15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/49

Raportöör:

Pavel TRANTINA

Kaasraportöör:

Marie ZVOLSKÁ

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et tähelepanu tuleks pöörata mitteformaalse ja informaalse õppe väljundite kindlakstegemisele, dokumenteerimisele, hindamisele ja lõpuks väärtustamisele võimalikult võrreldaval viisil, mis on arusaadav kõigile asjaosalistele, eriti tööandjatele ja haridusasutustele.

1.2.

Liikmesriigid peaksid andma eri vanuses ja eri kvalifikatsioonitasemega inimestele võimaluse oma mitteformaalse ja informaalse õppe väljundite valideerimiseks. See võib nõuda täiendavat koostööd mitteformaalse ja informaalse õppe pakkujate, ametiasutuste ja muude huvitatud isikute vahel, sealhulgas sellistes küsimustes nagu rahastamine ja tunnustamine.

1.3.

Komitee kutsub üles toetama kõiki sidusrühmi, eriti sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone, et teavitada selliste oskuste tunnustamise kasulikkusest ja võimaldada neil osaleda aktiivselt riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel ja kutsekvalifikatsioonide kindlaksmääramisel.

1.4.

Kodanikele tuleb anda asjaomast teavet oskuste tunnustamise kasutegurite kohta ning võimaluste ja mehhanismide kohta, kuidas seda teha. Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada niisuguseid suuniseid ja nõustamist pakkuvate asutuste ringi ning kaasata eeskätt tööhõivetalitused, noorsoo teabekeskused, haridusasutused, tööandjad, ametiühingud, karjäärinõustamiskeskused, noorte- ja naisteorganisatsioonid, sisserändajaid ja puudega inimesi toetavad organisatsioonid ning riigiasutused.

1.5.

Selle eelduseks on hea riiklik õigusraamistik, mille abil tagatakse formaalse õppe ning informaalse ja mitteformaalse õppe käigus saadud tunnistuste võrdväärsus. See asjaolu seab märkimisväärseid nõudmisi valideerimisprotsesside kvaliteedile ning neid protsesse tuleks ka rahaliselt toetada näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu.

1.6.

Komitee kutsub haridusasutusi, eriti kutsekeskharidus- ja rakenduskõrgharidusasutusi ning ülikoole üles edendama informaalselt omandatud oskuste ja teadmiste valideerimist. ELil on palju heade tavade näiteid selles valdkonnas ja neid tuleks levitada.

1.7.

Komitee on veendunud, et kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogil ametiühingute ja tööandjate vahel võib olla oluline roll mitteformaalse ja informaalse hariduse ning pidevõppe valdkonnas. Selle abil tuleks tegeleda mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamisega, kuna see on oluline panus arutellu tööalase konkurentsivõime ja vahendite üle selle edendamiseks.

1.8.

Noorte suurt tööpuudust arvestades tuleb luua võimalused koostööks avaliku ja erasektori tööhõiveasutuste, (eelkõige noorte) vabatahtlike organisatsioonide ja tööandjate vahel. See võib aidata suurendada vabatahtlikes organisatsioonides omandatud mitteformaalse hariduse ja informaalse õppe nähtavust ja teadlikkust selle tähtsuse ja väärtuse kohta ning tugevdada vastastikust usaldust.

1.9.

Toetada tuleb selliste enesehindamisvahendite arendamist ja kasutamist, mis aitavad inimestel kindlaks määrata ja kirjeldada kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud õpiväljundite olemust. Komitee on juba toetanud Euroopa oskuste passi loomist ja ka vahendit „Europassi kogemused”. Seetõttu on komitee pettunud, et Euroopa Komisjon on Europassi kogemusi käsitleva ettevalmistava töö peatanud, ja kutsub komisjoni üles seda algatust teoks tegema.

2.1.

Hoolimata praegusest ebasoodsast majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast paljudes ELi riikides, kus isegi formaalne haridus ei taga töökoha leidmist tööturul, on komitee seisukohal, et EL ei saa endale lubada nende varjatud aarete tunnustamata jätmist, mida kujutavad endast mitteformaalsel või informaalsel viisil omandatud kogemused ja oskused.

2.2.

Selline tunnustamine võib pakkuda uusi võimalusi iseäranis teatavatele ebasoodsas olukorras olevatele inimrühmadele (naised, sisserändajad, noored, eakamad töötajad). Siiski ei tohiks tekitada tühje lootusi, et tunnustatud oskusi on võimalik tööturul kiiresti maksma panna. See nõuab majandus- ja sotsiaalpoliitikat, mis on suunatud rohkem investeeringutele, kvaliteetsete töökohtade loomisele ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu vähendamisele. Kõnealused poliitikameetmed peavad samas edendama ja toetama haridus-, koolitus- ja ümberõppesüsteemi tugevdamist.

2.3.

Komitee tugineb selles osas olulisele dokumendile ehk nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitusele mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta (1). Soovituses rõhutatakse, et „[m]itteformaalse ja informaalse õppe käigus omandatud õpiväljundite, nimelt teadmiste, oskuste ja pädevuste valideerimine võib mängida olulist rolli tööalase konkurentsivõime ja liikuvuse edendamisel, samuti motivatsiooni suurendamisel elukestvaks õppeks, eelkõige sotsiaal- majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate või madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas. [A]sjakohaste teadmiste, oskuste ja pädevuste valideerimine [on] veelgi väärtuslikum panus, mille abil parandada tööturu toimimist, edendada liikuvust ning tõhustada konkurentsivõimet ja suurendada majanduskasvu.”

2.4.

Nõukogu seisukoha järgi on määrav tähtsussidusrühmadel, kellel on oluline roll mitteformaalse ja informaalse õppe võimaluste lihtsustamisel ja õppimisega seotud valideerimismenetlustes ning kelle hulka kuuluvad tööandjate liidud, tööandjad, ametiühingud, tööstus-, kaubandus- ja käsitöökojad, kutsekvalifikatsioonide valideerimise protsessiga ning õpiväljundite hindamise ja sertifitseerimisega seotud riigiasutused, tööhõivetalitused, noorteorganisatsioonid, noorsootöötajad, üldhariduse ja kutseõppe pakkujad ning samuti kodanikuühiskonna organisatsioonid.

2.5.

Nagu on märgitud nõukogu 2012. aasta soovituses, peaksid liikmesriigid „kehtestama 2018. aastaks – kooskõlas riigi olukorra ja eripäradega ning nagu nad peavad asjakohaseks – mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmed, mis võimaldavad isikutel

2.6.

Nõukogu soovituse kohaselt peaksid liikmesriigid „lisama, kui see on asjakohane, mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmetesse järgmised formatiivsed ja summaarsed elemendid, võimaldades igal isikul kasutada neid kas eraldi või koos, vastavalt tema vajadustele:

2.7.

Komitee on mitmel korral tunnistanud mitteformaalse hariduse kasulikkust ning rõhutanud sellise hariduse tunnustamise tähtsust. Käesolev arvamus on aga esimene kord, kui komitee käsitleb seda teemat kõikehõlmavalt. Arvamuse eesmärk on võtta kokku tööandjate, töötajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajate arvamused valideerimise praktilise korra kohta ning pakkuda välja nende seisukohast toimivad lahendused.

3.1.

Tootmise vähenemine spetsialiseerunud, oskustööjõudu vajavatel tegevusaladel, tehnoloogilised muutused ja teenuste sektori kasv tähendab seda, et 21. sajandi tööandjad panevad suuremat rõhku töötajate isiksusele või horisontaalsetele ja ülekantavatele oskustele. Suureneb ka pidevõppe ning väljaspool haridussüsteemi omandatud teadmiste ja oskuste valideerimise tähtsus.

3.2.

Bathi ülikool ja GHK Consulting korraldasid 2012. aastal Euroopa Noortefoorumi tellimusel uuringu, milles käsitleti noorteorganisatsioonides omandatud mitteformaalse hariduse mõju noorte tööalasele konkurentsivõimele (3). Noorteorganisatsioonid on olulised sellise hariduse pakkujad. Seda tüüpi hariduse andmine noorteorganisatsioonides ei ole esmajoones suunatud tööalase konkurentsivõime parandamisele, kuid nagu uuring näitas, võivad selle käigus saadud oskused aidata seda saavutada.

3.3.

Uuringust selgus üldiselt, et oskused, mida tööandjad vajavad, vastavad selgelt neile oskustele, mida mitteformaalse ja informaalse õppe sektor arendab. Kuuest kõige enam nõutud nn pehmest oskusest viis on need, mida arendavad noorteorganisatsioonid – ainus erand on arvutamisoskus. Nn pehmed oskused, mida tööandjad enim vajavad, on suhtlemine, organiseerimine ja planeerimine, otsuste tegemine, meeskonnatöö, usaldusväärsus/iseseisvus ja arvutamisoskus. Neid pehmeid oskusi nähakse eduka töötamise põhioskustena. Samuti edendatakse neis organisatsioonides teatavate isikuomaduste arengut, nii on näiteks isiklik motivatsioon, algatusvõime ja töökus isikuomadused, mis seostuvad usaldusväärsuse/iseseisvuse ja ettevõtlikkusega.

3.4.

Informaalsel ja mitteformaalsel viisil õpivad pidevõppe protsessis kõik inimesed. Näiteks arendavad paljud naised (ja mehed) pereküsimuste lahendamisel oskusi, mida saab üle kanda töökohale, iseäranis sotsiaalteenuste vallas. Kui nad peavad koondamise või perega seotud olukorra pärast töökohta vahetama, saavad nad neid teadmisi kasutada uuele tööle üleminekul või – naissoost sisserändajate puhul – oma esimese töökoha leidmisel. Komitee kutsus juba varem liikmesriike üles (4)„kiirendama välismaal omandatud kutsekvalifikatsioonide ja kogemuste tunnustamise menetlusi, võimaldamaks naistel leida töö vastavalt nende oskustele ja ootustele, võttes arvesse asjaolu, et töö teatud sektorites (koristamine, lastehoid, eakate hooldamine, majutus ja toitlustus, põllumajandus jne) võib pakkuda võimalusi madalama kvalifikatsiooniga sisserändajatest naistele eeldusel, et kõnealused sektorid tuuakse välja mitteametlikku töö ulatuse alt, neid professionaliseeritakse ja väärtustatakse ning et naistele pakutakse koolitusi nimetatud valdkondades ja antakse võimalus oma karjääri edendamiseks.” Sotsiaalpartnereid kutsuti üles „lihtsustama kollektiivlepingutes sisserändajatest naiste kvalifikatsioonide tunnustamist”.

3.5.

Informaalse ja mitteformaalse õppe edukaks valideerimiseks on oluline rohkem rõhuda õppe väljunditele. Seda on selgesõnaliselt soodustatud ka alates 2004. aastast ELi hariduse, koolituse ja tööhõive poliitilises tegevuskavas. Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse hiljutine uuring (mille aluseks oli 2013.–2015. aastal läbiviidud teadusuuring) näitab, et õpiväljunditele keskendumine muutub kogu Euroopas järjest tähtsamaks – näiteks riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel, kutseoskuste kindlaksmääramisel ja kirjeldamisel, õpiväljundite kasutamisel õppekavades ja hindamistes ning valideerimise võrdlusalusena. See peaks suurendama läbipaistvust, asjakohasust ja kvaliteeti ning suurendama avatust mitteformaalsele ja informaalsele haridusele. Praktilisel tasandil on oluline, et õppijatel oleksid selged eesmärgid: see tagab motivatsiooni, võimaldab teha paindlikke õppimisplaane ja suunata fookuse väljundite hindamisele. Samal ajal tuleb parandada õpetamise ja õppimise meetodeid ja protsesse, et tagada hariduse kõrge kvaliteet.

3.6.

Sellest tulenevalt peaks rõhu asetama mitteformaalse õppe väljundite hindamisele ja registreerimisele viisil, mis on arusaadav kõigile asjaosalistele, eriti tööandjatele ja haridusasutustele. Seejärel saab väljundeid juhul, kui inimesed on sellest huvitatud ja selleks vajalikud tingimused on kehtestatud, tunnustada formaalse hariduse programmidega võrdsetel alustel standardsete kutsekvalifikatsioonidena.

4.1.1.

Liikmesriigid peaksid valideerimise protsessi raames tagama, et üksikisikutele ja organisatsioonidele oleksid kättesaadavad teave ja suunised valideerimise kasulikkuse ja selle võimaluste ning asjaomase korra kohta ning et mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimist toetavad asjakohased suunised ja nõustamine, mis oleksid kergesti kättesaadavad.

4.1.2.

Mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmed tuleb kehtestada asjakohaselt, arvestades riigi, piirkonna ja/või kohalikke ning sektoripõhiseid vajadusi ja tingimusi.

4.1.3.

Tuleb luua võimalused eri vanuses ja eri kvalifikatsioonitasemega inimeste osalemiseks. See võib nõuda täiendavat koostööd mittetulundussektori, ametiasutuste ja muude huvitatud isikute vahel, sealhulgas sellistes küsimustes nagu rahastamine ja valideerimine.

4.1.4.

Inimesi tuleks teavitada vabatahtlikes organisatsioonides püsiva osalemise muust kasust. Isegi lühiajaline osalemine võib oluliselt mõjutada oskuste arengut ja suurendada tööalast konkurentsivõimet.

4.1.5.

Kooskõlastatult tuleb kaasata ka üldsus ja anda talle asjaomast teavet oskuste valideerimise kasutegurite ning selle tegemise võimaluste ja mehhanismide kohta. Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada niisuguseid suuniseid ja nõustamist pakkuvate asutuste ringi ja kaasata eeskätt tööhõivetalitused, noorsoo teabekeskused, haridusasutused, tööandjad, ametiühingud, karjäärinõustamiskeskused, vabatahtlikud organisatsioonid, noorteorganisatsioonid ja riigiasutused.

4.1.6.

Juhendamine on valideerimisprotsessis oluline ja kasulik – eriti noorte jaoks – kõigil etappidel, alustades kindlaksmääramisest kuni sertifitseerimiseni. See peaks aitama

4.2.1.

Nõukogu seisukoha järgi peaksid liikmesriigid „edendama [kõigi] asjaomaste sidusrühmade [koordineerimist ja nende] kaasatust [valideerimise] elementide ja põhimõtete arendamisesse ja rakendamisesse. Selles protsessis osalemise edendamiseks

4.2.2.

Seetõttu peab komitee oluliseks kõigi sidusrühmade, eriti sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist, et neid saaks teavitada valideerimise kasuteguritest ning et nad saaksid aktiivselt osaleda riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel ja kutsekvalifikatsioonide kindlaksmääramisel. Tegutsemine asjaosaliste suhtumise tõelise muutmise nimel võib olla väga keeruline, eriti liikmesriikides, kus seda valdkonda ei peeta prioriteetseks või kus juurdepääsu informaalse või mitteformaalse õppe valideerimisele tegelikult riiklikult ei toetata. Kasulik oleks tagada platvorm/toetus vms neile, kes on selles valdkonnas riiklikul tasandil tehtud jõupingutustes juba edu saavutanud (näiteks katseprojektide kaudu).

4.3.1.

Liikmesriigid peaksid võimaldama inimestel omandada täieliku või – vajaduse korral – osalise kvalifikatsiooni valideeritud mitteformaalse ja informaalse õppe kogemuste alusel. Nad peaksid tagama, et valideerimise meetmed on seotud riiklike kvalifikatsiooniraamistikega ja kooskõlas Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga ning et valideerimise meetmed ning formaalharidus- ja koolitussüsteemis kohaldatavad ainepunktisüsteemid, näiteks ECTS ja ECVET, on omavahel kooskõlas.

4.3.2.

Iseäranis sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone tuleks riiklike kvalifikatsiooniraamistike kujundamisse kaasata võimalikult suurel määral ning neid nõuetekohaselt motiveerida. Mitme liikmesriigi kogemus näitab, et valideerimisprotsessi rakendamiseks sektori tasandil tuleb moodustada sektoripõhiste oskuste komiteed ja üksused, kuhu kuuluvad pädevad inimesed. Siis on võimalik koostada kindlaksmääratud valdkondades konkreetsete kutsealade riiklikke standardeid ja kutsekvalifikatsioone.

4.4.1.

Liikmesriigid peaksid tagama selliste läbipaistvate kvaliteedi tagamise meetmete kehtestamise, mis oleksid kooskõlas kehtivate kvaliteedi tagamise raamistikega, sest seda tüüpi meetmega toetatakse usaldusväärseid, kehtivaid ja asjakohaseid hindamise meetodeid ja vahendeid. See tähendab peamiselt asjakohaseid õigusnorme – valideerimise õigusraamistikku ja tagatisi, mis on saadud Euroopa kvaliteediraamistiku põhjal välja töötatud riiklike kvalifikatsiooniraamistikega kooskõlas oleva sertifitseerimise kaudu.

4.4.2.

Komitee jaoks tähendab see seda, et formaalse ja informaalse hariduse kaudu või mitteformaalse õppe käigus saadud tunnistustele tuleb tagada võrdsed tingimused. See asjaolu seab märkimisväärseid nõudmisi valideerimisprotsesside kvaliteedile ning neid protsesse tuleks ka rahaliselt toetada näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu.

4.5.1.

Haridusasutused on valideerimises kesksel kohal. Nõukogu soovituse kohaselt „peaksid hariduse ja koolituse pakkujad lihtsustama juurdepääsu formaalharidusele ja -koolitusele mitteformaalses ja informaalses õpikeskkonnas omandatud õpiväljundite alusel ning vajaduse korral ja võimalusel tegema erandeid ja/või andma ainepunkte sellises õpikeskkonnas omandatud asjaomaste õpiväljundite eest.”

4.5.2.

Komitee kutsub kõrgkoole üles edendama informaalselt omandatud oskuste ja teadmiste valideerimist. Siinjuures võib näiteks tuua Iirimaa. Iirimaa kõrghariduse riiklikus strateegias aastani 2030 toetatakse kõrghariduse ühiskondlikku suunitlust ning selle kaasamist ühiskonda laiemalt kui kõrghariduse ühte kolmest üksteisega seotud peamisest rollist. See on strateegias määratletud järgmiselt: „koostöö ettevõtjate, kodanikuühiskonna, riigi poliitika, kunsti-, kultuuri- ja spordivaldkonna ning kogukonna ja piirkonna haridusasutustega; see hõlmab järjest enam ka rahvusvahelisse tegevusse kaasamise tähtsustamist” (5).

4.5.3.

Siiski ei ole ainult ülikoolid need, kes võivad tunnustada mitteformaalse ja informaalse õppe väljundeid. Näiteks Maltal tunnustatakse 2010. aasta septembris esitatud keskhariduse tunnistuse ja profiili raames mis tahes vormis õppimist keskkooli viie aasta jooksul. Nii formaalse kui ka mitteformaalse õppimise eest antakse ainepunkte, mis julgustavad edasi õppima ja omandama kõrghariduse.

4.6.1.

Nõukogu soovituses rõhutatakse, kui tähtis on valideerimise rakendamine töökohal, ja soovitatakse liikmesriikidel „edenda[d]a [kõigi] asjaomaste sidusrühmade, näiteks tööandjate, ametiühingute, tööstus-, kaubandus- ja käsitöökodade ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamise protsessiga seotud riiklike üksuste kaasatust. Tööandjad [peaksid] edendama ja hõlbustama töö [–-] kaudu omandatud õpiväljundite kindlaksmääramist ja dokumenteerimist.”

4.6.2.

Mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimine võib olla kollektiivlepingute osa (nagu Madalmaades). See on suurepärane näide töötajatele valideerimisele juurdepääsu tagamise kohta ja aitab kaasa tõhusale personalijuhtimisele ettevõtetes. Tööandjad peaksid osalema aktiivselt teadmiste, oskuste ja pädevuste hindamises nii töökohal kui ka haridus- ja koolitusprogrammide koostamisel, sest see aitab parandada valideerimise väärtust ja suurendada usaldust selle vastu.

4.6.3.

Kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogil ametiühingute ja tööandjate vahel võib olla oluline roll mitteformaalse ja informaalse hariduse ning pidevõppe valideerimise protsessis. Konkreetne näide üleeuroopalisel tasandil on Euroopa Metallitööliste Liit (FEM), kes tegutseb mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamise huvides, kuna see on oluline panus arutellu tööalase konkurentsivõime ja vahendite üle selle edendamiseks.

4.6.4.

Mõnes riigis võtavad ametiühinguaktivistid endale uue rolli: nad pakuvad tööajal nõustamisteenuseid ja peavad läbirääkimisi tööandjatega vaba juurdepääsu üle haridusvõimalustele töökohal. Austrias, Taanis, Soomes, Norras, Rootsis ja Ühendkuningriigis tegutsevad ametiühingute esindajad nn hariduse saadikutena: nad julgustavad töötajaid ennast täiendama ja jätkama võimalike puudujääkide kõrvaldamist nende oskustes ning nõustavad ettevõtteid koolitusvajaduste osas (6).

4.6.5.

Arvestades tõika, et tööandjad hindavad vähese töökogemuse või ilma töökogemuseta noorte töölevõtmisel kõrgelt osalemist noorteorganisatsioonide tegevuses, tuleks seda osalemist toetada kui ühte võimalust, kuidas aidata noortel minna koolist üle tööle (7).

4.6.6.

Peale selle tuleks kõigile, kes on huvitatud õpiväljundite valideerimisest, anda paremaid suuniseid ja juhiseid, et nad oskaksid töökoha taotlemisel esitada paremini mitteformaalsete ja informaalsete vahendite abil omandatud oskusi ja pädevusi ning mõistaksid paremini, kuidas need oskused töökeskkonnas kasuks tulevad ja aitavad neid konkreetsete tööülesannete täitmisel. Sellele protsessile saavad kaasa aidata karjäärinõustajad, nõustajad koolides ja ülikoolides, noorsoosektor ja tööhõivetalitused, aga ka tööandjad ja rahvusvahelised organisatsioonid. Nad saavad noori selles aidata ka teabe ja kasulike nõuannete andmisega.

4.7.1.

Nõukogu viitab oma soovituses sellele, kui tähtis on vabatahtliku sektori aktiivne kaasamine valideerimise protsessi. „[N]oorteorganisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid [peaksid] edendama ja hõlbustama töö või vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud õpiväljundite kindlaksmääramist ja dokumenteerimist, kasutades selleks asjakohaseid [–] läbipaistvuse tagamise vahendeid, nagu Europassi raamistikus ja Noortepassi alusel loodud vahendid.”

4.7.2.

Inimesed peaksid olema teadlikumad sellest, kui kõrgelt hindavad tööandjad mitteformaalselt või informaalselt, näiteks vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskusi ja pädevusi. See kehtib eeskätt madalama haridustasemega inimeste kohta, kes on vähem teadlikud sellist tüüpi tegevuse väärtusest tööandjate jaoks ja keda on vähem õpetatud neid oskusi esile tooma.

4.7.3.

Noorte suurt tööpuudust arvestades tuleb luua võimalused koostööks avaliku ja erasektori tööhõiveasutuste, vabatahtlike organisatsioonide (sh noorteorganisatsioonide) ja töötajate vahel. See võib aidata suurendada vabatahtlikes organisatsioonides omandatud mitteformaalse ja informaalse hariduse nähtavust ja teadlikkust selle tähtsusest ja väärtusest ning tugevdada vastastikust usaldust.

4.7.4.

Toetada tuleks vabatahtlike organisatsioonide hindamis- ja koolituskavade arendamist, sest nende olemasolu on seotud oskuste arendamisega kõrgemal deklareeritud tasemel. Sellega seoses on oluline silmas pidada ka asjaolu, et vabatahtlike organisatsioonide tegevused on märkimisväärselt erinevad. Sama kehtib ka näitajate suhtes, mida vabatahtlike organisatsioonid kasutavad oma tegevuse käigus omandatud oskuste hindamisel. Seetõttu tuleks vabatahtliku tegevuse valdkonnas senisest suuremal määral ühtlustada terminoloogiat ja hindamismeetodeid. Näitajate ühtlustamise tulemusel võib näiteks rohkem vabatahtlikke olla teadlik oskustest, mida nad omandavad vabatahtlikes sotsiaalteenustes osalemise kaudu.

4.8.1.

Nõukogu soovituses tuuakse läbipaistvuse tagamiseks esile ühtsed Euroopa valideerimise vahendid nagu Europassi raamistik ja Noortepass. Liikmesriigid peaksid tagama, et „valideerimise meetmed ning formaalharidus- ja koolitussüsteemis kohaldatavad ainepunktisüsteemid, näiteks ECTS ja ECVET, [oleksid] omavahel kooskõlas”.

4.8.2.

Kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud teadmised ja oskused on väärtuslikud ka tööturul, kuid need on sageli dokumenteerimata või ei ole piisavalt nähtavad. Seetõttu tuleb toetada selliste enesehindamisvahendite arendamist ja kasutamist, mis aitavad inimestel kindlaks määrata ja kirjeldada kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud õpiväljundeid. Näiteks isikliku dokumendikausta koostamine omandatud pädevuste kohta võib pakkuda inimestele lisaväärtust tulevastes haridus- ja karjäärialastes püüdlustes.

4.8.3.

Tunnistused ja dokumendikaustad on mitteformaalselt ja informaalselt omandatud pädevuste ja kvalifikatsioonide valideerimise oluline vahend. Mitteformaalse hariduse pakkujad peaksid seadma eesmärgiks selliste tunnistuste/dokumentide väljastamise, milles kirjeldatakse üksikasjalikult haridustegevuses osalemise olemust ja väljundeid, ning teavitama inimesi selle tegevuse väärtusest. Kõnealused dokumendid on väärtuslikud eelkõige hariduse seisukohast (parandavad inimeste teadlikkust oskustest ja pädevustest, mille nad on omandanud kodanikuühiskonna organisatsioonides, ja sellest, kuidas nad saavad neid oskusi kasutada töö otsimisel ja edaspidises õppes), mitte saavutuse tõendamise vahendina.

4.8.4.

Komitee on juba toetanud Euroopa oskuste passi loomist ja ka vahendit „Europassi kogemused”. Komitee on seetõttu pettunud, et Euroopa Komisjon on selle algatuse rakendamise peatanud.