(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping“) artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastav riigi poolt antav abi on riigiabi, millest tuleb aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt komisjonile teatada. Aluslepingu artikli 109 kohaselt võib nõukogu siiski kindlaks määrata abi liigid, mis on teatamiskohustusest vabastatud. Vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 4 võib komisjon võtta vastu määrusi, mis on seotud kõnealuste riigiabi liikidega. Määruses (EL) 2015/1588 otsustas nõukogu kooskõlas aluslepingu artikliga 109, et vähese tähtsusega abi (st ühele ja samale ettevõtjale teatava ajavahemiku jooksul antud abi, mis ei ületa teatavat kindlaksmääratud summat) võib olla üks sellise abi liike. Sellest lähtuvalt ei loeta vähese tähtsusega abi kõigile aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastavaks ning seetõttu ei kohaldata selle suhtes ka teatamismenetlust.

(2)

Komisjon on mitmes otsuses selgitanud aluslepingu artikli 107 lõikes 1 määratletud abi mõistet. Samuti on komisjon esitanud oma tegevuspõhimõtted vähese tähtsusega abi ülemmäära kohta, millest väiksema abi puhul võidakse aluslepingu artikli 107 lõiget 1 mitte kohaldada. Komisjon esitas need põhimõtted esialgu vähese tähtsusega riigiabi eeskirja käsitlevas teatises, (2) seejärel aga komisjoni määrustes (EÜ) nr 69/2001, (3) (EÜ) nr 1998/2006 (4) ja (EL) nr 1407/2013 (5). Käesolev määrus asendab määruse (EL) nr 1407/2013 selle kehtivusaja lõppemisel.

(3)

Arvestades määruse (EL) nr 1407/2013 kohaldamisel saadud kogemusi, on asjakohane sellise vähese tähtsusega abi ülemmäära, mida liikmesriigis võib anda ühele ettevõtjale kolme aasta jooksul, suurendada 300 000 euroni. Ülemmäära arvutamisel on arvesse võetud pärast määruse (EL) nr 1407/2013 jõustumist toimunud inflatsiooni ja selle hinnangulist muutumist käesoleva määruse kehtivusajal. Ülemmäär on vajalik selleks, et ühtki käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvat meedet ei saaks käsitada liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavana ega konkurentsi moonutavana või moonutada ähvardavana.

(4)

Aluslepingu konkurentsireeglite kohaselt on ettevõtja igasugune majandustegevusega tegelev füüsilisest või juriidilisest isikust üksus, olenemata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (6). Euroopa Liidu Kohus on selgitanud, et „äriühingus kontrollosalust omavat üksust“, kes „tegelikult ka seda äriühingut kontrollib, sekkudes otseselt või kaudselt selle juhtimisse“, tuleb käsitada kontrollitava ettevõtja majandustegevuses osalevana. Seega tuleb üksust ennast pidada ettevõtjaks aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (7). Euroopa Kohus on otsustanud, et kõiki sama üksuse (õiguslikult või faktiliselt) kontrollitavaid üksusi käsitatakse ühe ettevõtjana (8).

(5)

Õiguskindluse huvides ja halduskoormuse vähendamiseks tuleks käesolevas määruses esitada selge ja ammendav loetelu kriteeriumidest, mille alusel määrata kindlaks, millal tuleks kahte või enamat ühe liikmesriigi ettevõtet käsitada ühe ettevõtjana. Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ (9) ja komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 (10) I lisas väikeste või keskmise suurusega ettevõtjate määratlemiseks sätestatud kindlate kriteeriumide hulgast on komisjon käesoleva määruse jaoks välja valinud need, mida on juba pikka aega edukalt kasutatud sidusettevõtjate määratlemiseks. Kõnealuseid kriteeriume tuleks käesoleva määruse kohaldamisala arvesse võttes kohaldada nii VKEde kui ka suurettevõtjate suhtes ning need peaksid tagama, et sidusettevõtjate rühma käsitatakse vähese tähtsusega abi reegli kohaldamisel ühe ettevõtjana. Ettevõtjaid, kellel ei ole üksteisega muud seost kui see, et igaüks neist on otseselt seotud sama avalik-õigusliku asutuse või asutustega, käsitatakse siiski eraldiseisvate ettevõtjatena. Seepärast tuleks arvesse võtta selliste ettevõtjate eriolukorda, keda kontrollib sama avalik-õiguslik asutus või asutused, milles ettevõtjatel võib olla sõltumatu otsustusõigus.

(6)

Pidades silmas esmatootmise sektorites, eeskätt põllumajandustoodete esmatootmise ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete esmatootmise sektorites kehtivaid erieeskirju ning ohtu, et isegi käesolevas määruses sätestatud ülemmäärast väiksemad summad võivad vastata aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, ei tohiks käesolevat määrust nimetatud sektorite suhtes kohaldada.

(7)

Võttes arvesse sarnasusi põllumajandustoodete ja mittepõllumajanduslike toodete töötlemise ja turustamise vahel, tuleks käesolevat määrust kohaldada põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise suhtes eeldusel, et täidetud on teatavad tingimused. Sellest tulenevalt ei peeta töötlemiseks ega turustamiseks toote esmamüügiks ettevalmistamist põllumajandusettevõttes, näiteks teravilja koristamist, lõikamist ja peksmist, munade pakkimist jms, ega esmamüüki edasimüüjatele või töötlejatele ning seepärast ei tohiks käesolevat määrust nende tegevusvaldkondade suhtes kohaldada.

(8)

Samuti, võttes arvesse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise ja turustamisega seotud tegevuse laadi ning selle tegevuse sarnasust muu töötlemis- ja turustamistegevusega, tuleks käesolevat määrust kohaldada kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevate ettevõtjate suhtes, kui on täidetud teatavad tingimused. Sellest tulenevalt ei peeta töötlemiseks ega turustamiseks põllumajandusettevõttes ega pardal tehtavaid toiminguid, mis on vajalikud loomse või taimse saaduse esmamüügiks ettevalmistamiseks, sealhulgas lõikamist, fileerimist või külmutamist, ega esmamüüki edasimüüjatele või töötlejatele ning seepärast ei tohiks käesolevat määrust nende tegevusvaldkondade suhtes kohaldada.

(9)

Euroopa Kohus on otsustanud, et kui liit on vastu võtnud õigusakti, millega kehtestatakse teatavas põllumajandussektoris ühine turukorraldus, siis on liikmesriigid kohustatud hoiduma võtmast meetmeid, mis võivad seda korraldust kahjustada või millega võidakse luua sellest erandeid (11). Seetõttu ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellise abi suhtes, mille suurus on kindlaks määratud põllumajandussektoris turule viidud või sealt ostetud toodete hinna või koguse alusel. Samuti ei tohiks seda kohaldada sellise abi suhtes, mis on seotud kohustusega jagada abi põllumajandussaaduste esmatootjatega. Neid põhimõtteid kohaldatakse ka kalapüügi- ja vesiviljelussektori suhtes.

(10)

Käesolevat määrust ei tohiks kohaldada ekspordiabi ega sellise abi suhtes, mille tingimuseks on kodumaiste kaupade või teenuste kasutamine importtoodete asemel. Eelkõige ei tohiks seda kohaldada abi suhtes, millega rahastatakse turustusvõrgu loomist ja toimimist teistes liikmesriikides või kolmandates riikides. Euroopa Liidu Kohus on otsustanud, et määrus (EÜ) nr 1998/2006 „ei välista igasugust abi, mis võib eksporti mõjutada, vaid üksnes abi, mille otsene eesmärk on selle vormist sõltumata toetada müügitegevust teises liikmesriigis“, ja et „investeeringutoetus – tingimusel, et see ei ole eksporditud toodete kogusega ühel või teisel kujul põhimõtteliselt või mingi summaga kindlaks määratud – ei ole määruse (EÜ) nr 1998/2006 artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses „abi, mida antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga“, ega kuulu seega asjaomase sätte kohaldamisalasse, isegi kui toetatud investeeringutega on võimalik arendada eksporditavaid tooteid“ (12). Abi, millest kaetakse messidel osalemise kulusid või uue toote turuletoomiseks või olemasoleva toote teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvale uuele turule viimiseks vajalike uuringute ja nõustamisteenuste kulusid, ei kujuta endast üldjuhul ekspordiabi.

(11)

Käesoleva määruse kohaldamisel arvesse võetavat kolmeaastast ajavahemikku tuleks hinnata jooksvalt. Vähese tähtsusega abi andmisel tuleb iga kord arvesse võtta kolmel eelneval aastal antud vähese tähtsusega abi kogusummat.

(12)

Kui ettevõtja tegutseb nii mõnes käesoleva määruse kohaldamisalast välja arvatud sektoris kui ka muudes sektorites või tegevusvaldkondades, tuleks käesolevat määrust kohaldada ka selliste muude sektorite või tegevusvaldkondade suhtes, tingimusel et asjaomane liikmesriik tagab asjakohaste meetmetega, nagu tegevusalade või raamatupidamisarvestuste eristamine, et kohaldamisalast välja arvatud sektoritesse kuuluva tegevuse jaoks vähese tähtsusega abi ei anta. Sama põhimõtet tuleks kohaldada ka siis, kui ettevõtja tegutseb sektorites, mille suhtes kohaldatakse madalamaid vähese tähtsusega abi ülemmäärasid. Kui ettevõtjal ei ole võimalik tagada, et madalamate vähese tähtsusega abi ülemmääradega sektorite tegevuse jaoks antakse vähese tähtsusega abi üksnes nimetatud madalamate ülemmääradeni, tuleks ettevõtja igasuguse tegevuse suhtes kohaldada kõige madalamat ülemmäära.

(13)

Tuleks ette näha reeglid, millega välditakse asjakohastes riigiabi määrustes või komisjoni otsustes esitatud abi ülemmääradest möödahiilimist. Samuti tuleks kehtestada selged kumuleerimisreeglid.

(14)

Käesoleva määrusega ei välistata võimalust, et meedet ei käsitata riigiabina aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses muudel kui käesolevas määruses sätestatud põhjustel, näiteks juhul, kui meede vastab turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele või ei hõlma riigi vahendite ülekandmist. Eriti ei kujuta komisjoni poolt keskselt hallatav liidu toetus, mis ei ole liikmesriigi otsese ega kaudse kontrolli all, endast riigiabi ning seda ei tohiks arvesse võtta selle kindlaksmääramisel, kas käesolevas määruses sätestatud ülemmäära on ületatud.

(15)

Käesolev määrus ei hõlma kõiki selliseid olukordi, kus meede ei pruugi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonutada või ähvardada moonutada konkurentsi. Võib esineda olukordi, kui abisaaja tarnib kaupu või teenuseid liikmesriigi piiratud piirkonda (näiteks saarepiirkond või äärepoolseim piirkond) ja tõenäoliselt ei meelita ligi kliente teistest liikmesriikidest, ning ei oleks olnud võimalik ette näha, et meetmel on rohkem kui marginaalne mõju piiriülestele investeerimis- või asutamistingimustele. Selliseid meetmeid tuleks analüüsida igal üksikjuhul eraldi.

(16)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja tõhusa järelevalve huvides tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult sellise vähese tähtsusega abi suhtes, mille täpne brutotoetusekvivalent on võimalik eelnevalt välja arvutada ilma riskihindamist tegemata (edaspidi „läbipaistev vähese tähtsusega abi“). Selline täpne arvutus on võimalik teha näiteks toetuste, intressitoetuste, ülempiiriga maksusoodustuste ja muude sellise ülempiiriga vahendite puhul, tagades sellega asjaomase ülemmäära piiresse jäämise. Ülempiiri kindlaksmääramine tähendab, et kuni täpse abisumma selgumiseni peab liikmesriik selliste meetmete puhul eeldama abisumma võrdumist ülempiiriga, et saaks tagada eri abimeetmete kogusumma jäämise käesolevas määruses sätestatud ülemmäära piiresse ja kohaldada kumuleerimisreegleid.

(17)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja vähese tähtsusega abi ülemmäära õige kohaldamise huvides peaksid kõik liikmesriigid kasutama antud abi kogusumma arvutamiseks ühesugust arvutusmeetodit. Arvutamise hõlbustamiseks tuleks abisummad, mida ei anta rahas, arvestada ümber brutotoetusekvivalendiks. Kui läbipaistvat abi ei maksta toetusena või mitmes osas, tuleb brutotoetusekvivalendi arvutamisel kasutada abi andmise ajal kehtinud turuintressimäärasid. Riigiabi eeskirjade ühtse, läbipaistva ja hõlpsa kohaldamise hõlbustamiseks tuleks käesoleva määruse tähenduses turumääradena käsitada viitemäärasid, mis on kehtestatud kooskõlas komisjoni teatisega viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta (13).

(18)

Laenuna antavat abi, sealhulgas laenu kujul riskifinantseerimismeetmena antavat vähese tähtsusega abi, tuleks käsitada läbipaistva vähese tähtsusega abina, kui brutotoetusekvivalent on arvutatud vastavalt toetuse andmise ajal kehtinud turuintressimääradele. Lühiajaliste väikelaenude käsitlemise lihtsustamiseks tuleks ette näha selged reeglid, mida on lihtne kohaldada ja milles võetakse arvesse nii laenu suurust kui ka kestust. Laene, mille tagatis katab vähemalt 50 % laenust ja mis ei ületa 1 500 000 eurot viieks aastaks või 750 000 eurot kümneks aastaks, võib käsitada laenudena, mille brutotoetusekvivalent ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära. Selline hinnang põhineb komisjoni kogemustel ja võtab arvesse pärast määruse (EL) nr 1407/2013 jõustumist toimunud inflatsiooni ja inflatsiooni hinnangulist arengut käesoleva määruse kohaldamise ajal. Kuivõrd ettevõtjate puhul, kes ei pruugi olla võimelised laenu tagasi maksma (näiteks seetõttu, et ettevõtja suhtes on algatatud kõiki võlakohustusi hõlmav maksejõuetusmenetlus või kuna ta vastab kriteeriumidele, mis on siseriikliku õigusega kehtestatud, et algatada võlausaldajate taotlusel kõiki võlakohustusi hõlmav maksejõuetusmenetlus), on brutotoetusekvivalenti keerukas kindlaks määrata, ei peaks seda reeglit selliste ettevõtjate suhtes kohaldama.

(19)

Kapitalisüstina antavat abi tuleks käsitada läbipaistva vähese tähtsusega abina vaid juhul, kui riigi kapitalisüsti kogusumma ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära. Abi, mida antakse vastavalt riskifinantseerimissuunistele (14) riskifinantseerimismeetmena omakapitali- või kvaasiomakapitali investeeringu vormis, võib käsitada läbipaistva vähese tähtsusega abina vaid juhul, kui asjaomase meetme raames antava kapitali summa ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära.

(20)

Tagatistena antavat abi, sealhulgas tagatiste kujul riskifinantseerimismeetmena antavat vähese tähtsusega abi, tuleks käsitada läbipaistvana juhul, kui brutotoetusekvivalendi arvutamisel on aluseks võetud safe-harbour preemiad, mis on sätestatud asjaomast tüüpi ettevõtjaid käsitlevas komisjoni teatises (15). Käesoleva määrusega tuleks ette näha selged reeglid, milles võetakse arvesse nii tagatise aluseks oleva laenu suurust kui ka tagatise kestust. Selgete reeglite kehtestamine peaks aitama lihtsustada selliste lühiajaliste tagatiste käsitlemist, millega tagatakse kuni 80 % suhteliselt väikesest laenust, mille puhul laenuandja ja tagatise andja kannavad kahju proportsionaalselt ja samadel tingimustel ning laenusaaja väljastatud võlakirjade alusel antud laenu sissenõudmise korral vähendatakse laenuandja ja tagatise andja kahju saadava netotulu arvel proportsionaalselt. Nimetatud reeglit ei tuleks kohaldada juhul, kui tegemist on sellise tehingu tagamisega, mis ei ole laen, näiteks aktsiatehingute tagamine. Tuginedes komisjoni kogemustele ning võttes arvesse inflatsiooni, mis on toimunud pärast määruse (EL) nr 1407/2013 jõustumist, ja inflatsiooni hinnangulist arengut käesoleva määruse kehtivusajal, tuleks tagatist käsitada tagatisena, mille brutotoetusekvivalent ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära, kui i) tagatis ei moodusta tagatud laenust üle 80 %, ii) tagatud summa ei ületa 2 250 000 eurot ning iii) tagatise kestus ei ületa viit aastat. Sama kehtib juhul, kui i) tagatis ei moodusta tagatud laenust üle 80 %, ii) tagatud summa ei ületa 1 125 000 eurot ning iii) tagatise kestus ei ületa kümmet aastat.

(21)

Lisaks võivad liikmesriigid kasutada tagatise brutotoetusekvivalendi arvutamiseks metoodikat, millest on komisjonile teatatud mõne muu sel ajal riigiabi valdkonnas kehtinud komisjoni määruse alusel ja mille komisjon on heaks kiitnud garantiiteatise (16) või mõne hilisema teatisega kooskõlas olevana. Liikmesriigid võivad seda teha üksnes juhul, kui heakskiidetud metoodikas käsitletakse sõnaselgelt sellist liiki tagatisi ja nendega seotud tehinguid, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust.

(22)

Kui vähese tähtsusega abi antakse finantsvahendajate kaudu, peaksid liikmesriigid tagama, et finantsvahendajad riigiabi ei saa. Selleks võib näiteks i) nõuda riigigarantii saanud finantsvahendajatelt, et nad maksaksid turutingimustele vastavaid kindlustusmakseid, või ii) anda mis tahes eelised täielikult üle abi lõppsaajatele või iii) järgida vahendajate tasandil vähese tähtsusega abi ülemmäära ning muid käesoleva määruse tingimusi. Vähese tähtsusega abi kavasid rakendavate finantsvahendajate kohtlemise lihtsustamiseks juhul, kui liikmesriigid kasutavad varianti iii, tuleks käesoleva määrusega ette näha selge reegel, mida on lihtne kohaldada ja mis lähtuks finantsvahendaja poolt kolme aasta jooksul laenudena antud vähese tähtsusega abi kogusummast. Komisjoni kogemuse põhjal võib lugeda, et finantsvahendajad, kes annavad tagatud vähese tähtsusega laene ja kellel on mehhanism tagatisest tuleneva eelise edasiandmiseks abi lõppsaajatele, saavad brutotoetusekvivalenti, mis ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära juhul, kui tagatud vähese tähtsusega laenude kogusumma portfellis jääb alla 10 miljoni euro või kui tagatud vähese tähtsusega laenude kogusumma portfellis jääb alla 40 miljoni euro ja portfellis sisalduvad vähese tähtsusega laenud on väiksemad kui 100 000 eurot, tingimusel et vähese tähtsusega abikava on võrdsetel tingimustel kättesaadav kõigile asjaomases liikmesriigis tegutsevatele finantsvahendajatele.

(23)

Liikmesriigi esitatud teate alusel peaks komisjon uurima, kas meetme puhul, mis ei ole toetus, laen, tagatis, kapitalisüst, omakapitali- või kvaasiomakapitali investeeringu vormis riskifinantseerimismeede, ülempiiriga maksusoodustus ega muu sellise ülempiiriga vahend, jääb brutotoetusekvivalent vähese tähtsusega abi ülemmäära piiresse ning kas abimeetme suhtes võib seega kohaldada käesolevat määrust.

(24)

Komisjoni ülesanne on tagada riigiabi eeskirjade järgimine ja nende kooskõla Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega. Liikmesriigid peaksid selle ülesande täitmisele kaasa aitama mehhanismiga, millega tagatakse, et vähese tähtsusega abi eeskirjade alusel ühele ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei ületaks üldist lubatud ülemmäära. Liikmesriigid peaksid tegema antud abi üle järelevalvet, et tagada käesolevas määruses sätestatud ülemmääradest ja kumuleerimiseeskirjadest kinnipidamine. Järelevalvekohustuse täitmiseks peaksid liikmesriigid esitama antud vähese tähtsusega abi kohta igakülgset teavet riigi või liidu tasandi keskregistris hiljemalt alates 1. jaanuarist 2026 ning kontrollima, et uus abi ei ületaks käesolevas määruses sätestatud ülemmäära. Keskregister aitab vähendada ettevõtjate halduskoormust. Käesoleva määruse kohaselt ei pea ettevõtjad enam jälgima ega deklareerima muud saadud vähese tähtsusega abi alates sellest ajast, kui keskregister sisaldab andmeid kolme aasta pikkuse ajavahemiku kohta. Käesoleva määruse kohaldamisel põhineb käesolevas määruses sätestatud ülemmäärast kinnipidamise kontroll üldjuhul keskregistris sisalduval teabel.

(25)

Iga liikmesriik võib luua oma riikliku keskregistri. Olemasolevaid riiklikke keskregistreid, mis vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele, võib jätkuvalt kasutada. Komisjon loob liidu tasandil keskregistri, mida liikmesriigid saavad kasutada alates 1. jaanuarist 2026.

(26)

Võttes arvesse, et halduskoormus ja regulatiivsed takistused on enamiku VKEde jaoks probleem ning et komisjon on seadnud eesmärgiks vähendada aruandlusnõuetest tulenevat koormust 25 %, (17) tuleks mis tahes keskregister luua nii, et see vähendaks halduskoormust. Liidu tasandi keskregistri ja riiklike keskregistrite loomisel ja käitamisel võib võrdlusalusena kasutada häid haldustavasid, näiteks ühtse digivärava määruses (18) sätestatud tavasid.

(27)

Läbipaistvusreeglite eesmärk on tagada eeskirjade parem täitmine, suurem aruandekohustus, vastastikune hindamine ja lõppkokkuvõttes avaliku sektori kulutuste suurem tulemuslikkus. Abisaaja nime avaldamine keskregistris teenib õigustatud läbipaistvushuvi, kuna nii antakse üldsusele teavet liikmesriigi vahendite kasutamise kohta. See ei mõjuta põhjendamatult abisaajate õigust nende isikuandmete kaitsele, kui isikuandmete keskregistris avaldamine toimub kooskõlas liidu andmekaitse-eeskirjadega (19). Liikmesriikidel peaks olema võimalus konkreetsed kanded pseudonüümida, kui see on vajalik liidu andmekaitse-eeskirjade järgimiseks.

(28)

Käesoleva määrusega tuleks kehtestada tingimused, mille kohaselt ei saa ühtki käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvat meedet käsitada liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavana ega konkurentsi moonutavana või moonutada ähvardavana. Seetõttu peaks käesolevat määrust kohaldama ka enne selle jõustumist antud abi suhtes, kui kõik selles sätestatud tingimused on täidetud. Samamoodi tuleks ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2023 antud toetust, mis vastas määruse (EL) nr 1407/2013 kriteeriumidele, lugeda aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest vabastatuks.

(29)

Pidades silmas seda, kui tihti on üldiselt vaja olnud riigiabi põhimõtteid läbi vaadata, tuleks käesoleva määruse kohaldamisaega piirata.

(30)

Kui käesoleva määruse kohaldamisaeg lõpeb ja seda ei pikendata, tuleks liikmesriikidele anda käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva vähese tähtsusega abiga seoses kuus kuud kohanemisaega,