilsust ja majanduslikku arengut (10). Liikmesriikide vahelise lõhe suurenemise ning murettekitavate poliitiliste suundumuste vastu võitlemiseks tuleks esitada sotsiaalpoliitika alaseid ettepanekuid.

2.7.

Liikmesriikidele antavate kriisipoliitika kohaste soovituste sisulisi aluseid tuleks parandada. Selle asemel, et tagantjärele humanitaarmeetmeid nõuda, peaks EL järgima ühtseid sotsiaalpoliitilisi põhimõtteid. Pankade riskitehingute kaheldav maksudest rahastatud hüvitamine peaks olema vastutustundlikus tasakaalus investeeringutega sotsiaalsüsteemide toimivusse. Siseturu eeskirjadel näiteks riigiabi ja riigihangete alal on juba praegu märkimisväärne mõju sotsiaalsüsteemidele ja -teenustele, ilma et neid hinnataks selgelt sotsiaalpoliitiliste kriteeriumite alusel.

2.8.

Arvestades aluslepingus sisalduvat sotsiaalset turumajandust  (11) käsitlevat uut eesmärki, peaks ühtse turu poliitikat täiendama sotsiaalsete elementidega (12). Komitee kordab hiljutisi üleskutseid (13) ning innustab komisjoni ja Euroopa Ülemkogu täpsustama ja rakendama sotsiaalpoliitika alaseid avaldusi (14).

2.9.

Euroopa sotsiaalpoliitika uus faas võiks tugineda näiteks järgmistele ettevalmistustele: nõukogu nõudis juba 1992. aastal garanteeritud miinimumsissetulekut (15). Ta koostas 2000. aastal sotsiaalmeetmete kava. Euroopa Sotsiaalharta artikliga 12 kohustatakse liikmesriike kehtestama sotsiaalkaitsesüsteem. ELi aluslepingud sisaldavad sotsiaalse ühtekuuluvuse ja üldhuviteenuste kaitse eesmärke (16). Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) (17) on avaldanud sotsiaalsüsteemide põhistandardid. Praegune ELi sotsiaalpoliitika valge raamat on pärit 1994. aastast. EL tasandil kehtib õigus piisavatele elatusvahenditele  (18). ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on kehtestatud olulised standardid.

2.10.

Komitee nõuab oma arvamuses SOC/482, nagu ka Euroopa Parlament (19) ja Regioonide Komitee (20) ning mitmed organisatsioonid, piisava miinimumsissetuleku kehtestamist (21). Komitee tõstatas muu hulgas aktiivselt sotsiaalteenuste, sotsiaalsete ettevõtete, sotsiaalsete investeeringute, tööhõive, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 9, noortealgatuse, majanduspoliitika juhtimise ja üldhuviteenuste teemad. Käesolev arvamus on peale selle seotud paljude Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning teiste ELi institutsioonide dokumentidega, millele kõigile ükshaaval viidata ei ole võimalik.

3.1.

Käesolevas arvamuses käsitleb komitee vajalikust sotsiaalpoliitika tegevuskavast ainult osa: sotsiaalhoolekande ja sotsiaalse kaitse, samuti sotsiaalkindlustuse ja tervishoiusüsteemide tõhususe ja usaldusväärsuse parandamine. Komitee käsitleb sotsiaalhoolekannet, mida rahastatakse tervikuna või osaliselt maksudest või sotsiaalkindlustussüsteemi vahenditest ning mis kuulub vastavalt sotsiaalõigusele ja sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele kontrollitaval viisil avaliku sotsiaalpoliitilise vastutuse valdkonda. Sotsiaaltoetuse või -teenuse pakkuja liik ei ole sealjuures oluline. Sotsiaaltoetusi või -teenuseid käesoleva arvamuse tähenduses võivad pakkuda riiklikud ja kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusseltsid, sõltumatud sotsiaalsed ettevõtted, heategevusorganisatsioonid ja mitmesuguste õiguslike vormidega ettevõtted. Kõigi sellise abi andjaid käsitletakse siin kui sotsiaalteenuste pakkujaid, kui nad sotsiaalteenuseid ise osutavad. „Sotsiaaltoetused ja -teenused” hõlmavad siinkohal kõiki toetuse vorme, muu hulgas teenuseid ja rahalisi toetusi sotsiaal- ja tervishoiusektoris. Sotsiaalkindlustuse all mõistetakse ühiseid ja/või seaduslikke sotsiaalkindlustusseltse ja/või vastastikuseid kindlustusseltse, mis täidavad sotsiaalõiguses või ühiselt korraldatud süsteemides sotsiaalse kaitse otstarvet.

3.2.

Sotsiaalsüsteemide, sotsiaaltoetuse vormide, mõistete ja kontseptsioonide mitmekesisus eeldab sotsiaalpoliitika üle peetavates aruteludes ja tõlkimisel erilist tähelepanelikkust. Liikmesriikide sotsiaalsüsteemid vastavad nende sotsiaalpoliitikale, kultuurile ja ajaloole. Neid tuleks edasi arendada Euroopa sotsiaalmudeliga kooskõlas. Eri süsteemide ning vajalike ühiste põhimõtete vahel on vaja luua mõistlik tasakaal (22).

3.3.

EL peaks looma ühise foorumi sotsiaalpoliitika arutamiseks, tänapäevaste standardite väljatöötamiseks ja algatustega esinemiseks. EL peaks edendama lähenemist sotsiaalkaitsesüsteemide edasiarendamisel. Sotsiaalsed põhimõtted võiksid olla sisuline alus komisjoni soovitustele, eelkõige Euroopa poolaasta, strateegia „Euroopa 2020”, avatud koordinatsiooni meetodi ja sotsiaalse mõju hindamise raames vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9 (23). Sellised põhimõtted peaksid olema ka sisuliseks aluseks kohustuslikule minimaalsele sotsiaalkaitsele ning ELi organite tegevusele ja juhtimisele (24), eelkõige kriisiohjamise, eelarve kontrolli ja majanduspoliitilise juhtimine juures.

3.4.

Tuleb hinnata sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkust. Sotsiaalteenused tuleks nende kontseptuaalset iseseisvust säilitades siduda demokraatlikult õiguspäraste üldsuse heaolu puudutavate eesmärkidega.

3.5.

Sotsiaaltoetuse või -teenuse kodanikele andmise või osutamise üle otsustavad üldjuhul avalikud sotsiaalasutused, sotsiaalkindlustusseltsid või koguni kolmandad osapooled teenuste osutajatena, nt arstid, kes määravad teatud ravi. Sotsiaalhüvitiste andmise otsustamisest lahus tuleb hoida teenuse osutamise või hüvitise maksmise ja selle rahastamise küsimust: muu hulgas on olemas puhtakujulised rahalised maksed kasutajatele koos kohustusega kasutada teatud kvalifitseeritud teenuseid või ilma selle kohustuseta. On olemas sotsiaalteenuste vormid, mida annavad otse kohalikud omavalitsused, muud sotsiaalasutused või sotsiaalkindlustusseltsid. Kui sotsiaalteenuseid osutavad aga sõltumatud pakkujad, siis võib õiguslik suhe ja rahastamine olla väga erinevalt korraldatud: on olemas nt hankesüsteemid, teenuse- ja hüvituskokkulepped sotsiaalteenuste pakkujate ja rahastajate vahel, tagantjärele hüvitamine, tšekisüsteemid ja ühetaolised otsetoetused sotsiaalteenuste pakkujatele, eelkõige konsultatsiooni ja ennetamise jaoks. Lepingu- ja tšekisüsteemide puhul tasub avalik-õiguslik rahastaja sotsiaalse teenuse pakkuja kulud otse vastavalt juhtumite arvule. Kõigi süsteemide puhul tuleks esitada küsimus, kas piisav õiguskaitse ja piisavalt valiku- ja kaasarääkimisvõimalusi kasutajatele on tagatud.

3.6.

Eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemide puhul on sotsiaalpartneritel keskne roll. Seega tuleks neid sotsiaalpoliitika põhimõtete kujundamisel esmajärjekorras kaasata. Riigi ja kohaliku omavalitsuse sotsiaalasutustel, sotsiaalkindlustusseltsidel ning sõltumatutel sotsiaalteenuste pakkujatel on oluline roll on muu hulgas ka sotsiaalteenuste osutamisel. Seetõttu tuleks nende esindajaid vastavalt nende pädevusvaldkondadele samuti järjepidevalt kaasata.

3.7.

Arvestades, et vaja on saavutada mõistlik tasakaal liikmesriikide pädevuste ja ühiste Euroopa väärtuste ning ELis toimiva õiglase konkurentsi vahel, peaksid järgmised põhimõtted andma sisulist hoogu juurde edasistele sotsiaalpoliitilistele sammudele Euroopa Liidus.

4.1.

Minimaalse kaitse põhimõte: põhilise täiendava sotsiaaltoetuse tagamine muu hulgas toimetuleku tagamiseks inimestele, kellel puudub nt tööhõivest või pensionist või muudest sotsiaaltoetuse vormidest laekuv piisav sissetulek. See tähendab, et tuleb välja töötada põhiliste sotsiaaltoetuse vormide ühised näitajad (25). Toimetulekutoetus peaks katma vähemalt tegelikud kulutused toidule, eluasemele, riietusele, veele, elektrile ja esmastele tervishoiuteenustele.

4.2.

Vajaduse põhimõte: tänapäevaste, professionaalsete sotsiaal- ja tervishoiuteenuste väljatöötamine erinevate probleemide lahendamiseks: muu hulgas peredele, puuetega inimestele, haigetele, töötutele, üksikvanematele, lastele, omastehooldajatele, pagulastele, arenguprobleemidega noortele (26), kasvatusprobleemidega lapsevanematele ning koduhoolduse ja teiste majapidamisteenuste (27), võlanõustamise (28), sõltuvusprobleemide, kodutuse ja psühholoogiliste probleemide jaoks. Tõhusate sotsiaalteenuste hulka kuuluvad nõustamine, hooldamine, juhendamine, saatmine, põetamine, arendamine ja kasvatamine, ravi ja teraapia (29). Kuna töötuse põhjused on mitmesugused ning vaesusesse langemist tuleks vältida, siis on mõistlik õiguslikult tagatud ja aktiivsete tööturumeetmete abil toetada kiiret tagasipöördumist tööturule ja tagada kuni tööturule naasmiseni inimväärne toetus kõigile tööotsijatele, iseäranis esimest töökohta ootavatele noortele töötajatele või naistele, kes soovivad pärast pikka karjääripausi tööle naasta.

4.3.

Konkreetse määratletuse põhimõte: sotsiaaltoetustele ja -teenustele selgete sotsiaalpoliitiliste eesmärkide seadmine, nt võrdsed võimalused ja põlvkondade võrdsus, aktiivne kaasamine, halvemuste heastamine, töö- ja pereelu ühitamine, kaitse riskide vastu inimese elus, ennetamine, sekkumine kriisi korral, tööhõives ja ühiskondlikus elus osalemine, materiaalne vanaduspension, mõjuvõimu suurendamine jne. Sellega on seotud sotsiaaltoetuste ja -teenuste liikide sotsiaalõiguslik määratlus: kas rahaline või mitterahaline, ambulatoorne, statsionaarne jne. Sealjuures tuleb leida tasakaal kasutaja enesemääramisõiguse ja sotsiaalabi tõhususe eesmärgi vahel.

4.4.

Juurdepääsu põhimõte: kohapealse, õigeaegse, rahalise ja diskrimineerimisvaba juurdepääsu tagamine sotsiaalhoolekandele ja eriti sotsiaalteenustele. Solidaarne ja jätkusuutlik rahastamine, teenuste pakkumise läbipaistvus ja konkreetne õiguslik tagatis koos kohtumenetluse ja kaebuste esitamise võimalustega soodustavad juurdepääsu. Võimalik juurdemaksmise kohustus peaks olema sotsiaalselt tasakaalustatud ega tohiks mõjuda juurdepääsupiiranguna. Konkreetse abivajaduse bürokraatlik kontrollimine võib teatud liiki sotsiaalabi puhul (näiteks abi sõltuvuse või psühhosotsiaalsete probleemide korral) olla kontraproduktiivne. Kasutajatele tuleks aktiivselt pakkuda eeskätt nõustamis- ja ennetusteenuseid.

4.5.

Proportsionaalsuse põhimõte: sotsiaaltoetus või -teenus peab liigi ja ulatuse mõttes olema sobiv ja vajalik. Otsustamisõiguse ja sotsiaalõigusnormide juures tuleks seda arvesse võtta. Sotsiaaltoetuse või -teenuse ressursikulu ja eeldatav tulemus peaksid olema omavahel mõistlikult proportsionaalses suhtes. Kodaniku õiguslik kohustus sotsiaalabi kasutada või muul viisil toimida, õiguste ja kohustuste suhe ning sekkumine põhiõigustesse peaksid samuti olema vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega.

4.6.

Solidaarsuse põhimõte: sotsiaaltoetuste ja -teenuste rahastamine peaks põhinema peamiselt solidaarsetel sotsiaalkindlustussüsteemidel ning õiglastel ja solidaarsetel maksusüsteemidel. Solidaarne rahastamine peaks hõlmama, kui vähegi võimalik, kõiki ühiskondlikke rühmasid ja sotsiaalseid kihte. See tugevdaks rahastamise usaldusväärsust, vastuvõetavust ja jätkusuutlikkust. Deklareerimata töö (30) ja maksudest kõrvalehoidumine kahjustab sotsiaalsüsteeme. Tänu demograafilisele ja majandusarengule võib olla mõistlik kõigi tululiikide, sh kapitalitulu kaasamine. Maksu- ja rahastamissüsteemide parem koordineerimine ELis võib aidata parandada rahastamise aluseid. Erasektori investeeringud, annetused, ühiskondlik ja kirikukoguduste töö ning sihtasutuste kaudu rahastamine on tavapärasele rahastamisele teretulnud täiendused, kuid nad ei saa tagada õiguspäraseid nõudeid ega taristuid.

4.7.

Omavastutuse põhimõte: tööotsijaid, ametialase integreerumise raskustega inimesi jne tuleks toetada sotsiaalteenuste ja motiveerimissüsteemide kaudu, et nad saaksid end täielikult või osaliselt omal jõul elatada. Kodanikud peaksid olema täiendavalt kaetud ühiskokkulepete raames, mis täiendavad riiklikke süsteeme ning mis lepitakse kokku ja mida hallatakse kasumit taotlemata. Professionaalne abi kutsekvalifikatsioonide ja isiklike oskuste – näiteks suhtlemisoskuse, sotsiaalsete oskuste ja toimetulekuoskuse – arendamisel on sageli eelduseks piisava omavastutuse ja sotsiaalse vastutuse tekkele. Üksikisikute tervist silmas pidades võivad sotsiaalkindlustussüsteemid võivad ennetavate meetmete, stiimulite ja parema tarbijakaitse kaudu edendada tervislikke eluviise.

4.8.

Osaluse põhimõte: kõik sotsiaaltoetuse vormid peavad kas üksi või kombinatsioonis koos teiste sotsiaaltoetuse vormidega aitama kaasa kodanike ühiskonnaelus osalemisele. Ühiskonnaelus osalemine hõlmab tööalast, kultuurilist, poliitilist osalust ning osalust ühiskondlikus heaolus.

4.9.

Struktuuripõhimõte: kasutajate, olenevalt süsteemist avalik-õiguslike või sõltumatute sotsiaalteenuste pakkujate, avaliku sektori sotsiaalasutuste või sotsiaalkindlustusseltside vaheliste õiguslike ja rahaliste suhete mõistlik kujundamine Kui sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad on näiteks sotsiaalõiguse eeskirjade ja rahastamise kaudu avalikesse sotsiaalhoolekandesüsteemidesse hõlmatud, siis peaks nende suutlikkus, eelkõige nende rahastamine ja juurdepääs neile vastama siin kirjeldatud põhimõtetele. Need sotsiaalteenused peaksid olema sellisel viisil sotsiaalõiguslikult korraldatud ja solidaarselt rahastatud, et nende pakkujad saaksid kogu elanikkonnale kvaliteetseid sotsiaalteenuseid pakkuda.

4.10.

Kasutajate otsustamisõiguse põhimõte: kasutajad ei ole objektid, vaid abi pakkumises osalejad ja õigustatud abisaajad. Mõistlikes rahalistes piirides peaks neil olema valikuvabadus sotsiaalabi eri vormide vahel, nt ambulatoorsete, statsionaarsete ja muude vormide, näiteks koduhoolduse vahel. Asjaomase abi liik oleneb konkreetsest olukorrast, kvalifitseeritud spetsialistide poolt tuvastatud vajadusest professionaalse abi järele ning inimeste soovidest ja kohapealsest olukorrast. Kui sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad on näiteks sotsiaalõiguse eeskirjade ja rahastamise kaudu avalikesse sotsiaalhoolekandesüsteemidesse hõlmatud, siis peaks kasutajatel olema õigus valida eri teenuste vahel.

4.11.

Õiguskindluse põhimõte: sotsiaaltoetuse või -teenuse õiguslik tagamine sotsiaalõigusaktide või muude demokraatlikel alustel õiguslike vahenditega liikmesriikides. Selliste eeskirjade sisu peaks hõlmama järgmist: õigused, otsustusõiguse reeglid, kasutajate osaluskohustus, sotsiaaltoetuse või -teenuse eeltingimuste, kaebuse või kohtumenetluse võimaluste, vajadusel avalikke teenuseid osutavate eraettevõtete avaliku kontrolli, kvaliteedieeskirjade ja juurdepääsutagatiste, infrastruktuurikohustuste, rahastamise viisi jne kirjeldus. Kasutajate tagatud õigused ja nõuded peavad vähemalt esmaste sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osas olema garanteeritud. Kaalutlusõiguse abil on teatavates sotsiaalhoolekande valdkondades võimalik olusid paremini arvesse võtta. Õiguslikult tuleb kaitsta eeskätt kaitset vajavate isikute huve (31). Sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad vajavad kaitstud õiguslikku staatust ja diskrimineerimisvaba juurdepääsu teenuste osutamisele, juhul kui ei ole tegemist monopoolse olukorraga. Mõnes liikmesriigis toetab põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi nõue sotsiaalpoliitika positsiooni ja tagab esmase sotsiaalabi ka kriisiaegadel.

4.12.

Üldise heaolu eesmärgi põhimõte: iseäranis üldsuse heaolule orienteeritud ja osalussõbralikele ettevõtte-ja organisatsioonivormidele  (32) nagu mittetulunduslikud organisatsioonid, sotsiaalsed ettevõtted, avalikud teenused, ühingud, teatud liiki sihtasutused ja ühistud, tarbijaorganisatsioonid ja teised kodanikuühiskonna osalejad peaksid kehtima sobivad finantsalased ja õiguslikud tingimused. Selles valdkonnas tegevate kasumit taotlevate ettevõtete rahastamine sotsiaal- või muudest maksudest nõuab põhjalikku sotsiaalpoliitilist arutelu, asjakohast järelevalvet ja vähemalt kasumi jaotamise raamistikku.

4.13.

Läbipaistvuse põhimõte: avaliku sektori vahendite kasutamine sotsiaalteenuste osutajate ja riigiasutuste kaudu peab olema läbipaistev. Õiguslikud alused, sotsiaaltoetuse andmise või -teenuste osutamise ja hangete otsused jne peavad olema kodanikele ligipääsetavad.

4.14.

Võrgustumise põhimõte: inimeste igapäevaelu reaalsus, elumuutused, uued perekonnavormid, vananemine ja sisseränne nõuavad integreeritud ja võrgustunud teenuseid  (33). Segregatsiooni, tõrjutust ja diskrimineerimist tuleks vältida.

4.15.

Võrdsed tingimused: kasutajatel, sotsiaalasutustel ja sotsiaalteenuste pakkujatel peaksid olema õiguslikult sätestatud ja teostatavad õigused ja kohustused. Kui eeskirjade rikkumise eest on ette nähtud sanktsioonid või hüvitiste maksmine, siis peaks see kehtima mitte ainult kasutajatele, vaid ka avaliku sektori sotsiaalasutustele.

4.16.

Kvaliteedi põhimõte: sotsiaalteenused peaksid olema seotud kvaliteedi tagamise meetmetega. Vajaduste analüüs ning meetmete kavandamine ja rakendamine peaksid toimuma sotsiaalteaduste poolt tuvastatud faktidele ja eksperthinnangutele toetudes. Isikupõhiseid teenuseid tuleks koolitusmeetmete, professionaalsuse parandamise ning sobivate palga- ja töötingimuste abil kollektiivläbirääkimiste raames tugevdada. Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik (34) võiks olla eeskujuks ELI soovitustele sotsiaalteenuste kohta. Kui see on mõistlik, tuleks täiendavalt edendada vabatahtlike kaasamist ja õpetamist.

4.17.

Koordineerimispõhimõte: piiriüleste sotsiaalhoolekande või sotsiaalkindlustusega seotud olukordadega toimetulekut tuleb parandada. Sealjuures tuleb arvesse võtta rahastajate ning sotsiaal- ja muude maksude maksjate koormustaluvust ning ühiskondliku solidaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Vältida tuleb selliste riikide ühepoolset koormamist, kus on hästi toimiv süsteem.