52014JC0012

1. Sissejuhatus

Euroopa naabruspoliitika eesmärk on arendada ELi ja tema partnerriikide vahel priviligeeritud suhteid, mis aitavad luua turvalisusel, heaolul ja heanaaberlikkusel rajanevat ala. 2013. aastal on nende eesmärkide saavutamisel saavutatud mõningast edu. Reformipingutusi jätkati nii ida- kui ka lõunapoolsetes Euroopa naabruspoliitika riikides ja EL toetas neid pingutusi. Kuid see oli samal ajal taas ka kriiside aasta ning peegeldas poliitilist ebastabiilsust ja jätkuvalt raskeid sotsiaal-majanduslikke tingimusi mitmetes naabruses asuvates riikides. Suurenesid julgeolekuprobleemid – nii riigisisesed kui ka piirkondlikud – ning mõnedes riikides tühistasid need osaliselt eelnevate aastate demokraatlike reformide tulemused ning kahandasid majandusliku taastumise väljavaateid.

Selles ühisteatises, millele on lisatud mitu komisjoni talituste ühist töödokumenti[1], vaadeldakse, kuidas ELil ja partnerriikidel[2] on õnnestunud täita ühiselt kokkulepitud reformieesmärke ning kuidas nad on tegelenud mõlema poole ees seisvate konkreetsete probleemidega.

2013. aasta muutused, nii positiivsed kui ka negatiivsed, rõhutasid asjaolu, et selle poliitika edukus oleneb otseselt valitsuste suutlikkusest teostada reforme ning süvendada suhteid ELiga ja nende pühendumisest sellele tegevusele ja ka suutlikkusest seda tegevuskava selgitada ning saavutada sellele avalikkuse toetus ja soov seda järgida. Kuna see poliitika on mõeldud toetama reforme ja järkjärgulisi muutusi pikema aja jooksul, on selle puhul tekkinud mõningaid probleeme partnerite juhtimisel sellise poliitika vastuvõtmise suunas, mis tooks kaasa rohkem turvalisust ning rohkem demokraatlikke ja majanduslikke reforme ka järskude muutuste ning poliitilise ja sotsiaalse ebastabiilsuse aegadel.

Partnerite reformisuunad ning püüdlused seoses nende ja ELi suhetega ning probleemid, millega nad silmitsi seisavad, muutuvad üha erinevamaks. Mõnede riikide tehtud valikud nõuavad ELi ja tema partnerite suhete suuremat eristamist, et vastata paremini iga partneri ootustele ja vajadustele, ning ka selleks, et kaitsta ELi enese strateegilisi huve. EL täidab ka edaspidi oma lubadust luua kõigi oma naabritega selliseid partnerlusi, milles kajastuvad nendest igaühe vajadused, suutlikkus ja reformieesmärgid.

Kokkulepitud reformieesmärkide saavutamist partnerriikides mõjutab ka nende piirkondlik keskkond ja teiste osalejate tegevus ning nende eesmärgid, mis võivad mõnikord olla ka vastandlikud. Mõned Ida-Euroopa partnerriigid on lisaks oma poliitiliste reformide senini haprale olukorrale, aeglasele majanduskasvule ja struktuursetele majanduslikele nõrkustele seisnud silmitsi selge välise survega, nagu võimalikud energiahinna muutused ning kunstlikud takistused kaubandusele nende riikide eesmärkide tõttu luua tihedamaid sidemeid ELiga. Ka lõunanaabruses on muutusi mõjutanud mitmete piirkondlike või ülemaailmsete jõudude tegevus, nagu näiteks konflikt Süürias ning poliitiline (ja majandus-)kriis Egiptuses. Eesmärgiga muuta Euroopa naabruspoliitika tõhusamaks ja asjakohasemaks, teeb EL omalt poolt ka edaspidi pingutusi ning jätkab nende piirkondlike ja ülemaailmsete osalejate kaasamist, tagamaks, et vastuolulised poliitikaeesmärgid ei takista reformipingutusi. ELi naabruspoliitikas osalevad partnerid ja ka nende vahetud naabrid saavad kasu demokraatlikest ja majandusreformidest.

Ukraina traagilised sündmused on näidanud, kuidas ebajärjekindel valitsus, kes ei arvestanud laiema avalikkuse arvamusega ning lasi end mõjutada vastuvõetamatul välisel survel, hülgas oma reformiprogrammi ja kutsus sellega esile tohutu poliitilise ja ühiskondliku segaduse.

EL tegutseb koostöös oma rahvusvaheliste partneritega otsustavalt, et toetada selle riigi uusi võimuorganeid olukorra stabiliseerimisel, riigi ühtsuse säilitamisel, austades seejuures täielikult kõiki kogukondi ja elanikkonnarühmi, ning inimeste ootustele vastamisel. Sel eesmärgil võttis Euroopa Komisjon äsja, 5. märtsil 2014 vastu Ukraina toetuspaketi[3], rakendades kiiresti mitmed idapartnerluse strateegiad ja vahendid ning tugevdades neid. Kavandatavad meetmed võiksid eelolevatel aastatel hõlmata vähemalt 11 miljardi eurost kogutoetust ELi eelarvest ja ELi rahvusvahelistest finantsasutustest lisaks märkimisväärsele rahastamisele, mida pakuvad IMF ja Maailmapank. Seda lähenemisviisi toetab ka püüdlus aidata Ukrainal viia ellu oma pürgimusi, mida kodanikud ja kodanikuühiskond on selgelt ilmutanud pretsedenditute sündmuste ajal Kiievis ja kogu riigis.

18. märtsil 2014 kirjutas Venemaa Federatsioon Krimmi Vabariigi ja Sevastopoli linna de facto ametiasutustega alla lepingule, millega kinnitati Krimmi de facto viivitamatu annekteerimine. Vastavalt presidentide H. Van Rompuy ja J. M. Barroso poolt 18. märtsil sedastatule ei tunnusta Euroopa Liit ebaseaduslikku ja õigusvastast referendumit ega selle tulemusi. Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja iseseisvust tuleb austada. Euroopa Liit ei tunnusta Krimmi ja Sevastopoli annekteerimist Venemaa Föderatsiooniga ega seda kavatse tunnustada.

Euroopa Ülemkogu jagab seisukohta referendumi ja sellele järgnenu ebaseaduslikkuse kohta ning on seda väljendanud oma 20. märtsi 2014. aasta järeldustes. Järgmisel päeval kirjutasid EL ja Ukraina alla assotsieerimislepingu poliitilistele sätetele ja kinnitasid kavatsust jätkata lepingu ülejäänud osadele alla kirjutamist ja nende sõlmimist; kõnealused osad koos poliitiliste sätetega moodustavad ühtse instrumendi, Nagu äsjastes välisasjade nõukogu järeldustes[4] kinnitati, ei kujuta assotsieerimisleping ELi-Ukraina koostöö lõppeesmärki.

Lõunanaabruses jätkuvad kriisid, eriti jätkuv kodusõda Süürias ja selle negatiivne mõju naaberriikidele, on nõudnud ELI pidevat tähelepanu ja tegutsemist. Tänu Lissaboni lepinguga antud pädevustele on ELi käsutuses üha rohkem nii poliitilisi kui ka tehnilisi poliitikavahendeid , mis on võimaldanud ELil täita suuremat poliitilist rolli Tuneesias, Egitpuses ja Liibüas toimuvas üleminekuprotsessis.

Kõrge esindaja ja asepresident on loonud tugevad sidemed eri poliitiliste jõududega ning tal on olnud erakordsed kontaktid ka eriti keerulistes olukordades, millest võiks kõige silmapaistvamana tuua esile kohtumise Mohammed Morsiga. See näitab, et EL suudab suhelda ametiasutustega väärtuste teemal, mida ta kalliks peab.

ELi lõunanaabruse eriesindajal Bernardino Leonil ja ELi inimõiguste eriesindajal Stavros Lambrinidisel on olnud samuti eriline osa hea esindatuse loomisel ning ELi osakaalu suurendamisel asjaomases piirkonnas.

EL on võtnud ka kiireid ja olulisi meetmeid Süüria kodusõja tagajärgedega ning selle üha suuremate piirkondlike mõjudega tegelemiseks, nt seoses põgenikevoogude ja riskiga, et konflikt laieneb Süüria naaberriikidesse. Ühisteatisega „Terviklik ELi lähenemisviis Süüria kriisile”[5] kaasnes 2013. aastal täiendav rahaline abi 400 miljoni euro suuruses summas kriisi tagajärgedega tegelemiseks. Olles teadlik enneolematutest mõjudest, mida kriis avaldab Süüria elanikele ning naaberriikide stabiilsusele, on EL olnud suurim abiandja Süüria kriisi ohvritele, pakkudes ulatuslikku humanitaar- ja muud abi.

Kuigi mitmetel juhtudel on EL suutnud asja käsile võtta ja kiirelt reageerida, peaks EL jätkuvalt mõtlema, kuidas saaks poliitika ja selle vahenditega paremini vastata partnerriikide väga erinevatele olukordadele ning kuidas võib olla vaja kohandada selle mõningaid komponente, sealhulgas täiendavate poliitikavahendite kasutamise abil. ELi poliitika õigusaktide ja rahastamisvahendite – näiteks makromajanduslikku abi käsitlev õigusraamistik, lihtsustatud menetlused kaubanduspoliitika valdkonnas või püüd kasutada kiiremaid otsuse tegemise menetlusi ÜJKP vahendite kasutamiseks – väljatöötamisel tuleb arvesse võtta vajadust erinevat laadi olukordades erinevaid otsustusmenetlusi kasutades kiirelt tegutseda. See on valdkond, millele ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid keskenduma, et võimaldada ELil paremini ja kiiremini reageerida naabruses toimuvatele sündmustele ning vastata partnerite muutuvatele vajadustele.

2. Rakendamine

Partnerriikide edusammud oma reformilubaduste elluviimisel on olnud väga ebaühtlased, nagu ka aastal 2012.

Lõunanaabruses on üldine poliitiline olukord sageli takistanud partnerriikide valmidust viia ellu kokkulepitud reformikava. Tuneesias edenes üleminek demokraatiale tänu kaasavale dialoogile ja vaatamata suurtele julgeolekuohtudele kogu 2013. aasta vältel. Uue valitsuse ametissenimetamine detsembri keskel ja sellele järgnenud uue põhiseaduse vastuvõtmine 2014. aasta jaanuaris olid suured demokraatlikud sammud. Marokos piiras keeruline poliitiline olukord 2011. aasta põhiseaduslikus reformis sätestatud lubaduste elluviimist. Egiptuses tagandati president Mohammed Morsi pärast rahva demonstratsioone ning relvajõudude esitatud ultimaatumit. Liibüa seisab endiselt silmitsi tõsiste julgeolekuohtudega, nii riigisisestega kui ka sellistega, mis ähvardavad kogu Põhja-Aafrika piirkonda (nt Sahel ja Mali kriis). Liibanon, kus ametisse nimetati uus valitsus, ja Jordaania võitlevad Süüria kodusõja mõjuga nende poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsüsteemidele; see mõju seab tõsiselt ohtu nende suutlikkuse viia ellu poliitilisi ja struktuurireforme. USA uuendas oma pingutusi edendada rahu iisraellaste ja palestiinlaste vahel, mis viis läbirääkimiste taasalustamiseni juulis, eesmärgiga jõuda üheksa kuu jooksul kokkuleppele kõigis lõpliku staatuse küsimustes.

Mis puutub idapoolsetesse Euroopa naabruspoliitika riikidesse, tugevnesid demokraatlikud struktuurid mõnedes neist, kuid kohati takistasid või aeglustasid ulatuslikke reforme poliitilised või majanduslikud erihuvid. Moldova ja Gruusia viisid lõpule läbirääkimised ja parafeerisid assotsieerimislepingud, sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud, tegid edusamme poliitiliste ja kohtureformide osas ning jätkasid reforme, millega valmistatakse ette assotsieerimislepingute ning põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute rakendamine. Kuid poliitiline kriis Moldovas 2013. aasta alguses tõi esile mõnede riigi institutsioonide haavatavuse seoses erihuvidega, põhiseaduslike kontrolli- ja tasakaalusüsteemide piiratuse, ning reformidega saavutatu senini hapra seisundi. Gruusias 2013. aasta sügisel toimunud valimised märkisid võimu teistkordset demokraatlikku üleminekut viimase 18 kuu jooksul ning märkimisväärset konstitutsioonilist liikumist poolpresidentaalsest parlamentaarse süsteemi poole. Armeenias toimusid 2013. aasta veebruaris presidendivalimised, mida allesjäänud rikkumistele vaatamata peeti üldiselt hästi korraldatuiks ning põhivabadusi austavateks. Armeenia oli pidanud läbirääkimisi assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna üle, kuid ei parafeerinud seda pärast oma otsust ühineda Euraasia tolliliiduga. Ukraina reformiprotsess takerdus täielikult pärast assotsieerimislepingu allkirjastamise ettevalmistuste peatamist. See peatamine andis tõuke massilistele kodanikuprotestidele (niinimetatud Euromaidan) ELiga poliitiliste sidemete loomise ning majandusliku integratsiooni toetuseks. Aserbaidžaan peab tegema veel pingutusi põhiõiguste ja -vabaduste austamiseks. Valgevene ei teinud poliitiliste reformide asjus edusamme.

2013. aastal antud põhisoovituste rakendamine riigiti

Armeenia käsitles mõnda põhisoovitust. Vastuseks OSCE/ODHIRi soovitustele seoses valimistega asutati riigis töörühm, mis pidi esitama ettepanekuid. Riigis võeti mõningaid meetmeid kõrgel tasemel toimuva korruptsiooni vastu, kuid eetikakomitee ei hakanud ikkagi toimima. Töötati edasi tarbetute õigusaktide kehtetuks tunnistamise programmiga, mis eeldatavalt vähendab halduskoormust ja ka korruptsioonivõimalusi. Asutati uus ametkondadevaheline komisjon, mis tegeleb riikliku inimõiguste kaitse strateegia rakendamisega. Võeti vastu alternatiivse sõjaväeteenistuse seadus ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste seaduse muudatused. Piiratud arenguid oli ka seoses riigihalduse reformidega ning mõningaid meetmeid võeti kohtu reformimiseks ja valdkondlike reformide edendamiseks ning õigusaktide ühtlustamiseks ELi acquis’ omadega.

Aserbaidžaan võttis meetmeid seoses mõne peamise soovitusega. Tegeleti osaliselt riigi rahanduse juhtimise küsimustega ja võeti meetmeid korruptsiooniga võitlemiseks.

Gruusia võttis meetmeid seoses enamiku eelmise aasta Euroopa naabruspoliitika eduaruandes esitatud põhisoovitustega. Riigis korraldati presidendivalimised kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Jätkati kohtusüsteemi reformimist ning edendati valdkondlikke reforme ja õigusaktide ühtlustamist ELi acquis’ omadega. Riik osales aktiivselt Genfi kõnelustes ja võttis meetmeid riigisiseste põgenike elutingimuste parandamiseks ELi toetusel; samuti korrati lubadust tõeliselt kaasata iseseisvussooviga piirkondi.

Moldova käsitles paljusid eelmise aasta Euroopa naabruspoliitika eduaruandes esitatud põhisoovitusi. Viidi lõpule viisavabaduse tegevuskava rakendamine; tegeleti edasi kohtusüsteemi- ja õiguskaitseorganite reformidega; alustati korruptsioonivastase raamistiku ümberkorraldamist; hoogustati inimõiguste tegevuskava elluviimist ning romade toetamise tegevuskava rakendamist; jätkati dialoogi Tiraspoliga ning jätkati keerulisi regulatiivseid ja sektorireforme.

Ukraina käsitles osaliselt mõnda viimases eduaruandes valimisseaduse ja –tava ning kohtusüsteemiga seotud soovitust, kuid reformiprotsess takerdus täielikult pärast assotsieerimislepingu allkirjastamise ettevalmistuste peatamist.

Poliitiliste sündmuste tõttu ei käsitlenud Egiptus eelmise aasta Euroopa naabruspoliitika eduaruandes sisaldunud põhisoovitusi, välja arvatud ühe allkirja andmine – allkirjastati Euroopa-Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondlik konventsioon. Seega on enamik soovitusi ikka veel asjakohased.

Iisrael käsitles mõnda eelmise aasta aruande põhisoovitustest. Alla kirjutati Euroopa-Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondlik konventsioon ja ELi-Iisraeli üldine tsiviillennundusleping ning jõustus tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise leping.

Jordaania võttis meetmeid seoses mitme eelmise aasta Euroopa naabruspoliitika eduaruandes sisaldunud soovitusega, eelkõige korruptsioonivastase strateegia vastuvõtmine ning Euroopa-Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni ratifitseerimine.

Liibanon viis ellu mõned 2012. aasta eduaruandes sisaldunud soovitused, tehes sealhulgas piiratud edusamme tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise lepingu läbirääkimiste suunas ning koostades õigusaktid riigihangete, korruptsioonivastase võitluse ja võõrtööliste kohta. Parlament ei võtnud aga neid õigusakte vastu.

Maroko käsitles enamikku põhisoovitusi. Ministrite komitee kiitis heaks valitsuse võrdõiguslikkuse kava ning seaduse projekti, millega luuakse võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase võitlusega tegelev amet (APALD). Edusamme tehti ka korruptsioonivastase raamistiku (st asjaomase asutuse staatuse) asjus. Avaldati riikliku kohtusüsteemi reformi harta ning koostati kaks sellega seonduvat põhiseaduslikku seadust. Lisaks algasid läbirääkimised põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle ning jätkati tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise lepingu ettevalmistustega.

Palestiina: Palestiina omavalitsus allkirjastas Euroopa-Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni, viies seega ellu Euroopa naabruspoliitika eelmise aasta eduaruande ühe põhisoovituse. Siiski jäi enamik aruandes esitatud põhisoovitusi ellu viimata ja on jõus.

Tuneesia viis ellu peamiselt need soovitused, mis seostusid demokraatia tugevdamisega (põhiseaduse vastuvõtmine ning piinamise vältimise õigusraamistiku loomine, meedia, kohtute sõltumatus, korruptsioonivastased meetmed ja üleminekuaegne kohtusüsteem) ning järgmiste valimiste ettevalmistamisega (kõrgema sõltumatu valimiskomisjoni liikmete määramine). Kahepoolsete kohustustega seoses tehti edusamme liikuvuspartnerluse küsimuses. Tuneesia allkirjastas ka Euroopa-Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni.

Kõrge esindaja, komisjon ja ELi delegatsioonid partnerriikides tõhustasid pingutusi partnerriikide ja avalikkuse teavitamisel sellest poliitikast. Idapartnerluse puhul asus EL 2013. aastal rakendama „nähtavuse strateegiat”. Selle strateegiaga kavatsetakse tagada, et neid, keda idapartnerlus mõjutab ja kes võivad sellest kasu saada, teavitatakse asjakohaselt mitte üksnes oodatavast pikaajalisest kasust, vaid ka konkreetsetest muutustest, mida see poliitika nende riikides kaasa toob. Kõiki Euroopa naabruspoliitika riike hõlmav Euroopa naabruspoliitika teabekeskuse veebiportaal (www.enpi-info.eu), juba olemasolev internetiressurss, pakub neljas keeles ajakohast teavet Euroopa naabruspoliitika riikides läbiviidavate koostööprojektide kohta. Teabekeskus on üks osa Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi piirkondlikust teavitusprogrammist (2011–2013). See programm hõlmab ka ajakirjanike koolitamist ja võrgustikke, üliõpilaskonverentse, meediaseiret ning arvamusküsitlusi Euroopa naabruspoliitika piirkonnas.

ELi teatise peamised sõnumid rõhutavad, et Euroopa naabruspoliitika aitab muuta Euroopa ja tema naabruse paremaks, turvalisemaks ja rohkem heaolu pakkuvaks paigaks ning et Euroopa naabruspoliitika parandab inimeste elu, aidates kaasa demokraatlikumatele, avatumatele ja võrdõiguslikumatele ühiskondadele ning suuremale heaolule, luues võrgustikke ELi ja naaberriikide vahel. Samuti rõhutab EL, et Euroopa naabruspoliitika toob kasu kõigile, sealhulgas väljaspool naabrust asuvatele sidusrühmadele. Euroopa naabruspoliitika keskmes on ühine vastutus ja vastastikune aruandekohustus. Näiteks pakuvad meie partnerriikidega sõlmitud assotsieerimislepingud ning põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud võimalusi ja hüvesid ka naabrite naabritele. Koostöö ja võrgustike loomine ei peatu Euroopa naabruspoliitika partnerite piiridel, vaid ulatub üle nende. See on kaasav poliitika.

EL peaks siiski paremini selgitama oma algatustest saadavat konkreetset kasu. Ta peab tagama, et käimasolevad läbirääkimised viiakse kiirelt lõpule ja et lepingud saavad jõustuda kohe kui võimalik ning toovad käegakatsutavat kasu. Samal ajal peavad nii EL kui ka liikmesriigid kindlustama, et see poliitika on jätkuvalt atraktiivne ja vastab nende partnerite vajadustele. Eelkõige peab EL valdkondades, kus olulised poliitilised pädevused on liikmesriikidel, tegema liikmesriikidega veel tihedamalt koostööd, et täita oma partneritele antud lubadusi.

2.1. Põhjalik ja jätkusuutlik demokraatia

Vaatamata pingutustele ja täiendustele mõnes valdkonnas, oli pilt 2013. aastal üldiselt pigem kirju ja mõnede murettekitavate suundumustega. Gruusias, Moldovas, Marokos ja Tuneesias näitasid riigiasutused üles selget kavatsust viia läbi reforme. Egiptuses kogu aasta vältel toimunud sündmused on näidanud, millistesse ohtudesse ja lõksudesse võib demokraatiale üleminek sattuda, kui protsessi juhitakse mittekaasaval ja erapoolikul viisil.

Naaberriikides toimusid 2013. aastal vaid mõned valimised. Gruusia ja (veidi vähemal määral) Armeenia presidendivalimised olid tõeliselt demokraatlikud, kuid Aserbaidžaani presidendivalimised ei vastanud täielikult rahvusvahelistele standarditele. Egiptuses korraldati 2014. aasta jaanuaris põhiseaduse referendum. Osalus oli suhteliselt vähene ning opositsioonile jäeti valimiskampaania ajal vähe ruumi.

Naabruspoliitikaga hõlmatud piirkonna teatud osades on ohus põhivabadused, kuid vähemuste kohtlemisel tehtud edusammud näiteks Moldovas ning uue põhiseaduse vastuvõtmine Tuneesias 2014. aasta jaanuaris sillutavad nendes riikides teed õigusriigi suurema austamise poole ning selle tulemusel ka demokraatia ja põhivabaduste poole.

Mitmetes riikides ei ole edusamme tehtud ning säilinud on ühinemis- ja kogunemisvabaduse piirangud. Pärast protestide puhkemist 2013. aastal Egiptuses hukkus julgeolekujõudude käe läbi üle 1 300 inimese ning uute seaduste eelnõudega piirati kogunemisvabadust ning ka ühendusi puudutava seaduse eelnõu sisaldab piiravaid sätteid. Need tuleb viia kooskõlla äsja vastuvõetud põhiseadusega. Armeenias tõstis ombudsman esile suutmatust tuua kohtu ette rahumeelsete protestijate suhtes politseivägivalla toimepanijaid ning asjaolu, et töötajate ja ametiühingute õigused on piiratud. Aserbaidžaanis võib nüüd mis tahes „seadusega keelatud ühendusse” kuulumine tuua uue kriminaalkoodeksi kohaselt kaasa kaheaastase vangistuse. Alžeerias sisaldab ühendusi käsitlev seadus probleemseid sätteid ja selle rakendamine on jätkuvalt väga vastuoluline; Iisrael säilitab kogunemisvabaduse piirangud. Palestiinas võib seaduse eelnõu halvendada Gaza sektori ametiühingute olukorda. Kui puudub ühinemisvabadus, mõjutab see kollektiivsete õiguste kaitset ja edendamist.

Ukrainas muutusid 2013. aastal ja 2014. aasta alguses üha sagedasemaks teated selle kohta, et politsei tegeleb ajakirjanike hirmutamisega. Moldovas ja Gruusias oli mõningaid häid muutusi. Tuneesias nähtus aktiviste puudutavatest markantsetest juhtumitest, et sügavatele positiivsetele muutustele vaatamata ei ole sõnavabadus endiselt tagatud. Sarnaseid juhtumeid ilmnes ka Marokos.

Valgevenes on inimõiguste, õigusriigi ja demokraatlike põhimõtete austamise olukord jätkuvalt murettekitav.

Piirkonna kohtusüsteemid vajavad edasist reformimist. Paljudes riikides ei ole ikka veel tagatud kohtu sõltumatus. Egiptuses, aga ka Iisraelis, Liibanonis ja Jordaanias võidakse ikka veel mõista tsiviilisikute üle kohut sõjakohtutes. Siiski on Gruusias, Moldovas, Marokos ja Ukrainas käsil kohtureform, et tugevdada õigusriiki. Uue põhiseaduse vastuvõtmine Tuneesias 2014. aasta jaanuaris sillutab samuti teed võimude lahususele ja õigusriigile.

Piinamist ja väärkohtlemist vanglates esineb erineval määral kogu naabruskonnas. Siiski oli Tuneesia asutava rahvuskogu esimene ja väga sümboolne meede, mille üle see pärast volituste peatamise lõppemist 2013. aasta oktoobris hääletas, just riiklik mehhanism piinamise vältimiseks.

Mõningaid edusamme võitluses korruptsiooniga on tehtud Moldovas, Ukrainas, Gruusias ja Maroko õigusraamistikes, mis vajavad veel rakendamist. Muudes riikides, nagu Liibanon, Armeenia ja Aserbaidžaan, puuduvad senini tugevad ja tõhusad korruptsioonivastased institutsioonid ja mehhanismid.

Kogu naabruses on ühiseks mureks vajadus politsei reformimise järele, et taastada üldsuse usaldus politsei vastu ja politsei vastutus. Mitmes riigis ei järgita senini inimõigusi vanglates ning inimõigusi ei järgi ka politsei ja sõjavägi.

Naabruspoliitikaga hõlmatud riikides esineb järjekindlalt märke sotsiaalsetest vastuoludest, mis kajastavad naiste ja vähemuste diskrimineerimist. Üha murettekitavam on soopõhine vägivald ning homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide kogukonna (LGBTI) diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel, välja arvatud Iisraelis, kus ei esine õiguslikku diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel.

Enamikus naabruskonna riikides on probleeme vähemustesse kuuluvate inimeste õigustega. Tõrjumise spekter ulatub üha suuremast vähemustevastasest vägivallast ja viha õhutavatest sõnavõttudest Armeenia, Ukraina, Palestiina ja Iisraeli poliitilises elus kuni usulahkude vastase võitluseni Egiptuses kogu 2013. aasta vältel.

Laste diskrimineerimine ja nendevastane vägivald on suuresti tähelepanuta jäetud, kuigi see on probleem paljudes naabruskonna riikides, eelkõige konflikti- või kriisiriikides. Üha suuremal arvul lapsi langeb koolist välja või ei ole neil juurdepääsu haridusele, mistõttu nad jääva ilma edaspidistest võimalustest. See suundumus süvendab veelgi olemasolevat probleemi, et arvukad noored inimesed seisavad silmitsi arvukate takistustega võrdsel juurdepääsul inimväärsele töökohale ja elatisele.

2.2 Toetus kodanikuühiskonnale

Valmisolekut teha reforme ei saa väljastpoolt peale suruda ning reformide soov peab tulema ühiskondade seest. Otseselt inimesi kaasates, avades kodanikele reisimis- ja õppimisvõimalused (isegi ühepoolselt) ning edendades kogukondadevaheliste (äri, teadus, ülikoolid, kunstid, kultuur jne) võrgustike tekkimist ja toetades kodanikuühiskonda, võib ELi poliitika toimida selle protsessi kannustajana.

Läbivaadatud Euroopa naabruspoliitikas sätestati ELi kohustus luua tugev partnerlus ühiskondadega, märgatavalt tugevdati ELi käsutuses olevaid vahendeid, millega kaasata Euroopa naabruspoliitika piirkondade kodanikuühiskondi ja neid toetada.

Konsultatsioonidest kodanikuühiskonna organisatsioonidega on saanud ELi ja naabruskonna riikide koostöö struktuursed elemendid. Kodanikuühiskonnaga konsulteeritakse korrapäraselt poliitikaelementide üle, nagu ka ELi rahalise toetuse ettevalmistamise ja kavandamise küsimustes. Kodanikuühiskonna foorumi riiklikud platvormid idapartnerluse riikides pakuvad kodanikuühiskonna organisatsioonidele ainulaadset võimalust arutada idapartnerluse prioriteetide üle ning pakkuda sisendit ühiselt kokkulepitud reformide rakendamise edusammude kohta demokraatia, hea valitsemistava ja majandusliku arengu valdkondades.

Lõunapartnerluses mängib kodanikuühiskond mitmes riigis otsustavat rolli ELi rahastatud sotsiaalprogrammide rakendamisel (kirjaoskuse programmid, laste eest hoolitsemine, sooline võrdõiguslikkus jne). Jõupingutusi on tehtud ka struktureeritud dialoogi kujundamiseks kodanikuühiskonna, võimude ja ELi vahel piirkondlikul tasandil.

2014. aasta jooksul töötavad ELi delegatsioonid Euroopa naabruspoliitika riikides välja riikide tegevuskavad kodanikuühiskonna kaasamiseks. Tegevuskavade eesmärk on töötada välja ühine strateegiline raamistik ELi delegatsioonidele ja liikmesriikidele kodanikuühiskonna kaasamiseks riigi tasandil. EL tugevdab jätkuvalt oma otsetoetust kodanikuühiskonnale ja sotsiaalpartneritele, et anda kodanikele võimalus väljendada oma muresid, aidata kaasa poliitikakujundamisele ning panna valitsused vastutama.

2.3. Jätkusuutlik majanduslik ja sotsiaalne areng

Nii ida- kui ka lõunapartnerluse puhul on majanduskeskkond endiselt murettekitav. Majanduskasv püsis enamikus partnerriikides nõrk, mitte üksnes euroala majanduslanguse tõttu ja Venemaa nõrga kasvu tõttu, vaid ka seetõttu, et struktuurireformide puhul ei tehtud edusamme.

EL on jätkanud makromajanduslike dialoogide tugevdamist kõigi oma naabritega nii idas kui ka lõunas, välja arvatud Liibüa ja Süüria. See on kasulik säilitamaks avameelse arvamuste vahetuse riigisiseste majandus- ja finantsarengute üle nii partnerriikides kui ka ELis, naabruspoliitikaga hõlmatud piirkonna ees seisvate poliitikaprobleemide üle ning ELi ja tema naabrite vahelise koostöö üle. Samuti on see kasulik Euroopa naabruspoliitika assotsieerimiskavades ja tegevuskavades sätestatud prioriteetide elluviimise läbivaatamisel.

Lisaks makromajanduslikele dialoogidele arutab komisjon majanduspoliitika küsimusi partnerriikidega, kes saavad ELi makromajanduslikku finantsabi. Makromajanduslik finantsabi on mõeldud partnerriikide rahaliseks toetamiseks ajal, kui nad tegelevad makromajandusliku tasakaalustamatusega ja rakendavad kasvule suunatud struktuurireforme. 2013. aastal valmistas EL ette uued programmid Jordaaniale ja Tuneesiale, lisaks olemasolevatele Gruusia ja Ukraina jaoks ette nähtud programmidele. Makromajandusliku finantsabi raames ei tehtud Ukrainale 2013. aastal väljamakseid, kuna selle riigi kohta ei ole Rahvusvahelise Valuutafondiga rahastamiskorda kehtestatud. Armeenia esitas makromajandusliku finantsabi programmi taotluse 2013. aasta veebruaris ja komisjon praegu kaalub ettepaneku esitamist.

Majanduse aeglase taastumise, puudulike struktuurireformide ning äri- ja investeerimiskeskkonna ebapiisava parandamise tõttu on sotsiaal-majanduslikud probleemid endiselt hirmutavad. Suur töötus on nagu ennegi eriliseks probleemiks lõunas, kus tegelikud palgasissetulekud on samuti jäänud kas samaks või vähenenud. Samuti mõjutab vaesus enamikus Euroopa naabruspoliitika riikides, eelkõige maapiirkondades, suurt hulka elanikkonnast. Eriti haavatavad ja mõjutatud on lapsed. EL on jätkanud sotsiaalkaitse parandamise, vaesuse vähendamise ja töökohtade loomise meetmete toetamist.

ELi koostöös Euroopa naabruspoliitika partneritega on pikalt tõstetud esile erasektori arengut, millel on kaasava majanduskasvu saavutamisel ja töökohtade loomisel otsustav tähtsus. Eduka erasektori arendamine, eelkõige edendades väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, võib toetada paremat valitsemistava ja demokraatiat. Tugevam erasektor tugevdab tänu keskklassi tekkele ka demokraatlike reformide pooldajaskonda.

Nii ida- kui ka lõunapoolsetes Euroopa naabruspoliitika riikides on investeerimise ja ettevõtluse puhul suureks takistuseks korruptsioon. Kui soovitakse, et majanduse dünaamilisus, investeerimine ja ettevõtlus hoogustuksid, võimaldamaks luua vajalikke töökohti, on möödapääsmatu lahutada erasektor ja majanduslikud hüved erihuvidest ja poliitilisest ametikohast ning parandada juurdepääsu õigusemõistmisele.

EL toetab kaasavat majanduslikku arengut ning eelkõige erasektori arengut ja tööhõivet VKEde arendamise, infrastruktuuri arendamise ning kutseõppe ja ettevõtluse toetamise abil erinevate poliitikaalgatuste kaudu ning rahalise toetuse abil.

Põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud, mille üle räägitakse või on räägitud läbi paljude Euroopa naabruspoliitika partneritega, võivad lisaks kaubanduse liberaliseerimisele olla ka võimsad vahendid läbipaistvuse ja reguleeriva raamistiku parandamisel üldiselt. Partneritega kokkulepitud Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad hõlmavad märkimisväärset tööd valdkondades, nagu ettevõtluspoliitika ning tehnilised normid ja standardid.

Lõunanaabruses on Euroopa-Vahemere piirkonna tööstuskoostöö pakkunud pikka aega raamistikku ettevõtluspoliitika väljatöötamiseks Euroopa-Vahemere piirkonna ettevõtluse harta alusel, mida praegu hinnatakse ja vaadatakse läbi, et lisada sellele ka Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” komponente[6]. Mitmed Euroopa naabruspoliitika partnerriigid on võtnud vastu SBA-st inspireeritud viitedokumente, et ergutada ettevõtlust ja soodsaid äritingimusi majanduskasvu ja töökohtade loomiseks. Idapartnerluse piirkonnas tehti esimene SBA hinnang 2012. aastal. Partnerriigid pidasid esitatud soovitusi väga kasulikuks ja suurem osa riike viib neid praegu ellu. Teine hindamine – et jälgida rakendamise edusamme – algab 2014. aasta esimeses pooles.

2.4. Kaubandussidemete tugevdamine

EL on jätkuvalt peaaegu kõigi Euroopa naabruspoliitika partnerite peamine kaubanduspartner.

Läbirääkimised assotsieerimislepingute, sealhulgas põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute üle Moldova, Gruusia ja Armeeniaga viidi lõpule (Armeenia on pärast seda võtnud suuna Euraasia tolliliidu poole, mis ei ole kooskõlas ELiga assotsieerimislepingu / põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu allkirjastamisega). Ukraina otsustas peatada assotsieerimislepingu / põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu allkirjastamise ettevalmistused, osutades probleemidele seoses selle lepingu võimalike mõjudega oma majandusele ja majandussuhetele Venemaaga. Lõunas alustas Maroko läbirääkimisi põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle. Ettevalmistustes Tuneesiaga tehti edusamme, kuid poliitilise ebakindluse tõttu lükkus läbirääkimiste algus edasi. Jordaania jätkas ettevalmistusi, mis on samuti hästi edenenud. Esimene dialoogikohtumine põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu teemal Egiptusega toimus juunis 2013, kuid pärast kogu suve kestnud poliitilisi rahutusi ja valitsuse vahetumist ei tehtud 2013. aastal rohkem edusamme.

Mõne partneriga liiguti edasi tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise lepingute (ACAA) valdkonnas. Tööstustoodete vastavushindamise ja tunnustamise leping Iisraeliga jõustus jaanuaris 2013. Ettevalmistav töö sarnaste lepingute kallal jätkus erinevates edenemisetappides ka teiste Vahemere lõunapiirkonna partneritega. Kõnealused lepingud on võimsad vahendid majanduslikul integreerumisel ELiga. Partnerriigid kohandavad oma õigusakte ja standardeid ELi acquis’ga prioriteetsetes tööstussektorites, kus on olemas ELi õigusaktid, koos oma standardimis-, akrediteerimis-, vastavushindamise, metroloogia- ja turujärelevalve asutustega. Partnerite valitud konkreetsetes sektorites saavad nad ELiga kaubelda samadel tingimustel, nagu ELi liikmesriigid kauplevad omavahel.

2.5. Ränne ja liikuvus

2013. aastal toimusid olulised arengud vabaduse, turvalisuse ja õiguse küsimustes, eelkõige seoses liikuvuse ja rändega. Ukraina ja Moldova kasutasid viisavabaduse tegevuskavu jätkuvalt kui vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonna põhjaliku struktuurireformi vahendit ning mõlemad riigid tegid suuri edusamme oma viisavabaduse tegevuskavade rakendamisel. Komisjoni ettepanek – viia Moldova vastavalt määrusele 539/2001 üle positiivsesse nimekirja ning anda Moldova kodanikele, kellel on biomeetrilised passid, viisavaba reisimise võimalus Schengeni alal – lepiti Euroopa Parlamendis kokku ning nõukogu kiitis selle heaks märtsis 2014.

See on suur samm inimestevaheliste kontaktide vallas, mis mõjub innustavalt teistele idapartnerluse riikidele. Pärast viisavabaduse tegevuskava esitamist veebruaris on Gruusia saavutanud suurt edu esimese etapi eesmärkide täitmisel. ELi-Aserbaidžaani viisalihtsustusleping allkirjastati novembris Vilniuse tippkohtumisel ja ELi-Aserbaidžaani liikuvuspartnerlus detsembris. ELi-Aserbaidžaani tagasivõtuleping parafeeriti juulis 2013. Pärast idapartnerluse tippkohtumist Vilniuses alustati ELi ja Valgevene vahel läbirääkimisi viisalihtsustuse ja tagasivõtulepingute üle.

Lõunanaabruses on jõutud oluliste saavutusteni. Juunis kirjutati alla liikuvuspartnerlusele ELi ja Maroko kui esimese Euroopa naabruspoliitika lõunapoolse partneri vahel, ning Tuneesiaga allkirjastati selline partnerlus 3. märtsil 2014. Nüüd tuleb asuda tegelema keerulise ülesandega – rakendada liikuvuspartnerlustes sätestatud projekte. Detsembris alustati liikuvuspartnerluse üle läbirääkimisi Jordaaniaga. Sisserändajate laeva traagiline hukkumine Lampedusa saare juures ajendas komisjoni esitama tervet rida ettepanekuid[7], mida arutati Euroopa Ülemkogus[8] detsembris, eesmärgiga hoogustada ELi tegevust, et vältida sisserändajate elude kaotust Vahemerel.

Häid edusamme tehti suhetes lõunapoolsete partnerriikidega sotsiaalkindlustuse koordineerimise valdkonnas seoses tööjõu liikuvusega. Lõpule viidi Maroko ja Iisraeli assotsieerimislepingute osade sätete rakendamise tehnilised arutelud. Alžeeria ja Tuneesia puhul on vajalik edasine tehnilise teabe vahetus.

2.6. Rahaline toetus

ELi rahaline toetus on oluline, et aidata naaberriikidel viia ellu ühiselt kokkulepitud eesmärke ja nende reformikava. Aastatel 2007–2013 said partnerid märgatavalt rohkem rahalisi vahendeid, kui oli esialgselt kavandatud. Partnerid on kokku saanud üle 13 miljardi euro. See hõlmas täiendavat 2,6 miljardi euro suurust toetust, mis võeti kasutusele muu hulgas vastuseks idapartnerluse loomisele 2009. aastal, Araabia 2011. aasta revolutsioonile ning Palestiina ja Süüria jätkuvatele vajadustele.

Ainuüksi 2013. aastal küündis Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) kaudu Euroopa naabruspoliitika partneritele antud abi 2,56 miljardi euroni, kogu seitsmeaastase ajavahemiku kõrgeima aastamäärani. Sellest osa oli täiendav stiimulipõhine toetus (programmide SPRING ja EaPIC kaudu) riikidele, kes olid enim pühendunud reformidele ning edasiliikumisele tugeva ja jätkusuutliku demokraatia valdkonnas.

Samuti eraldas EL märkimisväärseid ressursse rahvusvaheliste finantsasutuste, eelkõige EIP ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga abil, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2013. aastal viis EL lõpule oma rahastamisvahendite, sealhulgas Euroopa naabruspoliitika instrumendi üldise läbivaatamise, pidades silmas ajakohastatud mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2014–2020. Selle uue instrumendi abil muutub toetuse andmine meie naabritele kiiremaks ja paindlikumaks ning sellega nähakse ette suurem eristamine ja stiimulid. Finantskriisile ja ELi üldeelarve vähendamisele vaatamata on naabruspoliitika rahastamisvahendile kindlustatud rahastamise suurus 15,4 miljardit eurot, millega rõhutatakse piirkonna prioriteetsust ELi silmis.

Naabruspoliitika rahastamisvahendiga rahastatakse kokku Euroopa naabruspoliitika 16 partnerit. Sellega võimaldatakse suuremat ühtsust poliitika ja rahalise abi vahel ning sellega kehtestatakse mehhanismid stiimulipõhise lähenemisviisi kohaldamiseks, et ergutada partnerriikide reforme. See pakub toetust kahepoolsete mitut riiki hõlmavate ja piiriüleste koostööprogrammide kaudu.

2.7. Valdkondlik koostöö

Euroopa naabruspoliitika pakub partneritele valdkondliku poliitika kaudu väga konkreetseid võimalusi. Need hõlmavad suurt teemaderingi. Dialoog valdkondliku poliitika üle ja koostöö, mille aluseks on lähenemine ELi normidele ja standarditele, on põhielemendid Euroopa naabruspoliitikas ja ELi poliitika praktilisel elluviimisel naaberriikides. See toetab reforme, mille eesmärk on tagada hästi juhitud institutsioonid ja juurdepääs sotsiaalteenustele kõigi kodanike jaoks, tagades sobivad tingimused kaasavaks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks.

Euroopa naabruspoliitika piirkonnas toimus intensiivne poliitiline tegevus, mis andis edaspidiseks suuna energia ja transpordi valdkonnale. Idapartneritega koostöö peamiseks raamistikuks on jätkuvalt energiaühenduse asutamisleping; energiaühenduse ministrite nõukogu otsustas lepingut 2026. aastani pikendada ning avaldas heameelt Gruusia taotluse üle saada täisliikmeks. Lepiti kokku suurte energiainfrastruktuuri arendamise projektide nimekirja osas. Shah Deniz II konsortsiumi lõpliku investeerimisotsuse vastuvõtmine detsembris 2013 oli suur samm Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridori poole. Juunis allkirjastati ELi-Iisraeli üldine lennundusleping. Parafeeriti ELi-Ukraina üldine lennundusleping, et see oleks ajaliselt kooskõlas Vilniuse tippkohtumisega, ning läbirääkimisi peetakse Aserbaidžaani ja Tuneesiaga.

Mitmed partnerid korraldasid tööd ministeeriumide vahel seoses kliimamuutuste probleemiga, sealhulgas võttis Jordaania vastu integreeritud kliimamuutuste poliitika. EL alustas piirkondlikke tehnilise abi projekte (Clima East ja Clima South). Nende projektidega toetatakse kõigi partnerite pingutusi üleminekul vähem süsinikuheidet tekitava arengu ja kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamise poole. Täiendavat poliitilist koostööd on vaja ka läbirääkimistel uue rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle, mis ootab sõlmimist 2015. aastal Pariisis.

Kõik partnerriigid osalevad väga aktiivselt Euroopa naabruspoliitika piirkondlikes keskkonnaprojektides, mis võimaldavad teha tõelisi edusamme ressursitõhusama majanduse arengu ja muude selle valdkonna poliitikaeesmärkide poole. Kolmandal idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses tunnistati keskkonna prioriteetsust ning lepiti kokku, et jätkatakse õigusaktide ühtlustamise ja poliitika lähendamise protsessi. Viis Euroopa naabruspoliitika riiki on otsustanud tugevdada oma koostööd Euroopa Keskkonnaagentuuriga ning Vahemere Liidu ministrite keskkonna- ja kliimamuutuste teemaline kohtumine toimub kavakohaselt mais 2014.

Edenes ka ühise teadmiste ja innovatsiooniruumi (CKIS) loomine koos Euroopa naabruspoliitika partneritega, mis seob ELi ja partnereid tänu poliitilisele dialoogile, riiklikule ja piirkondlikule suutlikkuse suurendamisele, teadus- ja innovatsioonikoostööle ning teadlaste suuremale liikuvusele. Idapartnerluse raames loodi uus spetsiaalne teadusuuringute ja innovatsiooni rühm, samas kui lõunanaabruses jätkus koostöö Vahemere Liidu Euroopa ja Vahemere piirkonna teaduse ja tehnoloogiaarenduse koostöö järelevalvekomitee raames. Armeenia, Iisrael ja Moldova avaldasid ametlikult soovi liituda ELi teadusuuringute ja innovatsiooni programmiga Horisont 2020, et kasutada täielikult ära ELi suurima teadusprogrammi pakutavaid võimalusi. Läbirääkimised Iisraeliga programmis osalemise üle viidi lõpule detsembris 2013, aga ametlikud kõnelused Moldovaga algasid jaanuaris 2014.

Haridus, noored ja kultuur on jätkuvalt ELi ja Euroopa naabruspoliitikas tähtsal kohal, kusjuures programmi Erasmus Mundus kaudu on toimunud 3 175 üliõpilase ja õppejõu vahetus. Vahemere lõunapiirkonna partnerriikide üliõpilaste eriprogrammi tulemusel sai 2013. aastal senini suurim arv nende riikide üliõpilasi stipendiumi kraadi omandamiseks ELis. Jerevanis peetud idapartnerluse dialoogi haridusministrite istungil rõhutati varasemate akadeemilise koostöö programmide saavutusi ja kinnitati uue programmi Erasmus+ eesmärgid. Programmist „Aktiivsed noored” oli võimalik toetust saada enam kui 9 600 naaberriikide noorel inimesel ja noorsootöötajal ning 710 vabatahtlikul. Esimesel idapartnerluse ministrite kultuuriteemalisel konverentsil kinnitati taas kultuuri rolli inim- ja sotsiaal-majanduslikus arengus.

Põllumajanduse ja maaelu arengu Euroopa naabrusprogrammiga (ENPARD), mis on osa ELi kohustusest, mis käsitleb kasvu ja stabiilsust naabruspoliitikaga hõlmatud riikides, tunnistatakse põllumajanduse olulisust toiduga kindlustatuse, jätkusuutliku arengu ja töökohtade loomise jaoks maapiirkondades. ENPARD hõlmab kaasava poliitikakujundamise meetodit. See sobib hästi Euroopa naabruspoliitika riikide laiemate probleemidega tegelemiseks, praktiliseks rakendamiseks nõuab see aga jätkuvat poliitilist toetust. ENPARDi rakendamist alustatakse Marokos, Alžeerias ja Tuneesias 2014. aastal. Idapartnerluse dialoogi põllumajanduse ja maaelu arengu vaekogu esimene kohtumine toimus 2013. aasta mais ja teine 2014. aasta jaanuaris. Idapartnerluse ministrite põllumajanduse ja arengu teemaline kohtumine, milles keskenduti ENPARDi rakendamisele, toimus 2014. aasta jaanuaris Chișinăus.

Tervisealast koostööd lõunanaabruse partneritega tugevdati muu hulgas lõunanaabritele mõeldud Vahemere epidemioloogiaalase väljaõppeprogrammi abil, idanaabrid osalesid aga ELi HIVi/AIDSi eksperdirühma kohtumistel ning kodanikuühiskonna poliitikafoorumil.

EL jätkas Euroopa naabruspoliitika Vahemere-partneritega konstruktiivset koostööd integreeritud merenduspoliitika valdkonnas ja alustas ulatuslikku dialoogi Musta mere äärsete idapartneritest riikidega.

2013. aasta jooksul võttis EL oma mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 vastu uue programmipõlvkonna; paljud neist programmidest on avatud Euroopa naabruspoliitika partneritele. EL kutsub tugevdatud Euroopa naabruspoliitika raamistikus jätkuvalt aktiivselt partnereid üles, et nad osaleksid ELi programmides ja asutustes.

2.8 Julgeolekuvaldkonna reform ja konfliktilahendus

Sellega seoses toetab EL endiste autoritaarsete režiimide julgeolekuasutuste reformimist läbipaistvamateks, aruandekohustuslikeks ja demokraatlikult kontrollitavateks julgeolekusektoriteks.

EL osaleb juba mitme riigi piirihaldamise, järelevalve- või nõustamis-/toetusmissioonidel nii idas (EU BAM Moldovas, EUMM Georgia) kui ka lõunas (EU BAM Liibüas ja EU BAM Rafah’s, EUPOL COPPS Palestiinas). Neid missioone, millest enamik toimub ÜJKP raames, täiendavad pikaajalised programmid, mis on suunatud suutlikkuse suurendamisele ja tee sillutamisele institutsioonide reformimiseks. Näiteks lõunas toetab EL Liibanoni riikliku julgeoleku- ja stabiliseerimissuutlikkuse arendamist. Tuneesias korraldasid Euroopa eksperdid vastastikuse eksperdihinnangu, mis sobib aluseks riiklike strateegiliste suundade määratlemisel. EL toetab ka kohaliku julgeoleku- ja stabiliseerimisvõime arendamist Liibanonis.

Idas kutsutakse partnerriike üles reformima julgeoleku- ja õiguskaitsesektorit (sealhulgas politseid) ning kehtestama demokraatlikku kontrolli relva- ja julgeolekujõudude üle.[9]Moldovas alustati julgeoleku- ja õiguskaitsesektori reformiga 2013. aastal ning alates 2014. aastast on Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (ENI) raamistikus keskne ELi toetatav valdkond politsei ja piirihaldus. Lisaks idapartnerluse politseikoostöö programmi kogemustele loodi 2013. aastal idapartnerluse „mitmepoolsusel rajaneva lähenemisviisi” raames uus ÜJKP koostöökogu. See kogu keskendub ÜJKP küsimustele, et aidata idapartneritel parandada oma suutlikkust ja panust ÜJKP missioonidel ning operatsioonides ning jagada teavet idapartnerluse riikide, liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel.

Samuti jätkas EL oma tegevust aktiivse partnerina konflikti lahendamisele pühendatud rahvusvahelistel foorumitel, näiteks Genfi rahvusvahelised kõnelused ja 5+2 kõnelused, ning täieliku toetuse pakkumist OSCE juhitud Minski grupile. ELi Lõuna-Kaukaasia ja Gruusia kriisi eriesindaja aitas pooltel dialoogi pidada.

Lähis-Ida rahuprotsessiga seoses kinnitas EL täielikku toetust käimasolevatele USA vahendatud otseläbirääkimistele iisraellaste ja palestiinlaste vahel ning väljendas mitmel juhul oma valmisolekut kasutada kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, toetamaks poolte püüdlust jõuda ammendavale kokkuleppele kõigis lõpliku staatuse küsimustes. Ülemkogu 2013. aasta detsembri järeldustes leppisid ELi välisministrid kokku, et mõlemale poolele pakutakse lõpliku staatuse kokkuleppega seoses Euroopa poliitilise, majandusliku ja julgeolekutoetuse pretsedenditut paketti. EL säilitas oma toetuse Palestiina institutsioonide väljaarendamisele ja juhtimisele, erasektori arendamisele ja humanitaarabile. EL säilitas ka EU BAMi Rafah’ missiooni suutlikkuse, et jätkata tööd Rafah’ piiriületuspunktis, kui poliitilised ja julgeolekutingimused seda võimaldavad.

3. Euroopa naabruspoliitika ida- ja lõunamõõde

3.1. Idapartnerlus

ELi ja tema Ida-Euroopa partnerite – Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukraina – koostöö hoogustus 2013. aastal. Mitmed partnerid tegid suuri samme, et jõuda tihedamate poliitiliste sidemeteni ja majandusliku integratsioonini ELiga Teetähiseks oli kolmas idapartnerluse tippkohtumine, mis peeti 28. –29. novembril 2013. aastal Leedus Vilniuses. Kohtumine Vilniuses oli võimalus arutada Varssavis toimunud teisest idapartnerluse tippkohtumisest alates tehtud edusamme ja kaardistada tee järgmiseks kaheks aastaks. Kuigi idapartnerluse järgmist etappi tähistab kahepoolsete suhete suurem eristatus, on vaja samuti arendada edasi kõigi kuue partnerriigi olulisimate teemade ühist tegevuskava. Tulevikku vaadates jätkatakse idapartnerluse mitmepoolsuse suunaga kahepoolse suuna sihtide ja eesmärkide tugevdamist, ergutades samas dialoogi ja koostööd ühiste küsimuste osas, mis on määratletud idapartnerluse nelja temaatilise platvormi tööprogrammides. Siin on olulised ministrite mitmepoolsed kontaktid ja üks prioriteet on idapartnerluse mitteametlike dialoogide jätkumine. Need kohtumised on osutunud suurepäraseks viisiks algatada korrapäraseid mitteametlikke välisministrite vahelisi arvamuste vahetusi nii idapartnerluse tegevuskava kui ka ühist huvi pakkuvate välispoliitikaküsimustega seoses, aidates seega kaasa poliitiliste ja julgeolekupõhimõtete põhjalikumale lähendamisele ning välispoliitika tulemuslikkusele. Samamoodi tuleks püüda luua võimalusi ministrite valdkondlikeks kohtumisteks, võttes eeskujuks 2013. aastal toimunud transpordi- ja justiitsministrite kohtumise.

Oma 2011. mai teatises Euroopa naabruspoliitika[10] kohta juhtisid komisjon ja kõrge esindaja tähelepanu, et väärtused, millel Euroopa Liit rajaneb – vabadus, demokraatia ning inimõiguste ja põhiõiguste ning õigusriigi austamine – on ka poliitiliste sidemete loomise ja majandusliku integratsiooni protsessi keskmes. Need on samad väärtused, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ning millele tuginevad artiklid 8 ja 49.

Järgnevate aastate meetmete prioriteedid on täpsustatud käesolevale teatisele lisatud idapartnerluse 2013. aasta rakendusaruandes.

3.2 Vahemere lõunapiirkonna partnerlus demokraatia ja ühise heaolu heaks

Reaktsioonina Araabia maailma ajaloolistele sündmustele 2011. aastal pakkus EL oma Vahemere partneritele partnerlust demokraatia ja ühise heaolu heaks.[11] 2012. aastal vastu võetud tegevuskavas sätestati selle partnerlusega taotletavad eesmärgid. Selle rakendamist 2013. aastal mõjutasid aga suuresti Vahemere lõunapiirkonna jätkuvalt pöördelised poliitilised arengud.

Poliitilises mõttes valitsesid lõunanaabruse riikides 2013. aastal üha keerulisemad ja erinevamad olukorrad ning nende piirkondlik integratsioon muutus veelgi keerulisemaks. Süürias kestev konflikt mõjutas jätkuvalt olukorda kogu piirkonnas ja selle mõju häiris mõnede naabrite poliitilist stabiilsust. Piirkond seisab silmitsi põgenikevoogudega; 2,5 miljonit inimest on põgenenud Süüriast naaberriikidesse.

Poliitiline ja usuline polariseerumine mõjutab paljusid Vahemere riike, näiteks Egiptust, kus juulisündmused viisid president Morsi tagandamiseni. Jätkuvalt tehti edusamme demokraatia institutsioonilise aluse loomisel ja tugevdamisel, kuigi mõnes riigis tekitasid poliitilised sisekonfliktid selle protsessi puhul probleeme. EL on aga jäänud Vahemere lõunapiirkonna riikide puhul kindlaks koostöö ja abi jätkamisele ja isegi tugevdamisele mehhanismide abil, mis on saadaval kahepoolsete poliitiliste dialoogide ja abiprogrammide raames.

Järgnevate aastate meetmete prioriteedid on täpsustatud käesolevale teatisele lisatud idapartnerluse 2013. aasta rakendusaruandes

4. EL kui diplomaatiline osaleja ja julgeoleku tagaja

Stabiilsuse, turvalisuse ja jätkusuutliku arengu edendamine oli Euroopa naabruspoliitika algatamise põhjus ja see on edaspidigi ELi suur eesmärk. Turvalisus selle kõige laiemas võimalikus tähenduses nõuab läbipaistvat ja vastutustundlikku juhtimist, põhiõiguste ja -vabaduste austamist ning majanduslikke ja tööalaseid väljavaateid.

EL ja tema naabruskonna partnerid seisavad kiirelt muutuvas ja keerulises geostrateegilises keskkonnas silmitsi pikaajaliste ja tärkavate julgeolekuohtudega. Tõsised julgeolekuohud on ka terrorism ja organiseeritud kuritegevus, sealhulgas inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamine, narkootikumide ja tulirelvade salakaubandus. Ebastabiilne julgeolekuolukord koos arvukate „külmutatud konfliktidega”, mis takistavad ELil ja tema partneritel saada Euroopa naabruspoliitikast suurimat kasu, rõhutab vajadust tugevdada veelgi ELi panust oma naabruskonna turvalisusesse, parandades seeläbi ka enda turvalisust. See on ELi ja paljude tema partnerite ühise huvi valdkond, isegi nende partnerite puhul, kes on senini näidanud üles vähest valmidust või suutlikkust tegutseda Euroopa naabruspoliitika raames koos ELiga. Vajadus teha tihedamat koostööd piirkondlike julgeolekuohtudega tegelemisel on aga selge. ELil ja tema liikmesriikidel on kahepoolsete pingutuste kaudu täita tähtis roll, mille aluseks on ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja kriisidele, eesmärgiga ennetada ja hallata konflikte ja nende põhjuseid.

Ühist kriisijuhtimist saab tugevdada, ergutades veelgi partnerite osalemist ÜJKP missioonidel ja hõlbustades seda. ÜJKP missioonidel osalemise raamlepinguid, mille EL on sõlminud Ukrainaga, Moldovaga ja Gruusiaga, tuleks edasi ellu viia. Arutelusid võimalike raamlepingute üle ja võimaliku osalemise üle ÜJKP missioonidel tuleks jätkata, eelkõige Jordaania ja Marokoga.

Selleks et Euroopa naabruspoliitika oleks partnerite jaoks oluline ka jätkuvate ja laienevate poliitiliste, majandus- ja julgeolekukriiside puhul, peaks EL Euroopa naabruspoliitika kaudu kasutama võimalust võtta diplomaatial, konfliktiennetusel ja vahendusel põhinevaid meetmeid. Selliseid meetmeid tuleks toetada ka tavapärase julgeolekuvõimekusega, nt sõjalise nõustamise ja väljaõppe valdkonnas, politsei-, kohtu- ja piirihalduskoostööga, ning partnereid tuleks võimaluse korral abistada nende rahvusvaheliste kohustuste täitmisel laiemate julgeolekuprobleemide korral vastavalt asjakohastele lepingutele. Eelkõige peab EL rohkem keskenduma nende reformide toetamisele, mis on suunatud läbipaistvama, vastutusrikka ja demokraatlikult kontrollitava julgeolekusektori loomisele, ning looma toetava keskkonna demokraatiale ja kaasavale majanduskasvule nii idas kui ka lõunas.

ELi toetuse tõhusus ja jätkusuutlikkus nõuab suuremat kooskõla üldise strateegia ja kahepoolsete poliitiliste eesmärkide vahel, sealhulgas ÜJKP valdkonnas ja koostöös partnerriikidega. Selline terviklik lähenemine väliskonfliktidele ja kriisijuhtimisele[12] võimaldab ELil kohandada oma reaktsiooni Euroopa naabruspoliitika partnerite konkreetsetele vajadustele kriisi- ja kriisijärgsetes olukordades kõigi oma olemasolevate poliitika- ja rahaliste vahendite abil. ELi vahendite järjepidevam ja koondatum kasutamine, mis hõlmab ka liikmesriikide kahepoolseid meetmeid naabruskonna partneritega, parandab ELi suutlikkust tegeleda piirkonnas nii lühi- kui ka pikaajaliste probleemide ja vajadustega.

5. Järeldused

Euroopa naabruspoliitika on pideva kaasamise poliitika. Selle poliitika väärtus ei seisne üksnes üksikute osade saavutustes (nt poliitiline reform / demokratiseerimine, turu integratsioon, parem liikuvus ning inimestevahelised kontaktid ja valdkondlik koostöö). See poliitika pakub riikidele/ühiskondadele üleminekuajal ja isegi kriisiolukordades ELi tuge, esitades väärtusi ja standardeid, millest oma reformipingutustes juhinduda, ning üldiselt võrgustike loomise kaudu, mis seob neid ELiga ja lisaks ka teiste partneritega. See on raamistik, et teha tööd demokraatia, vabaduse, heaolu ja turvalisuse saavutamiseks ja kindlustamiseks nii ELi kui ka tema partnerite jaoks. See võib küll nõuda poliitika ja selle vahendite asjakohasuse ja sobivuse pidevat kontrollimist, aga põhjused selle säilitamiseks eelolevatel aastatel ELi ja tema naabrite suhete raamistikuna on tungivad.

Samal ajal peab EL tegema pingutusi, et tagada ELi poliitikaeesmärkide suurem järjepidevus, ja ta peab veel arutama, millised viisid on kriiside ennetamiseks ja kiirelt muutuvatele olukordadele reageerimiseks paremad, kohandades oma otsustusmenetlusi ja vajaduse korral kasutades täiendavaid poliitikavahendeid. EL ja tema liikmesriigid peaksid keskenduma sellele, kuidas võimaldada ELil paremini reageerida oma naabruses toimuvatele sündmustele ja vastata partnerite muutuvatele vajadustele.

Ka edaspidi on ELi eesmärk tagada, et Euroopa naabruspoliitika oleks oluline ja tõhus kõigile tema partneritele, sealhulgas neile, kes on surve all ja keda mõjutavad konfliktid. Euroopa naabruspoliitika peab tulemuslikult aitama kaasa konfliktiennetusele, konfliktide haldamisele ja lahendamisele ning pakkuma partneritele õigeid stiimuleid liikuda demokraatlike, majandus- ja struktuurireformide poole.

[1]               Käesolevale ühisteatisele on lisatud kaheteistkümne riigi eduaruanded, milles hinnatakse Euroopa naabruspoliitika rakendamist 2013. aastal riikides, kellega on kokku lepitud Euroopa naabruspoliitika tegevuskava või samaväärse dokumendi osas; kaks piirkondlikku eduaruannet, milles antakse ülevaade 2013. aastal idapartnerluse ning demokraatia ja ühise heaolu nimel loodud partnerluse elluviimisel tehtud edusammudest; statistikat sisaldav lisa.

[2]               Euroopa naabrus hõlmab Alžeeriat, Armeeniat, Aserbaidžaani, Egiptust, Gruusiat, Iisraeli, Jordaaniat, Liibanoni, Liibüat, Marokot, Moldova Vabariiki (edaspidi Moldova), Palestiinat (see käesolevas dokumendis kasutatud nimi ei tähenda Palestiina tunnustamist riigina ning see ei piira Palestiina kui riigi tunnustamistega seotud seisukohti), Süüriat, Tuneesiat, Ukrainat ja Valgevenet.

[3]               SEC(2014) 200.

[4]               Nõukogu järeldused Ukraina kohta, välisasjade nõukogu kohtumine Brüsselis 10. veebruaril 2014.

[5]               JOIN(2013) 22/2, „Terviklik ELi lähenemisviis Süüria kriisile”.

[6] KOM(2008) 394 lõplik, „Kõigepealt mõtle väikestele”. Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”.

[7]               COM(2013) 869 final, Vahemere rakkerühma tegevusest.

[8]               Euroopa Ülemkogu, 19.–20. detsember 2013, järeldused, EUCO 217/13.

[9]           Vt idapartnerluse tegevuskava aastateks 2012–2013, SWD(2012) 109 final.

[10]              KOM(2011) 303, 25.5.2011 „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”.

[11]             KOM(2011) 200, 8.3.2011 Partnerlus demokraatia ja ühise heaolu nimel .

[12]             JOIN(2013) 30 final, „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele”.