Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tervishoiutöötajate ja hoolduse strateegia Euroopa tuleviku jaoks“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/06)

Raportöör:	Danko RELIĆ
Raportöör:	Zoe TZOTZE-LANARA

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	194/4/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kindlalt põhimõtet, et tugevad ja vastupidavad tervishoiusüsteemid on võimalikud üksnes haritud, kvalifitseeritud ja motiveeritud tervishoiutöötajate olemasolul, kes neid süsteeme edasi arendavad. See on eduka tervishoiupoliitika elluviimise seisukohast keskse tähtsusega ning hädavajalik kõigile suunatud inimkeskse tervisekindlustuse ja põhimõtte „õigus tervisele“ tagamiseks, nagu soovitati Euroopa tuleviku konverentsil, tagades kõigile eurooplastele võrdse ja kestliku juurdepääsu taskukohasele, ennetavale ja kvaliteetsele tervishoiule ning aktiivravile.

1.2.

Komitee peab kiiduväärseks ELi tasandi meetmete algatust, et tugevdada pikaajalist hooldust ning alusharidust ja lapsehoidu, nagu on ette nähtud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, mis annab panuse kvaliteetsetesse, juurdepääsetavatesse, õiglastesse ja taskukohastesse hooldusteenustesse ning aitab tugevdada soolist võrdõiguslikkust ja sotsiaalset õiglust.

1.3.

Komitee kutsub üles rakendama ümberkujundavat lähenemisviisi hooldusele, mis keskenduks inimestele, nende õigustele ja vajadustele, sh nende kaasamine asjaomastesse aruteludesse, konsultatsioonidesse ja otsustesse. Komitee kutsub komisjoni üles ambitsioonikalt tegutsema hooldusstrateegia väljatöötamisel, mis võib anda panuse ühtekuuluvusse ja ülespoole suunatud lähenemisse tervishoius ja pikaajalises hoolduses liikmesriikides ja nende vahel.

1.4.

Euroopa hooldusgarantii tagab kõigile ELis elavatele inimestele elukestva juurdepääsu taskukohastele ja kvaliteetsetele tervishoiu- ja hooldusteenustele, tegeleb puudustega hoolduses ja edendab inimväärseid töötingimusi, pakkudes koolitusvõimalusi. Mitteametlike hooldajate toetamine ja parem tunnustamine ning meetmed tasulise ja tasustamata mitteametliku hoolduse probleemidega tegelemiseks on olulise tähtsusega ressursside tõhusa kasutamise tagamisel.

1.5.

Arvestades asjaolu, et tõhusad, usaldusväärsed ja hästi rahastatud avalikud teenused on jätkuvalt keskse tähtsusega võrdse juurdepääsu tagamisel kvaliteetsele hooldusele, kutsub komitee Euroopa Liitu üles tagama solidaarsusel põhinevat vastastikust täiendavust kõigi hooldusteenuste osutajate vahel, innustama investeeringuid avalikesse teenustesse, sotsiaalmajandusse ja toetama sotsiaalmajanduses osalejaid, kes tegutsevad hooldussektoris.

1.6.

Personaliplaneerimisel tuleks võtta arvesse digitehnoloogia arengut, kuna innovatsioon avab kõnealustes valdkondades võimalusi uute töökeskkondade ja -tingimuste loomiseks hooldusteenuste osutamisel ning nõuab uusi oskusi. Pikaajalise hoolduse teenuste digipöörde toetamine on digilõhe ja digitaalse vaesuse vastu võitlemisel keskse tähtsusega.

1.7.

Komitee teeb ettepaneku ajakohastada Euroopa Liidu tervishoiu- ja hooldustöötajate tegevuskava (1). Tervishoiupersonali integreeritud planeerimise ja prognoosimise edendamine ning tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse töötajate oskuste kohandamine on nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisel hädavajalikud. Ajakohastatud tegevuskavaga saaks parandada andmekogumist kogu ELis, kasutades ära digiteerimise potentsiaali, ning välja töötada metoodika tööjõu ja oskuste vajaduste paremaks prognoosimiseks.

1.8.

Komitee rõhutab, et ELis tuleb järgida õigust liikuvusele. Piiriülene liikuvus lisab personaliplaneerimisele täiendava mõõtme. Kasulik pikaajaline taristuelement oleks Euroopa tervishoiupersonali järelevalveteenistuse loomine, et aidata liikmesriikidel luua ja säilitada planeerimisstruktuure ning kooskõlastada planeerimise piiriüleseid aspekte.

1.9.

Sotsiaaldialoog, milles osalevad valitsused, tööandjad ja töötajad ning nende esindusorganisatsioonid, on keskse tähtsusega ELi ümberkujundava hooldusstrateegia ja vastupidavate tervishoiu- ja hooldussüsteemide jaoks. Hooldusteenuste osutajad ja saajad tuleb hõlmata kaasava, vastupidava ja sooliselt võrdõigusliku hoolduse ja tervishoiu ökosüsteemi visandamisse.

2.   Üldised märkused hoolduse kohta

2.1.

Pikaajaline hooldus on oluline ELi kodanike sotsiaalkaitse ja heaolu seisukohast ning see hõlmab mitmesuguseid teenuseid ja abi inimestele, kes kannatavad pikema aja vältel vaimse ja/või füüsilise nõrkuse ja/või puude all, sõltuvad abist igapäevaelus ja/või vajavad kutseliste või mittekutseliste tasulise/tasustamata teenuse osutajate poolt kodus või õendus- ja hooldusraviasutustes osutatavat alalist õendusabi (2).

2.2.

COVID-19 pandeemia pani tõsiselt proovile kogu ELi hooldussüsteemide vastupidavuse ja piisavuse, osutades struktuursetele probleemidele, näiteks alarahastamine ja töötajate nappus paljudes riikides, mis võivad süveneda jätkuvate majanduslike/poliitiliste probleemide, inflatsiooni, ebakindluse ja energiakriisi tõttu.

2.3.

Euroopa sotsiaalõiguste sambas on sätestatud igaühele õigus hooldusele ja õigus juurdepääsule kvaliteetsetele ametlikele hooldusteenustele vajaduse põhjal. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas oma 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus, et uus Euroopa hooldusstrateegia sisaldab kahte nõukogu soovitust lapsehoiu (Barcelona eesmärkide läbivaatamine) ja pikaajalise hoolduse kohta. Euroopa Parlament on soovitanud parandada elukestva hoolduse pakkumist hooldusteenuste saajate ja osutajate vajaduste alusel, kutsudes komisjoni üles toetama liikmesriike kvaliteetsete hooldusteenuste väljatöötamisel (3).

2.4.

Komitee on vastu võtnud mitu arvamust hooldusteenuste osutamise kohta Elis, (4) rõhutades vajadust investeerida kvaliteetsesse, kestlikusse ja kõigile kättesaadavasse hooldusesse ning puudustega tegelemise vajadust lapsehoius ja pikaajalises hoolduses. Ta on tuvastanud puudusi hooldusteenuste osutamisel iga elanikkonnarühma lõikes, pakutavate teenuste mitmekesisuses või killustatud olemuses, teenuste ebapiisavas reguleerimises, juhtimistasandite koordineerimisel ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste probleemide kooskõlastamisel, teenuste üha enam kaubana käsitlemisel ning vajaduses ennetava poliitika ja meetmete järele. Seistes vastu stereotüpiseerimisele ja muule eakatega seotud diskrimineerimisele, on komitee nõudnud inimkeskset hooldust, mida toetab digipööre. Sellega seoses soovitab komitee täielikku digitaliseerimist, et vähendada hooldustöötajate tarbetut paberimajandust, ja aruka reguleerimise parimate saavutuste kasutamist.

3.   Ümberkujundav lähenemisviis hooldusele

3.1.

Tõhusas Euroopa hooldusstrateegias nõutakse tegutsemist ümberkujundava ja ambitsioonika lähenemisviisi suunas, mille keskmes on inimesed ning nende põhiõigused ja vajadused, tagades nende osalemise konsultatsioonides ja otsustes, ning mis omab potentsiaali panustada ühtekuuluvusse ja ülespoole suunatud lähenemisse liikmesriikides ja nende vahel.

3.2.

Ümberkujundava lähenemisviisiga Euroopa hooldusgarantii tagaks kõigile ELis elavatele inimestele eluaegse juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele hooldusele, pakuks liikmesriikidele ühtse raamistiku kvaliteetsete teenuste ja kogu eluiga hõlmavate hooldusstrateegiate võimaldamiseks ning parandaks hooldajate töötingimusi ja koolitust ning tagaks toetuse mitteametlikele hooldajatele.

3.3.

Ulatuslikud investeeringud hoolekandesektorisse ja hooldustaristusse on ümberkujundava lähenemisviisi eeltingimus, et tegeleda püsivate hoolduslünkadega, luues 2035. aastaks potentsiaalselt ligikaudu 300 miljonit töökohta, mis parandaks ka soolist võrdõiguslikkust ja naiste juurdepääsu tööturule (5).

3.4.

Kuigi liikmesriikides on olemas erinevad mudelid, on tõhusad, aruandekohustuslikud ja hästi rahastatud avalikud teenused jätkuvalt olulised, et tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsele hooldusele ja toetada tasustamata hooldusteenuste osutajaid, eelkõige naisi. Komitee rõhutab vajadust maksimeerida vastastikust täiendavust ja sünergiat kõigi hooldus- ja tervishoiuteenuste osutajate vahel nii avalikus kui ka erasektoris (tulunduslik ja mittetulunduslik), et tagada teenused kõigi jaoks, (6) võttes seejuures arvesse liikmesriikide parimaid tavasid ja positiivseid näiteid ning riiklikke eripärasid.

3.5.

Erastamissuundumused ja turupõhised tavad, näiteks riskivalik ning kasumi maksimeerimine hoolduse ja tervishoiu suhtes, võivad ebavõrdsust süvendada, mõjutades kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, kelle hooldusvajadused jäävad rahuldamata. Solidaarsusele tuginedes ning austades riikide pädevusi ja subsidiaarsuse põhimõtet, on ELi ja liikmesriikide tasandi pikaajalises hoolduses ja lapsehoius vaja tugevaid sotsiaalkaitsesüsteeme ja avalikke teenuseid, sotsiaalseid investeeringuid ja sotsiaalmajanduses osalejaid, nt vastastikuseid ühinguid, et nõuetekohaselt koolitatud hooldajad saaksid pakkuda optimaalset kogukonnapõhist ja koduhooldust (7).

3.6.

ELi struktuuri- ja investeerimisfonde saab kasutada hooldussektorisse tehtavate investeeringute toetamiseks. Tervishoiu ja pikaajalise hoolduse valdkonnas peaks komisjon oma riigipõhiseid soovitusi Euroopa poolaasta raames paremini suunama ning vajaduse korral aitama liikmesriikidel prioriseerida piisavat rahastamist tootliku investeeringuna, mitte pidama seda majanduslikuks koormaks.

4.   Töötingimused, probleemid ja tööhõivepotentsiaal

4.1.

ELis töötab pikaajalise hoolduse sektoris ligikaudu 6,3 miljonit inimest, samas kui 44 miljonit inimest osutab sugulastele või sõpradele sageli mitteametlikke pikaajalisi hooldusteenuseid Tegu on ühe kõige kiiremini kasvava sektoriga maailmas (8). 2030. aastaks luuakse eeldatavasti kuni 7 miljonit töökohta tervishoiu- ja hooldustöötajatele (9).

4.2.

Hooldussektori peamised probleemid on töötajate nappus, väheatraktiivsed ja keerulised töötingimused, vananev tööjõud ja alarahastamine, mis on tingitud 2008. aasta majanduskriisi ajal liikmesriikides tehtud erineva ulatusega eelarvekärbetest sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas (10). Peaaegu kõikides ELi riikides jääb töökohtade arvu kasv maha suurenevast töötajate nõudlusest, mis tuleneb vaimselt ja füüsiliselt kurnavatest töötingimustest. See põhjustab hooldustöötajate lahkumist sektorist. Tegemist on suundumusega, mida süvendab pandeemia ja mis mõjutab ebasoodsalt nii hooldusteenuste saajate kui ka hooldustöötajate tervist ja ohutust.

4.3.

Ümberkujundav lähenemisviis peaks edendama soolist võrdõiguslikkust, võttes arvesse, et naised moodustavad üle 80 % hooldussektori tööjõust, nad on ametlikus ja mitteametlikus keskkonnas peamised hoolduse pakkujad ja saajad (11) ning selle sektori tööjõud on ELi keskmisest vanem. Kuna naised võtavad enda kanda suurema osa hoolduskohustusest peres, võimaldaksid kättesaadavad ja taskukohased alushariduse ja lapsehoiu teenused ning pikaajalise hoolduse teenused enamatel naistel tööturule siseneda. Töö- ja eraelu tasakaalu käsitleva direktiiviga kehtestatud õigus saada hoolduspuhkust vähemalt viis tööpäeva aastas aitab mõnel määral mitteametlikke hooldajaid, kes püüavad töö- ja hoolduskohustusi tasakaalus hoida. Kuid piisava tasustatava puhkuse puudumine takistab siiski direktiivi võimaldatud õiguse täielikku kasutamist ja võib süvendada soolist ebavõrdsust.

4.4.

Vaatamata rasketele töötingimustele, spetsiifilistele nõuetele oskuste/pädevuse ja kvalifikatsiooni vallas ning kõrgetele töötervishoiu ja -ohutuse riskidele on sektori palgad paljudes ELi riikides keskmisest madalamad (12). Mitmes liikmesriigis on ametiühingutesse kuulumine, kollektiivläbirääkimistega hõlmatus, tööga rahulolu ning töötajate ja teenuste kasutajate suhe madal. Muu hulgas tõi pandeemia esile puuduliku isikukaitsevahenditega varustatuse.

4.5.

Tasustamata mitteametlik hooldus ehk perehooldus on pikaajalise hoolduse pakkumise nurgakiviks Euroopas, kuid koduhooldus ja kogukonnapõhine hooldus on paljudes riikides endiselt välja arendamata ja raskesti kättesaadavad (13). Võttes arvesse mitteametliku hoolduse mõju elukvaliteedi peamistele näitajatele, soovitab komitee tungivalt meetmeid, mis soodustaks mitteametliku hoolduse ametlikustamist, toetaks mitteametlikke hooldajaid ja aitaks kaasa vahendite tõhusale kasutamisele.

4.6.

Komitee väljendab muret seoses laialt levinud ebakindlate töötingimustega deklareerimata, peamiselt naissoost koduhooldustöötajate seas, kes tegelevad hooldusega peredes elades ja pärinevad peamiselt sisserändajate rühmadest või liikuvate kodanike kategooriate seast. See hall ala, mille olukorda halvendavad juurdepääsu puudumine ametlikule hooldusele ja majanduslik vajadus, nõuab ühtset poliitilist lähenemisviisi, milles pöörataks piisavalt tähelepanu oskuste sertifitseerimisele, seadustamisele ja/või elamisloa menetlustele.

4.7.

Kuna suureneb nõudlus pikaajalise hoolduse järele, tuleks sektorile kasuks kõrgemad ja motiveerivamad palgad, tõhus kollektiivne esindatus ja kollektiivläbirääkimised ning rohkem koolitusi. Riiklik rahastamine, mida võimendatakse töötingimuste parandamiseks (näiteks riigihangete nõuete kaudu), võib aidata vähendada töötajate nappust ja tagada kvaliteetse pikaajalise hoolduse. Sektori ajakohastamise seisukohast on väga olulised kutseliseks muutmine, kvaliteedi määratlemine ja kvaliteedi hindamise/mõõtmise standardite väljatöötamine ning liikmesriikidevaheline standardite ühtlustamine (14).

5.   Muud märkused

5.1.

Pandeemia on nähtavale toonud killustatuse ja hajutatuse, eelkõige paljudes liikmesriikides teenuste osutamise ja rahastamisega seotud kohustuste vallas, mis viitab vajadusele paremini integreerida tervishoiu- ja riiklikke hooldussüsteeme, (15) mis on kõige sobivamad, et tagada juurdepääs kõigi jaoks ja tõhusus.

5.2.

Üks esilekerkiv ulatuslik probleem, mille jaoks on uues hooldusstrateegias vaja kooskõlastatud meetmeid, hõlmab selliste vaimse tervise probleemide ennetamist ja nendega tegelemist, mis on seotud nii pandeemia kui ka kasvavate vaimse tervise juhtumitega (nt dementsus), mis tulenevad vananevast elanikkonnast.

5.3.

Nagu näitavad hiljutised kogemused seoses COVID-19 ennetamise ja tõkestamisega pikaajalise hoolduse asutustes, (16) on tõhusate hindamiste, tulemusliku ja ühtlustatud välisjärelevalve ja kontrolli tagamine nii avaliku kui ka erasektori hoolekandeasutustes keskse tähtsusega, et vältida kuritarvitusi ning tagada ohutus ja kvaliteet, eelkõige haavatavatele elanikkonnarühmadele, eakatele ja lastele, kasutades ära liikmesriikide olemasolevaid häid tavasid.

5.4.

Kogu ELi hõlmava standardse andmekogumise ja pikaajalist hooldust käsitlevate näitajate väljatöötamine on üliolulised eduka hooldusstrateegia jaoks liikmesriikide tasandil, sealhulgas aruandlusnõuete ja korrapärase läbivaatamise jaoks, mis peab toimuma tõhusate ja ühtlustatud menetluste abil. Kohase lapsehoiu tagamiseks on eelkõige vaja kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke edusammude hindamiseks ning Barcelona eesmärkide saavutamiseks ja nende ületamiseks.

5.5.

Pikaajalise hoolduse teenuste digipöörde toetamine on digilõhe vastu võitlemisel keskse tähtsusega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kättesaadavusele, tugisüsteemidele, digikirjaoskuse parandamisele ja digipöördele, et tagada töökohtade kvaliteet, täiendusõpe ning uued diagnoosimis-, jälgimis- ja ravimeetodid.

5.6.

Komitee mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni poolt Ukrainas toime pandud sõjakuriteod, mis on suunatud hooldus- ja tervishoiutöötajate, patsientide, laste, haiglate ja muude asutuste vastu. Lisaks surmajuhtumitele ja vigastustele mõjutab see agressioon märkimisväärselt Ukraina tervishoiu- ja hooldussüsteemi, mis vajab sihipäraseid abi- ja toetusmeetmeid. Seejuures tuleb silmas ka seda, et Ukraina kriis ulatub kõikjale ning mõjutab paljusid sotsiaalse ja majandusliku keskkonna aspekte.

5.7.

Sotsiaaldialoog, milles osalevad valitsused, tööandjad ja töötajad ning nende esindusorganisatsioonid, on keskse tähtsusega ELi ümberkujundava hooldusstrateegia ja vastupidavate tervishoiusüsteemide jaoks. Oluline on see, et need, kes saavad ja osutavad hooldusteenuseid, tuleb hõlmata kaasavama, vastupidavama ja sooliselt võrdõiguslikuma hoolduse ja tervishoiu ökosüsteemi visandamisse, hõlmates kodanikuühiskonda ja muud sidusrühmad, nt kirik ja heategevus.

6.   Üldised märkused tervishoiutöötajate kohta

6.1.

Hea tervishoid on stabiilse, turvalise ja jõuka ühiskonna tugisammas ning selle korraldamise eest vastutab valitsus. Paljudes riikides on levinud tava toetuda teistest Euroopa riikidest pärit tervishoiutöötajate puhul rakendatavatele madalatele kuludele ja kiirele värbamisprotsessile. Seda tunnistatakse lihtsalt elulise faktina ja see on jäänud hirmutaval kombel tähelepanuta.

6.2.

Komitee toetab kindlalt põhimõtet, et tugevad ja vastupidavad tervishoiusüsteemid saavad põhineda ja neid saavad arendada üksnes haritud, kvalifitseeritud ja motiveeritud tervishoiutöötajad, mis on eduka tervishoiupoliitika elluviimise seisukohast keskse tähtsusega ning mis on hädavajalik kõigile kättesaadava tervisekindlustuse ja põhimõtte „õiguse tervisele“ tagamiseks. Euroopa tuleviku konverentsi soovituste eesmärk on luua õigus tervisele, tagades kõigile eurooplastele võrdse ja kõigile kättesaadava juurdepääsu taskukohasele, ennetavale ja kvaliteetsele tervishoiule ning aktiivravile.

6.3.

Euroopa terviseliit peaks parandama ELi tasandi kaitset, ennetamist, valmisolekut ja reageerimist ohtudele inimeste tervisele. Selles kontekstis sõltub kõikide Euroopa terviseliidu peamiste algatuste edu suurel määral kõrge kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajatest.

6.4.

Komitee on mitmes arvamuses (17) käsitlenud tervishoiutöötajate küsimust mitmesuguste muude kontekstide ja meetmete raames. Iseäranis pandeemia ajal on tervishoiutöötajad eesliinil, näidates üles silmapaistvat solidaarsust kõige raskematel aegadel.

6.5.

Komitee toetab meetmeid, et muuta tervishoiusektori töökohad noortele atraktiivsemaks. See on üks olulisemaid eeldusi piisava inimressursivõimekuse loomiseks tervishoiusüsteemides, et tegeleda tervishoiuvajaduste, tervise edendamise ja haiguste ennetamisega.

6.6.

Andmeid arvude, rände, oskuste ja muude tervishoiutöötajatega seotud üksikasjade kohta tuleks standardida ning liikmesriikide vahel pidevalt jagada. Arvukad sündmused (COVID-19 pandeemia, maavärinad, üleujutused, Venemaa sissetung Ukrainasse jne) näitavad kiire reageerimise tähtsust, eriti kriisiolukordades.

6.7.

Ajavahemikus 2000–2017 kasvas tööhõive tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas OECD riikides 48 % võrra (18). Rahvastiku vananemisega ja muutumisega kasvab ja muutub ka nõudlus tervishoiuteenuste järele: prognoositakse, et hinnanguliselt suureneb üleilmne nõudlus tervishoiutöötajate järele 2030. aastaks peaaegu kaks korda (19).

6.8.

Juba enne COVID-19 pandeemiat oli põhiliste tervishoiuteenuste osutamise suutlikkus paljudes riikides piiratud seoses tervishoiutöötajate jätkuva nappuse ja 2030. aastaks prognoositava üleilmse tervishoiutöötajate puudujäägiga, mida hinnatakse 18 miljonile (20).

6.9.

Oluline on selgelt määratleda oskuste ja ülesannete võimaliku ülekandmise või kombineerimise põhimõtted (ülesannete vahetus / oskuste kombinatsioon). Tarvis on koordineerida asutusi, mis koolitavad tervishoiutöötajaid, et need vastaksid asjakohaselt riikliku tervishoiusüsteemi vajadustele, korrigeerides õigeaegselt õppurite arvu ja õppekavasid.

6.10.

Inimressursside arendamisel tervishoius ja sotsiaalhoolekandes tuleks järgida kooskõlastamise, sektoritevahelise koostöö ning hoolduse integreerimise põhimõtet, keskendudes ühisele eesmärgile tagada kodanikele hoolduse järjepidevus ööpäeva-, nädala- ja aastaringselt.

6.11.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata teenuste kättesaadavusele kohalikes kogukondades, eelkõige hõredalt asustatud piirkondades, äärepoolsetes või eraldatud maapiirkondades ning saartel, kus on tarvis aktiivsemalt kasutada kaasaegseid transpordi- ja telemeditsiinilahendusi.

7.   Tervishoiupersonali planeerimine

7.1.

Komitee leiab, et tervishoiupersonali planeerimise eesmärk peab olema tingimuste loomine kutsetegevuseks, parandades hoolduse kvaliteeti ja patsientide ohutust. Samal ajal tuleb tagada kvaliteetse koolituse võimekus kõigil tasanditel.

7.2.

Tervishoiupersonali juhtimist tuleb pidada strateegiliselt oluliseks tegevuseks kogu riigihalduse tasandil ja seejuures etendab olulist rolli liikmesriigi valitsus. Seda tuleb rakendada valdkonnaülesel viisil ning arvestada tuleb erinevaid vaatenurki ja prioriteete.

7.3.

Tervishoiupersonali juhtimine peab käsitlema „spetsialistide elutsükli“ kõiki etappe, alates tulevaste üliõpilaste värbamisest kuni pensionäride töövõimalusteni. Koolitus-, töö- ja edutamiskandidaatide valimise protsess peaks olema läbipaistev ja õiglane ning vaba igasugusest diskrimineerimisest.

7.4.

Tervishoiupersonali planeerimisel on tähtis võtta arvesse ja selgelt välja tuua kodanike ning tervishoiutöötajate vajadusi. Planeerimis- ja juhtimisprotsessidega tuleb kehtestada meetodid, mille abil saab välja selgitada kõik spetsialistide vajadused alates töötingimustest, materiaalsetest õigustest, edutamisvõimalustest, õppimiseks ja teadustööks eraldatud piisavast ajast ning vahenditest kuni kestliku tasakaalu loomiseni era- ja tööelu vahel.

7.5.

Tervishoiupersonali planeerimine peab kajastama struktuuri planeerimist, kuid ka seatud eesmärkide saavutamiseks rakendatavaid meetmeid ja protsesse, et määratleda, mida on vaja saavutada ja millisel konkreetsel viisil.

7.6.

Komitee teeb ettepaneku ajakohastada Euroopa Liidu tervishoiu- ja hooldustöötajate tegevuskava (21). Tervishoiupersonali integreeritud planeerimise ja prognoosimise edendamine ning tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse töötajate oskuste kohandamine on hädavajalikud nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

7.7.

Sotsiaalpartnerid ja kõik huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleb tervishoiupersonali planeerimise protsessi aktiivselt kaasata. Tarvis on määratleda seosed erinevate kutserühmade vahel, elanikkonna konkreetsed vajadused ja teatavate pädevuste süsteem.

7.8.

Selliste väheatraktiivsete geograafiliste piirkondade või tegevusvaldkondade kindlakstegemine, kus inimressursse napib, on vajalik õiguste kaitsmiseks ja tervishoiutöötajatele piisavate stiimulite pakkumiseks. Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku koostada soovitused vahendite minimaalsete suhtarvude teemal rahvastikuüksuse kohta üldise tervisekindlustuse ja hädaolukordade jaoks, võttes arvesse geograafilist jaotust ja vanuseprofiili (22).

7.9.

Nende soovituste alusena on tähtis parandada rahvusvahelist andmekogumist andmekategooriate ühtlustamiseks kus tarvis, et tuvastada erinevused ja vältida andmete väärtõlgendamist. Andmete konteksti paigutamiseks on oluline kajastada siseriiklikke kõrvalekaldeid ühtlustatud kategooriatest kogu Euroopas (23).

7.10.

Rahaliste vahendite küsimust käsitletakse erinevalt, sõltuvalt iga liikmesriigi majandusoludest. Tõendid viitavad liikmesriikide vajadusele tagada, et süsteemide planeerimisel üldiselt ja tervishoiupersonali planeerimisel eraldivõetult arvestatakse nii laiema keskkonna kui ka valitsuse suhtelise võimega seda mõjutada (24).

7.11.

Personaliplaneerimisel tuleks võtta arvesse digitehnoloogia arengut, kuna innovatsioon avab kõnealustes valdkondades võimalusi uute töökeskkondade ja -tingimuste loomiseks hooldusteenuste osutamisel ning nõuab uusi oskusi.

8.   Töötingimused

8.1.

Töötingimused on oluline tegur spetsialistide otsuste jaoks meditsiinikarjääri alustamise, jätkamise või katkestamise kohta. Kõnealune tegur rõhutab sidusate meetmete tähtsust sellistes valdkondades nagu haridus, tööhõive, pereelu, rahandus ja ränne. Kuigi arutelud tervishoiupersonali planeerimise üle keskenduvad tihti erialasele tasustamisele kui töötajate leidmise ja hoidmise ühele põhitegurile, soodustavad juurdepääs haridusele ja koolitusele, sealhulgas erialasele arengule ja võimalusele oskuste säilitamiseks ning praktilised tingimused, nagu hoolduse kättesaadavus, ametlik tööaeg, turvaline personali komplekteerimine, mõtestatud erialase arengu võimalused ning töö- ja eraelu tasakaal, tervislikku töökeskkonda, kus meditsiin on atraktiivne ja kestlik karjäärivalik (25).

8.2.

Euroopa ja rahvusvahelised meditsiiniorganisatsioonid märgivad, et haiglates, üld- ja erapraksistes töötavad arstid puutuvad oma igapäevatöös üha sagedamini kokku vägivallaolukordadega, mis võivad mõnikord olla äärmuslikud, väljaspool igasugust konfliktina käsitletavat konteksti (26). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja kõiki sidusrühmi näitama üles poliitilist pühendumust ning võtma teatavaks tungivat vajadust kaitsta tervishoiutöötajaid nende töö tegemisel.

8.3.

Tervishoiutöötajaid ohustavad töökohal nakkushaigused. Haiguste levimine põhjustab tervishoiutöötajate töölt puudumist, haigestumist ja mõnel juhul surma. Lõppkokkuvõttes kärbivad need tööjõudu ning mõjutavad seega patsientide ravi kvaliteeti ja ohutust.

8.4.

Samuti võivad tervishoiutöötajad kannatada psühholoogilise stressi ja võimalike vaimsete häirete all, mis mõjutab nii nende tööd kui ka eraelu. Viimastel aastatel on sagenenud teated tervishoiutöötajate kohta, kes vähendavad oma kutsetegevust või jäävad ennetähtaegselt pensionile läbipõlemise, depressiooni või muude vaimse tervise seisundite tõttu (27). Komitee kutsub üles investeerima riiklikesse vaimse tervise teenustesse, et tagada kõigile tervishoiutöötajatele täielik ja tasuta juurdepääs nendele teenustele.

9.   Liikuvus

9.1.

Komitee rõhutab, et õigust liikuvusele tuleb austada nii ELis kui ka väljaspool seda. Piiriülest liikuvust tuleks hõlbustada nii üksiktöötajate kui kutseala kui terviku huvides, sest see annab võimaluse teadmussiirdeks ja vastastikuseks õppimiseks, mis toob kasu patsientide hooldusele ja lõppkokkuvõttes kogu tervishoiusüsteemile. Majanduslikust vajadusest või ebasoodsatest töötingimustest tingitud rände korral on ülioluline tuvastada ja käsitleda selle dünaamika algpõhjuseid ning tegutseda tervishoiutöötajate olukorra parandamise nimel (28).

9.2.

Piiriülene liikuvus lisab personaliplaneerimisele täiendava mõõtme. Euroopa tervishoiupersonali järelevalveteenistuse loomine, mis aitaks liikmesriikidel luua ja säilitada planeerimisstruktuure ning kooskõlastada planeerimise piiriüleseid aspekte, oleks kasulik pikaajaline taristuelement. See tuleks siduda ELi protsessidega, eelkõige Euroopa poolaasta ja pandeemiakaitse planeerimisega, mis on ette nähtud tulevase tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid käsitleva ELi määruse raames (29).

9.3.

Liikmesriigid peavad rakendama eetilist värbamispoliitikat kooskõlas WHO üldiste tegevusjuhistega tervishoiutöötajate rahvusvaheliseks värbamiseks (30). Spetsialistide värbamist välismaalt ei tohiks käsitleda lihtsa vahendina omamaiste tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks. Asümmeetriliste liikuvusvoogude korral tuleks teha jõupingutusi selliste tasakaalustavate mehhanismide loomiseks, mis soodustaksid mõlemale poolele kasulikke vahetusi.

10.   Muud märkused

10.1.

Tõhus juhtimine on kõigi tasandite tervishoiutöötajate haldamise seisukohast ülimalt tähtis. See on tervishoiuhariduse keerukas ja kõrgelt hinnatud osa, mida peetakse üha olulisemaks hariduse, teadusuuringute ning kliinilise praktika kõrgete standardite saavutamisel.

10.2.

Sellest tulenevalt peaks kvaliteetne ja piisav juhtivpersonali koolitus ning täiendusõpe kuuluma kõigi tervishoiuvaldkonna kutsealade õppekavadesse (31).

---

(1)  2012. aastal avaldas Euroopa Komisjon ELi tervishoiutöötajate tegevuskava.

(2)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(3)  Euroopa Parlamendi 15. novembri 2018. aasta resolutsioon hooldusteenuste kohta ELis soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2018-0464_ET.html.

(4)  ELT C 129, 11.4.2018, lk 44; ELT C 487, 28.12.2016, lk 7; ELT C 204, 9.8.2008, lk 103; brošüür ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Majanduslikud, tehnoloogilised ja ühiskondlikud muutused tänapäevastes eakatele osutatavates teenustes“ (ELT C 240, 16.7.2019, lk 10); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(5)  Addati, L., Cattaneo, U., ja E. Pozzan, 2022. aasta aruanne „Care at work: investing in care leave and services for a more gender equal world of work“. ILO, Genf. https://www.ilo.org/global/topics/care-economy/WCMS_838653/lang--en/index.htm.

(6)  https://www.who.int/publications/i/item/WHO-HIS-SDS-2018.53

(7)  Komitee arvamus teemal „Sotsiaalsete investeeringute mõju tööhõivele ja riigi eelarvele“ (ELT C 226, 16.7.2014, lk 21).

(8)  Eurofound (2020), „Long-term care workforce: Employment and working conditions“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg. https://www.eurofound.europa.eu/nb/publications/customised-report/2020/long-term-care-workforce-employment-and-working-conditions.

(9)  Vt Barslund, Mikkel et. al (2021). „Uuring:(Pikaajaliste hooldajate poliitika)(2021). Brüssel, Euroopa Parlament, https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/695476/IPOL_STU(2021)695476_EN.pdf.

(10)  https://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0011/186932/12-Summary-Economic-crisis,-health-systems-and-health-in-Europe.pdf

(11)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat, „Long-term care report: trends, challenges and opportunities in an ageing society“, (2021) I köide, 3. peatükk. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, lk 12, 28, https://data.europa.eu/doi/10.2767/677726.

(12)  Vt joonalune märkus 11, lk 68–70.

(13)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat, (2018) Zigante, V., „Informal care in Europe: exploring formalisation, availability and quality“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/78836.

Spasova, S., et al (2018). „Challenges in long-term care in Europe. A study of national policies“, European Social Policy Network (ESPN), Brüssel: Euroopa Komisjon. https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8128&furtherPubs=yes.

(14)  Vt joonalune märkus 11, peatükk 3.

(15)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, lk 36, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352 ja Üleeuroopaline tervise ja kestliku arengu komisjon, 2021, „Drawing light from the pandemic: a new strategy for health and sustainable development. A review of the evidence“ https://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0015/511701/Pan-European-Commission-health-sustainable-development-eng.pdf.

(16)  Danis, K., Fonteneau, L., et al.,(2020) „High impact of COVID-19 in long-term care facilities: suggestion for monitoring in the EU/EEA“, Euro Surveillance : European Communicable Disease Bulletin, 25(22). https://doi.org/10.2807/1560-7917.ES.2020.25.22.2000956.

(17)  ELT C 286, 16.7.2021, lk 109; ELT C 429, 11.12.2020, lk 251; ELT C 242, 23.7.2015, lk 48; ELT C 143, 22.5.2012; ELT C 18, 19.1.2011, lk 74; ELT C 77, 31.3.2009, lk 96.

(18)  https://one.oecd.org/document/ECO/WKP(2021)43/en/pdf

(19)  Liu, J. X., Goryakin, Y., Maeda, A., Bruckner, T., Scheffler, R., „Global health workforce labor market projections for 2030“. Human Resources for Health 2017; 15:11 (https://human-resources-health.biomedcentral.com/articles/10.1186/s12960-017-0187-2).

(20)  https://www.who.int/health-topics/health-workforce#tab=tab_1

(21)  2012. aastal avaldas Euroopa Komisjon ELi tervishoiutöötajate tegevuskava.

(22)  CPME tervishoiutöötajate poliitika (https://www.cpme.eu/policies-and-projects/professional-practice-and-patients-rights/health-systems-and-health-workforce).

(23)  Vt joonealune märkus 2.

(24)  Russo, G., Pavignani, E., Guerreiro, C. S., Neves, C., „Can we halt health workforce deterioration in failed states? Insights from Guinea Bissau on the nature, persistence and evolution of its HRH crisis“. Human Resources for Health 2017; 15(1):12.

(25)  Vt joonealune märkus 2.

(26)  https://www.cpme.eu/api/documents/adopted/2020/3/EMOs.Joint_.Statement.on_.Violence.FINAL_.12.03.2020.pdf

(27)  Dyrbye, L. N., Shanafelt, T. D., Sinsky, C. A. , Cipriano, P. F., Bhatt, J., Ommaya, A., West, C. P. ja Meyers, D., 2017, „Burnout among health care professionals: A call to explore and address this underrecognised threat to safe, high-quality care“. NAM Perspectives. Discussion Paper, National Academy of Medicine, Washington, DC.

(28)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(29)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(30)  https://www.who.int/publications/m/item/migration-code

(31)  Van Diggele, C., Burgess, A., Roberts, C., Mellis, C., (2020), „Leadership in healthcare education“. BMC Medical Education, 20 (Suppl. 2), 456, https://doi.org/10.1186/s12909-020-02288-x.