1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude kaitse ja säästva majandamise mitmeaastane kava (edaspidi „kava“).

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste kalavarude suhtes:

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse ka kaaspüügiliikide suhtes, mis on püütud lõikes 2 loetletud kalavarude püügil Vahemere lääneosas. Seda kohaldatakse samuti kõikide muude Vahemere lääneosas püütavate põhjalähedaste kalavarude suhtes, mille kohta ei ole piisavalt andmeid.

4.   Käesolevat määrust kohaldatakse lõigetes 2 ja 3 osutatud põhjalähedaste kalavarude tööndusliku kalapüügi suhtes, mis toimub liidu vetes või mida liidu kalalaevad teostavad Vahemere lääneosas asuvatest liidu vetest väljaspool.

5.   Käesoleva määrusega täpsustatakse ka lossimiskohustuse rakendamist Vahemere lääneosas asuvates liidu vetes kõikide selliste kalavarude puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohast lossimiskohustust ja mis püütakse põhjalähedasel püügil.

6.   Käesolevas määruses nähakse ette tehnilised meetmed, nagu need on sätestatud artiklis 13, mida kohaldatakse Vahemere lääneosas kõikide kalavarude suhtes.

1.   Kava põhineb püügikoormuse reguleerimise korral ja selle eesmärk on aidata saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, mis on loetletud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2, eelkõige kohaldades kalavarude majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi, ning selle eesmärk on tagada, et mere elusressursside kasutamisel taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel.

2.   Kava aitab teha lõpu tagasiheitele, vältides ja piirates soovimatut püüki võimalikult suures ulatuses, ning täita määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud lossimiskohustust liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse liidu õiguse kohaselt kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtusid ja käesolevat määrust.

3.   Kavaga rakendatakse ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamise suhtes, et viia miinimumini püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile. See on kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgiga saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisund.

4.   Kavaga püütakse eelkõige

5.   Kava kohaste meetmete võtmisel tuginetakse parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele.

1.   Asjaomaste kalavarude kalastussuremuse sihttase, mis vastab artiklis 2 määratletud FMSY-vahemikele, tuleb saavutada järk-järgult võimaluse korral 2020. aastaks, ent hiljemalt 1. jaanuariks 2025 ning seejärel tuleb seda hoida FMSY-vahemikes.

2.   Eelkõige STECFilt või samasuguselt liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud sõltumatult teadusasutuselt taotletakse kaval põhinevate FMSY-vahemike kindlaksmääramist.

3.   Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt kehtestab nõukogu maksimaalse lubatud püügikoormuse kindlaksmääramisel nimetatud püügikoormused iga püügikoormuse rühma jaoks eraldi FMSY-vahemikus, mis on sel ajal kõige ohualtimate kalavarude kohta kättesaadav.

4.   Olenemata lõigetest 1 ja 3 võib maksimaalse lubatud püügikoormuse kehtestada FMSY-vahemikest madalamal tasemel.

5.   Olenemata lõigetest 1 ja 3 võib maksimaalse lubatud püügikoormuse kehtestada sel ajal kõige ohualtimate kalavarude kohta kättesaadavast FMSY-vahemikust kõrgemal tasemel, tingimusel et kõik asjaomased kalavarud ületavad BPA taset:

6.   Kui FMSY-vahemikke ei ole mõne artikli 1 lõikes 2 loetletud kalavaru puhul võimalik piisavate teadusandmete puudumise tõttu kindlaks määrata, majandatakse seda kalavaru kooskõlas artikliga 12, kuni FMSY-vahemikud on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt kättesaadavad.

1.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et asjaomaste kalavarude kudekarja biomass on väiksem kui BPA, võetakse kõik sobivad parandusmeetmeid, et tagada asjaomaste kalavarude kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige kehtestatakse, olenemata artikli 4 lõikest 3, maksimaalne lubatud püügikoormus tasemel, mis vastab kõige ohualtimate kalavarude FMSY-vahemiku vähendatud kalastussuremusele, võttes arvesse biomassi vähenemist.

2.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et asjaomaste kalavarude kudekarja biomass on väiksem kui BLIM, võetakse täiendavaid parandusmeetmeid, et tagada asjaomaste kalavarude kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige võib, olenemata artikli 4 lõikest 3, peatada selliste parandusmeetmetega asjaomase kalavaru sihtpüügi ja vastavalt vähendada maksimaalset lubatud püügikoormust.

3.   Käesolevas artiklis osutatud parandusmeetmed võivad olla

4.   Kui kudekarja biomass on artiklis 5 osutatud tasemetest väiksem, sõltub käesolevas artiklis osutatud meetmete valik olukorra laadist, tõsidusest, kestusest ja kordumisest.

1.   Püügikoormuse reguleerimise korda kohaldatakse kõikide traalpüügiga tegelevate laevade suhtes, mille puhul on püügipiirkonnad, kalavarude rühmad ja pikkusekategooriad kindlaks määratud I lisas.

2.   Nõukogu määrab igal aastal teaduslike nõuannete põhjal ja artikli 4 kohaselt liikmesriigiti kindlaks iga püügikoormuse rühma maksimaalse lubatud püügikoormuse.

3.   Erandina artikli 3 lõikest 1 ja olenemata käesoleva artikli lõikest 2, kava rakendamise esimesel viie aasta jooksul:

4.   Lõikes 3 osutatud lähtetaseme arvutab iga liikmesriik iga püügikoormuse rühma või geograafilise alapiirkonna kohta keskmise püügikoormusena, mis on väljendatud püügipäevade arvuna ajavahemikul 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2017, võttes arvesse ainult sellel ajavahemikul püügiga tegelevaid laevu.

5.   Kui parimatest kättesaadavatest teaduslikest nõuannetest nähtub, et muude püügivahendite kui traalidega püütakse konkreetset kalavaru märkimisväärsel hulgal, võib nende teaduslike nõuannete põhjal kindlaks määrata konkreetse püügivahendi maksimaalse lubatud püügikoormuse.

1.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et harrastuskalapüük avaldab märkimisväärset mõju artikli 1 lõikes 2 loetletud kalavaru kalastussuremusele, võib nõukogu kehtestada harrastuskalastajatele mittediskrimineerivad piirangud.

2.   Lõikes 1 osutatud piirangute kehtestamisel tugineb nõukogu läbipaistvatele ja objektiivsetele kriteeriumitele, sealhulgas keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku laadi kriteeriumitele. Eeskätt võib nende kriteeriumitena muu hulgas arvesse võtta harrastuskalapüügi mõju keskkonnale, kõnealuse tegevuse sotsiaalset tähtsust ning selle panust rannikupiirkondade majandusse.

3.   Kui see on asjakohane, võtavad liikmesriigid vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid andmete jälgimiseks ja kogumiseks, et harrastuspüügi tegelikke tasemeid usaldusväärselt hinnata.

1.   Liikmesriigid haldavad maksimaalset lubatud püügikoormust vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklites 26–34 sätestatud tingimustele.

2.   Iga liikmesriik otsustab, millist meetodit kasutada maksimaalse lubatud püügikoormuse eraldamiseks oma lipu all sõitvatele üksikutele laevadele või laevarühmadele vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele.

3.   Liikmesriik võib muuta püügikoormuse jaotust, kandes püügipäevi ühelt sama geograafilise piirkonna püügikoormuse rühmalt üle teisele, tingimusel et ta kohaldab teisendustegurit, mida toetavad parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded. Vahetatud püügipäevad ja teisendustegur tehakse võimalikult kiiresti ja hiljemalt kümne tööpäeva jooksul teatavaks komisjonile ja teistele liikmesriikidele.

4.   Kui liikmesriik lubab oma lipu all sõitvatel laevadel tegeleda traalpüügiga, tagab ta, et selline püük on piiratud kuni 15 tunniga ühel püügipäeval ja viie püügipäevaga nädalas või samaväärse piiranguga.

Liikmesriigid võivad erandkorras lubada kuni 18 tundi püügipäeva kohta, et võtta arvesse sõiduaega sadama ja püügipiirkonna vahel. Sellisest erandist teavitatakse viivitamata komisjoni ja teisi asjaomaseid liikmesriike.

5.   Kui laev püüab ühel püügipäeval kahte erinevat kalavaru rühma, siis olenemata lõikest 3 arvatakse mõlema kalavaru rühma jaoks sellele laevale eraldatud maksimaalsest lubatud püügikoormusest maha pool püügipäeva.

6.   Iga liikmesriik väljastab oma lipu all sõitvatele asjaomastele kalavarusid püüdvatele laevadele I lisas osutatud piirkondade jaoks püügiload kooskõlas määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikliga 7.

7.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 6 kohaselt välja antud püügilubadele vastav brutoregistertonnides ja kilovattides väljendatud kogupüügivõimsus kava kohaldamisaja jooksul ei suurene.

8.   Iga liikmesriik koostab ja säilitab selliste laevade loetelu, millele on lõike 6 alusel väljastatud püügiluba, ning teeb selle komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks. Liikmesriigid esitavad oma loetelud esimest korda kolme kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ja seejärel hiljemalt iga aasta 30. novembriks.

9.   Liikmesriigid jälgivad oma püügikoormuse reguleerimise korda ja tagavad, et artiklis 7 osutatud maksimaalne lubatud püügikoormus ei ületa kehtestatud piirmäärasid.

10.   Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 3 sätestatud hea valitsemistava põhimõtete kohaselt võivad liikmesriigid kava eesmärkide saavutamise nimel edendada kohalikul tasandil osalusmajandamise süsteeme.

1.   Liikmesriigid registreerivad püügikoormuse andmed ja esitavad need komisjonile kooskõlas määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikliga 33 ja komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 (13) artiklitega 146c, 146d ja 146e.

2.   Püügikoormuse andmed esitatakse koondandmetena kuude kaupa ja need sisaldavad II lisas sätestatud teavet. Koondandmete vorming on UN/CEFACTi standardil P1000-12 põhinev XML-skeemi definitsioon.

3.   Liikmesriigid esitavad lõikes 1 osutatud püügikoormuse andmed komisjonile enne iga kuu 15. kuupäeva.

1.   Lisaks määruse (EÜ) nr 1967/2006 artiklis 13 sätestatule on traalide kasutamine Vahemere lääneosas keelatud igal aastal kolmeks, asjakohastel juhtudel järjestikuseks kuuks kuue meremiili ulatuses rannikust, välja arvatud alade puhul, mis on 100 m samasügavusjoonest madalamal, tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele. See iga-aastane kolmekuuline püügikeeld määratakse kindlaks iga liikmesriigi poolt ja seda kohaldatakse ajavahemiku jooksul, mis on parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete kohaselt kõige sobivam. Sellest ajavahemikust teavitatakse viivitamata komisjoni ja teisi asjaomaseid liikmesriike.

2.   Erandina lõikest 1 ja eeldusel, et see on põhjendatud konkreetsete geograafiliste piirangutega, näiteks mandrilava piiratud suuruse või püügipiirkonna kaugusega rannast, võivad liikmesriigid kehtestada parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel muid suletud püügipiirkondi, eeldusel et igas geograafilises alapiirkonnas väheneb euroopa merluusi noorvormide püük vähemalt 20 % võrra. Sellisest erandist teavitatakse viivitamata komisjoni ja teisi asjaomaseid liikmesriike.

3.   17. juuliks 2021 kehtestavad asjaomased liikmesriigid parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel muud suletud püügipiirkonnad, kus on leitud tõendeid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate noorkalade suure kontsentratsiooni ja põhjalähedaste kalavarude, eriti asjaomaste kalavarude koelmute kohta.

4.   Lõike 3 alusel kehtestatud muid suletud püügipiirkondi hindab eelkõige STECF või samasugune liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud sõltumatu teadusasutus. Kui see hindamine näitab, et need suletud püügipiirkonnad ei ole nende eesmärkidega kooskõlas, vaatavad liikmesriigid kõnealused suletud püügipiirkonnad nende soovituste põhjal läbi.

5.   Juhul kui käesoleva artikli lõikes 3 osutatud suletud püügipiirkonnad mõjutavad mitme liikmesriigi kalalaevu, on komisjonil õigus võtta parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 8 ja käesoleva määruse artikliga 18 vastu delegeeritud õigusaktid, millega kehtestatakse asjaomased suletud püügipiirkonnad.

1.   Käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 osutatud kalavarusid majandatakse vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 8 määratletud ettevaatusprintsiibil põhinevale lähenemisviisile kalavarude majandamise suhtes.

2.   Artikli 1 lõikes 3 osutatud kalavarude majandamise meetmete, eelkõige artiklis 13 loetletud tehniliste kaitsemeetmete kehtestamisel võetakse arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid.

1.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 18 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu käesolevat määrust täiendavad delegeeritud õigusaktid, millega kehtestatakse järgmised tehnilised kaitsemeetmed:

2.   Lõikes 1 osutatud meetmed aitavad saavutada artiklis 3 sätestatud eesmärke.

1.   Käesoleva määruse artiklites 11–14 osutatud meetmete suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikeid 1–6.

2.   Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel võivad otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada ühiseid soovitusi kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 1:

3.   Käesoleva määruse artiklitest 11–14 tulenevad õigused ei piira muude liidu õigusnormidega, sealhulgas määrusega (EL) nr 1380/2013 komisjonile antud volitusi.

1.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub asjaomaste kalavarude geograafilise jaotuse muutumine, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 18 vastu delegeeritud õigusaktid, millega muudetakse käesolevat määrust, kohandades selle muutuse kajastamiseks artikli 1 lõikes 2 ja I lisas nimetatud piirkondi.

2.   Kui komisjon teaduslike nõuannete põhjal leiab, et asjaomaste kalavarude loetelu tuleb muuta, võib komisjon esitada kõnealuse loetelu muutmiseks ettepaneku.

1.   Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 50 ette nähtud aastaaruande esitamisel hõlmavad mõõdetavad näitajad asjaomaste kalavarude ja võimaluse korral kaaspüügivarude praegust kalastussuremust üle FMSY-i (F/FMSY), kudekarja biomassi ja sotsiaal-majanduslikke näitajaid. Neid võib teaduslikele nõuannetele tuginedes täiendada muude näitajatega.

2.   17. juuliks 2024 ja seejärel iga kolme aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kava tulemuste ja mõju kohta asjaomastele kalavarudele ja nende püügile, eriti seoses artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisega.

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklites 11–14 ja artiklis 16 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 16. juulist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament või nõukogu võib artiklites 11–14 ja artiklis 16 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon iga liikmesriigi määratud ekspertidega vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele.

5.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.   Artiklite 11–14 ja artiklis16 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.