(1)

6. detsembril 2018. aastal algatas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) alusmääruse artikli 10 alusel subsiidiumivastase uurimise Indoneesiast pärit biodiislikütuse Euroopa Liitu (edaspidi „liit“) impordi suhtes.

(2)

Komisjon avaldas algatamisteate (edaspidi „algatamisteade“) Euroopa Liidu Teatajas (2).

(3)

Komisjon algatas uurimise pärast seda, kui Euroopa Biodiisli Nõukogu (European Biodiesel Board, edaspidi „kaebuse esitaja“ või „EBB“) esitas 22. oktoobril 2018 kaebuse tootjate nimel, kes esindavad 32 % liidu kogutootmismahust.

(4)

Komisjon kehtestas 14. augustil 2019. aastal komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/1344 (3) (edaspidi „ajutine määrus“) ajutised tasakaalustavad tollimaksud Indoneesiast pärit biodiislikütuse liitu impordi suhtes.

(5)

Nagu märgitud ajutise määruse põhjenduses 13, hõlmas subsideerimise ja kahju uurimine ajavahemikku 1. oktoobrist 2017 kuni 30. septembrini 2018 (edaspidi „uurimisperiood“) ning kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2015 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(6)

Pärast oluliste faktide ja kaalutluste avalikustamist, mille põhjal kehtestati ajutised tasakaalustavad tollimaksud (edaspidi „esialgsete järelduste avalikustamine“), esitasid EBB, Indoneesia valitsus ning kõik neli eksportivat Indoneesia tootjat kirjalikud esildised, milles tehti teatavaks nende seisukohad ajutiste järelduste kohta.

(7)

Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus. Ära kuulati EBB, Indoneesia valitsus ja kõik neli eksportivat Indoneesia tootjat.

(8)

Komisjon vaatas läbi huvitatud isikute esitatud märkused ja tegeles nendega, nagu käesolevas määruses üksikasjalikult kirjeldatud.

(9)

Komisjon teatas kõikidele huvitatud isikutele olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada Indoneesiast pärit biodiislikütuse liitu suunatud impordi suhtes lõpliku tasakaalustava tollimaksu (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“).

(10)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitasid EBB, Indoneesia valitsus ja kolm neljast Indoneesia eksportivast tootjast kirjalikud esildised, tehes teatavaks oma seisukohad lõplike järelduste suhtes. Komisjon märkis, et Indoneesia valitsuse ja kahe eksportiva tootja esildised olid igas mõttes samad, ning selles määruses võetakse need lõplike järelduste kohta tehtud märkused kokku Indoneesia valitsuse märkustena.

(11)

Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus. Pärast lõplikke järeldusi kuulati ära EBB, Indoneesia valitsus ja kaks neljast eksportivast Indoneesia tootjast.

(12)

Indoneesia valitsus ja kaks eksportivat tootjat märkisid pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes, et nende kaitseõigusi ei austatud, eriti seoses hinna allalöömise arvutustega ning arvutustes kasutatud liidu toote kontrollnumbrite, liidu tootmisharu segudes kasutatud lähteainete ja liidu tootmisharu müüdava kütuse külmfiltri ummistuspunktide (CFPPde) (4) avalikustamisega liidu tootmisharu huvitatud isikutele.

(13)

Indoneesia valitsus ja kaks neljast eksportivast Indoneesia tootjast taotlesid ärakuulamist ärakuulamise eest vastutava ametniku juuresolekul ning see ärakuulamine toimus 14. oktoobril 2019.

(14)

Kõikide nende punktidega tegeleti juba lõplike järelduste avalikustamise käigus ning neid selgitati Indoneesia valitsusele ärakuulamiste ajal, mis toimusid pärast lõplike järelduste avalikustamist.

(15)

Komisjon vaatas pärast lõplike järelduste avalikustamist läbi huvitatud isikute esitatud märkused ja tegeles nendega, nagu käesolevas määruses üksikasjalikult kirjeldatud.

(16)

Kuna uurimisperioodi ja vaatlusaluse perioodi kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendus 13.

(17)

Pärast ajutise määruse avaldamist esitas Wilmar Group, üks Indoneesia eksportiv tootja (edaspidi „Wilmar“), väite, et tema fraktsioneeritud metüülestrite eksporti ei tohiks käsitada vaatlusaluse toote ekspordina. Wilmar märkis, et see väide esitati tähtaja jooksul, mis oli kirjas tema valimisse kaasamise vormi I lisas.

(18)

Väidet ei esitatud aga eraldi ja sellepärast ei võtnud teised huvitatud isikud seda enne ajutise määruse kohta märkuste saamist teadmiseks.

(19)

Komisjon märkis, et sama eksportiv tootja esitas sama teabe alusel eelmise Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi dumpinguvastase uurimise ajal sama väite ja see lükati tagasi nii ajutises määruses (5) kui ka lõplikus määruses (6) (edaspidi „esialgne uurimine“).

(20)

Käesolevas uurimises lükkas komisjon toote välistamise taotluse taas tagasi eelmises dumpinguvastases määruses sätestatud samal kolmel põhjusel, mis on esitatud allpool.

(21)

Esiteks on fraktsioneeritud metüülestrid rasvhapete metüülestrid ja neid saab kasutada biodiislikütuse tootmiseks. Selles mõttes võib muuks otstarbeks kui kütusena kasutamiseks deklareeritud biodiislikütust kasutada kütusena, kuna sellel on samad füüsikalised ja tehnilised omadused.

(22)

Teiseks on raske eristada üht rasvhapete metüülestrit teisest impordisadamas keemilist analüüsi tegemata.

(23)

Kolmandaks, kuigi fraktsioneeritud metüülestrid ei vasta Euroopa standardile (EN 14214), saab neid segada teiste biodiislikütustega, et saada segu, mis vastab standardile.

(24)

Lisaks palus Wilmar komisjonil kinnitada, et põhimõtteliselt on tolli lõppkasutusprotseduur, mis hõlmab tollimaksust vabastamist, fraktsioneeritud metüülestritele kasulik, kui äriühing suudab riiklikule tolliasutusele nõuetekohaselt tõestada, et fraktsioneeritud metüülestrit ei hakata lõppkasutuse mõttes kasutama kütusena.

(25)

Komisjon märkis, et nende tollimaksude kohaldamine, mille suhtes kehtib lõppkasutuse tollijärelevalve, on varem peatatud seoses teatavate fraktsioneeritud metüülestrite impordiga, nagu on sätestatud nõukogu määruses (EL) 2018/2069 (7). See maksuvabastus kehtib aga ainult ühise tollitariifistiku ühepoolsete tollimaksude kohta ega piira kõnealuste tasakaalustavate tollimaksude kohaldamist. Sellest tulenevalt lükkas komisjon lõppkasutusest tuleneva maksuvabastuse taotluse tagasi osas, mis puudutab tasakaalustavate tollimaksude kohaldamist.

(26)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist taotles Wilmar taas lõppkasutusest tulenevat vabastust oma fraktsioneeritud metüülestrite ekspordi suhtes kohaldatavatest tasakaalustavatest tollimaksudest. Selle kohta, miks lõppkasutusest tulenevat vabastust tuleks laiendada, et anda vabastus tasakaalustavatest tollimaksudest, ei esitatud mingit uut teavet ning väide lükati seetõttu tagasi. Komisjon ei leidnud ühtki mõjuvat põhjust jätta fraktsioneeritud metüülestrid toote määratlusest välja. Üksnes asjaolu, et Wilmar võib kasutada fraktsioneeritud metüülestreid muul otstarbel kui kütusena, ei tähenda, et selline tooteliik tuleb käesoleva uurimise kohaldamisalast välja jätta.

(27)

Kuna toote määratluse kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 31–37 esitatud järeldused.

(28)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et komisjon ei suutnud tõestada eksportivatele tootjatele mõeldud rahalise toetuse olemasolu.

(29)

Nii Indoneesia valitsus kui ka kõik eksportivad tootjad väitsid, et õlipalmiistanduste fondi rahastatakse üksnes toorpalmiõli ja selle derivaatide ekspordilõivude kogumise kaudu ning suurel määral ka biodiislikütuse tootjate endi vahenditest. Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et eksportivad tootjad tasuvad ekspordilõivu otse õlipalmiistanduste fondile enne kaupade eksportimist. Indoneesia valitsuse kinnitusel ei võeta seega riigi üldeelarvest raha ja järelikult rahaline toetus puudub.

(30)

Sellega seoses kordas komisjon, et nagu ajutise määruse põhjendustes 56–61 märgitud, tegutseb õlipalmiistanduste fondi korraldusasutus (edaspidi „korraldusasutus“) avaliku sektori asutusena alusmääruse artikli 2 punkti b tähenduses, mida kohaldatakse koostoimes alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i ning kooskõlas WTO asjakohase kohtupraktikaga. Seega on korraldusasutuse kasutatavad fondid avalikud.

(31)

Lisaks üritas komisjon Indoneesia valitsuse ruumides tehtud kontrollkäigu ajal hankida ja kontrollida tõendusmaterjali Indoneesia valitsuse väite kohta, et õlipalmiistanduste fondi vahendid ei ole osa riigieelarvest. Indoneesia valitsus ei suutnud aga selliseid tõendeid esitada.

(32)

Selle asemel esitas Indoneesia valitsus tõendid, mis viitasid sellele, et eksportivad tootjad tõepoolest maksid ekspordilõivu enne kaupade eksportimist. Sellest hoolimata ei suutnud ta esitada tõendeid selle kohta, et need maksed tehakse kindlale õlipalmiistanduste fondi kontole, mis seisab riigi üldeelarvest eraldi ning seega aitab vältida toorpalmiõli ja selle derivaatide ekspordilõivust saadud maksete kandmist riigi üldeelarvesse ja nende kasutamist muul otstarbel, mille Indoneesia valitsus on tunnistanud sobivaks. Lisaks ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et õlipalmiistanduste fondil oleks eraldi kontod biodiislikütuselt ja teistelt toodetelt (sealhulgas toorpalmiõlilt) kogutavate ekspordilõivude tarbeks. See tähendab, et korraldusasutuse käsutuses olevad vahendid ei sõltu sellest, et biodiislikütust eksportivad tootjad peavad enne lõivu tasuma, kuna võib juhtuda, et Indoneesia valitsus on juba teiste toodete kohta kehtivate ekspordilõivude kaudu riigitulu saanud. Niisiis, kuna puuduvad täiendavad tõendid, mis viitaksid vastupidisele, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 64 esitatud järeldused.

(33)

Lisaks märkis komisjon, et Indoneesia valitsus ega ükski eksportiv tootja ei vaidlustanud õlipalmiistanduste fondi käsitamist avaliku sektori asutusena. Sellest tulenevalt, võttes arvesse Indoneesia valitsuse suutmatust esitada kaalukaid tõendeid, mis viitavad vastupidisele, käsitatakse õlipalmiistanduste fondi käsutuses olevaid vahendeid avaliku sektori vahenditena ning seega võetakse neid valitsuse ressurssidest (näiteks kohustuslik ekspordilõiv).

(34)

Lisaks väitsid Indoneesia valitsus ja kõik eksportivad tootjad, et komisjon eksis, kui analüüsis õlipalmiistanduste fondi makseid eraldiseisvana, mitte osana Indoneesia valitsuse tehtud maksest biodiislikütuse ostmisel. Peale selle väitsid Indoneesia valitsus ja kõik eksportivad tootjad, et komisjon määratles kõnealust kava ekslikult toetusena, kuigi see peaks paremal juhul kvalifitseeruma valitsuse poolt kaupade ostmisena enam kui piisava tasu eest.

(35)

Komisjon lükkas allpool toodud põhjustel tagasi väite, et komisjon analüüsis õlipalmiistanduste fondi makseid eraldiseisvana ja et programmi tuleks käsitada kaupade (biodiislikütuse) ostmisena Indoneesia valitsuse poolt.

(36)

Komisjon märkis, et biodiislikütust ei osta mitte Indoneesia valitsus, vaid teatavad segajad (Pertamina ja AKR). Indoneesia valitsusel ei ole õlipalmiistanduste fondi kaudu mingit lepingulist ostusuhet biodiislikütuse tootjatega ja ta ei saa biodiislikütuse tootjatele antud raha eest midagi vastu. Asjaolu, et Indoneesia valitsusel on lepinguline suhe biodiislikütuse tootjatega, pole uurimise ajal kinnitanud ükski huvitatud isik.

(37)

Kohaldatavates õigusaktides on sätestatud, et biodiislikütuse tarnijad, kes soovivad selles programmis osaleda, võivad tarnida palmiõlist saadud metüülestrit (edaspidi „PME“) äriühingutele Petrofuel Entities (vt ajutise määruse põhjendused 45 ja 46), Pertamina või AKR, kes seejärel segavad seda mineraaldiislikütusega, et saada diislikütus B20. Kohaldatavate õigusaktidega antakse selles programmis osalevatele biodiislikütuse tootjatele õigus saada a) makseid biodiislikütuse eest segajatelt; ja b) lisaraha õlipalmiistanduste fondilt. Biodiislikütuse tootjatel ei ole Indoneesia valitsuse ega õlipalmiistanduste fondi ees mingeid lepingulisi kohustusi peale kohustuse järgida volitust, mille nad on saanud asjaomaste õigusnormide alusel ja mille eest nad saavad hüvitist. Kui vastastikused lepingulised kohustused puuduvad, ei ole õlipalmiistanduste fondi jagatav raha osa tasulisest lepingust (näiteks kui valitsus ostab mingi hinna eest biodiislikütust). Lihtsalt öeldes annab Indoneesia valitsus igale programmis osalevale biodiislikütuse tootjale volituse müüa kindlas koguses biodiislikütust Pertaminale või AKRile teatud hinna eest (mineraaldiislikütuse võrdlushind) ja Indoneesia valitsus annab biodiislikütuse tootjatele otse lisavahendeid. Kuna programmi eesmärk ja kontekst on aga suurendada biodiislikütuse tarbimist koduturul, ei osta Indoneesia valitsus biodiislikütust otse, et kasutada seda valitsuse eesmärkidel või müüa seda turul edasi. Pigem toetab Indoneesia valitsus biodiislikütuse müüki, pakkudes biodiislikütuse tootjatele lisavahendeid ka selliste tehingute puhul, mis hõlmavad eraettevõtjaid (näiteks AKRi). Indoneesia valitsus ega eksportivad tootjad ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et Pertamina ja AKR on selles mõttes avalik-õiguslikud asutused. Nad on ettevõtjad, kes osalevad selles programmis vabatahtlikult.

(38)

Komisjon analüüsis seega programmi selles kontekstis ning leidis, et õlipalmiistanduste fondi väljamaksed biodiislikütuse tootjatele ei kvalifitseeru Indoneesia valitsuse ja biodiislikütuse tootjate vahelise müügilepingu alusel tehtavate maksetena, vaid otsese raha ülekandmisena, nagu järeldati ajutise määruse põhjenduses 69.

(39)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, Wilmar, PT Pelita Agung Agrindustri ja PT Permata Hijau Palma Oleo (edaspidi koos „Permata Group“) ja PT Ciliandra Perkasa, et õlipalmiistanduste fondi makseid ei saa käsitada rahalise toetusena. Indoneesia valitsus põhjendas seda asjaoluga, et õlipalmiistanduste fondi rahastatakse palmiõlilt ja selle derivaatidelt ekspordilõivu kogumise teel ning sellepärast tuleks seda käsitada eraõiguslikult rahastatavana.

(40)

Komisjon täheldas, et Indoneesia valitsus esitas selle väite juba pärast esialgseid meetmeid ning komisjon käsitles seda (põhjendustes 30–33). Pooled ei esitanud uusi tõendeid oma korduvate argumentide toetuseks. Komisjon kinnitas seejärel nendes põhjendustes esitatud järeldused ning lükkas seetõttu väite tagasi.

(41)

Lisaks väitsid Indoneesia valitsus, PT Ciliandra Perkasa ja Permata Group, et komisjon eksis, kinnitades järelduse, et õlipalmiistanduste fondi vahendid on põhjenduses 32 esitatud põhjustel avaliku sektori, mitte eraõiguslikest allikatest pärit raha. Indoneesia valitsuse sõnul on see nii sellepärast, et rahandusministri määruse nr 133/2015 ja presidendi määruse nr 66/2018 asjaomastes sätetes nähakse ette, et 1) õlipalmiistanduste fondi rahastatakse üksnes ekspordilõivu kogumisest ning 2) neid vahendeid kasutatakse ainult kindlate väljamaksete tegemiseks, sealhulgas biodiislikütuse tootjatele toetuse maksmiseks.

(42)

Nagu selgitatud põhjenduses 31, palus komisjon kontrollkäigu ajal Indoneesia valitsusel esitada tõendeid selle kohta, kuidas ekspordilõivu makseid eelarves kajastatakse. Indoneesia valitsus ei esitanud ühtegi tõendit, mis oleks toetanud tema väidet, et õlipalmiistanduste fondi rahalised vahendid ei ole osa riigieelarvest.

(43)

Igal juhul ei ole see oluline seoses järeldusega, et õlipalmiistanduste fondi vahendid on avaliku sektori vahendid, nagu selgitatud ajutise määruse põhjenduses 63. Rahalisi vahendeid kogutakse kohustusliku ekspordilõivu alusel. Seega erinevalt olukorrast, kus eraettevõtjad otsustavad konkreetsel eesmärgil koguda erasektori vahendeid, on Indoneesia valitsus käesoleval juhul kehtestanud mõne tootja (sealhulgas biodiislikütuse tootjad) kohustuse tasuda ekspordilõiv.

(44)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, PT Ciliandra Perkasa, Permata Group ja Wilmar, et komisjon eksis, klassifitseerides õlipalmiistanduste fondi väljamakseid biodiislikütuse ostu asemel toetusena. Vastajate sõnul eksis komisjon ka siis, kui kinnitas, et biodiislikütuse tootjate ja õlipalmiistanduste fondi vahel ei ole lepingulist suhet. Et oma väidet toetada, esitas Wilmar ka õlipalmiistanduste fondiga sõlmitud lepingute koopiad. Indoneesia valitsuse sõnul tuleks õlipalmiistanduste fondi väljamakseid käsitada tasuna kauba (nimelt biodiislikütuse) ostu eest, sest Pertamina on riigi omandis olev äriühing, ning sellepärast tuleks seda ja Indoneesia valitsust, kes on biodiislikütuse lõppostja, käsitada ühe majandusüksusena.

(45)

Komisjon leidis, et lepingud oleks tulnud esitada eelnevalt nõuetekohaseks kontrolliks. Isegi tunnistades, et õlipalmiistanduste fondi ja biodiislikütuse tootjate vahel on kehtivad lepingud, märkis komisjon, et Indoneesia valitsuse esitatud teabe kohaselt ei loo need lepingud biodiislikütuse tootjate lepingulisi kohustusi õlipalmiistanduste fondi suhtes. Indoneesia valitsuse sõnul kinnitavad need lepingud hoopis üksnes õlipalmiistanduste fondi juriidilist kohustust maksta segajate makstava hinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vaheline erinevus, kui asjaomane biodiislikütuse tootja tarnib biodiislikütust Pertaminale. Oluline on märkida, et kõnealustes lepingutes ei ole sätestatud, et Indoneesia valitsus ostab biodiislikütust ja et maksed tehakse sel põhjusel. Vastupidi, õlipalmiistanduste fondi ja biodiislikütuse tootjate vahel sõlmitud leping ei viita sellele. et Indoneesia valitsus ostab biodiislikütust, vaid see sisaldab tingimusi, mille alusel Indoneesia valitsus maksab nn biodiislikütuse rahastamisvahendid biodiislikütuse tootjatele tagasi. Täpsemalt on lepingutes sätestatud, et õlipalmiistanduste fond rahastab biodiislikütuse tootjaid pärast seda, kui nad on tarninud biodiislikütust mõnele segajale ja seda tarnet on kontrollitud.

(46)

Komisjon märkis, et õlipalmiistanduste fondi ja biodiislikütuse tootjate vaheliste lepingute olemasolu ei muuda komisjoni järeldust, et õlipalmiistanduste fondi väljamaksed on toetus. Seda põhjusel, et ainsad vastastikuste kohustustega (st toodete tarnimine ja hinna maksmine) lepingud on need, mis on sõlmitud Pertamina ja biodiislikütuse tootjate vahel. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(47)

Allpool esitatud põhjustel leidis komisjon, et väidet, nagu tuleks Pertaminat ja Indoneesia valitsust käsitada ühe majandusüksusena, ei saa aktsepteerida.

(48)

Nagu on märgitud põhjendustes 53 ja 54, ei ole lisaks sellele, et tegu on riigile kuuluva äriühinguga, muid tõendeid selle kohta, et Pertamina on avalik-õiguslik asutus ja seega valitsuse osa. Lisaks jättis Indoneesia valitsus oma väites mainimata, et Pertamina ei ole ainus segaja, kelle suhtes segamiskorraldust kohaldatakse, vaid seda tehti uurimisperioodil ka AKRi suhtes. Samal ajal, nagu on selgitatud põhjenduses 37, on AKR eraettevõte. Nii AKR kui ka Pertamina tegutsevad kooskõlas segamiskorraldusega sama süsteemi alusel, järgides samu õigusakte. Segamiskorralduse järgi ei osta Indoneesia valitsus biodiislikütust, välja arvatud juhul, kui ka Indoneesia valitsus leiab, et AKRi tuleks käsitada sama majandusüksuse osana.

(49)

Sellest tulenevalt jäi komisjon oma järelduse juurde, et Pertamina käitub, hoolimata sellest, et ta on riigiettevõte, turuosalisena, kes ostab biodiislikütuse tootjatelt biodiislikütust, et segada seda mineraaldiislikütusega, mida Pertamina seejärel müüb.

(50)

Komisjon jäi sellepärast kindlaks oma järeldusele, et õlipalmiistanduste fondi korraldusasutuse väljamaksed on toetus. Nagu Indoneesia valitsus juba selgitas, ei näe kehtivad õigusaktid ega õlipalmiistanduste fondi ja segajate vahelised lepingud ette vastastikuseid kohustusi. Pigem on terves segamiskorralduse süsteemis ainsad vastastikused kohustused biodiislikütuse tootjate (kohustus tarnida biodiislikütust) ja segajate (kohustus maksta hinda) vahel. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et õlipalmiistanduste fondi korraldusasutus teeb väljamakseid, ilma et loodaks selle eesti midagi vastu saada. Sellepärast kvalifitseeruvad õlipalmiistanduste fondi väljamaksed toetusena.

(51)

Lisaks väitsid Wilmar, Permata Group ja PT Ciliandra Perkasa, et Pertaminat, mis kuulub täielikult riigile, tuleks käsitada avaliku sektori asutusena. Ükski vastanu ei esitanud selle väite põhjendamiseks ühtegi tõendit.

(52)

Komisjon tegi tähelepaneku, et kui Pertaminat oleks pidanud selle uurimise eesmärkidel käsitama avaliku sektori asutusena (ostab biodiislikütust koos õlipalmiistanduste fondi korraldusasutusega), oleks Indoneesia valitsus pidanud esitama selle väite uurimisprotsessi alguses ning käskima Pertaminal koostööd teha ja uurimises osaleda.

(53)

Komisjon leidis, et riigiomandis olemine ei võrdu iseenesest avaliku sektori asutuseks olemisega. Nagu juba ajutise määruse põhjenduses 55 selgitatud, leidis WTO apellatsioonikogu aruandes „US–Anti-Dumping and Countervailing Duties (China)“, et termin „avaliku sektori asutus“ tähendab üksust, mis omab või täidab valitsusasutuse volitusi või millele on need antud (8). Pelgalt formaalsed kontrolli märgid (näiteks riigi omandus) ei ole piisavad avaliku sektori asutuseks olemise järelduse tegemiseks (9).

(54)

Kumbki pool ei põhjendanud oma väiteid ega selgitanud, kuidas Pertaminale on antud valitsusasutuse volitused. Komisjon märkis, et nagu AKR peab ka Pertamina täitma segamiskorraldusest tulenevaid kohustusi. Juriidilise nõude täitmine ei tähenda siiski, et üksusele on antud avaliku sektori asutuse staatus. Lisaks on Pertamina lihtsalt biodiislikütuse ostja (nagu ka AKR) ning ei mängi biodiislikütuse tootjate heaks makstava toetuse jaotamisel mingit rolli.

(55)

Viimasena leidis komisjon, et eraettevõte AKR kuulub sama korralduse alla ning tal on samad kohustused nagu Pertaminal. Kui võtta aluseks vastanute väited, ei oleks komisjonil muud võimalust kui kuulutada ka AKR avaliku sektori asutuseks, millele on antud valitsusasutuse volitused. Vastupidi omaenda mõttekäigule ei esitanud aga ükski vastaja sellist väidet. Õigupoolest ei maini pooled, kuidas nende väide Pertamina ja õlipalmiistanduste fondi ühise biodiislikütuse ostmise kohta sobitub süsteemi, mis kehtib eraomanduses oleva AKRi kohta. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(56)

Lisaks väitis Wilmar, et isegi kui Pertaminat ei käsitatud avaliku sektori asutusena, volitab ja suunab Indoneesia valitsus segajaid valitsuse nimel biodiislikütust ostma ja/või biodiislikütuse tarnijaid segajatele biodiislikütust müüma. Wilmar ei põhjendanud seda väidet ühegi tõendiga. Olemasolevad tõendid näitavad pigem seda, et uurimisperioodi ajal on olemas programm, kus segajad ja biodiislikütuse tootjad osalevad vabatahtlikult olukorras, milles Indoneesia valitsus kehtestab teatavad segamisnõuded ja sekkub rahaliselt, et vähendada segamisvolitustest tulenevat koormust.

(57)

Komisjon märkis, et juba segamiskohustuse olemasolu tekitab seadusliku kohustuse osta biodiislikütust, ent see ei tähenda, et Indoneesia valitsus ostab biodiislikütust turult. Indoneesia valitsus kehtestab üksnes PME protsentuaalse osakaalu, mida võib segada mineraaldiislikütusega. Indoneesia valitsus ei osta PME-d ega kavatse seda osta.

(58)

Seetõttu lükkas komisjon ka selle väite tagasi.

(59)

Kõik eksportivad tootjad väitsid, et isegi kui komisjon kvalifitseeris õlipalmiistanduste fondi saadud maksed õigesti toetusena, eksis ta, järeldades, et sellest saadakse kasu.

(60)

Lühidalt, eksportivad tootjad väitsid, et kuna õlipalmiistanduste fondi rahastatakse üksnes ekspordilõivust, mida maksavad teiste seas biodiislikütuse tootjad, ei saa viimased kasu, kuna nad maksavad fondi rohkem raha, kui sellest saavad. Eksportivate tootjate kinnitusel rahastatakse õlipalmiistanduste fondi eravahenditest ja seega oleks komisjon pidanud õlipalmiistanduste fondi makstavad vahendid grupi tasandil maha arvama. Lisaks väitsid eksportivad tootjad, et komisjon oleks pidanud ekspordilõivu summa maha arvama igalt tootelt, mille kohta see kehtib, mitte ainult biodiislikütuse ekspordilt makstava lõivu summa.

(61)

Komisjon ei nõustu selle väitega allpool esitatud põhjustel.

(62)

Esiteks märkis komisjon, et kõik toorpalmiõli väärtusahelaga seotud äriühingud, sealhulgas biodiislikütuse tootjad, peavad määruse alusel maksu maksma. Sarnaselt üldise maksustamisega ei ole toorpalmiõli väärtusahelas tegutsevatel äriühingutel õigust otsustada, kas panustada õlipalmiistanduste fondi või mitte, ja sellepärast ei ole asjakohane väita, et fondi rahastatakse eravahenditest. Pigem rahastatakse õlipalmiistanduste fondi Indoneesia valitsuse tavapärasest maksu- ja riigitulu kogumise tegevusest. Õigupoolest ei suutnud Indoneesia valitsus esitada tõendeid, mis näitaksid, et ekspordilõivust saadud tulu kantakse otse kindlale õlipalmiistanduste fondi kontole, mitte riigi üldeelarvesse. Seepärast oleks biodiislikütuse tootjate makstavate ekspordilõivude mahaarvamine kasu olemasolu kindlakstegemiseks sama asjakohatu kui kõikide kasusaajate makstavate maksude mahaarvamine.

(63)

Teiseks märkis komisjon, et väide, et biodiislikütuse tootjad maksid õlipalmiistanduste fondi rohkem raha, kui said, on igal juhul faktiliselt vale. See väide põhineb tegelikult ekspordilõivu kogusummal, mida makstakse grupi tasandil ja kõikidelt toodetelt, mille suhtes ekspordilõivu kohaldatakse. Kui arvestada aga ainult maksu, mida eksportivad tootjad maksavad biodiislikütuselt (individuaalselt, mitte rühmana), on õlipalmiistanduste fondi makstavad summad väiksemad kui õlipalmiistanduste fondilt toetustena saadud summad.

(64)

Indoneesia valitsus ning eksportivad tootjad Wilmar, Permata Group ja PT Ciliandra Perkasa väitsid veel, et komisjon eksis, kui järeldas, et biodiislikütuse tootjad saavad sellest programmist kasu. Seda põhjusel, et õlipalmiistanduste fondi maksete puudumisel oleksid segajad sunnitud ostma biodiislikütust biodiislikütuse võrdlushinnaga. Sellest tulenevalt saaksid biodiislikütuse tootjad sama palju raha, kui nad praegu saavad, ja nad ei oleks seetõttu paremas olukorras kui muidu.

(65)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Komisjon leidis, et korrektne vastupidine stsenaarium ei ole see, et segajad maksaksid õlipalmiistanduste fondi puudumisel biodiislikütuse võrdlushinda. Õlipalmiistanduste fondi poliitika üks eesmärke ja segamiskorralduste põhieesmärk on soodustada Indoneesias biodiislikütuse kasutamist (mineraaldiislikütuse asemel). Kuna mineraaldiislikütus on tavaliselt biodiislikütusest odavam, sekkub Indoneesia valitsus, et toetada biodiislikütuse tootjaid biodiislikütuse müümisel. Samal ajal aitavad need maksed kaasa kohustuslike segamisnõuete täitmisele. Ainuüksi õlipalmiistanduste fondi programmi olemasolu näitab, et tavapärased turutingimused ei toetaks biodiislikütuse võrdlushinda, mida kasutatakse Pertamina/AKRi ja biodiislikütuse tootjate vaheliste tehingute tegemisel. Seepärast puuduks segajatel segamiskorraldusteta igasugune motivatsioon biodiislikütust osta. Õlipalmiistanduste fondi ja selle väljamaksete puudumisel ei müüdaks biodiislikütust koduturul üldse. Biodiislikütuse tootjad peaksid konkureerima mineraaldiislikütuse tootjatega. Õlipalmiistanduste fondi ja Indoneesia valitsuse kehtestatud programmi puudumisel ei saaks biodiislikütuse tootjad lisavahendeid Indoneesia valitsuse kindlaksmääratud biodiislikütuse võrdlushinna tasemel.

(66)

Komisjon on seisukohal, et korrektse vastupidise stsenaariumi puhul oleks biodiislikütuse tootjate olukord halvem kui uurimisperioodil ja pärast seda. Biodiislikütuse tootjate jaoks tähendab segamisvolituse andmine tegelikult prognoositava ja usaldusväärse sissetulekuallika olemasolu tagatud müügi kaudu. Lisaks määrab Indoneesia valitsus ex ante kindlaks omamaise müügi kogutulu, st segajate makstava summa, millele lisandub õlipalmiistanduste fondi väljamakstav toetus, kaitstes tõhusalt biodiislikütuse tarnijaid tavapäraste hinnakõikumiste eest, millega nad muidu vabal turul silmitsi seisaks, eeldusel et selline turg on olemas.

(67)

Sellega seoses asus komisjon ka seisukohale, et sõltumatutele tarnijatele makstava biodiislikütuse võrdlushinna arvutamine ei kajasta nõudlust ja pakkumist tavapärastes turutingimustes ilma valitsuse sekkumiseta. Õigupoolest oli Pertamina nõus maksma biodiislikütuse eest ainult võrdlushinnast madalamat hinda, olenemata sellest, kas ta sai toetust või mitte. Seda järeldust kinnitas ka Indoneesia valitsus kontrollkäigu ajal, selgitades, et kui Pertamina ostaks biodiislikütust biodiislikütuse võrdlushinnaga, jääks ta kahjumisse. See avaldus tõestas, et moonutamata turutingimuste korral oleks biodiislikütuse turuhind märkimisväärselt madalam kui praegune Indoneesia valitsuse kehtestatud biodiislikütuse võrdlushind.

(68)

Komisjon järeldas Indoneesia valitsuse avaldusest, et ükski ostja – nagu ka Pertamina – ei suudaks äri tulusalt jätkata, kui biodiislikütuse hind oleks Indoneesia valitsuse määratud võrdlushind. Selles tulenevalt ei müüdaks Indoneesias biodiislikütust ja biodiislikütuse tootjad ei saaks seetõttu müügitulu või biodiislikütuse hinnad oleksid Indoneesia valitsuse kehtestatud tasemest madalamad. Kuna Indoneesia valitsus kohaldab ja rakendab Indoneesias segamiskohustust (vt ajutise määruse põhjendused 49 ja 50), on esimene stsenaarium ebatõenäoline. Seepärast leidis komisjon, et analüüsitava kava puudumise korral on kõige tõenäolisem vastupidine stsenaarium see, et biodiislikütuse hinnad on madalamad.

(69)

Nimelt leidis komisjon, et võrdlushinnad, mida Indoneesia valitsus kohaldab, et määrata kindlaks õlipalmiistanduste fondi väljamakstava toetuse summa, ei kajasta turuhinda, sest valem, mille järgi neid arvutatakse, ei põhine turu tegelikul, moonutamata olukorral. Seda põhjusel, et ühest küljest on terve turg, nii eelnevad kui ka järgnevad turud, moonutatud ega kajasta seetõttu normaalseid, konkurentsipõhiseid turutingimusi. Teisest küljest leidis komisjon, et töötlemiskulude summa, mille Indoneesia valitsus arvutas välja biodiislikütuse võrdlushinna arvutamise valemi osana (toorpalmiõli keskmine siseturuhind, millele lisandub töötlemistasu 100 USA dollarit tonni kohta), on liiga suur. Komisjon kontrollis teatud eksportivate tootjate tegelikke töötluskulusid ja leidis, et Indoneesia arvutused esitavad neid kulusid tegelikust suuremana. Need tegelikud töötluskulud küündisid uurimisperioodil keskmiselt 60–80 USA dollarini tonni kohta (10).

(70)

Isegi kui komisjon oleks nõustunud väitega, et segajate ja õlipalmiistanduste fondi kombineeritud makseid käsitatakse biodiislikütuse hinnana quod non, oleks komisjon sellegipoolest sunnitud järeldama, et biodiislikütuse tarnijatele makstav „hind“ on liiga suur.

(71)

Sellepärast leidis komisjon, et programmi olemasolu parandab biodiislikütuse tootjate tavapärast olukorda ja seega toob neile kasu.

(72)

Lisaks väitsid Indoneesia valitsus ja eksportivad tootjad, et isegi kui kasu saadakse, kanduks see üle üksnes segajatele (Pertamina ja AKR). Seda põhjusel, et biodiislikütuse tootjad saavad biodiislikütuse eest väidetavalt turuhinda, samas kui segajad saavad kasu selle ostmisest madalama hinna (nimelt mineraaldiislikütuse võrdlushinna) eest.

(73)

Komisjon ei nõustunud selle väitega. Nagu juba ajutise määruse põhjendustes 195–201 arutatud ning põhjenduses 67 märgitud, leidis komisjon, et Indoneesias ei ole biodiislikütusel tegelikku turuhinda, kuna Indoneesia valitsus reguleerib ja moonutab tervet toorpalmiõlil põhineva biodiislikütuse väärtusahelat. Igal juhul leidis komisjon, et ainus turul eksisteeriv hind on see, mida maksavad segajad (nimelt mineraaldiislikütuse võrdlushind).

(74)

Seoses väitega, et programm toob kasu segajatele, kes maksavad ostetud biodiislikütuse eest lõppkokkuvõttes madalamat hinda, märkis komisjon, et küsimus, kas Pertamina või AKR saab sellest programmist (ka) kasu, ei kuulu selle uurimise alla, kuna nad ei ole vaatlusaluse toote eksportivad tootjad.

(75)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, PT Ciliandra Perkasa, Permata Group ja Wilmar, et komisjon eksis, leides, et õlipalmiistanduste fond toob biodiislikütuse tootjatele kasu, sest:

(76)

Komisjon arvestas lõplike järelduste avalikustamise käigus esitatud vastupidist stsenaariumit ja selgitas seda põhjenduses 65. Komisjon leidis aga, et Indoneesia valitsuse väide kinnitab veelgi, et õlipalmiistanduste fond toob biodiislikütuse tootjatele kasu. Indoneesia valitsuse väide tugineb kahele põhielemendile: 1) biodiislikütuse tootjad ei ole seadusega kohustatud müüma biodiislikütust omamaisel turul; ning 2) biodiislikütuse tootjad on mõistlikud ettevõtjad, kes püüavad oma kasumit suurendada.

(77)

Komisjon ei vaidlustanud Indoneesia valitsuse esitatud kahte elementi. Komisjoni arvates on asjaolu, et mõistlikud ettevõtjad nagu biodiislikütuse tootjad on otsustanud osaleda õlipalmiistanduste fondi kavas hoolimata sellest, et nad ei ole selleks seadusega kohustatud, empiiriline ja vaieldamatu tõend selle kohta, et see on nende jaoks parim viis oma äriga tegelemiseks.

(78)

Kui „eraomanduses biodiislikütuse tootjad (kellest paljud kuuluvad rahvusvahelistesse kontsernidesse) püüdlevad kasumlikkuse suurendamise poole“, (11) nagu väitis Indoneesia valitsus ja millele komisjonil polnud põhjust vastu vaielda, tähendab see, et õlipalmiistanduste fondi kavasse kuulumine on neile kõige kasumlikum viis äriga tegelemiseks. Nii oleksid biodiislikütuse tootjad iga vastupidise stsenaariumi puhul halvemas olukorras. Kui see ei oleks nii, oleks mõistlik ja õiguslikest piirangutest vaba ettevõtja valinud kavas osalemise asemel kasumlikuma võimaluse.

(79)

Komisjon jõudis seega järeldusele, et biodiislikütuse tootjad on tänu sellele kavale paremas olukorras alternatiivsele vastupidisele stsenaariumile vaatamata. Komisjon kinnitas seega oma järelduse, et õlipalmiistanduste fond toob biodiislikütuse tootjatele kasu.

(80)

Seoses Indoneesia valitsuse väitega, et biodiislikütuse võrdlushinna arvutamise valemis kasutatud töötlemiskulud ei ole liiga suured, leidis komisjon, et õlipalmiistanduste fondi maksed biodiislikütuse tootjatele on toetus ning need ei ole biodiislikütuse ostmise eest makstava tasu osa. Sellest tulenevalt leiab komisjon, et kasu olemasolu tuvastamisel ei olnud oluline, kas need töötlemiskulud olid liiga suured või mitte.

(81)

Igal juhul, isegi kui komisjon järgiks Indoneesia valitsuse arutluskäiku, et käesoleval juhul ei ole mingit kasu, sest õlipalmiistanduste fondi maksed on biodiislikütuse ostmise tasu, märkis komisjon, et töötlemiskulude summat ei muudeta korrapäraselt ning see on alates 21. märtsist 2016 100 USA dollarit tonni kohta. Komisjon tunnistas, et Indoneesia valitsus väitis kontrollkäigu ajal, et töötlemiskulud vaadatakse igal aastal läbi. Komisjon leidis siiski, et sellise läbivaatamise tulemus ei kajasta turu tegelikku olukorda, sest töötlemiskulude summa on suurem kui biodiislikütuse tootjate tegelikud kulud, nagu on selgitatud punktis 69.

(82)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et komisjoni kogutud töötlemiskulude vahemik ei ole tüüpiline. Sellega seoses leidis komisjon esiteks, et Indoneesia valitsus ei esitanud oma väite toetamiseks faktilisi tõendeid. Teiseks märkis komisjon, et kontrollis neid kulusid biodiislikütuse tootjate ruumides tehtud kontrollkäikude ajal. Selguse huvides arvas komisjon nende kulude arvutamiseks maha toorpalmiõli biodiislikütuseks rafineerimise käigus saadud glütserooli väärtuse (12).

(83)

Isegi kui komisjon oleks nõustunud Indoneesia valitsuse väitega, et õlipalmiistanduste fondi maksed on tasu biodiislikütuse eest quod non, saaksid biodiislikütuse tootjad ikkagi kasu. Isegi kui segamisvolitust ei oleks olemas, ei saaks biodiislikütuse tootjad õlipalmiistanduste fondi pakutavat täielikku hüvitist.

(84)

Wilmar väitis veel, et Indoneesia omamaise biodiislikütuse võrdlushind kajastab ja järgib täpselt moonutamata turudünaamikat. Komisjon märkis, et Indoneesia omamaise biodiislikütuse turg on alates toorpalmiõli hinnast kuni biodiislikütuse hinna ja nõudluseni täielikult reguleeritud. Biodiislikütuse tarnijad peavad müüma kindlaid koguseid kindla hinnaga, mis on arvutatud ettenähtud valemi järgi ning põhineb elementidel, mis ei vasta turu tegelikule olukorrale. Komisjon jäi seega oma järelduse juurde, et Indoneesia valitsuse kehtestatud võrdlushind ei kajasta seda, milline oleks hind moonutamata turutingimuste korral. Ennekõike sellepärast, et komisjon leidis, et ainuke usaldusväärne moonutamata omamaise turu hinna näitaja on see hind, mida maksavad segajad. Seepärast lükati see väide tagasi.

(85)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus ja Wilmar, et komisjon eksis, kui leidis, et asjaolu, et õlipalmiistanduste fond toob ka segajatele kasu, on ebaoluline. Asjaolu, et õlipalmiistanduste fond on loodud (ka) segajatele kasu tooma, tähendab Indoneesia valitsuse sõnul, et seda ei saa käsitada toetusena.

(86)

Nagu on selgitatud põhjendustes 64–74, leidis komisjon, et see, kas segajad said kõnealusest programmist kasu, ei ole käesoleva uurimise seisukohast oluline. On selge, et õlipalmiistanduste fond annab biodiislikütuse tootjatele toetust, mida programmi puudumisel ei oleks toimunud. Seepärast lükati see väide tagasi.

(87)

Kõik eksportivad tootjad väitsid, et komisjon eksis eksportivate tootjate saadava kasu suuruse arvutamisel, kuna komisjon võttis arvesse ka raha, mida õlipalmiistanduste fond maksab transpordikulude hüvitamiseks. Eksportivate tootjate sõnul on see raha üksnes nende kantud kulude hüvitamine ega ole seega kasu. Lisaks väitis üks eksportiv tootja, et neid kulusid käsitatakse subsideerimiskava kaetavate kuludena ja seetõttu tuleb need alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkti a alusel jätta arvestamata.

(88)

Komisjon ei nõustu selle väitega allpool esitatud põhjustel, kuna ta ei leia, et biodiislikütuse tootjate kantud transpordikulud oleksid „taotluse lõiv või muud vältimatud kulud, et vastata subsiidiumi saamise tingimustele või saada subsiidiumi“.

(89)

Esiteks märkis komisjon, et dokumendis „Suunised subsiidiumi summa arvutamiseks tasakaalustavate tollimaksudega seotud uuringutes“ (edaspidi „suunised“) sätestatakse, et „ainsad maksed või kulud, mida võib tavaliselt maha arvata, on need, mis makstakse uurimisperioodil otse valitsusele. Tuleb näidata, et selline makse on subsiidiumi saamiseks kohustuslik. Sellest tulenevalt ei saa maha arvata makseid, mis on tehtud subsiidiumi taotlemise käigus eraõiguslikele isikutele, nt advokaatidele, raamatupidajatele“ (13).

(90)

Vastupidi suunistes sätestatule ei tule kõnealuseid transpordikulusid maksta otse Indoneesia valitsusele, vaid eraettevõtetele. Lisaks ei selgitanud eksportiv tootja, kuidas need transpordikulud on subsiidiumi saamiseks kohustuslikud.

(91)

Teiseks leidis komisjon, et need transpordikulud on pigem tavapärased kulud, mida biodiislikütuse tootjad kannavad segajatega tehtavate kaubandustehingute käigus. Transpordikulud on tavaliselt osa ostuhinnast/-lepingust ja seepärast leiab komisjon, et nende hüvitamine ei ole objektiivselt põhjendatud. Sellest tulenevalt käsitatakse summat, mille õlipalmiistanduste fond maksab transpordikulude hüvitamiseks, kasuna.

(92)

Eeltoodut arvestades lükati see väide tagasi ja komisjon leidis, et biodiislikütuse tootjate kantud transpordikulude hüvitamist ei arvata kasu arvutamisel maha. Korraldusasutuse makstavad vahendid biodiislikütuse tootjatele ei kata samast toetusest mitte ainult mineraal- ja biodiislikütuse võrdlushindade erinevuse, vaid ka transpordikulud.

(93)

Lisaks väitsid eksportivad tootjad, et õlipalmiistanduste fondi väljamaksetega kaasnevad neile krediidikulud. Biodiislikütuse tootjate sõnul on selle põhjus asjaolu, et õlipalmiistanduste fond maksab toetuse välja mitu kuud pärast seda, kui tootjad on asjaomasele segajale arve esitanud.

(94)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus ja jäi kindlaks oma järeldusele, et õlipalmiistanduste fondi väljamaksed on toetus, mitte tasu kaupade eest. Komisjon leidis seega, et eksportivad tootjad ei oleks pidanud neid toetusi üldse saama ja et nende toetustega ei saa seostada mingisuguseid krediidikulusid.

(95)

Eeltoodut arvestades lükati see väide tagasi ja komisjon leidis, et biodiislikütuse tootjate kantud väidetavate transpordikulude hüvitamist ei arvata kasu arvutamisel maha.

(96)

Sellest tulenevalt jäi komisjon oma järelduse juurde, et Indoneesia valitsuse toetus biodiislikütuse tootmisharule otsese raha ülekandmisega biodiislikütuse toetusfondi kaudu on samaväärne tasakaalustatava subsiidiumiga, nagu järeldati ajutise määruse põhjendustes 80–83.

(97)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, PT Ciliandra Perkasa, Permata Group ja Wilmar, et komisjon eksis, lükates tagasi eksportivate tootjate väite, et komisjon oleks pidanud kasu arvutamisel transpordi- ja krediidikulud maha arvama. Indoneesia valitsus põhjendas seda sellega, et need kulud on toetuse saamiseks vältimatud.

(98)

Komisjon juba arutas seda väidet põhjenduses 89. Lisaks sellele, mida on juba selgitatud põhjenduses 91, märkis komisjon, et suunistes on sätestatud, et „ainsad maksed või kulud, mida võib tavaliselt maha arvata, on need, mis makstakse uurimisperioodil otse valitsusele.“ Sel juhul ei maksta transpordikulusid valitsusele, vaid need makstakse pigem eraõiguslikele isikutele ja seejärel Indoneesia valitsus hüvitab need. Seetõttu jääb komisjon oma järelduse juurde, et transpordikulusid ei saa käsitada kuludena, mida võib suuniste kohaselt maha arvata. Sellepärast lükatakse see väide tagasi.

(99)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et komisjon eksis, kui jättis kava alusel saadava kasu arvutamisel õlipalmiistanduste fondi tehtavad sissemaksed maha arvamata. Need sissemaksed on aga seotud selliste ekspordilõivude maksmisega, mille Indoneesia valitsus on kehtestanud mitmesugustele toorpalmiõlil põhinevatele toodetele, mida Indoneesiast eksporditakse. Neid makse koguti seega peale vaatlusaluse toote ka paljudelt teistelt toodetelt. Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 64 ja lisaks põhjenduses 62, on kõnealused lõivud avaliku sektori vahendid. See punkt on õige olenemata sellest, milline valitsusorgan nende kogumise eest vastutas. Sellepärast jõuti järeldusele, et fondi tehtud sissemakseid ei ole asjakohane saadud kasust maha arvata. Seepärast lükati see väide tagasi.

(100)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus pärast lõplike järelduste avalikustamist, et komisjon eksis, kasutades subsiidiumi summa arvutamiseks biodiislikütuse käivet. Väideti, et biodiislikütuse (ja seega ka muude toodete kui biodiislikütuse) tootjate kogukäive oleks tulnud ära kasutada. Õlipalmiistanduste fond andis subsiidiume aga ainult sellepärast, et tootjad olid biodiislikütust müünud. Seega leidis komisjon, et ta oli oma arvutuses kasutanud õiget käivet, ning see väide lükati seepärast tagasi.

(101)

Komisjon märkis, et Indoneesia valitsus ei esitanud oma väidete toetamiseks muid argumente, ning kinnitas seega põhjenduses 95 esitatud järeldused.

(102)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid nii Indoneesia valitsus kui ka enamik eksportivaid tootjaid, et komisjon eksis, kui käsitas Indoneesia valitsuse kehtestatud toorpalmiõli ja selle derivaatide ekspordipiiranguid tasakaalustatava subsiidiumina. Indoneesia valitsuse ja eksportivate tootjate kohaselt on selle põhjus asjaolu, et WTO asjakohases kohtupraktikas ei peeta järjepidevalt ekspordipiiranguid tasakaalustatavateks subsiidiumideks.

(103)

Selle väitega seoses leidis komisjon, et ajutine määrus ei pea ekspordipiiranguid per se tasakaalustatavateks subsiidiumideks. Komisjon leidis, et ekspordipiirangute (näiteks ekspordimaksude ja -lõivude) kehtestamine on pigem üks Indoneesia valitsuse võetud meede, et tarnida toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest. Komisjon leidis (vt ajutise määruse põhjendus 172), et võttes arvesse uurimiseks saadaolevat tõendusmaterjali ning ELi ja WTO asjakohast kohtupraktikat, on toorpalmiõli tarnimine piisavast väiksema tasu eest samaväärne tasakaalustatava subsiidiumiga.

(104)

Allpool käsitleb komisjon huvitatud isikute väiteid seoses komisjoni esialgsete järeldustega, et Indoneesia valitsuse toetus biodiislikütuse tootmisharule toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest tarnimise kaudu on samaväärne rahalise toetusega alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv mõistes ja/või sissetuleku või hinnatoetusega alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti b mõistes. Komisjon käsitleb ka väiteid kasu kindlaksmääramisel tehtud vigade kohta.

(105)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus ja Permata Group, et valitsuse kehtestatud ekspordipiiranguid ei saa mingil juhul käsitada rahalise toetusena. Sellega seoses leidis komisjon, et see väide on kõnealuse juhtumi puhul ebaoluline. Selle põhjuseks on komisjoni järeldus, et rahaline toetus, mida Indoneesia valitsus andis eksportivatele tootjatele, tuleneb toorpalmiõli tarnimisest piisavast väiksema tasu eest. Seepärast lükati see väide tagasi.

(106)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, Permata Group ja Wilmar, et komisjon ei suutnud tõestada rahalise toetuse olemasolu. Vastajad põhjendasid seda järgmiselt:

(107)

Seoses eespool alapunktis a esitatud väitega leidis komisjon, et ekspordilõiv oli uurimisperioodil kehtiv ja seda koguti. Sellest tulenevalt on Indoneesia valitsuse väide, et ekspordipiiranguid uurimisperioodil ei kohaldatud, faktiliselt vale ning ekspordilõiv kehtis ja seda kohaldati uurimisperioodil.

(108)

Komisjon ei nõustunud väite teise poolega. Kui Indoneesia valitsus oleks kavatsenud toorpalmiõlile ja selle derivaatidele seatud ekspordipiirangud tühistada, oleks see õigusaktid kehtetuks tunnistanud. Ekspordilõivu ja ekspordimaksu määra ajutine nullimine viitab sellele, et Indoneesia valitsus kavatseb tulevikus nende piirangute kasutamist jätkata. Seda järeldust kinnitavad ka Indoneesia valitsuse liikmete avalikud avaldused. Näiteks ühes 25. septembril 2019 ajakirjanduses avaldatud artiklis on kirjas: „Valitsus on otsustanud peatada järgmise aastani toorpalmiõlile ja selle derivaatidele kehtestatud ekspordimaksu kohaldamise, et vähendada toorpalmiõli maailmaturuhinna languse taustal toorpalmiõli tootjate finantskoormust. Majandusküsimuste koordineerimise minister Darmin Nasution ütles teisipäeval Jakartas, et ekspordimaksu kohaldamine peatati järgmise aasta jaanuarini, kuna valitsus alustab ametlikult kohustusliku B-30 biodiislikütuseprogrammi rakendamist. Darmin ütles, et loodab, et B-30 biodiislikütuse poliitika rakendamine, mis pidi palmiõli nõudlust märkimisväärselt suurendama, tõstab omamaisel turul palmiõli hinda. Tema sõnul kiitis President Joko „Jokowi“ Widolo ekspordimaksu kohaldamise peatamise heaks. 2019. aasta rahandusministeeriumi määruse kohaselt oleks valitsus kehtestanud ekspordimaksu kuni 25 USA dollarit tonni kohta, kui tonnihinnad oleksid kõikunud 570 ja 619 USA dollari vahel, ning kuni 50 USA dollarit tonni kohta, kui tonnihinnad oleksid ületanud 619 USA dollari piiri. Alates 20. septembrist on toorpalmiõli hind 574,9 USA dollarit tonni kohta ning prognooside kohaselt langeb see aasta lõpuks 570 USA dollarini tonni kohta. Minister käskis seetõttu määruse üle vaadata, et ekspordimaksu kohaldamine peatada, kuna eespool toodud hinnavalemi järgi oli see ikka veel kehtiv.“ (14)

(109)

Selle väitega luuakse ka otsene seos ekspordipiirangute kehtestamise (koos muude elementide ja toorpalmiõli tarnijate spetsiifilise käitumise motiveerimisega) ja siseturu hindade tegeliku taseme vahel. Samuti nähtub sellest, et Indoneesia valitsus kasutab neid õigusakte nende hindade taseme mõjutamiseks.

(110)

Hoolimata väidetest, mille Indoneesia valitsus ja Wilmar esitasid oma vastuses lõplike järelduste avalikustamisele, leidis komisjon, et Indoneesia valitsus kavatseb tulevikus ekspordilõivu ja võimaluse korral ka ekspordimaksu edasi kohaldada. Asjaolu, et Indoneesia valitsus ei kogunud ajutiselt makse ja lõive, pidades silmas ka seda, et need on vaid mõned Indoneesia valitsuse vahendid, et pakkuda toorpalmiõli tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, ei saa seetõttu seada kahtluse alla rahalise toetuse olemasolu.

(111)

Kõikide eksportivate tootjate sõnul lähtub komisjoni väide volitamise või suunamise kohta ekslikust seisukohast, et maks ja ekspordilõiv, mille on toorpalmiõli kohta kehtestanud Indoneesia valitsus, on mõeldud toetama biodiislikütuse tootmisharu. Lisaks väitsid Wilmar ja Permata, et komisjon eksis, kui järeldas, et omamaised toorpalmiõlihinnad määrab de facto PT Perkebunan Nusantara, toorpalmiõli tootja, mis kuulub täielikult Indoneesia valitsusele (edaspidi „PTPN“).

(112)

Seoses esimese väitega selgitasid eksportivad tootjad täiendavalt, et uurimisperioodil oli ekspordimaksu määr 0 % ega ole seega hindamisel tähtis. Seevastu ekspordilõivu määr ei olnud 0 % ja see ei olnud mingil juhul mõeldud biodiislikütuse tootmisharu toetamiseks, vaid õlipalmiistanduste fondi rahastamiseks.

(113)

Komisjon tõdes ajutise määruse põhjenduses 88, et uurimisperioodil oli ekspordimaksu määr 0 %. Isegi kui seda ei rakendatud uurimisperioodil, pidades silmas konkreetseid turutingimusi, on ekspordimaks tõend vahendite kohta, mida Indoneesia valitsus kasutab, et sundida toorpalmiõli tarnijaid tarnima toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest. Lisaks märkis komisjon, et kuigi ekspordimaksu määr oli uurimisperioodil 0 %, ei ole Indoneesia valitsus seda tühistanud. Peale selle märkis komisjon, et nagu arutatud ajutise määruse põhjendustes 117–121, ei ole vaidlustatud seda, et ekspordimaksu eesmärk oli hoida omamaised toorpalmiõli hinnad kunstlikult madalal.

(114)

Komisjon märkis seoses ekspordilõivuga, et kuigi ekspordilõivu kehtestavad seadused ei maini sõnaselgelt, et see on mõeldud toetama biodiislikütuse tootmisharu toorpalmiõli madalamate hindade eest tarnimise teel, toetavad õlipalmiistanduste fondi osaks saavad ekspordilõivud de facto õlipalmiistanduste fondi toetuste kaudu ainult biodiislikütuse tootmisharu. Uurimise käigus võis komisjon tõepoolest kontrollida, et vaatamata laiematele ametlikele volitustele toetas õlipalmiistanduste fond uurimisperioodil peaaegu täielikult biodiislikütuse tootmisharu.

(115)

Lisaks langes Indoneesia valitsuse ekspordilõivu kehtestamine 2015. aastal kokku perioodiga, mil Indoneesia toorpalmiõli hinnad olid peaaegu identsed maailmaturu hindadega. Sellega seoses ja nagu juba ajutise määruse põhjendustes 64–68 näidatud, ei käsitleta ekspordilõivu mitte eraldi, vaid osana ulatuslikumast meetmest, mis on mõeldud toetama biodiislikütuse tootmisharu ja reguleerima toorpalmiõli omamaiseid hindu.

(116)

Lisaks märkis komisjon, et praktikas on ekspordilõiv taotletava eesmärgi täitnud ja toorpalmiõli omamaised hinnad alla surunud. Komisjon täheldas oma analüüsis esiteks erinevust Indoneesia toorpalmiõli omamaiste hindade ja ekspordihindade vahel. Komisjon leidis, et seda hinnaerinevust saab seletada asjaoluga, et ekspordilõivu kehtestamine surus omamaised hinnad alla, hoides toorpalmiõli hinda riigis kunstlikult madalal tasemel, mille kehtestas Indoneesia valitsus ja mida järgisid toorpalmiõli tarnijad.

(117)

Asjaolu, et Indoneesia valitsus ei tühistanud ekspordimaksu, vaid nullis selle, näitab, et valitsus kavatseb ikka veel toorpalmiõli hinna madalal hoida. Olles kehtestanud kaks õigusakti, millel on sama mõju toorpalmiõli omamaistele hindadele, ning saavutanud soovitud tulemuse, otsustas Indoneesia valitsus seega mõistuspäraselt hoida kehtivana õigusakti, millel oli kõige suurem soovitud mõju (st mis hoidis toorpalmiõli hinnad all ja rahastas õlipalmiistanduste fondi), st ekspordilõivu.

(118)

Sellest tulenevalt kinnitas komisjon, et Indoneesia valitsuse kehtestatud üldine ekspordipiirangute süsteem on mõeldud tooma kasu biodiislikütuse tootmisharule, hoides toorpalmiõli omamaised hinnad kunstlikult madalal (selle asemel et olla vaid riigitulu kogumiseks mõeldud valitsuse meetmete kõrvalmõju).

(119)

Seoses väitega, et Indoneesia valitsus ei ole de facto toorpalmiõli omamaiste hindade määraja, väitis Wilmar täiendavalt, et komisjoni järeldus oli väär, kuna:

(120)

Seoses eespool punktis a toodud väitega tuletas komisjon meelde, et nagu ajutise määruse põhjendustes 91–99 ja 126 märgitud, pidi komisjon tuginema faktidele, mis olid kasutada koostöö puudumisel toorpalmiõli tarnijate ja PTPNiga. Ükski eksportiv tootja ei esitanud ajutist määrust kommenteerides tõendeid selle kohta, kuidas nad oma toorpalmiõli pakkumisi koostavad, vaid väitsid ebamääraselt, et need põhinevad üldjuhul maailmaturu hindadel.

(121)

Kuna komisjonil puudusid igasugused kontrollitavad tõendid, mis seda väidet toetaksid, lükkas see kõnealuse väite tagasi. Selle asemel et seada oma hinnad maailmaturu hindade taustal ise, järgivad toorpalmiõli tarnijad sisuliselt PTPNi kehtestatud toorpalmiõli hindu.

(122)

Seoses eespool punktis b toodud väitega selgitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 133, et PTPNil ei ole tegelikult kohustust teha kõrgema hinnaga vastupakkumine, kui saadud pakkumised on väiksemad kui konkreetse päeva hinnasoovitus. Tegelikult kinnitas komisjon kontrollkäigu ajal, et PTPN võttis regulaarselt vastu pakkumisi, mis olid sellest hinnast väiksemad.

(123)

Lisaks täheldas komisjon, et nagu ajutise määruse lõikes 3.3.2 selgitatud, kohaldas ta alusmääruse artikli 28 lõike 1 sätteid, kuna PTPN ei vastanud lisale B, mis oli lisatud subsiidiumivastasele küsimustikule (küsimustik palmiõli tootjatele), mis saadeti kõikidele palmiõli tootjatele ja turustajatele. Lisaks ei selgitanud PTPN Indoneesia valitsuse ruumides toimunud kontrollkäigu ajal, kuidas toorpalmiõli igapäevane hinnasoovitus määratakse. Selle asemel seletas PTPN ebamääraselt, et see põhineb rahvusvahelistel võrdlusalustel, andmata üksikasjalikku teavet.

(124)

Seetõttu ei saanud komisjon tõendeid, et hinnasoovitus kajastab turuhinda, mis tuleneb konkurentsipõhisest hankeprotsessist. Pigem leidis komisjon, et toorpalmiõli omamaine hind on madalam kui kõik väidetavad rahvusvahelised võrdlusalused (sealhulgas Indoneesia ekspordihind), millel PTPNi hinnad väidetavalt põhinesid.

(125)

Seoses väitega c märkis komisjon, et mis puudutab PTPNi, siis see ei vastanud komisjoni eespool mainitud küsimustikule. Seetõttu rakendas komisjon kättesaadavaid fakte. Indoneesia valitsuse kontrollimise ajal esitas PTPN koopiad oma 2016. ja 2017. aasta auditeeritud raamatupidamisaruannetest. Need näitasid, et PTPN tegutses kahjumiga. PTPN esitas lisateavet hilisemas etapis ja isegi pärast märkuste esitamise tähtaega kirjale, milles teatati, et komisjon kasutab kättesaadavaid fakte. Indoneesia valitsus väitis, et see lisateave peaks komisjoni hinnangut muutma. Komisjon märkis, et teave esitati väga hilja ja igasugustest tähtaegadest tunduvalt hiljem. PTPN ei esitanud 2018. aasta auditeeritud raamatupidamisaruannet. Komisjon sai seetõttu kõige hiljutisema perioodi raamatupidamisaruande ainult uurimisperioodi ühe (2017. aasta viimase) kvartali kohta. Komisjonile edastatud auditeeritud raamatupidamisaruanne näitas, et PTPN tegutses kahjumiga. Indoneesia valitsuse hilinemisega esitatud teave perioodi kohta 2016. aastast kuni uurimisperioodini (täpsemalt Exceli tabel) püüab näidata, et PTPNi toorpalmiõliäri (mis moodustab enamiku selle tegevustest) oli kasumlik ning et ettevõte sai omamaisest ja ekspordimüügist sama palju kasumit. Auditeeritud raamatupidamisaruanded seda teavet aga ei toetanud. Vastupidi, auditeeritud raamatupidamisaruannetes esitatud teave kinnitas, et PTPN ei saanud toorpalmiõli müügist kasumit ega käitunud seega mõistliku ettevõtjana. Igal juhul märkis komisjon, et ta ei saa nii hilises etapis (isegi pärast ajutise määruse kohta märkuste esitamist) esitatud teavet vastu võtta, kuna seda ei saa kontrollida. Seetõttu lükati kõnealune väide tagasi.

(126)

Seoses väitega d väitsid Indoneesia valitsus ja eksportivad tootjad lisaks, et komisjon ei suutnud tõendada, et toorpalmiõli tarnijate tegevus oli ebamõistlik, kuna nad teenisid kasumit. See väide kehtib nende toorpalmiõli tarnijate kohta, kes vastasid nii komisjoni küsimustikule kui ka PTPNile (15).

(127)

Komisjon leidis, et ebamõistliku käitumise mõiste ei piirdu ettevõtte kahjumiga tegutsemisega, vaid hõlmab ka tegevusi, mis asetavad äritegevuse ebasoodsamasse (väiksema kasumlikkusega) olukorda. Komisjon tõestas, et Indoneesia toorpalmiõli omamaised ja ekspordihinnad on selgelt erinevad ning ekspordilõivu puudumisel oleks ekspordiks müümine toorpalmiõli tarnijatele kasumlikum.

(128)

Lisaks toetab leidu, et Indoneesia valitsuse kehtestatud ekspordipiirangute süsteem takistab toorpalmiõli omamaistel tootjatel mõistlikult käituda, asjaolu, et ekspordilõivu tühistamise tulemusena oodatakse ekspordi suurenemist. Sellega seoses märgiti hiljutises ajakirjanduses ilmunud artiklis järgmist: „Peasekretär Togar Sitanggangi sõnul võib Indoneesia Palmiõli Ühenduse (GAPKI) prognooside kohaselt riigi toorpalmiõli eksport suureneda 10–15 % pärast ekspordilõivu nullmäära kehtestamist varasema 50 $/t asemel. Sitanggangi hinnangul küündib Indoneesia igakuine keskmine toorpalmiõli eksport võrreldes varasema 700 000 tonniga juba 800 000 – 900 000 tonnini. „Kui ekspordilõivu nullmäär jääb kehtima, ei oleks üllatav, kui toorpalmiõli eksport küündib varsti ühe miljoni tonnini,“ lisas Sitanggang. GAPKI prognooside kohaselt on Indoneesia sel aastal eksportinud juba 6 miljonit tonni toorpalmiõli, mis moodustab umbes viiendiku selle aasta toorpalmiõli ja teiste palmiõli derivaatide koguekspordist.“ (16)

(129)

Teine ajakirjanduses ilmunud artikkel kinnitab järeldust, et ekspordilõivu kogumine sunnib toorpalmiõli tarnijaid seda müüma siseturul, selle asemel et eksporditurul müümisega suuremat kasumit teenida. Selles artiklis leidis sõltumatu analüütik, et „see (st ekspordilõivu nullmäära kehtestamine) on hea uudis eelneva turu istandustele, millel on kokkupuude Indoneesiaga, kuna ekspordilõivu määrade ülevaatamine võib toetada praeguseid toorpalmiõli hinnatasemeid. Ng ei ennusta aga istandustele 2019. ja 2020. majandusaastaks puhaskasumit ning hoiatab, et see on halb uudis Indoneesia järgmise etapi töötlejatele, kuna madalamate toorpalmiõli hindade alusel korrigeeritud lõiv vähendab nende marginaalieelist, mille annab praegu toorpalmiõli ja töödeldud palmitoodete hinnaerinevus. „Me jääme oma seisukoha juurde, et ekspordilõivu tühistamine suurendab Indoneesia palmiõlitoodete eksportijate konkurentsi, kuna nad säästaksid 20–50 USA dollarit ekspordimaksu tonni kohta, kui ühe tonni toorpalmiõli hind jääb alla 570 USA dollari. Enamik säästetud rahast jõuab kõrgemate omamaiste toorpalmiõli hindade kaudu tõenäoliselt tagasi Indoneesia farmeriteni.““ (17)

(130)

Viimane ajakirjanduses ilmunud artikkel kinnitab järeldust, et ekspordilõivu soovitud mõju, nimelt toorpalmiõli omamaiste hindade allasurumine, saavutati. Asjaolu, et Indoneesiast eksporditakse teatud koguses toorpalmiõli, ei tähenda, et meetmed, mida Indoneesia valitsus kasutas, hoidmaks toorpalmiõli Indoneesias, ei sundinud toorpalmiõli tarnijaid majanduslikult ebamõistlikult käituma. Seepärast lükkas komisjon need väited tagasi.

(131)

Viimasena leidis komisjon seoses väitega e, et Wilmar tsiteerib ajutise määruse põhjendust 146 ainult osaliselt, toetamaks oma väidet, et PTPN käitub hinnavõtjana. Nii toimides väitis Wilmar, et komisjon jõudis järeldusele, mis oli tegelikult vastuolus järeldusega, milleni jõuti selles põhjenduses. Nimelt, olles öelnud, et „uurimine näitas ka, et läbirääkimispositsiooni tugevuse tähenduses on turg märkimisväärselt tasakaalustamata toorpalmiõli ostjate kasuks“, nagu Wilmar ka korrektselt tsiteeris, selgitas komisjon täiendavalt, et „[…]. Sellel taustal on igal ostjal märkimisväärne ostujõud, nii et ta suudab vastu seista tarnija katsetele küsida kõrgemat hinda, kui Indoneesia valitsus on kehtestanud. Komisjon tegi seetõttu järelduse, et toorpalmiõli päevahindade läbipaistva avaldamisega määrab Indoneesia valitsus PTPNi kaudu tegelikult toorpalmiõli maksimaalsed päevahinnad Indoneesias.“ Ajutise määruse põhjenduses 146 jõuti seega Wilmari väitega vastupidisele järeldusele. Tegelikult käitub PTPN turul toorpalmiõli hinnamäärajana, kuna toorpalmiõli tarnijad jälgivad seda hinda de facto, olenemata turu ülesehitusest (mis näitab üldiselt seda, et toorpalmiõli tarnijatel on märkimisväärne läbirääkimisjõud, mida ei kasutata ostjate vastu).

(132)

Lisaks sellele faktilisele veale võttis komisjon teadmiseks, et Wilmari kommentaar ei põhine mitte mingisugustel faktilistel asjaoludel. Uute faktiliste tõendite puudumisel lükkas komisjon selle väite tagasi.

(133)

Peale selle väitis Wilmar, et komisjon ei suutnud tõestada, et Indoneesia valitsus sunnib toorpalmiõli tarnijaid tarnima toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest.

(134)

Komisjon märkis, et Wilmar ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid väidet, et see pole tõsi. Sellega seoses tuletab komisjon meelde EBB väidet toorpalmiõli tarnijatelt küsimustikule saadud vastuste vähese arvu kohta. Koostöö puudumisel toorpalmiõli tarnijatega ja ajutises määruses toodud elementide põhjal jõudis komisjon järeldusele, et on olemas märkimisväärsed tõendid selle kohta, et Indoneesia valitsus on volitanud või suunanud toorpalmiõli tarnijaid tarnima toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest, et täita Indoneesia valitsuse poliitika eesmärki toetada biodiislikütuse tööstusharu arengut.

(135)

Lisaks märkis komisjon, et Wilmari väide on vastuolus vaidlustamata tuvastatud faktilise asjaoluga, et peaaegu kõik Indoneesia omamaised toorpalmiõli ostutehingud toimuvad PTPNi igapäevaste hindade alusel, mida kohandatakse vastavalt määruse põhjenduses 168 mainitud transpordikuludele. Kui Wilmari väide oleks õige ja toorpalmiõli tarnijad toimivad valitsuse reguleerimisest sõltumatult, ei saa killustatud turul sellist toorpalmiõli hindade täiuslikku ühtlustamist selgitada.

(136)

Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(137)

Peale selle väitis Wilmar, et komisjon ei suutnud tõestada, et toorpalmiõli tarnijaid volitatakse või suunatakse tarnima toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest. Wilmari väide põhineb sisuliselt asjaoludel, et 1) PTPN ei ole hinnamääraja ja seetõttu ei tarnita toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest ning 2) toorpalmiõli tarnijaid ei takistata eksporditurule müümisel.

(138)

Komisjon juba käsitles neid punkte ja lükkas need tagasi põhjendustes 127–135. Komisjon jõudis seetõttu järeldusele, et Wilmari väidet ei saa vastu võtta, kuna see põhineb vääradel faktidel. Uurimiseks saadaolevad tõendid näitasid, et PTPN toimib turul toorpalmiõli hinnamäärajana ja Indoneesia valitsuse kehtestatud meetmed vähendavad toorpalmiõli tarnijate võimet toorpalmiõli eksportida.

(139)

Indoneesia valitsus, PT Intibenua Perkasatama ja PT Musim Mas (edaspidi „Musim Mas Group“) on esitanud sarnaseid väiteid. Indoneesia valitsus väitis oma märkustes, et toorpalmiõli hinnad määravad ära turujõud ja et ostjad koostavad oma hinnasoovitused tavaliselt maailmaturu hindade järgi.

(140)

Komisjon on põhjendustes 62–96 juba sarnaseid väiteid arutlenud ja leidnud, et neid ei saa vastu võtta. Indoneesia valitsuse väidete suhtes säilitatakse sama seisukohta. Komisjon märkis taas, et Indoneesia valitsus ei esitanud oma väite toetamiseks uusi tõendeid.

(141)

Indoneesia valitsuse väitel ei suutnud komisjon tõendada, et toorpalmiõli tootjate käitumine ja Indoneesia valitsuse meetmed on tõestatavalt seotud. Sellest tulenevalt võttis komisjon taas arvesse ajutise määruse põhjenduses 168 toodud järeldust, millele on viidatud põhjenduses 137. Komisjon on seisukohal, et asjaolu, et kõik sõltumatud toorpalmiõli tarnijad järgivad peaaegu alati PTPNi hindu, on üheselt mõistetav tõend selle seose olemasolu kohta (ja veelgi enam turul, mis on killustatud nii toorpalmiõli tarnijate poolest kui ka geograafiliselt (mitu saart)). Eriti olukorras, kus toorpalmiõli omamaistes hindades ei kajastu mitte moonutamata turuhind, vaid Indoneesia valitsuse sihipärased meetmed.

(142)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus oma esildises, et komisjon palus Indoneesia valitsusel ja iseseisvatel toorpalmiõli tarnijatel esitada üksikasjalikku teavet, kuid ei kontrollinud seda. Peale selle väitis Indoneesia valitsus, et komisjon ei võtnud seda teavet järelduste tegemisel üldse arvesse. Sellega seoses märkis Indoneesia valitsus viimaks, et komisjon kohaldas Indoneesia valitsuse suhtes alusmääruse artiklit 28, sest Indoneesia valitsus lõpetas selliste vastuste nõudmise ja lisateabe taotlemise PTPNilt.

(143)

Sellega seoses leidis komisjon, et see väide on faktiliselt vale. Komisjon analüüsis kõiki toorpalmiõli tarnijatelt saadud vastuseid. Komisjon märkis aga, et vaatamata kõikidele saadetud meeldetuletustele jätsid kõik toorpalmiõli tarnijad peale ühe esitamata avatud versiooni oma vastustest. Artikli 29 lõike 3 kohaselt võib komisjon jätta arvestamata esitatud teabe, mille kohta ei ole esitav pool esitanud nõuetekohast kokkuvõtet. Lisaks oli enamik vastustest mittetäielikud ja paljud neist ei sisaldanud teavet kasumlikkuse kohta. Komisjon ei saanud seetõttu nende vastuste põhjal järeldusi teha. Õigupoolest oli Indoneesia valitsuse ja toorpalmiõli tootjate koostöö puudumine täiendav märk sellest, et toorpalmiõli tarnijad järgivad biodiislikütuse tootjate toetamisel Indoneesia valitsuse juhiseid.

(144)

Samamoodi on põhjendamatu Indoneesia valitsuse väide, et komisjon ei arvestanud PTPNi vastust. Nagu eespool selgitatud, palus komisjon edutult mitu korda PTPNil koostööd teha. Nagu ajutise määruse põhjendustes 29 ja 30 öeldud, märkis komisjon, et PTPN, mis kuulub täielikult Indoneesia valitsusele, ei vastanud ettenähtud tähtajaks Indoneesia valitsuse küsimustiku lisale B. Komisjon edastas seetõttu Indoneesia valitsusele artiklil 28 põhineva kirja, mis piirdus konkreetse esitamata teabega. Nagu ajutise määruse põhjenduses 98 märgitud, esitas Indoneesia valitsus PTPNi kohta käiva B lisa 30. juunil 2019. See oli tükk aega pärast teabe esitamise tähtaega (14. märts 2019) ja kontrollkäiku Indoneesia valitsuse ruumidesse. Esildis esitati seega tükk aega pärast tähtaega, see polnud kontrollitav ja Indoneesia valitsus ei ole tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt alusmääruse artikli 28 mõistes. Komisjon kasutas igal juhul kogu PTPNilt saadud teavet, mida oli võimalik kontrollida. Sellest tulenevalt hindas komisjon PTPNi edastatud teavet koos teiste kättesaadavate faktidega Indoneesia toorpalmiõlituru kohta nõuetekohaselt.

(145)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus, Permata Group ja Wilmar, et komisjon eksis, leides, et toorpalmiõli tarnijaid on volitatud või suunatud, sest:

(146)

Komisjon märkis esiteks, et ekspordilõiv on selgelt mõeldud toetama õlipalmiistanduste fondi ning õlipalmiistanduste fond on mõeldud toetama tervet palmiõli tootmisharu, kuid nagu ajutise määruse põhjendustes 76 ja 77 selgitatud, toetab see de facto üksnes biodiislikütuse tootmisharu. Lisaks leidis komisjon, et Indoneesia valitsus toetab biodiislikütuse tootmisharu ka toorpalmiõli tarnimise kaudu piisavast väiksema tasu eest. See eesmärk saavutatakse mitmesuguste meetmete, sealhulgas ekspordilõivu koosmõjul.

(147)

Komisjon jõudis seega järeldusele, et ekspordilõivu kehtestamisel on algusest peale olnud kaks konkreetset eesmärki: õlipalmiistanduste fondi rahastamine ja omamaiste hindade allasurumine koos teiste meetmetega. Komisjoni hinnangul püüdis Indoneesia valitsus teadlikult saavutada turul seda tulemust (ja sai sellega hakkama) ning see ei ole lihtsalt valitsuse poliitika kõrvalmõju.

(148)

Seoses väitega, et PTPN määrab oma hinnad hankekonkursside abil ning seetõttu tuleks seda tulemust käsitada turuhinnana, kordas komisjon, et nagu ajutise määruse põhjendustes 91–99 ja 126 märgitud, pidi komisjon tuginema faktidele, mis olid kasutada koostöö puudumisel toorpalmiõli tarnijate ja PTPNiga. Ükski eksportiv tootja ei esitanud ajutist määrust kommenteerides tõendeid selle kohta, kuidas nad oma toorpalmiõli pakkumisi koostavad, vaid väitsid ebamääraselt, et need põhinevad üldjuhul maailmaturu hindadel. Samas ei olnud olemas otseseid tõendeid selle kohta, kuidas toorpalmiõli tarnijad kehtestasid oma hindu; pigem näitavad faktid hinna vastavusse viimist PTPNi kehtestatud hinnaga.

(149)

Sellega seoses märkis Wilmar lõplike järelduste avalikustamise kommentaarides, et komisjoni esindajad küsisid nende ruumides tehtud kontrollkäigu ajal, kuidas iga PTPNi hanke hinnapakkumise üle otsustatakse. Lisaks selgitas Wilmar, et kontrollile järgnenud aruandest ei nähtu, nagu oleksid andmed puudulikud. Sellega seoses märkis komisjon, et Wilmar ei vaidle vastu, et toona esitatud teave oli väga ebamäärane. Lisaks märkis komisjon, et Wilmar ei pidanud selle mehhanismi üksikasjalikuma kirjelduse esitamist uurimise hilisemates järkudes asjakohaseks, olgugi et komisjon mainis seda mitu korda.

(150)

Kuna komisjonil puudusid igasugused kontrollitavad tõendid, mis seda väidet toetaksid, lükkas ta kõnealuse väite tagasi. Selle asemel et seada oma hinnad maailmaturu hindade taustal ise, järgivad toorpalmiõli tarnijad sisuliselt PTPNi kehtestatud toorpalmiõli hindu.

(151)

Seoses väitega, et PTPN on kasumlik, märkis komisjon, et lisaks põhjendustes 125 ja 144 esitatud selgitustele esitas Indoneesia valitsus PTPNi 2018. aasta auditeeritud raamatupidamisaruande hilinenult pärast lõplike järelduste avalikustamist. Aruande tõlge esitati aga ainult osaliselt. 2018. aasta raamatupidamisaruandest nähtub, et PTPN oli 2018. aastal kasumlik. Komisjon ei saanud seda aga hinnata, kuna aruande olulisemad osad olid tõlkimata ning aruanne hõlmas mitte ainult toorpalmiõli, vaid kõikide toodete müügikäivet. Lisaks, nagu eespool selgitatud, esitati andmed nii toorpalmiõli müügi kui ka terve ettevõtte kohta hilinenult ning need ei olnud seetõttu kontrollitavad. Sellele lisandub asjaolu, et PTPN ei teinud uurimise käigus koostööd. Komisjon jõudis seega järeldusele, et esitatud väite täpsust ei olnud võimalik hinnata ning see tuli tagasi lükata. Seoses eespool punktis b toodud väitega selgitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 133, et PTPNil ei ole tegelikult kohustust teha uus kõrgema hinnaga pakkumine, kui saadud pakkumised on väiksemad kui konkreetse päeva hinnasoovitus. Tegelikult kinnitas komisjon kontrollkäigu ajal, et PTPN võttis regulaarselt vastu pakkumisi, mis olid sellest hinnast väiksemad. Lisaks leidis komisjon, et Indoneesia valitsus võib mõjutada PTPNi otsuseid seoses PTPNi hinnapoliitikaga ja teebki seda (18).

(152)

Seoses väitega, et toorpalmiõli tarnijate poolt hindade kohandamine igapäevaste PTPNi hindadega viitab asjaolule, et turg on moonutusteta ning mitte volitamisele või suunamisele, märkis komisjon, et kõik sõltumatud toorpalmiõli tarnijad pakuvad hindu, mis on samad kui PTPNi hinnad samal päeval või neist madalamad. Komisjoni hinnangul ei saa see olla märk moonutamata turudünaamikast: on arusaamatu, kuidas konkurentsivõimelisel turul ei müü kõik toorpalmiõli tarnijad konkurendi kehtestatud hinnaga võrreldes kõrgema hinna eest (välja arvatud juhul, kui konkurent kehtestab kõnealuse kauba eest turul tegelikult maksimumhinna ning valitsus volitab või suunab kõiki teisi osalisi seda ülempiiri järgima).

(153)

Seoses Indoneesia valitsuse väitega, et toorpalmiõli tootjad on mõistlikud turuosalised, kuna 70 % toorpalmiõli eksporditakse, märkis komisjon, et avalike allikate kohaselt moodustab toorpalmiõli omamaine tarbimine toodangust 30 % (19). See tähendab, et toorpalmiõli tootjad rahuldavad omamaise nõudluse täielikult ning hakkavad pärast selle nõudluse rahuldamist eksportima. Asjaolu, et 70 % toodetud toorpalmiõlist eksporditakse, ei ole seega vastuolus järeldusega, et toorpalmiõli tootjatele ei anta mõistlikku valikut, vaid otse vastupidi. Kui Indoneesia toorpalmiõli tarnijad käituksid mõistlikult, ei rahuldaks nad omamaist nõudlust ning ekspordiksid kõik või märkimisväärselt suurema osa oma toodangust sinna, kus nad teeniksid suuremat kasumit. See potentsiaalne ekspordist saadud lisakasum on piiratud ekspordipiirangutega, mida Indoneesia valitsus kasutab selleks, et innustada toorpalmiõli tarnijaid oma riigis müüma ja kohalikke vajadusi rahuldama. Sellepärast näitab asjaolu, et kogu omamaine nõudlus on rahuldatud, pigem seda, et Indoneesia valitsus saavutas oma eesmärgi hankida omamaiselt turult hindadega, mis on biodiislikütuse tootjate jaoks soodsad.

(154)

Lisaks väitis Wilmar lõplike järelduste avalikustamise kommentaarides, et asjaolu, et toorpalmiõli eksport ei suurenenud pärast ekspordilõivu nullimist, tõendab, et komisjon eksis, järeldades, et ekspordilõiv on mõeldud hoidma toorpalmiõli riigis ja suruma selle hinda alla.

(155)

Sellega seoses märkis komisjon, et Wilmari esitatud andmed näitasid, et omamaine tarbimine suurenes ning suurem osa toorpalmiõli kogutoodangust läks seetõttu selle katmiseks. See võinuks toetada Wilmari väidet, kui Indoneesia valitsus oleks teatanud oma kavatsusest ekspordipiirangute süsteem lõpetada. Nagu põhjenduses 108 aga selgitatud, ei ole Indoneesia valitsusel kavas ekspordipiirangute mehhanismi tühistada. Pigem on selge, et ekspordipiirangute süsteemi maksumäär on nullis väliste tegurite, st palmiõli maailmaturuhinna langemise tõttu. Kõik Indoneesia tootjad teavad väga hästi, et see tase on vaid ajutine, ning jätkavad seetõttu eelisjärjekorras omamaise nõudluse rahuldamist.

(156)

Lisaks esitas Wilmar oma vastuses hinnateavet, väites, et toorpalmiõli omamaised hinnad ei ole alates ekspordilõivu nullmäära kehtestamist oluliselt tõusnud. Komisjon analüüsis neid andmeid ning märkis, et ei suutnud teha kindlaks Wilmari kasutatud andmete allikat; sellepärast ei saanud komisjon nende täpsust kinnitada ega hinnata. Komisjon aga, juhul kui ta peaks nendele andmetele tuginema, märkis, et ekspordilõivu nullmäära ajutisele olemusele vaatamata näitavad andmed, et omamaine hind juhindub ekspordihindadest. Arvestades eelkõige, et uurimisperioodi jooksul oli kahe hinna keskmine erinevus ligikaudu 50 USA dollarit tonni kohta, näitasid Wilmari esitatud andmed, et omamaised hinnad on tõusnud ekspordihindade lähedale ja erinevus on nüüd alla 20 USA dollari tonni kohta. Asjaolu, et omamaine hind ei ole absoluutnäitajana oluliselt suurenenud, tuleneb lihtsalt sellest, et maailmahinnad on langenud.

(157)

Komisjoni hinnangul toetab see tema järeldust, et ekspordipiirangute süsteem on loodud, muu hulgas ja koos teiste meetmetega, omamaiseid toorpalmiõli hindu alla suruma.

(158)

Seoses Indoneesia valitsuse väitega, et komisjon ei kontrollinud sõltumatute toorpalmiõli tarnijate vastuseid, märkis komisjon, et see väide on faktiliselt väär. Nagu juba põhjenduses 143 märgitud, analüüsis komisjon nõuetekohaselt kõiki saadud vastuseid, kuid leidis, et enamik vastustest olid mittetäielikud ja paljud neist ei sisaldanud teavet kasumlikkuse kohta ning paljud vastajad ei esitanud oma vastuste avalikke versioone.

(159)

Peale selle väitis Indoneesia valitsus, et põhjenduses 143 esitatud komisjoni väited seoses lõplike järelduste avalikustamisega on valed, kuna ta ei suutnud leida avatud toimikus mingit jälge meeldetuletustest. Seda väidet silmas pidades märkis komisjon, et need meeldetuletused on piiratud toimikus ning need on leitavad huvitatud isikutele kättesaadavate piiratud dokumentide nimekirjast. Sellegipoolest esitas komisjon 16. oktoobril 2019 toimunud ärakuulamise ajal nimekirja asjaomastest salvestusnumbritest. Lisaks märkis komisjon, et sõltumatutele toorpalmiõli tarnijatele mõeldud küsimustikud olid osa Indoneesia valitsusele adresseeritud küsimustikust ning sellepärast vastutas Indoneesia valitsus täielikult täielike vastuste koordineerimise, kogumise ja õigeaegse edastamise eest.

(160)

Seoses eespool punktis e esitatud väitega selgitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 124–143, kuidas Indoneesia valitsus toimib PTPNi kaudu Indoneesia omamaise turu hinnamäärajana ning kuidas sõltumatud toorpalmiõli tarnijad järgivad neid hinnanäitajaid. Indoneesia valitsus märkis lõplike järelduste avalikustamise kohta tehtud märkuses, et see tulemus on ebatõenäoline, arvestades PTPNi piiratud turuosa. Komisjon märkis aga, et Indoneesia valitsus ei esitanud oma väite toetamiseks ja komisjoni järelduse vaidlustamiseks mingeid faktilisi tõendeid.

(161)

Sellest tulenevalt lükkas komisjon Indoneesia valitsuse ja eksportivate tootjate väited tagasi ning kinnitas oma järelduse volitamise ja suunamise kohta.

(162)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid Indoneesia valitsus ja eksportivad tootjad, et komisjon ei suutnud tõendada biodiislikütuse tootjate toetamiseks mõeldud sissetuleku- või hinnatoetuse olemasolu kooskõlas WTO kohtupraktika nõutava standardiga.

(163)

Seetõttu märkis komisjon, et Indoneesia valitsus ega eksportivad tootjad ei esitanud uut teavet ega tõendeid, toetamaks väidet sissetuleku- või hinnatoetuse puudumise kohta. Sellega seoses tehtud väited esindavad lihtsalt komisjoni järgitava kohtupraktika tõlgendusest erinevat seisukohta. Komisjon leidis, et ajutise määruse osas 3.3.3.7 tehtud analüüs vastab alusmääruse kehtestatud tõendamisnõuetele, WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingule ning WTO kohtupraktikale.

(164)

Uute faktiliste elementide puudumisel, mis võiksid põhjustada järelduse ümberhindamist, kinnitas komisjon ajutise määruse osas 3.3.3.7 esitatud järelduse.

(165)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et komisjon eksis sissetuleku- või hinnatoetuse olemasolus, kuna see nõuab meedet, mis tagab kindla tulemuse, mitte mis tahes meedet, mis mõjutab kaudselt hindu.

(166)

Seoses sellega on komisjon juba põhjendustes 153 ja 160 selgitanud, et meetmete kogumi eesmärk on reguleerida omamaiseid hindu ja suruda need alla ning see ei ole lihtsalt Indoneesia valitsuse poliitika kõrvalmõju. Lisaks märkis komisjon, et Indoneesia valitsus ega eksportivad tootjad ei esitanud uut teavet ega tõendeid, toetamaks väidet sissetuleku- või hinnatoetuse puudumise kohta.

(167)

Wilmar väitis, et komisjon ei võtnud arvesse tema vastust esialgsete järelduste avalikustamisele, ning kutsus komisjoni üles seda tegema.

(168)

Vastupidi Wilmari väitele analüüsis komisjon neid väiteid ja, nagu põhjenduses 163 märgitud, ei suutnud ta leida ühtegi uut faktilist elementi. Pigem selgitab Wilmar, miks ta ei nõustu komisjoni WTO kohtupraktika ja juhtumi asjaolude tõlgendusega. Nendes märkustes arutab Wilmar ka oma seisukohta seoses õige vastupidise stsenaariumiga.

(169)

Selguse huvides kordas komisjon, et ei ole nõus Wilmari tõlgendusega WTO kohtupraktikast ja juhtumi asjaoludest, mis on esitatud ajutise määruse märkuste osas III.B.3, ning kinnitas täielikult ajutise määruse osas 3.3.3.7 esitatud järelduse.

(170)

Komisjon leidis ajutises määruses, et Indoneesia ekspordistatistikas toodud Indoneesia toorpalmiõli muudesse riikidesse suunatud ekspordi FOB-hinnad on sobiv võrdlusalus, kuna need kehtestatakse vaba turu põhimõtete alusel, need konkureerivad välisturgudel teiste toodete hindadega ja kajastavad Indoneesias valitsevaid turutingimusi ega ole valitsuse sekkumistegevuse tõttu moonutatud. Lisaks leidis komisjon, et kasutatud võrdlusalus on lähim võrdlusalus selle kohta, milline oleks Indoneesia omamaine hind, kui Indoneesia valitsus ei sekkuks. Peale selle leidis komisjon, et võrdlusalusena kasutatavad FOB-hinnad on kooskõlas rahvusvaheliste hindadega (näiteks CIF-hind Rotterdamis).

(171)

Komisjon arvutas seetõttu iga eksportiva tootja puhul tasakaalustatava subsiidiumi summa, lähtudes kasust, mille subsiidiumi saaja uurimisperioodil uurimistulemuste järgi sai. Komisjoni hinnangul oli kasu omamaisel turul ostetud toorpalmiõli eest makstud hindade ja uurimisperioodi iga kuu kohta arvutatud toorpalmiõli võrdlushinna erinevuste summa.

(172)

Indoneesia valitsuse, Wilmari ja Permata Groupi väitel komisjon eksis, 1) leides, et see võrdlusalus oli sobiv, ning 2) arvutades kogukasu. Indoneesia valitsuse, Wilmari ja Permata Groupi väitel on selle põhjus asjaolu, et FOB-ekspordihind sisaldab ekspordilõivu ning on seetõttu moonutatud. Ka EBB esitas üpris sarnase väite.

(173)

Komisjon leidis, et väide ekspordihinna moonutatuse kohta püüab sisuliselt juhtumi põhjendust kontseptuaalselt ümber pöörata. Komisjon leidis, et toorpalmiõli omamaised hinnad on kunstlikult madalad, kuid eksportijad väidavad, et hoopis ekspordihinnad (mis vastavad üldjoontes rahvusvahelistele hindadele) on liiga kõrged. Teisisõnu väidavad eksportijad, et ekspordilõiv teeb ekspordihinnad liiga kõrgeks. Moonutatud on aga hoopis omamaine hind, muu hulgas ekspordilõivu tõttu. Viimasena väitis Indoneesia valitsus, et ekspordihind, mida komisjon oma arvutustes kasutas, ei sisalda ekspordilõivu (20). Komisjon võttis selle Indoneesia valitsuse väite teadmiseks. Sellest hoolimata leidis ta, et FOB-hinnas on arvestatud ekspordilõivu mõju. Komisjon leidis, et müüja arvestab lõivu maksmise kohustust ekspordihinna määramisel, mis seejärel edastatakse statistilistel põhjustel Indoneesia valitsuse ametiasutustele.

(174)

Lisaks, nagu ajutise määruse põhjenduses 198 sätestatud, leidis komisjon, et Indoneesia statistikas esitatud igakuine FOB-ekspordihind on sobivaim võrdlusalus. Komisjoni hinnangul sobis see võrdlusalus individuaalsete ostutehingute tegemiseks. Komisjon leidis, et võrdlushinna suhtes kehtivad Rahvusvahelise Kaubanduskoja FOB tarnetingimused on võrreldavad eksportivate tootjate omamaiste ostutehingute kohta kehtivate Rahvusvahelise Kaubanduskoja tarnetingimustega. Huvitatud isikud ei esitanud komisjonile sellega seoses ühtegi märkust.

(175)

Lisaks eespool toodule väitis Wilmar, et komisjon eksis tema saadud kasu arvutamisel, kuna see oleks pidanud kasu suuruse arvutusest välja jätma summad, mille võrra toorpalmiõli ostuhind ületab võrdlusaluse. Sellega seoses märkis komisjon, et võttis arvesse üksnes tehingud, mille eest saadi kasu (st tehingud, mille puhul maksid eksportivad tootjad võrdlusalusest väiksemat hinda). Need on tehingud, mille puhul annab kõnealune programm eksportivatele tootjatele kasu. Sellest tulenevalt ei oleks mõistlik arvata maha tehingud, millega seoses ei antud mingisuguseid eeliseid, kuna need vastasid turutingimustele. Sellega seoses märkis komisjon, et WTO vaekogu leidis, uurides vaidluses „United States – Definitive Anti-Dumping and Countervailing Duties on Certain Products from China“, (21) kuidas Ameerika Ühendriikide kaubandusministeerium oli määranud subsiidiumi kaudu saadud kasu kummi tarnimisel piisavast väiksema tasu eest, (22) et väidetavaid subsiidiume tuleb analüüsida teatud perioodil, jõudmaks lõpuks uuritava toote subsiidiumi kogusummani, (23) ning et WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 14 punktis d ei ole ühtegi viidet konkreetsete toodetega seotud tasaarvestusele, „negatiivsele kasule“ ega uurimisperioodi keskmise arvutamisele (24). Kõnealune võrdlus on üksikute ostutehingute võrdlemine konkreetse ostutehingu võrdlusalusega. Komisjon tegi tehingupõhise võrdluse, et teha kindlaks kasu olemasolu ja suurus. Subsiidiumi summa on tehingute kaupa kindlaks määratud kasu kogusumma. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(176)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus pärast lõplike järelduste avalikustamist, et komisjon ei suutnud tõendada kasu olemasolu, sest 1) on ebaloogiline leida kasu konkurentsipõhisel finantsturul kehtestatud ekspordipiirangute kujul ning 2) omamaised toorpalmiõli hinnad järgivad konkurentsipõhise turu dünaamikat.

(177)

Seoses sellega soovib komisjon taas rõhutada, et kõnealusel juhul avaldub kasu toorpalmiõli tarnimises piisavast väiksema tasu eest. Indoneesia valitsuse esimene väide lükati seetõttu tagasi.

(178)

Seoses Indoneesia valitsuse väitega, et omamaised toorpalmiõli hinnad järgivad konkurentsipõhise ja moonutamata turu dünaamikat, viitab komisjon eelkõige põhjenduses 151 tehtud analüüsile.

(179)

Sellest tulenevalt jäi komisjon oma järelduse juurde, et see kava toob eksportivatele tootjatele kasu.

(180)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et komisjon tuvastas esialgu vale võrdlusaluse, kuna see, mida kasutatakse, hõlmab ekspordilõivu, ning ta peaks võrdlusalusest ekspordilõivu maha arvama.

(181)

Sellega seoses märkis komisjon, et see väide on vastuolus Indoneesia valitsuse vastusega 14. märtsi 2019. aasta kirjale, mis viitab puudustele. Oma vastuses väitis Indoneesia valitsus järgmist: „Indoneesia valitsus kinnitab, et ELi suunduva ekspordi statistika hõlmab üksnes Indoneesias toodetud biodiislikütust. Ekspordi tuvastatud väärtus on FOB, mis ei sisalda ekspordimaksu/-lõivu.“ Lisaks märkis komisjon, et Indoneesia valitsus ei esitanud oma väite toetamiseks täiendavaid faktilisi tõendeid. Nagu on selgitatud põhjenduses 173, leidis komisjon, et ekspordi FOB-hind sisaldab tegelikult ekspordilõivu mõju.

(182)

Wilmar väitis, et kasu arvutamiseks kasutatud võrdlusalus oli liiga suur, kuna kasutati riigivälist võrdlusalust. Sellegipoolest tuleb seoses täpseima ja sobivaima võrdlusaluse tuvastamisega meelde tuletada, et komisjon ei kasutanud riigiväliseid võrdlusaluseid, nagu need, mis on saadaval Malaisias või Euroopas, näiteks CIF-hind Rotterdamis. Kasutati Indoneesia ekspordihindu, sest need on Indoneesiale iseloomulikud (ja on selles mõttes riigisisesed hinnad) ning väljendavad võrdlemiseks sobivat usaldusväärset turuhinda. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(183)

Seetõttu kinnitas komisjon põhjenduses 172 esitatud järelduse.

(184)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et komisjon ei suutnud tõestada programmi konkreetsust. Indoneesia valitsuse väitel on subsiidium konkreetne, kui see kehtib üksnes ühe tootmisharu kohta.

(185)

Komisjon ei olnud selle seisukohaga nõus. Komisjon märkis, et asjas „US–Upland Cotton“ selgitas vaekogu järgmist: „Subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 kohaselt on subsiidium konkreetne, kui see on spetsiifiline toetust andva võimuorgani jurisdiktsiooni alla kuuluvale ettevõttele või tootmisharule või ettevõtete rühmale või tootmisharude rühmale (subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus edaspidi „teatavad ettevõtted“) […].“ Lisaks selgitas vaekogu, et „[…] „konkreetsus“ laieneb tootmisharude rühmale, kuna sõnu „teatav ettevõte“ määratletakse artikli 2.1 avatingimustes laialt ettevõtte või tootmisharu või ettevõtete rühma või tootmisharude rühmana“ (25).

(186)

Asja „US – Anti-Dumping and Countervailing Duties (China)“ apellatsioonikogu arutles sõnade „teatavad ettevõtted“ tähenduse üle artiklis 2: „Subsiidium on subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2.1 punkti a kohaselt konkreetne, kui selgesõnaline piirang annab sellele subsiidiumile juurdepääsu üksnes „teatavatele ettevõtetele“. Artikli 2.1 sissejuhatavas lõigus sätestatakse, et mõiste „teatavad ettevõtted“ viitab „ettevõttele või tootmisharule või ettevõtete rühmale või tootmisharude rühmale“. Esiteks märgime, et sõna „teatav“ määratletakse kui „teadaolev ja täpsustatud, kuid mitte sõnaselgelt tuvastatud: (ainsuses nimisõnaga) konkreetne, (mitmuses nimisõnaga) mõni konkreetne, mõni kindel“. Sõna „rühm“ määratlus on tavaliselt „teatud arv inimesi või asju, mis moodustavad mõne vastastikuse või ühise suhte või eesmärgi alusel üksuse või terviku või mida liigitatakse kokku teatava sarnasuse alusel“. Vaadeldes nimisõnu, mida täiendavad sõnad „teatav“ või „rühm“, näeme, et sõna „ettevõte“ võib määratleda „firma, äriühinguna“, samas kui „tootmisharu“ on „teatud tootliku töö vorm või haru, kaubandusharu, tööstus“. Märgime, et vaekogu leidis asjas „US – Upland Cotton“, et „tootmisharule või tootmisharude rühmale võib üldjuhul viidata nende toodetavate toodete abil“; et „mõiste „tootmisharu“ viitab teatud toodete tootjatele“; ning et „mõiste „tootmisharu“ ulatus võib sõltuda konkreetse juhtumi puhul mitmest tegurist“. See viitab asjaolule, et mõiste „teatavad ettevõtted“ viitab ühele ettevõttele või tootmisharule või ettevõtete klassile või tootmisharude klassile, mis on teadaolevad ja täpsustatud. Sellegipoolest nõustume Hiinaga, et see mõiste on teatud määral hägune, ning nõustume vaekoguga asjas „US – Upland Cotton“, et seda, kas mingi arv ettevõtteid või tootmisharusid kuuluvad mõiste „teatavad ettevõtted“ alla, saab otsustada ainult iga juhtumi puhul eraldi.“ (26)

(187)

Komisjon märkis seega, et WTO kohtupraktika ei nõua, et subsiidium peab kehtima ühe kindla tootmisharu kohta, et olla konkreetne; pigem võib see kehtida ka „teadaolevate ja täpsustatud ettevõtete või tootmisharude klassi“ kohta. Kõnealusel juhul järeldas komisjon ajutise määruse põhjenduses 202, et meetmete kogum on konkreetne, kuna need toovad palmiõli väärtusahelas tegutsevatele ettevõtetele kasu. Komisjon järeldas seega kooskõlas WTO kohtupraktikaga, et meetmete kogum on konkreetne, kuna need käivad „teadaolevate ja täpsustatud ettevõtete või tootmisharude klassi“ kohta. Indoneesia valitsuse väide lükatakse seepärast tagasi.

(188)

Nagu ajutise määruse põhjenduses 237 märgitud, arvutas komisjon kasu, mida eksportivad tootjad seoses imporditud masinate imporditollimaksust vabastamisega said, tasumata tollimaksu kogusummana, mis jagati uurimisperioodil aluseks oleva vara kasuliku eluea järgi. Eksportivad tootjad väitsid, et komisjon oleks pidanud imporditud masinate imporditollimaksudest vabastamisega saadud kasu arvutamisel eraldama üle vastavate äriühingute kogukäibe saadud summad, mitte ainult vaatlusaluse toote käibe. Eksportivad tootjad selgitasid, et seda põhjusel, et tollimaksuvabalt imporditavate masinate nimekiri ei sisalda mitte ainult biodiislikütuse, vaid ka teiste toodete tootmiseks kasutatavaid masinaid.

(189)

Sellega seoses palus komisjon juba eksportivatele tootjatele mõeldud küsimustikus esitada ettevõtetel masinate nimekiri ja märkida ära nende kasutusala. Komisjon märkis, et ükski eksportiv tootja ei maininud, et konkreetsetel masinatel võib olla mitu kasutusala enne kontrollkäiku, ajal, mil seda teavet oleks saanud kontrollida. Kuna seda väidet ei saanud kontrollida, lükati see tagasi.

(190)

Seoses masinate importimisega tollitsoonidesse sai komisjon pärast ajutise määruse avaldamist EBB-lt märkuseid Wilmari osalise sellealase koostöö kohta. EBB tuletas meelde asjaolu, et Wilmar ei avaldanud tollitsoonide subsiidiumikava raames saadud subsiidiumide summat. Lisaks märkis EBB, et Wilmari kehtestatud ajutine tollimaks ei ole selle kava suhtes kehtestatud ajutistest tollimaksudest suurim.

(191)

Seoses sellega kinnitas Euroopa Liidu Komisjon, et tollitsoonide andmetega seotud koostöö osalisel puudumisel on komisjon kohaldanud Wilmari suhtes kättesaadavaid fakte kooskõlas alusmääruse artikliga 28.

(192)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis PT Ciliandra Perkasa, et komisjon eksis, lükates tagasi väite, et komisjon oleks pidanud eraldama mitte ainult asjaomase toote käibelt, vaid vastavate äriühingute kogukäibelt saadud summad. PT Ciliandra Perkasa põhjenduse kohaselt oleks komisjon saanud esitatud nimekirja alusel oletada iga masina kohta eraldi, kas seda kasutati ainult biodiislikütuse või ka teiste toodete tootmiseks.

(193)

Komisjon märkis põhjenduses 189, et ükski eksportiv tootja, sealhulgas PT Ciliandra Perkasa, ei maininud, et konkreetsetel masinatel võib olla mitu kasutusala enne kontrollkäiku, ajal, mil seda teavet oleks saanud kontrollida. Kuna seda väidet ei saanud kontrollida, lükati see tagasi.

(194)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Wilmar, et komisjon eksis subsiidiumide summade arvutamisel, kuna komisjon tegi seda käibeeraldiste kaudu. Wilmar väidab, et lähtudes alusmääruse artikli 7 lõikest 1, oleks komisjon pidanud arvutama subsiidiumi summa mitte iga programmi, vaid subsideeritud toote ühiku kohta.

(195)

Komisjon märkis, et ühtegi subsiidiumi ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud ega veetud koguste alusel. Seepärast jagati subsiidiumi summa Wilmari kontserni äriühingute asjaomasele müügikäibele kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2, mis on sõnastatud järgmiselt: „Kui subsiidiumi ei anta valmistatud, toodetud, eksporditud ega veetud koguste alusel, määratakse tasakaalustatav subsiidium kindlaks, jagades kogu subsiidiumi summa vajaduse järgi asjaomaste toodete subsideerimise uurimisperioodil toodetud, müüdud või eksporditud kogustele.“

(196)

Kuna ühtegi neist subsiidiumidest ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud ega veetud koguste alusel, on ettevõtte asjaomane müügikäive sobivaim nimetaja. Sellega seoses tuleb märkida, et asjaomase käibe kindlaksmääramisel on tagatud, et see kajastab võimalikult täpselt subsiidiumi saava äriühingu müüdud toodete müügiväärtust. Kõik muud pakutud meetodid tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamiseks on vastuolus alusmääruse asjaomaste sätetega (artiklid 7 ja 15) ning halduspraktikaga, mida komisjon kasutab subsiidiumivastastes menetlustes, valides sobivat lugejat/nimetajat tasakaalustatava subsiidiumi summa jagamiseks. Wilmari väide lükatakse seepärast tagasi.

(197)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kommenteeris Indoneesia valitsus biodiislikütuse tootmisharu toetamist raha otsese ülekandmisega õlipalmiistanduste fondi kaudu ja toorpalmiõli tarnimise kaudu piisavast väiksema tasu eest. Eelkõige märkis Indoneesia valitsus, et õlipalmiistanduste fond lõpetas biodiislikütuse eksportijatele vahendite maksmise 2018. aasta septembris ja et toorpalmiõli ekspordilõiv oli alates 4. detsembrist 2018 nullis.

(198)

Komisjon vastas sellele, märkides, et mõlemad programmid kehtivad ja neid ei ole ametlikult kehtetuks tunnistatud. Arvestades nende toimimisviisi, saavad eksportivad tootjad ka edaspidi nendest kasu. Õlipalmiistanduste fondi maksed ei lõppenud mitte sellepärast, et programm lõpetati, vaid mineraaldiislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna erinevuse tõttu. Lisaks hakkas õlipalmiistanduste fond 2018. aasta detsembris biodiislikütuse tootjatele taas väljamakseid tegema. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et artikli 15 lõike 1 tingimused täideti, ja lükkas selle väite tagasi.

(199)

Lõplikud subsiidiumimäärad seoses eespool kirjeldatud meetmetega väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril enne tollimaksu tasumist on järgmised.

Tabel 1

Lõplikud subsiidiumimäärad

(200)

Pärast ajutise määruse avaldamist soovis Indoneesia eksportiv tootja Wilmar teada, kas valimisse kuuluval Hispaania biodiislikütuse tootjal Masolil on õigus olla liidu tootmisharu liige, arvestades tema seost Indoneesia eksportiva tootja Musim Masiga ning seda, et äriühing tegeleb liidus nii biodiislikütuse ostu kui ka tootmisega.

(201)

Komisjon leidis, et Masol kuulub liidu tootmisharu liikme määratluse alla, kuna ta toodab biodiislikütust liidus asuvates tehastes. Lisaks võib komisjon (ilma et oleks selleks kohustatud) alusmääruse artikli 9 lõike 1 punkti a alusel pidada liidu tootjaid tootmisharu määratluse alla kuuluvaks isegi siis, kui nad ka impordivad vaatlusalust toodet. Seoses sellega märkis komisjon, et Masoli majanduslik fookus on ka liidus, kuna selle liidusisene tootmismaht ületab Indoneesiast või mujalt ostetava biodiislikütuse hulka märkimisväärselt.

(202)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist soovis Wilmar taas teada, kas Masol tuleks liidu tootmisharu määratlusest välja arvata, arvestades, et see on tütarettevõte, mis kuulub täielikult Indoneesia eksportivale tootjale Musim Mas Groupile.

(203)

Komisjon arutas seda punkti, ent leidis, et Masol kuulub liidu biodiislikütuse tootjana liidu tootmisharu alla. Selle äriühingu omandiline kuuluvus on vaid üks element, millega kõnealusel juhul arvestatakse, ning see ei ole kõnealusel juhul otsustav seoses selle staatusega liidu tootjana, arvestades selle märkimisväärse tootmismahuga liidus.

(204)

Pärast esialgsete järelduste avaldamist kommenteeris Wilmar ka liidu tootmismahu taset ajutise määruse tabelis 3, märkides, et kui tootmismaht oleks suurenenud 2015. aastast uurimisperioodini sama protsendi võrra kui tarbimine (33 %), oleks uurimisperioodi tootmismaht ületanud uurimisperioodi tarbimist.

(205)

Komisjon märkis, et see võrdlus on mõjutatud ümardamisest, kuna täpne kasv oli vaatlusperioodil 32,58 % tarbimisest. 2015. aastal oli tootmine väiksem kui liidu tarbimine. Kui mõlemad arvud suurenevad sama protsendi võrra, on matemaatiliselt võimatu, et algselt väiksem arv (tootmine) ületab algselt suurema arvu (tarbimine), kui mõlemat arvu suurendatakse matemaatiliselt korrektselt samal määral.

(206)

Lisaks märkis komisjon, et ajutise määruse põhjenduses 269 esitatud väide, et liidu tööstus ei püsinud nõudluse tasemel, on faktiliselt õige. Igal juhul märkis komisjon, et terve vaatlusaluse perioodi ajal oli liidu tootmisharul piisavalt vaba tootmisvõimsust, et suurendada tootmismahtu ja rahuldada suurenenud tarbimist, mida biodiislikütuse subsideeritud impordi tõttu ei juhtunud.

(207)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitas Wilmar taas sama kommentaari, märkides, et liidu tootmismaht moodustas 2015. aastal ligi 100 % liidu tarbimisest ning kui komisjon lootis seega, et tootmismaht suureneb proportsionaalselt tarbimisega, tähendaks see, et liidu tootmisharu monopoliseeriks sisuliselt ELi kogutarbimise.

(208)

Ajutise määruse põhjenduses 269 oli aga lihtsalt kirjas, et liidu tootmismaht ei püsinud liidu nõudmise tasemel ning et erinevuse moodustas liitu imporditud biodiislikütus. See väide on faktiliselt õige. Lisaks on faktiliselt vale väita, et liidu tootmisharul on monopol. Ajutise määruse põhjenduse 264 kohaselt koosneb liidu tootmisharu rohkem kui 200 tootjast, kes konkureerivad üksteisega liidu turul. Sellepärast ei ole kõnealusel juhul asjakohane rääkida liidu tootmisharu võimalikust monopolist.

(209)

Kuna liidu tootmisharu ja liidu toodangu määratluse kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 264–269 esitatud järeldused.

(210)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkis Indoneesia eksportiv tootja Wilmar, et komisjon ei viidanud liidu tarbimist analüüsides teisele taastuvenergia direktiivile (27) ega komisjoni delegeeritud määrusele (28) maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete kohta.

(211)

Komisjon märkis, et need kaks dokumenti käsitlevad edaspidist, mitte varasemat tarbimist ning jätkavad liidu poliitikat, mis toetab biodiislikütuse kasutamist diiselmootorites, ning Wilmari väitel, et need õigusaktid võivad piirata PME tarbimist, ei ole mingit seost biodiislikütuse kogutarbimisega liidus.

(212)

Lisaks kinnitas Wilmar pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud märkustes, et PME tarbimine võib 2023. aasta lõpuni jääda 2019. aasta tasemele (29). Maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete tarbimine suureneb alles pärast 31. detsembrit 2023.

(213)

Lisaks toodab liidu tootmisharu praegu märkimisväärse osa PMEst. Import Indoneesiast võib keskmises perspektiivis suurenemist jätkata, asendades praeguse liidu tootmisharu toodetava PME.

(214)

Kuna liidu tarbimise kohta märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 270–278 esitatud järeldused.

(215)

Seoses Indoneesiast pärit impordi mahu ja turuosaga sai komisjon pärast ajutise määruse avaldamist Indoneesia eksportijatelt Gunvorilt (sõltumatu biodiislikütusega kaupleja) ja Indoneesia valitsuselt märkuseid Indoneesiast pärit impordi mahu kohta vaatlusalusel perioodil.

(216)

Nende sõnul oli Indoneesiast pärit impordi analüüs vigane, kuna see ei hõlmanud perioodi 2010–2012, mis eelnes dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisele aastal 2013.

(217)

Komisjon võttis need kommentaarid arvesse, kuid ajutise määruse põhjendustes 279–282 kirjeldati Indoneesiast pärit impordi mahtu õigesti ning komisjon täpsustas kehtinud dumpinguvastaste tollimaksude mõju põhjendustes 281 ja 282.

(218)

Lisaks märkis komisjon, et vaatlusalune periood algab 2015. aastal ja seetõttu ei saa Indoneesiast pärit impordi mahtu perioodil 2010–2012 tagasiulatuvalt analüüsida, ilma et see rikuks kõnealuse uurimise vaatlusperioodi järjepidevust. Kõnealuse vaatlusperioodi kestus on selliste uuringute korral tavapärane. Igal juhul on 2013. aastal lõpetatud dumpinguvastase uurimise käigus kindlaks tehtud Indoneesiast pärit impordi mahtu vaadates näha, et Indoneesiast pärit impordi maht oli perioodil 2010–2011 sarnane praeguse uurimisperioodi olemasoleva mahuga, aga ka lähitulevikuks prognoositud mahuga juhul, kui meetmeid ei kehtestata (30).

(219)

Lisaks märkis Gunvor, et üksnes Indoneesiast pärit impordi vaatlemisel ei arvestatud Argentinast pärit impordi taset uurimisperioodil. See analüüs tehti aga ajutise määruse osas 6 „Põhjuslikud seosed“ põhjendustes 368–370.

(220)

Komisjon sai seoses hinna allalöömisega Indoneesia eksportivatelt tootjatelt ja Indoneesialt pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkuseid selle kohta, et allalöömisega seotud arvutusi on vaja kohandada või täpsemalt selgitada.

(221)

Ajutises määruses sätestati kolm meetodit hinna allalöömise arvutamiseks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi ja liidu turu biodiislikütuse müügi vahel. Komisjon selgitab täiendavalt kõnealusel juhul kasutatud kolme meetodit, et tuvastada hindade märkimisväärne allalöömine valimisse kaasatud eksportivate tootjatega seotud andmete alusel.

(222)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kommenteeris Indoneesia valitsus komisjoni kolme hinna allalöömise arvutamise meetodit ning leidis, et komisjon ei arvestanud Euroopa Kohtu ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni otsustega.

(223)

Komisjon ei ole sellega nõus. Allpool esitatud kolm meetodit analüüsivad üksikasjalikult Indoneesiast imporditud biodiislikütuse põhjustatud liidu hindade allalöömist ning kõik kolm meetodit tuvastasid allalöömise olemasolu.

(224)

Indoneesia valitsus tegi lõplike järelduste avalikustamise kohta esitatud märkustes hinna allalöömise teemal üldiseid märkusi, mida siinkohal käsitletakse.

(225)

Esiteks võrdles Indoneesia valitsus PMEd ja rapsiõli metüülestrit (edaspidi „RME“) ning märkis, et neil on erinevad füüsikalised omadused (ühe CFPP on +13 ja teisel –14) ja hinnad.

(226)

Komisjon nõustub Indoneesia valitsusega ning sellepärast ei ole komisjon võrrelnud otseselt PME müüki RME müügiga.

(227)

Teiseks tsiteerib Indoneesia valitsus ajutise määruse põhjendust 290, milles seisab, et PMEd ei kasutata üldjuhul puhtalt, vaid tavaliselt segatakse seda muude biodiislikütustega, et saada väiksema CFPPga segu.

(228)

Selgitatakse, et asjaolu, et PMEd segatakse tavaliselt teiste biodiislikütustega, ei tähenda, et PMEd ei saaks otse mineraaldiislikütusega segada. Valimisse kaasatud liidu tootjate müügi analüüs näitas märkimisväärses koguses puhta PME müüki otse mineraaldiislikütuse rafineerimistehastele, mis konkureerivad otseselt Indoneesiast pärit puhta toorpalmiõli impordiga.

(229)

Biodiislikütus on homogeenne toode, millel on üks peamine kasutusviis, nimelt kasutamine diiselmootorite kütusena. Seda toodetakse erinevatest mittefossiilsetest toorainetest. Olenevalt toorainest esinevad teatavad füüsikaliste omaduste, nimelt CFPP erinevused. Turul kirjeldatakse biodiislikütust sageli CFPP järgi kui FAMEXit, (31) näiteks FAME0 biodiislikütuse puhul, mille CFPP on 0 °C või, FAME5 biodiislikütuse puhul, mille CFPP on 5 °C.

(230)

Enamikku biodiislikütus liike, sealhulgas PMEd, müüakse kas puhtal kujul või seguna, mis sisaldab muud liiki biodiislikütust. Selles kontekstis tähendab mõiste „segu“ sellist segu, mis koosneb eri liiki biodiislikütusest, kuid mitte mineraaldiislikütusest. Seda ei tohi segi ajada seguga, mida müüakse tavaliselt pumbaga ning mis näiteks liidus sisaldab tavaliselt kuni 10 % biodiislikütust ja mitte vähem kui 90 % mineraaldiislikütust.

(231)

Biodiislikütuse nõudlust mõjutavad kaks peamist tegurit: diislikütuse tarbimine ja biodiislikütuse sisaldus selles kütuses. Biodiislikütuse hind ei mõjuta oluliselt kumbagi neist teguritest, eelkõige seetõttu, et biodiislikütuse hind avaldab pumbaga müüdava diislikütuse hinnale piiratud mõju.

(232)

Seega, erinevalt paljudest muudest toodetest, on nõudlus biodiislikütuse järele hindade poolest jäik. Madala hinnaga biodiislikütus ei too tavaliselt kaasa tarbimise kasvu biodiislikütuse turul. Hinnakonkurents biodiislikütuse turul on seega nullsummamäng, kus ühe turuosalise omandatud koguste võrra vähenevad teiste turuosaliste kogused.

(233)

Seega stabiilse nõudluse korral mõjutab subsideeritud biodiislikütuse suurem import nõudluse ja pakkumise tasakaalu, mis toob kaasa ülepakkumise kogu biodiislikütuseturul. Olukorras, kus kogu biodiislikütuse turul on ülepakkumine, avaldab odavama hinnaga valik, nagu subsideeritud import, hinnalanguse survet ka biodiislikütuse turul tervikuna, mis mõjutab negatiivselt kõiki biodiislikütuse tootjaid, olenemata kasutatavast toorainest.

(234)

Ajutise määruse põhjendustes 292–295 kirjeldatud esimene meetod võrdles PME importi Indoneesiast Euroopa Liidus toodetud toorpalmiõli müügiga. Hinna allalöömise marginaalid jäid vahemikku 6,0–11,6 %.

(235)

Et märkuste esitajate palvel arvutuskäiku täpsustada, võrreldi Indoneesiast pärit PME külmfiltri ummistuspunktiga (edaspidi „CFPP“) + 13 ning liidu tootmisharust pärit PME CFPPga + 10 (32). CFPP + 10 juures müüdavat PMEd ei segatud, et saavutada CFPP; biodiislikütusele lisati lisandit, mis maksab alla 1 euro tonni kohta, st ainult umbes 0,1 % tootmiskuludest. Komisjon ei arva, et seda lisandit on vaja kohandada, kuna see ei avaldaks arvutustele mingisugust mõju.

(236)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkis Wilmar, et ajutise määruse põhjenduses 287 peaks komisjon täiendavalt selgitama, kuidas nad arvestasid Saksa topeltarvestuse süsteemi.

(237)

Et täpsustada metoodikat, on Saksamaa kehtestanud kohustuslikud kasvuhoonegaaside heitkoguste sihttasemed, mida naftaettevõtjad peavad järgima. Selle tulemusena kaasneb väikse CO2-heite tasemega tehingutega hinnalisa. Saksa turu müügitehingud tuvastati toote kontrollnumbris näitajat „2“ kasutades, kui see oli asjakohane (alla 9 g/MJ), et komisjon saaks tehinguid võrrelda samaväärse Indoneesiast pärit impordiga teistesse liikmesriikidesse, mis kasutavad topeltarvestuse süsteemi.

(238)

Komisjon märkis, et nagu ajutise määruse põhjenduses 288 sätestatud, võrreldi taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita importi Indoneesiast liidu tööstusharu taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadiga müügiga. Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid eksportiv tootja Wilmar ja Indoneesia valitsus, et taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita biodiislikütus on odavam kui taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadiga biodiislikütus ning taotlesid muudatust.

(239)

Komisjon märkis, et pooled ei vaidlustanud seda, et toode oli identne taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadiga müüdava PMEga, ega esitanud mingisuguseid tõendeid selle kohta, et see toode ei konkureeri otseselt liidu tootmisharus toodetud PMEga. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et hinnamuudatus ei olnud vajalik, eelkõige sellepärast, et sellise hinnaerinevuse kohta ei esitatud uurimisperioodil mingeid kindlaid tõendeid.

(240)

Komisjon jäi seega oma arvamuse juurde, et see meetod näitab täpselt hindade allalöömist, mida põhjustab Indoneesiast imporditud biodiislikütus. Igal juhul ületab taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita toodete suhtes kehtestatud hinna allalöömise marginaal Wilmari väidetud hinnaerinevust märkimisväärselt. Seega, isegi kui Wilmari taotletud kohandust oleks võimaldatud, oleks sellise kohandamise mõju tagasihoidlik ning Indoneesia impordi puhul oleks ikkagi esinenud märkimisväärne hindade allalöömine.

(241)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist nõudsid nii Indoneesia valitsus kui ka Wilmar muudatust, et võtta arvesse CFPP10 ja CFPP13 biodiislikütuse hinnaerinevus.

(242)

Komisjon ei tuvastanud sellist hinnaerinevust ning Indoneesia valitsus ega Wilmar ei esitanud tõendeid sellise hinnaerinevuse kohta. Komisjon leidis, et biodiislikütust pakuti turgudel puhta RME, FAME0 ja puhta PMEna. Puhta PME pakkumistes ei viidatud toote tegelikule CFPP-le, vaid ainult toorpalmiõlile, mis toetab komisjoni väidet, et toorpalmiõli müüdi sarnaste hindadega, olenemata selle täpsest CFPPst. Seepärast lükati see väide tagasi.

(243)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist sai komisjon taas Wilmarilt ja Indoneesia valitsuselt palve korrigeerida hinda, et võrrelda taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita PME importi taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadiga toorpalmiõli tootmismahuga liidus.

(244)

Komisjon kordas oma seisukohta, et selline kohandamine ei ole vajalik, ja lükkas taotluse tagasi. Uurimisperioodil imporditi Indoneesiast liitu suures koguses taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita PMEd ning see PME sobib mineraaldiislikütusega segamiseks ainult siis, kui sellega on kaasas taastuvenergia direktiivi kohane sertifikaat. Wilmar ei esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadita imporditud PME ei konkureerinud liidus taastuvenergia direktiivi kohase sertifikaadiga PME tootmisega.

(245)

Ajutise määruse põhjendustes 296–297 kirjeldatud teise meetodi puhul laiendati Indoneesia impordiga võrreldava liidus toodetud biodiislikütuse hulka, lisades võrdlusesse valimisse kaasatud liidu tootjate müüdud FAME0 biodiislikütuse.

(246)

Et võrrelda FAME0 müüki liidus PME üleriigilise impordiga Indoneesiast, kohandati liidus müüdud FAME0 hinda ja see alandati seega liidus müüdud PME hinna tasemele, et võtta arvesse füüsikaliste omaduste erinevuse turuväärtust.

(247)

Et arvutust märkuste esitajate palvel täpsustada, jäi eespool kirjeldatud hinnaalandus vahemikku 100–130 eurot tonni kohta. Et arvutust täpsustada, hõlmab võrdluses olev 55 % liidu tootmisharu kogumüük nii PME kui ka FAME0 (33).

(248)

Selle meetodi alusel arvutatud üleriigiline hinna allalöömise marginaal oli 7,4 %.

(249)

Komisjon leidis, et see arvutus annab mõistliku hinnangu mõjule, mida Indoneesia import avaldab FAME0 hinnale.

(250)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustas eksportiv tootja Wilmar selle võrdluse, tsiteerides WTO vaidluse „Euroopa Liit – Indoneesiast pärit biodiislikütusega seotud dumpinguvastased meetmed“ (European Union – Anti-Dumping Measures on Biodiesel from Indonesia) (34) tulemusi, millega seoses tegi komisjon sarnase muudatuse. Vaekogu ütles punktis 7.157 järgmist:

„Olgugi et nii Indoneesiast pärit PME kui ka segatud CFPP 0 biodiislikütus võivad konkureerida seoses müügiga äriühingutele, kes segavad biodiislikütust mineraaldiislikütusega, ei käsitle see punkt asjaolu, et ELi ametivõimud ei suutnud selgitada, kas PME ja segatud CFPP 0 biodiislikütuse müügi võrdlus toimus asjakohasel võrdlustasemel, arvestades sellega, et PME on segude, sh CFPP 0 biodiislikütuse sisend.“

(251)

Komisjon märgib, et liidu turg on pärast algset Indoneesiast pärit impordi uurimist muutunud. Vaekogu märkis, et toona „võis PME kasutada ainult segus ning oli tegelikult ELi turul lõpptarbijatele müüdud eri segude koostisaine“ (35).

(252)

Algses Indoneesia uurimises leidis komisjon, et liidu tootmisharu ei saanud imporditud palmiõlist PMEd toota, kuna toorpalmiõli oli odavam kui palmiõli. Liidu tootmisharu ostis seega Indoneesiast puhast PMEd ning segas selle enne edasimüümist oma toodetud teiste biodiislikütustega (36).

(253)

Samas leidis komisjon käesoleval uurimisel, et liidus toodetud PME müüdi otse õliettevõtetele ning sellest tulenevalt on turudünaamika muutunud.

(254)

Komisjon ei vaidle vastu, et liitu imporditakse PMEd ka selleks, et segada seda teiste biodiislikütustega, valmistamaks näiteks FAME0 biodiislikütust. Imporditava PME kogus sõltub aga selle impordi hinnast, kuid ka selle füüsikalistest omadustest ning sellepärast avaldab imporditud PME hind ka segude hindadele survet. PME kuulub kõige odavamate biodiislikütuse liikide hulka, mida saab kasutada selliste segude puhul nagu FAME0 ja FAME+5, mis sobivad kasutamiseks olulisel osal liidu turust kogu aasta jooksul. PME import konkureerib seega otseselt teiste ELis toodetud biodiislikütuse liikidega, mida muidu segatakse suuremates kogustes, et saavutada sama segu tulemus.

(255)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist lükkas Indoneesia valitsus selle arvutusmeetodi tagasi, öeldes, et see käsitles ainult ühte liidu turu segmenti ega hõlmanud kõiki liidu tootmisharu müüdavaid tooteliike. Komisjon ei olnud sellega nõus, sest Indoneesia valitsuse nõutud arvutus, mis katab kõiki liidu tootmisharu müüdavaid tooteliike, on esitatud allpool 3. meetodina.

(256)

Ajutise määruse põhjendustes 298–299 kirjeldatud kolmanda meetodi puhul võrreldi biodiislikütuse üleriigilist importi Indoneesiast valimisse kaasatud liidu tootjate biodiislikütuse kogumüügiga. Selle meetodi alusel arvutatud üleriigiline hinna allalöömise marginaal oli 17,1 % (37).

(257)

Komisjon leidis, et see arvutus, mis võrdleb vaatlusaluse toote üleriigilist importi Indoneesiast valimisse kaasatud liidu tootjate samasuguse toote müügiga liidu turul, näitas, et Indoneesia lööb hinna märkimisväärselt alla isegi siis, kui võrreldakse toote kõiki liike. Seda kinnitavad ka kättesaadavad andmed ja sellele on viidatud ajutise määruse põhjenduses 284.

(258)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist viitas Wilmar sellele, et seoses 2. ja 3. meetodiga avalikustatud müügimahtude ning 2. meetodiga hõlmatud liidu tootmisharu kogumüügi 55 % suhtarvu vahel esineb vastuolu.

(259)

Komisjon märgib seda erinevust lõplike järelduste avaldamisel, arvestades, et 2. meetodi kohane kogusumma ei ole 55 % 3. meetodi kogusummast, nagu kirjeldati ajutise määruse põhjenduses 296.

(260)

Komisjon selgitas, et see tulenes erinevatest allikatest, mida kasutati hindade allalöömise arvutamiseks kolme meetodi puhul, mis olid esitatud ajutise määruse põhjendustes 292–299.

(261)

1. meetodi puhul kasutati Indoneesia eksportivate tootjate tehingupõhiseid müügiaruandeid, et arvutada ühikuhind tonni kohta iga toote kontrollnumbri puhul, ning seejärel võrreldi seda ühikuhinda tonni kohta, kasutades valimisse kaasatud liidu tootjate tehingupõhiseid müügiaruandeid.

(262)

2. meetodi puhul kasutati samu Indoneesia eksportivate tootjate 1. meetodi tehingupõhiseid aruandeid, millele lisati seejärel FAME0 müüginäitajad valimisse kaasatud liidu tootjate aruannete järgi.

(263)

Samas 3. meetodi puhul tehti arvutus, võrreldes Indoneesia eksportivate tootjate 1. meetodi tehingupõhiseid aruandeid valimisse kaasatud liidu tootmisharu ühikuhinnaga, mis esitati pigem nende küsimustike vastustes kui nende tehingute aruannetes. Selle eesmärk oli tagada, et 3. meetodi puhul ei hõlmanud täielik kaetus ostetud ja seejärel liidu tootjate poolt edasi müüdud kogust.

(264)

Seepärast ei ole 1. ja 2. meetodi kogusummad 3. meetodi kogusummaga otseselt võrreldavad, sest allikad on erinevad.

(265)

Ükski huvitatud isik ei pakkunud muud meetodit, millega arvutada Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharu müügi vahelise hinna allalöömise taset, ning ükski huvitatud isik ei esitanud arvutusi, mis näitaksid, et uurimisperioodil hindu alla ei löödud.

(266)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Wilmar aga, et „ainus õige viis hinna allalöömise taseme arvutamiseks on võrrelda tooteid liigiti, korrigeerides erinevusi füüsikaliste omaduste vahel, mis mõjutavad hindu ..., ning tegeleda ühtlasi WTO vaekogu tuvastatud raskustega seoses hindade võrreldavusega“.

(267)

Komisjon võttis arvesse Wilmari eeltoodud soovituse seoses liidu tootmisharu kogumüügi kasutamisega hinna allalöömise taseme arvutamisel. Arvestades aga seda, et nad ei esitanud füüsikaliste omaduste erinevuste korrigeerimise summaga seoses mingeid ettepanekuid, hinnanguid ega soovitusi, kuidas tegeleda WTO vaekogu otsusest tulenevate hinna võrdlemise raskustega, ei olnud võimalik selle soovituse alusel midagi rohkemat teha.

(268)

Komisjon tegi mitu hinnavõrdlust, et hõlmata tooteliikide kõik võimalikud konfiguratsioonid, tagades võimalikult suure võrreldavuse. Komisjon selgitas ka, et uurimisperioodil valitsenud turuolukord erines WTO vaekogu poolt läbi vaadatud olukorrast (arvestades, et nüüd müüvad liidu tootjad PMEd otse). Komisjon uuris ka Indoneesia PME impordi ja liidu müügi vahelist koostoimet ja konkurentsisuhet ning tegi järelduse, et PME võib kõige odavamate biodiislikütuse liikide hulka kuuluvana avaldada liidu müügile hinnasurvet.

(269)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kirjeldas Indoneesia valitsus seda arvutust kui Indoneesia CFPP13 PME võrdlemist liidus toodetud FAME0 ja RMEga, mille CFPP on –14, ning väitis, et füüsikaliste omaduste (st CFPP) korrigeerimisteta on see võrdlus sisuliselt mõttetu.

(270)

Komisjon märkis, et see arvutus võrdleb Indoneesia CFPP13 PMEd liidu tootmisharu omatoodangu kogumüügiga ELis, hõlmates ka toorpalmiõli. Mis puudutab võimalikke korrigeerimisi, siis selliste korrigeerimiste kohta mingeid põhjendatud ega arvulisi nõudeid ei esitatud.

(271)

Eespool öeldut arvesse võttes järeldas komisjon, et Indoneesiast pärit import lõi uurimisperioodil kõigi kolme uuritud meetodi kohaselt liidu tootmisharu müügi oluliselt alla.

(272)

Eksportiv tootja Wilmar viitas, et eelmise dumpinguvastase uurimise käigus kehtestatud korrigeerimismäär 8,50 eurot tonni kohta, mida komisjon rakendas impordijärgsete kulude suhtes, oli liiga madal ning esitas dokumendid, et toetada korrigeeritud näitajat 14,50 eurot tonni kohta.

(273)

Esitatud andmed kehtisid ühe saadetise kohta, mis saabus pärast uurimisperioodi lõppu, ja enamik kuludest olid seotud ladustamisega pärast importi, mis ei tohiks kuuluda impordikulude alla. Komisjoni hinnangul ei olnud see usaldusväärsem kui varem kindlaksmääratud näitaja sõltumatult importijalt ega aktsepteerinud seega korrigeerimist.

(274)

Biodiislikütusega kaupleja Gunvor küsis, kas nende andmeid kasutati selleks, et tuvastada hindade allalöömise arvutamiseks kasutatud impordikulud. Kulud, mille esitas Gunvor oma vastuses küsimustikule, hõlmasid kombinatsiooni impordikuludest (mida kasutatakse hindade allalöömise taseme arvutamiseks) ning impordijärgsetest kuludest (mis tekivad impordi ja edasimüümise vahepeal ning mida ei arvestata hindade allalöömise taseme arvutamisel).

(275)

Kohapealse uurimise ajal esitas Gunvor täpsustatud näitajad, mis põhinesid eri alustel, samas kui Gunvori esitatud lõplikud näitajad põhinesid hinnangulistel näitajatel ega olnud kontrollitavad. Sellest tulenevalt otsustas komisjon kasutada impordikulusid, mida kasutati uurimises, mille tulemusena töötati välja dumpinguvastased tollimaksud, mis kehtestati määrusega (EL) nr 1194/2013, mida kasutati varem ka Argentinast pärit impordi uurimises (38). Komisjon leidis, et need kulud olid usaldusväärsemad kui Gunvori esitatud kulud.

(276)

Kuna euroala inflatsioon on olnud alates 2012. aastast väga väike (aastatel 2012–2018 kokku umbes 6 %), leidis komisjon, et neid impordikulusid sobib kasutada ilma, et neid oleks vaja inflatsiooniga kohandada. Igal juhul ei mõjutaks sellises tähenduses muudatus lõplikke hinna allalöömise marginaale.

(277)

Kuna Indoneesiast pärit impordi kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 279–301 esitatud järeldused.

(278)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendused 302–308.

(279)

Pärast avalikustamist kommenteerisid Indoneesia valitsus ja Wilmar liidu tootmisharu tootmisvõimsust, märkides ära tootmise ja tootmisvõimsuse suurenemise vaatlusalusel perioodil, kuid ei vaidlustanud näitajate taset ega suundumust. Nende väitel näitas see kasv, et Indoneesia biodiislikütus ei kahjustanud liidu tootmisharu.

(280)

Neid väiteid käsitletakse ajutise määruse osas 6 „Põhjuslikud seosed“ põhjendustes 368–370.

(281)

Kuna toodangu, tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 309–313 sätestatud järeldused.

(282)

Pärast avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et liidu tootmisharu 2015. aasta turuosa oli tingitud sellest, et tootmisharu on peaaegu absoluutne monopol ilma vaba konkurentsita.

(283)

Komisjon märkis, et kuna liidu tootmisharu koosneb rohkem kui 100 omavahel võistlevast äriühingust, ei saa seda pidada monopoliks. Uurimise ajal ei esitatud liidu tootmisharu monopolistliku käitumise kohta mingeid tõendeid.

(284)

Nii eksportija Wilmar kui ka Indoneesia valitsus väitsid, et ajutise määruse põhjendus 317 oli vale, kuna see ei arvestanud samal ajal Argentinast ELi imporditud biodiislikütust.

(285)

Seda importi käsitletakse ajutise määruse osas 6 „Põhjuslikud seosed“ põhjendustes 368–370.

(286)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Wilmar, et liidu tootmisharu turuosa vähenemine pärast 2015. aastat ei olnud märk kahjust, „kuivõrd liidu tootmisharul oli sisuliselt monopol“ liidu turul. Lisaks viitas Wilmar ka erilisele olukorrale, mille põhjustasid dumpinguvastased tollimaksud, mis kehtestati algse uurimise tulemusena.

(287)

Uurimise ulatus piirdub vaatlusaluse perioodiga, mis on määratletud algatamisteates. Lisaks on dumpinguvastaste tollimaksude kaotamine võetud arvesse ajutise määruse põhjenduses 317. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(288)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus taas, et komisjon ei arvestanud nende väidetega negatiivse mõju kohta, mida Argentinast pärit biodiislikütus avaldab liidu tootmisharu tulemuslikkusele.

(289)

Sellega seoses viitas komisjon ajutise määruse punktile 6.2.1 ja käesoleva määruse punktile 6.2.1, kus käsitletakse Argentinast pärit impordi mõju liidu tootmisharule.

(290)

Kuna toote müügimahu ja turuosa kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 314–317 esitatud järeldused.

(291)

Pärast avalikustamist märkis eksportiv tootja Wilmar, et liidu tootmisharu tulemuslikkust tuleb alates 2015. aastast vaadelda selle sisulise monopoolse seisundi valguses. Nagu põhjenduses 283 kirjeldatud, ei esitatud monopoolse olukorra kohta mingeid tõendeid.

(292)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 318 esitatud järeldused.

(293)

Indoneesia valitsus kommenteeris ajutise määruse tabelis 10 sätestatud tõususuundi, kuid ei vaidlustanud neid tasemeid ega suundumusi. Tema väitel ei näita need tõususuunad, et liidu tootmisharu kannab olulist kahju.

(294)

Võttes arvesse seda, et kõnealune juhtum põhineb kahju ohul, lükati need kommentaarid tagasi.

(295)

Kuna tööhõive ja tootlikkuse kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 319–320 esitatud järeldused.

(296)

Eksportiv tootja Wilmar märkis avalikustamisjärgsetes märkustes, et komisjon ei hinnanud selles osas Argentinast pärit biodiislikütuse subsideeritud impordi mõju. Komisjon märkis taas, et Argentinast pärit impordi analüüs on toodud ajutise määruse osas „Põhjuslikud seosed“ põhjendustes 368–370.

(297)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 321 ja 324 esitatud järeldused.

(298)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist viitas Indoneesia valitsus ühiku müügihindade ja ühikutootmiskulu suundumusele, märkides, et mõlemad näitajad suurenesid vaatlusalusel perioodil ligi 10 %. Indoneesia valitsus ja eksportiv tootja Wilmar täheldasid tootmiskulu ja müügihinna vahelist seost, millele komisjon ei vaidle vastu.

(299)

Eksportiv tootja Wilmar viitas komisjoni märkusele ajutise määruse põhjenduses 328, et biodiislikütus on kaup ja hinna ligikaudu 10 % allalöömine survestab märkimisväärselt hindu langetama. Wilmar ei nõustu sellega, väites, et see on vastuolus komisjoni enda väitega, et PME kasutus on selle CFPP taseme tõttu piiratud.

(300)

Komisjon ei leidnud nende kahe avalduse vahel ühtki vastuolu. Wilmar ei maini, kas PME kasutamise limiit sai uurimisperioodil täis. Isegi kui see väidetav limiit sai täis, tähendab asjaolu, et PME saab kasutada üksinda või segatult eesmärgiga sellise segu hinda alandada, et see mõjutab paratamatult hindu. Komisjon võttis segamisega seotud mõju ajutise määruse põhjenduses 290 arvesse.

(301)

Lisaks märkis Wilmar, et komisjon asus väärale seisukohale, kui täheldas ajutise määruse põhjenduses 329 PME impordi põhjustatud hinnasurve ja liidu tootmisharu kasumlikkuse vahel seost ning viitas selle kinnitamiseks liidu tootmisharu olukorrale perioodil 2012–2013 ja septembris 2017.

(302)

Sellega seoses märkis komisjon, et ajutise määruse põhjenduses 329 esitatud järeldus põhineb vaatlusaluse perioodi andmetel, mis määrati kindlaks uurimise alguses välistegureid arvesse võtmata. Wilmar iseenesest ei vaidlusta tootmiskulude kasvu ja kõnealuse impordi hinnasurvest tingitud ebarahuldava kasumimarginaali vahelist seost. Seepärast lükati see väide tagasi.

(303)

Lisaks märkis Wilmar, et valimisse kaasatud liidu eri tootjate kasumlikkuse, rahavoogude ja investeeringutasuvuse vahel olid suured erinevused, mis kinnitab, et ELi tootjate kasumit ja finantsolukorda mõjutavad ka muud tegurid peale Indoneesia biodiislikütuse tootjate hinnasurve.

(304)

Komisjon leidis, et valimisse kaasatud tootjate suundumused on individuaalsed, kuid järelduste tegemine terve valimi põhjal vähendab individuaalsete anomaaliate mõju. Seepärast lükati see väide tagasi.

(305)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitas Wilmar taas eespool toodud väited, lisamata oma väidete kinnitamiseks uusi tõendeid. Sellepärast lükati nende väited taas tagasi.

(306)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 325–329 esitatud järeldused.

(307)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 330 ja 331 esitatud järeldused.

(308)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist viitas Indoneesia valitsus valimisse kaasatud liidu tootjate varude suundumusele, kuid ei vaidlustanud komisjoni ajutise määruse põhjenduses 333 esitatud järeldust.

(309)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 332 ja 333 esitatud järeldused.

(310)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist viitas Indoneesia valitsus liidu tootmisharu kasumlikkusele vaatlusalusel perioodil ja seega ka investeeringutasuvusele. Indoneesia valitsus kommenteeris liidu tootmisharu kasumlikkuse suundumust, võrreldes seda Indoneesiast pärit impordi mahuga, märkides, et 2015. aasta negatiivset kasumlikkust ei saa omistada Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordile, kuna selle maht oli sel aastal väike.

(311)

Seda väidet käsitleti ajutise määruse osas 6 „Põhjuslikud seosed“ põhjendustes 361–365. Tõepoolest, 2015. aasta mõnevõrra negatiivset kasumlikkust ei seostatud ajutises määruses biodiislikütuse impordiga Indoneesiast.

(312)

Eksportiv tootja Wilmar märkis, et ajutise määruse põhjenduses 329 esitatud väide (nimelt, et liidu tootmisharu ei suutnud oma ebarahuldavat kasumimarginaali subsideeritud impordi hinnasurve tõttu parandada) ei ole põhjendatud.

(313)

Wilmar märkis, et ajal, mil ELi biodiislikütuse tootmisharu oli perioodil 2012–2013 kuni 2017. aasta septembrini tänu tühistatud biodiislikütuse tollimaksudele kaitstud, oli liidu tootmisharu finantsolukord halb ning seetõttu saab asjaolu, et selle finantsolukord pole paranenud, seletada ainult tootmisharusiseste puudustega.

(314)

Komisjon märkis, et pärast Indoneesia biodiislikütuse subsideeritud impordi järsku suurenemist pärast kehtivate dumpinguvastaste tollimaksude tühistamist 2018. aasta märtsis ei suutnud liidu tootmisharu parandada oma ebarahuldavat kasumimarginaali, mis oli kasvaval turul kasumieesmärgist tunduvalt väiksem. Seega kinnitab see komisjoni esialgset järeldust.

(315)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas eksportiv tootja Wilmar esialgses etapis esitatud märkusi, mida käsitleti eespool. Lisaks väitis ta, et väikest kasumit ei saa seostada impordiga, sest liidu tootmisharul oli vaatlusaluse perioodi alguses sisuliselt monopol.

(316)

See väide ei ole põhjendatud, sest liidu tootmisharu koosnes rohkem kui 200 äriühingust, mis konkureerisid üksteisega liidu biodiislikütuse turul, ning puuduvad tõendid selle kohta, et liidu tootjate vahel esineb mingit konkurentsivastast koostööd.

(317)

Kuna kasumlikkuse, rahavoo, investeeringute, investeeringutasuvuse ja kapitali kaasamise võime kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 334–340 sätestatud järeldused.

(318)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist järeldas Indoneesia valitsus ajutise määruse näitajate alusel, et liidu tootmisharu oli elujõuline.

(319)

Komisjon ei nõustunud sellega, väites, et tootmisharu, mille kasumlikkus on alla 1 % käibest ja mis kaotab turuosast vähemalt 15 protsendipunkti ega suuda 33 % turukasvust kasu lõigata, pole elujõuline.

(320)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 341–346 esitatud järeldused kahju kohta.

(321)

Et uurida liidu tootmisharu olukorda lähemalt selleks, et teha kahju ohu kohta järeldusi, saatis komisjon valimisse kaasatud liidu tootjatele lisaküsimusi ja sai neilt vastused ajavahemiku oktoobrist 2018 kuni juunini 2019 (edaspidi „uurimisele järgnev periood“) andmete kohta. Alltoodud andmed uurimisperioodile järgneva perioodi kohta, näiteks mikromajanduslikud näitajad, on esitatud kolme valimisse kaasatud liidu tootja kaalutud keskmisena.

(322)

Uurimisele järgneva perioodi puhul sai teatavaid makromajanduslikke näitajaid, nagu tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendamine, toodang ja müügimaht, analüüsida üksnes valimisse kaasatud liidu tootjate kohta, kuna uurimise aeg oli piiratud. Sellepärast ei ole uurimisperioodi näitajad otseselt võrreldavad uurimisele järgneva perioodi näitajatega. Lisaks võrdleb komisjon 12 uurimisperioodi kuud uurimisele järgneva perioodi üheksa kuuga, kuid selles uurimisetapis ei ole uurimisele järgneva 12 kuu andmed veel saadaval.

(323)

Näitajad võimaldavad sellegipoolest analüüsida valimisse kaasatud liidu tootjate olukorra arengut pärast uurimisperioodi ja on üksteise suhtes aastapõhiselt indekseeritud.

(324)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist palus Wilmar taas komisjonil koguda uurimisperioodile järgnenud 12 kuu andmeid (2018. aasta oktoobrist 2019. aasta septembrini) ning koguda andmeid kõikidelt liidu tootjatelt. Selle lisateabe kogumine polnud aga kasutatava aja jooksul võimalik. Sellest tulenevalt lükati taotlus tagasi.

(325)

Valimisse kaasatud liidu tootjate toodang, müügi- ja ühikukulud ning ühiku müügihinnad muutusid järgmiselt:

Tabel 2

Liidu tootmisharu uurimisperioodi ajal ja pärast selle lõppu

(326)

Uurimisele järgneva perioodi tootmine oli vaatlusalusel perioodil pisut väiksem, samas kui müük liidu turul püsis üpris stabiilsena.

(327)

Valimisse kaasatud äriühingute ühiku tootmiskulu vähenes pisut pärast uurimisperioodi lõppu, samas kui ühiku müügihind jäi stabiilseks.

(328)

Valimisse kaasatud äriühingute kasum arvutati uurimisjärgse küsimustiku andmete alusel, mis näitasid, et valimisse kaasatud äriühingute uurimisperioodi järgse üheksa kuu keskmine kasum oli 3,8 %. Valimisse kaasatud äriühingud esitasid igakuised andmed kulude ja hindade kohta, mille põhjal arvutas komisjon iga kvartali keskmise, mis on toodud allpool tabelis 3.

(329)

Kui kasumit analüüsida aga kvartaalselt, ilmneb teistsugune suundumus:

Tabel 3

Kasumid uurimisele järgneval perioodil

(330)

Sellest tulenevalt näitavad tabelid 2 ja 3, et komisjon täheldas uurimisele järgnenud perioodil võrreldes uurimisperioodiga suhteliselt vähe muutusi peale valimisse kaasatud tootjate kasumitaseme, mis tõusis uurimisperioodi 0,8 %lt 3,8 %ni uurimisele järgneval perioodil. Kasumi suurenemine uurimisele järgnenud perioodil on tingitud 2018. aasta IV kvartalist.

(331)

2018.–2019. aasta talve suuremad kasumid olid erakordsed. Need registreeriti ühes valimisse kaasatud äriühingus, mis suutis ära kasutada oma piirkonna ebakindlat veoolukorda. Sellest olukorrast tingitud ajutine tarnepuudujääk võimaldas äriühingul tõsta sel perioodil hindu ja suurendada seeläbi ka kasumit, mis mõjutas 2018. aasta IV kvartalit ja osa 2019. aasta I kvartalist (40).

(332)

Teiste valimisse kaasatud äriühingute kasumid jäid aga kõigil uurimisele järgnenud kvartalitel eesmärgist märkimisväärselt allapoole. 2019. aasta II kvartalis, kui ebakindel veoolukord oli ise lahenenud, langesid valimisse kaasatud liidu tootjate kasumid 5 % kahjumisse.

(333)

Indoneesia valitsus väitis, et 2019. aasta II kvartalis oli kasumlikkus negatiivne Saipolis toimunud erakordsete sündmuste tõttu. Sellel liidu tootjal oli tõepoolest uurimisperioodile järgnenud ajal erandlik probleem, kuid see mõjutas 2019. aasta I kvartalit, mitte II kvartalit. Sellest tulenevalt jõuti järeldusele, et kasumlikkuse vähenemise põhjustas subsideeritud impordi märkimisväärne kogus, mis sisenes liidu turule väga madalate hindadega.

(334)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Wilmar, et uurimisperioodi järgsete küsimustike mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted ei võimaldanud huvitatud isikutel vastata komisjoni järeldustele.

(335)

Kõikide küsimustiku vastustega kaasnesid aga sisukad avalikud versioonid. Kui andmete kokkuvõtet ei olnud võimalik teha äriühingu tasandil, koondas komisjon andmed ja avaldas need lõplike järelduste avalikustamise dokumendis ning tabelites 2 ja 3.

(336)

Suurema läbipaistvuse huvides tegi komisjon kindlaks asjakohase mittekonfidentsiaalse teabe, mis näitab, et RME-hinnad kerkisid 2018.–2019. aasta talvel Reini madala veetaseme tõttu kõigi aegade kõrgeimale tasemele, ning lisas selle teabe avatud toimikule.

(337)

Indoneesia valitsus vastas sellele teabele ning väitis, et erakorraline kasum 2018.–2019. aasta talvel oli tingitud ka suurenenud nõudlusest RME järele liidus talvel tingituna selle füüsikalistest omadustest ja liidu tootmisharu tootmiskulude vähenemisest pärast uurimisperioodi.

(338)

Lisaks väitsid nad, et ühiku müügihind jäi stabiilseks ja isegi vähenes pärast uurimisperioodi, mis näitab, et hinnatõus ei olnud erandlik.

(339)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et tooraine tarneprobleemid 2018.–2019. aasta talvel võisid mõjutada ELi tootmisharu kasumlikkust 2019. aasta II kvartalis.

(340)

Indoneesia valitsuse väited lükati tagasi, sest need põhinesid oletusel ega olnud seotud artikliga, mille komisjon oli lisanud avatud toimikusse, et abistada pooli seoses eriolukorraga 2018.–2019. aasta talvel.

(341)

Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et pärast uurimisperioodi halvenes liidu tootmisharu majanduslik olukord veelgi.

(342)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist märkis eksportiv tootja Wilmar, et komisjon ei tuvastanud seost tuvastatud subsiidiumide ning hinna allalöömise ja hinnasurve vahel.

(343)

Komisjon ei nõustunud. Odavate hindadega toorpalmiõli kättesaadavuse ja uurimisperioodil tuvastatud hinna allalöömise vahel on selge seos, kuna liidu tootmisharu liikmed, olles sunnitud toorpalmiõli maailmaturult hankima, maksavad toorme eest palju rohkem ega saa sellepärast subsideeritud Indoneesia biodiislikütuse hindadega võistelda. Selle programmi jätkamine koos ülejäänud kahe kõnealuse uurimise käigus kindlaks määratud subsiidiumikavaga võib hoida Indoneesia biodiislikütuse eksporti liidu tootmisharu mõjutaval hinnatasemel.

(344)

Wilmar kommenteeris seejärel ajutise määruse põhjendust 350, korrates, et liitu imporditaval PME-l on looduslik piirang ning komisjon ei saa seetõttu väita, et import suureneb.

(345)

Arvestades seda, et Wilmar ei selgitanud, milles see looduslik piirang seisneb, ei olnud seda väidet võimalik kontrollida ja seetõttu lükatakse see tagasi. Komisjoni hinnangul ei takista miski (peale turunõudluse, mida reguleerivad ausa konkurentsi eeskirjad) Indoneesiast pärit biodiislikütuse importimist ELi.

(346)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Wilmar esialgses etapis esitatud väiteid seoses tuvastatud subsiidiumide ja kahju ohu seosega. Uusi argumente aga ei esitatud ning need väited lükati sellepärast taas tagasi.

(347)

Lisaks märkis Wilmar, et liidu suurim PME tootja Masol oli seotud Indoneesia biodiislikütuse tootja Musim Mas Groupiga, ning küsis, millise hinnaga Masol palmiõli Indoneesiast hankis.

(348)

Komisjon ei kommenteerinud üksikute liidu ega muu päritoluga äriühingute konfidentsiaalset äritegevust. Ent komisjon tuvastas, et Masol hangib palmiõli turutingimustel. Musim Mas Groupi ja Masoli suhe ei mõjutanud seega kahjuanalüüsi.

(349)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus taas, et õlipalmiistanduste fond ei ole subsiidiumiprogramm ning toorpalmiõli ekspordilõiv oli nullitud.

(350)

Komisjon märkis, et 3. osas esitatud järeldused subsideerimise kohta kinnitavad selgelt vastupidist.

(351)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 349–350 esitatud järeldused.

(352)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist märkis Indoneesia valitsus, et komisjon peaks arvestama uurimisperioodile järgnenud arengusuundi Indoneesia biodiislikütuse impordis.

(353)

Komisjon analüüsis Indoneesiast pärit importi uurimisperioodi lõpust 2019. aasta juunini (st 2018. aasta IV kvartalist 2019. aasta II kvartalini):

Tabel 4

Import Indoneesiast uurimisperioodi ajal ja pärast seda

(354)

Komisjon märkis, et kuigi uurimisperiood hõlmab nelja kvartalit alates 2017. aasta IV kvartalist kuni 2018. aasta III kvartalini, toimus märkimisväärne import ainult viimases kahes kvartalis. Võrdluse eesmärgil on uurimisperioodi nelja kvartali andmed toodud allpool:

Tabel 5

Import Indoneesiast uurimisperioodil

(355)

Andmed näitavad, et import Indoneesiast jätkus ka pärast uurimisperioodi lõppu märkimisväärses koguses. Sellegipoolest ei saa 2018. aasta III kvartali kõrgpunkti, 263 678 tonni kvartali kohta, võrrelda 2019. aasta III kvartaliga, kuna selle kvartali importi mõjutas ajutiste tollimaksude kehtestamine. Lisaks ei ole uurimisperioodile järgnenud kolm kvartalit hooajaerinevuste tõttu otseselt võrreldavad uurimisperioodi kolme viimase kvartaliga ja sellepärast ei selgu uurimisperioodile järgneva perioodi andmetest, kas tulevikus võib oodata impordi märkimisväärset suurenemist.

(356)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et Indoneesiast pärit import oli 2018. aasta II kvartaliga võrreldes 2019. aasta II kvartalis 9 % vähenenud ning sellepärast peaks sellest nähtuma, et impordi olulist suurenemist ei oodata.

(357)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, kuna 9 % erinevus on võrdne 20 000 tonni ehk ühe biodiislikütuse saadetisega. Sellepärast saab kahe kvartali vahelist erinevust selgitada ühe saadetise sattumisega ühele või teisele kvartalile. Lisaks ei ole ühe kvartali kohta käivad tõendid vastuolus komisjoni leiuga, et andmed selle kohta, kas tulevikus on oodata impordi olulist suurenemist, on ebaselged.

(358)

Lisaks palusid Indoneesia valitsus ja eksportiv tootja Wilmar komisjonil arvestada sõna „oluline“ kasutamist Argentinast pärit biodiislikütuse impordimahu suhtes, arvestades seda, et import kasvas suuresti Argentinast pärit impordi arvel. Komisjon viitas Argentinast pärit impordi mõjule juba ajutise määruse põhjendustes 368–370, mida ei ole vaidlustanud ei Indoneesia valitsus ega Wilmar. Argentinast pärit impordi mõju on osa põhjuslike seoste hindamisest ega sea Indoneesiast pärit impordi olulist suurenemist kahtluse alla.

(359)

Eksportiv tootja Wilmar palus komisjonil arvestada sõna „oluline“ kasutamist seoses impordiga Indoneesiast vaatlusalusel perioodil. Komisjonil ei ole tavaks kaasata analüüsi vaatlusalusele perioodile järgnevat perioodi ja see väide lükati tagasi. Nagu eespool märgitud, paistab igal juhul, et Indoneesiast pärit impordi maht on küündinud 2013. aasta dumpinguvastase uurimise kontekstis täheldatud tasemele.

(360)

Nii Wilmar kui ka Indoneesia valitsus viitasid seejärel teise taastuvenergia direktiivi sätetele, mis piiravad tulevikus maakasutuse kaudse muutmise suure ohuga PME importimist ELi. Komisjon märkis, et see piirang hakkab kehtima alates 2023. aasta lõpust (41). Arvestades seda, et direktiivi mõju ei saa ennustada ja PMEd võib sellegipoolest direktiivis sätestatud tingimuste alusel ELi importida, lükati ka see väide tagasi, sest see ei mõjuta praegust analüüsi, mis käsitleb kahju ohtu, mida Indoneesia import võib tulevikus liidu tootmisharule tekitada.

(361)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Wilmar eespool toodud märkuseid seoses Indoneesiast pärit impordi suurenemise tõenäosusega ning palus komisjonil taas arvestada vaatlusaluse perioodi alla ka 2013. aastale eelnenud aeg.

(362)

Komisjon lükkas need märkused tagasi, ennekõike palve pikendada kunstlikult vaatlusalust perioodi, et arvestada dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisele eelnenud perioodidega, mis ei ole komisjonil tavaks. Seega pidas komisjon asjakohaseks keskenduda kõnealusel juhul vaatlusaluse perioodi ja uurimisperioodile järgnevale arengule.

(363)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et mõni riik tundub piiravat palmiõlil põhinevate biokütuste turulepääsu, ning nimetas konkreetselt Norrat ja Prantsusmaad.

(364)

Komisjon märgib, et Norra ei ole Euroopa Liidu liige ning sellepärast ei mõjuta nende õigusaktid ELi biodiislikütuse turgu. Sellegipoolest märkis komisjon, et Norra valitsus tundub olevat kehtestanud ELiga sarnased jätkusuutlikkuskriteeriumid (suure riskiga maakasutuse kaudne muutus) (42). Komisjon ei tähelda Norras kehtivate õigusaktide ja Indoneesiast ELi suunatud ekspordi vahel seost.

(365)

Indoneesia viitas ka konkreetselt Prantsusmaal vastu võetud määrusele, „millega keelatakse alates 31. detsembrist 2019 palmiõli kasutamine biokütustes“ (43).

(366)

Selle õigusakti analüüsist nähtub, et Prantsusmaa valitsus tühistab 1. jaanuaril 2020 palmiõli maksuvabastused ning palmiõli käsitatakse Prantsusmaal seega edaspidi biokütusena ainult siis, kui see on pärit maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga istandusest (44).

(367)

Komisjon märkis, et seadus ei jõustu enne 2020. aastat. See on teise taastuvenergia direktiivi kohaselt selle perioodi algus, mil maakasutuse kaudse muutuse kõrge riskiga lähteainest biodiislikütuse, näiteks PME ELi-ülese impordi ülempiirina kehtestatakse 2019. aasta tase.

(368)

Komisjon märkis ka, et kuna see seadus jõustub alles 1. jaanuaril 2020 ja ainult Prantsusmaal, ei mõjuta see liidus 2019. aastal tarbitavat PME kogust ning et 2019. aasta tasemest saab 2020. aastaks ülemmäär, seega Prantsuse seadus ei mõjuta kogu liitu imporditud PME kogust, mida võetakse arvesse järgmiste aastate segamisvolituse raames.

(369)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 351–352 esitatud järeldused.

(370)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist märkis Indoneesia valitsus, et komisjon ei olnud esitanud mingisuguseid konkreetseid andmeid, et tõestada Ameerika Ühendriikide (edaspidi „USA“) potentsiaalset võimet võtta vastu lisaeksporti Indoneesiast, mis sätestati ajutise määruse põhjendustes 355 ja 356.

(371)

Arvestades USAs kehtivaid kõrgetasemelisi meetmeid, leidis komisjon, et ei ole tõenäoline, et USA võtab lähitulevikus Indoneesiast vastu lisaeksporti.

(372)

Lisaks märkis komisjon, et viimane US GAINi aruanne Jakartast (45) analüüsis Indoneesia ekspordi statistikat ning sellest nähtus, et biodiislikütuse eksport USAsse lõppes 2016. aasta novembris ja seda ei ole uuesti alustatud.

(373)

EBB märkis oma vastuses uurimisperioodi järgsetele küsimustele, et viimase US GAINi Jakarta aruande kohaselt prognoositi Indoneesia ekspordimahu suurenemist 2021. aastaks 11,5 miljardilt liitrilt 13 miljardi liitrini.

(374)

Seejärel märkis Indoneesia valitsus, et Indoneesia läheb segamiskorralduselt B20 üle segamiskorraldusele B30, st hakkab mineraaldiislikütusega segama 20 % biodiislikütuse asemel 30 % biodiislikütust, ning et see võib omamaist nõudlust suurendada. Sama küsimuse tõstatas ka eksportiv tootja Wilmar.

(375)

Kommenteerides EBB esildist uurimisperioodi järgsete andmete kohta, märkis Indoneesia valitsus, et segamiskorralduse B30 rakendamine neelab kogu Indoneesia biodiislikütuse tootmisvõimsuse.

(376)

Komisjon võttis arvesse Indoneesia valitsuse soovi tõsta segamiskorraldus B20-lt B30ni, kuid võttis teadmiseks ka EBB 29. aprilli 2019. aasta kommentaarid, millest nähtus, et Indoneesia ettevõtjad kogesid seoses B20 segamiskorralduse rakendamisega raskusi turustamisel, ladustamisvõimsuse ja segamistaristuga ning et segamiskorralduse tõstmise eesmärk on vähendada mineraaldiislikütuse importi, mitte biodiislikütuse eksporti teistele turgudele, nagu EL.

(377)

Lisaks võttis komisjon arvesse EBB kommentaarid uurimisperioodile järgnenud küsimustiku lisas B, mis esitati 6. septembril 2019, et kuigi segamispunktide arvu vähendatakse ja nende suurust suurendatakse, võtab B30 segamiskorralduse rakendamine tõenäoliselt aega. Teatud sektorid (näiteks kaevandussektor) taotlevad B30 segamiskorralduse rakendamise edasilükkamist, kuna see võib kaasa tuua vajaduse teha tehnilisi muudatusi avaliku teenindamise kohustuste välises sektoris ja ka sõidukitele, et need saaksid B30 kütusega töötada, ning masinad, mille kohta kehtib ASTMi standard, võivad B30 kütuse kasutamise korral garantiist ilma jääda.

(378)

Sellest tulenevalt ei leia komisjon, et üleminek segamiskorralduselt B20 segamiskorraldusele B30 piiraks lähitulevikus märkimisväärselt Indoneesiast ELi eksporditud biodiislikütuse hulka, eriti kui arvestada Indoneesia biodiislikütuse tootmisharu olulist vaba tootmisvõimsust, mis on 2019. aastal US GAINi hinnangul 30 %.

(379)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et komisjon ei olnud täielikult käsitlenud tema väidet, et B30 korralduse rakendamine on Indoneesia valitsuse kohustus ja selle täielik katsetamine algab 2019. aasta novembris. Lisaks väidab Indoneesia valitsus, et komisjon lihtsalt kordas EBB väiteid.

(380)

Lisaks palus eksportiv tootja Wilmar komisjonil uurida veel kord B30 korralduse mõju Indoneesia biodiislikütuse tootmisharu edaspidisele vabale tootmisvõimsusele.

(381)

Komisjon võttis Indoneesia valitsuse ja Wilmari lisamärkused arvesse ning kaalus B30 korralduse küsimust nõuetekohaselt.

(382)

Viimane Jakarta US GAINi aruanne toetab aga EBB kahtlusi seoses sellega, kas B30 korraldust saab Indoneesia valitsuse esitatud aja jooksul rakendada. GAINi aruandes märgitakse, et B20 korralduse täitmiseni, mis oli juba 2016. aastal kohustuslik eesmärk, jõutakse esimest korda alles 2019. aastal, s.o kolm aastat pärast kehtestatud tähtaega.

(383)

Arvestades, et segamismäärad suurenevad aastas keskmiselt 2,5 (46)–3,2 (47) protsendipunkti, tundub tõus 19,9 %lt 30 %ni ühe aasta jooksul äärmiselt auahne eesmärgina.

(384)

Komisjon tegi seega järelduse, et on ebatõenäoline, et B30 korraldus saab lähitulevikus täidetud ning et see mõjutab lähemal ajal märkimisväärselt Indoneesia vaba tootmisvõimsust.

(385)

Ajutise määruse põhjenduses 357 leidis komisjon, et arvestades USAsse importimisel kehtivaid tõkestavalt suuri tollimakse, ei ole Indoneesia tootjatel muid märkimisväärseid turge.

(386)

Wilmar märkis vastuseks, et eksporditakse ka Hiinasse ja ta leiab, et Hiina suudab tulevikus võtta Indoneesiast vastu PME eksporti.

(387)

Komisjon märkis, et Hiinas ei ole kehtestatud segamiskorraldust ja seetõttu ei toimu müük pikaajalises perspektiivis. EBB esitas uurimisperioodile järgnenud küsimustiku vastustes andmed, mis näitasid, et Hiina impordib PMEd oportunistlikult ainult siis, kui see on mineraaldiislikütusest odavam. Seda ei saa pidada pikaajaliseks jätkusuutlikuks alternatiiviks Indoneesia ekspordile, et katta segamiskorraldusest tingitud pidevalt suurenevat nõudlust biodiislikütuse järele liidu turul.

(388)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Wilmar taas, et seoses toorpalmiõli ekspordi, aga ka Indoneesiast pärit PME Hiinasse suunatud ekspordiga on Hiina „Indoneesiast pärit biodiislikütusele kindel ja stabiilne eksporditurg“.

(389)

Wilmar märkis aga, et Hiina impordib palmiõlil põhinevat biodiislikütust, sest see on odav. Komisjoni järeldus esialgses etapis oli, et Indoneesiast pärit Hiinasse suunatud import toimub ainult siis, kui PME on odavam kui mineraaldiislikütus, ning sellepärast põhineb eksport Hiinasse juba tuvastatud subsideerimise olemasolul.

(390)

Arvestades, et Hiinas ei kehti biodiislikütuse mineraaldiislikütusega segamise kohta ühtki korraldust, ei olnud komisjonil kättesaadavaid tõendeid, mis kinnitaksid Wilmari väidet, et Hiina on Indoneesiast pärit biodiislikütusele kindel ja stabiilne eksporditurg.

(391)

Uurimisele järgnenud perioodil moodustas Hiinasse suunduv eksport ainult umbes 27 % Indoneesia ekspordist, samal ajal kui liitu suundus umbes 71 %. Vaatamata Indoneesiast pärit biodiislikütuse oportunistlikule müügile Hiinasse, on liit ikka veel Indoneesia tootjatele kõige tähtsam eksporditurg.

(392)

Lisaks märkis Indoneesia valitsus pärast lõplike järelduste avalikustamist, et Hiina importis Indoneesiast suures koguses palmiõli ning prognooside kohaselt on palmiõli import suurenemas, mis vähendab Indoneesias biodiislikütuse tootmiseks saadaoleva palmiõli kogust.

(393)

Komisjon märkis, et Indoneesia valitsus loodab seega, et Hiina suurenenud nõudlust palmiõli järele saab katta, suunates olemasoleva palmiõli biodiislikütuse tootmise asemel eksportmüüki. Selle kohta, et palmiõli eksport põhjustab Indoneesia biodiislikütuse tootjate seas palmiõli tarnepuudujäägi, ei esitatud ühtegi tõendit. Komisjon eeldab, et Indoneesia reaktsioon palmiõli nõudluse suurenemisele on tarnemahu suurendamine, mitte olemasolevate varude eemale suunamine tootmistegevusest, nagu biodiislikütuse tootmine.

(394)

Lisaks analüüsis komisjon Jakarta US GAINi 2019. aasta aruannete põhjal palmiõli eksporti Hiinasse. Eksport Hiinasse tundub olevat suurenenud, kuid see asendab eksporti Indiasse, kus palmiõli impordi kohta kehtivad kõrged tollimaksud.

(395)

Komisjon leidis seega, et pole mingeid tõendeid Indoneesiast Hiinasse eksporditava biodiislikütuse nõudluse pikaajalise suurenemise ega selle kohta, et Hiina suurenenud nõudlus palmiõli järele põhjustaks Euroopa Liitu eksporditava biodiislikütuse tootmiseks kasutatava palmiõli tarnepuudujäägi.

(396)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 353–357 esitatud järeldused.

(397)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist väitis Wilmar, et hinna allalöömise tuvastamine ei toeta tuvastatud kahju ohtu, kuna hinna allalöömine erineb hinnasurvest ja hinna allasurumisest.

(398)

Komisjon ei nõustunud. Järeldused märkimisväärse hinna allalöömise kohta on tehtud liidu tootmisharu olukorra kontekstis, mis on küll äärmiselt keeruline, kuid tuvastatud hindade allalöömine pole sellele veel olulist kahju tekitanud. Kui selline hindade allalöömine jätkub, võib see seada liidu tootmisharu olulise kahju tekkimise ohtu.

(399)

Igal juhul tuvastas komisjon ajutise määruse põhjenduses 328 hinnasurve, järeldades, et Indoneesiast pärit subsideeritud impordi hinnasurve tõttu ei oleks liidu tootmisharu saanud vaatlusperioodil kasu kulude vähendamisest, sest see oleks pidanud suurenenud kulud täielikult klientidele üle kandma, et vältida suuremat turuosa kaotust.

(400)

Komisjon märgib selles kontekstis, et Indoneesiast Hiinasse eksporditud biodiislikütuse tonnihind oli sama, mis 2018. aastal ja 2019. aasta esimeses pooles ELi eksporditud biodiislikütuse tonnihind.

(401)

See on samuti märk liidu tootmisharu keerulisest olukorrast ja ohust, mida kõnealune import tekitab.

(402)

Wilmar märkis pärast lõplike järelduste avalikustamist taas, et hinna allalöömise tuvastamine ei toeta kahju ohu tuvastamist. Komisjon märgib taas, et tuvastatud hinna allalöömine seab liidu tootmisharu olulise kahju tekkimise ohtu.

(403)

Seepärast lükkab komisjon selle väite tagasi ja kinnitab ajutise määruse põhjenduses 358 esitatud järeldused.

(404)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 359 esitatud järeldused kahju kohta.

(405)

Komisjon järeldas seega, et uurimisperioodil kujutas Indoneesiast pärit import liidu tootmisharule olulise kahju ohtu, ja komisjon kinnitas ajutise määruse põhjenduses 360 esitatud järeldused olulise kahju ohu kohta.

(406)

Komisjon tegi ajutises määruses ajutise järelduse, et Argentina biodiislikütuse subsideeritud import tekitab olulise kahju ohu liidu tootmisharule.

(407)

Komisjon järeldas, et impordi suurenemine uurimisperioodil, hindade allalöömine ja subsideeritud impordi surve liidu tootmisharu hindadele tõi tootmise ja tootmisvõimsuse suurenemise kiuste kaasa liidu tootmisharu turuosa kaotuse ning takistas liidu tootmisharul saada muidu soodsast turuolukorrast kasu.

(408)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkisid Indoneesia valitsus ja Wilmar, et liidu tootmisharu tootmine ja tootmisvõimsus suurenesid vaatlusalusel perioodil koos absoluutse müügimahuga. Lisaks märkisid nad, et liidu tootmisharu kasumlikkus suurenes käsikäes Indoneesiast pärit impordi suurenemisega.

(409)

Komisjon ei nõustunud nende tähelepanekutega, eriti nendega, mis käisid liidu tootmisharu kasumi kohta, mis jäi kogu vaatlusalusel perioodil vahemikku –1 % – 1 %. Sellepärast ei ole vaatlusalusel perioodil toimunud kasumimuutused märkimisväärsed.

(410)

Mis puudutab liidu tootmisharu tootmist ja tootmisvõimsust, siis isegi kui need suurenesid vaatlusalusel perioodil absoluutarvudes, ei suutnud liidu tootmisharu tarbimise kasvu täielikult ära kasutada, kuna Indoneesiast pärit import võttis liidu tootmisharult turuosa ära.

(411)

Indoneesia eksportiv tootja Wilmar märkis, et komisjon tegi ajutise määruse põhjenduses 346 ajutise järelduse, et olulise kahju olemasolu ei olnud võimalik lõplikult kindlaks teha. Wilmar väitis seejärel, et see on vastuolus ajutise määruse põhjendusega 363, milles komisjon tegi järelduse, et Indoneesiast pärit subsideeritud import avaldab liidu tootmisharule negatiivset mõju.

(412)

Komisjon ei täheldanud kahju ohtu analüüsides mingit vastuolu liidu tootmisharu olulise kahju puudumise ja liidu tootmisharule avaldatava selge negatiivse mõju vahel.

(413)

Wilmar kordas pärast lõplike järelduste avalikustamist põhjendustes 408–411 esitatud punkte, mille komisjon lükkab taas tagasi.

(414)

Indoneesia valitsus kommenteeris seda punkti ka pärast lõplike järelduste avalikustamist. Ta väitis taas, et ei tähelda Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharu tulemuslikkuse vahel mingit põhjuslikku seost. Komisjon võttis Indoneesia valitsuse korratud arvamuse arvesse, kuid leidis siiski, et tema varasem analüüs näitas, et Indoneesiast pärit import seab meetmete puudumisel liidu tootmisharu kahju tekkimise ohtu.

(415)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 365 esitatud järeldused.

(416)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kommenteerisid nii Indoneesia valitsus kui ka Wilmar mõju, mida Argentinast pärit biodiislikütuse subsideeritud import avaldab liidu tootmisharule. Need kommentaarid viitasid sellele, et liidu tootmisharule kahju tekkimise ohu põhjus on üksnes Argentinast pärit import.

(417)

Nagu komisjon juba ajutise määruse põhjendustes 368–370 märkis, oli see import osa uurimisperioodil liidu tootmisharule tekitatud kahju ohust, mistõttu rakendas komisjon 2019. aasta veebruaris selle impordi suhtes meetmeid ja võttis vastu hinnakohustused.

(418)

Asjaolu, et Argentinast pärit import põhjustas vaatlusalusel perioodil kahju ohtu, ei tähenda aga, et Indoneesiast pärit import ei põhjustanud samuti kahju ohtu, eriti pärast seda, kui Argentinast pärit impordi vastu kehtestatud meetmed jõustusid. Kui uurida olulise kahju ohtu lähitulevikus, siis ei saa see import enam õigupoolest liidu tootmisharu ohustada, kuna Argentinast pärit biodiislikütuse impordi suhtes on juba meetmed võetud.

(419)

Sellepärast eraldas ja eristas komisjon olulise kahju ohu analüüsimisel Argentinast pärit impordi mõju Indoneesiast pärit impordi mõjust liidu tootmisharule (48).

(420)

Wilmar kordas pärast lõplike järelduste avalikustamist esialgses etapis tehtud märkuseid seoses Argentinast pärit impordiga, väites, et komisjoni vastus oli pealiskaudne. Komisjon ei ole sellega nõus, märkides, et Argentinast pärit impordi mõju käsitletakse ajutise määruse osas 6.2.1.

(421)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et Hiinast pärit import võib olla märkimisväärne tegur liidu tootmisharule tekitatud kahju põhjuste arvestamises tulevikus, ning juhtis tähelepanu Hiinast pärit impordi mahu 25 % suurenemisele alates 2017. aastast kuni uurimisperioodini ja sellele, et 2016. aastast uurimisperioodini oli Hiinast pärit impordi hind liidu tootmisharu hindadest odavam.

(422)

Lisaks märkis Indoneesia valitsus, et kuigi Hiinast pärit impordi hind oli kõrgem kui Indoneesiast pärit impordi hind, ei tähenda see, et see ei saaks liidu tootmisharu negatiivselt mõjutada.

(423)

Peale selle märgiti, et Hiina biodiislikütust toodetakse muust lähteainest (kasutatud toiduõli) kui Indoneesia biodiislikütust. Kasutatud toiduõlist toodetud biodiislikütus võimaldab oluliselt vähendada kasvuhoonegaase ja selle suhtes kohaldatakse taastuvenergia direktiivis sätestatud topeltarvestust. Sellepärast paistab see olevat ELi importimiseks eelistatud variant.

(424)

Komisjon võttis arvesse Hiinast pärit impordi olemasolu vaatlusperioodil ning analüüsis selle mahtu ja hinda ajutise määruse põhjenduses 372, märkides, et Hiinast pärit impordi maht oli Indoneesiaga võrreldes väiksem ning Hiinast pärit impordi hind oli Indoneesiaga võrreldes kõrgem.

(425)

Komisjon märkis, et liidu hind koosneb liidus müüdavatest eri biodiislikütuse liikidest, sealhulgas topeltarvestuse hinnalisandiga müügist ja hinnalisandita müügist. Hiinast pärit biodiislikütus on tõepoolest üks biodiislikütuse liike (toodetud kasutatud toiduõlist), mille impordi kohta kehtib topeltarvestuse hinnalisa.

(426)

Mahu poolest on aga Hiinast pärit import võrreldes Indoneesiaga väiksem (selle turuosa on Indoneesia 3,3 %ga võrreldes 1,7 %) ja erinevalt Indoneesiast pärit impordist kehtib Hiinast pärit impordi kohta ka tavapärane 6,5 % tollimaks.

(427)

Komisjonile ei ole esitatud mingeid tõendeid, et selline import mõjutab või võib tõenäoliselt mõjutada negatiivselt liidu tootmisharu, ega väiteid Hiinast pärit impordi tekitatud kahju kohta. On oluline taas rõhutada, et Hiina biodiislikütuse hinnad on kõrgemad kui Indoneesia biodiislikütuse hinnad. Isegi kui Hiinast pärit import mõjutaks liidu tootmisharu negatiivselt, ei nõrgendaks see mõju Indoneesiast pärit subsideeritud impordi ja tuvastatud kahju ohu vahelist põhjuslikku seost. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(428)

Wilmar analüüsis pärast esialgsete järelduste avalikustamist tehtud esildises kolmandatest riikidest pärit biodiislikütuse importi ELi pärast uurimisperioodi lõppu ning märkis, et Hiinast pärit import suurenes ja Malaisiast pärit import suurenes märkimisväärselt koos väga järsu hinnaalandusega. Lisaks märgiti, et Hiina ja Malaisia impordihinnad olid liidu tootmisharu müügihinnast odavamad.

(429)

Wilmari sõnul nõrgendavad ja katkestavad need ajutises määruses tuvastatud kahju ohu põhjuslikku seost.

(430)

Kolmandatest riikidest pärit impordi näitajad olid vahemikus oktoobrist 2018 kuni juunini 2019 järgmised. Hinnanguline turuosa üheksakuusel perioodil põhineb uurimisperioodi tarbimisel.

Tabel 6

Import kolmandatest riikidest vahemikus oktoobrist 2018 juunini 2019

(431)

Argentinast pärit impordi suhtes kehtisid uurimisele järgnenud perioodi teises pooles tasakaalustavad meetmed. Indoneesiast pärit impordi maht oli küll mõnevõrra suurem, kuid Argentina hinnad olid võrreldes Indoneesia omadega tavapärasest tollimaksust hoolimata 6,5 % kõrgemad. Sellepärast ei saa neid pidada selle perioodi hinnamäärajaks. Nagu eespool märgitud, ei saa see import enam liidu tootmisharu ohustada, kuna Argentinast pärit biodiislikütuse impordi suhtes on juba meetmed võetud.

(432)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Wilmar taas, et komisjon peaks arvestama Argentinast pärit impordiga, sest Argentinast pärit biodiislikütuse hind oli uurimisperioodile järgnenud perioodil liidu tootmisharu omast madalam.

(433)

Komisjon kordas, et Argentinast pärit impordi hind tõusis pärast 2019. aasta veebruari, kui hakkasid kehtima Argentinast pärit impordi suhtes kehtestatud meetmed, ning sellepärast tuleb hindade võrdlemisel arvestada kehtiva hindade allalöömise tasemega.

(434)

Komisjon märkis, et Hiina hinnad tõusid uurimisperioodil ja pärast selle lõppu. Lisaks ületasid need pärast uurimisperioodi liidu tootmisharu keskmist hinda, olgugi et nende kohta kehtis tavapärane 6,5 % tollimaks. Lisaks stabiliseerus nende turuosa pärast uurimisperioodi.

(435)

Wilmar viitas pärast lõplike järelduste avalikustamist taas Hiinast pärit impordile ning tegi arvutuse, et võrrelda Hiina biodiislikütuse sissetoomise hinda 2018. aastal (826 eurot tonni kohta) liidu tootmisharu keskmise müügihinnaga uurimisperioodil (794 eurot tonni kohta).

(436)

Kuna arvutused näitasid, et Hiina impordihind oli liidu tootmisharu keskmisest hinnast kõrgem, mida oli ka oodata, sest Hiina biodiislikütuse kohta kehtib topeltarvestus, nõustus komisjon sellega, et arvutusest ei nähtunud, et Hiina avaldaks hinnasurvet.

(437)

Kuigi Malaisiast pärit impordi maht suurenes ja hind langes uurimisperioodi järgsel ajal, jäi selle maht võrreldes Indoneesiast pärit impordiga väiksemaks ning hinnad jäid kõrgemaks, olgugi et selle kohta kehtis 6,5 % tavapärane tollimaks. Sellepärast ei saa ka neid pidada selle perioodi hinnamäärajaks.

(438)

Wilmar viitas pärast lõplike järelduste avalikustamist taas Malaisiast pärit impordi mahu suurenemisele ja hinna vähenemisele. Komisjon kordas, et Malaisia hinnad on kõrgemad kui Indoneesia omad ning neile kohaldub tavapärane tollimaks.

(439)

Impordistatistikast nähtub, et kuigi pärast uurimisperioodi imporditi Malaisiast ja Hiinast märkimisväärses koguses biodiislikütust, jäi komisjon arvamusele, et nende maht ega hind ei nõrgendanud olulise kahju ohu ja Indoneesiast pärit impordi vahel tuvastatud põhjuslikku seost.

(440)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et tabelis 6 esitatud impordihinnad ei olnud otseselt võrreldavad, kuna Argentinast pärit biodiislikütus on puhas sojaõli, Indoneesiast pärit biodiislikütus on puhas PME ning Hiinast pärit biodiislikütus valmistatakse kasutatud toiduõlist (edaspidi „UCOME“).

(441)

Indoneesia valitsus märkis, et hinna allalöömise taseme arvutamiseks pidi komisjon korrigeerima FAME0 biodiislikütuse (Argentina sojaõli) hinda, et võrrelda seda PMEga (Indoneesia biodiislikütus).

(442)

Indoneesia valitsus esitas samal meetodil põhinevad andmed, millest nähtus, et Argentinast pärit impordi võrreldav hind oli uurimisperioodil võrreldes Indoneesiast pärit impordi hinnaga madalam ning Hiinast pärit võrreldava impordi hind vastas uurimisperioodil Indoneesiast pärit impordi hinnale.

(443)

Indoneesia valitsuse arvutus ülehindas aga korrigeerimise ulatust 30 % võrra ning ei arvestanud tavapärase tollimaksuga, mis kehtib küll Argentinast ja Hiinast, kuid mitte Indoneesiast pärit impordi kohta.

(444)

Õige korrigeerimise kohaldamise ja tavapärase tollimaksu kajastamise korral on pilt hoopis teine. Hiinast pärit impordi võrreldav hind on märkimisväärselt kõrgem kui Indoneesiast pärit impordi hind ning Argentina ja Indoneesia impordi vaheline hinnaerinevus väheneb märkimisväärselt.

(445)

Ajutises määruses juba kajastati asjaolu, et Argentinast pärit import põhjustas teatud määral liidu tootmisharu mõnede kahjunäitajate halvenemist, sealhulgas asjaolu, et Argentinast pärit impordi keskmine hind oli – isegi absoluutarvudes – uurimisperioodil madalam kui Indoneesiast pärit impordi hind.

(446)

Argentina hinnad uurimisperioodi järel ei kajasta nende suhtes kehtestatud meetmeid, kuna meetmed kehtestati alles 2019. aasta veebruaris, st uurimisele järgnenud perioodi keskel.

(447)

Sellest tulenevalt ei nõrgenda Indoneesia valitsuse esitatud hinnavõrdlus Indoneesiast pärit impordi ja olulise kahju ohu vahelist põhjuslikku seost. Asjaolu, et muud tegurid võisid olla kaasa aidanud omamaise tootmisharu haavatavaks (st tulevasele kahjule vastuvõtlikumaks) muutmisele, ei välista põhjuslikku seost impordi ja omamaisele tootmisharule tekitatava tulevase kahju vahel (49).

(448)

Komisjon ei saanud märkusi liidu tootmisharu kavandatava ekspordi kohta.

(449)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kommenteeris Indoneesia valitsus liidu tootmisharu finantsolukorda ning selle ja liidu rapsiõli hinna vahelist seost. Indoneesia valitsus väitis, et rapsiõli hinnad olid terve vaatlusaluse perioodi vältel kõrged ja see oli suurepärane näide selle kohta, et liidu tootmisharu ei olnud sel perioodil võimeline teenima suurt kasumit.

(450)

Ka biodiisliettevõte Gunvor märkis, et rapsiõli on biodiislikütuse tootmiseks kallis toore ja see oli tõenäoliselt liidu tootmisharu finantsolukorra põhjus.

(451)

Komisjon märkis, et valimisse kaasatud liidu biodiislikütuse tootjad kasutasid mitmesuguseid lähteaineid, (50) et vastata liidu- ja hooajaülesele nõudlusele. Sellepärast ei täheldanud komisjon otsest seost rapsiõli hindade ja liidu tootmisharu kasumi vahel, kuna rapsiõli on ainult üks lähteainetest, mida liidu tootmisharu kasutab, et rahuldada liidu turu nõudlust.

(452)

Komisjon märkis ajutise määruse põhjenduses 327, et liidu tootmisharu ühiku tootmiskulu järgis vaatlusalusel perioodil hindade suundumust.

(453)

Komisjon märkis aga ka seda, et 2018/2019. aasta talvel kasvas liidus järsult rapsiõlist toodetud biodiislikütuse (edaspidi „RME“) hind, samas kui rapsiõli enda hind jäi stabiilseks. Sellepärast ei ole rapsiõli hinna ja liidu turu RME hinna vahel pidevat seost.

(454)

Wilmar vaidlustas selle väite pärast lõplike järelduste avalikustamist, öeldes, et see ei olnud kajastatud ei tabelis 2 ega mujal lõplike järelduste avalikustamise dokumendis. Nimelt peaks selline RME hinna tõus mõjutama liidu tootmisharu keskmist müügihinda, mis jäi stabiilseks, sest RME on väidetavalt liidus enim toodetav biodiislikütus.

(455)

Nagu ajutise määruse põhjenduses 296 mainitud, on FAME0 kõige levinum biodiislikütuse liik, mida valimisse kaasatud liidu tootjad müüvad. Sellepärast juhindub keskmine müügihind FAME0st ning PME ja teiste selliste segude olulistest kogustest, mida valimisse kaasatud liidu tootjad lisaks RME-le müüvad. RME hinna tõus on tõepoolest kasumlikkuse näitajates täielikult kajastatud, eriti 2018. aasta IV kvartalis. See kajastub teatud määral ka keskmises müügihinnas, mis jäi vaatamata subsideeritud impordi märkimisväärse mahu tekitatud hinnasurvele stabiilseks.

(456)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus taas, et liidu kõrged rapsihinnad põhjustasid vaatlusalusel perioodil kasumlikkuse puudumise. Komisjon lükkas selle väite põhjenduses 445 esitatud põhjustel tagasi.

(457)

Komisjon jõudis seega järeldusele, et liidu tootmisharu kasutatavate toormete hinnad ei nõrgenda põhjuslikku seost.

(458)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist palus Wilmar komisjonil kaaluda liidu tootjate vahelist konkurentsi siseturul. Seda väidet pole aga põhjendatud. Lisaks väitis Wilmar, et ühe konkreetse tootja tulemuslikkus, mis on kajastatud mikromajanduslikes andmetes, võib põhjustada valimi üldiste tulemuste moonutatust.

(459)

Valimi esinduslikkust seoses tootmisega liidus on mainitud ajutise määruse põhjenduses 265 ning see jäi müügimahu suhtes terve vaatlusperioodi vältel peaaegu muutumatuks.

(460)

Komisjon jõudis seega järeldusele, et valimisse kaasatud liidu tootjad esindavad tervet liidu tootmisharu ning nende mikromajanduslikud andmed esindavad liidu tootmisharu tervikuna. Lisaks märkis komisjon, et liidu tootmisharu olukorra analüüs tehakse alati terve liidu tootmisharu kohta. Seepärast lükati see väide tagasi.

(461)

Komisjon kinnitas ajutise määruse põhjendustes 377–380 esitatud järeldused.

(462)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 382–384 esitatud järeldused.

(463)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkis Indoneesia valitsus, et meetmed annavad löögi importijatele, kellel on oma biodiislikütuse segamise rajatised või biodiislikütuse turustamise punktid.

(464)

Arvestades Malaisiast, Hiinast ja Argentinast imporditud biodiislikütuse olulist kogumahtu, mille suhtes pole mingeid meetmeid rakendatud või mille kohta ei kehti hinnakohustused, ei olnud komisjon selle järeldusega nõus.

(465)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 388 esitatud järeldused.

(466)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et Indoneesiast pärit impordi suhtes meetmete kehtestamine annaks liidu tootmisharule liidu turul monopoli. See tõstaks biodiislikütuse tarbijahindu.

(467)

Komisjon lükkas need väited tagasi. Esiteks koosneb liidu tootmisharu nii paljudest konkureerivatest äriühingutest, et see ei ole monopolile ligilähedalgi. Teiseks ei mõjuta Indoneesia vastu kehtestatud meetmed Argentinast, Hiinast ja Malaisiast pärit importi. Viimaseks, isegi kui meetmed jõustuvad, saab liit kohustuse alusel ikka märkimisväärses koguses Argentinast imporditud biodiislikütust.

(468)

Indoneesia valitsus väidab, et piisavas koguses taskukohase biodiislikütuse importimine on liidule ülitähtis. Komisjon ei vaidle sellele väitele vastu, kuid märkis, et kuna tanklate biodiislikütuse sisaldus ei ole tavaliselt üle 10 %, kantakse biodiislikütuse hinnatõusu negatiivne mõju üksnes osaliselt tarbijale üle ja on seega ebaoluline.

(469)

Wilmar väidab oma kommentaarides lõplike järelduste avalikustamisele, et ajutises määruses ei arvestatud meetmete mõju diislikütuse tootjatele.

(470)

Diislikütuse tootjad on biodiislikütuse kasutajad, kuna nad ostavad biodiislikütust enne biodiisli- ja mineraaldiislikütuse segu müümist tanklates, nagu põhjenduses 462 märgitud. Kuna ükski kasutaja ei teinud selles uurimises koostööd, (51) ei teinud ka ükski diislikütuse tootja selles uurimises koostööd.

(471)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 391 esitatud järeldused.

(472)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 393 esitatud järeldused.

(473)

Kokkuvõttes ei viita ükski huvitatud isikute esitatud väidetest mõjuvatele põhjustele, mis takistaksid meetmete kehtestamist vaatlusaluse toote importimise kohta.

(474)

Kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 394–395 esitatud järeldused.

(475)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas EBB komisjoni järelduse, et impordi registreerimine ei olnud põhjendatud.

(476)

EBB vaidles vastu komisjoni põhjendusele, et alusmääruse artikli 24 lõige 5 kohustab liitu esitama piisavat tõendusmaterjali, mis õigustab impordi registreerimist, ning artikli 24 lõike 5 ja artikli 16 lõike 4 vahel puudub selline seos õiguslikus mõttes. Artikli 16 lõikes 4 sätestatakse tingimused tollimaksude tagasiulatuvaks kogumiseks registreerimisperioodil.

(477)

Teiseks märkis EBB, et isegi kui registreerimiseks tuleb järgida alusmääruse artikli 16 lõikes 4 sätestatud kriteeriume, on komisjonil õigus tuvastada kriitilisi asjaolusid, kui kõnealuse subsideeritud toote puhul on raskesti korvatav kahju tekitatud ulatusliku ja suhteliselt lühiajalise impordiga, mis saab kasu tasakaalustatavatest subsiidiumidest.

(478)

EBB väitis, et alusmääruse artikli 2 punkt d võimaldab komisjonil lugeda määruses sõna „kahju“ asemel „kahju oht“.

(479)

Komisjon ei nõustunud EBB väidetega, arvestades seda, et artikli 16 lõikes 4 on sõnaselgelt sätestatud, et komisjon peab tuvastama raskesti korvatava kahju. „Raskesti korvatav kahju“ viitab olukorrale, kus tollimaksude tagasiulatuva kogumise puudumisel võib liidu tootmisharu kantud oluline kahju süveneda suuremahulise impordi tõttu enne meetmete vastuvõtmist. See ei ole nii olukorras, kus uurimise tulemused põhinevad olulise kahju ohul.

(480)

Sellest tulenevalt leidis komisjon, et raskesti korvatava kahju oht ei kuulu alusmääruse artikli 16 lõike 4 alla.

(481)

Seetõttu kinnitas komisjon alusmääruse põhjendustes 403 ja 404 esitatud järeldused.

(482)

Subsideerimise, kahju, põhjuslike seoste ja liidu huvide kohta tehtud järeldusi silmas pidades tuleks kehtestada lõplikud tasakaalustavad tollimaksud, et ära hoida olulise kahju vahetu ohu realiseerumine, mille põhjustab liidu tootmisharule subsideeritud import Indoneesiast.

(483)

Artikli 15 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatakse, et tasakaalustavate tollimaksude summa ei tohi ületada kehtestatud tasakaalustatavate subsiidiumide summat.

(484)

Artikli 15 lõike 1 neljandas lõigus sätestatakse, et „kui komisjon saab kogu esitatud teabe alusel selgelt järeldada, et liidu huvides ei ole kehtestada nimetatud meetme summat kooskõlas kolmanda lõiguga, määratakse väiksem tasakaalustava tollimaksu summa, tingimusel et sellest piisab liidu tootmisharule tekkiva kahju kõrvaldamiseks“.

(485)

Komisjonile ei ole sellist teavet esitatud ja sellepärast seatakse tasakaalustavate meetmete tase artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu alusel.

(486)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist viitas Wilmar kahjumarginaali üksikasjaliku analüüsi puudumisele. Nimelt väitis Wilmar, et see, kas meetmete summa peaks olema tasakaalustatavate subsiidiumide tasemel, tuleb kindlaks teha kogu huvitatud isikute esitatud teabe alusel.

(487)

Selle kindlakstegemisel arvestati kogu huvitatud isikute esitatud teabega. Kuigi liidus on tõepoolest piiratud arv isikuid, kes väljendasid üldist vastumeelsust tasakaalustavate meetmete suhtes, ei esitanud nad teavet selle kohta, miks tasakaalustatavate subsiidiumide tasemel tasakaalustavate tollimaksude kehtestamine ei ole liidu huvides.

(488)

Nimelt sätestatakse artikli 31 lõikes 7, et liidu huvi analüüsimiseks võetakse informatsiooni arvesse üksnes siis, kui seda toetab tegelik tõendusmaterjal, mis kinnitab selle tõesust. Põhjendamata vastuväitel tasakaalustavate meetmete kehtestamise suhtes ei ole seega kõnealusel juhul erilist tähtsust.

(489)

Võttes arvesse, et kõnealusel juhul põhinevad lõplikud meetmed kehtestatud tasakaalustatavate subsiidiumide summal, on kahjumarginaali tase ebaoluline. Seetõttu ei ole artikli 15 lõike 1 viiendas lõigus sätestatud test kohaldatav.

(490)

Üks Indoneesia eksportiv tootja („taotleja“) esitas vabatahtliku hinnakohustuse pakkumise kooskõlas alusmääruse artikliga 13. Komisjon analüüsis seda pakkumist ning leidis, et selle vastuvõtmine ei ole otstarbekas järgmistel põhjustel.

(491)

Kehtestatud minimaalne impordihind oli ebasobiv, kuna sellest ei piisanud tasakaalustatavate subsiidiumide summa tasaarvestuseks. Alusmääruse artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt ei tohi hinnakohustuse alusel toimuv hinnatõus olla suurem, kui subsiidiumi mahu kõrvaldamiseks vaja.

(492)

Aastane tase, st taotleja väljapakutud hinnakohustusega seotud impordi aastalimiit, kattis Indoneesiast pärit biodiislikütuse koguekspordi ning oli siduv teistele Indoneesia eksportijatele, kes ei olnud esitanud hinnakohustuse pakkumist. Pakkumises polnud mainitud, kuidas aastataset kontrollitakse, et tagada selle järgimine.

(493)

Komisjon leidis, et minimaalse impordihinna alusel toimunud impordi aastatase oli liiga kõrge. See ületas Indoneesia biodiislikütuse impordi turuosa uurimisperioodil. Koos impordi kvartaalse ülempiiri puudumisega suurendas aastatase ohtu, et teatud kuudel sisenevad liidu turule suured impordimahud.

(494)

Komisjon märkis, et taotlejal on väga keeruline ülesehitus ning ta kasutab keerulisi müügikanaleid. Isegi kui seoses müügikanalitega pakutakse välja lisakohustusi, suurendaks see meetmetest kõrvalehoidmise ja ristkompenseerimise tõenäosust ning muudaks tõhusa järelevalve võimatuks.

(495)

Komisjon saatis taotlejale kirja, nimetades hinnakohustuse tagasilükkamise põhjused ja andes taotlejale võimaluse esitada kommentaare. Komisjon sai taotluse esitajalt märkused minimaalse impordihinna, aastataseme ja ristkompenseerimise ohu kohta, samuti seoses EBB täiendavate märkustega esialgse hinnakohustuse pakkumise kohta. Taotluse esitaja vaatas koos oma märkustega läbi ka hinnakohustuse teatavad elemendid väljaspool kehtivat tähtaega.

(496)

Taotleja ei nõustunud oma märkustes komisjoni järeldusega, et minimaalne impordihind ei ole tasakaalustatavate subsiidiumide korvamiseks piisav. Taotleja ei muutnud kavandatud minimaalse impordihinna arvutamise metoodikat. Komisjon jättis oma järeldused jõusse ja lükkas seega väite tagasi.

(497)

Lisaks selgitas taotleja, et hinnakohustuses kehtestatud aastatase hõlmab üksnes taotleja toodetud või tema kaubeldavate toodete importi liitu. Samuti tehti ettepanek vähendada aastataset ja kehtestada kord kvartalis aastane piirmäär.

(498)

Komisjon väljendas heameelt aastase taseme selgituse üle ja märkis, et taotleja selgituste kohaselt oli aastane tase siduv ainult taotlejale. See oli üks põhjustest, miks komisjon peab seda taset ülemääraseks, sest kavandatud aastane tase ületas kõigi Indoneesia biodiislikütuse eksportijate impordi turuosa uurimisperioodil, samal ajal kui see tase oli ette nähtud ainult ühele eksportijale ehk taotlejale. Äsja kavandatud tase oli madalam hinnakohustuses kehtestatud aastatasemest, kuid jäi siiski väga kõrgele tasemele, sest see oli peaaegu kogu uurimisperioodi jooksul Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi kogutasemele lähedal. Komisjon märgib ka seda, et läbivaadatud pakkumises ei olnud mainitud, kuidas aastataset kontrollitakse, et tagada selle järgimine. Komisjon jättis oma järeldused jõusse ja lükkas seega väite tagasi.

(499)

Taotleja ei nõustunud oma märkustes komisjoni järeldusega taotleja keeruka struktuuri ja keeruliste müügikanalite kohta. Taotleja ei teinud ettepanekut ühegi täiendava kohustuse kohta kui need, mis sisaldusid hinnakohustuses. Komisjon jättis oma järeldused jõusse ja lükkas seega väite tagasi.

(500)

Komisjon pidas ettevõtja seiret ebapraktiliseks ja mittetoimivaks põhjendustes 490–499 märgitud põhjustel ning lükkas seega lõpliku pakkumise tagasi.

(501)

Lõplikud tasakaalustavad meetmed tuleks kehtestada Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes kooskõlas alusmääruse artikli 15 lõikega 1, milles on sätestatud, et lõplik tollimaks vastab kindlakstehtud tasakaalustatavate subsiidiumide kogusummale.

(502)

Eelneva põhjal peaksid lõpliku tasakaalustava tollimaksu määrad, väljendatuna protsendimäärana CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, olema alljärgnevad.

(503)

Käesoleva määrusega äriühingute kohta kehtestatavad individuaalsed tasakaalustavad tollimaksu määrad määrati kindlaks käesoleva uurimise järelduste põhjal. Seepärast kajastavad need asjaomaste äriühingute olukorda, mis tehti kindlaks kõnealuse uurimise ajal. Neid tollimaksumäärasid (erinevalt „kõigi muude äriühingute“ suhtes kohaldatavast üleriigilisest tollimaksust) kohaldatakse seega üksnes nende toodete impordi suhtes, mis on pärit Indoneesiast ja mille on tootnud nimetatud äriühingud. Sellise vaatlusaluste toodete impordi suhtes, mille tootja on mõni muu äriühing, mida ei ole käesoleva määruse regulatiivosas konkreetselt nimetatud, sealhulgas nimetatud äriühingutega seotud isikud, ei tohi kõnealuseid määrasid kohaldada ning nende kohta kehtib „kõikide muude äriühingute“ suhtes kohaldatav tollimaksumäär.

(504)

Äriühing võib taotleda nende individuaalsete tollimaksumäärade jätkuvat kohaldamist, hoolimata oma järgnevast nime või mõne oma üksuse nime muudatusest. Taotlus tuleb adresseerida komisjonile. Taotlus peab sisaldama kogu asjakohast teavet, mis võimaldab ettevõttel näidata, et muudatus ei mõjuta äriühingu õigust tema suhtes kohaldatavale individuaalsele tollimaksumäärale. Kui äriühingu nimevahetus ei mõjuta tema õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale, avaldatakse teade nimevahetuse kohta Euroopa Liidu Teatajas.

(505)

Kui uurimisperioodile järgnevad muutused toovad kaasa asjaolude püsivat laadi muudatuse, võidakse võtta asjakohaseid meetmeid kooskõlas alusmääruse artikliga 19.

(506)

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (52) artiklit 109, on viivisemäär juhul, kui teatav summa tuleb tagasi maksta Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel või tulenevalt vaidluse kokkuleppelisest lahendamisest, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib iga kuu esimesel kalendripäeval.

(507)

Alusmääruse artikli 16 lõike 2 kohaselt otsustab komisjon, milline osa ajutisest tollimaksust kuulub lõplikult sissenõudmisele.

(508)

Lisaks sätestab artikli 16 lõige 2, et olulise kahju ohu korral nõutakse ajutised tollimaksud sisse ainult siis, kui leitakse, et see on ajutiste meetmete puudumisel kujunenud oluliseks kahjuks.

(509)

Võttes arvesse kõnealuse juhtumi järeldusi, tagastatakse ajutised summad ja neid ei nõuta alusmääruse artikli 16 lõike 2 alusel sisse.

(510)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 (53) artikli 15 lõike 1 alusel asutatud komitee arvamusega,