LISA

I.   SISSEJUHATUS

Määruses (EL) 2017/1938 (edaspidi „määrus“), selgitatakse solidaarsuse põhimõtte praktilist kasutamist ning kehtestatakse liikmesriikide solidaarsuse mehhanism, mida kasutatakse siis, kui asjakohastes sätetes ette nähtud tingimused on täidetud. Solidaarsus on viimase võimaluse mehhanism: see võimaldab tänu solidaarsusele gaasi katkematut liikumist kõige haavatavamate varustamiseks. Kõige haavatavamad on kodutarbijad ja ka teatavate esmaste teenuste osutajad, kes on määratletud kui solidaarsuse alusel kaitstud tarbijad määruse artikli 2 punktis 6.

1.   Solidaarsusmehhanism

Kui liikmesriik taotleb solidaarset kaitset, toob solidaarsusmehhanism kaasa kohustuse, et teised otse ühendatud liikmesriigid peavad kodumaiste solidaarsuskaitseta tarbijatega võrreldes seadma esikohale solidaarsuse alusel kaitstavad tarbijad solidaarsust taotlevas liikmesriigis. Seda üksnes sel juhul, kui turg ei suuda tarbijaid varustada vajalike gaasikogustega (1). Liikmesriigi osutatava abi piirid on määratud:

—	olemasoleva ülekandevõimsusega;

—	gaasikogusega, mida tal on vaja tarnida oma solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele, kui gaasivarustus satub ohtu;

—	enda gaasivõrgu ohutusega ning

—	teatavate riikide puhul selle kriitilise gaasikogusega, mida on vaja gaasiga töötavate elektrijaamade töös hoidmiseks elektrivarustuskindluse tagamiseks.

Kuna solidaarsusmeede on viimane abinõu, saab solidaarsust taotlev liikmesriik selle käivitada üksnes juhul, kui turg ei suuda taotluse esitanud liikmesriigis ega ühegi võimaliku tarnija riigis pakkuda vajalikke gaasikoguseid, sealhulgas gaasikogused, mida pakuvad kaitsmata tarbijad vabatahtlikult, et rahuldada solidaarsuse alusel kaitstavate tarbijate vajadust. Taotluse esitanud liikmesriigil peavad olema võetud kõik hädaolukorra lahendamise kava meetmed, sealhulgas kohustuslik tarbimise piiramine solidaarsuse alusel kaitstavate tarbijate tasemeni. Vaatamata sellistele rangetele solidaarsusmehhanismi käivitamise tingimustele tagab see mehhanism kodumajapidamistele ja esmaste sotsiaalteenuste osutajatele katkematu gaasivarustuse kindluse.

Sellises olukorras on tõenäoline, et juba on hakatud võtma mitteturupõhiseid meetmeid või piirama tarbimist või on seda peatselt oodata ka võimalikes solidaarsust pakkuvates liikmesriikides. Vastupidisel juhul on aga ikkagi olemas teatud gaasikoguste pakkumised ning gaas liigub hinnasignaalide (eeldusel, et hinnasignaale on) järgi sinna, kus gaasi vajatakse, ning solidaarsusmeedet ei ole vaja käivitada. Solidaarsusmehhanism kujutab endast ajutise iseloomuga ümberjaotamist, mille puhul jaotatakse ühe liikmesriigi solidaarsuskaitseta tarbijatest järele jäänud gaasi teise liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele ühtsel Euroopa lõimitud gaasiturul. Solidaarsusmeedet võib kasutada ainult siis, kui gaasivõrk suudab endiselt gaasi turvaliselt jaotada ja kohale toimetada (2).

Solidaarsuse õiguslikke, tehnilisi ja rahalisi tahke käsitlevate kahepoolsete kokkulepete eri elemendid on osaliselt sätestatud määruse artiklis 13. Lisaks sellele peavad liikmesriigid oma kahepoolsetes kokkulepetes kokku leppima kõik vajalikud elemendid ja üksikasjad, et oleks tagatud kõigi solidaarsusmehhanismi toimimisse kaasatud osaliste kindlus ja turvalisus. Sellised kokkulepped tuleb kirja panna vastavasse hädaolukorra lahendamise kavasse; see peab eelkõige sisaldama hüvitamismehhanismi kirjeldust või vähemalt selle kokkuvõtet.

Artiklis 13 kirjeldatud hüvitamine on väga ulatuslik. See hõlmab makseid, mida tehakse, et tasuda solidaarsust taotlenud liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele tarnitava gaasi ja lisakulude (nt edastamine) eest, ning makseid solidaarsust pakkuva liikmesriigi tarbijatele, kelle gaasitarbimist on piiratud. Käesolevates juhistes osutatakse sellisele hüvitisele laiemas tähenduses kui solidaarsushüvitisele. Hüvitist tarbimise piiramisest põhjustatud kahjude eest nimetatakse tarbimise piiramise hüvitamiseks.

Et solidaarsus õigesti toimiks, tuleb täita mitmeid tingimusi.

Esiteks tuleks turupõhiseid meetmeid rakendada nii kaua kui võimalik. Liikmesriigid peavad tegema kõik võimaliku, et luua mehhanism või platvorm, mis võimaldab tarbimisel vabatahtlikult reageerida. See on nii võimaliku solidaarsust pakkuva kui ka taotleva liikmesriigi huvides, sest vastupidisel juhul tuleks juba varasemas järgus võtta mitteturupõhiseid meetmeid, nagu sunniviisiline asenduskütuse kasutamine ja tarbimise piiramine. Samuti on see kooskõlas määruses sätestatud üldpõhimõttega, et gaasivarustuskindluse küsimuste lahendamiseks tuleb turule anda võimalikult palju tegutsemisvabadust.

Teiseks tuleks lubada hulgimüügihindadel vabalt kujuneda ja seda ka hädaolukorras; hindade külmutamine või piiramine ei võimalda hindadel kajastada täiendava gaasi vajadust ning seetõttu ei liigu gaas sinna, kus seda vajatakse.

Kolmandaks tuleks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009 (3) igal ajal, ka hädaolukorras, tehniliselt ja ohutult tagada piiriülene juurdepääs taristule. Vastavalt iga liikmesriigi tehnilistele piirangutele tuleks kokkulepetega tagada, kui see on asjakohane, et mõlemal pool piiri tegutsevatele turuosalistele oleksid võrkudevahelised ühendused, veeldatud maagaasi terminalid, maa-alused gaasihoidlad, gaasi kauplemiskohad ja nõudlusega seotud pakkumused täies ulatuses kättesaadavad. See aitaks tarneraskustega võitleval liikmesriigil edasi lükata vajadust taotleda kaitset solidaarsuse alusel.

Neljandaks ergutatakse liikmesriike tegema koostööd hädaolukorra eri järkudes. Tõhus koostöö hädaolukorra algusjärgus aitaks edasi lükata vajadust taotleda kaitset solidaarsuse alusel. See aitaks ka vältida võimalust, et ühendatud turgudel kujunevad erinevad gaasihinnad (nt vastavalt nende tarbijarühmade saamata energia väärtusele, kelle tarbimist on piiratud) ning võiks seega vähendada solidaarsusmeetme kasutamist (asjaomast tarnimist).

2.   Õiguslik alus

Määruse artikli 13 lõikes 12 on sätestatud, et komisjon peab pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist esitama 1. detsembriks 2017 õiguslikult mittesiduvad juhised tehniliste, õiguslike ja rahaliste kokkulepete põhielementide kohta. Sellised juhised peavad eelkõige hõlmama seda, kuidas kohaldada artikli 13 lõigetes 8 ja 10 kirjeldatud elemente praktikas.

3.   Juhiste kohaldamisala

Määruse artiklis 13 on sätestatud mitu solidaarsusmehhanismi elementi ja tahku, mille osas tuleb kokku leppida ja mis tuleb lisada kahepoolsetesse kokkulepetesse. Selleks et anda kasulikke nõuandeid selliste ja muude asjaomastesse kokkulepetesse lisatavate tahkude kohta, on vaja paremini mõista olukorda, mille korral võidakse solidaarsust taotleda, ning millised jõupingutused ja põhimõtted aitaksid ära hoida sellise olukorra teket. Käesolevate mittesiduvate juhiste eesmärk ei ole ega saagi olla esitada kõikide liikmesriikide jaoks sobiv täielik ja ammendav loetelu meetmetest ja näpunäidetest, sest liikmesriikidele peab jääma võimalus valida neile kõige sobivamad lahendused, võttes arvesse nende suutlikkust, olemasolevaid raamistikke, olukorda ja esmatähtsaid küsimusi. Selle asemel soovitatakse juhistes kasutada vajalike ja valikuliste elementide kogumit, kirjeldatakse teatavate solidaarsusmeetmete kasutamise võimalikke viise ning esitatakse näiteid ja parimaid tavasid.

Liikmesriikidele soovitatav lähenemisviis on kasutada olemasolevaid riiklikke raamistikke ja menetlusi, kui see on võimalik, või kohandada neid vastavalt solidaarsuse eesmärgile. See võib hõlmata näiteks olemasolevate nõudlusega seotud meetmetele keskenduvate keskkondade või olemasolevate tarbijate kulude hüvitamise mehhanismide kasutamist.

II.   ÕIGUSLIKUD, TEHNILISED JA RAHALISED KOKKULEPPED

1.   Õiguslikud kokkulepped

Õiguslike kokkulepete eesmärk on õiguskindluse tagamine kõikidele, kes on seotud gaasi pakkumise või saamisega solidaarsuse alusel. Liikmesriikidel, kes osalevad solidaarsusmehhanismis, soovitatakse teha selged, läbipaistvad ja tõhusad õiguslikud kokkulepped, et sidusrühmad teaksid, millised eeskirjad ja menetlused kehtivad piiriülese solidaarsuse puhul.

Määruse artikli 13 lõikega 10 nõutakse kokkulepete tegemist ühendatud liikmesriikide vahel. Praegu on liikmesriike, kes ei ole füüsiliselt ühendatud ühegi teise liikmesriigiga, (4) on liikmesriikide rühm, mille riigid on omavahel ühendatud, kuid ei ole ühendatud teiste liikmesriikidega, (5) ning mitu liikmesriiki, kellel on ühine piir või majandusvöönd, kuid mis ei ole omavahel otse ühendatud (6). Praegu arendatavate ühendusi käsitlevate taristuprojektide elluviimisega võib see olukord muutuda. Kui need ühendused saavad kasutusvalmiks pärast 1. detsembrit 2018, peavad liikmesriigid esimesel võimalusel kehtestama tehnilised, õiguslikud ja rahalised kokkulepped määruse artikli 13 lõike 10 kohaselt.

1.1.   Asjaomased liikmesriigid ja kolmandate riikide kindlaksmääramine (artikli 13 lõige 2)

Solidaarsusmehhanismiga seotud liikmesriigid on:

—	solidaarsust taotlenud liikmesriik ning

—	kõik liikmesriigid, kes on taotluse esitanud liikmesriigiga otse ühendatud.

Kõik otse ühendatud liikmesriigid peavad eelnevalt sõlmima kahepoolsed kokkulepped solidaarsusmehhanismi kohaldamise kohta, välja arvatud juhul, kui määrus näeb ette vabastuse sellisest kohustusest. Kui solidaarsust saab osutada rohkem kui üks liikmesriik, peab taotlev liikmesriik konsulteerima kõigi nende liikmesriikidega ja küsima pakkumuse sellise gaasikoguse kohta, mida ta vajab solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele gaasi tarnimiseks. Iga sellise pakkumusega antakse eelneva kahepoolse kokkuleppe raames sõlmitud gaasihinna lepingule konkreetne vorm. Selles kokkuleppes võib olla viide turuhinnale või gaasihinna arvutamise kokkuleppelisele meetodile. Kui solidaarsust taotlev liikmesriik valib ühe või mitu pakkumust, määrab see liikmesriik ühtlasi kindlaks liikmesriigi(d), kes on seotud solidaarsuse pakkumisega.

Teiste solidaarsust pakkunud liikmesriikide kohustused peatatakse ajutiselt, kui nende pakkumust ei ole valitud. Kui pakkumusi küsinud riigi olukord halveneb veelgi, võib ta igal ajal pöörduda nende riikide poole solidaarsustaotlusega. Taotlus tuleb aga uuesti esitada, arvestades et olukord võib aja jooksul tõenäoliselt muutuda (näiteks gaasihind võib muutuda või potentsiaalselt kättesaadav gaasikogus võib väheneda). Liikmesriigil, kes saab sellise taotluse, soovitatakse oma pakkumust ajakohastada, võttes arvesse muutunud olukorda (gaasikogus maa-aluses hoidlas, gaasivood, temperatuur, tarbimine jne). Sellepärast tuleks neid liikmesriike, kelle kohustused ajutiselt peatati, hoida kursis taotluse esitanud liikmesriigi olukorraga. Komisjon jälgib tähelepanelikult olukorda solidaarsust vastuvõtvas liikmesriigis.

Eriolukordades hõlmab otse ühendatud liikmesriigi mõiste ka kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriiki. Solidaarsuse taotlemise õigus ja pakkumise kohustus sõltub kehtivatest liikmesriikidevahelistest kokkulepetest ja kokkuleppest asjaomase kolmanda riigiga. Liikmesriikidevahelises kokkuleppes tuleks osutada sellele, et kolmas riik kohustub lubama gaasi transiiti oma territooriumi kaudu, kui gaasi pakutakse solidaarsuse alusel. Ilma sellise kohustuseta võib solidaarsusmeede jääda rakendamata.

1.2.   Solidaarsustaotlus

Hädaolukorras on vaja kiiresti tegutseda. Seega peaks solidaarsustaotlus olema lühike, standardne ja sisaldama minimaalset vajalikku teavet. Ideaaljuhul peaksid liikmesriigid kahepoolse kokkuleppe sõlmimisel töötama välja solidaarsustaotluse vormi ja esitama selle kokkulepp lisas. Järgmine teave peaks olema minimaalne teave, mida on vaja, et tõhusalt vastata solidaarsustaotlusele:

—	taotluse esitanud liikmesriigi nimi, sealhulgas vastutav üksus ja kontaktisik(ud);

—	ülekandesüsteemihalduri või turupiirkonna halduri (kui see on asjakohane) nimi ja vastutav(ad) kontaktisik(ud);

—	nõutav gaasikogus (mõõdetakse ühiselt kokkulepitud ühikutes);

—	teave gaasi rõhu kohta;

—	solidaarsustaotluse esitanud liikmesriigi eelistatav(ad) tarnepunkt(id);

—	pakkumus(t)e taotlus(ed), sealhulgas hind (vt punkt 3.1), kogus, tarnepunktid ja tarneaeg;

—	nõue märkida esimese võimaliku tarne aeg ja tarne eeldatav kestus (märkida eeldatav ajavahemik, mille kestel asjaomane liikmesriik pakub solidaarsust);

—	viide taotleva liikmesriigi kohustusele maksta hüvitist solidaarsustarnete eest.

Taotleva liikmesriigi vastuste jaoks ette nähtud vorm aitab saada parema ülevaate solidaarsuse alusel pakutavatest kogustest ja tingimustest. Vorm võiks olla eelnevalt täidetud teabega, mis on liikmesriikide kahepoolsete kokkulepete sõlmimisel teada, ja see tuleks lisada vastavale hädaolukorra lahendamise kavale.

1.3.   Solidaarsusmeetme võtmise algus- ja lõppaeg

Solidaarsustaotlus hakkab kehtima ja käivitab solidaarsuse pakkumise kohustuse taotluse esitamise hetkest. Seda ei mõjuta kontrollimine, mida komisjon teeb määruse artikli 11 lõike 8 kohaselt, et teha kindlaks, kas hädaolukorra tõttu solidaarsustaotluse esitamine oli õigustatud ning milliseid hädaolukorra lahendamise kavas loetletud meetmeid on võetud. Komisjonil on viis päeva aega teha sellist kontrollimist. On ebatõenäoline, et liikmesriik taotleb solidaarsust vähem kui viis päeva pärast hädaolukorra väljakuulutamist, kuna tavaliselt kulub aega, kuni gaasivarustuse probleemid saavutavad sellise taseme, mis õigustab niisuguse taotluse tegemist. Kui ta teeb seda, ei ole komisjon hädaolukorra väljakuulutamise põhjendatuse kontrollimisega veel valmis. Kuid selline käimasolev kontrollimine ei peaks mõjutama solidaarsustaotluse kehtivust.

Solidaarsusmehhanismi kuritarvitamine põhjendamatu solidaarsustaotluse esitamise näol on väga ebatõenäoline, kuna see toob kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi ning enne solidaarsusmehhanismi käivitamist peavad olema täidetud järgmised karmid nõuded:

—	tuleb võtta kõik hädaolukorra lahendamise kavas esitatud meetmed ning

—	solidaarsust taotlevas liikmesriigis tuleb piirata solidaarsuskaitseta tarbijate tarbimist.

Kui komisjoni kontrolli käigus järeldatakse, et solidaarsustaotlus ei ole põhjendatud, hüvitab põhjendamatu solidaarsustaotluse esitanud liikmesriik oma otse ühendatud naabritele saadud gaasi ja lisaks sellele hüvitab lisakulud abi osutanud liikmesriikidele.

Solidaarsuse pakkumise kohustust ei kohaldata:

—	kui pärast kontrollimist jõuab komisjon järeldusele, et hädaolukorra väljakuulutamine ei ole põhjendatud;

—	kui solidaarsust taotlenud liikmesriik teatab solidaarsust pakkunud liikmesriikidele, et ta suudab ise tarnida gaasi oma solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele ning

—	kui solidaarsust pakkuv liikmesriik ei suuda enam ise varustada oma solidaarsuse alusel kaitstavaid tarbijaid.

Samuti on võimalik, et vaatamata jätkuvale suurele gaasipuudusele oma riigis otsustab algselt solidaarsust taotlenud liikmesriik loobuda oma sellisest õigusest näiteks seetõttu, et ta ei suuda maksta.

1.4.   Ülesanded ja kohustused

Liikmesriigid peaksid võtma lõppvastutuse solidaarsusmehhanismi rakendamise eest. See hõlmab eelkõige otsust taotleda solidaarsust ja jälgida üldiselt seda, kuidas konkreetsete ülesannete täitmise eest vastutavad üksused rakendavad kõnealust mehhanismi. Määrusega ei ole ette nähtud uute spetsiifiliste üksuste loomist. Võimaluse korral soovitatakse liikmesriikidel anda ülesanded olemasolevatele üksustele või, eriolukorras, uutele üksustele, võttes arvesse nende organisatsioonilist struktuuri ja kogemusi kriisiohje ja hädaolukorras reageerimise valdkonnas. Selleks, et vähendada kulusid ja eelkõige püsikulusid, peaksid liikmesriigid võimaluse korral kasutama olemasolevaid mehhanisme. Siin on juhtpõhimõtteks see, et solidaarsust tuleks pakkuda tõhusalt ja tulemusrikkalt.

Määruse kohased pädevad asutused vastutavad raamistiku rakendamise eest, kusjuures ülesanded ja kohustused tuleb selgelt määrata asjaomastele osalistele, nagu näiteks ülekandesüsteemihalduritele, riiklikule reguleerivale asutusele ja gaasiettevõtjatele. Pädevatel asutustel on ka parimad võimalused valmistada ette kahepoolseid kokkuleppeid otse ühendatud liikmesriikide pädevate asutustega. Need kokkulepped moodustavad hiljem solidaarsuse õigusliku aluse, mis hõlmab hüvitise maksmist ja rahalist arveldamist pärast solidaarsuse osutamist. Ka on liikmesriikidel või pädevatel asutustel head võimalused solidaarsustaotluse esitamiseks ja vastu võtmiseks, gaasikoguste pakkumuste esitamiseks ning solidaarsustaotluse peatamise teate esitamiseks. Ka rahalise hüvitamise lõppvastutust peaks kandma liikmesriik.

Võttes arvesse iga liikmesriigi tehnilisi ja õiguslikke piiranguid, on riigi reguleerivatel asutustel parimad võimalused, et juhtida kulude hüvitamise arvutamist vastavalt meetodile, mis on varem välja töötatud ja hädaolukorra lahendamise kavas esitatud, või vähemalt selles osaleda. Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet võiks olla ka sellesse protsessi kaasatud. Vajaliku gaasikoguse saatmise eest peaksid vastutama ülekandesüsteemihaldurid ja nad peaksid seda tegema kulutõhusal viisil.

Ülekandesüsteemihalduritel (või tasakaalustaval üksusel) on kõige paremad võimalused kanda vastutust tehniliste küsimuste kooskõlastamise eest ja vajalike töömeetmete võtmise eest solidaarsusmeetme kohaldamisel. Solidaarsust pakkuva liikmesriigi vastav üksus võiks olla ka see üksus, kelle ülesanne on koguda gaasi- ja lisakulude nõudeid, kontrollida neid ja suunata need solidaarsustarnet kasutava liikmesriigi vastutavale üksusele. Sellega seoses sobiks kasutada ühtse kontaktpunkti lähenemisviisi. Liikmesriikidel soovitatakse määrata kindlaks ja leppida kokku, millise üksuse ülesanne on koguda ja suunata edasi tarbimise piiramisest tulenevaid hüvitamisnõudeid.

Kui liikmesriikidevaheliste kahepoolsete kokkulepetega nähakse ette vahendaja tegevus, annaks see mõlemale liikmesriigile kindlust nii hüvitatavate kulude maksmise kui ka nende arvutamise osas. Vahendaja aitaks lahendada makstava hüvitise suurusega seotud võimalikke erimeelsusi.

1.5.   Kahepoolsete kokkulepete õiguslik vorm

Kahepoolsete kokkulepete õigusliku vormi kohta puuduvad selgesõnalised nõuded. Liikmesriigid võivad vabalt valida õigusliku vormi, millega nähakse ette õigused ja kohustused solidaarsusmehhanismi kohaldamise korral. Õigus taotleda solidaarsust ja kohustus pakkuda solidaarsust on sätestatud määruse artiklis 13. Kahepoolsete kokkulepetega määratakse kindlaks, kuidas selliseid liidu õigusega kehtestatud õigusi ja kohustusi järgitakse. Kokkulepped on operatiivse iseloomuga, mitte poliitilised. Esmapilgul võib asjaomastele asutustele olla rakendamiseks piisav, kui sõlmitakse siduv halduskokkulepe. See võib hõlmata olemasoleva kahepoolse lepingu sätteid, ülekandesüsteemihaldurite vahelisi kokkuleppeid või gaasiettevõtjate konkreetseid loatingimusi, kui asjaomased pädevad asutused teostavad nende üle kontrolli. Teisalt ei oleks aga õiguslikult mittesiduv vahend, nt vastastikuse mõistmise memorandum, piisav, sest see ei too kaasa osalejate õiguslikke kohustusi. Seega ei vasta vastastikuse mõistmise memorandumi kujul koostatud kokkulepe artikli 13 nõuetele luua õiguslikult siduv süsteem solidaarsuse osutamiseks ja seda võidakse tõlgendada artikli 13 lõike 10 ebapiisava rakendamisena.

2.   Tehnilised kokkulepped

Tehniliste kokkulepete eesmärk on täpsustada kõiki vajalikke tehnilisi sätteid ja tingimusi, mis võimaldaksid solidaarsusmehhanismi tegelikkuses rakendada. See eeldab kohustuslikku eelnevat teabe jagamist asjaomase gaasitaristu tehniliste võimaluste ja piirangute kohta ning selle kohta, milline on teoreetiliselt suurim võimalik gaasikogus solidaarsuse osutamiseks; lisada tuleb kinnitus, et puuduvad põhjendamatud tehnilised piirangud, mis muudaksid solidaarsuse osutamise keeruliseks. Kui tehnilised või muud piirangud on olemas, soovitatakse liikmesriikidel solidaarsusmehhanismi käivitamisel kindlaks määrata ja kokku leppida ühenduspunktides kohaldatavad mõlemale poolele vastuvõetavad lahendused.

Sõltuvalt iga liikmesriigi tehnilistest piirangutest võib juhtuda, et ülekandesüsteemihalduritel (või tasakaalustaval üksusel) on parimad võimalused võtta enda kanda tehniliste tahkude kooskõlastamine ja solidaarsuse osutamiseks vajalike käitamismeetmete võtmine, arvestades nende teadmisi gaasisüsteemidest ja nende olemasolevaid piiriülese koostöö kavasid (7). Neid olemasolevaid koostööstruktuure, kokkuleppeid ja kogemusi tuleks arvesse võtta, aga need võivad isegi olla solidaarsuse osutamise aluseks. Igal juhul tuleb selgelt kindlaks määrata üldine raamistik (kui see on juba olemas) või see kehtestada, sealhulgas tehnilised tingimused, et koostöö vajaduse korral oleks tagatud õiguskindlus.

Neid tehnilisi andmeid saab vajaduse korral kavades ajakohastada.

2.1.   Tehnilised lahendused ja kooskõlastamine (artikli 13 lõike 10 punkt c)

Tehnilised lahendused võib koostada ning kokkulepped teha asjaomase liikmesriigi taristu erinevate osade kohta. Nii saadakse selge ülevaade võimalikust abist ja tehnilistest piirangutest ning parem hinnang iga meetme (kui see on asjakohane) rakendamise kuludele. Kuna tekkivad hädaolukorrad võivad olla väga erinevad, on tähtis, et ülekandesüsteemihalduritel (või tasakaalustaval üksusel) oleks lai valik võimalusi ja vahendeid. Soovitusliku mittetäieliku tehniliste lahenduste loetelu võib esitada tehniliste kokkulepete osas, nii et kumbki osapool teaks, mida saab ette võtta kas enne hädaolukorra ilmnemist või hädaolukorras solidaarsuse osutamiseks. Solidaarsusmeetmete hüdrauliline modelleerimine võib olla sobiv sellisteks olukordadeks valmistumisel.

Vajalik on kooskõlastamine asjaomaste ülekandesüsteemihalduritega või turupiirkonna halduritega, jaotussüsteemihalduritega, riiklike hädaolukorra koordinaatoritega, pädevate asutustega ja üksustega, kes tegelevad gaasi tarnimisega solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele. See tähendab, et ühes liikmesriigis nõudluse vähendamisel ülejäävat gaasi saab teha kättesaadavaks otse ühendatud liikmesriigis, mis on esitanud solidaarsustaotluse. Ülekandesüsteemihaldurid, jaotussüsteemihaldurid, riiklikud hädaolukorra koordinaatorid ja muud üksused, kes on seotud gaasi tarnimisega solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele, peavad varakult alustama solidaarsussätete arutamist ja tegema koostööd solidaarsuskokkulepete rakendamisel.

Ülekandesüsteemihalduritel peaks olema õigus kasutada kasutamata ülekandevõimsust, vaatamata sellele, kas seda on jaotatud või mitte. Igal juhul tuleb ülekande eest maksta hüvitist vastavalt kokkulepitud põhimõtetele.

Kauplemiskohtadele ja -keskkondadele tuleb tagada juurdepääs võimalikult kaua, isegi hädaolukorras (määruse artikli 13 lõige 4), et ei oleks vaja käivitada solidaarsusmeedet. Seepärast peab olema pidev juurdepääs veeldatud maagaasi terminalidele, hoidlatele ja ülekandetaristule, sealhulgas kahesuunalisele taristule, et gaasivoogusid saaks tõhusalt üle piiri edastada (artikli 13 lõike 10 punkt c). Selliseid küsimusi tuleks selgesõnaliselt käsitleda tehnilistes kokkulepetes.

2.2.   Gaasikogused või nende määramise meetod (määruse artikli 13 lõike 10 punkt d)

Selleks et tagada läbipaistvus ja kasutada andmeid kokkulepete üle peetavatel läbirääkimisel, peaksid liikmesriigid oma naaberliikmesriikidele (st võimalikele solidaarsuse osutajatele) teatama, milline on teoreetine maksimaalne gaasikogus, mida nad võivad taotleda, ja ühendustoru ülekandevõimsus. Täpsed vajatavad ja tarnitavad gaasikogused selguvad alles siis, kui käivitatakse solidaarsusmeede. Selliste teoreetiliste maksimaalsete gaasikoguste arvutamisel tuleks arvesse võtta vähemalt järgmisi elemente:

—	solidaarsuse alusel kaitstavad tarbijad;

—	kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamad (kui see on asjakohane) ja vastavad gaasikogused ning

—	omamaine gaasitoodang gaasi tootvates liikmesriikides.

Sobiv lähtekoht sellisteks arvutusteks on standardsed tarnestsenaariumid, mida tuleks kohandada solidaarsuse alusel kaitstavatele tarbijatele.

Iga liikmesriik peab määrama kindlaks oma solidaarsuse alusel kaitstavad tarbijad, kasutades määruse artikli 2 punktis 6 esitatud määratlust, ja vastavate tarbijate aastase gaasitarbimise (keskmine tarbimine ja tipptarbimine).

Esmatähtsad gaasielektrijaamad ja nende tarbitavad gaasikogused aastas (määruse artikli 13 lõike 1 teine lõik) võivad mõjutada solidaarsusmeetme jaoks kättesaadavaid gaasikoguseid. Solidaarsust osutavas liikmesriigis võivad sellised gaasikogused piirata solidaarsustarneks potentsiaalselt kättesaadavat gaasikogust; mõnes gaasi saavas liikmesriigis seatakse esmatähtsad gaasielektrijaamad esikohale solidaarsuse alusel kaitstavate tarbijatega võrreldes, kuid nende tööks vajalikud gaasikogused ei mõjuta vajaminevaid gaasikoguseid.

Kokkulepetes tuleks esitada üksikasjalik loetelu sellistest elektrisüsteemi seisukohast esmatähtsatest gaasielektrijaamadest (määruse artikli 11 lõige 7), mille jaoks tuleks maagaasi tarnida ka solidaarsusmeetme kasutamise ajal. Selline loetelu tuleks koostada gaasi ülekandesüsteemihaldurite ja elektri põhivõrguettevõtjate tehtud taotluste ja hindamise põhjal. Elektrijaamade loetelu tuleks nõuetekohaselt põhjendada ning tõendada, et kõnealuste jaamade lühiajaline sulgemine võiks ohustada elektrisüsteemi töökindlust. Lisaks võiksid liikmesriigid arutada, kui tihti tuleks seda loetelu kontrollida ja ajakohastada.

Sõltuvalt konkreetsest kriisiolukorrast võetakse solidaarsuse taotlemisel arvesse ainult kokkulepetes esmatähtsaks kuulutatud elektrijaamades vajatavaid gaasikoguseid. See võib puudutada näiteks teatava piirkonna elektrijaamasid. Olukorda käsitlevat teavet tuleks vahetada liikmesriikide asjaomaste üksuste (ülekandesüsteemihaldur, pädev asutus) vahelise teabevahetuse raames nii enne solidaarsuse osutamist kui ka selle ajal.

Gaasi tootvad liikmesriigid peavad teatama, kui suur on nende aastatoodang.

Eespool nimetatud kogused võib kindlaks teha iga gaasiaasta alguses või muu sagedusega, lähtudes viimastest olemasolevatest andmetest, kava ajakohastamisest või juhtumipõhiselt.

2.3.   Võrkude ohutu käitamine (määruse artikli 13 lõige 7)

Kokkulepetes võib kirjeldada selliste üksikute gaasivõrkude tehnilisi võimalusi ja piiranguid, mida tuleb järgida, et gaasisüsteem oleks ohutu ja töökindel. Selline teave on tähtis nii gaasi tarnivale kui ka gaasi saavale liikmesriigile. Tuleb kirjeldada vähemalt järgmisi elemente:

—

milline on võrkudevahelise ühenduse suurim eksportvõimsus ja mis tingimustel tarnib ülekandesüsteemihaldur gaasi kuni suurima eksportvõimsusega. Muud tingimused, nt süsteemi rõhk, mahuvaru, gaasi kättesaadavus teatavates sisendpunktides, gaasi hoiustamine ja asjaomane väljastusvõimsus. Ideaaljuhul tuleks need andmed esitada üksikute ühenduspunktide kohta;

—	maksimaalne omamaine toodang ja piirangud, kui see on asjakohane. Omamaise toodangu olemasolul võidakse seda teatavatel ajavahemikel suurendada. Võidakse kirjeldada asjaomaseid võimalusi ja piiranguid;

—	kui see on asjakohane, siis kolmanda riigi kaudu saadav võimsus ja sellise kokkuleppe tehnilised andmed (määruse artikli 13 lõige 2).

3.   Rahalised kokkulepped

Rahaliste kokkulepetega tuleks tagada, et solidaarsusmehhanismi alusel tarnitud gaasi eest makstakse nõuetekohast hinda. Kokkulepete puhul tuleks kirjeldada kulude arvutamist, solidaarsuse osutamise eest hüvitamist (sealhulgas hüvitis tarbimise piiramise eest) ning maksete tegemise korda, nagu see on kindlaks määratud ja kehtestatud asjaomaste üksuste vahel.

Tarbimise piiramise hüvitamise mehhanism peaks sisaldada stiimuleid, mis lähtuvad turu loogikast, nagu nt enampakkumised ja reageerimine nõudlusele (määruse artikli 13 lõige 4). See võib hõlmata viiteid riigi hädaolukorra mehhanismidele, mis aitavad kaudselt solidaarsust osutada, tagades solidaarsust pakkuva liikmesriigi turu toimimise võimalikult kaua. Rahalised kokkulepped ei tohiks tekitada kahjustavaid stiimuleid, nagu gaasi kinnipidamine või gaasi hinnaga spekuleerimine, tekitades hädaolukorra hilisemas etapis hinnatõusu, mis võiks käivitada solidaarsuse vajaduse. Solidaarsuse eest makstava hüvitisega tuleks katta tegelikult tehtud kulutused; see ei saa olla gaasi tarniva üksuse kasuallikas. Solidaarsust vastuvõttev liikmesriik peaks gaasi tarninud liikmesriigile maksma saadud gaasi eest viivitamata õiglast hinda. Tarniv liikmesriik määrab kindlaks, kuidas neid vahendeid kasutatakse ja kuidas need sobivad kokku kehtiva tasakaalustamise neutraalsuse korraga.

Hädaolukorras tarbimise piiramise eest makstav hüvitis, olgu tegemist tarbijatega, kelle tarbimist piiratakse piiriülese solidaarsuse või riigisisese hädaolukorra tõttu, peab olema sama, nagu on ette nähtud riigisisese õigusega.

Eespool toodut arvestades võivad liikmesriigid kasutada olemasolevat riigisisest (tarbimise piiramise eest makstava hüvitise) mehhanismi puhtalt riigisisese hädaolukorra puhul (st kui puudub solidaarsustaotlus). See jätab liikmesriigile võimaluse valida, kas maksta hüvitist tööstusharule, kelle tarbimist piiratakse. Kui aga riigi hädaolukord nõuab piiriülese solidaarsuse taotlemist, on olemas ka selline võimalus, et solidaarsust taotlenud riigilt saadud hüvitis jaotatakse kõigi nende tarbijarühmade vahel, kelle tarbimist on piiratud, sõltumata sellest, kas tarbimise piiramine toimus enne või pärast solidaarsusmeetme käivitamist. Selle poliitikavaliku puhul järgitaks skeemi, mille töötab välja solidaarsust osutav liikmesriik, kuid see peaks eelistatavalt põhinema nn saamata energia hinnal. Teise võimalusena võivad liikmesriigid otsustada maksta solidaarsuse osutamise eest saadud hüvitised keskselt hallatavasse solidaarsusfondi. Sel juhul jäävad liikmesriigi riigisisesed tarbimise piiramise hüvitise maksmise mehhanismid riigi otsustada ning liikmesriikide erinevad käsitlused selles küsimuses ei põhjusta tarbijarühmade erinevat kohtlemist riigi piires juhul, kui osutatakse piiriülest solidaarsust, mille puhul hüvitamine on kohustuslik.

Solidaarsuse eest makstav hüvitis koosneb peamiselt gaasihinnast ja lisakuludest, mis abistaval liikmesriigil tekivad selletõttu, et tuleb tagada gaasi liikumine üle piiri, ning need põhinevad tegelikel kuludel, mille hüvitamine on abistava riigi õigusraamistikuga ette nähtud.

Võidakse kokku leppida ja lubada kasutada eri viise gaasihinna määramiseks, sõltuvalt turu arengust liikmesriigis, kättesaadavatest meetmetest ja hädaolukorra arengust. Seejuures on aga oluline, et kokkulepetes oleks selgelt esitatud kokkulepitud lähenemisviis ja kokkulepete kohaldamise tingimused ning et kasutatavad elemendid (nt lisatasu, kui on otsustatud valida viimase tehingu hind pluss lisatasu) oleksid selgelt määratletud.

3.1.   Gaasihind

Rahalised kokkulepped peavad sisaldama viidet tarnitava gaasi hinnale ja/või hinna määramise meetodile, võttes arvesse mõju turutehingutele (määruse artikli 13 lõike 10 punkt b). Viimast tingimust võib mõista nii, et hind ega meetod ei tohi moonutada turgu ega tekitada kahjustavaid stiimuleid. Solidaarsuse eest makstava hüvitise aluseks oleva gaasihinna määrab solidaarsust pakkuv liikmesriik (kas turu alusel või muul viisil).

a)   Turuhind

Juhtpõhimõtteks on see, et gaasihind ei tohi olla madalam kui turuhind, kuna see tekitaks kahjustavaid stiimuleid. Kui hind jääb vabaks ning see saab järgida gaasi nõudluse ja pakkumise dünaamikat, võib hind anda signaale isegi hädaolukorras. Väljakujunenud turgudel järgiksid gaasi maksimumvood hinnasignaale ja liiguksid võrkudevahelistes ühendustes hädaolukorras olevatesse liikmesriikidesse. Sellistes tingimustes ei eeldata solidaarsusmeetme käivitamist.

Vähem arenenud turgudel, kus hinnad ei tarvitse järgida hädaolukorra kujunemist, võib osutuda vajalikuks kasutada erinevaid meetmeid gaasi hinna määramiseks, kuid need võiksid siiski olla turupõhised. Kõrgeim võrdlushind solidaarsusmeetme gaasi eest peaks vastama ELi gaasibörsi või virtuaalse kauplemiskeskkonna viimase tehingu hinnale, mille usaldusväärsust peaks kontrollima eeskirjade kohaselt. Ka võivad liikmesriigid kokku leppida, et gaasihind seotakse teatava kauplemiskohaga.

Liikmesriikides, kus on olemas strateegiline varu, otsustab liikmesriik või riigi pädev asutus, millisel ajahetkel, kui hädaolukord seda nõuab, võetakse kasutusele gaas strateegilisest varust. Nn turuhind sel hetkel või vahetult enne seda, kui varu lubatakse kasutusele võtta, oleks hind, mida peaks maksma solidaarsust vastuvõttev liikmesriik (8).

b)   Halduslik hinnakujundus ja tarbimise piiramine

Kui turuhinda ei ole, võib kasutada teisi viise gaasi hinna määramiseks, näiteks viimast teadaolevat turuhinda või keskmist turuhinda lähimal juurdepääsetaval börsil, lähimas virtuaalses kauplemiskeskkonnas või kokkulepitud kauplemiskohas. Keskmise määramiseks võiks valida mõistliku ajavahemiku enne tarnimist (nt 5–7 päeva) ja samasuguse ajavahemiku pärast tarnimist ja see võib sisaldada lisatasu. Teise võimalusena võib võrdlushinnana kasutada viimase teadaoleva gaasitehingu või meetme hinda kas lisatasuga või ilma. Lisatasu kasutamist võib kaaluda, et katta vahe – kui selline vahe on olemas – viimase teadaoleva hinna ja tarbimise piiramise korral tarbijate saamata energia hinna vahel (9). Samuti võib hinna määrata sellise muu kütuse hinna järgi, mille peab kasutusele võtma solidaarsust osutav liikmesriik, et vabastada vajalikus koguses maagaasi.

Saamata energia hinna arvutust võib kasutada selleks, et arvutada selle gaasi hinda, mille võrra on tarbimist piiratud, kuna asjaomased tööstustarbijad eeldatavasti teavad seda väärtust. Nimetatud väärtus kajastab seda, millest asjaomane tarbijarühm on pidanud loobuma tarbimise piiramise tõttu. Sellise lähenemisviisi korral peaks see olema riigi pädeval või reguleerival asutusel teada või tuleks talle sellest eelnevalt teatada. Tavaliselt on see ka kirjas riigi hädaolukorra lahendamise kavas tarbimise piiramise korralduses. Lisaks võimaldab see lähenemisviis hõlpsasti eri liikmesriikide pakkumusi võrrelda (vt määruse artikli 13 lõige 4).

Ka võib vaadata riigi pädeva või reguleeriva asutuse hinnakujunduse meetodit või kasutada mingit lähendit, nagu ostuoptsioonide hinda.

c)   Valmisolek maksmiseks

Mõistlik oleks kindlaks määrata maksimumsumma, mida iga liikmesriik on valmis maksma solidaarsuse alusel pakutava gaasi eest. Maksimaalne hind on tõenäoliselt asjaomase liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstavate tarbijate saamata energia hind. Kui gaasihind selle ületab, ei ole liikmesriik enam huvitatud gaasi solidaarsusmeetme alusel hankima. Seda teavet aga ei pea tingimata kajastama kokkulepetes või hädaolukorra lahendamise kavades.

3.2.   Muud kululiigid

Rahalised kokkulepped peaksid hõlmama ka muid kulukategooriaid, sealhulgas asjakohaseid ja mõistlikke kulusid seoses eelnevalt kehtestatud meetmetega (määruse artikli 13 lõike 8 punkt b), mis tuleb hüvitada õiglaselt ja viivitamata (artikli 13 lõike 10 punkt e). Lisakulud tuleks hoida minimaalsetena ja tuleks vältida kahekordset arvesse võtmist, sest paljud lisakulude elemendid võivad juba kajastuda gaasihinnas. Võib eeldada, et gaasihind sisaldab juba enamikku lisakulusid, välja arvatud edastamiskulud.

a)   Edastamiskulud ja sellega seotud kulud

Hüvitis peaks katma edastamiskulusid ja muid sellega seotud kulusid, nt veeldatud maagaasi transportimise kulu, taasgaasistamistasu jmt. Liikmesriigid võivad kokku leppida, et vajaduse korral tellitakse solidaarsuse osutamiseks vajalik ülekandevõimsus, nii et edastamisega seotud kulud hüvitatakse ülekandesüsteemihaldurite tavapärase korra alusel.

b)   Strateegiliste varude vabastamise kulud või strateegiliste varude hoidmise kohustus

Strateegiliste varude olemasolu korral võib lisada gaasikoguse maksumusele selliste varude vabastamise kulud, kui need on eelnevalt kindlaks määratud ja kui neid ei ole arvestatud gaasihinnas.

Kui on teada turuhind strateegilistest varudest täiendava gaasikoguse vabastamise hetke seisuga, peaks turuhind põhimõtteliselt juba kajastama sellisest meetmest tulenevat lisakulu, sealhulgas selle eelneva kindlakstegemise maksumust. Vastasel korral ei oleks sel hetkel sellist meedet võetud, kuna leiduks odavamaid meetmeid.

Selliste turuväliste varustuskindluse tagamise meetmete kulusid hüvitatakse tavaliselt ühiselt ja need kajastuvad lõppkasutaja arvel. Lisakuludele, mida hüvitab vastuvõttev liikmesriik, võib lisada kokkuleppelise täiendava osa, mis on võrdeline solidaarsuse alusel vabastatud kogusega.

Hoiustamise kohustus tähendab seda, et teatavat gaasikogust tuleb hoida alles talvehooaja alguseks; pärast seda kasutatakse hoiustatud gaasi vastavalt nõudlusele ja hindadele. Seepärast ei tuleks vabastamisel lisada hinnale muid kulusid peale gaasihinna ja edastamiskulu. Igal juhul tuleb arvesse võtta seda, kuidas liikmesriik haldab oma varusid ja millised on hoiustamise kohustused.

c)   Suurendatud tarnenormi vähendamise kulu

Suurendatud tarnenormi vähendamine tavapärasele tasemele on määruse järgne kohustus juhuks, mil naaberliikmesriigis algab hädaolukord ja piiriülene mõju on tõenäoline. Suurendatud tarnenormi vähendamise ja solidaarsuse taotluse vahel seost ei ole, seega ei saa selliste meetmete kulusid katta hüvitisega.

d)   Kahju, mida kannatab piiratud tarbimisega tööstusharu (hüvitis tarbimise piiramise eest)

Muude kuludega võib katta ka kulusid, mis on seotud kohustusega maksta hüvitist abistavale liikmesriigile, sealhulgas tööstusharule, kes kannab kahju seetõttu, et tema tarbimist on piiratud. Selliseid kulusid võib lisada hüvitisele, kui riigisisene õigusraamistik näeb ette kohustuse maksta lisaks gaasihinnale hüvitist tööstusharule, kes kannab kahju seetõttu, et tema tarbimist on piiratud. Asjakohane arvutusmeetod tuleb lisada kokkulepetele. Võidakse teha kokkulepe, et tegelikult kantud kahju hüvitavad need üksused, kes kasutavad solidaarsusmeetmega saadud gaasi solidaarsust vastuvõtvas liikmesriigis.

Kuid piiratud tarbimisega tööstusharu kahju saab hüvitada üksnes sel juhul, kui kahjutasu ei ole arvestatud gaasihinnas, mida maksab solidaarsust taotlev liikmesriik; solidaarsust taotlenud liikmesriik ei peaks maksma ühe ja sama kulu eest hüvitist kahekordselt.

e)   Kohtumenetluse kulud solidaarsust pakkuvas liikmesriigis

Muud kulud võivad olla seotud ka hüvitistega, mis tulenevad sellistest kohtumenetlustest, vahekohtumenetlustest või sarnastest menetlustest ja vaidluste lahendamisest, mis hõlmavad solidaarsust pakkuvat liikmesriiki sellise solidaarsuse pakkumisega seotud üksuste kaudu (määruse artikli 13 lõike 8 punkt c). Kuid sellist hüvitist makstakse ainult sel juhul, kui esitatakse tõend tekkinud kulude kohta.

Kui tekib solidaarsust osutavat liikmesriiki ja üksust hõlmav kohtuvaidlus selle üle, kas hüvitis, mida maksab solidaarsust vastuvõttev liikmesriik, on ikka piisav, peaksid olemas olema meetmed, mis kaitsevad solidaarsust vastuvõtvat liikmesriiki solidaarsust osutava liikmesriigi ja üksuse vahelise kokkumängu eest. Võib esineda olukordi, kus asjaomane üksus ja üksuse asukoha liikmesriik lähevad üksteise vastu kohtusse seoses kõrgema gaasihinnaga või seoses suurema hüvitisega üksusele ning teevad kokkuleppe solidaarsust taotlenud liikmesriigi kahjuks, kuigi viimane ei osalegi kohtumenetluses. Sellist olukorda tuleks vältida.

Eespool nimetatud olukord erineb olukorrast, kus solidaarsust osutava liikmesriigi äriühing algatab kohtumenetluse solidaarsust vastuvõtva liikmesriigi üksuse vastu kas gaasihinna üle või tarbimise piiramise korral makstava hüvitise üle. Sellisel juhul kannab asjaomased kulud see äriühing või üksus, kes vaidluse kaotab.

3.3.   Õiglase hüvitise arvutamise näide (artikli 13 lõike 10 punkt f)

Järgmiseid meetodeid võib kasutada õiglase hüvitise arvutamiseks.

—	Kõikide eespool kirjeldatud elementide summa.

—	Raha ajaväärtus: makse tuleks teha viivitamata. Liikmesriigid võivad aga kokku leppida, millist viivisemäära kohaldada hüvitise suhtes, kui solidaarsuse kasutamisest on möödunud mõistlik aeg ning täpne hüvitise summa on arvutatud ja kokku lepitud.

—	Kokkulepe erinevaid vääringuid kasutavate liikmesriikide vahel selle kohta, millises vääringus hüvitis arvutatakse, sealhulgas asjakohane vahetuskurss.

3.4.   Kõiki asjakohaseid ja mõistlikke kulusid sisaldava hüvitise arvutamine ning ettevõtja, kellel on hüvitise maksmise kohustus (artikli 13 lõige 3)

Tõenäoliselt saab täpse arvutuse selle kohta, milline hüvitis tuleb maksta solidaarsust osutavale liikmesriigile ja kõnealuse liikmesriigi üksustele, teha alles mõne aja möödudes pärast solidaarsusmehhanismi raames toimunud gaasitarnet. Liikmesriigid võivad teha kahepoolseid kokkuleppeid selle kohta, kuidas tuleb arvutada gaasihinda ja lisakulusid ning milline on mõistlik tasumise tähtpäev.

Teave tegelikult tarnitud gaasikoguste kohta ja muu asjakohane teave hüvitise arvutamise kohta tuleb saata asjaomasele kontaktisikule asjaomases liikmesriigis, kes on seotud solidaarsusmeetmega, nii et mõlemad saaksid teha lõpliku hüvitise arvutuse. Sõltuvalt võetavast meetmest võib teavet saada ülekandesüsteemihaldurilt, jaotussüsteemihaldurilt, hoiustamishaldurilt, tarnijalt või turupiirkonna haldurilt. Hüvitise arvutamise võib suunata teisele üksusele, mis on selleks eelnevalt kindlaks määratud.

3.5.   Maksmise kord (määruse artikli 13 lõike 8 viimane lõik)

Juhtpõhimõtteks on see, et tuleb järgida liikmesriigi olemasolevaid riigisiseste maksete ja hüvitiste menetlusi või tasakaalustamise-tüüpi toiminguid ning asjaomaseid rolle ja kohustusi ning neid alati võimaluse korral kohaldada liikmesriikidevahelise solidaarsuse eest tehtavate hüvitiste maksmise suhtes. Liikmesriikidevahelistes kokkulepetes tuleks pöörata tähelepanu sellele, kuidas ühendada olemasolevaid riiklikke raamistikke või luua sidemed nende vahele. Solidaarsuse laadist tulenevalt võib osutuda vajalikuks anda liikmesriigile või tema pädevale asutusele lõpliku finantsvastutuse kandja roll.

3.6.   Ülesanded ja kohustused: kes kellele maksab või kes korraldab maksmise

Kui abistavas riigis on võimalikud vabatahtlikud nõudluse-poole meetmed, tuleb säilitada juurdepääs asjaomasele keskkonnale ja ülekandevõimsusele. Teisel pool piiri asuval ostjal peaks olema võimalik üle piiri maksta samal viisil, nagu teeb makseid kohalik gaasiostja – kas otse gaasiettevõttele või, kui gaasi tarnib tasakaalustav ettevõtja, tasakaalustamiskeskkonna kaudu, selliste makseviisidega, nagu on ette nähtud asjaomase keskkonna puhul (10).

Kui rakendatakse tarbimise piiramist, võidakse kasutada või kohaldada olemasolevaid õigusraamistikke, maksemenetlusi või asutust, kes vastutab maksete haldamise eest liikmesriigis, kes osutab solidaarsust, või neid võidakse kohandada vastavalt sellele, nagu see on vajalik hüvitismaksete tegemiseks naaberriigist.

Lõplikud solidaarsuse kasusaajad on kodutarbijad. Neile toimetab gaasi kohale tarnija, kasutades üle piiri liikuvaid vooge, mida haldab ülekandesüsteemihaldur ja mida seejärel tarnivad jaotussüsteemihaldurid. Tarbimise piiramise korral peab piiratud tarbimisega kaitseta tarbijale tarneid tegev tarnija olema kindel, et maksed jätkuvad, võttes arvesse solidaarsuse alusel eraldatud koguseid. Makseid tuleks teha vastavalt asjaomase liikmesriigi hüvitussüsteemile. Asjaomaseid rolle ja kohustusi võib jaotada, nagu seda on kirjeldatud punktis 1.4.

3.7.   Makseprotsessi sammud ja kirjeldus

Vastavalt olemasolevatele raamistikele ja sellele, kuidas on liikmesriigid kokku leppinud raamistikevaheliste sidemete osas, tuleb kokkulepitud protsessid lisada kokkulepetesse.

Eeldades, et pärast solidaarsusgaasi tarnimist teevad liikmesriigid omavahel koostööd rahalistes küsimustes, aga eelkõige järelevalves, kontrollimises ja kaebuste edastamises, arvutab solidaarsust osutanud liikmesriigi asjaomane üksus välja hüvitise suuruse, tuginedes tarnitud gaasikogusele, kokkulepitud hinnaelementidele ning kasutades kokkulepitud arvutusviisi ning esitab oma maksenõude solidaarsust taotlenud liikmesriigi asjaomasele üksusele. Solidaarsusgaasi vastu võtnud liikmesriik kinnitab saadud solidaarsusgaasi koguse, kontrollib arvutuse üle ning maksab selle nõutud tähtajaks, kui tal ei ole vastuväiteid. Liikmesriikide rahalised protsessid, nagu näiteks hüvitise jaotamine või solidaarsuse eest hüvitise nõudmine, toimuvad vastavalt riigisisestele eeskirjadele (nt võidakse otse kohaldada pakkuva üksuse või piiratud tarbimisega üksuse suhtes või nad kannavad neid kulusid koos).

Tuleb kokku leppida hüvitise arvutamise tähtajad, kuidas toimub asjaomane kontrollimine ja makse tegemine. Sama kehtib kohaldatava õiguse ja vahekohtumenetluse võimaluste kohta, kui solidaarsusmehhanismi kasutamisel tekib vaidlus.

III.   JÄRELDUS

Tänu gaasivarustuskindluse määrusele on esimest korda ELi energiapoliitikas saanud liikmesriikide solidaarsuse poliitiline tahe tegelikkuseks. Lisaks sellele ülendab see määrus riikliku tasandi solidaarsuse kogu Euroopa Liitu haaravaks solidaarsuseks kõige haavatavamate kaitseks. Sellega sätestatakse kaugele ulatuvad õigused ja kohustused, millega tagatakse kodumajapidamistele ja esmaste sotsiaalteenuste osutajatele katkematu gaasivarustuse kindlus. Käesolevas dokumendis toodud juhised annavad palju võimalusi solidaarsusmehhanismi tööle rakendamiseks, kuid need jätavad liikmesriikidele vabaduse valida endale kõige sobivamaid lahendusi.

---

(1)  vt määruse artikli 2 punkt 6 ja artikkel 13.

(2)  Seetõttu tuleb hädaolukorra lahendamise kava meetmetega tagada, et solidaarsuse alusel kaitset taotleva liikmesriigi gaasi ülekandesüsteem oleks tehniliselt võimeline edastama sisenevat gaasivoogu (seega peab olema vajalikul määral mahuvaru), kui solidaarsusmeede on algatatud hädaolukorra hilisemas järgus.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005 (ELT L 211, 14.8.2009, lk 36).

(4)  Malta, Küpros ja Soome.

(5)  Eesti, Leedu ja Läti.

(6)  Poola-Leedu, Soome-Eesti, Soome-Rootsi, Malta-Itaalia, Küpros-Kreeka, Ungari-Sloveenia. Poola-Tšehhi Vabariik, Poola-Slovakkia, Prantsusmaa-Itaalia.

(7)  Ülekandesüsteemihaldurid juba teevad koostööd seoses juurdepääsuga paindlikule gaasivarustusele naaberliikmesriikides. Mõnel neist on lähimate ülekandesüsteemihalduritega koostatud käitamise tasakaalustamise kokkulepped. Sellised kokkulepped võimaldavad teha koostööd ja täita jääktasakaalustamise nõudeid ning samal ajal juhtida lühiajalisi tarnehäireid ja paremini korraldada sisend- ja väljundvoogude järelevalvet.

(8)  Näiteks Itaalia strateegilise varu gaasi hind on 63 eurot/MWh; Ungari strateegilise varu hind on seotud TTFi hinnaga mõni päev enne kasutuseks vabastamist, millele lisandub lisatasu.

(9)  Võib esineda juhtumeid, mille korral lisatasu katab vabastatud gaasi kindlustusväärtuse, mis võib sõltuvalt tööstusharust olla 0,5 kuni 1 euro/MWh.

(10)  Näiteks NetConnect Germany puhul makstakse lühiajalise tasakaalustamistootena ostetud gaasi eest spetsiaalselt selleks loodud kontole, mida haldab turupiirkonna haldur.