1.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse kõikide vedude suhtes, mille lähte- või sihtkoht asub liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud veod liikmesriikide ja kolmandate riikide ning liikmesriikide ja assotsieerunud riikide vahel.

2.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse üksnes teekonna nende etappide suhtes, mis toimuvad ühenduse piires.

3.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse raudtee-, maantee- ja siseveetranspordi suhtes ka siis, kui kaupu mõnel teekonna etapil veetakse teisi veoliike kasutades.

1.   Ühendusesisese veo korral on keelatud diskrimineerimine, mis seisneb ühtede ja samade kaupade vedamisel ühtedel ja samadel ühendusteedel vedaja poolt erinevate veohindade ja erinevate veotingimuste kehtestamises olenevalt kõnealuste kaupade päritolu- või sihtriigist.

Kõnealune keeld ei mõjuta eraõiguslike lepingute kehtivust.

2.   Samuti on keelatud tariifide kehtestamine või veohindade ja veotingimuste mis tahes kujul kindlaksmääramine, mille kohaldamine tähendaks diskrimineerimist lõike 1 tähenduses.

3.   Käesolevas artiklis sätestatud keelud jõustuvad 1. juulil 1961.

1.   Valitsused teavitavad enne 1. juulit 1961 komisjoni kõigist oma riigis kehtivatest tariifidest või ametlikest või muudest veohindade ja veotingimuste kokkulepetest, mille tõttu on veohinnad ja veotingimused ühtede ja samade kaupade ühendusesisesel vedamisel ühtedel ja samadel ühendusteedel olenevalt kõnealuste kaupade päritolu- või sihtriigist erinevad. Samuti teavitatakse komisjoni viivitamata kõikidest hiljem kehtestatavatest seda laadi meetmetest.

2.   Veoettevõtjad esitavad enne 1. jaanuari 1961 oma valitsustele eelmises lõikes osutatud kogu asjakohase teabe tariifide ning veohindade ja veotingimustega seotud ametlike või muude kokkulepete kohta ja teavitavad neid viivitamata kõikidest hiljem kehtestatavatest seda laadi meetmetest.

3.   Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse kaubavedude suhtes, mille lähte- või sihtkoht asub liikmesriigi territooriumil.

1.   Iga kaubasaadetisega ühenduse piires peab kaasnema veodokument, milles on järgmised andmed:

2.   Veodokumendid koostatakse kahes eksemplaris ning nummerdatakse. Üks eksemplar lisatakse kaubasaadetisele, teist eksemplari säilitab vedaja nummerdatuna oma arhiivis kaks aastat, arvestades veo kuupäevast. Viimati nimetatud eksemplarist on näha täielikud ja lõplikud veotasud nende maksmise viisist olenemata, kõik muud tasud ja mahahindlused või muud veohindu ja veotingimusi mõjutavad tegurid.

3.   Vedajatelt ei nõuta uute dokumentide kasutuselevõtmist, kui olemasolevad dokumendid sisaldavad kõiki lõikes 1 märgitud andmeid, mis koos vedaja registreerimis- ja raamatupidamissüsteemiga võimaldavad teha veohinnad ja veotingimused täielikult kindlaks, et kaotada asutamislepingu artikli 79 lõikes 1 osutatud diskrimineerimise vormid või neid ära hoida.

4.   Vedaja vastutab veodokumentide nõuetekohase koostamise eest.

1.   Artikli 6 sätted jõustuvad 1. juulil 1961.

2.   Komisjon võib siiski enne kõnealust kuupäeva ja pärast nõukoguga konsulteerimist välja anda määruse, millega teatavate hiljem kindlaksmääratavate veoliikide suhtes lükatakse jõustumine edasi hiljemalt 1. jaanuarini 1964.

1.   Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 5 kohaldamist, esitavad valitsused ja ettevõtjad komisjoni nõudmisel kogu vajaliku lisateabe tariifide või veohindu ja veotingimusi käsitlevate ametlike või muude kokkulepete kohta.

2.   Komisjon võib määrata vähemalt ühe kuu pikkuse tähtaja sellise teabe edastamiseks.

3.   Kui komisjon pöördub ettevõtja poole teabenõudega, siis teatab komisjon sellest viivitamata ettevõtja asukohaliikmesriigi valitsusele, edastades kõnealusele valitsusele teabenõude koopia.

4.   Teabe esitamisest võib keelduda, kui see sisaldab fakte, mille avalikustamist peab liikmesriik oma oluliste julgeolekuhuvidega vastuolus olevaks.

1.   Vedaja, kes kehtestab ühtede ja samade kaupade veol ühtedel ja samadel ühendusteedel kaupadele erinevad veohinnad või erinevad veotingimused olenevalt nende päritolu- või sihtriigist, peab komisjoni nõudmisel tõestama, et selline tegevus ei ole käesoleva määruse sätete rikkumine.

2.   Erinevate veohindade või veotingimuste kehtestamine ei ole käesoleva määruse sätete rikkumine, kui see tuleneb ainuüksi vedajatevahelisest konkurentsist või tekib kõnealustel ühendusteedel veole iseloomulike tehniliste või majanduslike tingimuste tõttu.

1.   Ekspediitorid ja teised kaupade veoga seotud esindajad esitavad oma valitsuse või komisjoni nõudmisel kogu teabe osutatud teenuste ning kohaldatud hindade ja tingimuste kohta.

2.   Kõnealune nõue kehtib ka ettevõtjate kohta, kes osutavad otseseid veo lisateenuseid, kui neile ja vedajatele makstav tasu sisaldub üldhinnas.

3.   Artikli 11 lõigete 2, 3 ja 4 sätteid kohaldatakse ka kõikide käesoleva artikli alusel esitatavate teabenõuete suhtes.

1.   Liikmesriigid vastutavad käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 ning artiklite 6 ja 11 alusel vedajatele pandud kohustuste ning artikli 13 alusel teabe esitamise kohustuse täitmise kontrollimise eest.

Nad võtavad selleks vajalikud meetmed enne 1. juulit 1961, olles eelnevalt konsulteerinud komisjoniga.

2.   Niivõrd, kuivõrd seda on vaja käesoleva määruse rakendamiseks, võib komisjon saata oma ametnikke või eksperte kontrollkäikudele, et kontrollida ja jälgida käesoleva määruse artiklite 5, 6, 11 ja 13 alusel ettevõtjatele pandud kohustuste täitmist.

Selleks on komisjoni volitatud esindajatel järgmised õigused ja volitused:

Komisjoni volitatud esindajad kasutavad kõnealuseid õigusi loa esitamisel, mille kohaselt neil on volitused vajalikuks inspekteerimiseks vastavalt käesolevale artiklile. Neil peab olema kaasas kirjalik volitus, kus on märgitud inspekteeritava ettevõtja nimi ning inspekteerimise eesmärk. Kirjaliku volituse üksikasjadest ja inspekteerimise eest vastutavatest isikutest tuleb asjaomasele liikmesriigile nõuetekohasel viisil ette teatada.

Liikmesriigi ametnikud võivad asjaomase liikmesriigi või komisjoni nõudmisel komisjoni volitatud esindajaid nende kohustuste täitmisel abistada.

Kui ettevõtja keeldub käesolevas määruses ettenähtud inspekteerimisest, osutab kõnealune liikmesriik komisjoni volitatud esindajatele nõuetekohaseks inspekteerimiseks vajalikku toetust ja abi. Liikmesriigid võtavad selleks vajalikud meetmed enne 1. juulit 1961, olles eelnevalt konsulteerinud komisjoniga.

3.   Kõik käesolevas artiklis ettenähtud inspekteerimises osalevad isikud peavad vastavalt asutamislepingu artiklile 214 järgima ametisaladuse hoidmise kohustust.

1.   Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 79 lõike 4 kohaldamist, tagavad komisjon ja liikmesriigid kõikide artiklite 5, 11, 13 ja 14 alusel neile teatavaks saanud faktide konfidentsiaalsuse.

2.   Kui nõukogu ei otsusta ühehäälselt teisiti, võib sel viisil saadud teavet kasutada üksnes käesoleva määruse rakendamiseks.

1.   Kui ettevõtja ei esita komisjoni poolt artiklite 11 ja 13 alusel nõutavat teavet ettenähtud aja jooksul või esitab teadlikult valeteavet, võib komisjon vastavalt asutamislepingu artikli 79 lõike 3 teisele lõigule vastu võtta otsuse määrata asjaomasele ettevõtjale trahv suurusega kuni 500 arvestusühikut ning anda nõutava teabe esitamiseks uue tähtaja. Kui kõnealune ettevõtja ei esita teavet uueks tähtajaks, siis võib otsust korrata.

2.   Selliseid trahve võib määrata siiski üksnes juhul, kui teabenõue esitati otsuse vormis, kus on selgesõnaliselt viidatud käesolevas artiklis ettenähtud trahvidele.

1.   Kui komisjon on kindlaks teinud diskrimineerimise asutamislepingu artikli 79 lõike 1 tähenduses, võib ta vastavalt igale diskrimineerimisjuhule määrata artikli 79 lõike 4 alusel tehtud otsusega vastutavale vedajale trahvi, mis ületab saadud või nõutut veotasu kuni kakskümmend korda.

2.   Kui diskrimineerimine artikli 79 lõike 1 tähenduses jätkub, vaatamata komisjoni otsusele, mis nõuab sellise diskrimineerimise lõpetamist, võib komisjon asutamislepingu artikli 79 lõike 4 alusel määrata vastutavale vedajale iga diskrimineerimisjuhuga seoses kuni 10 000 arvestusühiku suuruse trahvi.

3.   Enne trahvi määramist artikli 17 alusel konsulteerib komisjon kõigi asjaomaste liikmesriikidega, kellele esitatakse koopiad kõikidest dokumentidest ja kogu tõendusmaterjalist, mis komisjon on saanud asutamislepingu artikli 79 lõike 4 alusel tehtud uurimise käigus. Iga konsulteeritav liikmesriik võib arvamuse saamiseks pöörduda sõltumatu riigiasutuse poole ning peab vastuse andma kahe kuu jooksul.

1.   Enne käesoleva määruse artikli 18 alusel otsuse tegemist ja trahvi määramist kuulab komisjon ära asjaomase isiku või tema volitatud esindaja selgitused; komisjon võib määrata selliseid selgitusi ära kuulama ühe oma ametnikest.

2.   Vastavalt asutamislepingu artiklile 172 on Euroopa Kohtul täielik pädevus artiklite 17 ja 18 alusel määratud trahvi suhtes. Komisjon ei tohi trahvi sisse nõuda enne edasikaebamiseks ettenähtud tähtaja möödumist.