15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/34

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et finantsvaldkonna reformimist käsitlev ulatuslik reguleerimiskava, mis hõlmab ka siin vaadeldavat pangandusliitu käsitlevat paketti, on esmatähtis – kuigi sellisena ebapiisav – selleks, et vastata kriisile ning stabiliseerida majandus- ja rahandusliitu (1), et taastada usaldus euro ja ELi tuleviku vastu ning et parandada juhtimist ja võidelda ELi pangandusturgude üha suureneva killustumise vastu. Seetõttu peab komitee asjakohaseks meetmete paketti, mis on kokkuvõtlikult esitatud pangandusliidu tegevuskavas COM(2012) 510 ning kahes õigusaktis COM(2012) 511 ja COM(2012) 512, millest viimast käsitletakse ka käesolevas arvamuses.

1.2

Samal ajal, kui komitee väljendab rahulolu komisjoni tehtud suure tööga, toetab ta komisjoni üleskutset võtta meetmed vastu enne 2012. aasta lõppu ning need hoolikalt välja töötada, võttes arvesse mõju liikmesriikide pangandusele ja majandusele. Rohkema ja parema Euroopa ülesehitamine nõuab ELi liikmesriikide valitsustelt avarat tulevikunägemust, loovutades osa pädevusvõimust ja toetades selle kohaldamist, et saavutada kvaliteetne järelevalve ja parem integreerimine ning seega tõeline Euroopa valitsemistava, mis toob ühiskonnale kasu ja on majanduslikult tõhus.

1.3

Selliste meetmete hädavajalikkus ja ebapiisavus tuleneb tõigast, et kulud ületavad selgelt seni maksumaksjate rahast ELi pankade päästmiseks kasutatud 4,5 triljonit eurot. Finantskriisis põhjustas kõige tõsisema ülemaailmse majanduslanguse pärast 1930-ndate aastate ülemaailmset majanduskriisi, eriti euroalal, kus sellepärast usalduse taastamine euro ja selle institutsioonide juhtimise vastu on veel olulisem ja hädavajalikum. Uued rangemad õigusnormid pakuvad kodanikele ja turgudele kindlustunnet, kuigi olemasolevates õigusnormides kahtlemine, uute normide ebamäärasus ja viivitamine nende kohaldamisel võivad olla suureneva ebakindluse allikad. Seetõttu peavad ka eurot toetavatele institutsioonidele kohanemiseks antavad tähtajad olema lühemad ja täpsemalt kindlaksmääratud.

1.4

Komitee kutsub muu hulgas üles jõudma kiiresti kokkuleppele ühtse järelevalvemehhanismi jõustumises. Selleks tuleb eelkõige ellu viia ühtlustused just nimelt 2013. aastast alates ja mitte seada ebakindlaid eesmärke, kuna mehhanismi põhieesmärk on euro päästmine eesmärgiga viia miinimumini maksumaksjatele võimalikest ümberkorraldustest või tegevuse lõpetamisest tekkivad kulud, pakkudes eelnevalt piisavalt vahendeid ning selle kaudu, et kriisilahenduse kulud võtavad enda kanda aktsionärid ja võlausaldajad.

1.5

Komitee tervitab kavatsust, et selleks luuakse algusest peale EKP juurde järelevalvenõukogu, mille abil välditakse võimalikke huvikonflikte EKP enda rahapoliitiliste funktsioonidega.

1.6

Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Keskpank hakkab vastutama kõigi pangandusliidu pankade – ka väikseimate ja eriti piiriüleselt tegutsevate konsolideeritud bilansiga pankade – järelevalve eest, kelle suhtes kohaldatakse kehtivaid ühtseid eeskirju. Samuti toetab komitee kavatsust määrata EKPle ülesanded, õigused ja vahendid, mis on asendamatud, et avastada pankade elujõudu ohustavad riskid ning nõuda pankadelt vajalike parandusmeetmete võtmist riikide järelevalveasutuste aktiivsel osalemisel ühtses järelevalvemehhanismis. Samuti peetakse asjakohaseks, et riikide järelevalveasutused vastutavad ka edaspidi tarbijate kaitse eest, kuigi komisjoni ettepanekus ei ole öeldud, kuidas lahendada võimalikke huvikonflikte ELi tasandil teostatava usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ja riikide järelevalveasutustele antud õiguste vahel.

1.7

Makrotasandi usaldatavusjärelevalvega seotud meetmete osas toetab komitee Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja EKPle olulisema rolli usaldamist integreerituma finantssüsteemi raames ning palub komisjonil täpsustada riikide asutuste ja EKP vahelise koostoimega seonduvat.

1.8

Komitee tervitab ettepanekut edendada vastavast soovist (opt in) teatanud euroalasse mittekuuluvate riikide kaasamist euroala riikidega võrdsete õigustega hõlpsamate ja atraktiivsemate menetluste kaudu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga.

1.9

Komitee peab vältimatuks luua tihedad sidemed Euroopa Keskpanga ja Euroopa Pangandusjärelevalve vahel, kuigi algusfaasis tekib kindlasti mõnevõrra kattuvusi. Seoses otsuste tegemisega on vaja põhjalikumalt analüüsida ja kaaluda hääletuskorra läbivaatamist, mille käigus tehtaks muudatusi Euroopa Pangandusjärelevalvet käsitlevas määruses ja suurendataks sõltumatule töörühmale antud otsustamisvõimu, et tasakaalustada nende liikmesriikide siseturu pangandushuvisid, kes ei osale ühtses järelevalvemehhanismis (kooskõlas Euroopa Ülemkogu 18. oktoobril 2012 vastu võetud järeldustega majandus- ja rahaliidu kohta), ning vältida euroala integratsiooni pidurdamise ohtu blokeerivate vähemuste abil. Oluline on vältida kahetasandilise turu tekkimist finantsteenuste sektoris, mistõttu komitee selle küsimuse ka tõstatas.

1.10

Samuti peavad EKP, Euroopa Pangandusjärelevalve ja ELi uued finantsjärelevalveasutused, sh nende sõltumatu töörühm, kaasama oma töösse kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige tarbijaühendused ja ametiühingud (2), säilitades nende ulatusliku sõltumatuse, läbipaistvuse ja vastupanuvõime poliitilisele survele.

1.11

Krediidiasutuste üle teostatava järelevalve üleandmise rütm ja Euroopa Pangandusjärelevalves – kelle ülesanne peaks olema regulatiivsete normide ja tehniliste standardite sidususe ja ühtlustamise tagamine, et laiendada nende reguleerimisala kogu ELile – tehtud asjaomased muudatused on sama tähtsad elemendid nagu pankadele esitatavad rangemad usaldatavusnõuded (3), meetmed hoiuste kaitsmise ühise süsteemi tugevdamiseks ja parandamiseks (4) ning ühtne kriisiohjamine pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse vahendite abil (5), et tugevdada Euroopa pangandussektorit ja vältida tulevast ülekanduvat mõju, sh investeerimispankade klientide võetud suuremast riskist tulenevat mõju. Komitee kutsub komisjoni üles seadma kõnealustele ühtsetele eeskirjadele konkreetsed ajalised ja pragmaatilised eesmärgid.

1.12

Komitee kutsub komisjoni üles esitama ajakava ja üksikasjalikku teavet ühtse kriisilahendusmehhanismi (6) ja teiste täpsustamist vajavate asjaomaste vahe-eesmärkide kohta, nagu ühiselt teostatavad järelevalvemeetmed võimalike kriisiolukordade ohjamiseks. See suurendaks pangandusliidu usaldatavust, muutes selle kogu ühtse turu ühiseks aluseks. Niiviisi võiks vältida olukordi, kus suhteliselt vähetähtsad pangakrahhid tekitavad piiriülest süsteemset kahju või umbusaldust, mis põhjustab hoiuste väljaviimist teise riiki, nõrgendades riiklikke pangandussüsteeme. Komitee pooldab seda, et ühtne järelevalvemehhanism saaks hiljem täita täiendavaid kriisiolukordade lahendamisega seotud ülesandeid. Ent järelevalve ja kriisilahendus peavad käima käsikäes, et vältida olukorda, kus liikmesriikidele jäävad kanda vastutus võimalike ELi tasandil tehtud otsuste eest pankade sulgemise kohta ja hoiuste väljamaksmisest tulenevad kulud.

1.13

Komitee kutsub ELi teisi institutsioone üles seaduse jõul ja mitte võimupositsiooni kasutades kaitsma aluspõhimõtteid, millele peavad tuginema kõik teisesed õigusaktid ja ELi õigustik. Õigusnormide järgimise taastamine on hädavajalikum euroalal, et fiskaalliidule tuginedes toetada pangandusliitu võlakirjade emissiooni ja eelarvevahendite ülekannete ühiste mehhanismide abil, et võidelda asümmeetrilist šokki tekitavate protsesside vastu, mille all euroriigid on viimastel aastatel üha rohkem kannatanud. Ühtset järelevalvemehhanismi võiks rahastada järelevalvemaksudest, mida peavad maksma pangad vastavalt järelevalve alla kuuluvate asutuste riskiprofiilile. Komitee arvates tuleks komisjonil koostada roheline või valge raamat selle kohta, kuidas rahastada pangandusliitu ka ühtlustatud viisil, et saaks teha otsuseid vajalike, ent praegu lahkhelide allikaks olevate finants- ja pangandustegevuse suhtes kehtestatavate maksude ja tasude kohta.

1.14

Pangandusliit oleks esimene samm selleks, et viia euroala ja kogu EL tõhusasse mõjuringi, mille abil parandada nende kavandamisel tehtud vead ja saada võimalus ühtsel turul jälle konkurentsivõimeliseks muutuda, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Rahvusvahelise Valuutafondi viimaste aruannete kohaselt õnnestub niiviisi vältida Basel III eeskirjade uuendamisest tuleneva varipangandusega seotud uuenduslike finantstoodete tulva. Komitee kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti uusi investeerimis- ja äripanganduse mudeleid, kuna varipangandus kaldub paljudes riikides olema olulisem kui tavapärane ja reguleeritud pangandus.

1.15

Komitee soovitab komisjonil ja ELi kaasseadusandjatel muuta kõnealune projekt finantsalast ja digitaalset kaasatust edendavaks vahendiks. Ühtse järelevalvemehhanismi eest vastutavad asutused peavad toimima vastutustundlikult ja alluma demokraatlikule kontrollile, mistõttu neil tuleb Euroopa Parlamendile oma juhtimistegevusest aru anda korrapäraselt või vastavalt taotlusele. See aitaks suurendada kõnealuste küsimuste poliitilist nähtavust ja kasvatada kodanike seas toetust ELi institutsioonidele.

1.16

Lõpetuseks olgu märgitud, et pangandusliidu mõjuala ei pea piirduma üksnes euroala ja kogu ELiga, vaid et pangandusliidul tuleb edendada oma koostöö- ja konkurentsivõime alaseid eesmärke eriti euro välismõju piirkondades ja ülejäänud maailmas.

2.1

1. jaanuaril 2011 alustas oma tegevust Larosière’i aruandes esitatud soovitustele tugineva määrusega (EL) nr 1093/2010 loodud Euroopa Pangandusjärelevalve, et reformida järelevalveasutuste struktuuri ning luua kolmest asutusest (Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)) koosnev integreeritud Euroopa süsteem ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB).

2.2

Samal ajal tugevdati alates 2010. aasta juulist tarbijakaitset ja usaldust finantsteenuste vastu pankadele (MEMO/10/318), investeerimisühingutele (MEMO/10/319) või kindlustusseltsidele kohaldatavate (MEMO/10/320) hoiuste tagamise skeemide abil ning alles 6. juulil 2012 teatas komisjon uutest kriisiohjamise meetmetest, millega soovitakse vältida tulevasi pankade maksevõimetuse taastamise tehinguid. Komisjon esitas kõnealuse järelevalveraamistiku oma 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ja seejärel tutvustas uue struktuuri üksikasju oma 27. mai 2009. aasta teatises „Euroopa finantsjärelevalve”. Mõlemad teatised said 19. juunil 2009 Euroopa Ülemkogu heakskiidu, mille kohaselt peaks süsteem aitama parandada riikide järelevalve kvaliteeti ja järjepidevust, tugevdada järelevalvet piiriüleste kontsernide üle ning kehtestada kõigi siseturul tegutsevate finantsasutuste suhtes kohaldatavad ühtsed eeskirjad. Seejuures rõhutati, et uued järelevalveasutused peaksid tegelema ka reitinguagentuuridega (selleks muudeti määrusega (EL) nr 513/2011 määrust (EÜ) nr 1060/2009).

2.3

Kõnealuse pikaleveniva reguleerimisprotsessi lõpuleviimiseks teeb komisjon oma teatises „Tegevuskava pangandusliidu poole liikumiseks” ettepaneku luua alusstruktuur ELi kõigi pankade ja muude finantsasutuste suhtes kohaldatavate ühtsete kõrgetasemeliste usaldatavusnõuete jaoks, allutades järelevalve-, kriisilahenduse ja hoiuste tagamise mehhanismid ühtsetele eeskirjadele.

2.4

Selleks palub komisjon leppida 2012. aasta lõpuks kokku viis põhimeedet. Neist kolm on seadusandlike aktide eelnõud, mille kohta komitee on juba arvamuse esitanud või arvamus on koostamisel: pankade kapitalinõuete kohaldamise tagamine („CRD4”) (7), hoiuste tagamise süsteeme käsitlev direktiiv ning direktiiv pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kohta. Ülejäänud kaht meedet koos nimetatud tegevuskavaga käsitletakse käesolevas arvamuses: tegemist on määrusega, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, ning teise määruse (EL) nr 1093/2010 muutmisega, et luua Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), mida on vaja selleks, et tõhustada kõnealuse asutuse ja tulevase üheainsa järelevalveasutuse vahelist kooskõlastamist ning tasakaalustada otsuste tegemine ühtses järelevalvemehhanismis osalevate ja sellest väljapoole jäävate riikide vahel eesmärgiga säilitada ühtse turu terviklikkus. Komisjon on teatanud ettepaneku esitamisest ühtse kriisilahendusmehhanismi loomiseks ja kriisilahendusvahendite kooskõlastamiseks kohe pärast kõnealuse viie meetme heakskiitmist.

2.5

Vaadeldav tegevuskava esitati ajal, mil eurol põhineva finantsintegratsiooni mudel oli end 2007. aastal alanud kriisi arvestades ammendanud. Euroopa aktsia- ja võlakirjade turgude kiire integreerimise tulemused haarasid kaasa ka pangandussektorid – suuremal määral hulgiturgude (pankadevaheline turg, väärtpaberistamine jne) puhul ning väiksemal määral laenude ja pangahoiuste jaeturgude puhul. Ent puhkenud kriisi olukorras mõjutasid jaeturge hiljutised suundumused hulgiturgude killustumise ja sellele järgneva taasriigistamise poole, mida stimuleeris ka asjaolu, et järelevalveasutused, kriisilahenduse raamistikud ja hoiuste tagamine on oma loomult endiselt riiklikud (8). Eriti kiiresti toimub võlaturgude taasriigistamine.

2.6

Euroalal on kriisi ning sellega kaasnenud SKP ja tööhõive vähenemise põhjustatud kohandused ja kokkuhoiukavad olnud palju ulatuslikumad. Nii teatas komisjoni president 23. oktoobril 2011 Euroopa juhtivatele poliitikutele, et EL kaotas kriisi tõttu kaks triljonit eurot oma majanduskasvus ajavahemikul 2007–2010 (9).

2.7

IMFi andmeil oli 2010. aasta lõpuks USAs ja seitsmes Euroopa riigis taastatud peaaegu üks kolmandik riigisektori vahenditest, mida oli kriisi puhkemisest alates kasutatud pankade päästmiseks (1,8 triljonit dollarit 5,2 triljonist). Ülejäänud vahendid peaks olema võimalik peaaegu täiel määral tagasi saada lähiaastate jooksul maksude ja teiste algatuste abil eeldusel, et seda ei takista uue, riigivõlaga seotud panganduskriisi põhjustatud teise majanduslanguse mõju.

2.8

Tegevuskavas määratakse kindlaks konkreetsed tähtajad euroalal teostatava järelevalve jõustumiseks (10), mis aga ei pea täielikult paika ühtse järelevalvemehhanismi ja ühtse kriisilahendusmehhanismi suhtes, kuigi komisjon peab esimest neist eriti oluliseks olukorra stabiliseerimise seisukohast ja pankade otsese rekapitaliseerimise eeltingimuseks Euroopa stabiilsusmehhanismi abil.

2.9

Pangandusliidu loomise protsessi lõpuleviimiseks tuleb ilmtingimata kiirendada ja tugevdada järgmisi komisjoni poolt juba käivitatud algatusi: varipanganduse süsteemi reguleerimine (IP/12/253), reitingute usaldatavuse tugevdamine (IP/11/1355), riskifonde reguleerivate eeskirjade karmistamine (IP/09/669), katteta müük (IP/10/1126) ja tuletisinstrumendid (IP/10/1125), pankade vastutustundetute tasustamistavade peatamine (IP/09/1120) ning auditi (IP/11/1480) ja raamatupidamise (IP/11/1238) sektorite reformimine. Samuti on hädavajalik järgida komitee esitatud soovitusi maksuparadiiside likvideerimise kohta (11).

3.1

Kriisist põhjustatud üha suuremad kulud Euroopa Liidus (12) on süvendanud eri osapoolte vahelist ebavõrdsust ja ebasümmeetrilisust, mis on esile kutsunud tõhususe kadu sellistes olulistes (ja aluslepingutega toetatud) poliitikavaldkondades nagu raha-, kaubandus-, ühtekuuluvus- ja säästlikkuse poliitika. Samuti on selle tagajärjel killustunud finants- ja pangandusturud ning kaugemale on libisenud strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv ning tõhusam majandusjuhtimine (13). Samal ajal kui mõned vähesed riigid on oma intressikoormust kahandanud, tõusid tõsisema finantskriisi ja suurema võlaga riikides avaliku sektori intressikulud märkimisväärsel määral ning nad on pidanud alandama avaliku sektori palku, pensione, haridus- ja tervishoiukulutusi ning investeeringuid tehnilisse ja sotsiaalsesse infrastruktuuri (14).

3.2

Demokraatlike menetluste vajalik täiustamine peab olema kooskõlas pangandusliidu eesmärgiga lihtsustada säästude ja investeeringute vahelist vahendust, mis on panganduse põhiülesanne ja millega käib kaasas tehnilise tõhususe ja vahendite eraldamise tõhususe kontroll, misläbi aidatakse kaasa ELi õiguspõhimõtetele ning tegeletakse kõigi kodanike vabaduste ja huvidega.

3.3

Kuigi kriisi algusaegadest peale on võetud palju meetmeid selleks, et hoida ära finantsasutuste vastase usaldamatuse levimist euroala riikide valitsemissektori võlale, ei ole suudetud sellest nõiaringist siiski veel välja murda. Majandusteooria soovitab selleks, et finantsasutused hakkaksid taas täitma oma ülesannet olla vahendajaks säästude ja investeeringute vahel, võtta kasutusele positiivseid, mitte negatiivseid ümberjaotavaid poliitikameetmeid, nagu võlakirjade emissiooni ja eelarvevahendite ülekannete ühised mehhanismid, et võidelda asümmeetrilist šokki tekitavate protsesside vastu (15).

3.4

Läbipaistvuse edendamise ja maailma finantssüsteemis levivate riskide vähendamise ülesanne, mida soovitavad oma hiljutistes aruannetes IMF ja Maailmapank, ühildub väga hästi finantsalase ja digitaalse kaasatuse edendamise ning tarbijate õiguste kaitse ülesandega, mille EL on endale võtnud ja mida on tugevdatud strateegiaga „Euroopa 2020”.

3.5

Lõppkokkuvõtteks peavad demokraatliku kontrolli meetmed aitama edendada mitte ainult vastamist aluslepingutele ja põhimõtetele, vaid ka viima pangandusliidu kooskõlla strateegiaga „Euroopa 2020”, mis on meie poliitilise projekti tuleviku jaoks hädavajalik.

4.1

Komitee peab komisjoni väljapakutud tegevuskava asjakohaseks panuseks Euroopa Liidu valitsemistavasse ning toetab vajadust kõnealuse kahe uue kiireloomulise õigusakti järele, samuti järgmiste väljakuulutatud meetmete järele, mis on tarvilikud ületamaks usaldamatust euro vastu ja taastamaks usku ELi tulevikku.

4.2

Ühtse järelevalvemehhanismi peamine eesmärk peab olema saavutada pangandusasutuste tsentraliseeritud järelevalve, mis oleks praegu liikmesriikide ametiasutuste võrgustiku poolt teostatavast järelevalvest tõhusam. Lisaks tuleb selle tegevus kooskõlastada ühtse kriisilahendusmehhanismiga, et vältida panga likvideerimise otsusega seotud poliitilisi aspekte.

4.3

Nende paljude põhjuste seas, miks Euroopa Keskpank on kõnealuse järelevalve tsentraliseerimiseks kõige sobivam, on keskpanga võrgustiku olemasolu, tema sõltumatus ja asjaolu, et keskpank allub Euroopa Liidu toimimise lepingule, mistõttu ei ole vaja seda kvaliteetse järelevalve saavutamiseks reformida.

4.4

Komitee toetab kavatsust jätta riikide järelevalveasutuste pädevusse rahapesu ja terrorismi vastane võitlus, nagu märgitakse direktiivis 2005/60/EÜ (16), ning samuti kolmandate riikide krediidiasutuste järelevalve. Ent komitee kutsub üles jätma ühtsest kriisilahendusmehhanismist välja riigid, kes eri põhjustel direktiivi korralikult ei kohalda. Samuti tuleks tsentraliseeritud järelevalve ülesande lihtsustamiseks kohandada kiiresti asjaomaste riiklike keskpankade põhikirju, et tagada teabe takistusteta voolamine.

4.5

Uutele asutustele tuleb kehtestada hääletamissüsteem, mis välistab selliste liikmete osalemise, kelle puhul võib hääletamisel esineda huvide konflikt. Kõrgemal ametikohal töötavate isikute sõltumatust ja vastutust tuleb tugevdada sanktsioonidega nende suhtes, kes ei täida oma kohustusi, sest selline tegevusetus võib tekitada kahju pankadele ja finantssüsteemi nõuetekohasele toimimisele, kuid ka majandusele, ettevõtetele ja kodanikel

4.6

Finantstööstus reageerib uuele õigusraamistikule sellega, et töötab välja uuenduslikke tooteid, mis hiilivad uutest õigusnormidest mööda. IMF hoiatab oma hiljutistes aruannetes uue finantsuuenduste laine eest, mis mõnel puhul on sarnane praeguse kriisi põhjustanud lainega. Seepärast tuleb tsentraliseeritud järelevalve kulude juures arvestada eri ettevõtjate riskiprofiiliga, et mitte kahjustada ettevõtteid, mis nimetatud tavasid ei järgi.

4.7

Seepärast hoiatab komitee varipanganduse ELis levimise kindla ohu eest, mis oleks taas ranges vastuolus nii finantssektori ülesannetega kui ka Euroopa kodanike põhimõtete, väärtuste ja õigustega.

4.8

Euroopa uus pangandusliit peaks oma võimaluste paremaks ärakasutamiseks tegema tihedamat koostööd teiste juba olemasolevate liitudega, et kasutada paremini ära oma finantsasutuste, eeskätt kõige üleilmsemate finantsasutuste võimalusi, ning tegema koostööd eelkõige kõige lähedasemate ja euroga juba seotud või sellest sõltuvate aladega (otseselt või kaudselt on euro kasutusel juba enam kui 50 riigis).