16.2.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/34

1.1

Komitee pöörab energiatõhususe, kliimamuutuse ja kasvuhoonegaaside vähendamisega seotud küsimustele väga suurt tähelepanu ning on põhimõtteliselt nõus 8.–9. märtsil 2007. aastal toimunud kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustega, milles kinnitatakse Euroopa energiapoliitika kolme alustala:

1.2

Komisjon märgib biokütuste eduaruandes, et siduvate eesmärkide puudumisel ei ole võimalik saavutada rahuldavat biokütuste kasutamise taset. Kuna 5,75 % turuosa saavutamise eesmärk 2010. aastaks ei ole realistlik, siis tuleb nõukogu sätestatud nõudmiste täitmiseks püstitada saavutatav eesmärk — komisjon peab realistlikuks 10 % turuosa 2020. aastaks —, rakendades samas direktiivi 2003/30/EÜ artikli 4 lõikes 2 ette nähtud nn läbivaatamisklauslit. Kummalisel kombel toob komisjon välja eelised stsenaariumi põhjal, kus biokütuste osakaal oleks 14 %, samas kui väljakuulutatud eesmärk on 10 %. Komisjon esitab teatist ilustavaid ebarealistlikke tulemusi.

1.3

Esimese põlvkonna biokütustel on mitmeid puudusi ja need ei vasta täielikult Euroopa eesmärkidele. Nimelt on nende tootmis- ja keskkonnakulud väga kõrged, lisaks kulutavad nad inimtoiduks ja loomasöödaks kasutatavat teravilja ning ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) sõnul vastutavad nad osaliselt teraviljahinna tõusu eest maailmaturul.

1.4

Esimese põlvkonna biokütuste kasutamisel tekivad seega eetilised probleemid, nagu konkurents toiduainete ja kütuste vahel, mida komisjon püüab vähendada. Komitee rõhutab vajadust tugevdada koostööd põllumajanduse ja toiduainete valdkonnas tegutsevate ülemaailmsete institutsioonide ja ametitega, nagu ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon ja maailma toiduabi programm.

1.5

Ei komisjoni teatises ega sellele lisatud mõjuhinnangus ei ole märkimisväärseid viiteid riskiteguritele.

Biodiisli puhul tuuakse välja järgmised probleemid:

Bioetanooli puhul on aga probleemid järgmised:

1.6

Komitee rõhutab, et sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku mõju kõrval tuleb hoolikalt hinnata ka biokütuste arendamisega seotud tehnilisi probleeme. Eelkõige tekib biokütuste tootmiseks kasutatava tooraine tootlikkuse küsimus: ühest tonnist suhkrupeedist saab toota umbes 400 liitrit bioetanooli (u 1 500 Mcal). Selline suhe ei ole ökonoomne ega tõhus, arvestades kui palju energiat on vaja biomassist biokütuste tootmiseks. Biomassi tasuks palju rohkem kasutada otse elektrienergia tootmiseks, kütteenergiaks või mere- ja linna ühistranspordis.

1.7

Komitee rõhutab, et puhtalt keskkonna vaatepunktist tuleb arvestada metsade hävitamise ja toorainete ladustamisega seotud ohtudega. Sellega seoses tekkivate bioloogiliste ja biokeemiliste riskidega tuleb otsustavalt ja kohusetundlikult võidelda.

1.8

Komitee tõstatab ka teadusliku eetika probleemi. Planeet Maa on avatud süsteem, mis liigub pidurdamatult tasakaaluseisundi poole, mis tähendab ühtlasi ka tema lõppu. Teaduse ülesanne on seda allakäiku pidurdada ja poliitika ülesanne on edendada sellekohaseid tegevusi ja uuringuid.

1.9

Komitee soovitab läbi viia analüüsi põlemise keemilise protsessi kohta, et teha kindlaks, kas muid molekule kui süsivesiniku molekule hõlmavas põlemisprotsessis tekivad või vabanevad vabad radikaalid, mis tekitavad oksüdatiivset stressi, mis on raskete haiguste eelne patoloogiline staadium. Sellest tulenevalt on ettepanek õigustatud, sest sellekohaseid andmeid on vähe.

1.10

Komitee peab vältimatuks erilise tähelepanu pühendamist pinnase hooldamisele ja kaitsele. Pinnast tuleb kaitsta, sest see kaitseb meie eksistentsi. Üha rohkem langev põhjaveetase ja üha halvenev põhjaveekvaliteet tulenevad ebamõistlikest pinnasekasutusstrateegiatest, mis põhjustavad pinnase vaesumist. Pinnase taaselustamise soodustamiseks tuleb rakendada külvikordi.

1.11

Komitee soovitab komisjonil ja kõigil Euroopa institutsioonidel pöörata erilist tähelepanu veevajaduse probleemile biokütuste tootmisel. Kliimamuutuse arvukate negatiivsete tagajärgede hulgas võib veevarude kahanemine võtta dramaatilised mõõtmed, eriti teatud piirkondades. Rahvusvahelise Veemajanduse Instituudi uusimate uuringute arvutuste kohaselt on 1 liitri biokütuse tootmiseks vaja vähemalt 1 000–4 000 liitrit vett sõltuvalt tootmisviisist ja -piirkonnast.

1.12

Jättes kõrvale kõnealused probleemid, mida saab leevendada meetmete võtmisega biokütuste tootmise viiside kontrollimiseks ja sertifitseerimiseks, osaliselt toodete jälgitavuse süsteemide abil, on komitee seisukohal, et toetada tuleb teadus- ja arendustegevust teise ja ka kolmanda põlvkonna biokütuste, nagu biobutanool valdkonnas.Biobutanooli madal aururõhk ja kõrge taluvus saastatud vee suhtes bensiinisegudes võimaldavad seda kasutada olemasolevates kütuse tarnimis- ja müügikanalites. Biobutanooli saab bensiini lisada senistest biokütustest suuremas kontsentratsioonis, ilma et oleks vaja sõidukeid kohandada. Lisaks võimaldab see ökonoomsemat kütusetarbimist kui bensiini-etanooli segud ning parandab nii energiatõhusust ja vähendab kütusetarbimist 1 liiri kohta. Tänu jäätmete ja biokeemiliste protsesside kasutamisele tselluloosi lagundamise loomulike protsesside lihtsustamisel, mis on keerukad ja kulukad, on uue põlvkonna kütused energiatõhusad ja keskkonnasäästlikud.

1.13

Komitee kontrollib, milliseid võimalusi võiks biokütuste arendamine pakkuda Euroopa majandusele, aidates nii kaasa Lissaboni agenda eesmärkide elluviimisele. Nimetatud meetmetevaldkond on küll selgelt ette nähtud 7. raamprogrammis, kuid siiski on vaja paremat koostööd asjaomaste sidusrühmade, nagu põllumajandustootjate, töötleva tööstuse, aga ka keskkonna- ja maastikukaitse organisatsioonide ja töötajate liitude vahel, kellel on üha suurem huvi siduda säästva arengu küsimused ettevõtete sotsiaalse vastutuse kaasaegsemate mudelitega.

1.14

Edendada tuleb võimalusi, mida põllumajandus biokütuste arendamiseks näeb, eeldusel, et põllumajandustootjad annavad panuse loodusvarade kaitsmisse ja meie ühiste ressursside, nagu vesi, loomasööt ja inimtoit, säästmisse. Põllumajandustootjate liitude ülesanne on põllumajandussektoris levitada rahvusvahelise üldsuse kehtestatud reegleid biokütuste tootmise ja biokütustega kauplemise kohta. Sertifitseerimise ja jälgitavuse tavade levitamine ning vastavuskontroll on teemad, mille puhul oodatakse otsustavat panust eri põllumajandusorganisatsioonidelt, seda nii Euroopa kui ka riigi ja kohalikul tasandil. Komitee on valmis selles küsimuses ning teistes energiatõhususe, kasvuhoonegaaside vähendamise ja kliimamuutusega seotud küsimustes tegema koostööd riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogudega, kes on korduvalt näidanud üles suurt huvi ja osalenud aktiivselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuste väljatöötamises.

1.15

Maksustamise puhul on selge, et riiklike soodustuste kandidaatide nimekiri on lõputu, eriti biokütuste aktsiisi ja soodustuste osas põllumajandustootjatele, autotööstusele nõutavaks teadustööks, tarbijatele, kes ehitavad ümber mitte biokütustele toodetud sõidukid, ja biokütuste tootjatele. Saksamaal vähendati hiljuti märkimisväärselt maksusoodustusi, mis tõi kohe kaasa tarbimise languse ja sama kiired protestid tööstussektori poolt. Investeeringud nõuavad kindlust ja stabiilsust, kuid biokütuste turud sama hästi kui puuduvad. Siiski on selge, et mitte ükski toetusmeede ei tohi põhjustada konkurentsimoonutusi.

1.16

Transpordisektor ei kuulu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi. Komitee soovitab komisjonil kontrollida võimalust laiendada saastekvootide sertifikaatide süsteemi kõnealusele sektorile, sest need võivad pakkuda täiendava stiimuli uute lahenduste otsingutele kahjulike heidete vähendamise tõhustamiseks. Komisjoni asepresidendi Jacques Barrot' taotlusel koostatud asjaomases ettevalmistavas arvamuses valmistab komitee ette tööhüpoteesi.

1.17

Komitee nõustub Euroopa Parlamendi resolutsiooniga biomassi ja biokütuste strateegia kohta. Parlament kutsub resolutsioonis komisjoni üles viima sisse kohustusliku ja ulatusliku sertifitseerimise, mis võimaldab kõigis etappides säästvat biokütuste tootmist, ning toetama ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) arengut ja rakendamist järelevalveks pinnase kasutamise üle bioetanooli tootmisel, et takistada vihmametsade hävitamist ja muid negatiivseid tagajärgi keskkonnale.

1.18

Võttes arvesse käesolevas arvamuses kirjeldatud probleeme, kutsub komitee komisjoni üles 10 % eesmärki pidevalt läbi vaatama ja olema valmis esitama ettepanekuid selle muutmiseks, kui probleemidele ei leita rahuldavat ja jätkusuutlikku lahendust.

2.1

Biokütuste arendamise aruande sissejuhatuses rõhutab komisjon, et ajavahemikus 2005–2020 kasvab kasvuhoonegaaside heitkogus (antud juhul vaid CO2) transpordisektoris eeldatavalt 77 miljoni tonni võrra aastas, st rohkem kui 60 % hinnangulisest 126 tonnisest heitkoguste kogukasvust aastas.

2.2

Täiendava kriitilise tegurina tuuakse välja transpordisektori peaaegu täielik sõltuvus naftaimpordist. Nafta on energiaallikas, mis on kõige tõsisem väljakutse varustuskindluse alal. Seda sõltuvust peaks olema võimalik vähendada märgatavalt suurema biokütuste kasutamisega.

2.3

Biokütuste arendamise eelised kasvuhoonegaaside vähendamisel kaovad, kui see nõuab juba olemasolevate põllukultuuride muundamist või suure mitmekesisusega looduskeskkondade (nt vihmametsad) põllumaaks muutmist.

2.4

2001. aastal oli biokütuste turuosa vaid 0,3 % ja vaid viiel liikmesriigil oli kogemusi biokütuste kasutamisega. Direktiivis 2003/30/EÜ ei kehtestata selles osas kohustusi, kuid püstitatakse eesmärk saavutada 2010. aastaks 5,75 % turuosa kõigist bensiini- ja diislikütustest ning vahe-eesmärgina 2 % turuosa 2005. aastaks.

2.5

Nimetatud direktiivis kehtestatud vastava läbivaatamisklausliga (artikli 4 lõige 2) antakse komisjonile võimalus tugeva ja põhjendamatu kõrvalekaldumise korral 2 % eesmärgist esitada ettepanek siduvate riiklike eesmärkidega.

2.6

Ühisel põllumajanduspoliitikal on oluline roll, eriti alates 2003. aasta reformist, mis tänu põllumajandustootjatele tehtavate maksete lahtisidumisele kasvatatavatest põllukultuuridest võimaldas kasutusest kõrvaldatud maa kasutuselevõttu muude kui toiduks mõeldud põllukultuuride kasvatamiseks, enamasti biokütuste tootmiseks.

2.7

Lisaks puiduenergia edendamise meetmetele ning maaelu arengu poliitika raames taastuvate energiaallikate edendamiseks ettenähtud meetmete kõrval antakse 2007. aastal välja nn energiakultuuri preemia (1).

2.8

Biokütuste kasutamisel tehti küll märkimisväärseid edusamme, kuid vaid kaks riiki täitsid eesmärgi, mis andis 2005. aasta kogutulemuseks 1 % — biodiisel 1,6 % ja bioetanool 0,4 %. Selle põhjal jõudis komisjon järeldusel, et 5,75 % eesmärki 2010. aastaks ei saavutata.

2.9

Kogemused on näidanud, et konkreetseid tulemusi on võimalik saavutada kas maksusoodustustega piiranguteta kogustele või kohustades tarnijaid tooma turule teatud protsendi biokütuseid. Komisjon peab kõige tõhusamaks lahenduseks kohustusi.

2.10

Komisjon märgib teatises: „On tungiv vajadus, et EL annaks selgelt märku oma kindlast kavatsusest vähendada naftasõltuvust transpordis”. Komisjon peab biokütuste kasutamist ainsaks sobivaks lahenduseks; biokütused on tagatis kõrgete naftahindade vastu.

2.11

See signaal tuleb vormida õiguslikult siduvaks eesmärgiks, et avaldada usutaval viisil survet naftatootjatele, kes müüvad ELi turul ainuüksi transpordisektoris 300 miljonit tonni naftat.

2.12

Kõige suuremad eduvõimalused on strateegial, mille kohaselt edendavad 27 liikmesriiki ühist teadus- ja arendustegevust. 10 % turuosa aastaks 2010 on realistlik eesmärk.

2.13

Vajalik on madalate halduskuludega kindel õigusraamistik, millega kehtestatakse vahe-eesmärgid, nt 2015. aastaks, et sõidukitootjad saaksid oma kavandamisprotsesse kohandada.

2.14

Majanduslike ja keskkonnamõjude analüüsimisel esitatakse eri stsenaariume, mis ühelt poolt sõltuvad naftahindade arengust, impordist ja põllumajandussektori hindade konkurentsivõimest, teiselt poolt aga uute tehnoloogiate arendamisest, millega saaks edendada teise põlvkonna biokütuseid, mis aitavad vähendada keskkonnakulusid.

2.15

Kulude osas põhjustaks biokütuste hüpoteetiline kasv 14 % turuosani lisakulusid summas 11,7–17,2 miljardit eurot aastal 2020, kui naftahind on 48 USD/barrel; Naftahinna puhul 70 USD/barrel oleksid kulud 5,2–11,4 miljardit eurot. Biodiisli ja bioetanooli kasumilävi on 69–76 eurot või 63–85 eurot barreli kohta (92,76–102,18 ja 84,76–114,28 USD/barrel, 25. mai 2007. aasta vahetuskurss 1,3444 USD 1 euro kohta).

2.16

Lähtudes stsenaariumist 14 % turuosa aastaks 2010, toob varude ladustamiskulude vähendamine kuni 1 miljardi euro suuruse kokkuhoiu (10 % stsenaariumi puhul 720 miljonit eurot). Teise põlvkonna biokütuste soovitud turustamise kõrval on parim lahendus kolmandate riikide ja liikmesriikide tarneallikate kombinatsioon.

2.17

Nimetatud stsenaarium avaldaks positiivset mõju tööhõivele (bioetanooli valdavalt kodumaise tootmise korral loodaks 144 000 uut töökohta) (100 000 töökohta 10 % stsenaariumi korral) ja suurendaks ELi SKT-d (0,23 % tõus). Teadustegevuse positiivsed mõjud, eelkõige teise põlvkonna biokütuste valdkonnas, saaksid tagada konkurentsipositsiooni taastuvenergiasektoris.

2.18

Well-to-wheel lähenemisviisi põhjal lähtub komisjon sellest, et tänu praegu kasutatavale paremale ja majanduslikult kasulikumale tehnoloogiale langevad kasvuhoonegaaside heitkogused umbes 35–50 %. Suhkruroost etanooli tootmisega vähendatakse Brasiilias kasvuhoonegaase ligi 90 % võrra. Biodiisli tootmisega palmiõlist ja sojast vähendatakse kasvuhoonegaase vastavalt 50 % ja 30 % võrra. Teise põlvkonna biokütuste tootmine peaks võimaldama umbes 90 % kokkuhoidu. 14 % stsenaariumi kohaselt peaks kasvuhoonegaaside vähenemine olema aastas umbes 101–103 miljonit tonni CO2eq (10 % stsenaariumi puhul 71–75 miljonit tonni CO2eq).

2.19

Keskkonnamõjude seisukohalt lähtutakse sellest, et biokütuse 14 %se turuosa keskkonnamõju on kontrollitav, kui taimekasvatuseks ei kasutata sobimatut maad — näiteks vihmametsi ja muid suure loodusliku väärtusega levilaid.

2.20

Komisjon võtab aruande kokku järeldusega, et biokütuste arendamine toob olulisi eeliseid kasvuhoonegaaside heitkoguste ja varustuskindluse osas. Suunatud motiveeriva/toetava poliitika abil peaks olema võimalik maandada suure bioloogilise mitmekesisusega alade muutmisest või sobimatute süsteemide kasutamisest tulenevaid riske biokütuste tootmisel ja edendada teise põlvkonna biokütuste arendamist.

2.21

Seatud eesmärkide saavutamiseks on vaja järgmisi samme:

2.22

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi biokütuste direktiiv, seada 2020. aastaks saavutatava biokütuste osakaalu miinimumstandardid 10 %-le ning tagada heade keskkonnanäitajatega ja hea jõudlusega biokütuste kasutamine.

3.1

Biodiisli tootmine toimub õli sisaldavate rapsi-, soja- ja päevalilleseemnete pressimise ja keemilise reaktsiooni, nn ümberesterdamise teel, mille käigus asendatakse algsed alkohoolsed koostisosad (glütseriin) metüülalkoholiga (metanool). Bioetanool on alkohol (etanool või etüülalkohol), mida saadakse erinevate kõrge süsivesiku- või suhkrusisaldusega põllumajandustoodete, nagu teravili (mais, hirss, nisu, oder), suhkrut sisaldavate taimede (peet ja suhkruroog), puuvilja, kartuli ja pressimisjäätmete kääritamisel. Biokütuste kategooriasse kuuluvad ka bioloogilist ja fossiilset päritolu molekulide keemilisel sünteesimisel saadud tooted. Olulisim näide siinkohal on etüül-tert-butüüleeter (ETBE), mis tekib bioetanooli ja isobuteeni reaktsiooni tulemusena.

3.2

Etanoolil on suurepärased kütuse omadused: sellel on kõrge oktaanarv ning seda võib lisada teistele kütustele (E5, E10) ilma mootori suurema muutmiseta, samas kui etanooli suurema osakaalu korral (E85) on vajalikud spetsiaalselt selleks kavandatud mootorid.

3.3

Suuremad riskid kaasnevad etanooli lisamisel bensiinile. Juba väike kogus etanooli suurendab märkimisväärselt aururõhku (ca 10 kPa) ja seega ka kütuseaure. Etanooli afiinsuse tõttu vee suhtes võib langeda lõpptoote kvaliteet. Tavapärase, süsivesinikust saadud bensiini ja etanooli sisaldava bensiini segamist tuleb vältida. Etanooli sisaldava bensiini puhul tuleks kasutada eraldi logistika- ja tarneketti.

3.4

Biodiisli ja tavalise diislikütuse segu võib diiselmootorite puhul kasutada. Euroopa riikides kasutatakse standardkvaliteediga diislikütustes kuni 5 % segu (B5) ja see ei põhjusta mingeid ühitamisprobleeme. Probleemid võivad tekkida kõrge biodiisli osakaaluga (üle 8–10 %) diislikütuse kasutamisel sõidukites, mille tihendid ei ole sobivast plastmassist. Suurimad probleemid tekivad tahma- ja peentolmufiltritega, mis nõuavad ulatuslikke ja kulukaid muudatusi. Seetõttu on mõned sõidukitootjad juba kohandanud sõidukite omadusi ning mõned on piiranud sõidukite garantii B5 segudele. Kuna biodiisel on niiskustundlik, käitub nagu lahusti ja selle ladustamisstabiilsus on väike, siis võivad vajalikuks osutuda erilised ettevaatusmeetmed kõrge biodiislisisaldusega segudele sõidukites ja jaotussüsteemides.

3.5

Komisjon esitab tugevaid argumente vajaduse kohta tegeleda otsustavamalt biokütuste arendamisega. Realistlikult ei arvesta komisjon võimalusega, et praegust bensiinitootmist (ülemaailmselt 1,2 miljardit tonni 2004. aastal) oleks võimalik asendada biokütustega (46 miljonit tonni 2005. aastal, sellest 3 miljonit ELis, nagu selgub alljärgnevast tabelist), vaid seab eesmärgi saavutada direktiivi abil ja eri liikmesriikidele eesmärke seades veidi enam kui 13 aastaga biokütuste vähemalt 10 % osakaal tänastest kütustest.

3.6

Vesinikku, mida mõned Euroopa sõidukitootjad juba vähemalt üritavad energiaallikana kasutada, saadakse ikka veel enamasti kõrge energiakuluga elektrolüüsi — valdavalt kasutatakse selleks peamiselt fossiilkütustest toodetud elektrienergiat — või vesiniku eraldamise teel maagaasist või teistest fossiilkütustest. Sellega ei kaasne kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist. Kuigi teadus on teinud edusamme vesiniku saamisel biomassist — biotehnoloogilisel viisil — või taastuvenergiast, sõltub võimalus kasutada ja turustada vesinikul töötavaid sõidukeid ka kütuseelementide suurtest kuludest. Et vesinikust areneks majanduslikult tasuv alternatiivne energiaallikas, tuleb langetada tootmiskulusid. Praegu New South Wales'i ülikoolis läbiviidava uurimisprojektiga loodetakse see eesmärk täita tänu spetsiaalsetele titaanoksiidist keraamilistele päikesepatareidele. Titaan on päikeseenergiast vesiniku tootmise valdkonnas laialdaselt levinud: sellel on sobivad pooljuhi omadused ning see on veekindel. Oma loomulikus olekus, ilma vastava töötlemiseta ei ole see siiski veel piisavalt tõhus.

4.1

Komisjon toob küll välja võimalikud eelised, kuid jätab tähelepanuta biokütuste arendamisega seotud probleemid ja riskid; mõnes kohas siiski teatud viiteid tehakse. Komitee seevastu on seisukohal, et komisjoni ettepanekut tuleb hoolikalt ja tähelepanelikult analüüsida, et vältida ühe probleemi lahendamise tõttu teiste tõsiste probleemide tekkimist ning et eeliste kõrval toodaks välja ka puudused. Kummaline on asjaolu, et ettepaneku kasulikkust tõestades lähtutakse ebarealistlikust stsenaariumist, et 2020. aastaks saavutatakse 14 % turuosa. 10 % eesmärgi saavutamisel oleks kasu objektiivselt vaadatuna tagasihoidlikum.

4.2

Ei komisjoni teatises ega selle juurde kuuluvas mõjuhinnangus ei ole märkimisväärseid viiteid probleemidele. Näiteks tuleks biokütuste tootmisel tekkivate jäätmete käitlemine ajakohastada ja üle vaadata, arvestades uusi biokütuseelementide süsteeme ja tootmisel rakendatavaid elektroonilisi tehnoloogiaid.

4.3

Biodiisli puhul rõhutatakse eelkõige järgmist:

4.4

Bioetanooli puhul märgitakse seevastu järgmist:

Eelised seisnevad võimaluses suurendada külvikordi, kasvatades traditsioonilisi toidu- ja söödakultuure vaheldumisi spetsiaalsete põllukultuuridega, mis on mõeldud biomassi ja energia tootmiseks. Kõnealuse arendustegevuse juures tuleb erilist tähelepanu pöörata piirkondlikule taimekasvatusele. Igal juhul kehtivad Euroopa taimekasvatusele mullakaitse ja väetise kasutamise eeskirjad.

4.5

Biokütuste tootmiseks on vaja sobivaid kultuurtaimi, mida on tarvis suurtes kogustes kasvatada. See nõuab teiste põllukultuuride ohverdamist, mis on olulised vaeseimate riikide varustamiseks võimalikult madala hinnaga toiduainetega. Võimalus kasutada biokütuste tootmisel lähtealusena tselluloosi on kindlasti huvitav, kuid arvestada tuleb, et tootmisele peab eelnema keemiline ja füüsiline käitlemine (tselluloosimassi teatud viisil lagundamine), et muuta tselluloos bioloogilise töötlemisele reageerivaks. Tähelepanu tuleb juhtida ka nende protsesside käigus tekkivatele jäätmetele ja vanadele katalüsaatoritele, mis suurendavad edasist jäätmete käitlemise probleemi.

4.6

Suures ulatuses kasutamiseks võiks kaaluda glütseriini kasutamist kütusena, seda kas puhastamata või puhastatud kujul või segatuna teiste kütustega. Selle alternatiivi puudused on siiski glütseriini kõrged kulud puhastatud kujul kasutamisel, töötlemiskulud puhastamata kujul kasutamisel, madal kütteväärtus ja kindlasti vajadus muuta kahjutuks põlemisel tekkivad mürgised ained (eelkõige akroleiin ehk akrüülaldehüüd).

4.7

Üks võimalik lahendus oleks geneetiliselt muundada organisme, mis muudavad teatud põllukultuurid bioloogiliseks töötlemiseks eriti sobivaks, mille tulemusena suureneb nende tootlikkus ja seega langeb energiatarbimine tootmisel. Geenitehnoloogiat võiks kasutada ka nende organismide geneetiliseks muundamiseks, mis lihtsustavad tselluloosi kasutamist.

4.8

Tehnilisest aspektist tekib ka biokütuste tootmiseks kasutatavate toorainete tootlikkuse küsimus. Näiteks viidatakse sellele, et ühest tonnist suhkrupeedist saab toota umbes 400 liitrit bioetanooli (u 1500 Mcal). Kas selline näitaja on piisav üldise positiivse hinnangu õigustamiseks, kui arvestada selle energiatüübi rakendamisest tulenevaid keskkonnariske ja puudusi?

4.9

Edasine aspekt, mida ei tohi alahinnata, puudutab ühelt poolt tootmisviise ja nende selektiivsust ning teiselt poolt kääritamisprotsessi, mis on üsna kulukad, kui need viiakse läbi lõpptoote maksimaalset kvaliteeti silmas pidades. Lisaks võib reostus kütuses tekitada selle kasutamisel sekundaarsete reaktsioonide ja kvaliteedi langemise tõttu ning samuti jäätmete ja jääkide omadusi arvestades majanduslikku kahju, mis ületab kaugelt selle eelised.

4.10

Puhtalt keskkonna vaatepunktist tuleb lisaks arvestada metsade hävitamise (nagu Malaisias ja Indoneesias palmiõli tootmiseks ning Malawis ja Ugandas jatrofa kasvatamiseks toiduainetootmiseks mõeldud piirkondades või eelkõige kaitset väärivates vihmametsapiirkondades) ja tooraine ladustamisega seotud riske. Sellega seoses tekkivaid bioloogilisi ja biokeemilisi probleeme tuleb lahendada äärmiselt kohusetundlikult ja otsustavalt.

4.11

Lisandub ka eetiline aspekt, mida tuleks täpsemalt hinnata: konkurents toiduainete ja kütuse vahel. Väärtuslike toorainete, nagu nisu, maisi ja riisi hinnad tõusevad pidurdamatult biokütuse destilleerijate kasvava nõudluse tõttu (Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ja maailma toiduabi programmi aruanne 2007). Mehhikos on tortiljade hind tõusnud 60 %, mis on põhjustanud märkimisväärseid rahutusi ja protestidemonstratsioone. Tõusvad sojahinnad on Hiinas põhjustanud lihahindade tõusu 43 % ja munahindade tõusu 16 % võrra. Mais on kallinenud 40 % võrra ja kaer 20 % võrra. Indias on teravili kallinenud 10 % ja nisu 11 %. Hinnad tõusevad ka USAs: USA põllumajandusministeeriumi andmetel kallineb linnuliha 10 %, munad 21 % ja piim 14 %. Kui tulevikus on teravili kütusena väärtuslikum kui toiduainena, siis pöördub turg energiamajanduse poole. Toiduainetehinnad tõusevad jätkuvalt koos naftahinnaga, millest tulenevalt suureneb ka Euroopas toidupuuduse oht.

4.12

Kuna järjest enam on tootmisrajatisi (ainuüksi USAs on ehitamisel 79 tehast, mis lisanduvad 116 praegu töötavale tehasele), siis põhjustab see teraviljatarbimise hüppelist kasvu, mis Maa-poliitika instituudi (Earth Policy Institute) hinnangul on umbes 139 miljonit tonni, mis on kaks korda suurem kui USA põllumajandusministeeriumi hinnang. Kui arvestada asjaolu, et ühest tonnist maisist saab 110 gallonit (416,19 liitrit) etanooli (veidi rohkem kui neli maasturi paagitäit), siis võtab probleem tõepoolest rahutukstegevad mõõtmed.

4.13

Komitee rõhutas hiljuti vastuvõetud arvamuses (2) vajadust kaitsta bioloogilist mitmekesisust, eriti vihmametsi, mis ei ole ainult vastasel juhul paratamatult väljasuremisele määratud loomade elupaik, vaid ka Maa ainus ja viimane „kops”. Tuleb peatada suhkruroo intensiivne kasvatamine Brasiilias ja palmide kasvatamine Malaisias ja Indoneesias, mis nõuab iga päev sadade hektarite metsa ohverdamist monokultuuride kasvatamiseks.

4.14

Lisaks tõstatub ka teadusliku eetika probleem. Planeet Maa on avatud süsteem, mis liigub pidurdamatult tasakaaluseisundi poole, mis tähendab ühtlasi ka tema lõppu. Teaduse ülesanne on seda allakäiku pidurdada ja poliitika ülesanne on edendada sellekohaseid tegevusi ja uuringuid.

4.15

Tekkivaid kulusid — ja mitte ainult majanduslikke, vaid ka keskkonna- ja tervishoiukulusid — tuleb täpselt analüüsida. Mõjude põhjalikuks hindamiseks ja analüüsimiseks tuleb teha olulisi jõupingutusi.

4.16

Põlemise keemiliste protsesside puhul tuleb täpselt uurida, kas muid molekule kui süsivesiniku molekule hõlmavas põlemisprotsessis tekivad või vabanevad protsessi oksüdatiivse stressi tõttu vabad radikaalid (st vähihaiguste üks peamisi põhjuseid). Praeguseni ei ole kindlaid tõendeid seoste kohta nende kasvu ja biokütuste tootmise vahel.

4.17

Äärmiselt oluline on pinnase hooldamine ja kaitse. Pinnast tuleb kaitsta, sest see kaitseb meie eksistentsi. Üha rohkem langev põhjaveetase ja üha halvenev põhjaveekvaliteet tulenevad ebamõistlikest pinnasekasutusstrateegiatest, mis põhjustavad pinnase vaesumist. Pinnase taaselustamise soodustamiseks tuleks rakendada külvikordi.

4.18

Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni asjaomane komitee pühendas 7.–10. mail 2007 Roomas toimunud 33. istungjärgul toiduohutusele olulise peatüki. Kõnealuse aruande punktis 45 märgitakse, et bioenergia toob toiduohutuse neljas mõõtmes — kättesaadavus, juurdepääs, stabiilsus ja kasutamine — kaasa nii võimalusi kui ka riske. Bioenergia mõjud toiduohutusele sõltuvad kaalumisel oleva süsteemi ulatusest ja tüübist, tooraine- ja energiaturgude struktuurist ning põllumajandus-, energia-, keskkonna- ja kaubanduspoliitilistest otsustest. Bioenergiasektori tehnoloogiline muutus toimub kiiresti ja põhjustab toiduohutuse osas täiendavalt suurt ebaselgust.

4.19

Lisaks rõhutab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon nimetatud aruandes, et 2006. aastal tõusid hüppeliselt teraviljahinnad, eriti nisu- ja maisihinnad, mis saavutasid novembris viimase 10 aasta kõrgeima taseme. Olulised teraviljaturge mõjutavad tegurid olid peamiste tootjariikide halb saak koos kiirelt suureneva nõudmisega biokütuste järele. Ka riisisektorit mõjutasid varustusprobleemid.

4.20

Ka Hiina on võtnud viimasel ajal meetmeid, et vähendada etanooli tootmist maisist, nagu teatas Asia Times Online21. detsembril 2006. „Hiina peamine huvi on riigi 1,3 miljardi elaniku toitmine. Alles siis, kui see eesmärk on täidetud, toetame me biokütuste tootmist”, ütles põllumajandusministeeriumi ametnik Wang Xiaobing.

4.21

Itaalias ilmus 20. juulil 2007 ajalehes La Repubblica artikkel pealkirjaga „Biokütuste ja spagettide sõda. Biokütusteks kasutatava maisi hinna tõus tõstab makaronitoodete hinda 20 % võrra.” Itaalia makaronitoodete põhikoostisosa kõva nisu hind on tõusnud rohkem kui 30 % pärast seda, kui põllumajandustootjad sellest kultuurtaimest loobusid ja hakkasid bioetanooli tootmiseks kasvatama maisi. Ühe vaka (27 kg) nisu hind on Chicago börsil 2007. aasta 3. aprilli ja 14. juuni vahel tõusnud 3,6404 USD-lt 5,64 USD-le. Maailma suurimate kõva nisu tarbijate (28 kg inimese kohta aastas) ja tootjatena (3,2 miljonit tonni) reageerivad itaallased seesugustele hinnakõikumistele väga tugevalt.

4.22

Ka biokütuste tootmiseks vajaliku vee tarbimise probleem on tähelepanuta jäetud. Vastavalt Rahvusvahelise Veemajanduse Instituudi (International Water Management Institute) uusimatele uuringutele, mis avaldati 10. mail 2007. aastal, vajatakse näiteks Sri Lankas olenevalt taimeliigist ja rakendatavast tootmistehnikast ühe liitri etanooli tootmiseks 1 000–4 000 liitrit vett. Brasiilias on ühe liitri etanooli tootmiseks vajalik veehulk hinnanguliselt 2 200 liitrit ning Indias, kus erinevalt Brasiiliast esineb vähe sademeid ja tuleb kasutada kunstlikku niisutust, on liitri etanooli tootmiseks vaja 3 500 niisutusvett! Neid andmeid kinnitavad ka 2003. aastal Delftis asutatud rahvusvaheline instituut UNESCO-IHE Institute for Water Education, mis teeb koostööd kohaliku ülikooliga, ja uusimad uuringud, mis viidi läbi Colorado ülikooli põllumajandusteaduskonnas, kus praegu tegeletakse väiksema veevajadusega maisisordi aretamisega. Esitatud andmetega saab tutvuda ka veebilehel www.waterfootprint.org.

4.23

Euroopas puudutavad veeprobleemid eelkõige lõunapoolseid piirkondi, kus juba palju aastaid valitseb veepuuduse probleem, mis temperatuuri tõusu ja sellest tuleneva suurema aurustumise tagajärjel tulevikus veelgi teravneb. Põhjapoolseid piirkondi kõnealune probleem vähemalt praegu ilmselt ei puuduta.

4.24

Järgnevas tabelis (mille esitas insener Mario Marchionna ENIst hiljuti toimunud Itaalia Keemiatehnika Liidu (AIDIC) seminaril) on võrdlevalt näidatud fossiilkütuste ja biokütuste kulud sama energia ekvivalentväärtuse puhul.

4.25

2020. aastaks seatud 10 % eesmärgi täitmiseks vajaliku biokütuste hulga tootmiseks ELis oleks komisjoni hinnangul vaja 18 miljonit hektarit põllumaad:

4.26

Komisjon selgitab, et biokütuste suurem kasutamine võib anda suuri eeliseid eelkõige arengumaadele, kes saavad suurendada ekspordiks mõeldud toodangut. Aafrika põllumajandustootjad on siiski mures seni tehtud investeeringute majandusliku tasuvuse pärast. Ajaleht African Agriculture avaldas oma 2007. aasta maikuu numbris artikli jatrofa kohta (vähest hooldamist vajav põõsastaim, mille õli sisaldavad seemned on inimesele mürgised, kuid neist saab toota vastuvõetava kvaliteediga biodiislit). Artiklis, mille pealkiri oli sobivalt „Is jatropha excitement a mirage?” („Kas jatrofavaimustus on illusioon?”), tõstatati tõsiseid küsimusi.

4.27

Ka Aafrika keskkonnaorganisatsioonid tõstavad häält, nagu teatatakse nädalalehe The East African Business (Kenya suurima kirjastuse Nation Media Group välja antav on-line-ajaleht) 7. mai 2007. aasta numbris. Ugandas suureneb metsade hävitamine aastas 2,2 %, samas kui maailma keskmine on 0,2 % aastas. Selline kiirus toob kaasa ohu, et 2040. aastaks on riigis kõik metsad maha raiutud. Seetõttu on rühm kodanikuühiskonna aktiviste moodustanud koalitsiooni Save Mabira, mis sai nime metsa järgi, mille Uganda valitsus kavatseb anda ettevõttele Sugar Corporation of Uganda Ltd, et suurendada bioetanooli tootmiseks mõeldud suhkruroo kasvatamiseks kasutatavat maad. Neljandik, st 7 100 hektarit riigi suurimast põlismetsast tuuakse ohvriks, et toota paar tonni bioetanooli, mis on mõeldud võib-olla just Euroopa keskkonnasõbralikele bussidele!

4.28

Komisjon ei ütle selle kohta sama hästi kui mitte midagi. Möödaminnes mainitakse üksnes, et toiduainete tootmiseks mõeldud kultuuride ja suure loodusliku väärtusega maa kasutamist tuleb kuidagi takistada, ning lahendust nähakse negatiivsete majanduslike stiimulite loomises. Õigupoolest on komisjoni optimismi selles osas rakse mõista. Komitee on väga mures keskkonnaohtude pärast, mis kaasnevad geneetiliselt muundatud kultuuride levikuga, mis kõnealusel eesmärgil kasutatuna võivad näida vastuvõetavamad. GMOde levik on reaalne oht ja nende kasutamist võib kaaluda alles pärast seda, kui kõik teadusuuringud nende ohtlikkuse kohta on lõpule viidud, kusjuures tuleb kaitsta ELis veel säilinud bioloogilist mitmekesisust.

4.29

Komitee peab väga oluliseks tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes võitlevad näljaga kogu maailmas, nagu eelkõige FAO ja WFP (maailma toiduabi programm). Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei pidanud mõjuhinnangu koostamisel vajalikuks võtta ühendust rahvusvaheliste asutustega, kes kõnealuse teemaga tõsiselt tegelevad, vaikimata maha biokütuste arendamisega seotud probleeme ja ohte, eelkõige seoses vee tarbimisega.

4.30

Komitee võtab teadmiseks 8.–9. märtsil 2007 toimunud kevadise Euroopa Ülemkogu järeldused, milles pöörati suurt tähelepanu Euroopa energiapoliitikale, mille kolm peaeesmärki on järgmised:

4.31

Euroopa Ülemkogu toetab ja võtab arvesse komisjoni ettepanekuid energia valdkonnas üldiselt ja konkreetselt biokütuste osas, kuigi seoses 10 % eesmärgiga tekitab sõnastus küsitavusi: „Kõnealuse eesmärgi siduv iseloom on kohane, eeldusel et tootmine on säästev, teise põlvkonna biokütused on kaubanduslikult kättesaadavad ja kütuse kvaliteedi direktiivi muudetakse vastavalt, et võimaldada sobivas suhtes segusid”.

4.32

Väga tähtis on mõista, kuidas saavad liikmesriigid neid siduvusele seatud tingimusi ära kasutada. Eelkõige viide teise põlvkonna biokütuste kättesaadavusele on praegu väga problemaatiline. Oleks väga kulukas hakata ümber kujundama olemasolevaid, juba suures osas valmis ehitatud ja järgmisteks aastateks kavandatud tööstusrajatisi, mis toodavad esimese põlvkonna biokütuseid, sest nende protsessid erinevad suuresti teise põlvkonna biokütuste jaoks vajalikest protsessidest. Kui teise põlvkonna biokütused ei ole kättesaadavad, tähendab see, et ülemkogu otsus ei ole siduv. Säästvuse osas oleks lisaks olemasolevatele direktiividele vaja täiendavaid Euroopa õigusakte tagamaks, et biomassi tootmisel täidetakse täpselt kehtestatud nõudeid ja biokütuste tootmiseks mõeldud kultuurid ei hakkaks konkureerima toidu- ja söödataimede kasvatusega. Kütuse kvaliteedi direktiivi muutmise vajaduse osas on menetlus üsna keeruline ja sellega peavad tegelema standardiasutused, eelkõige CEN, kes peab analüüsima tehniliste spetsifikatsioonidega seotud probleeme.

4.33

Teise põlvkonna biokütuste osas on etanooli tootmiseks juba praegu mitmeid võimalusi: bioloogiline kääritamis- ja destilleerimisprotsess või termokeemiline biomassi gaasistamine sünteesgaasi saamiseks (H2 ja CO), millest saab kääritamise teel toota etanooli ja kombineeritud tsükli või soojus- ja elektrienergia koostootmise abil energiat. Esimene rajatis võimsusega 180 000 tonni aastas hakkab tööle juba sel aastal Soomes Porvoos ja teine rajatis on kavandatud samasse kohta 2008. aasta lõpuks. Kuid nende protsesside energiatõhusus on väga madal ja mõnel juhul isegi negatiivne. Seetõttu on uuritud võimalusi fotokeemiliste tootmisprotsesside väljaarendamiseks, kasutades päikesevalgust energiaallikana ja sobivaid katalüsaatoreid omaduste parandamiseks. Biobutanool on üks võimalik lahendus uue põlvkonna biokütuste jaoks. Biobutanooli madal aururõhk ja kõrge taluvus saastatud vee suhtes bensiinisegudes võimaldavad seda kasutada olemasolevates kütuse tarnimis- ja müügikanalites. Biobutanooli saab bensiini lisada senistest biokütustest suuremas kontsentratsioonis, ilma et oleks vaja sõidukeid kohandada. Lisaks võimaldab see ökonoomsemat kütusetarbimist kui bensiini-etanooli segud ja parandab nii energiatõhusust ja vähendab kütusetarbimist 1 liitri kohta. Biobutanooli tootmiseks saab kasutada bioetanooli tootmise infrastruktuuri ja rajatisi.

4.34

Seitsmendas raamprogrammis on ette nähtud ulatuslikud vahendid tehnoloogiate arendamiseks, millel on väga huvitavaid omadusi ja mis võimaldavad toota keskkonnaohutuid biokütuseid:

EMSK leiab, et Euroopa peab eraldama teise põlvkonna biokütuste uurimiseks rohkem rahalisi vahendeid.

5.1

Komitee toetab Euroopa energiapoliitika eesmärke. Nende saavutamiseks tuleb leida investeeringuteks vajalikud rahalised vahendid, kaasates seejuures Euroopa rahandusasutused.

5.2

Komitee arvates tuleb erilist tähelepanu pöörata teadusuuringutele biokütuste, eriti teise põlvkonna biokütuste valdkonnas, unustamata ka teisi võimalusi, nagu päikeseenergiast vesiniku tootmise arendamine või biomassi töötlemine.

5.3

Komitee soovitab pöörata tähelepanu eelkõige sellele, et tagataks bioloogilise mitmekesisuse säilimine ja et biokütuste tootmiseks kasutataks üksnes mittetoidukultuure vältimaks ohtu, et toiduained peavad konkureerima kütustega, samas kui miljonid inimesed kannatavad toidupuuduse all ja surevad nälga. Eespool nimetatud FAO aruande järeldustes öeldakse järgmist: „Tõsiasi, et maailmas kannatab 854 miljonit inimest alatoitumuse all, näitab, et ülemaailmse toidualase tippkohtumise eesmärkide ja millenniumi arengueesmärkide suunas seni tehtud edusammud ei ole piisavad. Kuigi paljud, eriti Aafrika Alam-Sahara riigid suudaksid nälgivate inimeste hulka vähendada, ohustavad seda võimalust toiduainete hindade tõus, võimalik pakkumise vähenemine teraviljaturul, konfliktid, haigused ja kliimamuutused.” Ameerika teadlaste Ford Runge ja Benjamin Senaueri (Minnesota ülikool) hinnangul toob toiduteravilja hindade areng kaasa selle, et nälgivate inimeste arv mitte ei kahane 2025. aastaks maailmas 600 miljonini, nagu loodetakse, vaid kahekordistub 1,2 miljardini!

5.4

Saavutamaks keskkonnakaitse, kasvuhoonegaaside heidete vähendamise, energiatarbimise optimeerimise ja alternatiivsete energiaallikate kasutamise ning energiavarustuse sõltumatuse ja kindluse eesmärke, soovitab komitee nende toodete diferentseeritud käsitlemist (maksu- ja halduslikud stiimulid jm), mis aitavad kõige enam kaasa nimetatud eesmärkide täitmisele.

5.5

Komitee on seisukohal, et praegu olemasolevad tehnoloogiad nõuavad siiani väga palju energiat, vett ja maad (kui kolmandikul kogu Itaalia pindalast kasvatataks rapsi, saadaks hektari kohta selline kogus biodiislit, mis võimaldaks asendada vaid 10 % kogu riigi nafta tarbimisest ja 40 % sõidukite diislikütuse tarbimisest).

5.6

Komitee on arvamusel, et uue direktiivi ettepanekuga peaks kaasnema põhjalik ja ulatuslik majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne hindamine, mis vähemalt praeguse seisuga ei näi olevat struktureeritud nii, nagu kõnealune teema nõuab.

5.7

Et mitte keskkonnasaastega võitlemisel saavutatud tulemusi ära nullida, on väga oluline biokütuste tootmine riigi kohalikest põllumajandustoodetest. Neid ei tohiks transportida pikki vahemaid ühest riigist teise, millega kaasneks fossiilkütuste kulu. Põllumajandusjäätmetest energia tootmine on problemaatiline, kuna jäätmed asuvad üksteisest kaugel ja nende transport töötlusrajatisse on kulukas ning kuna need sisaldavad palju vett, mistõttu on vaja töödelda suuri koguseid. Seetõttu tuleks sellist biomassi töödelda kohapeal.

5.8

Komitee peab vajalikuks edendada teadusuuringuid biokütuseelementide tehnoloogiate valdkonnas, mille puhul kasutatakse biokatalüsaatoreid, et muundada keemiline energia elektrienergiaks. Selline energiatootmise protsess võimaldab säilitada kõik elektronid, mille biomassi valmistamiseks kasutatud taimed on fotosünteesi käigus omandanud (24 elektroni CO2 -ks ja veeks oksüdeerunud glükoosimolekuli kohta).

5.9

Komitee nõustub Euroopa Parlamendi seisukohaga, kes rõhutas 14. detsembril 2006. aastal biomassi ja biokütuste strateegia kohta vastu võetud resolutsiooni põhjendustes, et „transpordisektor vastutab enam kui 20 % kasvuhoonegaaside heitkoguste eest, kuigi see sektor ei ole kaasatud heitkogustega kauplemise mehhanismi.” Seoses sellega soovitab komitee kaaluda võimalust laiendada saastekvootide sertifikaatide mudelit ka autotööstusele.

5.10

Nimetatud resolutsioonis palub Euroopa Parlament komisjonil „võtta kasutusele kohustuslik ja terviklik sertifitseerimisskeem, sealhulgas ka viljelus- ja töötlemisfaasi standardid ja ühtlasi kogu elutsükli kasvuhoonegaasi tasakaal, mis võimaldab biokütuste säästvat tootmist kõigis etappides ning mis kehtib nii Euroopa Liidus toodetud kui ka imporditud biokütustele” ning kutsub komisjoni üles „toetama üleilmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) süsteemi arendamist ja kasutamist, et jälgida maakasutust bioetanooli tootmisel, hoidmaks ära vihmametsade hävitamist ja teisi negatiivseid keskkonnamõjusid”. Komitee nõustub Euroopa Parlamendi ettepanekutega ja toetab neid.

5.11

Komitee rõhutab, et mõnes ELiga hiljuti ühinenud liikmesriigis on sõidukid eriti tugevalt aegunud, koosnedes rikastelt turgudelt pärit tehniliselt vananenud kasutatud sõidukitest. Sissetulek inimese kohta on neis riikides üsna madal, nagu ka suure osa elanikkonna puhul riikides, kus sissetulek inimese kohta on kõrgem. Seetõttu ei ole mõeldav, et neile ELi kodanikele, kelle jaoks auto on hädavajalik töövahend, pannakse peale kohustused ja kulud.

5.12

Komitee arvates võiksid biokütused praegu küll kütuseturgu toetada, kuid need ei paku turu nõudmistele struktureeritud vastust. Igal juhul tuleb tootmise üle teostada ranget järelevalvet, et vältida käesolevas arvamuses käsitletud ökoloogilisi ja sotsiaalseid ohte. Võttes arvesse käesolevas arvamuses kirjeldatud võimalikke probleeme, leiab komitee, et komisjon peaks 10 % eesmärki pidevalt läbi vaatama ja olema valmis esitama ettepanekuid selle muutmiseks, kui probleemidele ei leita rahuldavat ja jätkusuutlikku lahendust.