52006IP0115

P6_TA(2006)0115

Demograafilised väljakutsed ja põlvkondadevaheline solidaarsus

Euroopa Parlamendi resolutsioon demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (2005/2147(INI))

Euroopa Parlament,

- võttes arvesse oma 14. märtsi 1997. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb demograafilist olukorda Euroopa Liidus (1995) [1];

- võttes arvesse oma 12. märtsi 1998. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta, mis käsitleb demograafilist olukorda (1997) [2];

- võttes arvesse oma 15. detsembri 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta "Euroopa igale vanusele - heaolu ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine" [3];

- võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile "Euroopa vastus maailma rahvastiku vananemisele - majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamine vananevas maailmas. Euroopa Komisjoni panus teisele maailmakonverentsile vananemise teemal" (KOM(2002)0143);

- võttes arvesse Euroopa Noorte Pakti, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu Brüsseli kohtumisel 22.- 23. märtsil 2005. aastal;

- võttes arvesse komisjoni teatist "Roheline raamat. Silmitsi demograafiliste muutustega - uus põlvkondadevaheline solidaarsus" (KOM(2005)0094);

- võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

- võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0041/2006),

A. arvestades, et demograafilisi muutusi, mis osaliselt on tingitud keskmise eluea pikenemisest, ei tule käsitleda üksnes probleemina, vaid näha neis ka positiivset väljakutset ühiskonnale kaasata inimesi kõigist vanuserühmadest ja pakkuda võimalusi, mida varem ei olnud;

B. arvestades, et Lissaboni strateegias rõhutatakse vajadust suurendada naiste osalust tööturul, et saavutada Lissaboni eesmärgid, mis käsitlevad täielikku tööhõivet samaaegselt kvaliteetsete töökohtadega;

C. arvestades, et nõukogu direktiiv 92/85/EMÜ [4] näeb ette meetmed, mis parandavad rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu,

1. tervitab komisjoni teatist "Roheline raamat. Silmitsi demograafiliste muutustega - uus põlvkondadevaheline solidaarsus"(roheline raamat);

2. tervitab asjaolu, et rohelise raamatu esitamisega võttis komisjon Euroopa tasandil seisukoha ühe suurema väljakutse suhtes poliitilises ja ühiskondlikus plaanis; rõhutab samas, et ühiskonna demograafiliste muutustega seonduvad arvukad küsimused kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse ja seetõttu pole üldist ühenduse pädevust selle valdkonna reguleerimiseks Euroopa tasandil;

3. avaldab kahetsust, et komisjoni roheline raamat ei kaasa soolist aspekti süstemaatiliselt makro- ja mikromajanduslikku analüüsi, kuigi see on olulise tähtsusega põhjalike arutluste käivitamiseks ja laiaulatuslike meetmete kehtestamiseks;

4. on seisukohal, et demograafilised muutused ja nende mõju ühiskonnale on liikmesriikide ja liidu tulevikule otsustava tähtsusega; kutsub seetõttu komisjoni üles käsitlema demograafilisi muutusi valdkondadevahelise küsimusena ning võtma neid asjakohaselt arvesse liidu kõigis tegevustes, rakendades süvalaiendamise tüüpi lähenemist;

5. täheldab, et demograafilised muutused koos madala majanduskasvu ning tööpuuduse jätkuvalt kõrge tasemega suurendavad neid väljakutseid ajapikku märkimisväärselt; järeldab seega, et majanduskasvu tuleks suurendada ja kõrget tööpuudust vähendada, astumaks vastu demograafiliste muutuste kahjulikele tagajärgedele;

6. on üllatunud, et roheline raamat mainib üksnes möödaminnes demograafiliste muutuste tervishoiuaspekti; rõhutab, et rahvastiku vananemise tõttu suureneb nõudlus tervishoiuteenuste ning pikaajalise hoolduse järele kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt; on veendunud, et investeeringud haiguste elukestva ennetamise meetmetesse on olulised, et demograafiliste muutustega inimlikust ja rahalisest aspektist toime tulla; märgib, et mida kauem inimesed suudavad tervena elust rõõmu tunda, seda kauem saavad nad aktiivseks jääda ja töötada;

7. nõustub, et kui sündimus langeb, võib majanduskasvu säilitada meetmetega, mille eesmärk on suurem tööhõive, innovatsioon ja tootlikkuse kasv, samuti sotsiaalkaitse kaasajastamine;

8. toetab, pidades silmas märgatavaid muutusi demograafilises olukorras, põlvkondi ühendavat uut solidaarsust ja Euroopa Liidu sotsiaalmudeli edasiarendamist, mille peamine eesmärk peaks olema ühiskonnas osalemise, sotsiaalse turvalisuse ja sotsiaalse solidaarsuse tagamine kõigile inimestele ning kõigi põlvkondade potentsiaali edendamine;

9. tunnistab, et erinevad liikmesriigid näevad selles vallas vaeva ühesuguste väljakutsetega ning uurivad erinevaid lahendusi, mille edukuse tase on erinev; arvab, et ei ole ühtainust kõigile sobivat "õiget" vastust, seda eriti 25 või enama liikmesriigiga liidus; rõhutab, et demograafiliste väljakutsete lahendamisel kasvab edaspidi vajadus erinevate lähenemisviiside järele nende põhjalike erinevuste tõttu, mida kogetakse liikmesriikide eri piirkondades ja alampiirkondades; seesugused erinevused nõuavad loovaid, mittestandardseid lähenemisviise;

10. avaldab kahetsust, et roheline raamat ei rõhuta reproduktiiv- ja seksuaaltervise tähtsust seoses demograafiliste muutustega; rõhutab, et viljatus, eelkõige meeste viljatus suureneb eriti kõige enam industrialiseeritud piirkondades ja et mõnedes Euroopa riikides on praegu kuni 15% paaridest viljatud, keemiline reostus on üks viljatuse põhjustest;

11. avaldab kahetsust, et roheline raamat ei pööra tähelepanu ühe vanemaga perede kasvavale arvule, 85% juhtudest on perekonnapea naine, kellest enamikku ähvardab suurem vaesusrisk ja seetõttu tuleb neile anda eritoetust;

12. võtab teadmiseks nende liikmesriikide kogemuse, kus on olemas "garanteeritud alampalk";

13. on mures liikmesriikide, piirkondade ja sotsiaalsete rühmade tervishoiusüsteemide erinevuste pärast; märgib, et erinevused tervishoius (madal keskmine eluiga, laialt-levinud kroonilised haigused, elamistingimustest põhjustatud haigused) koos madala sündimuse ja väljarändega võivad põhjustada piirkondlike erinevuste jätkuvat suurenemist ja nõiaringi, millest on raske välja pääseda; palub liikmesriikidel teatada oma tervishoiu erinevustest, et komisjoni abiga saavutada parimate tavade korrapärane vahetamine ja selle küsimuse tõhus lahendamine;

14. kutsub liikmesriike üles teadvustama demograafilisi muutusi ühise väljakutsena ning Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel võtma vastu otsuse elavdada arvamuste vahetust demograafiliste muutuste mõjude ja vastavate kogemuste üle, eriti sellistes valdkondades nagu aktiivne vananemine, perede elamistingimused ning tasakaal töö- ja pereelu vahel;

15. on veendunud, et kõik liikmesriigid saavad õppida rohkem üksteiselt, kui jagavad aktiivsemalt parimaid tavasid, eriti nende Skandinaaviamaadega, kus üheaegselt meeste ja naiste kõrge osalusmääraga tööturul on üks kõige kõrgemaid sündimuse tasemeid Euroopas ning kus tasuta või odavad lapsehooldusvõimalused, vanemapuhkuse võimalused ja sünnituspuhkuse eeskirjad on tegurid, mis soodustavad naiste suurt osalust tööturul;

16. tervitab asjaolu, et Euroopa Liit soovib toetada liikmesriike nende püüdlustes vähendada lahknevust vanemate soovitud laste arvu (2,3) ja tegeliku laste arvu (1,5) vahel meetmetega, mille eesmärk on parandada raamtingimusi;

17. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles läbi viima ja levitama üksikute liikmesriikide rahvastikumuutusi käsitlevaid uuringuid, milles võetakse arvesse muutuste põhjuseid ja tõenäolisi lähemaid tagajärgi;

18. soovitab, et kui võrreldakse liikmesriikide parimaid tavasid, mis puudutavad naiste osalust tööturul, võetakse võrdluse alla ka teised riigid;

19. rõhutab, et soodsate tingimuste loomine, võimaldamaks paaridel saada soovitud arvul lapsi, on iga ühiskonna eksisteerimise ja arengu üks tingimusi, võttes arvesse sündimuse taseme langusest tulenevaid sotsiaalseid ja majanduslikke väljakutseid, seetõttu tuleks võtta meetmeid emaduse ja isaduse toetamiseks;

20. arvab, et paljude naiste või paaride otsus piirata laste arvu või lükata lapse või laste saamine edasi ei pruugi olla nende endi valik, vaid eelistus, milleks sunnib neid väljakutse sobitada kokku töö, era- ja perekonnaelu; arvab, et see ei ole üksnes vanemate huvides saada soovitud arvul ja soovitud ajal lapsi, vaid see on ka ühiskonna kui terviku huvides, arvestades praegust sündimuse langust Euroopas; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et võimaldada ja toetada lastele, eakatele, puudega inimestele ja muudele ülalpeetavatele isikutele mõeldud kõrgetasemeliste sõimede/päevahooldusrajatiste rajamist ja toimimist hinnaga, mis on taskukohane kõigile sissetulekust olenemata; rõhutab, et see on väga oluline, et võimaldada meeste ja naiste täielikku ja võrdset osalust tööturul, et võimaldada naistel kohandada osalust tööturul oma elurütmiga ja sobitada pereelu ning tööd;

21. kutsub liikmesriike tungivalt üles edendama sündimuse tõusu toetavaid maksumeetmeid ning juhib tähelepanu vajadusele tagada naistele, eriti noortele üksikemadele sünnitusjärgne erikaitse ja -toetus;

22. kutsub liikmesriike üles uurima sellise palgata, vabatahtliku ja ajutise töö kulusid ja tulusid, mida noored teevad tööturule pääsemiseks; osutab võimalikele seostele selliste tegevuste ja madala sündimuse vahel eluaseme ebapiisava kättesaadavuse ning madala stabiilsuse tõttu; kutsub eraettevõtteid üles oma poliitikat sellega seoses üle vaatama;

23. on seisukohal, et sooline võrdõiguslikkus ja võitlus naiste diskrimineerimise vastu töökohal - mis puudutab nii tööhõive taset, usaldatud töökohustusi kui ka palgataset - peaksid mängima olulist rolli pereloomisel, perede toetamisel ning ühtlasi Euroopa madala sündimuse taseme tõstmisel;

24. kutsub liikmesriike üles aktiivsemalt välja selgitama ja kõrvaldama kõiki tegureid, mis võiksid takistada pereloomist, sealhulgas takistusi väljaspool töökohta, võttes selleks järgnevaid meetmeid:

i) võimaldama suuremat paindlikkust tööl, arvestades töötajate vajadustega, nii et nad saaksid paremini kohandada oma tööaja vastavalt pere nõuetele ja vajalike sisseostude tegemisele;

ii) parandama piiratud juurdepääsu elamuturule, soodustades näiteks hüpoteeklaenude andmist, et rohkem inimesi saaks kinnisvaraomanikeks ja seega ka varem iseseisvaks;

iii) töötama välja peresõbralikuma maksupoliitika;

iv) edendama laialdasemaid ja kättesaadavamaid lapsehooldusvõimalusi ja abivajavate inimeste hooldusvõimalusi;

v) soodustama elujõulisi kohalikke koole;

vi) parandama vanemate tööaja vastavust koolipäeva pikkusele, soodustades samas tööaja paindlikkust ning võideldes töökorraldusega, mis eeldab pikki tööpäevi;

vii) jätkuvalt edendama võrdõiguslikkust töökohal;

viii) uuendama jõupingutusi, et edendada võrdõiguslikkust kodus, majapidamis- ja perekohustuste õiglasemat jaotumist ning stereotüüpide kummutamist avalike teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu;

25. kutsub liikmesriike üles parandama korraliku eluaseme kättesaadavust peredele, eriti üksikvanemaga peredele ja eakatele inimestele, näiteks nn põlvkondadevaheliste projektide kaudu linna- ja maapiirkondade arenduse ja linna- ja maapiirkondade planeerimise raames;

26. kutsub üles kaasajastama ja arendama riiklikke sotsiaalkindlustussüsteeme, eriti valdkonnas, mis on seotud laste päevahoolduse ja abivajavate inimeste hooldusega, võttes arvesse, et see valdkond kuulub liikmesriigi pädevusse; märgib, et eriti üksikvanemaga peresid ja üksikuid vanemaid naisi ohustab sotsiaalnetõrjutus, eraldatus ja vaesumine, seepärast tuleks seesuguse reformi kavandamisel pöörata erilist tähelepanu selle kasvava rahvastikurühma elatustaseme ja ühiskonnaelus osalemise parandamisele;

27. soovib näha liikmesriikide tööd bürokraatia vähendamiseks seoses meetmetega, mis toetavad peresid lapsehooldusel;

28. rõhutab, et vaatamata liikmesriikide edusammudele naiste tööhõive suurendamisel on muud naiste tööhõivega seotud diskrimineerimisvormid säilinud või süvenenud; sellega seoses kutsub liikmesriike üles eelkõige rakendama nõuetekohaselt nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud seaduste ühtlustamise kohta liikmesriikides [5]; rõhutab, et naiste ja meeste palgavahe ning naiste jätkuv värbamine madalapalgalistele ja nende kvalifikatsioonile mittevastavatele töökohtadele vähendab naistele vajalikku majanduslikku sõltumatust, mis mõjutab otseselt nende otsust saada lapsi; soovitab liikmesriikidel toetada naiste tööhõivet ning naiste juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele, samuti võrdset kohtlemist töötasu osas;

29. kutsub liikmesriike üles kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2002. aasta Barcelona kohtumisel seatud eesmärkidega, mille kohaselt liikmesriigid peavad 2010. aastaks tagama lapsehooldusvõimalused vähemalt 90%-le lastest, kelle vanus jääb kolme aasta ja kohustusliku kooliea vahele, ning vähemalt 33%-le alla kolme aasta vanustest lastest, seadma endale samasuguseid eesmärke eakate ja puudega inimeste hooldusvõimaluste loomiseks;

30. on seisukohal, et demograafilised muutused nõuavad uut ja tõhusamat hariduse ja sotsiaalinfrastruktuuri nii noorte kui eakate inimeste jaoks, sealhulgas rohkem võimalusi elukestvaks õppeks, lapsehoolduseks, hooldusraviks ja eakate hooldamiseks; juhib tähelepanu vajadusele tõhusamate sotsiaalinfrastruktuuride järele, mis on mõeldud vanemate inimeste elujõulisuse edendamiseks ja nende aktiivsemaks taasintegreerimiseks ühiskonnaellu;

31. rõhutab, et paljudes liikmesriikides on suur oht, et riigi rahanduse kohustused ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud, osutades seega tungivale vajadusele reformi järele; rõhutab, kui äärmiselt oluline on, et ELi tasemel pädevad otsustajad arvestaksid uute ja olemasolevate sotsiaalvaldkonda reguleerivate õigusaktide finantsmõju;

32. kutsub liikmesriike üles parandama töökohtade ja töökeskkonna kvaliteeti, et lihtsustada elukestva ametialase koolituse läbiviimist, mis võimaldaks naistel ja meestel täita nii perekondlikke kohustusi kui ka vastata tööturu nõuetele;

33. kutsub liikmesriike üles seadma valitsuse prioriteetideks soolise võrdõiguslikkuse ning tasakaalu tööja eraelu vahel;

34. märgib, et sotsiaalkindlustuskulude kasv nõuab dünaamilist majanduskasvu nende rahastamiseks; juhib tähelepanu, et see saab toimuda ainult innovatiivsuse soodustamise abil; täheldab, et sellised rahandusmeetmed nagu maksude tõstmine sotsiaalkindlustuse rahastamiseks ei ole pikaajaliselt eriti jätkusuutlikud, arvestades alanevat maksubaasi ja ülalpeetavate suhtarvu suurenemist, aga ka tungivat vajadust ergutada Euroopas ettevõtlust; rõhutab sotsiaalkindlustuse reformi kavandamisel seega vajadust tervikliku poliitilise lähenemise järele;

35. usub, et on vajalik minna kaugemale "heaoluriigi" kontseptsioonist, mille kohaselt hoolitseb heaolu eest peamiselt riik, ja liikuma edasi "heaoluühiskonna" poole, mille puhul mõistavad kõik osalejad, et ka neil on kohustus hoolitseda üksteise eest ja et sel võib olla vastastikku toetav mõju;

36. väidab, et üksikisikut puudutava töö ja isikliku elu vahelise tasakaalu parandamine peaks olema kõigi valitsuste püsiv eesmärk; märgib, et seda tasakaalu võib ohustada kasvav tööpuudus ja üksikisikute töökoormuse suurenemine; juhib tähelepanu sellele, et naiste ja meeste paindlikum tööaeg, juhul kui see põhineb vabal valikul ega ole tingitud majanduslikust survest, võib aidata kaasa töö- ja pereelu edukamale ühitamisele; järeldab, et seetõttu peaksid valitsused andma üksikisikutele võimaluse tõeliselt vabade valikute tegemiseks, selle asemel et teha niisugused valikud nende eest;

37. kutsub komisjoni üles konsulteerima tööturu osapooltega töö- ja pereelu parema tasakaalu küsimuses;

38. on seisukohal, et töökohtade peresõbralikumaks muutmise majanduslikku argumenti tuleks rohkem rõhutada; soovitab liikmesriikidel kehtestada suunised ettevõtetele, kes soovivad selliseid meetmeid võtta, arvestades seejuures erilisi väljakutseid väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE);

39. kutsub liikmesriike üles rakendama eeskirju, millega kehtestatakse lapse sünni järel tasustatud emavõi isapuhkus, ning soodustama naiste ja meeste vanemapuhkuse õiguse võrdset kasutamist; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid võitleksid nende majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste eelarvamustega, mis on seotud meeste õigusega vanemapuhkusele; kutsub komisjoni muutma nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta [6]; arvab, et vanemapuhkust, mille ajal on tagatud töökoha säilimine, peaksid võtma nii emad kui isad; pooldab ergutuste süsteemi, mis soodustab paaridel vanemapuhkuse jagamist, ja näeb ette laste kasvatamisega seotud kulude rahalise kompenseerimise; kutsub komisjoni üles konsulteerima tööturu osapooltega võimalike muudatuste üle 1996. aastal läbi viidud vanemapuhkust käsitlevas reformis, mille eesmärk peaks olema pikendada miinimumperioodi kolmelt kuult kuuele kuule;

40. tuletab liikmesriikidele meelde Euroopa väikeettevõtluse harta kolmandat põhimõtet, nimelt et väikeettevõtted võiks vabastada teatud regulatiivsetest kohustustest; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles seda põhimõtet ka tegudes rakendama;

41. rõhutab väga haridusele juurdepääsu, oskuste arendamise, tehnoloogia ja elukestva õppimise võimaluste olulisust ning lisaks sellise koolituskultuuri edendamist, mis julgustab igas eas inimeste osalemist, eriti nende, kes alles tulevad või siis naasevad tööturule; rõhutab, et selliseid praktilisi oskusi nagu tehnilised oskused ja keelteoskus tuleks esmatähtsaks pidada, et igati soodustada üksikisikute liikuvust, kohanevust, tööalast konkurentsivõimet ja eneseteostust; rõhutab koolist väljalangemist ennetavate meetmete tähtsust ning vajadust alternatiivsete hindamismeetodite järele, et võimaldada koolituse jätkamist; eriti rõhutab vanemate inimeste koolitusvajadust sellistes valdkondades nagu infotehnoloogia, et kõrvaldada takistused nende edasiselt osalemiselt tööturul; sel eesmärgil soovitab arendada vanematele inimestele mõeldud õppemeetodeid;

42. kutsub seega liikmesriike üles võimaldama eriti vanematel töötajatel täiendada end erialastes koolitusprogrammides, et tagada nende aktiivne osalus tööturul kuni pensioniikka jõudmiseni; kutsub sellega seoses komisjoni üles kinnitama Euroopa Sotsiaalfondile esitatud rakenduskavu ainult juhul, kui need sisaldavad eraldi ka vanematele inimestele mõeldud koolitusmeetmeid;

43. pooldab valitsuse ja tööturu osapoolte vaheliste partnerluslepingute sõlmimist vastavalt riigi tavadele ja praktikale, et soodustada vanemate töötajate tööhõivet vanuselise diskrimineerimise vastaste meetmete, paindlikuma tööaja ning vanemaealiste töötute taasintegreerimise meetmete abil;

44. on seisukohal, et Euroopa äriühingud, pidades eriti silmas vajadust kaitsta sotsiaalseid riskirühmi (sealhulgas eakad inimesed, puudega inimesed ja eelkõige väikelaste vanemad), parandamaks tööohutust ning edendamaks juurdepääsu hõlbustavaid töökorraldusvorme, etendavad väga olulist rolli võrdsete võimaluste aktiivsel edendamisel ja rakendamisel, eriti mis puudutab perepoliitikat ning vanuse, soo ja perekonnaseisu alusel diskrimineerimise vastu võitlemist; lisab, et äriühingud peaksid võtma korporatiivse sotsiaalse vastutuse ning vastama rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetele selliste algatustega nagu paindliku tööaja ja osalise tööaja võimaldamine eelkõige lapsevanematele, tulevastele lapsevanematele ja vanematele töötajatele;

45. märgib, et vanuselist diskrimineerimist käsitlevad ELi õigusaktid ei ole siiani neile seatud eesmärke saavutanud ja kutsub liikmesriike üles tõhustama jõupingutusi olemasolevate diskrimineerimise vastaste ELi õigusaktide, eelkõige direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) rakendamiseks selles valdkonnas;

46. kiidab heaks komisjoni algatuse koostada raamdirektiiv, et rakendada EÜ asutamislepingu artiklit 13;

47. järeldab, et vanemate töötajate potentsiaali arvestades tuleks rohkem rõhutada nende tööle jäämise majanduslikku argumenti; arvab, et inimesi tuleks julgustada kauem töötama, luues selleks ühtlasi võimalusi, ning et tööandjatele tuleks selgitada, et see on mõlema poole huvides; on seisukohal, et hea tervisega vanemates inimestes tuleks näha pigem ühiskonna positiivset ressurssi kui majanduslikku ohtu; arvab, et rohkem tuleks rõhutada eakate inimeste ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta 1993 positiivseid tulemusi;

48. pöördub äriühingute poole, et nad pakuksid paindlikumat tööajakorraldust, mille puhul võetakse arvesse erinevaid eluetappe, ning võimaldaksid, arendaksid ja kujundaksid töövõimalusi, mis vastavad eelkõige lapsevanemate ja vanemate inimeste vajadustele;

49. leiab, et liikmesriigid peaksid julgustama äriühinguid töötama välja kodus töötamise ("homesourcing") kontseptsiooni, mis tähendab seda, et innovatiivsed äriühingud võtavad tööle üksikisikuid, kes tahavad töötada kodus enda valitud ajal, olles kollektiivselt "e-ühenduses" põhitöökohaga;

50. on seisukohal, et sotsiaalpartnerid peaksid tagama muutustele kohanduva tööturu paindlikumate töökohtade loomiseks, et tagada kõigile töökoha ja tegevuse võimalus tööturul;

51. märgib, et arvestades Euroopa töötajate liikuvust ja tööturgude tsentraliseeritust on nüüd vaja parandada nii vastastikust arusaamist erinevatest sotsiaalkindlustussüsteemidest kui ka tagada sujuv üleminek ühelt riiklikult süsteemilt teisele nii kindlustuse riiklike, era kui ka teiste vormide puhul;

52. rõhutab, et need teadmised, mida pensionile minevad töötajad saavad edasi anda, on suure tähtsusega, eriti avalikus sektoris, mille töötajatest jõuab näiteks Prantsusmaal 50% järgneva kümne aasta jooksul pensioniikka; nõuab tungivalt, et liikmesriigid julgustaksid nii era- kui avalikku sektorit võtma väärtuslike kogemuste ja teadmiste kaotsimineku vältimiseks ennetavaid meetmeid, näiteks tööturule tulijate juhendamine, astmeline pensionilejäämine ja elukestva õppe programmide juurutamine; kutsub liikmesriike üles pakkuma VKEdele sellega seoses eriabi;

53. usub, et erilist tähelepanu tuleks pöörata vanimale vanuserühmale (st üle 80-aastastele), kellest 25% ei tule endaga ise toime, kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut, mille eesmärk on seda protsenti vähendada ühis- ja üksikmeetmete abil ning lahendada riikliku sotsiaalhoolekande ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste probleemid nende inimeste jaoks, kes ei tule endaga ise toime;

54. tunnistab siiski, et töömahukad elukutsed, nagu katuseehitus, ehitus ja talupidamine seisavad eakamate töötajate töövõime rakendamisel ja noorte uustulnukate julgustamisel silmitsi suuremate väljakutsetega; julgustab liikmesriike töötama nende elukutsete jaoks välja lahendusi, mis aitaksid vältida tööjõunappust ja oskuste kaotsiminekut;

55. tunnustab hooldekodude potentsiaali toetada eakate inimeste pikemat elamist iseseisvalt, luues neil ühiskeskkonna, kus neil on võimalik elada eakaaslaste hulgas ja saada vajadusel arstiabi ning kodust hooldusabi;

56. julgustab liikmesriike ja eraettevõtteid mitte siduma kõrgemat vanust automaatselt kõrgema palgatasemega, tunnistades, et mõned peagi pensioniikka jõudvad inimesed soovivad küll teatud sissetulekut, kuid ei nõua samal tasemel palka või sama tööaega kui varasematel tööaastatel; rõhutab paindlikumate töövõimaluste nagu osalise tööajaga töötamise tähtsust võimaliku lahendusena vanemas eas;

57. julgustab liikmesriike kõrvaldama kõik tegurid, mis võiksid takistada vanemate inimeste töötamise jätkamist, eriti seoses maksude ja pensioniga, ning otsima võimalusi, et pensioniealised töötajad saaksid osalist pensioni, saades samal ajal edasi ka töötasu;

58. juhib tähelepanu, et eakad inimesed võivad etendada positiivset rolli laste eest hoolitsemisel ning et vastupidi noorem põlvkond peab sageli osalema abivajajate hooldamisel; kutsub liikmesriike ja tööandjaid üles näitama, et nad arvestavad sellega rohkem;

59. täheldab, et mõnel juhul, nagu vanuselise diskrimineerimise vastaste õigusaktide korral, võivad seadused mõjuda hoopis vastupidiselt, võttes äriühingutelt julguse või koguni takistades neid vanemaid töötajaid värbamast; palub liikmesriikidel põhjalikumalt uurida selliste õigusaktide mõju ja kohaldamist, et hinnata, kas need meetmed avaldavad soovitud mõju; nõuab tungivalt, et selliseid diskrimineerimisvastaseid õigusakte täidetakse nii kirjapandut kui selle mõtet järgides;

60. rõhutab, et ELi rahvastiku vananemisega kaasneb ilmselt puudega inimeste suhtarvu suurenemine; märgib, et selles rahvastikurühmas on tööpuuduse määr endiselt suur; kutsub valitsusi ja äriühinguid üles hõlbustama nende inimeste tööleasumist eeskujude abil;

61. avaldab kahetsust, et "aktiivne vananemine" on Lissaboni strateegias määratletud peaaegu ainult palgatööd silmas pidades, samas kui seda kontseptsiooni tuleks kohaldada laiemalt, nii et see hõlmaks tasustamata tegevusi nagu töötamine kodanikuühiskonna, poliitilistes ja teistes vabatahtlikes organisatsioonides; tunnistab, et selline aktiivne ühiskonda kaasamine tasustamata töö raames eeldab piisavat sissetulekut teistest allikatest; tõdeb, et "aktiivne vananemine" on tihedalt seotud pensioniea tõstmisega ning peab sellist meedet üheks võimalikuks vastuseks demograafilistele muutustele;

62. tunnistab, et pensionisüsteemid kuuluvad liikmesriikide pädevusse; arvab siiski, et seoses pensioniõigustega tuleks avaliku ja erasektori töötajaid kohelda võrdselt, andmata eeliseid ühe sektori töötajatele; on seisukohal, võttes arvesse keskmise eluea pikenemist ja paremat rahvatervist, et tuleb ühtlasi astuda samme astmelise ja paindliku pensionilejäämise edendamiseks; tõdeb, et kuna inimesed elavad kauem, suudavad nad ka kauem töötada, ning kutsub valitsusi üles kavandama rahalisi stiimuleid, et julgustada inimesi selleks;

63. usub, et kõik liikmesriigid saavad õppida rohkem üksteiselt, jagades aktiivsemalt parimaid tavasid seoses pensionireformiga;

64. rõhutab, pidades silmas demograafilisi arenguid, kui otsustava tähtsusega on tugevad, rahaliselt jätkusuutlikud sotsiaalkindlustussüsteemid, eriti pensionisüsteemid, mis tagavad piisavad, jätkusuutlikud pensionid, ning tervishoiusüsteemid, mis põhinevad solidaarsuse, õigluse ja universaalsuse põhimõtetel, et parandada nõuetekohase, kõrgekvaliteedilise ravi kättesaadavust kõigile kodanikele haiguse või hooldusvajaduse korral; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid pensionisüsteemide kaasajastamiseks, et tagada nende rahaline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus ning võime tulla toime rahvastiku vananemise tagajärgedega;

65. usub, et riiklike pensionisüsteemide reformid ei peaks keskenduma ainult nende süsteemide rahalise jätkusuutlikkuse parandamisele, vaid peaksid samuti aitama kaasa eakate elu rahalisele kindlustamisele;

66. tõdeb siiski, et riigi rahastatavate pensionidega on raske täita pensionile jäänud inimeste sissetulekuvajadusi: arvab, et liikmesriikidel tuleks osutada suuremat tähelepanu ning energiat sellele, et välja töötada nõuetekohased täiendavad pensioniskeemid ning julgustada inimesi säästma;

67. on seisukohal, et riigi rahastatavad riiklikud pensionid, olenemata liikmesriigi poolt määratud tasemest, peaksid olema pensioniõigusena võrdselt kättesaadavad kõigile ega tohiks sõltuda majanduslikust olukorrast;

68. tuletab meelde, et demograafilised muutused puudutavad väikeettevõtete omanikke samamoodi nagu töötajaid; on mures, et järgmise kümne aasta jooksul jääb kolmandik Euroopa väikeettevõtete omanikest pensionile, ning julgustab kõiki selles valdkonnas tegutsejaid edendama ettevõtlust mitte ainult selle rühma oskuste ja teadmiste ülevõtmiseks, vaid ka majanduskasvule negatiivsete mõjude korvamiseks;

69. arvab, et sisserändepoliitikad, mille eesmärgiks on soodustada sisserändajate edukat majanduslikku, sotsiaalset ja õiguslikku integratsiooni, on ülimalt olulised, et saavutada tasakaal sisserändajate ja vastuvõtva ühiskonna õiguste ja kohustuste vahel, ning et kolmandate riikide kodanike vastuvõtmise juhtimine peab olema tõhus ja läbipaistev; integratsiooniprotsessi eeltingimuseks on sisserändajate ja nende järeltulijate võrdne kohtlemine igasuguse diskrimineerimise kaotamise teel ning nende kaasamine tööturule ja sotsiaalpoliitikasse; selliseid sisserändepoliitikaid tuleks soodustada, et seeläbi leevendada teatud demograafilisi väljakutseid; tunnistab siiski, et sisseränne üksi ei lahenda veel kõiki demograafiliste muutustega seotud probleeme ning toob ühtlasi kaasa omapoolseid väljakutseid;

70. märgib, et Ida-Euroopa piirkondades on noorte naiste suur väljaränne ning et seal on naiste huvides vaja vastutustundlikku majandus- ja tööhõivepoliitikat ning Euroopa struktuurifondide eesmärgipärast kasutamist nende olemasolevate sätete raames, mis on ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks ja soolisest võrdõiguslikkusest lähtuva eelarve koostamiseks;

71. tunnistab, et sisserändepoliitika kuulub liikmesriigi pädevusse; on seisukohal, et sisserändajate ja etniliste kogukondade puhul tuleb jõupingutused keskendada enam haridusele ja oskuste arendamisele;

72. täheldab, et mõnes liikmesriigis suureneb oluliselt pikaajalist hoolt vajavate, eakate hulgas etnilisse vähemusse kuuluvate inimeste osakaal; arvab lisaks, et ei tasu eeldada, nagu eelistaksid sisserändajad ja nende järeltulijad naasta oma päritolumaale, eriti vanemas eas või kui nende järeltulijad on ELis üles kasvatanud; lisab, et ehkki kvaliteetse lapsehoolduse ja eakate hoolduse kättesaadavus on tähtis kõigile etnilistele rühmadele, eriti kõigile naistele, mõjutab see iga etnilist rühma erinevalt, ning et nende teenuste kavandamisel tuleb sellele vajalikku tähelepanu pöörata; rõhutab, et nende teenuste osutamisel on mittediskrimineerimine ja võrdne kohtlemine samuti võtmetähtsusega; soovitab sellele aspektile eriti parimate tavade võrdlemisel rohkem tähelepanu pöörata;

73. märgib, et seni ei ole pööratud piisavalt tähelepanu sisserändajate integreerimisele, mis kajastub osaliselt ka nende uute kaaskodanike väheses haridusalases edukuses ja nende jätkuvas kõrvalejäetuses; kutsub seega liikmesriike üles tõhustama oma meetmeid integratsiooni soodustamiseks, eriti sisserändajate tarvis, kes on juba mõnda aega liidus elanud;

74. rõhutab sisserändajatest naiste olulist rolli ja kutsub liikmesriike üles pöörama neile oma integratsioonipoliitikas väärilist tähelepanu ning tagama neile kõik nende õigused; rõhutab, et on tekkinud suundumus värvata dokumentideta sisserändajatest naisi koduabilisteks hooldama abivajavaid inimesi; märgib, et seda rühma võidakse ekspluateerida, ning kutsub liikmesriike üles selle küsimusega tegelema;

75. juhib tähelepanu, et kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates sisserändajad ei pruugi olla üldse seotud mingi pensioniskeemiga; kutsub liikmesriike üles otsima häid lahendusi selliste probleemidega toimetulekuks, et vältida veelgi suuremat survet pensionisüsteemidele;

76. tuletab liikmesriikidele meelde, et demograafilised muutused toimuvad ka vähimarenenud riikides, kes on samamoodi silmitsi rahvastiku vananemise, vaesuse ja sissetulekute ebavõrdse jaotumisega seotud väljakutsetega, nagu ka noorte tööpuuduse kasvava probleemiga; julgustab liikmesriikide valitsusi ja ELi arvestama selle faktoriga abi- ja koostööprogrammide väljatöötamisel;

77. juhib tähelepanu, et poliitilised meetmed, mis ELi majanduse tugevdamiseks eelistavad oskustööliste sisserännet, annavad samas vastupidise tagajärje, nõrgestades nende riikide majandust, kust sellised oskustöölised on välja rännanud: arvab, et liikmesriigid peaksid selles osas oma vastutust tunnistama;

78. nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid üldist huvi pakkuvate teenuste osutamist maapiirkondades, see võimaldaks vanematel inimestel jätkata kauem iseseisvat elu, vähendaks sõltuvust tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemidest ning väldiks varajast abist sõltuvust;

79. märgib, et demograafiliste muutuste tulemusel peavad liikmesriigid tagama hooldusteenused, ja nõuab selles valdkonnas heade tavade tõhusat vahetamist; nõuab, et hooldusteenuseid kaitstaks kui üldist huvi pakkuvaid teenuseid, ning kutsub seepärast komisjoni üles lisama sellise kaitse sotsiaalteenuste rohelisse raamatusse;

80. rõhutab, kui tähtis on liikmesriikide vahel jagada teavet ja parimaid tavasid selle kohta, kuidas valmistada tervishoiusüsteeme ette elanikkonna vananemisest tingitud suurenevate nõudmiste rahuldamiseks;

81. soovitab liikmesriikidel kohaldada meetmeid tõrjutuse ohu ennetamiseks, eelkõige seoses koolist väljalangemise ja elukoha kaotusega, ning juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on anda eelisõigus kõigile perekondlikku solidaarsust säilitavatele meetmetele, eriti laste õiguste kaitse valdkonnas, austades samas ka lapsevanemate õigusi;

82. rõhutab vanemale põlvkonnale mõeldud kultuuri- ja vaba aja tegevuste pakkumise tähtsust, arvestades võimalusi, mida pakub "kuldsele eale orienteeritud majandus";

83. soovitab, et rohkem tähelepanu pöörataks erinevate lähtealuste ühtlustamisele, mida erinevad liikmesriigid kasutavad teabe esitamisel EUROSTATile, nii et parimaid tavasid saaks palju põhjendatumalt võrrelda ning vastu võtta;

84. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama tulevast 7. teadusuuringute raamprogrammi demograafiliste suundumuste, perede toetamise ja tervise tugevdamisega seotud küsimuste jaoks;

85. kutsub komisjoni üles korraldama põhjalikke uuringuid, analüüse ja vastastikuseid eksperthinnanguid seoses demograafiliste muutuste ja nende mõjuga ühiskonnale ning asjaomastele poliitikavaldkondadele ühenduse programmi PROGRESS raames;

86. järeldab, et kuigi EL peab jätkama liikmesriikide tulemuste, kogemuste ja parimate tavade võrdlemist ja kõrvutamist, et vastata demograafiliste muutuste erinevatele väljakutsetele, on olemasolevad ELi institutsioonid selleks otstarbeks piisavad ning ELi lisastruktuurid ei ole vajalikud;

87. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] EÜT C 115, 14.4.1997, lk 238.

[2] EÜT C 104, 6.4.1998, lk 222.

[3] EÜT C 232, 17.8.2001, lk 381.

[4] EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.

[5] EÜT L 45, 19.2.1975, lk 19.

[6] EÜT L 145, 19.6.1996, lk 4.

--------------------------------------------------