19.12.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 338/1

(1)

Määrusega (EL) 2016/1036 (2) võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu ühised reeglid kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole liidu liikmesriigid.

(2)

Määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 7 on aluseks normaalväärtuse kindlaksmääramisele mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul. Arvestades teatavate riikidega seotud arengusuundi, on asjakohane, et alates 20. detsembrist 2017 määratakse normaalväärtus kindlaks käesoleva määrusega muudetud määruse (EL) 2016/1036 alusel. Selliste riikide puhul, kes uurimise algatamise kuupäeval ei ole Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmed ja on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/755 (3) I lisas, tuleks normaalväärtus kindlaks määrata nende riikide jaoks välja töötatud erimetoodika alusel. Käesolev määrus ei mõjuta selle kindlaksmääramist, kas WTO liige on või ei ole turumajanduslik riik, ega niisuguste tingimuste kohaldamist, mis on sätestatud protokollides või muudes dokumentides, mille alusel riigid on ühinenud 15. aprilli 1994. aasta Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga (Marrakeši leping) (4).

(3)

Varasemate menetluste käigus saadud kogemusi arvestades on asjakohane täpsustada olukorrad, mille puhul võib lugeda, et esinevad vabaturujõude märkimisväärselt mõjutavad olulised moonutused. Eelkõige on asjakohane selgitada, et sellega on tegemist siis, kui teatatud hinnad või kulud, sealhulgas tooraine- ja energiakulud, ei ole kujunenud vabaturujõudude abil, kuna neid mõjutab oluline valitsuse sekkumine. Samuti on asjakohane täpsustada, et oluliste moonutuste olemasolu hindamisel tuleks muu hulgas arvesse võtta ühe või mitme järgmise asjaolu võimalikku mõju: asjaomast turgu teenindavad olulisel määral ettevõtjad, kes on ekspordiriigi ametiasutuste omanduses, kontrolli või poliitilise järelevalve või juhtimise all; riik on esindatud ettevõtetes viisil, mis võimaldab tal mõjutada hindu või kulusid; avalik poliitika või meetmed tagatavad omamaiste tarnijate sooduskohtlemise või mõjutavad vabaturujõude muul viisil; pankroti-, äriühingu- või asjaõigus puudub, seda kohaldatakse diskrimineerivalt või selle täitmise tagamine on ebapiisav; moonutatakse palgakulusid; rahastamisele saab juurdepääsu asutuste kaudu, kes viivad ellu avaliku poliitika eesmärke või kes muul viisil ei tegutse riigist sõltumatult.

(4)

Komisjon peaks koostama ja tegema üldsusele kättesaadavaks aruanded, milles käsitletakse olulisi moonutusi, mis võivad olla aluseks dumpinguvastase uurimise algatamisele, ning milles kirjeldatakse nende juhtudega seotud turuolukorda teatavas riigis või sektoris, ning ta peaks neid aruandeid korrapäraselt ajakohastama. Sellised aruanded ja nende aluseks olevad tõendid tuleks lisada iga asjaomase riigi või sektoriga seotud uurimise toimikusse. Selliste uurimiste puhul peaks huvitatud pooltel olema laialdased võimalused esitada aruannete ja nende aluseks olevate tõendite kohta märkusi. Oluliste moonutuste olemasolu hindamisel tuleks, kui see on kohane, võtta arvesse asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioone ja asjakohaseid mitmepoolseid keskkonnaalaseid konventsioone.

(5)

Tavaliselt arvutatakse kulud uurimisaluse eksportija ja tootja dokumentide alusel. Kui aga ekspordiriigis on otseseid või kaudseid olulisi moonutusi, mille tagajärjel on asjaomase poole dokumentides esitatud kulud kunstlikult väikesed, võib selliseid kulusid kohandada või need kindlaks määrata mis tahes põhjendatud alusel, sealhulgas muudelt tüüpilistelt turgudelt või rahvusvahelistest hindadest või võrdlusalustest saadud teabe põhjal. Kasutada võib ka omamaiseid kulusid, kuid ainult juhul, kui nende puhul on täpsete ja asjakohaste tõendite põhjal kindlaks tehtud, et need ei ole moonutatud.

(6)

Kui andmed saadakse võrdlusriikidest ja komisjon peab tegema kindlaks, kas sotsiaal- ja keskkonnakaitse tase nendes riikides on piisav, peab komisjon uurima, kas nendes riikides järgitakse ILO põhikonventsioone ja asjakohaseid mitmepoolseid keskkonnaalaseid konventsioone.

(7)

Kui osa eksportija ja tootja kuludest on moonutatud, sealhulgas juhul, kui teatav sisend on pärit eri allikatest, tuleks see osa kuludest asendada moonutamata kuludega. Arvestades varasemate menetluste käigus saadud kogemusi, on asjakohane veelgi selgitada, et oluliste moonutuste olemasolu kindlakstegemisel kolmandas riigis tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki toimikusse lisatud asjakohaseid tõendeid, mis on seotud olukorraga sellest riigist pärit eksportijate ja tootjate siseturul ning mille kohta on huvitatud pooltel olnud võimalus märkusi esitada, sealhulgas kõnealuste eksportijate ja tootjate võimalus lõplikult näidata, et nende omamaised kulud ei ole moonutatud. Kõnealused tõendid hõlmavad asjakohaseid aruandeid, kui need on olemas. Märkidele oluliste moonutuste olemasolu kohta võivad tähelepanu juhtida ka kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas liidu tootmisharu ja ametiühingud. Asjakohaste aruannete koostamise või ajakohastamise üle otsustamisel tuleks võtta arvesse niisuguseid märke ja vajadust vältida lisakoormust liidu tootmisharule dumpinguvastase abinõu kasutamisel, pidades eelkõige silmas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate majandus- ja kaubandusalast eripära.

(8)

Algsel ja läbivaatamisuurimisel kasutatava metoodika suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõiget 9. Siinkohal on asjakohane selgitada, et selle uurimisel, kas on märke asjaolude muutumisest, tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki asjakohaseid tõendeid, sealhulgas eksportijate ja tootjate siseturu olukorda käsitlevaid asjakohaseid aruandeid ja nende aluseks olevaid tõendeid, mis on lisatud toimikusse ja mille kohta on huvitatud pooltel olnud võimalus märkusi esitada.

(9)

Kuna muud kõnealust küsimust reguleerivad spetsiifilised üleminekureeglid puuduvad, on asjakohane sätestada, et käesolevat määrust kohaldatakse kõigi menetluse algatamist käsitlevate otsuste ja kõigi menetluste suhtes, sealhulgas kõigi algsete ja läbivaatamisuurimiste suhtes, mis algatatakse 20. detsembril 2017 või pärast seda, kui määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõikest 9 ei tulene teisiti. Tuginedes kehtivate meetmete spetsiifilistele üleminekureeglitele ja arvestades, et puuduvad muud kõnealust küsimust reguleerivad spetsiifilised üleminekureeglid, tuleks juhul, kui minnakse üle määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõike 7 alusel arvutatud normaalväärtuselt normaalväärtusele, mis arvutatakse käesoleva määrusega muudetud määruses (EL) 2016/1036 sätestatud metoodika alusel, jätkata algse metoodika kohaldamist kuni esimese aegumise läbivaatamise algatamiseni pärast sellist üleminekut. Käesoleva määruse sätete täitmisest kõrvalehoidmise ohu vähendamiseks tuleks sama käsitlust kasutada ka määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 4 kohaste läbivaatamiste puhul. Samuti on asjakohane meelde tuletada, et üleminek artikli 2 lõike 7 alusel arvutatud normaalväärtuselt käesoleva määrusega muudetud määruses (EL) 2016/1036 sätestatud metoodika alusel arvutatud normaalväärtusele ei ole iseenesest piisav tõend määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 3 tähenduses. Sellised üleminekureeglid peaksid täitma lünga, mis võiks muidu põhjustada õiguskindlusetuse ohtu, andma huvitatud pooltele piisavad võimalused kohaneda endiste õigusnormide kehtivuse lõppemise ja uute jõustumisega ning hõlbustama määruse (EL) 2016/1036 tõhusat, nõuetekohast ja erapooletut kohaldamist.

(10)

Määrusega (EL) 2016/1037 (5) võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu ühisreeglid kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole liidu liikmesriigid. Kogemus on näidanud, et subsideerimise tegelik ulatus tehakse tavaliselt kindlaks asjakohase uurimise käigus. Eelkõige saavad uurimisalused eksportijad sageli subsiidiume, mille olemasolu enne uurimist ei saanud olla mõistlikul määral teada. On asjakohane täpsustada, et mis tahes uurimise või läbivaatamise käigus selliste subsiidiumide avastamise korral peaks komisjon täiendavalt konsulteerima asjaomase päritolu- ja/või ekspordiriigiga uurimise käigus kindlaks tehtud subsiidiumide küsimuses. Kuna puuduvad spetsiifilised üleminekureeglid kõnealuse küsimuse kohta, on asjakohane sätestada, et käesolevat määrust kohaldatakse kõigi menetluse algatamist käsitlevate otsuste ja kõigi menetluste suhtes, sealhulgas kõikide algsete ja läbivaatamisuurimiste suhtes, mis algatatakse 20. detsembril 2017 või pärast seda.

(11)

Määruseid (EL) 2016/1036 ja (EL) 2016/1037 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklisse 2 lisatakse järgmine lõige:

2)

Artikli 2 lõige 7 asendatakse järgmisega:

„7.   Kui import pärineb riikidest, mis uurimise algatamise kuupäeval ei ole WTO liikmed ning on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/755 (*1) I lisas, määratakse normaalväärtus kindlaks sobivas võrdlusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või sellise hinna alusel, mis kehtib sellisest kolmandast riigist teistesse riikidesse, sealhulgas liitu toimuva müügi korral, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, arvates sisse põhjendatud kasumimarginaali.

Sobiv võrdlusriik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid ning eelkõige koostööd vähemalt ühe selle riigi eksportija ja tootjaga. Kui niisuguseid riike on rohkem kui üks, eelistatakse asjakohasel juhul võrreldava sotsiaal- ja keskkonnakaitse tasemega riike. Arvesse võetakse ka tähtaegu. Asjakohasel juhul kasutatakse sama uurimise aluseks olevat sobivat võrdlusriiki.

Uurimisega seotud pooltele antakse viivitamata pärast uurimise alustamist teada valitud riik ning kümme päeva märkuste esitamiseks.

(*1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/755 teatavatest kolmandatest riikidest pärit impordi ühiste eeskirjade kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 33).“"

3)

Artikli 11 lõikesse 3 lisatakse järgmine lõik:

„Kui kehtivad dumpinguvastased meetmed põhinevad normaalväärtusel, mis on arvutatud vastavalt artikli 2 lõikele 7 selle versiooni kohaselt, mis kehtis 19. detsembril 2017, asendab metoodika, mis on sätestatud artikli 2 lõigetes 1–6a, normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud algse metoodika alles alates kuupäevast, mil algatatakse kõnealuste meetmete esimene aegumise läbivaatamine pärast 19. detsembrit 2017. Kooskõlas artikli 11 lõikega 2 jäävad need meetmed jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.“

4)

Artikli 11 lõikesse 4 lisatakse järgmine lõik:

„Kui kehtivad dumpinguvastased meetmed põhinevad normaalväärtusel, mis on arvutatud vastavalt artikli 2 lõikele 7 selle versiooni kohaselt, mis kehtis 19. detsembril 2017, asendab metoodika, mis on sätestatud artikli 2 lõigetes 1–6a, normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud algse metoodika alles pärast kuupäeva, mil algatatakse kõnealuste meetmete esimene aegumise läbivaatamine pärast 20. detsembrit 2017. Kooskõlas artikli 11 lõikega 2 jäävad need meetmed jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.“

5)

Artikli 11 lõikesse 9 lisatakse järgmine lõik:

„Seoses asjaoludega, mis on asjakohased normaalväärtuse kindlaksmääramiseks vastavalt artiklile 2, võetakse nõuetekohaselt arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, sealhulgas eksportijate ja tootjate siseturu olukorda käsitlevaid asjakohaseid aruandeid ja nende aluseks olevaid tõendeid, mis on lisatud toimikusse ja mille kohta on huvitatud pooltel olnud võimalus märkusi esitada.“

6)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Aruanne ja teave

1.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal aruande käesoleva määruse kohaldamise ja rakendamise kohta, pöörates nõuetekohast tähelepanu konfidentsiaalse teabe kaitsele artikli 19 tähenduses. Aruanne hõlmab teavet ajutiste ja lõplike meetmete kohaldamise kohta, uurimiste lõpetamise kohta ilma meetmeid võtmata, kordusuurimiste, läbivaatamiste, oluliste moonutuste ja kontrollkäikude ning niisuguste eri organite tegevuse kohta, kes vastutavad järelevalve tegemise eest käesoleva määruse rakendamise ja sellest tulenevate kohustuste täitmise üle.

2.   Euroopa Parlament võib kutsuda komisjoni oma vastutava parlamendikomisjoni ad hoc koosolekule, et komisjon tutvustaks ja selgitaks käesoleva määruse rakendamisega seotud küsimusi. Euroopa Parlament võib ka muu hulgas lõike 1 kohase aruande ning käesolevas lõikes osutatud tutvustuste ja selgituste alusel esitada komisjonile asjakohaseid kaalutlusi ja fakte.

3.   Komisjon avalikustab aruande hiljemalt kuue kuu möödumisel selle esitamisest Euroopa Parlamendile ja nõukogule.“