20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 371/5

A.

arvestades, et Euroopa Liit on kindlalt pühendunud surmanuhtluse ülemaailmsele kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte üldise aktsepteerimise poole;

B.

arvestades, et EL on surmanuhtluse vastases võitluses maailmas juhtival positsioonil ning tema tegevus selles vallas on inimõiguste alases välispoliitikas esmatähtsal kohal; arvestades, et EL on ka peamine rahaline toetaja kogu maailma kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes teevad jõupingutusi surmanuhtluse kaotamiseks;

C.

arvestades, et surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule, ning arvestades, et surmamõistva otsusega kaasnevad kinnipidamistingimused kujutavad endast piinamisakti, mis on inimõigusi austavatele riikidele vastuvõetamatu;

D.

arvestades, et paljud uuringud on tõestanud, et surmanuhtlusel ei ole mingit seost vägivaldsete kuritegude arvuga;

E.

arvestades, et tõendid näitavad, et surmanuhtlus puudutab eelkõige ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi;

F.

arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsiooni 6. ja 13. protokolli sätted keelavad Euroopa Nõukogu liikmesriikidel surmanuhtlust kohaldada;

G.

arvestades, et EL püüab saavutada kolmandate riikide poolt surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamist ja edaspidi surmanuhtluse kaotamist ning asjaomaste rahvusvaheliste ÜRO ja muude õigusaktide, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli (mille eesmärgiks on surmanuhtluse kaotamine) ratifitseerimist;

H.

arvestades, et surmanuhtluse kaotamine on üks prioriteetseid teemasid abi andmisel Euroopa demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendist, millest on alates 1994. aastast rahastatud üle 30 projekti kõikjal maailmas kogusummas üle 15 miljoni euro;

I.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist peab Euroopa Parlament andma oma nõusoleku kaubanduslepingute ja üldisemalt rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele kolmandate riikidega;

J.

arvestades, et Rahvusvahelisele Kriminaalkohtu statuut ning Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu, Rwanda asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtu, Sierra Leone erikohtu, Dili (Ida-Timor) raskete kuritegude erikohtu ja Kambodža kohtu erakorralise kolleegiumi statuudid välistavad surmanuhtluse sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest, mis on kõige raskemad rahvusvahelisele üldsusele murettekitavad kuriteod, millele laieneb nende jurisdiktsioon;

K.

arvestades, et ÜRO Peaassamblee võttis 2007. ja 2008. aastal vastu ajaloolised resolutsioonid 62/149 ja 63/168, milles nõutakse ülemaailmset hukkamiste moratooriumi ja surmanuhtluse kaotamist, ning rõhutab sellega seoses asjaolu, et seda resolutsiooni toetavate riikide arv on suurenenud ning et seetõttu võeti resolutsioon 63/168 vastu ülekaaluka häälteenamusega – 106 poolt- ja 46 vastuhäält ning 34 erapooletut;

L.

arvestades, et neljas surmanuhtluse vastane maailmakongress, mis toimus Genfis 2010. aasta veebruaris, tegi pöördumise surmanuhtluse de facto kaotanud riikide poole, et nad kaotaksid surmanuhtluse ka seadusega ja lisaksid surmanuhtluse üldise kaotamise küsimuse oma rahvusvahelistesse suhetesse, ning et rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid toetaksid surmanuhtluse üldist kaotamist hukkamiste moratooriumi nõudvate resolutsioonide vastuvõtmisega;

M.

arvestades, et maailmas on surmanuhtluse seadusega või praktikas kaotanud 154 riiki, kellest 96 riiki on selle kaotanud kõigi kuritegude puhul, 8 riiki on surmanuhtluse säilitanud erakorraliste kuritegude puhuks, nagu sõjakuriteod, 6 riiki on kehtestanud hukkamiste moratooriumi ja 44 riiki on praktikas surmanuhtluse kaotanud (s.o riigid, mis ei ole hukkamisi täide viinud vähemalt 10 aasta jooksul, või riigid, mis on ennast sidunud kohustusega surmanuhtlust mitte kohaldada);

N.

arvestades, et rohkem kui 100 surmanuhtluse säilitanud riiki ei vii surmanuhtlust täide noorte õigusrikkujate puhul; rõhutades siiski, et väike arv riike jätkab lapsõigusrikkujate hukkamist, rikkudes sellega jämedalt rahvusvahelist õigust, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõiget 5; rõhutades eriti, et Iraanis on kinnipeetud alaealiste arv kõige suurem;

O.

arvestades, et kinnitatud andmetel on praegu maailma eri paigus surmamõistetute kambris või ootab surmanuhtluse täideviimist mitukümmend Euroopa kodanikku, ning rõhutades sellega seoses hädavajadust kindlustada ja tugevdada Euroopa reaktsiooni Euroopa kodanike võimalikule hukkamisele;

P.

arvestades, et Venemaa Föderatsiooni riigiduuma esimees Boris Grõzlov ütles 23. märtsil 2010 Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee seirekomitee liikmetega Moskvas peetud kohtumisel, et Venemaa ei ole ratifitseerinud Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta riigis valitseva terrorismiohu tõttu;

Q.

tundes heameelt asjaolu üle, et Kõrgõzstani parlament ratifitseeris 11. veebruaril 2010. aastal kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli surmanuhtluse kaotamise kohta ning et Kõrgõzstani vahevalitsus avalikustas 21. mail 2010 põhiseaduse lõpliku eelnõu, milles muu hulgas keelatakse surmanuhtlus ja mis nüüdseks on vastu võetud;

R.

arvestades, et maailmas on surmanuhtluse säilitanud 43 riiki ning kõige rohkem hukkamisi viiakse täide Hiinas, Iraanis ja Iraagis; arvestades, et ainuüksi Hiinas viidi täide 5 000 hukkamist ehk 88 % kogu maailma hukkamistest; Iraanis hukati vähemalt 402 inimest, Iraagis vähemalt 77 ja Saudi Araabias vähemalt 69;

S.

arvestades, et Iraan kohaldab surmanuhtlust ikka veel kividega surnuks viskamise teel, mis on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolliga;

T.

arvestades, et Põhja-Korea ametivõimud korraldavad järjepidevalt riiklikke tapmisi ning kohtusüsteem allub riigile ja surmanuhtlust kohaldatakse paljude riigivastaste kuritegude puhul, surmanuhtluse kohaldusala laiendatakse karistusseadustikuga pidevalt ning kodanikke, sh lapsi sunnitakse osalema avalikel hukkamistel;

U.

arvestades, et Jaapani vange ning nende sugulasi ja advokaate hoitakse saatusliku päeva suhtes teadmatuses;

V.

arvestades, et Iraagi presidendinõukogu kinnitas hiljaaegu surmanuhtluse vähemalt 900 vangile, kelle seas on ka naisi ja lapsi;

W.

rõhutab, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kes ikka veel viib surmanuhtlusi reaalselt täide; juhib tähelepanu sellele, et nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kui ka Euroopa Liit on korduvalt esitanud Valgevenele tungiva nõudmise surmanuhtlus kaotada; arvestades, et kuna andmed surmanuhtluse kohta on Valgevenes salastatud, tekitab kohtupidamise erapooletus tõsist muret, ning et kriminaalmenetluse seadustiku alusel viiakse surmanuhtlus täide mahalaskmise teel kinniste uste taga ning kinnipidamiskoha administratsioon teavitab hukkamisest kohtunikku, kes omakorda teavitab sugulasi; arvestades, et hukatud isiku surnukeha ei anta sugulastele matmiseks välja ning matmispaika ei avaldata;

X.

arvestades, et Ameerika Ühendriikide 50 osariigist on surmanuhtlus seaduslik 35 osariigis, kuigi 4 nendest ei ole hukkamisi alates 1976. aastast täide viinud; arvestades, et 2007. aasta septembrist kuni 2008. aasta maini kehtinud de facto moratooriumi lõppemise järel suurenes 2009. aastal hukkamiste arv 52ni, vaatamata sellele et Ameerika Ühendriikides määratud surmanuhtluste arv vähenes seitsmendat aastat järjest, kahanedes 106ni;

Y.

olles rahul asjaoluga, et mõned osariigid, sealhulgas Montana, New Mexico, New Jersey, New York, Põhja-Carolina ja Kentucky on astunud samme surmanuhtluse piiramiseks selliste meetmetega nagu hukkamiste moratoorium või kaotamine, ning mõistes samas hukka Teresa Lewise hukkamise Virginia osariigis ja Holly Woodi hukkamise Alabama osariigis hoolimata tõenditest, et mõlemad olid vaimselt alaarenenud isikud, ning juhtides tähelepanu hukkamist ootavale Mumia Abu-Jamalile Pennsylvania ning Troy Davisele Georgia osariigis,

1.

kinnitab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab suurendada inimväärikust ja edendada inimõigusi;

2.

mõistab hukka kõik hukkamised sõltumata nende toimumise kohast; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid jõulisemalt ÜRO resolutsiooni, mis käsitleb ülemaailmset hukkamiste moratooriumi, et kaotada surmanuhtlus täielikult kõigis riikides, kus seda ikka veel kohaldatakse; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma meetmeid surmanuhtluse jätkuvaks piiramiseks ja nõuab, et hukkamistel järgitaks rahvusvahelisi miinimumnõudeid; on sügavalt mures, et surmanuhtlust kohaldatakse ka alaealiste ja vaimu- või intellektipuudega isikute suhtes, ning nõuab, et surmanuhtluse kohaldamine selliste isikute suhtes viivitamatult ja jäädavalt lõpetataks;

3.

nõuab tungivalt, et ELi kasutaks töös surmanuhtluse kaotamise nimel kõiki olemasolevaid diplomaatilisi vahendeid ja toetaks koostööd;

4.

kutsub surmanuhtlust rakendavaid riike üles kehtestama hukkamistele viivitamatult moratooriumi; innustab selliseid riike nagu Hiina, Egiptus, Iraan, Malaisia, Sudaan, Tai ja Vietnam avaldama ametlikku statistikat surmanuhtluse kasutamise kohta nendes riikides; nõuab ühtlasi tungivalt, et Põhja-Korea lõpetaks viivitamatult ja jäädavalt avalikud hukkamised;

5.

kutsub Jaapanit üles oma surmanuhtluse süsteemile valgust heitma;

6.

palub riikidel, kes ei ole surmanuhtlust veel kaotanud, pidada kinni tagatistest, mis kaitsevad surmanuhtluse täideviimist ootavate inimeste õigusi vastavalt ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu tagatistes sätestatule; kutsub nõukogu ja komisjoni üles julgustama riike, kes ei ole veel allkirjastanud ja ratifitseerinud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, seda tegema, ning julgustama liikmesriike, kes ei ole allkirjastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse kohta, seda tegema;

7.

kutsub OSCE liikmesriike, eelkõige USAd ja Valgevenet üles kehtestama hukkamistele viivitamatult moratooriumi;

8.

kutsub Kasahstani ja Lätit muutma oma õigusaktide sätteid, mis ikka veel võimaldavad teatavate kuritegude eest karistada erandkorras surmanuhtlusega;

9.

soovitab tungivalt ELi liikmesriikidel ja ÜRO Peaassamblee 2007. ja 2008. aasta resolutsioonide kaastoetajatel esitada ÜRO Peaassamblee 65. istungjärgul tugevdatud regioonidevahelise koalitsiooni raames kolmas surmanuhtluse teemalise resolutsiooni, milles tuleks käsitleda eelkõige järgmisi küsimusi:

10.

kutsub OSCE liikmesriike üles julgustama demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood ja OSCE missioone korraldama koostöös Euroopa Nõukoguga eelkõige massiteabevahenditele, täitevasutuste ametnikele, poliitikakujundajatele ja üldsusele suunatud surmanuhtlusevastaseid teavituskampaaniaid;

11.

kutsub surmanuhtlust kohaldavaid OSCE liikmesriike üles vastavalt OSCE seatud kohustustele käsitlema surmanuhtlust puudutavat teavet läbipaistvalt ning avaldama surma mõistetud või hukatud isikute isikuandmed ja surmanuhtluse kohaldamise statistika;

12.

nõuab nõukogult ja komisjonilt eelkõige Euroopa välisteenistuse loomist arvestades tervikliku ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluspoliitika suuniseid seoses kümnete kindlaks tehtud Euroopa kodanikega, kes ootavad kolmandates riikides surmanuhtluse täideviimist – suunised peaksid sisaldama tugevdatud mehhanisme identifitseerimissüsteemi, õigusabi andmise, ELi õigusliku sekkumise ja diplomaatiliste esinduste jaoks;

13.

toetab lisaks selliste surmanuhtluse kaotamise nimel töötavate valitsusväliste organisatsioonide tegevust nagu Hands Off Cain (Käed Eemale Kainist), Amnesty International, Penal Reform International, World Coalition Against the Death Penalty (Ülemaailmne Koalitsioon Surmanuhtluse Vastu) ja International Helsinki Federation for Human Rights (Inimõiguste Rahvusvaheline Helsingi Föderatsioon), Sant’Egidio ja Reprieve; pooldab ja toetab inimõigusi käsitleval, ELi ja valitsusväliste organisatsioonide 12. foorumil antud soovitusi ELi vahendite kohta surmanuhtlusevastases võitluses;

14.

võtab enda peale surmanuhtluse küsimuse järelevalve, konkreetsete juhtude tõstatamise asjaomaste riiklike ametivõimude ees ning surmanuhtlust kohaldavates riikides võimalike algatuste ja ühekordsete missioonide küsimuse kaalumise, et nõuda valitsustelt hukkamiste moratooriumi kehtestamist, eesmärgiga surmanuhtlus edaspidi täielikult kaotada;

15.

nõuab, et nõukogu ja komisjon lepingute sõlmimisel ikka veel surmanuhtlust kohaldavate riikidega või riikidega, kes ei ole surmanuhtluse kaotamiseks moratooriumile alla kirjutanud, tungivalt soovitaksid neil seda teha;

16.

nõuab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresident ja liikmesriigid kõneleksid jätkuvalt ühel häälel ning peaksid silmas, et käesoleva resolutsiooni poliitiline põhisisu peab olema ülemaailmse moratooriumi kehtestamine, mis oleks oluline samm surmanuhtluse kaotamise suunas;

17.

kustub eelkõige liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti üles näitama, et surmanuhtluse kaotamine on talle poliitiliselt esmatähtis, ning võtma surmanuhtluse küsimuse poliitilises suhtluses surmanuhtlust kohaldavate riikidega pidevalt teemaks ja korrapäraselt sekkuma isiklikult nende isikute nimel, keda ähvardab peatne hukkamine;

18.

tuletab meelde, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb ELi inimõiguste poliitika üheks põhieesmärgiks; on seisukohal, et see eesmärk saavutatakse üksnes riikidevahelise tiheda koostöö, hariduse, teadlikkuse suurendamise, tõhususe ja tulemuslikkuse kaudu;

19.

toetab seetõttu piirkondlikku koostööd; juhib tähelepanu sellele, et näiteks Mongoolia kehtestas 2010. aasta jaanuaris hukkamiste moratooriumi, mille tulemusel on mitmed surmanuhtlust kohaldavad riigid hakanud kahtlema, kas selline karistusviis on põhiseadusega kooskõlas;

20.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles selgitama, kuidas on võimalik ELi inimõiguste poliitika praeguse läbivaatamise käigus parandada surmanuhtluse küsimust käsitlevate ELi suuniste rakendamist ja tõhusust, eelkõige seoses suuniste kavandatud läbivaatamisega 2011. aastal;

21.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama ülemaailmset ja Euroopa surmanuhtluse vastast päeva selleks, et muude küsimuste hulgas juhtida tähelepanu Sakineh Mohamadi Ashtiani, Zahara Bahrami, Mumia Abu-Jamali, Troy Davise, Oleg Griškovstovi, Andrei Burdõko, Ebrahim Hamidi, Suliamon Olyfemi ja Siti Zainab Binti Duhri Rupa juhtumile;

22.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.