21.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/1

(1)

Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(2)

Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) (1) kohaselt tuleb määrata kindlaks meetmed, mis reguleerivad juurdepääsu vetele ja kalavarudele ning säästvat kalandustegevust, võttes arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnika- ja majandusnõuandeid ning eelkõige kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) koostatud aruandeid.

(3)

Nõukogu peab vastu võtma meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta kalavarude ja kalavarurühmade kaupa, sealhulgas vajaduse korral nendega funktsionaalselt seotud tingimused. Kalapüügivõimalused tuleks jaotada liikmesriikide vahel nii, et kõikidele liikmesriikidele oleks tagatud kõikide kalavarude ja kalastustegevuse suhteline stabiilsus, ning võttes asjakohaselt arvesse määruses (EÜ) nr 2371/2002 kehtestatud ühise kalanduspoliitika eesmärke.

(4)

Lubatud kogupüük (TAC) tuleks kehtestada olemasolevatest teadusnõuannetest lähtudes, võttes arvesse bioloogilisi ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning tagades samal ajal eri kalandussektorite õiglase kohtlemise. Samuti tuleb võtta arvesse arvamusi, mida on esitatud sidusrühmadega konsulteerimise käigus, eelkõige kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee ning asjaomaste piirkondlike nõuandekomisjonide arvamusi.

(5)

Kalapüügivõimalused peaksid olema kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja põhimõtetega, nagu 1995. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkulepe, mis käsitleb piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist, (2) ning üksikasjalikud majandamispõhimõtted, mis on esitatud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) avamerel süvamerekalapüügi korraldamise 2008. aasta rahvusvahelistes suunistes, mille kohaselt peaks reguleeriv asutus olema ettevaatlikum eelkõige siis, kui teave on ebaselge, ebausaldusväärne või ebapiisav. Piisava teadusteabe puudumist ei tohiks kasutada põhjusena kaitse- või majandamismeetmete edasilükkamiseks või võtmata jätmiseks.

(6)

Hiljutistest teaduslikest nõuannetest Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogult (ICES) (3) ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt (4) ilmneb, et enimpüütavaid süvamereliike ei püüta säästvalt ning kõnealuste kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks nende püügivõimalusi vähendada senikaua, kuni kalavarude suuruses ilmneb positiivne suundumus. Lisaks sellele on ICES soovitanud keelata atlandi karekala sihtpüügi.

(7)

Süvamere haide puhul käsitatakse põhilisi kaubanduslikke liike peaaegu ammendatuna, mistõttu sihtpüüki ei peaks toimuma. Senikaua, kuni vältimatu kaaspüügi kogust ei ole selektiivsusprojektide ja muude tehniliste meetmetega kindlaks määratud, ei tohiks kaaspüügi lossimist lubada.

(8)

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2347/2002 (millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi suhtes kohaldatavad konkreetsed juurdepääsunõuded ja nendega seotud tingimused) (5) I lisas loetletud süvamereliikide püügivõimaluste üle otsustatakse kaks korda aastas. Siiski on tehtud erand seoses põhja-atlandi hõbekala varude ja sinise molva põhipüügiga – kõnealuste liikide püügivõimalused sõltuvad Norraga peetavate iga-aastaste läbirääkimiste tulemustest. Nende varude püügivõimalused kehtestatakse seega eraldi asjakohases iga-aastases määruses, milles määratakse kindlaks kalapüügivõimalused.

(9)

Nõukogu 6. mai 1996. aasta määruse (EÜ) nr 847/96 (millega kehtestatakse lubatud kogupüükide (TAC) ja kvootide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel) (6) kohaselt on vaja märkida, milliste varude suhtes kohaldatakse nimetatud määruses kindlaksmääratud mitmesuguseid meetmeid.

(10)

Liidu kaluritele elatusvahendite tagamiseks on tähtis avada kõnealused püügipiirkonnad 1. jaanuaril 2011,

a)

määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 20 lõike 5 kohast kalapüügivõimaluste vahetamist;

b)

nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) (9) artikli 37 või nõukogu 29. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1006/2008 (mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele) (10) artikli 10 lõike 4 kohaseid mahaarvamisi ja ümberjaotamisi;

c)

määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 3 kohast täiendavate lossitavate koguste lubamist;

d)

määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 4 kohast koguste peatamist;

e)

määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 105 ja 107 kohaseid mahaarvamisi.