19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/105

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 19, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19 ja UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklit 13, millest tunnustatakse laste õigust sõnavabadusele,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 28. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 7/36, millega pikendatakse arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmisega tegeleva ÜRO eriraportööri mandaati (1),

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri Frank La Rue raporteid arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmise kohta (2), milles rõhutatakse, et rahvusvahelised inimõigustealased normid ja standardid, mis seonduvad õigusega arvamus- ja sõnavabadusele, on kohaldatavad ka internetile kui kommunikatsioonikanalile,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni „Inimõiguste edendamine, kaitse ja teostamine internetis” (3), milles tunnistatakse, kui tähtis on inimõiguste kaitse ja teabe vaba liikumise internetis,

—

võttes arvesse John Ruggie’, ÜRO eriesindaja inimõiguste, rahvusvaheliste kontsernide ja muude äriettevõtetega seonduvates küsimustes 21. märtsi 2011. aasta aruannet „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimine” (4),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 23. detsembri 2006. aasta resolutsiooni S/RES/1738 ajakirjanike, meediatöötajate ja nendega seotud personali vastu suunatud rünnakute kohta relvastatud konfliktides (5),

—

võttes arvesse 12. augusti 1949. aasta Genfi konventsiooni (6), eriti selle I lisaprotokolli artiklit 79 relvakonflikti piirkonnas ohtlikke missioone täitvate ajakirjanike kaitse kohta,

—

võttes arvesse ÜRO tegevuskava seoses ajakirjanike julgeolekuga ja karistamatuse küsimusega, mis kiideti heaks ÜRO organite sekretariaadijuhatajate nõukogu poolt 12. aprillil 2012 (7),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 24. jaanuaril 2013. aastal vastu võetud resolutsiooni 1920 (2013) meediavabaduse olukorra kohta Euroopas,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tehtud tööd meediavabaduse valdkonnas ning eriti OSCE meediavabaduse esindaja korrapäraseid aruandeid,

—

võttes arvesse valitsusväliste organisatsioonide meediateemalisi aruandeid, näiteks Piirideta Reporterite (Reporters Without Borders) ajakirjandusvabaduse indeksid ja Freedom House’i ajakirjandusvabaduse aruanded ning Rahvusvahelise Ajakirjandusinstituudi (IPI) aruanded (Death Watch ja IPI ülemaailmne ajakirjandusvabaduse ülevaade),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (8),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta (9),

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (10),

—

võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu korraldatava rahvusvahelise telekommunikatsiooni maailmakonverentsi (WCIT-2012) ja rahvusvaheliste telekommunikatsioonieeskirjade kohaldamisala võimaliku laiendamise kohta (11),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas (12),

—

võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta (13),

—

võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt ülemaailmse ajakirjandusvabaduse päeva puhul Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust (14),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse digitaalse tegevuskava voliniku 12. detsembri 2011. aasta teatist katkestuste vältimise strateegia („No Disconnect Strategy”) kohta (15),

—

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (16),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni meediapädevuse kohta digitaalses maailmas (17),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (18), ning kõiki muid ELi välisrahastamisvahendeid,

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (19),

—

võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise eriti raskete juhtumite kohta, milles on väljendatud muret ajakirjandus- ja meediavabaduse ning eelkõige ajakirjanike ja blogipidajate vangistamise pärast,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11 ning eriti selle sätet, et „massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste alaseid suuniseid,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0176/2013),

A.

arvestades, et õigus sõnavabadusele on universaalne inimõigus, mis on demokraatia aluseks ja mis on oluline ka teiste õiguste jaoks, mida inimesed kõikjal maailmas saavutada püüavad, näiteks inimese arengu, inimväärikuse ja eneseteostuse realiseerimiseks;

B.

arvestades, et sõnavabaduse piiramisel on kaugeleulatuvad tagajärjed, see saab olla võimalik vaid väga piiratud ulatuses ning seda saab õigustada vaid seadusega ette nähtud rangetel tingimustel, kui seda seadust ennast loetakse rahvusvahelise õiguse alusel õiguspäraseks; arvestades, et sõnavabadus on põhiõigus, mis on tihedalt seotud ajakirjandus- ja meediavabaduse ning massiteabevahendite mitmekesisusega; arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ja Euroopa inimõiguste konventsioonile alla kirjutanud riigid on kohustatud tagama sõltumatu, vaba ja mitmekesise ajakirjanduse ning meedia võimalikkuse;

C.

arvestades, et meediaplatvormid on olulised selleks, et teostada õigust sõnavabadusele; arvestades, et ajakirjandus kui sõnavabaduse kollektiivne väljendus on üks meediamaastiku keskseid osalejaid ja toimib demokraatia valvurina;

D.

arvestades, et kirjutava pressi, meedia, digitaalsektori ja ajakirjanduse vabadust saab pidada avalikeks hüvedeks;

E.

arvestades, et (digitaalsed) meediaplatvormid muutuvad oma olemuselt üha enam üleilmseks ja nende kasutajaskond suureneb;

F.

arvestades, et internet ja meedia on inimõiguste kaitsjate töövahendid;

G.

arvestades, et võrgu neutraalsus on avatud interneti tähtis põhimõte, mis tagab konkurentsi ja läbipaistvuse, ning arvestades, et teabe vaba liikumine on kasulik ka ärivõimaluste seisukohast ja ergutab innovatsiooni, töökohtade loomist ning majanduskasvu;

H.

arvestades, et ajakirjanikud, meedia ja sõnavabadus on ohustatud kogu maailmas ning et ajakirjanikud tegutsevad tihti inimõiguste ning ühinemis-, arvamus- ja usuvabaduse kaitsjatena, kuid satuvad sageli ka tagakiusamise ja vangistamise ohvriks;

I.

arvestades, et uued digitaalse ja võrgumeedia platvormid on toonud kaasa mitmekesisuse ja pluralismi suurenemise;

J.

arvestades, et ELi jõupingutusi ja programme ajakirjandus- ja meediavabaduse kindlustamiseks ja kaitsmiseks kogu maailmas tuleks optimeerida, lähtuvalt kodanikuühiskonna ja ajakirjanike organisatsioonide tehtud väärtuslikust tööst;

K.

arvestades, et EL säilitab ülemaailmsel tasandil usaldusväärsuse vaid siis, kui ajakirjandus- ja meediavabadust kaitstakse ja austatakse ka liidus endas;

1.

tunnistab, et peamine vastutus ajakirjandus- ja meediavabaduse tagamise ning kaitsmise eest lasub valitsustel; tunnistab, et peamine vastutus ajakirjandus- ja meediavabaduse takistamise eest lasub valitsustel, kes kasutavad üha enam õiguslikku survet, näiteks kuritarvitades terrorismivastast võitlust ja riiklikku julgeolekut, riigireetmist või riigivastast tegevust käsitlevaid õigusakte ajakirjandus- ja meediavabaduse piiramiseks; märgib, et tuleb saavutada tasakaal riiklike julgeolekuvajaduste ja teabevabaduse vahel, et ennetada kuritarvitusi ja tagada ajakirjanduse ning meedia sõltumatus; tunnistab ühtlasi, et poliitikutele kuuluvad meediaimpeeriumid korraldavad mõnikord valeteabe kampaaniaid; rõhutab, et ajakirjanduse ja meedia võimalus toimida sõltumatult ning ilma poliitilise ja rahalise surveta on otsustavalt tähtis; tunneb muret seoses asjaoluga, et viimased iga-aastased indeksid ja analüüsid näitavad paljudes riikides nii Euroopas kui ka väljaspool ajakirjandus- ja meediavabaduse hinnete üldist langustendentsi – vt lisa loetelu raportist A7-0176/2013;

2.

rõhutab, et vaba, sõltumatu ja mitmekesine võrgu- ning traditsiooniline meedia on üks demokraatia ja pluralismi aluseid; tunnistab teabeallikate tähtsust tõelise vabaduse ja meedia mitmekesisuse tagajana; juhib tähelepanu sellele, et meedia vabaduse ja sõltumatuse säilitamine ja tugevdamine maailmas vastab üldsuse huvidele; märgib, et vaba ja sõltumatu meedia ning vaba teabevahetuse roll mittedemokraatlikes riikides toimuvates demokraatlikes muutustes on äärmiselt tähtis;

3.

mõistab hukka asjaolu, et endiselt langeb maailmas palju ajakirjanikke ränga väärkohtlemise või mõrva ohvriks või saab haavata, ning et sageli jäävad need kuriteod karistamata; rõhutab seetõttu, et tähtis on võidelda karistamatuse vastu; rõhutab, et võimud ei saa ähvardamist ja vägivalda kõrvaldada ega tagada ajakirjanike julgeolekut, ilma et poliitiline võim, õigusasutused ning politseijõud astuksid otsustavaid samme nende vastu, kes ründavad ajakirjanikke ja nende tööd; juhib tähelepanu sellele, et karistamatus mõjutab lisaks ajakirjandusvabadusele ka ajakirjanike igapäevatööd, sest see loob hirmu ja enesetsensuuri õhkkonna; on veendunud, et EL peaks võtma karmima hoiaku riikide suhtes, kus niisugused kuriteod pidevalt karistamata jäävad, ning kutsub kõiki riike üles ajakirjanike julgeolekut tagama;

4.

rõhutab, et õigusaktid ja õigusnormid, ähvardamine, trahvid, omandiõiguste kontsentreerumine poliitikute või muude ristuvate huvidega inimeste kätte võivad piirata teabe hankimise või sellele juurdepääsu vabadust või ohustada sõnavabadust;

5.

rõhutab, et valitsused võivad avaldada ajakirjandusele ja meediale kaudset survet; on arvamusel, et paljudes riikides sõltub meedia tugevasti riiklikust reklaamist, mis võib muutuda survevahendiks, ning ka tegevuslube või maksutrahve võidakse kasutada kriitilise meedia tegevuse piiramiseks;

6.

peab taunitavaks asjaolu, et arvamusavalduste eest kriminaalvastutusele võtmine on tõusuteel; tuletab meelde, et kogu maailmas vangistatakse ajakirjanikke nende töö tõttu; on teadlik sellest, et au teotamist, laimamist ja jumalateotust käsitlevaid õigusakte ning õigusakte, mis käsitlevad „riigi maine rikkumist välismaal” ja „homoseksuaalset propagandat”, kasutatakse ajakirjanike vangistamiseks või tsenseerimiseks ning sõnavabaduse piiramiseks; avaldab kahetsust, et tsensuur suurendab ka enesetsensuuri; nõuab, et ajakirjanike tagakiusamine lõpetataks ja et neil lastaks teha oma tööd sõltumatult ning ilma vägivalda ja süüdistusi kartmata, samuti nõuab kõigi oma töö pärast vangistatud ajakirjanike viivitamatut vabastamist;

7.

mõistab teravalt hukka asjaolu, et paljudel ajakirjanikel puudub juurdepääs õigusabile, kuigi just ajakirjanikke leiab üha enam inimõiguste eest peetava võitluse esirinnast, nii internetis kui ka väljaspool seda;

8.

on seisukohal, et meediaomandi koondumine suurtesse konglomeraatidesse kujutab endast ohtu meediavabadusele ja pluralismile, eriti seoses paralleelselt toimuva digiteerimisega; rõhutab avatud ja võimalusi loova multimeedia-alusinfrastruktuuri ning sõltumatute reguleerivate asutuste tähtsust;

9.

tunnistab erafondide ja vabaühenduste potentsiaali kvaliteetse ajakirjanduse toetamisel ning uuenduste edendamisel;

10.

rõhutab, et kuigi ettevõtetel on uusi kohustusi globaalselt ja digitaalselt ühinenud maailmas, seisavad nad silmitsi ka uute väljakutsetega valdkondades, mida on traditsiooniliselt peetud ametiasutuste pärusmaaks; on teadlik, et valitsuste kehtestatud piirangud võrgusisule ja -teenustele on asetanud toimetusliku sõltumatuse ja tegevuse järjepidevuse surve alla;

11.

on teadlik sellest, et meediat kasutatakse liiga sageli traditsioonilise propagandavahendina ja/või meedia osaleb ise propagandas ning et eriti avalik-õigusliku meedia finantsiline ja poliitiline sõltumatus ning mitmekesisus on ülioluline; rõhutab, et vabal ja sõltumatul avalikul meedial on otsustav osa demokraatia süvendamisel, kodanikuühiskonna võimalikult suure osaluse tagamisel avalikes asjades ja aruteludes ning kodanike võimaluste suurendamisel teel demokraatiale;

12.

kutsub üles koostama eetikakoodekseid nii ajakirjanikele kui ka meediaväljaannete juhtimises osalejatele, et tagada ajakirjanike ja meediaorganisatsioonide täielik sõltumatus; tunnistab, et väga oluline on tagada niisuguste koodeksite järgimine sõltumatute reguleerivate organite loomise teel;

13.

tunnistab tänapäeva üha digiteerituma meedia suurenevat mõju üksikisikutele, mis suurendab nende mõjuvõimu, kuna üksikisikute informeeritus ja kriitiline mõtlemine kasvab, ning mõistab, et need nähtused tekitavad võimulolijates ärevust;

14.

tunnistab, et digitaalse ja võrgumeedia platvormid on mänginud suurt rolli viimastel aastatel toimunud diktatuurivastastes ülestõusudes;

15.

rõhutab, et juurdepääs teabele nii võrgus kui väljaspool seda on vajalik mõtte- ja sõnavabaduse arenguks ning teabesisu väljendamiseks ja edastamiseks meediaplatvormide kaudu, sest need kujutavad endast olulisi võimu kontrollimise vahendeid;

16.

tunnistab, et meedia ja teabe digiteerimine on mitmekordistanud nende ulatust ja mõju, kuid samuti hägustanud õhukest piiri teabe ja arvamuse vahel; märgib kasutajate loodud infosisu ja kodanikuajakirjanduse märkimisväärset kasvu;

17.

on seisukohal, et ajakirjanduse ja meedia digiteerimine lisab ajakirjandusmaastikule uusi tasandeid, mistõttu tekivad küsimused seoses teabe kvaliteedi ja objektiivsusega, teabele juurdepääsu ja selle kaitsmisega;

18.

rõhutab, et digiteerimine võib aidata inimestel teabele juurde pääseda, ametnikke kontrollida, andmeid ja dokumente jagada ja levitada ning ebaõiglust ja korruptsiooni päevavalgele tuua;

19.

rõhutab, et IT infrastruktuuride täieliku potentsiaali ära kasutamiseks on vaja ülemaailmset koostalitlusvõimet ja asjakohast reguleerimist, ning et IKT elemendid tuleks lisada olemasolevale ja arenevale meediamaastikule koos sõltumatuse, pluralismi ja mitmekesisuse põhitingimustega;

20.

mõistab hukka kõik katsed luua mis tahes vormis „suletud internetti”, sest sellega rikutakse raskelt õigust teabele; nõuab tungivalt, et kõik ametiasutused hoiduksid sellistest katsetest;

21.

väljendab muret massjälgimise, massitsensuuri ning blokeerimis- ja filtreerimistendentside pärast, mis avaldavad kahjulikku mõju mitte ainult meediale ning ajakirjanike ja blogipidajate tegevusele, vaid takistavad ka kodanikuühiskonna tööd oluliste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete muutuste esilekutsumisel; mõistab hukka kõik blogipidajate vahistamised ja vahistamise katsed ning võtab sellist tegevust kui rünnakut sõna- ja arvamusvabaduse vastu;

22.

taunib asjaolu, et paljud tehnoloogiad ja teenused, mida kasutatakse kolmandates riikides inimõiguste rikkumiseks teabe tsenseerimise, massijälgimise, järelevalve ning kodanike ja nende tegevuse jälitamise kaudu (mobiil-)telefonivõrkudes ja internetis, on ELi päritolu; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kõik vajalikud meetmed sellise „digitaalse relvakaubanduse” peatamiseks;

23.

rõhutab vajadust paremini mõista vahendajate rolli ja vastutust; on seisukohal, et turureguleerijad võivad aidata kaasa konkurentsi säilitamisele, kuid et tuleks ka leida uusi võimalusi erasektori osalejate kaasamiseks, et säilitada teabe avalik väärtus; tunnistab, et eneseregulatsiooniga võivad kaasneda teatavad riskid, kui puudub (demokraatlik) järelevalve;

24.

rõhutab, et digitaalsed ja (arvuti)andmepõhised platvormid või teenused, näiteks otsingumootorid, on eraomanduses ning peavad olema läbipaistvad, et säilitada teabe avalik väärtus ja vältida piiranguid teabe kättesaadavusele ning sõnavabadusele;

25.

rõhutab vajadust rikkumistest teatajate (nn vilepuhujate) kaitse ja allikakaitse järele ning rõhutab, et EL peab selles osas tegutsema ülemaailmselt;

26.

mõistab teravalt hukka kõik katsed kasutada internetti või muid võrgumeedia platvorme terrorismi edendamiseks ja hõlbustamiseks; nõuab tungivalt, et ametiasutused võtaksid selles osas kindla seisukoha;

27.

on seisukohal, et kui EL soovib olla väärtuste ühendus, peab ta oluliseks pidama ülemaailmse ajakirjandus- ja meediavabaduse edendamist ja kaitsmist; rõhutab, et EL peaks näitama üles maksimaalset poliitilist tahet, et tagada ajakirjanike kaitse kõikjal maailmas;

28.

on veendunud, et EL peaks näitama eeskuju meedia sõltumatuse, pluralismi ja mitmekesisuse tagamisel ning ajakirjanike ja blogipidajate olukorra, vabaduse ja turvalisuse kaitsmisel; rõhutab, et selle saavutamiseks ei peaks EL sekkuma teabesisu küsimustesse, vaid pigem toetama võimalusi loovat keskkonda ning sõnavabadusele piirangute seadmise lõpetamist kogu maailmas;

29.

märgib murelikult, et viimastel aastatel on mõned meediakanalid ELis eneses võetud ebaeetilise ja väidetavalt ebaseadusliku käitumise tõttu jälgimise alla; on seisukohal, et EL saab näidata eeskuju vaid juhul, kui ta kõigepealt lahendab probleemid enda territooriumil;

30.

ergutab Euroopa Komisjoni jätkama ranget järelevalvet ajakirjanduse ja meedia sõltumatuse üle liikmesriikides;

31.

on seisukohal, et kuigi EL käsitleb ajakirjandus- ja meediavabadust mitmetes poliitikavaldkondades ja programmides, puudub tal üleüldine konkreetne rõhuasetus ajakirjandus- ja meediavabadusele, samuti sidus ja ühtne tulevikunägemus ning võrdlusalused;

32.

on seisukohal, et tervikliku strateegia puudumine toob kaasa killustatuse ning tähtsatest poliitilistest läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtetest loobumise ohu;

33.

nõuab tungivalt, et komisjon, eelkõige arengu ja koostöö peadirektoraat, ja Euroopa välisteenistus parandaksid oma koostööd ja programmitöö koordineerimist, eelkõige poliitilise ja diplomaatilise tegevuse täiendava sünergia ning toetuste ja projektide ühise teostamise, järelevalve ja hindamise kaudu; kutsub komisjoni üles parandama oma toimunud, toimuva ja kavandatava programmitöö analüüsi ja hindamist ning avalikustama saadud tulemused;

34.

nõuab üleminekut projektide ad hoc -rahastamiselt jätkusuutlikumale lähenemisviisile, millesse oleks hõlmatud ka abiandjad ja koostööpartnerid erasektorist; tunnistab vajadust individuaalse lähenemisviisi kasutuselevõtuks programmitöös nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil;

35.

nõuab tungivalt, et EL etendaks märkimisväärsemat rolli eelkõige kandidaatriikides, samuti suhetes oma vahetute naabritega lõunas ja idas ning seoses kaubandus- ja ühinemisläbirääkimistega; kutsub ELi üles võtma vastu strateegia, mis tagaks kolmandate riikidega seoses hoolika järelevalve ja reageerimise seadusemuudatustele, mis piiravad meediavabadust ja pluralismi;

36.

rõhutab, et olemasolevaid välisrahastamisvahendeid, nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, geograafilised vahendid jt, tuleks kasutada paindlikult kodanikuühiskonna tugevdamiseks; rõhutab, et kohalik isevastutus ja suutlikkuse suurendamine on jätkusuutliku arengu ja edenemise seisukohalt olulised;

37.

rõhutab, et EL peaks harima ja koolitama nii kolmandate riikide poliitiliste otsuste tegijaid, seadusandjaid kui ka meediat, eesmärgiga tugevdada ajakirjandus- ja meediavabadust ning asjakohaseid ja tehnoloogiliselt neutraalseid tururegulatsiooni vorme, eriti arvestades, et üleminekuperioodidel piiratakse vabadusi sageli stabiilsuse ja julgeoleku nimel;

38.

rõhutab, et meedia areng ja sõnavabaduse soodustamine peaksid olema ELi riikide tasandil peetava dialoogi keskmes; rõhutab, et ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitud assotsieerimis-, vabakaubandus- ja partnerluslepingutes ja abiprogrammides tuleb arvesse võtta selgeid võrdlusaluseid ja nõuetele vastavust vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 21; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus arvestaks ja rakendaks Euroopa Parlamendi raporteid ja soovitusi selliste lepingute üle peetavatel läbirääkimistel; tuletab meelde, et sidusus, järjepidevus, koordineerimine ja läbipaistvus Euroopa Parlamendi, Euroopa välisteenistuse ja komisjoni tegevuses põhi- ja inimõiguste rakendamisel ja järelevalves on hädavajalik ELi usaldusväärsuse ja mõjukuse tagamiseks tema suhetes kolmandate riikidega;

39.

kutsub komisjoni üles muutma karistamatuse vastu võitlemise üheks prioriteediks oma sõnavabaduse ja meediaprogrammides, muu hulgas pakkudes abi ajakirjanike vastu suunatud kuritegude uurimisel, luues õigusabirahastuid ja andes erialast nõu;

40.

on seisukohal, et ELi rahastamine ei peaks piirduma spetsialiseerunud rahvusvaheliste organisatsioonidega (s.o vahendajatega), vaid peaks hõlmama ka kohalikke organisatsioone;

41.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama konfidentsiaalsusklausleid inimõiguste alase tegevuse rahastamises seoses ajakirjanduse ja meediaga, sest need annavad võimaluse ajakirjanike, meediaväljaannete või valitsusväliste organisatsioonide diskrediteerimiseks, kahjustades ka ELi inimõigustealase tegevuse usaldusväärsust, mis on oma olemuselt siiski avatud ja läbipaistev;

42.

rõhutab, et ajakirjandus- ja meediaprogrammides tuleks samuti keskenduda (riigi- ja õigus-) struktuuride parandamisele ning kohalike meediafirmade ja -ettevõtete toetamisele, et edendada nende läbipaistvust, sõltumatust, jätkusuutlikkust, professionaalsust ja avatust; rõhutab, et EL peaks püüdlema oma meediapoliitikas maksimaalse pluralismi ja mitmekesisuse poole, toetades sõltumatut meediat ja uusi alustavaid ettevõtteid;

43.

tuletab meelde, et sõnavabadus ja meedia pluralism (muu hulgas internetis) kuuluvad Euroopa põhiväärtuste hulka; rõhutab ajakirjandus- ja meediavabaduse põhjapanevat tähtsust ELi laienemispoliitikas ning digitaalse vabaduse olulisust selles kontekstis, käsitades neid vabadusi inimõigustena ja seega Kopenhaageni poliitiliste kriteeriumite osana;

44.

on seisukohal, et EL peaks oma valimiste alasesse abisse kaasama ka ajakirjanduse ja meediaabi komponendid, näiteks edendades koostööd kolmandate riikide valimisi korraldavate asutuste ja ajakirjanduse vahel, et parandada valimisprotsessi ja -tulemuste läbipaistvust ja õiguspärasust;

45.

on seisukohal, et üleminekuriikides peaks EL keskenduma ajakirjandus- ja meediavabadusele lepitamise ja ülesehitamise kontekstis;

46.

kiidab ja tervitab mitme rahvusvahelise (ajakirjanike) organisatsiooni tähtsat tööd ajakirjandus- ja meediavabaduse valdkonnas; rõhutab, et neil peaks olema ELi täielik toetus, ning on seisukohal, et suhted nende organisatsioonidega on väga olulised;

47.

palub Euroopa välisteenistusel kasutada võimalikult tõhusalt ära ELi osalemist ajakirjanduse, meedia ja digitaalset vabadust käsitlevatel mitmepoolsetel foorumitel, nagu Euroopa Nõukogu, OSCE ning ÜRO raames;

48.

kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles võtma ELi välispoliitika raames võimalikult kiiresti vastu ajakirjandus- ja meediavabaduse strateegia ning lisama käesoleva raporti soovitused tulevastesse suunistesse sõnavabaduse kohta veebikeskkonnas ja väljaspool seda;

49.

palub lugeda ja käsitleda käesolevat raportit koos Euroopa Parlamendi eelmise raportiga digitaalvabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas;

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, UNESCO-le, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.