30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 404/39

(1)

Ühendus võib aidata kaasa kodanike tervise, turvalisuse ning majandus- ja õiguslike huvide kaitsele tarbijakaitse meetmetega.

(2)

Seetõttu on asjakohane kehtestada ühenduse tarbijapoliitika tegevusprogramm, asendades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. detsembri 2003. aasta otsuse 20/2004/EÜ, millega kehtestatakse tarbijapoliitika toetamiseks mõeldud ühenduse meetmete rahastamise üldine raamistik aastateks 2004—2007. (4) Nimetatud otsus tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada.

(3)

Eelistada tuleks tarbijate huvide integreerimist kõikidesse ühenduse poliitikavaldkondadesse vastavalt asutamislepingu artiklile 153, ning käesolevas programmis määratletud tarbijapoliitilisi eesmärke. Kooskõlastamine teiste ühenduse poliitikasuundade ja programmidega on alus, mis tagab tarbijate huvide täieliku arvestamise teistes poliitikavaldkondades. Koostoime saavutamiseks ja dubleerimise vältimiseks peaksid muud ühenduse rahalised vahendid ja programmid toetama rahaliselt tarbijate huvide integreerimist asjaomastes valdkondades.

(4)

Käesolev otsus kehtestab kogu programmi kehtivuse ajaks rahastamispaketi, mis on eelarvepädevale institutsioonile iga-aastase eelarvemenetluse käigus peamiseks juhiseks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (5) punkti 37 tähenduses.

(5)

Euroopa üldistes huvides on, et ühenduse tasandil oleksid esindatud teenuste ja toiduks mittekasutatavate toodetega seotud tervise ja ohutuse aspektid, kodanike majanduslikud ja õiguslikud huvid ning samuti tarbijate huvid seoses toodete ja teenuste standardimise arendamisega. Arvestades asjaomaste organisatsioonide olemust, ei tohiks nende organisatsioonide tööks antava ühenduse toetuse pikendamisel kohaldada toetuse järkjärgulise vähendamise põhimõtet.

(6)

On asjakohane tagada üleminek käesoleva programmi ja programmi vahel, mida see asendab, pidades eelkõige silmas mitmeaastaste meetmete jätkumist ning eelmise programmi edusammude ja suuremat tähelepanu vajavate valdkondade hindamist. Alates 1. jaanuarist 2014 peaksid tehnilise ja haldusabi assigneeringud vajadusel hõlmama kulud, mis on seotud 2013. aasta lõpuks veel lõpule viimata meetmete juhtimisega.

(7)

Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (6)

(8)

Programmi rakendamisel tuleks arvesse võtta asjaolu, et siseturg ei toimi nõuetekohaselt, kui tarbijad on mõnes liikmesriigis vähem kaitstud kui teistes. Seetõttu tuleks programmis erilist tähelepanu pöörata tarbijakaitsele ja tarbijate teadlikkusele nendes liikmesriikides, mis on Euroopa Liiduga ühinenud 1. mail 2004 või peale seda, et tagada võrdsed võimalused kõigile liikmesriikidele.

(9)

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga (edaspidi “EMP leping”) nähakse ette koostöö tarbijakaitse valdkonnas ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Euroopa Majanduspiirkonnas osalevate Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikide (edaspidi “EFTA/EMP riigid”) vahel. Tuleks ette näha programmis osalemise võimalus teistele riikidele, eelkõige Euroopa Liidu naaberriikidele ning riikidele, kes taotlevad Euroopa Liidu liikmeks saamist, kandidaatriikidele ja ühinejariikidele.

(10)

Programmi rakendamisega seoses tuleks soodustada koostööd kolmandate riikidega, kes programmis ei osale, võttes arvesse kõnealuste riikide ja ühenduse vahel sõlmitud asjakohaseid lepinguid.

(11)

Programmi raames võetud meetmete väärtuse ja mõju üle tuleks teostada regulaarset järelevalvet ja neid tuleks regulaarselt hinnata, sealhulgas sõltumatute ekspertide poolt. Tarbijapoliitika hindamiseks tuleks sõnastada mõõdetavad eesmärgid ja töötada välja kehtivad näitajad.

(12)

Kuna käesoleva otsuse eesmärke ei suuda liikmesriigid küsimuste piiriülese iseloomu tõttu piisavalt saavutada ning kuna ühenduse meetmetega on rohkem võimalusi kaitsta kodanike tervist, ohutust ning majandus- ja õiguslikke huve, on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti paremate tõendavate andmete, parema konsulteerimise ja tarbijate huvide parema esindatuse kaudu;

b)

tagada tarbijakaitse eeskirjade tulemuslik kohaldamine, eelkõige jõustamisalase koostöö, teavitamise, haridustöö ja kaebuste lahendamise kaudu.

a)

50 % meetmete maksumusest, mida rahastavad ühiselt ühendus ja üks või mitu liikmesriiki või ühendus ja artikli 8 kohaselt osalevate kolmandate riikide pädevad asutused, välja arvatud erilise kasulikkuse juhud, mil ühenduse toetus ei ületa 70 %;

b)

85 % meetmete maksumusest, mille eesmärk on töötada välja tarbijaküsimusi käsitlevad integreeritud Euroopa magistrikursused;

c)

50 % Euroopa tarbijaorganisatsioonide tööga seotud kuludest;

d)

95 % selliste Euroopa tarbijaorganisatsioonide tööga seotud kuludest, mis esindavad tarbijate huve toodete ja teenuste standardite väljatöötamisel ühenduse tasandil.

a)

stipendiumid õpetajate ja õpilaste individuaalse liikuvuse toetamiseks tarbijaküsimusi käsitlevate integreeritud Euroopa magistrikursuste raames. Nende stipendiumide haldamise võib teha ülesandeks elukestva õppe programmi Erasmus riiklikele büroodele;

b)

sõidu- ja päevarahade hüvitamine õigusaktide jõustamise eest vastutavate ametnike vahetuse korral.

a)

programmi rakendamise iga-aastane tööplaan, milles määratakse kindlaks:

b)

artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud meetmete rakendamise kord, sealhulgas valiku- ja toetuste eraldamise kriteeriumid.

a)

EFTA/EMP riigid EMP lepingus sätestatud tingimustel;

b)

kolmandad riigid, eelkõige Euroopa Liidu naabruspoliitikaga hõlmatud riigid, riigid, kes taotlevad Euroopa Liidu liikmeks saamist, kandidaatriigid, ühinejariigid ning stabiliseerimis- ja assotsiatsiooniprotsessi kaasatud Lääne-Balkani riigid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud nimetatud riikidega sõlmitud kahe- või mitmepoolsetes lepingutes, millega on kehtestatud nende ühenduse programmides osalemise üldised põhimõtted.