15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/11

A.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 7.–9. detsembri 2000. aasta Nice'i kohtumisel seati ELi eesmärgiks saavutada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse otsustav ja mõõdetav vähenemine 2010. aastaks; arvestades, et selle eesmärgi poole liikumist tuleks hoogustada;

B.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni kohtumisel lepiti kokku kaotada laste vaesus Euroopas aastaks 2010;

C.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 7.–9. detsembri 2000. aasta Nice'i kohtumisel kutsuti liikmesriike üles tagama järelmeetmeid 1992. aasta soovitusele sotsiaalkaitse süsteemidele antavate minimaalselt tagatud vahendite kohta;

D.

arvestades, et nõukogu soovituses 92/441/EMÜ tunnustatakse inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

E.

arvestades, et ühenduse 1989. aasta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartas tunnustatakse töötajate õigust õiglasele palgale; arvestades, et 1993. aastal märkisid Euroopa Parlament ja komisjon vajadust kooskõlastatud miinimumpalga poliitika järele, et rakendada töötajate õigust palgale, mis on piisav neile inimväärse elatustaseme tagamiseks;

F.

arvestades, et 2001. aastal, kui EL võttis kohustuse võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, elas ELis madala sissetuleku piiril 55 miljonit inimest (15 % EL-15 elanikkonnast); arvestades, et 2005. aastaks oli see arv tõusnud 78 miljonile (16 % EL-25 elanikkonnast);

G.

arvestades, et pidev sugudevaheline palgaerinevus seab naised vaesusest pääsemisel halvemasse olukorda;

H.

arvestades, et sotsiaaltoetuste täieliku puudumise korral kasvaks ELis vaesuse oht, eriti naiste puhul, 16 %lt 40 %ni, või 25 %ni, kui mitte arvestada pensionimakseid;

I.

arvestades, et naiste lühem, aeglasemalt edenev ja halvemini tasustatud tööalane karjäär mõjutab samuti nende vaesusesse sattumise ohtu, eriti enam kui 65 aasta vanuste naiste puhul (21 % ehk 5 protsendipunkti rohkem kui meestel);

J.

arvestades, et lapsed ja noored moodustavad ligi kolmandiku liidu elanikkonnast ja vaesuse ohus elab 19 miljonit last, kellest paljud elavad perekonna vaesuse tõttu oma vanematest lahus; arvestades keerukaid seoseid vaesuse, lapsevanemaks olemise ja laste heaolu vahel erinevates sotsiaalsetes oludes, sealhulgas laste kaitsmisel igat liiki väärkohtlemise eest;

K.

arvestades, et eelkõige äärmine vaesus ja sotsiaalne tõrjutus kujutavad endast kõikide inimõiguste rikkumist;

L.

arvestades, et suur osa liidu elanikkonnast on sotsiaalselt tõrjutud, kuna viiest inimesest üks elab nõuetele mittevastaval elamispinnal ja iga päev otsib umbes 1,8 miljonit inimest peavarju kodutute varjupaikades, 10 % kuulub leibkondadesse, kus keegi ei tööta, pikaajalise töötuse määr läheneb 4 %le, 31 miljonit töötajat ehk 15 % saavad väga madalat palka, 8 % ehk 17 miljonit töötajat elavad vaatamata töökoha olemasolule vaesuse ohus, kooli jätab varakult pooleli üle 15 % õpilastest ning endiselt püsib digitaalne lõhe (44 %l ELi elanikkonnast puuduvad igasugused interneti- või arvutialased oskused);

M.

arvestades, et vaesus ja ebavõrdsus mõjutavad naisi suuremal määral; arvestades, et naiste keskmine sissetulek moodustab vaid 55 % meeste omast; arvestades, et vaesus mõjutab vanemaid naisi tugevasti ja ebaproportsionaalselt rohkem; arvestades, et kõrgekvaliteediliste teenuste kättesaamatus suurendab lubamatult palju naiste vaesuseriski;

N.

arvestades, et piirkondlikel ja kohalikel asutustel on juba olulised kohustused osutada üldiseid avalikke teenuseid ja pakkuda hüvitisi, olles samal ajal riigieelarve piirava surve all;

O.

arvestades, et lastesse ja noortesse investeerimine aitab tõsta kõigi majanduslikku heaolu ja vaesuse nõiaringist välja murda ning et lastele elus avanevate võimaluste kaitseks tuleb probleeme ennetada või sekkuda kohe, kui need on kindlaks tehtud;

P.

arvestades, et vaesust ja töötust on seostatud halva tervise ja tervishoiuteenuste puuduliku kättesaadavusega, tingituna sellistest teguritest nagu vilets toit, halvad elamistingimused ebasoodsates elamispiirkondades, normidele mittevastavad eluasemed ja stress;

Q.

arvestades, et ebavõrdsuse, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja võimaluste puudumise mõjud on vastastikku seotud ning nõuavad ühtset strateegiat liikmesriikide tasandil, mis keskenduks sissetulekute ja jõukuse suurendamise kõrval ka sellistele küsimustele nagu tööhõive, hariduse, tervishoiuteenuste, infoühiskonna, kultuuri ja transpordi ning tulevaste põlvkondade võimaluste kättesaadavus;

R.

arvestades, et tulu ja elamistingimusi käsitleva Euroopa Liidu statistika (EU-SILC) kohaselt suurenes aastatel 2000–2005 tulude suhteline ebavõrdsus (S20/S80 suhe) ELis märkimisväärselt, 4,5-lt 4,9-le, nii et 2005. aastal olid Euroopa Liidu kõige jõukama 20 % elanike tulud ülejäänud 80 % elanikkonna tuludest peaaegu 5 korda suuremad;

S.

arvestades, et vanglakaristus ilma piisava rehabilitatsiooni ja haridusvõimalusteta tekitab tihti vaid täiendavat sotsiaalset tõrjutust ja töötust;

T.

arvestades, et 16 % kogu liidu töötavast elanikkonnast on mingi puudega (Eurostat 2002); arvestades, et puuetega (sealhulgas vaimse puudega) inimeste, mõningate eakate inimeste ja vähemusrahvuste esindajate töötuse tase kogu liidus on endiselt lubamatult kõrge; arvestades, et 500 000 puudega inimest elab endiselt kinnistes hooldekodudes,

1.

tervitab komisjoni lähenemist aktiivsele sotsiaalsele kaasamisele; on seisukohal, et aktiivse sotsiaalse kaasamise poliitika kõikehõlmavaks eesmärgiks peab olema põhiõiguste rakendamine, et võimaldada inimestel elada väärikalt ning osaleda ühiskonnas ja tööturul;

2.

on seisukohal, et aktiivse sotsiaalse kaasamise põhimõtted peavad avaldama otsustavat mõju vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele nii töötavate inimeste („töötavad vaesed”) kui ka töötute seas; nõustub komisjoniga, et terviklikum lähenemisviis aktiivsele sotsiaalsele kaasamisele peaks tuginema järgmistele ühistele põhimõtetele:

3.

on seisukohal, et nõukogu soovitust 92/441/EMÜ tuleb laiendada ja kaasajastada, pidades silmas liidu sotsiaalse tegelikkuse hindamise põhjal valminud kokkuvõtte tulemusi ja selles kavandatud terviklikku lähenemisviisi aktiivsele kaasamisele, ning et kõnealuses soovituses tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta ka demograafiliste muutuste ning teadmiste- ja teenustepõhise majandusega seotud uute sotsiaalsete riskide ilmnemist;

4.

toetab komisjoni seisukohta, et terviklikum lähenemisviis aktiivsele kaasamisele peaks tähendama ka erilise tähelepanu pööramist laste vaesuse kaotamisele, ebavõrdsuse kaotamisele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja tulemuslikkuse osas, riikliku ja erapensioni ning pensionileminekuga seotud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele ning korraliku ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse pakkumisele;

5.

juhib tähelepanu sellele, et küll enamikul, kuid mitte kõigil EL-27 liikmesriikidel on olemas riiklikud miinimumpalga skeemid; soovitab liikmesriikidel sotsiaalse kaasamise huvides pakkuda inimestele miinimumpalga skeeme, ja nõuab neilt tungivalt omavahel vastavate heade tavade vahetamist; tunnistab, et sotsiaalabi andmise korral on liikmesriikidel kohustus tagada, et kodanikud teavad oma õigusi ja oskavad neid kasutada;

6.

kahetseb sügavalt, et mõned liikmesriigid ei näi pidavat oluliseks nõukogu soovitust 92/441/EMÜ, milles tunnustatakse inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

7.

nõustub komisjoniga, et enamikus liikmesriikides jääb sotsiaalabi suurus juba allapoole vaesuspiiri; nõuab kindlalt, et sissetulekutoetuse kavade keskne eesmärk peab olema aidata inimestel vaesusest välja tulla ning võimaldada neil elada inimväärset elu; palub komisjonil uurida küsimust, kas kõigile tingimusteta baassissetuleku tagamine võiks olla vaesusevastases võitluses tulemuslik abinõu;

8.

kutsub komisjoni üles esitama üksikasjalikku aruannet selle kohta, kas sotsiaalhoolekande tagamine liikmesriikides (näiteks miinimumpalga skeemid ja nendega seonduvad hüvitised, töötu abiraha, invaliidsus- ja toitjakaotuspension, kohustuslikud ja täiendavad pensioniskeemid, ennetähtaegselt pensionile jäämise hüvitised) pakuvad Euroopa Liidu vaesuspiirist (60 % riigi ühtlustatud mediaansissetulekust) suuremat sissetulekut;

9.

soovitab komisjonil kaaluda elatusmiinimumi ja elukalliduse (kaupade ja teenuste ostukorv) ühtse arvutamismeetodi kehtestamist, et tagada vaesuspiiri võrreldav mõõtmine ning määrata kindlaks vajaliku sotsiaalse sekkumise kriteeriumid;

10.

juhib tähelepanu sellele, et naisi ohustab äärmisse vaesusesse langemine rohkem kui mehi; juhib tähelepanu, et Euroopa ühiskondades jätkuv suundumus vaesuse feminiseerumisele näitab, et praegune sotsiaalkaitsesüsteemide raamistik ja liidu sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika ei ole kujundatud vastavalt naiste vajadustele või naiste töö eripäradele; rõhutab asjaolu, et naiste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas nõuab konkreetseid, mitmetahulisi ja sooliselt diferentseeritud poliitikameetmeid;

11.

kinnitab, et piisava miinimumsissetuleku tagamise skeemid on sotsiaalsel õiglusel ja kõigile võrdsetel võimalustel rajaneva Euroopa Liidu üks põhilisi eeltingimusi; kutsub liikmesriike üles tagama piisavat miinimumsissetulekut töötaoleku või töökoha vahetuse ajal, pöörates erilist tähelepanu naiste rühmadele, kellel on lisakohustusi;

12.

kutsub nõukogu kokku leppima ELi miinimumsissetulekuskeemide ning osamakseliste asendussissetulekuskeemide sihteesmärgis, mis pakuks sissetulekutoetust vähemalt 60 % ulatuses riigi ühtlustatud mediaansissetulekust, ning seejärel kõigi liikmesriikide jaoks kokku leppima selle sihtmärgi saavutamise ajakavas;

13.

on seisukohal, et naised on meestega võrreldes suuremas vaesusesse sattumise ohus, eriti vanemas eas, sest sotsiaalkindlustussüsteemide aluseks on tihtipeale pideva tööstaaži põhimõte; nõuab individualiseeritud õigust piisavale miinimumsissetulekule, mis ei sõltuks tööpanusest;

14.

on seisukohal, et töötavate inimeste vaesus näitab töötingimuste ebaõiglust, ning nõuab keskendumist sellise olukorra parandamisele nii, et töötasu üldiselt ja eriti miinimumpalk – olgu see siis õigusnormidega või kollektiivlepinguga ette nähtud – oleks selline, et takistaks töötavate inimeste vaesust ja suudaks tagada inimväärse elatustaseme;

15.

kutsub nõukogu üles kokku leppima ELi miinimumpalkade sihteesmärgis (õigusnormid, kollektiivlepingud riiklikul, piirkondlikul ja sektori tasandil), mille suurus oleks vähemalt 60 % vastavast (riigi, sektori jne) keskmisest palgast, ning kõigi liikmesriikide jaoks selle saavutamise ajakavas;

16.

juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalse kaasamise hõlbustamiseks tuleks miinimumsissetuleku skeeme täiendada tugimeetmete paketiga, mis hõlmaks selliseid sotsiaalse kaasamise valdkondi nagu näiteks eluase, hariduseks, koolituseks, kutse- ja elukestvaks õppeks antav toetus, usaldusväärse majandusjuhtimise ja sissetulekutoetuse kavad, et aidata katta üksikisikute ja leibkondade ning eelkõige üksikute inimeste, üksikvanemaga perede ja suurperede vastavaid kulusid nende eluliste vajaduste ja elukestva õppega seotud vajaduste rahuldamiseks;

17.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi oma tihtipeale keerukad ja segased sissetulekutoetuse skeemid, olenemata nende eripärast (miinimumsissetulekuskeemid ja nendega seotud hüvitised, osamakselised asendussissetulekuskeemid jms), et parandada nende kättesaadavust, tõhusust ja tulemuslikkust;

18.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid ebasoodsas olukorras olevatele elanikerühmadele (näiteks puuetega või kroonilisi haigusi põdevad inimesed, üksikvanemad või paljulapselised pered) pakkuma täiendavaid sihtotstarbelisi hüvitisi, mis kataksid muu hulgas isikuabi, eriseadmete kasutamise ning meditsiinilise ja sotsiaalabiga seotud lisakulud, ning muuhulgas kehtestama ebasoodsamas olukorras olevatele sotsiaalsetele rühmadele taskukohased ravimihinnad; rõhutab vajadust tagada inimväärsel tasemel invaliidsus- ja vanaduspensionid;

19.

tunnistab sissetulekute ebavõrdset jaotust füüsilisest isikust ettevõtjate hulgas ja seda, et üks neljandik füüsilisest isikust ettevõtjatest elab allpool vaesuspiiri, ning tunnistab seepärast, et ettevõtjate vaesusse langemise vältimiseks tuleb neid regulaarsemalt toetada;

20.

rõhutab tervikliku lähenemise tähtsust laste materiaalsele turvalisusele ja heaolule, lähtuvalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni lapsekesksest vaatenurgast, nii et peredele ja eelkõige suurtele peredele oleks tagatud piisav sissetuleku tase, mis lubab neil pakkuda oma lastele rahuldavat eluaset ja toiduvalikut ning juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusteenustele, seades eesmärgiks laste harmoonilise füüsilise ja isikuomaduste arengu; tunnistab siiski, et laste põhivajadused peaksid olema tähtsamad kui liikmesriikide finantskaalutlused;

21.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ja kodanikuühendusi tagama, et laste osalemine korraldatakse alati vastavalt ohutu ja mõtestatud osalemise aluspõhimõtetele;

22.

juhib tähelepanu tervikliku lähenemisviisi järgmistele mõõdetele:

23.

kutsub komisjoni käsitlema laste vaesust ja sotsiaalset tõrjutust laiemas, ELi poliitika kontekstis, seoses selliste küsimustega nagu sisseränne, puuded, diskrimineerimine, laste kaitsmine igasuguse väärkohtlemise eest, laste ja täiskasvanute hooldajad, sooline võrdõiguslikkus, peretoetused, aktiivne sotsiaalne kaasamine, väikelaste hoidmine ja haridus, elukestev õpe ning töö-, era- ja pereelu ühitamine;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelikkuses rakendama põhimõtet „võrdse sotsiaalse väärtusega töö eest võrdne tasu”, ning sotsiaalkaitse süsteeme konkreetselt analüüsima ja reformima ja töötama välja ELi suunised sotsiaalkaitse süsteemide reformimiseks soolise võrdõiguslikkuse vaatepunktist, mis hõlmab sotsiaalkindlustuse õiguste individualiseerimist, sotsiaalkaitse ja teenuste kohandamist muutuvate perestruktuuridega ja selle tagamist, et sotsiaalkaitse süsteemid paremini leevendaksid naiste ebakindlat olukorda ja vastaksid kõige haavatavamate naiste rühmade vajadustele;

25.

kutsub komisjoni parandama avatud kooskõlastusmeetodi võrdlusuuringuid ja järelevalvet, kehtestama ühised näitajad ning koguma võrreldavaid kvaliteetseid andmeid ja pikaajalist statistikat laste olukorra kohta, mis hõlmaksid laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele tervikliku lähenemise kõiki aspekte, ka eluaseme pakkumist lastele ja perekondadele, eesmärgiga olla võimeline laste heaolu taset jälgima;

26.

soovitab Eurostatil luua side Euroopa Põhiõiguste Ameti tellitud näitajate kogumiga, mida töötatakse välja, et jälgida ELi tegevuse mõju laste õigustele ja heaolule; juhib tähelepanu vajadusele, et komisjon, Põhiõiguste Amet ja liikmesriigid teeksid ühiselt, koostöös asjaomaste ÜRO allasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja uurimiskeskustega jõupingutusi, parandamaks võrreldavate statistiliste andmete kogumist laste olukorra kohta Euroopa Liidus, sellele vajadusele on osutatud ka eespool nimetatud 16. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis; kutsub liikmesriike üles võtma kõiki võimalikke meetmeid, et järgida sotsiaalkaitsekomitee 17. jaanuaril 2008 vastu võetud raportis „Laste vaesus ja heaolu Euroopas” esitatud soovitust, mis rõhutab, et liikmesriigid peaksid läbi vaatama erinevad riiklikul ja piirkondlikul tasandil kättesaadavad andmeallikad haavatavas olukorras olevate laste kohta;

27.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid ennetussüsteemid kriitiliste olukordade avastamiseks, nagu näiteks vanemad, kes on kaotamas oma kodu, laste ootamatu koolist äravõtmine või lapsevanemate endi lapsepõlves aset leidnud väärkohtlemine; kutsub liikmesriike üles teostama aktiivset poliitikat eesmärgiga hoida ära laste varajane koolist lahkumine riskirühmadele toetust pakkuvate mehhanismide kaudu;

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel seda teinud, annaksid kohalikele asutustele volitused rajada ja juhtida süsteeme hädas olevate laste abistamiseks, et tagada nende süsteemide võimalikult tõhus toimimine;

29.

toetab komisjoni seisukohta, et kaasaegsete perestruktuuride mitmekesisusele ja lapse õiguste kaitsele suunatud meetmete vaheline tasakaal tagab võitluses laste vaesuse vastu parimad tulemused;

30.

palub komisjonil edendada piisavate vahenditega varustatud ning selgete eesmärkide ja sihtidega hästi tasakaalustatud poliitikat, mille juures arvestatakse konkreetse riigi olusid ja keskendutakse varajasele sekkumisele;

31.

kutsub liikmesriike üles tugevdama vastastikust õppimist ning jälgima edukaid ja edutuid poliitikaid laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses;

32.

rõhutab integreeritud, tervikliku perepoliitika tähtsust, mis läheb aktiivsest kaasamisest kaugemale, et käsitleda lapse ja pere heaolu kõiki aspekte ning teha Euroopa Liidus lõpp laste vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele;

33.

kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid laste osalemise valdkonnas ja edendama laste kaasamist nende tulevikku mõjutavate otsuste juures, kuna see on parim viis laste seisukohtade mõistmiseks;

34.

tervitab komisjoni ja liikmesriikide pühendumist ÜRO lapse õiguste konventsioonile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma selge sideme lapse õiguste tegevuskava ning laste vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise tegevuskava vahel, kuna laste vaesus ja puuduste all kannatamine on põhiliste inimõiguste rikkumine; soovitab liikmesriikidel võtta oma sotsiaalse kaasamise strateegiate koostamisel arvesse konventsiooni komitee soovitusi vastusena konventsiooniosaliste riikide rakendamisaruannetele, ning valitsusväliste organisatsioonide alternatiivseid aruandeid;

35.

juhib tähelepanu sellele, et teenuste ja soodustuste osas ei tohi üksikvanemaid asetada lastega paaridest halvemasse olukorda;

36.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid diferentseeritud lähenemisviisi alusel (mille juures võetakse arvesse vaesuse taseme muutumist sõltuvalt piirkonnast ja laste vanusest) välja laste vaesuse vähendamise ja kaotamise riiklikud strateegiad;

37.

kutsub liikmesriike tagama kõigile lastele ja perekondadele, sealhulgas nendele, kes kannatavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all, juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalhooldusteenustele, kajastades selget arusaamist vaesuse mõjust perekondadele koos suurema laste kuritarvitamise ja väärkohtlemise ohu ning selle mõjudega;

38.

nõustub komisjoniga selles, et töö omamine on parim viis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks, kuid et see ei ole alati tagatud, sest ametliku statistika kohaselt on ELis 8 % töötajatest vaesuse ohus; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles sisuliselt rakendama direktiivi 2000/78/EÜ;

39.

kutsub liikmesriike üles tulemuslikumalt rakendama tööhõive ja sotsiaalküsimuste valdkonnas kehtivaid ühenduse õigusakte;

40.

juhib tähelepanu sellele, et ELis elab vaesuses 20 miljonit töötavat inimest, neist enamik naised, ehk teiste sõnadega on 6 % kogu elanikkonnast ja 36 % töötavast elanikkonnast tööd omades samaaegselt vaesuse ohus; kutsub liikmesriike üles aktiivse kaasamise lahutamatu osana leppima kokku miinimumpalka sätestavates õigusaktides;

41.

rõhutab, et osalise tööajaga töötab Euroopa Liidus 31 % naistest ja 7,4 % meestest; rõhutab, et naiste puhul on osalise tööajaga töökoht tihti vilets ja marginaalne, halvasti tasustatud ja ebapiisava sotsiaalkaitsega; juhib tähelepanu sellele, et naised on seepärast suuremas vaesusesse sattumise ohus, eriti vanemas eas, kuna osalise tööajaga töö puhul ei ole pensionid tihti iseseisvaks eluks piisavad;

42.

on seisukohal, et aktiivseks tööturule kaasamiseks vajavad kõige ebasoodsamas olukorras olevad elanikerühmad erimeetmeid:

43.

on seisukohal, et tasuva töö poliitika peaks olema suunatud madala töötasu probleemi ning madala töötasu ja töötasu puudumise vaheldumise probleemi lahendamisele tööturu selles osas, kus töötasud on väikesed ja inimesed liiguvad ebakindlate, madalapalgaliste, madalakvaliteediliste, madala tootlikkusega tööde vahel ning jäävad töötuks ja/või lahkuvad tööturult; rõhutab, et esmatähtsa küsimusena tuleks tegeleda töötuse ajal paindlikuks jäämise ning sotsiaalsete hüvitistega; on seisukohal, et heaolusüsteemid peaksid aktiivselt motiveerima inimesi otsima uusi töövõimalusi, julgustades samal ajal muutustele avatust saamata jäänud tulu hüvitamise ja haridusvõimaluste pakkumise kaudu; nõuab tungivalt, et poliitika kujundajad kasutaksid tasuva töö poliitika puhul kaitstud paindlikkuse kontseptsiooni;

44.

kutsub liikmesriike uuesti läbi mõtlema nn aktiveerimispoliitika, mis põhineb toetuse saajate jaoks liiga rangetel abikõlblikkuse ja tingimustest kinnipidamise eeskirjadel ning sunnib inimesi vastu võtma madalapalgalist tööd, mis ei taga rahuldavat elatustaset;

45.

teeb ettepaneku leida tasakaal inimeste isikliku vastutuse ja sotsiaalabi pakkumise vahel, et võimaldada kõigil elada inimväärselt ja osaleda ühiskonnaelus;

46.

rõhutab nõukogu seisukohta, et aktiivne tööturupoliitika peaks edendama nn head tööd ja tõusu ühiskondlikus hierarhias ning looma võimalused korrapäraseks ja tasuvaks tööhõiveks, mis tagab piisava sotsiaalse kaitse ning rahuldavad töötingimused ja töötasu;

47.

rõhutab sotsiaalse majanduse, sotsiaalsete ettevõtete, mittetulundussektori ja riikliku tööhõivesektori potentsiaali toetatud tööhõivevõimaluste ja töökeskkonna pakkumisel haavatavatele elanikerühmadele, mida tuleks liikmesriikide poolt ja ühenduse poliitikate (Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond jne) kaudu igati uurida ja toetada;

48.

nõustub komisjoniga, et nende jaoks, kes mitmesugustel põhjustel (nagu näiteks tõsine puue, vanus või töövõimetus, püsiva ja põlvkonnalt põlvkonnale kanduva vaesuse ja/või diskrimineerimise mõju, pere- või hoolduskohustustest tulenev koormus või kohapeal valitsev puudus) ei saa töötada, peavad aktiivse kaasamise poliitikad pakkuma sissetulekutoetust ja tugimeetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ärahoidmiseks ning võimaldama neil inimväärselt elada ja ühiskonnaelus osaleda;

49.

kutsub liikmesriike üles alandama mitte üksnes madala, vaid ka keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust, et vältida töötajate sattumist ja jäämist madalapalgalisele tööle ning nende suundumist „musta” tööjõu hulka;

50.

juhib tähelepanu Euroopa ühiskonnas toimuvatele muutustele, mis muudavad leibkondade sotsiaalset iseloomu; nõuab kõnealuste muutuste arvessevõtmist, et kaotada tõkked, mis takistavad vabaabielus elavate paaride mittetöötavate partnerite tööturule minekut;

51.

on seisukohal, et sotsiaalne majandus ja sotsiaalsed ettevõtted peavad pakkuma korralikke töötingimusi ja töötasu ning edendama ka soolist võrdõiguslikkust ja diskrimineerimise vastaseid meetmeid (näiteks meeste ja naiste palgaerinevuste kaotamine, kollektiivlepingute täitmine, alampalga maksmine ning võrdse kohtlemise tagamine);

52.

märgib, et kõrghariduse tähtsuse suurenemisele vaatamata tuleks liikmesriike julgustada säilitama ja juurutama tööpõhist praktilist väljaõpet; kutsub liikmesriike välja töötama järjepidevat õppepraktika poliitikat, mis pakub minimaalseid tagatisi ja korralikku töötasu, ning võidelda praeguste suundumuste vastu varjata töötamist tasustamata õppepraktika nime all;

53.

kutsub komisjoni ja liikmesriike kõigis ELi haridussüsteemides sarnaste väljaõppekavade alusel välja töötama ühtset lähenemisviisi kutsesuunitlusele, mis võimaldab noortel saada oma ametialase karjääri jooksul valitud erialal väljaõpet; märgib, et väljaõppekavade aluseks peab olema diplomite ja kutsetunnistuste vastastikune tunnustamine, ning liidusiseste suhtlemistõkete kaotamiseks peab see hõlmama keeleõpet; on seisukohal, et ümberõppe meetmete puhul peaksid emotsionaalne ja kutsealane heaolu olema tasakaalus, nii et kutsealases ümberõppes ei nähtaks tõket või takistust kutsealasele arengule;

54.

juhib tähelepanu vajadusele edendada noorte ja vanemaealiste inimeste ning sisserändajate aktiivset kaasamist kõigisse kaasava tööturu loomise pingutustesse; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles koostama kiireloomuliste meetmete kogumit võitluseks „musta” tööjõu, sunniviisilise laste töö ja töötajate väärkasutamise vastu ning lõpetama majandusmigrantide ja varjupaigataotlejate segiajamine, ning nende mõlema segiajamine ebaseaduslike sisserändajatega; kutsub liikmesriike üles välja töötama õigusakte, mis takistavad haavatavate töötajate ekspluateerimist jõugujuhtide poolt, ning allkirjastama ja ratifitseerima ÜRO konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta;

55.

tervitab komisjoni seisukohta, et kohustuslikel ja täiendavatel sotsiaalkindlustusskeemidel, tervishoiuteenustel ja üldist huvi pakkuvatel sotsiaalteenustel peab olema ennetav ja ühtekuuluvust tugevdav osa, need peavad lihtsustama sotsiaalset kaasamist ja põhiõiguste kaitsmist; juhib tähelepanu vajadusele tagada kvaliteetse, kättesaadava ja taskukohase pikaajalise hoolduse arendamine abivajajate jaoks, ning toetada hooldajaid; kutsub liikmesriike üles tegema kindlaks hooldajate – kes tihtipeale on sunnitud tööturult eemale jääma – ees seisvad probleemid ja nendega tegelema;

56.

nõustub komisjoniga, et kõik üldhuviteenused, sealhulgas sellised võrgustikuvaldkonnad nagu transport, telekommunikatsioonid, energia ja muud kommunaalteenused ning finantsteenused, peaksid etendama olulist rolli sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel ning toetama aktiivset kaasamist;

57.

rõhutab, et kaupade ja teenuste kättesaadavus peaks olema iga ELi kodaniku õigus, ning seepärast toetab komisjoni ettepanekut võtta vastu horisontaalne direktiiv, mis täiendab direktiivi 2000/78/EÜ ja hõlmab kõiki EÜ asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimise liike, ning mis peaks aitama võidelda diskrimineerimisega muudes valdkondades peale tööhõive, nagu näiteks diskrimineerimine puude, vanuse, usuliste veendumuste ja seksuaalse sättumuse põhjal; samas arvab, et on vaja edukamalt rakendada kehtivaid ühenduse diskrimineerimisevastaseid direktiive;

58.

soovitab liikmesriikidel kaaluda haavatavatele rühmadele sotsiaaltingimustest sõltuvate soodustariifide kehtestamist, näiteks energia ja ühistranspordi valdkonnas, ning mikrokrediidi saamise võimalusi aktiivse kaasamise edendamiseks, samuti materiaalses kitsikuses olevatele inimestele tasuta ravi ja hariduse pakkumist;

59.

julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama universaalteenuse osutamise kohustusi (näiteks telekommunikatsiooni- ja postiteenuste valdkonnas), et muuta põhiteenused kättesaadavamaks ja taskukohasemaks, ning tugevdada haavatavatele ja ebasoodsates oludes olevatele elanikerühmadele suunatud sihipäraste universaalteenuste osutamise kohustusi;

60.

kutsub nõukogu üles kokku leppima kogu ELi hõlmavas kohustuses teha 2015. aastaks lõpp kodutusele, ning liikmesriike koostama integreeritud poliitikat kõigile kvaliteetse ja taskukohase eluaseme tagamiseks; nõuab tungivalt liikmesriikidelt laiema kodutusevastase strateegia ühe osana talvise hädaolukorra kavade väljatöötamist ning asutuste loomist, mis tegeleksid diskrimineeritavatele elanikerühmadele eluasemete pakkumise ja kättesaadavaks muutmisega; soovitab koguda võrreldavaid andmeid kodutuse ja puuduliku eluaseme esinemise ulatuse kohta; kutsub komisjoni välja töötama ELi kodutuse raammõistet ning igal aastal ajakohastama andmeid liikmesriikides kodutuse probleemi kaotamiseks võetud meetmete ja saavutuste kohta;

61.

nõuab tungivalt, et esimese sammuna laste vaesuse kaotamiseks ELis vähendaksid liikmesriigid 2012. aastaks laste vaesust 50 % võrra ning eraldaksid kõnealuse eesmärgi saavutamiseks piisavad vahendid; on seisukohal, et nimetatud vähenemise suurust iseloomustavate näitajate puhul tuleks eriti silmas pidada äärmises vaesuses elavate perede lapsi;

62.

rõhutab selliste integreeritud teenuste edendamise olulisust, mis vastavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse mitmemõõtmelisusele ning tegelevad nt vaesuse ja kodutuse vaheliste seoste, vägivalla, füüsilise ja vaimse tervise, haridustaseme, sotsiaalse ja kogukondliku integratsiooni, infotehnoloogia ja infrastruktuuri kättesaamatuse ning digitaalse lõhe suurenemise küsimustega;

63.

kutsub liikmesriike üles omaks võtma lähenemisviisi „tervishoid kõigis poliitikavaldkondades”, ning arendama integreeritud sotsiaal- ja tervishoiupoliitikat, et võidelda ebavõrdsuse vastu arstiabi osutamisel ning haiguste ennetamisel ja ravimisel, eelkõige haavatavate ja kõige raskemini kättesaadavate elanikerühmade osas;

64.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama vabatahtlikku tegevust ja aitama ühiskonda integreerida inimesi, kes enam tööturul ei osale või on sellega kontakti kaotanud;

65.

tervitab komisjoni keskendumist teenuste kättesaadavuse (olemasolu ja taskukohasus) ja kvaliteedi (kasutajate kaasamine, järelevalve, tulemuslikkuse hindamine, head töötingimused, võrdõiguslikkus tööle võtmisel ja teenuste osutamisel, teenuste koordineerimine ja ühitamine ning piisav füüsiline infrastruktuur) parandamisele;

66.

kutsub liikmesriike üles täiustama avalike teenuste, eelkõige lastele ja täiskasvanutele osutatavate teenuste vaheliste seoste kooskõlastamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid juurutaksid lastevanemate abiprogramme valdkondades, kus vaesuse tõttu ei piisa teadmisi laste kasvatamisest, ning tagaksid küllaldased vahendid laste usaldustelefonidele; rõhutab, et lastele ja lapsevanematele suunatud avalike teenuste puhul tuleb tagada sobivate struktuuride, stiimulite, tulemusjuhtimise süsteemide, rahastamisvoogude ja töötajate olemasolu, et teenuse saajatega vahetult suhtlevatel töötajatel peavad olema ennetus- ja varaseks sekkumistegevuseks vajalikud oskused, teadmised ja enesekindlus ning et teenused peavad vastama teenusekasutajate, eelkõige haavatavate perekondade vajadustele;

67.

kutsub liikmesriike üles omistama suuremat tähtsust asjaolule, et toetuste kärpimine konkreetsete teenuste puhul, nagu näiteks söögiraha, tasuta õppematerjalide ja koolibussi võimaldamine ning põhiliste vaba aja veetmise ja kooliväliste haridusvõimaluste pakkumine, võib vahetult põhjustada sotsiaalset tõrjutust, eriti sotsiaalselt haavatavatest peredest pärit laste puhul; juhib liikmesriikide tähelepanu vajadusele pakkuda kõigile lastele võrdseid võimalusi integreerumiseks aktiivse koolispordipoliitika ning infotehnoloogia kättesaadavuse kaudu; palub komisjonil lisada lastele suunatud teenused, nagu näiteks lapsehooldus, koolitransport ja koolilõunad, üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste nimekirja;

68.

tervitab loobumist puuetega inimeste hooldeasutustesse määramisest, kuid märgib, et see eeldab kohapealsete kvaliteetsete hooldus- ja tugiteenuste edendamist, mis soosivad iseseisvat toimetulekut, õigust individuaalsele abile, oma eelarve käsutamise õigust ning täielikku osalemist ühiskonnaelus;

69.

rõhutab vajadust edendada liikmesriikides kõikehõlmavate kohalike, piirkondlike ja riiklike aktiivse vananemise strateegiate väljatöötamist ja rakendamist;

70.

arvab, et nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil tuleks võtta rohkem meetmeid laste ja eakate inimeste vastase koduvägivalla ja väärkohtlemise teadvustamiseks ja uurimiseks ning sellega tegelemiseks;

71.

kutsub liikmesriike üles töötama välja konstruktiivsema lähenemisviisi uimastipoliitikale, pöörates rõhku pigem haridusele ja sõltuvuse ravimisele kui kriminaalkaristustele;

72.

kutsub liikmesriike üles tähtsustama rahvatervishoiu meetmeid, mille eesmärk on vahetult tegelda paljude rahvusvähemuste ebavõrdse olukorraga terviseseisundi ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse osas;

73.

märgib, et kõikides liikmesriikides võib alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine põhjustada kuritegevust, töötust ja sotsiaalset tõrjutust; seepärast peab vastuvõetamatuks, et paljudel inimestel on vastavat ravi ja nõustamist võimalik saada üksnes vanglas viibides;

74.

rõhutab, et on väga palju erinevaid puudeid, nagu näiteks liikumisraskused, nägemisvaegus, kuulmisvaegus, vaimse tervise häired, kroonilised haigused ja õpiraskused; juhib tähelepanu asjaolule, et eriti raske on mitme puudega inimestel, nagu ka mitmete diskrimineerimise vormide all kannatajatel;

75.

nõuab vaimsete häiretega ja õpiraskustega inimeste häbimärgistamise lõpetamist, inimeste vaimse tervise ja heaolu edendamist, psüühikahäirete ennetamist ning suuremate vahendite eraldamist ravi ja hoolduse jaoks;

76.

kutsub liikmesriike üles jõustama inimkaubanduse ja diskrimineerimise vastaseid õigusakte ning eelkõige allkirjastama, ratifitseerima ja rakendama Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

77.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid kaitseksid inimõigustepõhist varjupaigapoliitikat kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja muude asjaomaste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, tehes samal ajal jõupingutusi varjupaigataotlejate hüvitistest sõltuvuse lõpetamiseks, lubades neil töötada, ning kaaluksid õiguspärasemate sisserändevõimaluste arendamist;

78.

avaldab kahetsust, et komisjoni 2008. aasta ühisaruandes sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta ei ole piisavat strateegilist keskendumist vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse tõrjutuse ületamisele;

79.

nõustub komisjoniga selles, et aktiivse kaasamise lähenemisviis peab edendama integreeritud rakendamisprotsessi ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kaasama kõik asjaomased osapooled (tööturu osapooled, valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud ja piirkondlikud asutused jne), ning võimaldama ebasoodsates oludes olevatel inimestel endil strateegiate arendamises, haldamises, rakendamises ja hindamises aktiivselt osaleda;

80.

rõhutab vajadust ühtse meetmetekogumi järele Euroopa tasandil, et hoida ära ja karistada vähemuste, puuetega inimeste ja eakate kodanike igasugust väärkohtlemist seoses kõnealuste rühmade haavatavuse üldiseks vähendamiseks võetavate konkreetsete, sealhulgas materiaalsete meetmetega;

81.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles taastama selget strateegilist suunitlust vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse kaasamise edendamisele seoses sotsiaalmeetmete kavaga aastateks 2008–2012; nõuab avatud kooskõlastusmeetodi järgmises tsüklis selgemat pühendumist sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise küsimustele, dünaamilisele ja tulemuslikule ühenduse strateegiale, mis kehtestab vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastase võitluse sisulised eesmärgid ning toob kaasa tulemuslike vahendite loomise ja vastava järelevalve; palub nõukogul ja komisjonil tegeleda erinevate kooskõlastamisprotsesside (Lissaboni strateegia, ELi säästva arengu strateegia, sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse avatud kooskõlastusmeetod) probleemidega nii, et tagada kõigi nende poliitikate raames selge pühendumine vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse kaasatuse edendamisele;

82.

kutsub komisjoni, sotsiaalkaitsekomiteed ja liikmesriike üles seadma vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks konkreetseid soolise võrdõiguslikkuse alaseid eesmärke ja sihte, sh poliitikameetmeid suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate naiste rühmade (näiteks ebatraditsioonilised ja üksikvanemaga perekonnad, naissoost sisserändajad, põgenike ja rahvusvähemuste hulka kuuluvad naised, vanemaealised naised ja puudega naised) toetamiseks;

83.

julgustab tööturu osapooli jätkama pingutusi, mis said alguse Euroopa tööturu osapoolte ühisest analüüsist ning nende tööprogrammist aastateks 2006–2008, mis käsitleb ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööturule integreerimist; on seisukohal, et on vaja paremat juhtimist, et kooskõlastada ühelt poolt tööturu osapoolte tööturuga seotud tegevust ning teiselt poolt laiemat ühiskondlikku dialoogi (valitsusvälised organisatsioonid jne) tööhõivest väljapoole jäävates sotsiaalse kaasamise küsimustes;

84.

toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt on seoses soovitusega 92/441/EMÜ ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse avatud kooskõlastusmeetodiga vaja asjakohaseid näitajaid ja põhjalikke riiklikke andmekogumis- ja -analüüsisüsteeme (nt statistilised andmed keskmise kasutada jääva sissetulekuosa, leibkonna tarbimise, hinnatasemete, miinimumpalkade, miinimumsissetulekuskeemide ja nendega seotud hüvitiste kohta); on seisukohal, et sotsiaalse kaasatuse strateegiate järelevalve ja hindamine ning liikmesriikide arenguaruanded peavad näitama, kas kõigis liikmesriikides ja ka piirkonnatasandil austatakse inimeste põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

85.

tervitab komisjoni teatist pealkirjaga „Uuendatud pühendumine sotsiaalsele Euroopale: sotsiaalkaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse avatud kooskõlastusmeetodi tugevdamine” (KOM(2008)0418), milles tehakse ettepanek sotsiaalse avatud kooskõlastusmeetodi tugevdamiseks parandada selle nähtavust ja töömeetodeid ning tugevdada selle vastastoimet muude poliitikavaldkondadega; tervitab eelkõige komisjoni ettepanekuid seada sihteesmärgid vaesuse (üldine ja laste vaesus, tööga hõivatute vaesus ning püsiv ja pikaajaline vaesus) vähendamise, pensionidest saadava miinimumsissetuleku ning kvaliteetse tervishoiu kättesaadavuse osas (väikelaste suremuse vähendamine, terviseseisundi paranemine, oodatava eluea pikenemine jne);

86.

kutsub liikmesriike võtma tulemuslikke meetmeid Barcelona sihteesmärkide saavutamiseks seoses lapsehooldusteenustega; kutsub komisjoni ja liikmesriike sõnastama soovitused, kuidas rahuldada hooldamisteenuste vajadust Euroopas (täpsemalt laste ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise korraldamist ja rahastamist) koos täpsete sihteesmärkide ja näitajate kehtestamisega, et tagada 2015. aastaks kogu ELis lastehooldusvõimalused 90 %le lastest sünnist kuni kohustusliku koolieani ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise piisav tase; rõhutab, et kõik teenused peaksid vastama taskukohasuse, kättesaadavuse ja kvaliteedi kriteeriumidele, nii et laste kasvatamine ja ülalpeetavate hooldamine ei tähendaks enam eriti naiste jaoks vaesuseriski;

87.

rõhutab, et tööturust kõige kaugemal olevad inimesed peavad rohkem kasu saama sellistest ühenduse programmidest nagu Euroopa Sotsiaalfond ja algatus EQUAL; palub komisjonil sotsiaalse kaasamise näitajate põhjal hinnata struktuurifondide panust avatud kooskõlastusmeetodi eesmärkide saavutamisse ning julgustada kohaldama Euroopa Sotsiaalfondi uue määruse sätteid, kasutama aktiivse kaasamise meetmete toetamiseks programmi Progress vahendeid, uurima selleks otstarbeks Euroopa Sotsiaalfondi vahendite eraldamise võimalusi või leidma konkreetset eelarvet asjaomase ühenduse algatuse jaoks; arvab, et see tugevdab ka vaesuse vastu võitlemise heade tavade võrgustiku loomist ning ergutab kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel;

88.

kutsub komisjoni ja liikmesriike kohustuma vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal võtma tõhusaid meetmeid, mis moodustaksid arvestatava osa vaesuse vastase võitluse pikaajalistest meetmetest;

89.

kutsub komisjoni üles toetama laste olulist ja turvalist osalemist kõigis neid mõjutavates küsimustes, tagades kõigile lastele võrdsed võimalused kaasarääkimiseks;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ja sotsiaalkaitsekomiteele.