(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/98/EÜ (3) on põhjalikult muudetud. Kuna kõnealusesse direktiivi on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Tulenevalt direktiivi 2003/98/EÜ artiklist 13 ja viis aastat pärast direktiivi 2003/98/EÜ muutnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/37/EL (4) vastuvõtmist, hindas komisjon pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist direktiivi 2003/98/EÜ toimimist ja vaatas selle õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames läbi.

(3)

Pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja arvestades mõjuhinnangu tulemusi, leidis komisjon, et liidu tasandil on vaja võtta meetmeid selleks, et kõrvaldada allesjäänud ja tekkivad takistused avaliku sektori ja avalikult rahastatud teabe laiemalt taaskasutamiselt kogu liidus, et viia õigusraamistik vastavusse digitehnoloogia arenguga ning stimuleerida veelgi digitaalset innovatsiooni, eelkõige seoses tehisintellektiga.

(4)

Selleks et avaliku sektori teabe potentsiaali Euroopa majanduse ja ühiskonna jaoks täielikult ära kasutada, tehakse õigusaktis sisulised muutused, mis keskenduvad järgmistele valdkondadele: sobivate tehniliste vahendite abil reaalajas juurdepääsu pakkumine dünaamilistele andmetele, muu hulgas riigi osalusega äriühingute, teadustööga tegelevate organisatsioonide ja teadustööd rahastavate organisatsioonide väärtuslike avalike andmete ohtram pakkumine taaskasutamiseks, ainuõiguslike kokkulepete uute vormide tekkega tegelemine, piirkulul põhineva tasu põhimõttest tehtavate erandite kasutamine ning seosed käesoleva direktiivi ja teatavate sellega seotud õigusaktide vahel, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (5) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 96/9/EÜ, (6) 2003/4/EÜ (7) ning 2007/2/EÜ (8).

(5)

Teabele juurdepääs on põhiõigus. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (harta) sätestatakse, et igaühel on õigus sõnavabadusele, sealhulgas kätkeb see õigus arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.

(6)

Harta artikliga 8 tagatakse õigus isikuandmete kaitsele ning selles sätestatakse, et isikuandmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel ning sõltumatu asutuse kontrolli all.

(7)

Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) nähakse ette siseturu rajamine ning süsteemi sisseseadmine, mis tagaks siseturul moonutamata konkurentsi. Neid eesmärke aitab saavutada avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamise normide ja tavade ühtlustamine liikmesriikides.

(8)

Liikmesriikide avalik sektor kogub, koostab, paljundab ja levitab mitmesugust paljusid tegevusalasid puudutavat teavet, näiteks sotsiaal-, poliitika, majanduse, õiguse, geograafia, keskkonna, meteoroloogia, seismilisuse, turismi, äri, patendi ja hariduse valdkonnas. Avaliku sektori täidesaatvate, seadusandlike või kohtuasutuste koostatud dokumendid on ulatuslik, mitmekesine ja väärtuslik varamu, mis võib ühiskonnale kasu tuua. Selle teabe, mis sisaldab ka dünaamilisi andmeid, esitamine üldkasutatavas elektroonilises vormingus võimaldab kodanikel ja juriidilistel isikutel leida uusi viise nende kasutamiseks ja uute, innovaatiliste toodete ja teenuste loomiseks. Liikmesriikidel ja avaliku sektori asutustel võib olla võimalus kasutada asjakohaseid liidu fonde ja programme ning saada nendest piisavat rahalist toetust oma püüdlustes teha andmed taaskasutamiseks lihtsalt kättesaadavaks, tagades digitehnoloogiate ulatusliku kasutamise või avaliku halduse valdkonna ja avalike teenuste ülemineku digitehnoloogiale.

(9)

Avaliku sektori teave kujutab harukordset andmeallikat, mis võib aidata kaasa siseturu tugevdamisele ning tarbijate ja juriidiliste isikute jaoks uute rakenduste väljaarendamisele. Arukal andmekasutusel, sh nende töötlemisel tehisintellekti rakenduste kaudu, võib olla kõigile majandussektoritele ümberkujundav mõju.

(10)

Direktiiviga 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta kehtestati miinimumnormid, mis reguleerivad liikmesriikide avaliku sektori asutuste, sealhulgas täidesaatvate, seadusandlike ja kohtuasutuste valduses juba olemasolevate dokumentide taaskasutamist ja nende taaskasutamist soodustavaid praktilisi vahendeid. Pärast esimeste avaliku sektori teabe taaskasutamist käsitlevate eeskirjade vastuvõtmist on maailmas olemas olevate andmete, sealhulgas avalike andmete hulk hüppeliselt suurenenud ning on hakatud looma ja koguma uusi andmeliike. Samal ajal arenevad pidevalt andmete analüüsimise, kasutamise ja töötlemise tehnoloogiad, näiteks masinõpe, tehisintellekt ja asjade internet. Kiire tehnoloogiline areng võimaldab luua uusi teenuseid ja uusi rakendusi, mis põhinevad andmete kasutamisel, koondamisel ja kombineerimisel. Algselt 2003. aastal vastu võetud ja seejärel 2013. aastal muudetud eeskirjad ei ole suutnud nende kiirete muutustega sammu pidada, mistõttu on olemas oht, et avalike andmete taaskasutamise pakutavaid majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi ei kasutata ära.

(11)

Liikumine andmepõhise ühiskonna suunas, kus kasutatakse eri valdkondade ja tegevuste andmeid, mõjutab liidu iga kodaniku elu, andes neile muu hulgas uusi teadmistele juurdepääsu ja nende omandamise võimalusi.

(12)

Digitaalsel infosisul on selles arengus oluline osa. Infosisu tootmise tulemusena on viimastel aastatel kiiresti loodud uusi töökohti ja see tendents jätkub. Enamik töökohti on loodud innovatiivsetes idufirmades ning väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates (VKEd).

(13)

Siseturu loomise üks peamisi eesmärke on mõnede liiduüleste ja liikmesriigisiseste teenuste ja toodete arengut soodustavate tingimuste loomine. Avaliku sektori valduses olev või avalik-õigusliku ülesande täitmisel või üldhuviteenuse osutamisel kogutav, koostatav, paljundatav ja levitatav teave on digitaalse infosisuga seotud toodete ja teenuste oluliseks algmaterjaliks ning muutub täiustatud digitehnoloogiate, nagu tehisintellekti, hajusraamatu tehnoloogia ja asjade interneti arenedes veelgi olulisemaks andmeallikaks. Selles kontekstis on oluline ka laiaulatuslik piiriülene levik. Kõnealuse teabe laialdasem taaskasutatavus võimaldab eeldatavalt kõigil liidu ettevõtjatel, sealhulgas mikroettevõtjatel ja VKEdel, samuti kodanikuühiskonnal, muu hulgas ära kasutada selle teabe potentsiaali ning toetada majanduse arengut ja kõrge kvaliteediga töökohtade loomist ja kaitsmist, eriti kohalike kogukondade hüvanguks, ning olulistel ühiskondlikel eesmärkidel, näiteks vastutuse ja läbipaistvuse tagamiseks.

(14)

Avaliku sektori asutuse valduses olevate dokumentide taaskasutamise lubamine annab lisaväärtust taaskasutajatele, lõppkasutajatele ja ühiskonnale tervikuna ning sageli ka asjaomasele avaliku sektori asutusele endale, sest sellega edendatakse läbipaistvust ja vastutust ning saadakse taaskasutajatelt ja lõppkasutajatelt tagasisidet, mille abil saab asjaomane avaliku sektori asutus parandada kogutud teabe kvaliteeti ja oma avalik-õiguslike ülesannete täitmist.

(15)

Avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamisega seotud normid ja tavad on liikmesriikides märkimisväärselt erinevad, mistõttu on takistatud selle võtmetähtsusega dokumendiallika kogu majandusliku potentsiaali ärakasutamine. Arvesse tuleks võtta asjaolu, et avaliku sektori asutuste tavad avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamisel on liikmesriigiti endiselt erinevad. Seepärast tuleks avaliku sektori valduses olevate dokumentide taaskasutamisega seotud siseriiklikke norme ja tavasid vähemalt miinimumtasemel ühtlustada juhtudel, kus siseriiklike normide ja tavade erinevused või ebaselgus takistavad siseturu sujuvat toimimist ja infoühiskonna nõuetekohast arengut liidus.

(16)

Avaandmed on üldmõiste, mille all üldiselt mõistetakse avatud vormingutes olevaid andmeid, mida võib igaüks igasugusel eesmärgil vabalt kasutada, taaskasutada ja jagada. Avaandmete põhimõtted, mis soodustavad avaliku sektori teabe laialdast kättesaadavust ja taaskasutamist ärilisel või mitteärilisel eesmärgil minimaalsete õiguslike, tehniliste või rahaliste piirangutega või mingite piiranguteta ning edendavad teabe liikumist mitte ainult majandustegevuses osalejate, vaid eelkõige üldsuse huvides, võivad mängida olulist rolli sotsiaalse kaasatuse edendamisel ning käivitada ja edendada kõnealuse teabe uuenduslikel kombineerimis- ja kasutamisviisidel põhinevate uute teenuste arendamist. Liikmesriike innustatakse seetõttu propageerima andmete loomist kavandatud ja vaikimisi avatuse põhimõtet alusel, pidades silmas kõiki käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid dokumente. Selliselt toimides peaksid nad tagama samal ajal avaliku huvi eesmärkide, näiteks avaliku julgeoleku või isikuandmete kaitse ühtse taseme, kaasa arvatud juhul, kui tegemist on elutähtsate infrastruktuuride kaitsega seotud tundliku teabega. Nad peaksid samuti tagama ühtlasi isikuandmete kaitse, sealhulgas juhul, kui konkreetses andmekogumis sisalduv teave ise ei pruugi kätkeda füüsilise isiku tuvastamise või väljasõelumise ohtu, kuid niisugune oht võib tekkida, kui see teave seostatakse muu olemasoleva teabega.

(17)

Lisaks võivad mitmetes liikmesriikides juba algatatud siseriiklikud õiguslikud meetmed, mille eesmärk on reageerida tehnoloogilistele väljakutsetele, tuua kaasa veelgi suuremaid erinevusi, kui ei võeta ette minimaalset ühtlustamist liidu tasandil. Selliste õiguslike erinevuste ja ebakindluse mõju suureneb veelgi infoühiskonna edasise arengu käigus, mis on juba oluliselt suurendanud teabe piiriülest kasutamist.

(18)

Liikmesriigid on kehtestanud direktiivi 2003/98/EÜ alusel taaskasutamise põhimõtted ning osa liikmesriike on selleks, et teha kättesaadavate avalike andmete taaskasutamine kodanikele ja juriidilistele isikutele lihtsamaks, võtnud vastu ambitsioonikad avaandmete strateegiad, mis lähevad kaugemale kõnealuses direktiivis sätestatud miinimumtasemest. On oht, et liikmesriigiti erinevad õigusnormid takistavad toodete ja teenuste piiriülest pakkumist ja võrreldavate avalike andmestike taaskasutamist nendel põhinevates üleeuroopalistes rakendustes. Seepärast on vaja ühtlustatud miinimumnõudeid, mis kooskõlas asjaomase nii üldise kui ka valdkondliku juurdepääsukorraga (näiteks kord, mis on määratletud direktiivis 2003/4/EÜ) ja seda korda mõjutamata määravad, milline avalik teave on liidusisesel teabeturul taaskasutamiseks kättesaadav. Liidu ja liikmesriikide õiguse sätteid, mis on neist miinimumnõuetest rangemad, eelkõige valdkondlike õigusaktide puhul, tuleks kohaldada ka edaspidi. Käesoleva direktiivi ühtlustatud miinimumtasemest rangemate sätetega on tegemist näiteks siis, kui lubatud taaskasutustasude piirnormid on madalamad kui on osutatud käesolevas direktiivis või kui litsentsimistingimused on leebemad kui on osutatud käesolevas direktiivis. Eeskätt ei tohiks käesolev direktiiv piirata selliste käesoleva direktiiviga ühtlustatud miinimumtasemest rangemate sätete kohaldamist, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL (9) alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määrustes.

(19)

Lisaks innustatakse liikmesriike kehtestama käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuetest rangeimaid nõudeid, kohaldades oma nõudeid riigi osalusega äriühingute valduses olevatele dokumentidele, mille puhul on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL (10) artikli 34 kohaselt tuvastatud, et need on seotud tegevusega, mis on otseselt avatud konkurentsile. Liikmesriigid võivad otsustada ka kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid eraõiguslikele äriühingutele, eelkõige neile, kes osutavad üldhuviteenuseid.

(20)

Vaja on avaliku sektori valduses olevate dokumentide taaskasutamise tingimuste üldist raamistikku, et tagada õiglased, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad tingimused kõnealuse teabe taaskasutamiseks. Avaliku sektori asutused koguvad, koostavad, paljundavad ja levitavad dokumente oma avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks. Avaliku sektori asutused koguvad, koostavad, paljundavad ja levitavad dokumente üldhuviteenuste pakkumiseks. Nende dokumentide kasutamine muudel eesmärkidel on taaskasutamine. Liikmesriikide meetmed võivad ületada käesoleva direktiiviga ettenähtud miinimumstandardite piire, võimaldades seega ulatuslikumat taaskasutamist. Käesoleva direktiivi ülevõtmisel võivad liikmesriigid kasutada muid mõisteid kui mõiste „dokument“, tingimusel et käesolevas direktiivis sätestatud mõiste „dokument“ määratlus on täies ulatuses hõlmatud.

(21)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada dokumentide suhtes, mille väljastamine kuulub asjaomaste avaliku sektori asutuste avalik-õiguslike ülesannete hulka, mis on ette nähtud liikmesriigi õiguses või muude siduvate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumise korral tuleks avalik-õiguslikud ülesanded kindlaks määrata vastavalt liikmesriigis kehtivale haldustavale, tingimusel et avalik-õiguslike ülesannete ulatus on läbipaistev ja see vaadatakse läbi. Avalik-õiguslikud ülesanded võib kindlaks määrata üldiselt või iga avaliku sektori asutuse jaoks eraldi.

(22)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada dokumentide suhtes, mille avaliku sektori asutused teevad taaskasutamiseks kättesaadavaks litsentseerimise, müügi, levitamise, vahetamise või teabe andmise teel. Ristsubsideerimise vältimiseks peaks taaskasutamine hõlmama dokumentide edasist organisatsioonisisest kasutamist sellises tegevuses, mis ei kuulu tema avalik-õiguslike ülesannete hulka. Avalik-õiguslike ülesannete alla mittekuuluvaks tegevuseks on üldjuhul selliste dokumentide väljastamine, mis koostatakse ja mille eest võetakse tasu ärilistel alustel, konkureerides turul teiste osalejatega.

(23)

Käesolev direktiiv ei piira ega takista avaliku sektori asutuste või muude avaliku sektori organite põhikirjajärgsete ülesannete täitmist. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse liikmesriikidele kohustus teha kõik olemasolevad dokumendid taaskasutatavaks, välja arvatud juhul, kui juurdepääs on piiratud või välistatud siseriiklike juurdepääsu reguleerivate eeskirjade alusel või kuulub muude käesoleva direktiiviga kehtestatud erandite alla. Käesolev direktiiv rajaneb liikmesriikide olemasoleval juurdepääsukorral ning ei muuda siseriiklikke dokumentidele juurdepääsu norme. Seda ei kohaldata juhtudel, kus dokumendid on kodanikele või juriidilistele isikutele asjakohase juurdepääsukorra raames kättesaadavad üksnes juhul, kui nad tõendavad konkreetse huvi olemasolu. Liidu tasandil tunnustavad harta artikkel 41, mis sätestab õiguse heale haldusele, ja harta artikkel 42, mis sätestab õiguse tutvuda dokumentidega, iga liidu kodaniku ning liikmesriigis elava või seal registreeritud füüsilise või juriidilise isiku õigust pääseda juurde Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni valduses olevatele dokumentidele. Avaliku sektori asutusi tuleks innustada kõiki nende valduses olevaid dokumente kättesaadavaks tegema. Avaliku sektori asutused peaksid edendama ja soodustama dokumentide, sealhulgas õigus- ja haldusalaste ametlike tekstide taaskasutamist juhtudel, kus nende avaliku sektori asutusel on õigus anda luba nende taaskasutamiseks.

(24)

Liikmesriigid usaldavad üldhuviteenuste pakkumise sageli avaliku sektori välistele üksustele, säilitades samal ajal range kontrolli selliste üksuste üle. Samal ajal kohaldatakse direktiivi 2003/98/EÜ üksnes avaliku sektori asutuste valduses olevate dokumentide suhtes ning riigi osalusega äriühingud jäävad selle kohaldamisalast välja. Selle tagajärjel on üldhuviteenuste osutamise käigus koostatud dokumentide kättesaadavus taaskasutamiseks kehvavõitu mitmes valdkonnas, eelkõige kommunaalteenuste sektoris. Lisaks vähendab see oluliselt võimalusi luua piiriüleseid teenuseid dokumentide põhjal, mis on üldhuviteenuseid pakkuvate riigi osalusega äriühingute valduses.

(25)

Seepärast tuleks direktiivi 2003/98/EÜ muuta, et tagada selle kohaldatavus selliste olemasolevate dokumentide taaskasutamise suhtes, mille on üldhuviteenuste pakkumise käigus koostanud riigi osalusega äriühing, kes tegeleb ühega direktiivi 2014/25/EL artiklites 8–14 osutatud tegevustest, või riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenuse pakkujana vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007 (11) artiklile 2, riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenindamise kohustust täitva lennuettevõtjana vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (12) artiklile 16 või riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenuse osutamise kohustust täitva ühenduse laevaomanikuna vastavalt nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (13) artiklile 4.

(26)

Käesoleva direktiiviga ei kehtestata üldist kohustust lubada riigi osalusega äriühingute koostatud dokumentide taaskasutamist. Taaskasutamise lubamise või mittelubamise üle otsustamine peaks jääma asjaomase riigi osalusega äriühingu pädevusse, kui käesoleva direktiivi, liidu või siseriikliku õiguse kohaselt ei ole nõutud teisiti. Riigi osalusega äriühing peaks hakkama täitma käesoleva direktiivi III ja IV peatükis sätestatud asjaomaseid kohustusi, eelkõige neid, mis puudutavad vorminguid, tasusid, läbipaistvust, litsentse, diskrimineerimiskeeldu ja ainuõiguste andmise keeldu, alles pärast seda, kui ta on teinud dokumendi taaskasutamiseks kättesaadavaks. Teisalt ei peaks riigi osalusega äriühingud olema kohustatud täitma II peatükis sätestatud nõudeid, näiteks taotluste töötlemise suhtes kohaldatavaid norme. Dokumentide taaskasutamise lubamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata nõukogu direktiivis 2008/114/EÜ (14) määratletud elutähtsate infrastruktuuride kaitsega seotud tundliku teabe ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 (15) kohaselt määratletud oluliste teenuste kaitsele.

(27)

Teadusandmeid genereeritakse hüppeliselt kasvavas mahus ning need andmed võivad leida taaskasutamist ka väljaspool teadusringkondi. Et leida ühiskonna kasvavatele probleemidele tõhusad ja kõiki aspekte arvestavad lahendused, on väga tähtis saada kiiremas korras juurdepääs eri allikatest pärit andmetele, neid kombineerida ja taaskasutada ning seda ka sektorite ja valdkondade vahel. Teadusandmed hõlmavad statistikat, katsetulemusi, mõõtmisi, välitööde käigus tehtud tähelepanekuid, seiretulemusi, salvestatud intervjuusid ja kujutisi. Nende hulka kuuluvad ka metaandmed, spetsifikatsioonid ja muud digitaalsed objektid. Teadusandmed erinevad teadusartiklitest, milles teavitatakse teadustöö tulemustest ja kommenteeritakse neid. Avaliku sektori rahastatud teadustööandmete vaba kättesaadavus ja taaskasutatavus on aastaid olnud konkreetsete poliitikaalgatuste teemaks. Vaba juurdepääsu käsitatakse tavana anda lõppkasutajale veebis tasuta juurdepääs teadusandmetele, seadmata kasutamisele ja taaskasutamisele muid piiranguid peale võimaluse nõuda autorsuse äramärkimist. Vaba juurdepääsu põhimõtetega tahetakse eeskätt anda teadlastele ja laiemale üldsusele juurdepääs teadusandmetele levitamise võimalikult varases järgus ning hõlbustada nende kasutamist ja taaskasutamist. Vaba juurdepääs aitab parandada kvaliteeti, vähendab teadustöö tarbetu dubleerimise vajadust, kiirendab teaduse arengut, aitab võidelda teaduspettusega ning soodustab üldisemalt majanduskasvu ja innovatsiooni. Lisaks vabale juurdepääsule tehakse kiiduväärseid jõupingutusi selle tagamiseks, et andmehalduse planeerimine saaks standardseks teadustavaks, ning selliste teadusandmete levitamise toetamiseks, mis on leitavad, kättesaadavad, koostalitlusvõimelised ja taaskasutatavad (FAIR-põhimõte).

(28)

Eespool kirjeldatud põhjustel on otstarbekas panna liikmesriikidele kohustus võtta avaliku sektori rahastatud teadusandmete osas vastu vaba juurdepääsu põhimõtted ja tagada, et neid põhimõtteid rakendavad nii kõik teadustööga tegelevad kui ka teadustööd rahastavad organisatsioonid. Teadustööga tegelevad ja teadustööd rahastavad organisatsioonid võib organiseerida ka avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühinguna. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste hübriidorganisatsioonidele üksnes nende teadustööga tegeleva organisatsiooni rolli piires ja nende teadusandmetele. Tavaliselt võimaldavad vaba juurdepääsu põhimõtted näha ette mitmesuguseid erandeid teadustöö tulemuste avalikult kättesaadavaks tegemisest. Komisjoni 25. aprilli 2018 soovituses teadusinfo kättesaadavuse ja säilitamise kohta kirjeldatakse muu hulgas vaba juurdepääsu põhimõtete asjaomaseid elemente. Ühtlasi tuleks parendada teatavate teadusandmete taaskasutamise tingimusi. Seepärast tuleks teatavaid käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi laiendada teadusandmetele, mis saadakse sellise teadustöö tulemusena, mida on subsideeritud avaliku sektori vahenditest või mida on kaasrahastanud avaliku ja erasektori üksused. Riiklike vaba juurdepääsu põhimõtete kohaselt tuleks avaliku sektori rahastatud teadusandmed teha vaikevalikuna avatuks. Kõnealuses kontekstis tuleks siiski nõuetekohaselt arvesse võtta privaatsuse, isikuandmete kaitse, konfidentsiaalsuse, riikliku julgeoleku, õiguspäraste ärihuvide, näiteks ärisaladused, ja kolmandate isikute intellektuaalomandiõigustega seotud küsimusi vastavalt põhimõttele „nii avatud kui võimalik ja nii suletud kui vajalik“. Lisaks ei peaks käesolev direktiiv hõlmama teadusandmeid, millele ei anta juurdepääsu riikliku julgeoleku, kaitse või avaliku julgeolekuga seotud kaalutlustel. Halduskoormuse vältimiseks peaksid käesolevast direktiivist tulenevad kohustused kehtima üksnes selliste teadusandmete suhtes, mille teadlased, teadustööga tegelevad organisatsioonid või teadustööd rahastavad organisatsioonid on institutsiooni- või teemapõhise hoidla kaudu juba avalikult kättesaadavaks teinud, ning ei tohiks kaasa tuua lisakulusid andmestike saamiseks ega eeldama andmete täiendavat haldamist. Liikmesriigid võivad laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala teadusandmetele, mis on tehtud avalikult kättesaadavaks muude andmetaristute kui hoidlate kaudu, avatud juurdepääsuga publikatsioonide kaudu, näiteks artiklile lisatud failina, andmeartiklina või artiklina andmeajakirjas. Muud dokumendid kui teadusandmed peaksid ka edaspidi jääma käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja.

(29)

Mõiste „avalik-õiguslik isik“ määratlus tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (16) artikli 2 lõike 1 punktile l. Nimetatud direktiivis sätestatud mõistet „avalik õiguslik isik“ ning direktiivis 2014/25/EL sätestatud mõistet „riigi osalusega äriühing“ tuleks kohaldada käesoleva direktiivi suhtes.

(30)

Käesolevas direktiivis sätestatakse mõiste „dokument“ määratlus, mis hõlmama dokumendi kõiki osi. Mõiste „dokument“ peaks hõlmama tegevuse, faktide või teabe mis tahes väljendust ja tegevuste, faktide või teabe kogumit, olenemata andmekandjast (paber, elektrooniline vorm või heli-, visuaal- või audiovisuaalsalvestis). Dokumendi mõiste ei ole kavandatud hõlmama arvutiprogramme. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse lisada arvutiprogrammid.

(31)

Avaliku sektori asutused teevad üha rohkem oma dokumente taaskasutamiseks kättesaadavaks ennetavalt, tagades dokumentide ja nendega seonduvate metaandmete leitavuse veebis ning tegeliku kättesaadavuse avatud vormingus, mis on masinloetav ning mis tagab koostalitlusvõime, taaskasutamise ja kättesaadavuse. Dokumendid tuleks teha taaskasutamiseks kättesaadavaks ka siis, kui taaskasutaja on esitanud selle kohta taotluse. Sellistel juhtudel peaks taaskasutamise taotlustele vastamise tähtaeg olema mõistlik ning vastavuses tähtajaga, mida asjaomase juurdepääsu korra raames rakendatakse dokumendile juurdepääsu taotluste puhul. Selle nõude täitmisest tuleks siiski vabastada riigi osalusega äriühingud, haridusasutused, teadustööga tegelevad organisatsioonid ja teadustööd rahastavad organisatsioonid. Kogu liidu piires kehtivad mõistlikud tähtajad soodustavad uute kokkuvõtlike infotoodete ja -teenuste loomist üleliidulisel tasandil. Eriti oluline on see dünaamiliste andmete (kaasa arvatud keskkonnaandmed, liiklusandmed, satelliidiandmed, meteoroloogilised andmed ja andurite abil saadud andmed) puhul, mille majanduslik väärtus oleneb andmete ja regulaarsete ajakohastuste viivitamatust kättesaadavusest.Seepärast tuleks dünaamilised andmed teha rakendusliidese kaudu kättesaadavaks kohe pärast kogumist või manuaalse ajakohastamise korral kohe pärast andmestiku muutmist, et hõlbustada sellistel andmetel põhinevate interneti-, mobiili- ja pilverakenduste arendamist. Kui see ei ole tehniliste või rahaliste piirangute tõttu võimalik, peaksid avaliku sektori asutused tegema need dokumendid kättesaadavaks sellise aja jooksul, mis võimaldab ära kasutada kogu nende majanduslikku potentsiaali. Asjakohaste tehniliste ja rahaliste piirangute kõrvaldamiseks tuleks võtta erimeetmeid. Litsentseerimise korral võib dokumentide õigeaegne kättesaadavus olla üheks litsentsi tingimuseks. Kui andmete kontrollimine on oluline õigustatud avaliku huviga seotud põhjustel, eelkõige rahvatervise ja ohutuse seisukohast, tuleks dünaamilised andmed teha kättesaadavaks kohe pärast nende kontrollimist. Selline oluline kontrollimine ei tohiks mõjutada ajakohastamise sagedust.

(32)

Juurdepääsuks käesoleva direktiiviga taaskasutatavaks tehtud andmetele tuleks juurdepääs dünaamilistele andmetele tagada hästi läbimõeldud rakendusliideste kaudu. Rakendusliides on funktsioonide, menetluste, mõistete ja protokollide kogum masinatevahelise andmevahetuse ja tõrgeteta teabevahetuse jaoks. Rakendusliideseid tuleks toetada selgete tehniliste dokumentidega, mis on täielikud ja veebis kättesaadavad. Võimaluse korral tuleks kasutada avatud rakendusliideseid. Kohaldada tuleks liidu või rahvusvaheliselt tunnustatud standardprotokolle ning asjakohasel juhul tuleks kasutada rahvusvahelisi andmestike standardeid. Rakendusliideste keerulisuse tase võib olla erinev: tegemist võib olla lihtsa lingiga ühte andmebaasi, et saada sealt kätte konkreetsed andmestikud, veebiliidesega või keerukama struktuuriga. Andmete taaskasutamine ja jagamine rakendusliideste otstarbeka kasutamise kaudu on üldkasulik, sest tänu sellele saavad arendajad ja idufirmad luua uusi teenuseid ja tooteid. Ühtlasi on tegu hädavajaliku elemendiga, et luua sageli kasutamata jäävate andmevarade ümber väärtuslikke ökosüsteeme. Rakendusliideste loomisel ja kasutamisel tuleb juhinduda mitmest põhimõttest, nagu kättesaadavus, stabiilsus, hooldus elutsükli jooksul, kasutuse ja standardite ühtlus, kasutajasõbralikkus ja turvalisus. Avaliku sektori asutused ja riigi osalusega äriühingud peaksid tegema dünaamilised, st sageli ja tihti ka reaalajas ajakohastatavad andmed sobivate rakendusliideste kaudu taaskasutamiseks kättesaadavaks kohe pärast nende andmete kogumist ning vajaduse korral hulgiallalaaditud andmetena, välja arvatud juhtudel, kus selleks tuleks teha ebaproportsionaalseid jõupingutusi. Selliste jõupingutuste proportsionaalsuse hindamisel tuleks võtta arvesse asjaomase avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühingu suurust ja tegevuseelarvet.

(33)

Taaskasutamise võimalusi on võimalik parandada, vähendades vajadust paberdokumente digitaliseerida või digitaalseid faile töödelda, et need omavahel ühilduksid. Seepärast peaksid avaliku sektori asutused tegema dokumendid kättesaadavaks mis tahes eelnevalt olemasolevas vormis või keeles ning kui see on võimalik ja asjakohane, elektroonilistelt. Avaliku sektori asutused peaksid suhtuma soosivalt olemasolevate dokumentide väljavõtete taotlustesse, kui taotluse rahuldamiseks on vaja üksnes lihtsat toimingut. Avaliku sektori asutusi ei tohiks siiski kohustada andma väljavõtteid dokumentidest või muutma taotletava teabe vormingut juhul, kui selleks tuleks teha ebaproportsionaalseid jõupingutusi. Taaskasutamise hõlbustamiseks peaksid avaliku sektori asutused, niipalju kui võimalik ja vajalik, tegema oma dokumendid kättesaadavaks vormingus, mis ei nõua spetsiifilise tarkvara kasutamist. Kui see on võimalik ja asjakohane, peaksid avaliku sektori asutused võtma arvesse puudega inimeste võimalusi dokumente taaskasutada, pakkudes teavet juurdepääsetavas vormingus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/2102 (17) sätestatud nõuetele.

(34)

Kui see on võimalik ja asjakohane, peaksid avaliku sektori asutused tegema taaskasutamise hõlbustamiseks dokumendid (kaasa arvatud veebisaitidel avaldatud dokumendid) võimalikult täpselt ja üksikasjalikult kättesaadavaks avatud ja masinloetavas vormingus koos metaandmetega, ning sellises vormingus, mis tagab koostalitlusvõime, näiteks töödeldes neid andmeid viisil, mis on kooskõlas direktiivis 2007/2/EÜ sätestatud ruumiandmete kokkusobivuse ja kasutatavuse nõudeid reguleerivate põhimõtetega.

(35)

Dokumenti tuleks pidada masinloetavas vormingus olevaks, kui tegemist on sellises failivormingus struktureeritud dokumendiga, mida tarkvararakendused suudavad kergesti tuvastada, ära tunda ja sellest vajalikke andmeid välja lugeda. Masinloetavas vormingus struktureeritud failidesse kodeeritud andmeid tuleks käsitada masinloetavate andmetena. Masinloetavad vormingud võivad olla avatud või litsentsitud. Nad võivad, kuid ei pruugi olla ametlikud standardid. Dokumente, mis on kodeeritud sellisesse automaatset töötlemist piiravasse failivormingusse, et andmeid kas ei saa üldse või ei saa kergesti dokumendist kätte, ei tuleks pidada masinloetavas vormingus dokumentideks. Liikmesriigid peaksid soodustama liidu või rahvusvaheliselt tunnustatud masinloetavate avatud vormingute kasutamist, kui see on võimalik ja asjakohane. Dokumentide taaskasutamise tehniliste lahenduste kavandamisel tuleks asjakohasel juhul võtta arvesse Euroopa koostalitlusvõime raamistikku.

(36)

Tasu küsimine dokumentide taaskasutamise eest takistab oluliselt idufirmade ja VKEde turule sisenemist. Seepärast tuleks dokumendid teha taaskasutamiseks kättesaadavaks tasuta ning kui tasud on vajalikud, peaksid need põhimõtteliselt piirduma piirkuludega. Kui avaliku sektori asutused teostavad taotletud teabe eriti põhjalikku otsingut või taotletud teabe vormingu eriti kulukat muutmist kas vabatahtlikult või kui see on nõutav siseriikliku õigusega, võidakse sellise tegevusega seotud kulud katta piirkuludest. Erandjuhtudel tuleks arvesse võtta vajadust mitte takistada selliste avaliku sektori asutuste normaalset toimimist, kes peavad teenima tulu, et katta oluline osa oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest. See kehtib ka juhul, kui avaliku sektori asutus on teinud andmed kättesaadavaks avaandmetena, ent on kohustatud teenima tulu, et katta oluline osa oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest. Tunnustada tuleks ka riigi osalusega äriühingute rolli konkurentsipõhises majanduskeskkonnas. Sellistel juhtudel peaks avaliku sektori asutustel ja riigi osalusega äriühingutel olema seega õigus küsida piirkulusid ületavat tasu. Kõnealuse tasu suurus tuleks määrata objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ning dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest saadav kogutulu ei tohiks ületada dokumentide kogumise ja koostamise, sealhulgas kolmandatelt isikutelt ostmise, paljundamise, hoolduse, säilitamise ja levitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Vajaduse korral võib tingimustele vastavate kulude hulka arvata ka isikuandmete anonüümimise kulud ja selliste meetmete kulud, mida on võetud andmete konfidentsiaalsuse kaitsmiseks. Liikmesriigid võivad nõuda avaliku sektori asutustelt ja riigi osalusega äriühingutelt nende kulude avalikustamist. Nõue teenida tulu, et katta oluline osa avaliku sektori asutuse avalik-õiguslike ülesannete täitmise või riigi osalusega äriühingule usaldatud üldhuviteenuste pakkumisega seotud kuludest, ei pea olema õiguslik nõue ja võib tuleneda näiteks liikmesriikide haldustavadest. Liikmesriigid peaksid kõnealuse nõude regulaarselt läbi vaatama.

(37)

Investeeringutulu võib mõista lisanduva protsendina, mis võimaldab katta kapitalikulu ja lisada tegeliku tulumäära. Kuna kapitalikulu on tihedalt seotud krediidiasutuste intressimääradega, mis omakorda põhinevad Euroopa Keskpanga fikseeritud peamiste refinantseerimistehingute intressimääral, ei tohiks mõistlik investeeringutulu ületada Euroopa Keskpanga fikseeritud intressimäära enam kui 5 %.

(38)

Raamatukogudel, sealhulgas ülikooliraamatukogudel, muuseumidel ja arhiividel peaks olema võimalik küsida piirkulusid ületavat tasu, et nende tavapärane toimimine ei oleks takistatud. Kõnealuste avaliku sektori asutuste puhul ei tohiks dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestusperioodil saadav kogutulu ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise, levitamise, säilitamise ja õiguste kindlakstegemise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Vajaduse korral tuleks tingimustele vastavate kulude hulka arvata ka isikuandmete või tundliku äriteabe anonüümimise kulud. Raamatukogude, sealhulgas ülikooliraamatukogude, muuseumide ja arhiivide puhul tuleks nende eripära silmas pidades võtta mõistliku investeeringutulu arvutamisel arvesse erasektori poolt identsete või samalaadsete dokumentide taaskasutamise eest võetavat tasu.

(39)

Käesolevas direktiivis sätestatud tasude ülemmäär ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada madalamaid tasusid või tasu mitte võtta.

(40)

Liikmesriigid peaksid kehtestama piirkulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Selleks peaks neil olema näiteks võimalik näiteks kehtestada need kriteeriumid siseriiklike õigusnormidega või nimetada avaliku sektori asutusest erineva(d) asjaomase(d) asutuse(d), kes on pädev(ad) kõnealuseid kriteeriume kehtestama. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide kohaselt. See võiks olla juba olemas olev asutus, kellel on eelarve täitmise volitused ja kes kannab poliitilist vastutust.

(41)

Kogu liitu hõlmava teabeturu arendamise eelduseks on avaliku sektori dokumentide taaskasutamise tingimuste selguse ja avaliku kättesaadavuse tagamine. Seepärast tuleks kõik dokumentide taaskasutamise suhtes kohaldatavad tingimused võimalikele taaskasutajatele selgeks teha. Liikmesriigid peaksid asjakohasel juhul soodustama kättesaadavaid dokumente hõlmavate ja veebis juurdepääsetavate indeksite loomist ning hõlbustama taaskasutamise taotluste esitamist. Muude üksuste kui riigi osalusega äriühingute, haridusasutuste, teadustööga tegelevate organisatsioonide ja teadustööd rahastavate organisatsioonide valduses olevate dokumentide taaskasutamise taotlejaid tuleks teavitada kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, mis on seotud neid mõjutavate otsuste või tavadega. See on eriti oluline idufirmadele ja VKEdele, kes ei pruugi olla teadlikud teiste liikmesriikide avaliku sektori asutuste omavahelistest suhetest ning vastavatest õiguskaitsevahenditest.

(42)

Õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama erapooletu asutuse poolse läbivaatamise võimalust. Selline asutus võiks olla juba olemasolev riigiasutus, näiteks liikmesriigi konkurentsiamet, määruse (EL) 2016/679 kohaselt loodud järelevalveasutus, dokumentidele juurdepääsu eest vastutav liikmesriigi asutus või liikmesriigi kohtuasutus. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide kohaselt. Õigus pöörduda sellise asutuse poole ei tohiks piirata taaskasutamise taotlejale muidu kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid. See peaks siiski olema selgelt eraldatud liikmesriigi mehhanismist, millega kehtestatakse piirikulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Õiguskaitsevahendite hulgas peaks olema võimalus vaadata läbi nii keeldumise otsused kui ka otsused, mis küll lubavad taaskasutamist, kuid võivad siiski mõjutada taotlejaid muul viisil, eelkõige seoses tasu võtmise eeskirjade kohaldamisega. Läbivaatamisprotsess peaks toimuma kiiresti vastavalt kiiresti muutuva turu vajadustele.

(43)

Kõikide avaliku sektori valduses olevate – mitte üksnes poliitilise, vaid ka seadusandliku ja haldusmenetlusega seotud – üldiselt kättesaadavate dokumentide avalikustamine on oluline meede, millega laiendatakse õigust saada teavet, mis on üks demokraatia aluspõhimõtteid. Seda eesmärki tuleb silmas pidada kõikide, nii kohaliku, riikliku kui rahvusvahelise tasandi institutsioonide puhul.

(44)

Dokumentide taaskasutamine ei tohiks olla tingimuslik. Mõningatel avaliku huvi eesmärgiga põhjendatud juhtudel võidakse välja anda litsents, millega kehtestatakse litsentsisaaja poolse taaskasutamise tingimused näiteks vastutuse, isikuandmete kaitse, dokumentide nõuetekohase kasutamise, mittemuutmise tagamise ja allika äramärkimise osas. Kui avaliku sektori asutused annavad dokumentide taaskasutamiseks litsentse, peavad litsentsitingimused olema objektiivsed, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad. Selles osas võivad olulist osa etendada ka veebis kättesaadavad standardlitsentsid. Liikmesriigid peavad sätestama standardlitsentside kättesaadavuse. Avaliku sektori teabe taaskasutamise litsentsidega tuleks igal juhul kehtestada taaskasutamisele võimalikult vähe piiranguid, näiteks nii, et piirang puudutab ainult allikale viitamist. Siin peaks olema oluline roll ka veebis kättesaadavatel standardse avaliku litsentsi kujul esitatud avatud litsentsidel, mis võimaldavad igaühel andmetele ja sisule vabalt juurde pääseda, neid kasutada, muuta ja mis tahes eesmärgil jagada, ning mis põhinevad avaandmevormingutel. Seetõttu peaksid liikmesriigid soodustama avatud litsentside kasutamist, mis peaks aja jooksul saama üldiseks tavaks kogu liidus. Ilma et see piiraks liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud vastutust käsitlevate nõuete kohaldamist, võib juhul, kui avaliku sektori asutus või riigi osalusega äriühing teeb dokumendid taaskasutamiseks kättesaadavaks ilma muude tingimuste ja piiranguteta, vabastada selle avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühingu vastutusest seoses taaskasutamiseks kättesaadavaks tehtud dokumentidega.

(45)

Kui pädev asutus otsustab teatavaid dokumente enam mitte taaskasutamiseks kättesaadavaks teha või lõpetada nende dokumentide ajakohastamine, peaks ta kõnealused otsused esimesel võimalusel avalikult teatavaks tegema, võimaluse korral elektrooniliste vahenditega.

(46)

Taaskasutamise tingimused ei tohiks diskrimineerida võrreldavaid taaskasutajate kategooriaid. Selles suhtes ei tohiks diskrimineerimiskeeld siiski takistada näiteks avaliku sektori asutuste vahelist tasuta teabevahetust, mis toimub avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, samas kui teistelt isikutelt võetakse samade dokumentide taaskasutamise eest tasu. Samuti ei tohiks see takistada kehtestamast diferentseeritud tasupoliitikat ärilisel ja mitteärilisel eesmärgil taaskasutamise suhtes.

(47)

Liikmesriigid peaksid eelkõige tagama, et riigi osalusega äriühingute dokumentide taaskasutamine ei põhjusta turumoonutusi ning et ei kahjustata ausat konkurentsi.

(48)

Avaliku sektori asutused peaksid dokumentide taaskasutamise põhimõtete kehtestamisel järgima liidu ja liikmesriigi konkurentsinorme, vältides võimaluse korral ainukasutuslepingute sõlmimist omavahel ja erasektori partneritega. Siiski võib spetsiifiliste avaliku sektori dokumentide taaskasutamise ainuõigus olla vahel vajalik teatavaid üldisi majanduslikke huve teenivate teenuste pakkumiseks. Selline olukord võib näiteks tekkida, kui ükski kaubanduslikel eesmärkidel tegutsev avaldaja ainuõiguse puudumise korral kõnealust teavet ei avaldaks. Selles suhtes on asjakohane arvesse võtta avaliku teenuse lepinguid, mis on direktiivi 2014/24/EL kohaldamisalast nimetatud direktiivi artikli 11 kohaselt välja jäetud ning direktiivi 2014/24/EL artiklis 31 osutatud innovatsioonipartnerlust.

(49)

Raamatukogud, sealhulgas ülikoolide raamatukogud, muuseumid, arhiivid ja erasektori partnerid teevad sageli koostööd, mis hõlmab kultuurivarade digiteerimist, mille puhul antakse erasektori partneritele ainuõigused. Kogemused on näidanud, et kõnealused avaliku ja erasektori partnerlused võivad hõlbustada kultuurikogude otstarbekat kasutamist ja samal ajal kiirendada üldsuse juurdepääsu kultuuripärandile. Seepärast on asjakohane võtta arvesse kultuurivarade digiteerimisel liikmesriikide vahel praegu esinevaid erinevusi, kasutades selleks selliste varade digiteerimise lepingute kohta käivaid konkreetseid eeskirju. Kui ainuõigus on seotud kultuurivarade digiteerimisega, võib olla vajalik anda ainuõigus teatavaks ajavahemikuks, et anda erasektori partneritele võimalus oma investeeringud tasa teenida. Kõnealuse ajavahemiku pikkus peaks aga olema piiratud ja võimalikult lühike, et kinni pidada põhimõttest, mille kohaselt peaks avaliku sektori teave jääma pärast digiteerimist avaliku sektori valdusesse. Kultuurivarade digiteerimise ainuõiguse kestus ei tohiks üldiselt ületada kümmet aastat. Ainuõiguste kestus, mis on pikem kui kümme aastat, tuleks läbi vaadata, võttes arvesse pärast lepingu sõlmimist keskkonnas toimunud tehnoloogilisi, finantsilisi ja halduslikke muutusi. Lisaks sellele peaks kõik kultuurivarade digiteerimisega seotud avaliku ja erasektori partnerlused andma partnerist kultuuriasutusele kõik õigused kasutada digiteeritud kultuurivarasid pärast partnerluse lõppemist.

(50)

Andmete valdajate ja andmete taaskasutajate vaheliste lepingute puhul, millega ei anta sõnaselgelt ainuõigusi, kuid mille puhul võib mõistlikult eeldada, et nad piiravad dokumentide kättesaadavust taaskasutamiseks, tuleks rakendada täiendavat avalikku kontrolli. Seetõttu tuleks selliste lepingute olulised aspektid avalikustada veebis vähemalt kaks kuud enne jõustumist, nimelt kaks kuud enne kokkulepitud kuupäeva, mil lepingupooled peaksid alustama oma kohustuste täitmist. Selline avaldamine peaks andma huvitatud isikutele võimaluse taotleda lepinguga hõlmatud dokumentide taaskasutamist ning välistada võimalike taaskasutajate hulga piiramise riski. Samuti tuleks selliste lepingute olulised osad igal juhul põhjendamatu viivituseta avalikustada veebis kohe pärast sõlmimist poolte kokkulepitud lõplikul kujul.

(51)

Käesoleva direktiiviga püütakse minimeerida riski, et esimesena tegutsejal on ülemäära suur eelis, mis võib piirata andmete võimalike taaskasutajate arvu. Kui lepingupõhised meetmed võivad lisaks sellele, et liikmesriik on käesoleva direktiivi kohaselt kohustatud andma dokumente, eeldada liikmesriigi ressursside üleandmist ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, ei tohiks käesolev direktiiv piirata ELi toimimise lepingu artiklites 101–109 sätestatud konkurentsi- ja riigiabinormide kohaldamist. ELi toimimise lepingu artiklites 107, 108 ja 109 sätestatud riigiabinormidest tulenevalt peab liikmesriik eelnevalt kontrollima, kas asjaomane lepingupõhine meede võib hõlmata riigiabi, ning tagama vastavuse riigiabinormidele.

(52)

Käesolev direktiiv ei mõjuta üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel vastavalt liidu ja siseriiklikule õigusele, eriti vastavalt määrusele (EL) 2016/679 ning direktiivile 2002/58/EÜ, (18) sealhulgas seda täiendavatele siseriiklikele õigusnormidele. See tähendab muu hulgas, et isikuandmete taaskasutamine on lubatud üksnes siis, kui järgitakse määruse (EL) 2016/679 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 6 sätestatud eesmärgi piirangu põhimõtet. Anonüümne teave on teave, mis ei ole seotud tuvastatud või tuvastatava füüsilise isikuga, või isikuandmetega, mis on muudetud anonüümseks sellisel viisil, et andmesubjekti ei ole võimalik tuvastada või ei ole enam võimalik tuvastada. Teabe anonüümimine on vahend, mis võimaldab ühitada ühelt poolt huvi muuta avaliku sektori teave võimalikult taaskasutatavaks ning teiselt poolt andmekaitseõigusest tulenevad kohustused, kuid sellega kaasnevad kulud. Selliseid kulusid on asjakohane pidada käesolevas direktiivis osutatud levitamise piirkulu üheks komponendiks.

(53)

Isikuandmeid sisaldavate dokumentide taaskasutamise ulatust ja tingimusi käsitlevate otsuste tegemisel, näiteks tervishoiusektoris, võib osutuda vajalikuks määruse (EL) 2016/679 artikli 35 kohaste andmekaitsealaste mõjuhinnangute tegemine.

(54)

Käesolev direktiiv ei mõjuta kolmandate isikute intellektuaalomandiõigusi. Kahtluse vältimiseks olgu märgitud, et mõiste „intellektuaalomandiõigused“ hõlmab üksnes autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi (sealhulgas sui generis kaitse). Käesolevat direktiivi ei kohaldata dokumentide suhtes, millele laienevad tööstusomandi õigused, näiteks patendid ning registreeritud disainilahendused ja kaubamärgid. Käesolev direktiiv ei mõjuta ei avaliku sektori asutustele kuuluvaid intellektuaalomandiõigusi ega nende olemasolu ega piira nende õiguste mis tahes viisil teostamist väljaspool käesoleva direktiivi piire. Käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud kohustusi tuleks rakendada üksnes niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas intellektuaalomandi kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingutega, eelkõige Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga (Berni konventsioon), intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) ning WIPO autoriõiguse lepinguga. Avaliku sektori asutused peaksid oma autoriõigusi siiski teostama taaskasutamist hõlbustaval viisil.

(55)

Võttes arvesse liidu õigust ning liikmesriikide ja liidu rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige neid, mis tulenevad Berni konventsioonist ning TRIPS-lepingust, tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta dokumendid, mille suhtes on kolmandatel isikutel intellektuaalomandiõigused. Kui raamatukogude, sh ülikoolide raamatukogude, muuseumide või arhiivide valduses oleva dokumendi intellektuaalomandiõigused kuulusid algselt kolmandale isikule ja kõnealuste õiguste kaitsetähtaeg ei ole lõppenud, tuleks seda dokumenti käesoleva direktiivi kohaldamisel pidada dokumendiks, mille intellektuaalomandiõigused kuuluvad kolmandatele isikutele.

(56)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriigi õigusest tulenevaid avaliku sektori asutuste töötajate võimalikke õigusi, sealhulgas majanduslikke ja mittevaralisi õigusi.

(57)

Lisaks, kui dokument tehakse taaskasutamiseks kättesaadavaks, peaks asjaomasele avaliku sektori asutusele jääma õigus nimetatud dokumenti kasutada.

(58)

Käesolev direktiiv ei mõjuta riigihankeid käsitleva direktiivi 2014/24/EL kohaldamist.

(59)

Vahendid, mis aitavad võimalikel taaskasutajatel leida taaskasutamiseks kättesaadavaid dokumente ja taaskasutamise tingimusi, võivad märkimisväärselt hõlbustada avaliku sektori dokumentide piiriülest kasutamist. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et võetakse kasutusele praktilisi vahendeid, mis aitavad taaskasutajatel taaskasutamiseks kättesaadavaid dokumente otsida. Praktilised vahendid võivad seisneda näiteks peamiste dokumentide (sageli taaskasutatavate või potentsiaalselt sageli taaskasutatavate dokumentide) selliste nimekirjade koostamises, mis on soovitavalt veebis kättesaadavad ja portaalide loomises, milles on lingid detsentraliseeritud nimekirjadele. Liikmesriigid peaksid samuti võimaldama avaliku sektori teabe pikaajalist kättesaadavust taaskasutamise eesmärgil, seda kooskõlas kohaldatavate säilitamispõhimõtetega.

(60)

Komisjon peaks lihtsustama liikmesriikide vahelist koostööd ning toetama selliste koostalitlusvõimeliste elektrooniliste liideste kujundamist, katsetamist, rakendamist ja kasutuselevõttu, mis võimaldavad tulemuslikumate ja turvalisemate avalike teenuste pakkumist.

(61)

Käesolev direktiiv ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ (19) kohaldamist. Selles sätestatakse tingimused, mille raames avaliku sektori asutused võivad dokumentide taaskasutamise lubamisel kasutada oma intellektuaalomandiõigusi liidusisesel teabeturul. Kui direktiivi 96/9/EÜ artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse omanik on avaliku sektori asutus, ei tohiks ta seda õigust kasutada selleks, et takistada või piirata olemasolevate dokumentide taaskasutamist rohkem kui see on võimalik vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule.

(62)

Komisjon toetas veebipõhise avaandmete kättesaadavuse aruande koostamist, mis sisaldab asjakohaseid tulemusnäitajaid avaliku sektori teabe taaskasutamise kohta kõikides liikmesriikides. Kõnealuse aruande regulaarne ajakohastamine aitab parandada teabe vahetamist liikmesriikide vahel ning kogu liidus rakendatavaid poliitikaid ja tavasid puudutava teabe kättesaadavust.

(63)

On vaja tagada, et liikmesriigid jälgivad avaliku sektori teabe taaskasutamise ulatust, kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemise tingimusi ja õiguskaitsetavasid.

(64)

Komisjon võib abistada liikmesriike käesoleva direktiivi järjekindlal rakendamisel, andes pärast konsulteerimist huvitatud isikutega suuniseid, eelkõige soovituslike standardlitsentside, andmestike ja dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta, ning ajakohastades olemasolevaid suuniseid.

(65)

Siseturu loomise üks peamisi eesmärke on kogu liitu hõlmavate teenuste arengut soodustavate tingimuste loomine. Raamatukogudes, sealhulgas ülikooliraamatukogudes, muuseumides ja arhiivides on märkimisväärne kogus väärtuslikke avaliku sektori teaberessursse, eelkõige seetõttu, et digiteerimisprojektid on mitmekordistanud digitaalse avaliku teabe hulka. Kultuuripärandi kogud ja nendega seotud metaandmed võivad olla digitaalse sisuga toodete ja teenuste algmaterjaliks ja neil on suur potentsiaal innovatiivseks taaskasutuseks sellistes valdkondades nagu õpe ja turism. Muud liiki kultuuriasutused (näiteks orkestrid, ooperi- ja balletiteatrid ning teatrid), kaasa arvatud nende asutuste juurde kuuluvad arhiivid, peaksid jääma käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja nende lavakunstialase olemuse tõttu ja seetõttu, et peaaegu kogu nende materjali intellektuaalomandiõigused kuuluvad kolmandatele isikutele.

(66)

Et luua tingimused, mis toetavad majanduse ja ühiskonna jaoks eriti väärtuslike ja oluliste sotsiaal-majanduslike hüvedega seostatud dokumentide taaskasutamist, tuleks lisas esitada väärtuslike andmestike temaatiliste kategooriate nimekiri. Näitena ning piiramata selliste rakendusaktide kohaldamist, milles määratakse kindlaks väärtuslikud andmestikud, mille suhtes tuleks kohaldada käesoleva direktiivi erinõuded, võttes arvesse komisjoni suunised soovituslike standardlitsentside, andmekogumite kohta ning dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta, võiksid temaatilised kategooriad hõlmata muu hulgas järgmist: postiindeksid, riigi ja kohalikud kaardid (georuumilised andmed), energiatarbimine ja satelliidipildid (Maa seire ja keskkond), kohapeal mõõdikutest kogutavad andmed ja ilmaennustused (meteoroloogiateave), demograafilised ja majandusnäitajad (statistika), äriregistrid ja registreerimise tuvastusandmed (äriühingud ja äriühingu omandisuhted), liiklusmärgid ja siseveeteed (liikuvus).

(67)

Selleks et muuta väärtuslike andmestike temaatiliste kategooriate nimekirja, lisades sinna uusi temaatilisi kategooriaid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (20) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(68)

Kogu liitu hõlmav nimekiri andmestikest, millel on eriti suur potentsiaal luua sotsiaal-majanduslikke hüvesid, koos taaskasutamise ühtlustatud tingimustega on oluline tegur piiriüleste rakenduste ja teenuste loomisel. Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused toetada dokumentide taaskasutamist, mida seostatakse oluliste sotsiaal-majanduslike hüvedega, võttes vastu teatavate väärtuslike andmestike nimekirja, mille suhtes kohaldatakse käesoleva direktiivi erinõudeid, koos nende avaldamise ja taaskasutamise korraga. Sellest tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid enne, kui komisjon on vastu võtnud rakendusaktid. Nimekirjas tuleks arvesse võtta liidu valdkondlikke õigusakte, kus andmestike avaldamine on juba reguleeritud, näiteks direktiive 2007/2/EÜ ja 2010/40/EL, et tagada andmestike kättesaadavaks tegemine vastavate standardite ja metaandmestike kohaselt. Loetelu peaks põhinema käesolevas direktiivis sätestatud temaatilistel kategooriatel. Nimekirjade koostamise käigus peaks komisjon pidama asjakohaseid konsultatsioone muu hulgas ka ekspertide tasandil. Lisaks tuleks riigi osalusega äriühingute valduses olevate andmete nimekirja lisamise või selliste andmete tasuta kättesaadavuse kohta otsuse tegemisel võtta arvesse mõju konkurentsile asjaomastel turgudel. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (21).

(69)

Et tagada väärtuslike andmestike maksimaalne mõju ja hõlbustada nende taaskasutamist, tuleks need teha taaskasutamiseks kättesaadavaks minimaalsete õiguslike piirangutega ja tasuta. Ühtlasi tuleks need avaldada rakendusliideste kaudu. See ei takista aga avaliku sektori asutustel nõudmast tasu väärtuslike andmestikega seotud teenuste eest, mida nad pakuvad avaliku võimu teostamisel, eriti dokumentide ehtsuse või õigsuse kinnitamisel.

(70)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt hõlbustada kogu liitu hõlmavate avaliku sektori dokumentidel põhinevate teabetoodete ja -teenuste väljaarendamist ning selle tagamist, et avaliku sektori dokumente saavad tõhusalt ja piiriüleselt kasutada ühelt poolt eraettevõtjad, eriti VKEd, lisaväärtusega teabetoodete ja -teenuste puhul ning teiselt poolt kodanikud teabe vaba liikumise ja kommunikatsiooni hõlbustamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, vaid kavandatava meetme kogu liitu hõlmavat ulatust silmas pidades on neid parem saavutada pigem liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(71)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige hartas tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas eraelu puutumatus, isikuandmete kaitse, õigus omandile ja puudega inimeste integreerimine ühiskonda. Direktiivi ei tohi tõlgendada ega rakendada viisil, mis läheb vastuollu Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

(72)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (22) artikli 28 lõikele 2 ja ta esitas oma arvamuse 10. juulil 2018 (23).

(73)

Komisjon peaks käesolevat direktiivi hindama. Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele peaks selline hindamine põhinema viiele kriteeriumile, st tõhususele, mõjususele, asjakohasusele, ühtsusele ja lisaväärtusele, ning olema võimalike edasiste meetmete mõju hindamise aluseks.

(74)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas osutatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,