EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32010D0367

2010/367/: Komisjoni otsus, 25. juuni 2010 , kodu- ja metslindude seas läbiviidavate linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta liikmesriikides (teatavaks tehtud numbri K(2010) 4190 all) (EMPs kohaldatav tekst )

ELT L 166, 1.7.2010, p. 22–32 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

Dokument on avaldatud eriväljaandes (HR)

Legal status of the document No longer in force, Date of end of validity: 20/04/2021; kehtetuks tunnistatud 32020R0689 vt 32021R0881 artikkel 1

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2010/367/oj

1.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 166/22


KOMISJONI OTSUS,

25. juuni 2010,

kodu- ja metslindude seas läbiviidavate linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta liikmesriikides

(teatavaks tehtud numbri K(2010) 4190 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2010/367/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle, (1) eriti selle artikli 10 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/94/EÜ linnugripi tõrjet käsitlevate ühenduse meetmete ning direktiivi 92/40/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta, (2) eriti selle artikli 4 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Linnugripp on lindude nakkav viirushaigus, millesse võivad nakatuda ka kodulinnud. Kodulindude nakatumisel linnugripiviirustesse avaldub haigus peamiselt kahes vormis, mida eristatakse nende virulentsuse järgi. Madala patogeensusega vorm põhjustab tavaliselt ainult kergeid sümptomeid, kõrge patogeensusega vormi tagajärjeks on aga enamiku kodulinnuliikide puhul lindude väga kõrge suremus. Kõnealusel haigusel võib olla tõsine mõju kodulinnukasvatuse tasuvusele.

(2)

Direktiivis 2005/94/EÜ on sätestatud meetmed kõrgpatogeense linnugripi (KPLG) ning H5- või H7-alatüüpi kuuluva linnugripiviiruse põhjustatud madala patogeensusega linnugripi (MPLG) puhangute tõrjeks kodulindude ja muude vangistuses peetavate lindude hulgas. Samuti on direktiivis 2005/94/EÜ sätestatud teatavad ennetusmeetmed, mille eesmärk on linnugripiviiruste järelevalve ja varane avastamine.

(3)

Direktiiv 2005/94/EÜ näeb ette, et liikmesriigid rakendavad kohustuslikke järelevalveprogramme. Järelevalveprogrammide eesmärk on tuvastada MPLG viiruste levik kodulindude, eelkõige veelindude hulka kuuluvate kodulindude seas, enne kui need viirused kodulinnupopulatsioonis laialt levivad, et oleks võimalik võtta tõrjemeetmeid, et võimaluse korral hoida ära viiruse muteerumine KPLG viiruseks, millel võivad olla laastavad tagajärjed.

(4)

Direktiivis 2005/94/EÜ on sätestatud ka metslindude seas teostatava järelevalve programmid, mis peavad aitama korrapäraselt ajakohastatava riskihindamise põhjal suurendada seniseid teadmisi metslindude põhjustatavatest ohtudest seoses mis tahes linnugripiviiruse esinemisega lindudel.

(5)

Selliste järelevalveprogrammide rakendamise suuniste sätestamiseks on vastu võetud komisjoni 13. aprilli 2007. aasta otsus 2007/268/EÜ liikmesriikides kodu- ja metslindudel lindude gripi avastamiseks läbiviidavate seireprogrammide rakendamise ning otsuse 2004/450/EÜ muutmise kohta (3).

(6)

Selle otsuse vastuvõtmisest saadik on liikmesriikide järelevalveprogrammide elluviimisel omandatud kogemustest ning teaduslikest teadmistest ja uurimistulemustest ilmnenud, et teatavate kodulinnuliikide ja kasvatustüüpide puhul on linnugripiviirusega nakatumise oht suurem kui teistel, kusjuures arvesse on võetud ka linnukasvatusettevõtte asukohta ja muid riskitegureid.

(7)

Oht, et alatüübi H5N1 KPLG viirus jõuab Kagu-Aasiast Euroopasse, kui see 2005. aastal lääne suunas levis, tingis täiendavate meetmete kehtestamise, et olla valmis selle viirusetüübi levikuks kodu- ja metslindude hulgas ning see varakult avastada.

(8)

Komisjoni 17. oktoobri 2005. aasta otsuses 2005/731/EÜ, millega kehtestatakse täiendavad nõuded metslindude järelevalve suhtes klassikalise lindude katku avastamiseks, (4) on nõutud, et liikmesriigid korraldaksid pädevate asutuste teavitamise igasugusest ebatavalisest suremusest või ilmsetest haiguspuhangutest metslindude ja eriti veelindude hulgas. Samuti tuleb võtta linnugripiproove ja teha vastavaid laborianalüüse.

(9)

Otsuses 2005/731/EÜ sätestatud nõuded on asjakohane lisada käesolevasse otsusesse.

(10)

Ajavahemikus 2006–2009 on linnugripiproove võetud ja analüüse tehtud rohkem kui 350 000 metslinnul. Keskmiselt võeti järelevalve käigus liikmesriikides proove 75 % ulatuses eluslindudelt ning 25 % ulatuses haigetelt või surnud lindudelt.

(11)

Rohkem kui 1 000 surnult või haigena leitud linnu H5N1-alatüübi KPLG test on osutunud positiivseks, samas kui sama nelja aasta jooksul tervetelt lindudelt võetud sama viiruse proov on olnud positiivne ainult umbes viiel linnul. MPLG alatüüpe on leitud peaaegu eranditult ainult eluslindudelt võetud proovides.

(12)

ELi linnugripi referentlabori koostatud Euroopa Liidu linnugripi järelevalve aastaaruande järeldused, (5) Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) teaduslikud arvamused, (6), (7), (8) ning hiljuti moodustatud loomahaiguste järelevalve rakkerühma töö on toonud esile, et senisesse kodu- ja metslindude järelevalve strateegiasse tuleks teha teatavaid muudatusi, et edendada riskipõhist lähenemisviisi, mida peetakse kõige sobivamaks järelevalvestrateegiaks, mis annab haiguste ennetamise ja tõrje eest vastutavatele asutustele vajalikku teavet kodulindude ja muude vangistuses peetavate lindude kasvanduste kaitseks.

(13)

Riskipõhine järelevalve peaks olema täienduseks kodulindude hulgas linnugripinakkuse varase avastamise süsteemidele, milletaolised on juba ette nähtud näiteks komisjoni 19. oktoobri 2005. aasta otsuse 2005/734/EÜ (millega kehtestatakse bio-ohutusmeetmed, et vähendada A-tüüpi gripiviiruse alatüübi H5N1 põhjustatud väga patogeense lindude gripi kandumise ohtu metslindudelt kodulindudele ja teistele vangistuses elavatele lindudele ning rajada väga ohustatud piirkondadesse varase avastamise süsteem) (9) artikliga 2 ja komisjoni 4. augusti 2006. aasta otsuse 2006/437/EÜ (millega kiidetakse heaks nõukogu direktiiviga 2005/94/EÜ ette nähtud diagnostikakäsiraamat seoses lindude gripiga) (10) lisa II peatüki punktiga 2.

(14)

Seetõttu tuleks otsuses 2007/268/EÜ sätestatud suunised linnugripi järelevalveks kodu- ja metslindude hulgas läbi vaadata, võttes arvesse omandatud kogemusi ja teaduslikke teadmisi, ning asendada käesolevas otsuses sätestatud suunistega.

(15)

Liidu õigusaktide järjepidevuse huvides peaksid proovide võtmine ja laborianalüüsid toimuma otsuses 2006/437/EÜ sätestatud korra kohaselt, kui ei ole ette nähtud teisiti.

(16)

Liidu õigusaktide järjepidevuse huvides tuleks järelevalveprogrammi elluviimisel metslindude hulgas täiel määral arvestada nõudeid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivis 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta, (11) eriti käesoleva otsuse II lisa 1. osa 2. ja 3. jaos kirjeldatud järelevalve korralduse ja proovivõtu korra asjus.

(17)

Otsused 2005/731/EÜ ja 2007/268/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks.

(18)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et pädevad asutused teevad vajalikud korraldused, et metslindude jälgimise ja rõngastamisega tegelevad, jahi- jm asjakohased organisatsioonid oleksid kohustatud teatama pädevale asutusele viivitamata igasugusest ebatavalisest suremusest või ilmsetest haiguspuhangutest metslindude ja eriti veelindude hulgas.

Artikkel 2

1.   Liikmesriigid tagavad, et kohe, kui pädev asutus on saanud artikli 1 kohase teate ning kui ei ole täpselt teada muud haiguse põhjust peale linnugripi, korraldab pädev asutus järgmise:

a)

surnud lindudelt ja võimaluse korral muudelt lindudelt, kes on surnud lindudega kokku puutunud, võetakse vajalikud proovid;

b)

neid proove analüüsitakse laboratoorselt linnugripiviiruse suhtes.

2.   Proovide võtmine ja laborianalüüsid toimuvad otsusega 2006/437/EÜ heaks kiidetud linnugripi diagnostika käsiraamatu II–VIII peatüki kohaselt.

3.   Liikmesriigid teatavad viivitamata komisjonile, kui lõike 1 punktis b sätestatud laborianalüüsid osutuvad kõrge patogeensusega linnugripiviiruse (KPLG) suhtes positiivseks.

Artikkel 3

Kodu- ja metslindudel linnugripi esinemise järelevalveprogrammid, mida liikmesriigid peavad ellu viima direktiivi 2005/94/EÜ artikli 4 lõike 1 kohaselt, peavad vastama käesoleva otsuse I ja II lisas sätestatud suunistele.

Artikkel 4

Ilma, et see piiraks liidu õigusaktides sätestatud nõuete kohaldamist, tagab pädev asutus, et iga kuue kuu järel teatatakse komisjonile kodu- ja metslindude järelevalveprogrammi raames tehtud seroloogiliste ja viroloogiliste linnugripiuuringute kõik positiivsed ja negatiivsed tulemused. Tulemused edastatakse komisjoni veebipõhise süsteemi kaudu igal aastal 31. juuliks sellele kuupäevale eelneva kuue kuu kohta (1. jaanuarist – 30. juunini) ja 31. jaanuariks sellele kuupäevale eelneva kuue kuu kohta (1. juulini – 31. detsembrini).

Artikkel 5

Otsused 2005/731/EÜ ja 2007/268/EÜ tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 25. juuni 2010

Komisjoni nimel

komisjoni liige

John DALLI


(1)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(2)  ELT L 10, 14.1.2006, lk 16.

(3)  ELT L 115, 3.5.2007, lk 3.

(4)  ELT L 274, 20.10.2005, lk 93.

(5)  Euroopa Komisjoni veebileht: http://ec.europa.eu/food/animal/diseases/controlmeasures/avian/eu_resp_surveillance_en.htm

(6)  The EFSA Journal (2005) 266, 1–21; Scientific Opinion on Animal health and welfare aspects of Avian Influenza.

(7)  The EFSA Journal (2008) 715, 1–161, Scientific Opinion on Animal health and welfare aspects of avian influenza and the risks of its introduction into the EU poultry holdings.

(8)  The EFSA Journal (2006) 357, 1–46, Opinion on Migratory birds and their possible role in the spread of highly pathogenic Avian Influenza.

(9)  ELT L 274, 20.10.2005, lk 105.

(10)  ELT L 237, 31.8.2006, lk 1.

(11)  ELT L 20, 26.1.2010, lk 7.


I LISA

Suunised linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta kodulindudel

1.   Järelevalveprogrammide eesmärgid

Kodulindude hulgas esineva linnugripi järelevalveprogrammide eesmärk on anda pädevatele asutustele teavet linnugripiviiruse leviku kohta selle haiguse tõrjeks vastavalt direktiivile 2005/94/EÜ nii, et igal aastal teostatakse aktiivset järelevalvet järgmiste viiruste suhtes:

a)

alatüüpidesse H5 ja H7 kuuluv madala patogeensusega linnugripp (MPLG) kanaliste (kanad, kalkunid, pärlkanad, faasanid, nurmkanad ja vutid) ning silerinnaliste lindude hulgas täiendusena muudele olemasolevatele varase avastamise süsteemidele;

b)

alatüüpidesse H5 ja H7 kuuluv MPLG ja kõrge patogeensusega linnugripp (KPLG) kodu-veelindude hulgas (pardid, haned ning uluklinnuvarude taastootmiseks ettenähtud sinikael-pardid).

2.   Järelevalve korraldus

Linnukasvanduses võetakse proove ja tehakse seroloogilisi analüüse, et avastada linnugripi antikehade esinemist direktiivi 2005/94/EÜ tähenduses.

Aktiivne järelevalve täiendab liikmesriikides juba kasutusel olevaid varase avastamise süsteeme, mis on sätestatud otsuses 2005/734/EÜ ning komisjoni otsusega 2006/437/EÜ heakskiidetud linnugripi diagnostika käsiraamatu („diagnostikakäsiraamat”) II peatükis, eriti süsteeme, mida rakendatakse linnukasvandustes, mida peetakse linnugripi suhtes riskialtimaks.

Loomahaiguste järelevalveks on olemas kaks peamist rahvusvaheliselt tunnustatud meetodit: a) riskipõhine järelevalve ja b) järelevalve representatiivse proovivõtu teel.

2.1.   Riskipõhine järelevalve

Riskipõhine järelevalve on linnugripi sihipärase ja ressursitõhusa järelevalve seisukohalt eelistatav meetod.

Liikmesriigid, kes valivad selle meetodi, määravad kindlaks kõige riskialtimad asjakohased kodulinnukarjade nakatumise teed ning valimialuse, mille moodustavad linnukasvandused, mis on leitud olevat kõrgema linnugrippi nakatumise riskiga.

Punktis 4.1 esitatud kriteeriumide ja riskitegurite loetelu ei ole ammendav, aga see annab ettekujutuse, kuidas moodustada valimeid ja teha analüüse kodulinnuliikide ja kasvatustüüpide kaupa erinevates linnukasvatussüsteemides. Sõltuvalt asjaomases liikmesriigis valitsevast loomatervise olukorrast võib osutuda vajalikuks anda neile näitajatele erinev kaal.

2.2.   Järelevalve representatiivse proovivõtu teel

Kui liikmesriigil ei ole võimalik anda piisavatel tõenditel põhinevat hinnangut oma kodulinnukarjade nakatumise teedele oma territooriumil, rakendab ta järelevalvet representatiivse proovivõtukava alusel. Valimisse valitavate linnukasvanduste arv peab iga linnuliigi puhul vastama tabelites 1 ja 2 esitatule.

Et valimit saaks lugeda kogu liikmesriigi suhtes representatiivseteks, võetakse linnugripi seroloogiliste analüüside jaoks proovid kihtvalimina liikmesriigi territooriumi kõikidest osadest.

3.   Sihtpopulatsioonid

Järelevalveprogrammi kuulub proovide võtmine alljärgnevatest kodulinnuliikidest ja kasvatustüüpidest:

a)

munakanad;

b)

vabalt peetavad munakanad;

c)

sugukanad;

d)

sugukalkunid;

e)

sugupardid;

f)

suguhaned;

g)

broilerkalkunid;

h)

nuumpardid;

i)

nuumhaned;

j)

vangistuses peetavad uluklinnud (kanalised) pearõhuga täiskasvanud lindudel, nt aretuslindudel;

k)

vangistuses peetavad uluklinnud (veelinnud);

l)

silerinnalised linnud.

Järgmiste erakorraliste asjaolude puhul võivad programmi alla kuuluda ka järgmised kodulinnukategooriad:

m)

broilerid, aga üksnes juhul, kui: i) neid peetakse suurte hulkadena vabapidamisel ning ii) neid peetakse linnugrippi nakatumise suhtes riskialtimaks;

n)

koduse majapidamise linnukarjad: nende roll viiruse levikus on tavaliselt väike ja nendelt proovide võtmine on ressursikulukas. Siiski võivad koduse majapidamise linnukarjad mõnes liikmesriigis põhjustada suuremat linnugripiohtu, kui neid on suurel hulgal, nad asuvad linnukasvatusettevõtete läheduses või osalevad kohalikus või piirkondlikus kaubanduses, või muude kriteeriumide ja riskitegurite tõttu, mis on loetletud punktis 4.1, eelkõige karjade liigilise koosseisu tõttu.

Siiski võib valimist välja jätta ka mõne kasvatustüübi (näiteks sugukanad, keda peetakse kõrge bioohutuse tingimustes), kui selle riskitaseme kohta esitatakse põhjendused.

4.   Riskipõhise järelevalve meetod

Riskipõhine järelevalve valitakse liikmesriigi tasandil tehtava hinnangu põhjal, milles võetakse arvesse vähemalt järgmisi kriteeriume ja riskitegureid.

4.1.   Kriteeriumid ja riskitegurid

4.1.1.   Kriteeriumid ja riskitegurid viiruse sattumiseks linnukasvandusse otsese või kaudse kokkupuute tõttu metslindudega, eelkõige „sihtliiki” kuuluvate metslindudega

a)

Linnukasvanduse asukoht märgalade, tiikide, soode, järvede, jõgede või mereranniku läheduses, kus võivad koguneda vabas looduses elavad ränd-veelinnud.

b)

Linnukasvanduse asukoht piirkonnas, kus vabas looduses elavate rändlindude tihedus on suur, eelkõige selliste lindude puhul, keda loetakse H5N1-alatüübi KPLG avastamisel „sihtliikideks” ja kes on loetletud II lisa 2. osas.

c)

Linnukasvanduse asukoht looduslike ränd-veelindude puhke- ja pesitsusalade läheduses, eriti kui need alad on rändlindude rände kaudu seotud aladega, kus teadaolevalt esineb mets- või kodulindudel H5N1-alatüübi KPLG.

d)

Linnukasvandused, kus linnud on vabapidamisel, või linnukasvandused, kus kodu- või muid vangistuses peetavaid linde peetakse vabas õhus mis tahes territooriumil, kus kokkupuudet metslindudega ei saa piisaval määral vältida.

e)

Madal bioohutuse tase linnukasvanduses, sealhulgas söödaladustusmeetod ja pinnavee kasutamine.

4.1.2.   Kriteeriumid ja riskitegurid viiruse levikuks linnukasvanduse piires ja ühest kasvandusest teise ning linnugripi ühelt kodulinnult teisele ja ühest kasvandusest teise leviku tagajärjed (mõju)

a)

Rohkem kui ühe linnuliigi olemasolu samas linnukasvanduses, eriti kodupartide ja -hanede esinemine koos muude kodulinnuliikidega.

b)

Kasvatustüüp ja selliste kodulinnuliikide olemasolu kasvanduses, kelle puhul on järelevalve käigus asjaomases liikmesriigis avastatud rohkem linnugripinakkuse juhte, nagu näiteks pardikasvandused ja kodulinnud, kes on ette nähtud ulukivarude taastootmiseks (eriti vangistuses peetavad sinikael-pardid).

c)

Linnukasvanduse asukoht piirkonnas, kus asub lähestikku palju linnukasvandusi.

d)

Kaubanduse struktuur, sh import, ja sellega seotud kodulindude otsese ja kaudse liikumise tihedus ning muud sellega seotud tegurid, sh sõidukid, varustus ja inimesed.

e)

Pikaealiste kodulinnukategooriate esinemine ja kodulindude erinevate vanuserühmade (nt munalindude) koosesinemine ühes kasvanduses.

4.2.   Riskipopulatsioonide järelevalve

Järelevalve tase peab peegeldama linnukasvanduses esinevate riskitegurite arvu ja kohalikku kaalu.

Pädev asutus võib järelevalve korralduse väljatöötamisel oma hinnangus võtta arvesse ka muid riskitegureid, mis tuleb sel juhul järelevalveprogrammis nõuetekohaselt ära märkida ja põhjendada.

4.3.   Linnukasvanduste väljavalimine proovivõtuks

Tabeleid 1 ja 2 võib võtta aluseks, et määrata igas riskipopulatsioonis kindlaks linnukasvanduste arv, kust tuleb võtta proove.

5.   Representatiivse proovivõtu meetod

Kui punkti 2.2 kohaselt kasutatakse representatiivset proovivõttu, arvutatakse linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid, iga linnukasvanduses esineva kodulinnuliigi kohta tabelites 1 ja 2 esitatud arvude põhjal.

5.1.   Linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid linnugripi seroloogiliseks analüüsiks

5.1.1.   Linnukasvanduste (v.a pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvandused) arv, kust tuleb proovid võtta

Iga kasvatustüübi kohta, v.a partide hanede ja sinikael-partide puhul, tuleb linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid, kindlaks määrata nii, et oleks tagatud vähemalt ühe nakatunud linnukasvanduse avastamine, kui nakatunud linnukasvanduste levimus on vähemalt 5 % ja usaldusvahemik on 95 %.

Proovivõtt toimub tabeli 1 kohaselt.

Tabel 1

Iga kasvatustüübi puhul linnukasvanduste (v.a pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvandused) arv, kust tuleb proovid võtta

Kasvanduste arv liikmesriigis kasvatustüüpide kaupa

Linnukasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta

Kuni 34

Kõik

35–50

35

51–80

42

81–250

53

> 250

60

5.1.2.   Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta  (1)

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta, määratakse kindlaks viisil, mis tagab vähemalt ühe nakatunud lindudega kasvanduse avastamise, kui nakatunud lindudega kavanduste levimus on vähemalt 5 % ja usaldusvahemik 99 %.

Proovivõtt toimub tabeli 2 kohaselt.

Tabel 2

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv liikmesriigis

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta

Kuni 46

Kõik

47–60

47

61–100

59

101–350

80

> 350

90

5.2.   Kodulindude arv, kellelt tuleb linnukasvanduses proovid võtta

Punktides 5.2.1 ja 5.2.2 esitatud arvud kehtivad proovivõtul nii riskipõhise järelevalve kui ka representatiivse proovivõtu teel toimuva järelevalve raames.

5.2.1.   Lindude (v.a pardid, haned ja sinikael-pardid) arv, kellelt tuleb ühes linnukasvanduses proovid võtta

Igas linnukasvanduses tuleb lindude arv, kellelt võetakse proovid, kindlaks määrata nii, et tõenäosus avastada vähemalt üks linnugripi suhtes seropositiivse prooviga lind on 95 %, kui seropositiivsete lindude levimus on ≥ 30 %.

Iga kasvatustüübi puhul kogutakse seroloogilisteks uuringuteks võetud vereproovid vähemalt 5 kuni 10 linnult (välja arvatud partidelt, hanedelt ja sinikael-partidelt) linnukasvanduse kohta, ning kui kasvanduses on mitu lindlat, siis eri lindlatest.

Kui lindlaid on mitu, võetakse proovid vähemalt viielt linnult iga lindla kohta.

5.2.2.   Partide, hanede ja sinikael-partide arv, kellelt tuleb ühes linnukasvanduses proovid võtta

Igas linnukasvanduses tuleb partide, hanede ja sinikael-partide arv, kellelt tuleb proovid võtta, kindlaks määrata nii, et tõenäosus avastada vähemalt üks linnugripi suhtes seropositiivse prooviga lind on 95 %, kui seropositiivsete lindude levimus on ≥ 30 %.

Igast välja valitud linnukasvandusest võetakse seroloogilisteks uuringuteks kakskümmend vereproovi (2).

6.   Seroloogiliste uuringute proovivõtu kord

Ajavahemik linnukasvanduses proovide võtmiseks langeb kokku iga kasvatustüübi hooajalise tootmisega ning proove võib võtta ka tapamajas. Selline proovivõtt ei tohi kahjustada punktis 4.1 loetletud kriteeriumidel ja riskiteguritel rajanevat riskipõhist lähenemisviisi.

Et saavutada optimaalset tulemuslikkust ja ühtlasi vältida isikute tarbetut linnukasvandusse sisenemist, ühendatakse proovivõtt võimaluse korral muuotstarbelise proovivõtuga, nagu näiteks salmonelloosi- ja mükoplasmoositõrje raames. Selline proovivõttude ühendamine ei tohi siiski kahjustada riskipõhise järelevalve nõudeid.

7.   Viroloogiliste uuringute proovivõtt

Linnugripi viroloogiliste uuringute proovivõttu ei kasutata seroloogiliste analüüside alternatiivina ning see peab toimuma üksnes uuringute käigus, mis võetakse ette siis, kui linnugripi seroloogiliste analüüside tulemused on olnud positiivsed.

8.   Analüüside sagedus ja analüüsiperiood

Linnukasvandustest võetakse proove igal aastal. Riskihindamise põhjal võib liikmesriik siiski otsustada võtta proove ja teha analüüse sagedamini. Selle kohta tuleb järelevalveprogrammis esitada üksikasjalik põhjendus.

Proovivõtt toimub heakskiidetud järelevalveprogrammi kohaselt programmi rakendamise aasta 1. jaanuarist 31. detsembrini.

9.   Laboratoorne analüüs

Proove analüüsitakse liikmesriikides riiklikes linnugripi referentlaborites või muudes laborites, mille pädevad ametiasutused on heaks kiitnud ja mis alluvad riiklike referentlaborite kontrollile.

Laboratoorsed analüüsid tehakse vastavalt diagnostikakäsiraamatule, milles on sätestatud linnugripi kinnitamise ja diferentsiaaldiagnoosi kord.

Kui liikmesriik siiski soovib kasutada laboratoorseid analüüse, mida ei ole ette nähtud diagnostikakäsiraamatus ega kirjeldatud Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatus, peab ELi referentlabor enne nende analüüside kasutamist tunnistama need kontrollitud andmete põhjal sel otstarbel sobivaks.

Riiklikud referentlaborid kinnitavad kõik positiivsed seroloogilised tulemused hemaglutinatsiooni inhibitsiooni testi teel, kasutades järgmisi ühenduse referentlaborilt saadud viirusetüvesid:

a)

alatüübi H5 puhul:

i)

esialgses katses kasutatav tüvi: teal/England/7894/06 (H5N3);

ii)

ristuva reaktsiooniga N3 antikeha kõrvaldamiseks analüüsida kõik positiivsed proovid tüvega chicken/Scotland/59(H5N1);

b)

alatüübi H7 puhul:

i)

esialgses katses kasutatav tüvi: Turkey/England/647/77 (H7N7);

ii)

ristuva reaktsiooniga N7 antikehade kõrvaldamiseks analüüsida kõik positiivsed proovid tüvega African Starling/983/79 (H7N1).

Kõikide positiivsete seroloogiliste proovide puhul peavad linnukasvanduses järgnema epidemioloogilised uuringud ja täiendav proovivõtt viroloogilisteks uuringuteks, et teha kindlaks, kas linnukasvatuses esineb aktiivset linnugripinakkust. Kõikide nende uuringute tulemused teatatakse komisjonile.

Kõik linnugripiviiruse isolaadid esitatakse liidu õigusaktide kohaselt ELi referentlaborile vastavalt riiklike referentlaborite ülesannetele ja kohustustele, mis on sätestatud direktiivi 2005/94/EÜ VIII lisas, välja arvatud juhul, kui diagnostikakäsiraamatu V peatüki punkti 4 alapunkti d kohaselt on tehtud erand. Viiruse alatüüpide H5 ja H7 puhul esitatakse isolaadid ELi referentlaborile viivitamatult ning nendega tehakse diagnostikakäsiraamatu kohaselt standardne identifitseerimiskatse (nukleotiidide järjestusmääramine / intravenoosne patogeensuse indeks).

Kasutatakse protokolle, mis on ette nähtud proovide ja diagnostilise materjali esitamiseks ELi referentlaborile ning mida saab ELi referentlaborilt. Pädevad asutused tagavad, et teabevahetus ELi ja riikide referentlaborite vahel toimiks hästi.


(1)  Pardi- ja hanekasvanduste puhul, kust leitakse positiivseid proove, kohaldatakse kõrgemat usaldusnivood, sest on tõendeid, et nakatunud pardi- ja hanekasvanduste avastamine passiivse järelevalve käigus või varase avastamise süsteemi abil on vähem tõenäoline kui kanaliste puhul.

(2)  Valim peab olema suurem kui punktis 5.2.1, sest diagnostikatest on veelindude puhul vähem tundlik.


II LISA

1.   OSA

Suunised linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta metslindudel

1.   Järelevalve eesmärgid

Linnugripi järelevalveprogrammi eesmärk metslindudel on H5N1-alatüübi KPLG õigeaegne avastamine, et kaitsta linnukasvandustes olevaid kodulinde ja tagada veterinaarne rahvatervishoid.

2.   Järelevalve korraldus

a)

Riskipõhist järelevalvet rakendatakse „passiivse” järelevalvesüsteemina surevana ja surnult leitud metslindude laboratoorsete uuringute teel ning see on suunatud konkreetselt veelinnuliikidele.

b)

Järelevalvet teostatakse eelkõige metslindudel, eeskätt ränd-veelindudel, kellel on leitud olevat suurem risk nakatuda H5N1-alabüübi KPLG viirusesse ja seda edasi kanda (nn sihtliigid).

c)

Järelevalvet teostatakse eelkõige mere, järvede ja veeteede läheduses, kust on leitud surnud linde, ning eriti juhul, kui need alad on linnukasvanduste läheduses, eriti piirkondades, kus linnukasvandused paiknevad tihedalt.

d)

Tuleb tagada tihe koostöö epidemioloogide ja ornitoloogide ning pädeva looduskaitseasutusega, et valmistada ette järelevalveprogramm, aidata määrata liike ja optimeerida proovivõttu vastavalt riigis valitsevale olukorrale.

e)

Kui H5N1-alatüübi KPLG viiruse epidemioloogiline olukord nõuab, täiendatakse järelevalvetoiminguid teadlikkuse tõstmisega ning korraldatakse aktiivseid otsinguid ja seiret, et leida (eelkõige sihtliikidesse kuuluvaid) surnud ja surevaid metslinde. Selle vajaduse võib tingida H5N1-alatüübi KPLG viiruse avastamine kodulindudel ja/või metslindudel naaberliikmesriigis või kolmandates riikides või riikides, mis on asjaomase liikmesriigiga seotud (eelkõige sihtliikidesse kuuluvate) rändlindude rändeteede kaudu. Sellisel juhul võetakse arvesse konkreetseid rändemudeleid ja metslinnuliike, mis võivad eri liikmesriikides olla erinevad.

3.   Proovivõtumeetod

a)

Proovide võtmine toimub vastavalt diagnostikakäsiraamatule.

b)

Surnult või surevana leitud metslindude kloaagi- ning hingetoru-/suu-neelu-tampooniproove ja/või koeproove võetakse molekulaartuvastuseks (PCR) ja/või viirusisolatsiooniks.

c)

Proovide hoidmisel ja transpordil tuleb olla eriti ettevaatlik vastavalt diagnostikakäsiraamatu IV peatüki 5. ja 6. punktile. Kõik metslindudel leitud linnugripiviiruse isolaadid esitatakse ELi referentlaborile, välja arvatud juhul, kui diagnostikakäsiraamatu V peatüki punkti 4 alapunkti d kohaselt on tehtud erand. Viiruse alatüüpide H5 ja H7 puhul esitatakse isolaadid ELi referentlaborile viivitamatult ning nendega tehakse diagnostikakäsiraamatu kohaselt standardne identifitseerimiskatse (nukleotiidide järjestusmääramine / intravenoosne patogeensuse indeks).

d)

Proovide võtmine ei tohi kesta kauem kui järelevalveprogrammi rakendamise aasta 31. detsembrini.

4.   Laboratoorne analüüs

Laboratoorsed analüüsid tehakse vastavalt diagnostikakäsiraamatule.

Proove analüüsitakse liikmesriikides riiklikes referentlaborites või muudes laborites, mille pädevad ametiasutused on heaks kiitnud ja mis alluvad riiklike referentlaborite kontrollile.

Kui liikmesriik siiski soovib kasutada laboratoorseid analüüse, mida ei ole ette nähtud diagnostikakäsiraamatus ega kirjeldatud Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatus, peab ELi referentlabor enne nende analüüside kasutamist tunnistama need kontrollitud andmete põhjal sel otstarbel sobivaks.

Kõigepealt tehakse eeltestimine PCR-katses M-geeni kasutades, millele positiivse tulemuse korral järgneb kõige rohkem kahe nädala jooksul kiire analüüs H5 leidmiseks. Kui H5 analüüs on positiivne, tuleb võimalikult kiiresti teha lõikekoha analüüs, et kindlaks määrata, kas tegemist on kõrge (KPLG) või madala patogeensusega (MPLG) linnugripiga. Kui leiab kinnitust KPLG alatüüp H5, tuleb kiiresti teha edasised analüüsid N-tüübi määramiseks, isegi kui nendega saab üksnes elimineerida N1 võimaluse.

5.   Edasine tegevus

Kui H5 (N1) KPLG positiivsed proovid leiavad kinnitust (1), kohaldatakse tõrjemeetmeid, mis on sätestatud komisjoni 11. augusti 2006. aasta otsuses 2006/563/EÜ, milles käsitletakse teatavaid kaitsemeetmeid seoses alatüüpi H5N1 kuuluva kõrge patogeensusega linnugripiga metslindudel ühenduses ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/115/EÜ (2).

Epidemioloogiliste uuringute osana on oluline teha kindlaks piirkonnad, mis on nende juhtumitega seotud, et võimaluse korral prognoosida, kus linnugripiviirus võib edaspidi ilmneda, eelkõige piirkonnad, mis on olulised kodulinnukasvatuse seisukohalt, näiteks kus linnukasvandused paiknevad tihedalt.

2.   OSA

Metslinnuliigid, kellelt tuleb võtta linnugripiproove – „sihtliigid”

Nr

Teaduslik nimetus

Üldnimetus

1.

Accipiter gentilis

Kanakull

2.

Accipiter nisus

Raudkull

3.

Anas acuta

Soopart

4.

Anas clypeata

Luitsnokk-part

5.

Anas crecca

Piilpart

6.

Anas penelope

Viupart

7.

Anas platyrhynchos

Sinikael-part

8.

Anas querquedula

Rägapart

9.

Anas strepera

Rääkspart

10.

Anser albifrons albifrons

Suur-laukhani

11.

Anser anser

Hallhani

12.

Anser brachyrhynchus

Lühinokk-hani

13.

Anser erythropus

Väike-laukhani

14.

Anser fabalis

Rabahani

15.

Ardea cinerea

Hallhaigur

16.

Aythya ferina

Punapea-vart

17.

Aythya fuligula

Tuttvart

18.

Branta bernicla

Mustlagle

19.

Branta canadensis

Kanada lagle

20.

Branta leucopsis

Valgepõsk-lagle

21.

Branta ruficollis

Punakael-lagle

22.

Bubo bubo

Kassikakk

23.

Buteo buteo

Hiireviu

24.

Buteo lagopus

Karvasjalg-viu

25.

Cairina moschata

Muskuspart

26.

Ciconia ciconia

Valge-toonekurg

27.

Circus aeruginosus

Roo-loorkull

28.

Cygnus columbianus

Väikeluik

29.

Cygnus cygnus

Laululuik

30.

Cygnus olor

Kühmnokk-luik

31.

Falco peregrinus

Rabapistrik

32.

Falco tinnunculus

Tuuletallaja

33.

Fulica atra

Lauk

34.

Larus canus

Kalakajakas

35.

Larus ridibundus

Naerukajakas

36.

Limosa limosa

Mustsaba-vigle

37.

Marmaronetta angustirostris

Marmorpart

38.

Mergus albellus

Väikekoskel

39.

Milvus migrans

Must-harksaba

40.

Milvus milvus

Puna-harksaba

41.

Netta rufina

Punanokk-vart

42.

Phalacrocorax carbo

Kormoran

43.

Philomachus pugnax

Tutkas

44.

Pica pica

Harakas

45.

Pluvialis apricaria

Rüüt

46.

Podiceps cristatus

Tuttpütt

47.

Podiceps nigricollis

Mustkael-pütt

48.

Porphyrio porphyrio

Sultantait

49.

Tachybaptus ruficollis

Väikepütt

50.

Vanellus vanellus

Kiivitaja


(1)  Haiguste tõrje meetmeid tuleb rakendada, kui kinnitust on leidnud H5-alatüübi KPLG ja kahtlustatakse N1 esinemist.

(2)  ELT L 222, 15.8.2006, lk 11.


Top