(1)

Sadamariigi kontrolli käsitlevale vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumile (edaspidi „Pariisi memorandum“) kirjutati alla 26. jaanuaril 1982 Pariisis ja see jõustus 1. juulil 1982. Pariisi memorandumi liikmeteks on 27 mereadministratsiooni, nimelt Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kanada, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Madalmaad, Malta, Norra, Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Taani, Venemaa Föderatsioon ja Ühendkuningriik. Liit ei ole Pariisi memorandumi liige.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/16/EÜ (1) on sätestatud sadamariigi kontrolli reguleeriv liidu õiguskord, millega on sõnastatud ümber selles valdkonnas alates 1995. aastast kehtinud liidu õigusaktid ja neid tugevdatud. Sadamariigi kontrolli reguleeriv liidu õiguskord põhineb Pariisi memorandumil.

(3)

Liikmesriikide puhul on direktiiviga 2009/16/EÜ toodud Pariisi memorandumi menetlused, vahendid ja tegevus liidu õiguse kohaldamisalasse. Nimetatud direktiivist tulenevalt muutuvad teatavad Pariisi memorandumi punkti 7.1 kohaselt moodustatud sadamariigi kontrollikomitees vastu võetud otsused liikmesriikidele siduvaks.

(4)

Euroopa Ülemkogu mõistis oma 24. veebruari 2022. aasta järeldustes kõige karmimalt hukka Venemaa Föderatsiooni provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni Ukraina vastu. Oma 24.–25. märtsi 2022. aasta järeldustes märkis Euroopa Ülemkogu, et Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu rikub rängalt rahvusvahelist õigust, ning nõudis, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks viivitamata sõjalise agressiooni Ukraina territooriumil.

(5)

Seoses Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooniga Ukraina vastu sai Pariisi memorandumi sekretariaat 14. märtsil 2022 Ukraina taristuministrilt kirja. Kõnealuses kirjas taotleti, et Pariisi memorandumi alusel ei peetaks pärast sadamariigi kontrolli alusetult kinni Ukraina lipu all sõitvaid laevu, et Venemaa Föderatsioon arvataks Pariisi memorandumist välja ja et ei tunnustataks Venemaa Föderatsiooni mereadministratsiooni nimel välja antud tunnistusi.

(6)

Taotlust mitte pidada Ukraina laevu alusetult kinni käsitleti Pariisi memorandumi 2. märtsi 2022. aasta ringkirjas PSCircular 101 („Guidance on repatriation of seafarers due to situation in Ukraine“). Ringkirjaga PSCircular 101 teatatakse liikmete ametiasutustele, et praeguses olukorras on vaja paindlikkust, sealhulgas seoses meremeeste repatrieerimisega, 2006. aasta meretöönormide konventsiooniga, 1978. aasta meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni alusel välja antud tunnistustega ning arstitõenditega. Kui olukorra muutumine seda nõuab, võidakse Pariisi memorandumi raames kaaluda ringkirja PSCircular 101 täiendavat kohandamist. Nimetatud seisukoht tuleks edastada Ukraina ametiasutustele.

(7)

Seoses taotlusega, mis käsitleb Venemaa Föderatsiooni liikmesust Pariisi memorandumis, tuleks märkida, et Venemaa Föderatsioonile keelati juurdepääs direktiivi 2009/16/EÜ artikliga 24 sätestatud sadamariigi kontrollivahendile ja -andmebaasile THETIS ning selle kasutamine. See tähendab, et Venemaa Föderatsiooni osalemine Pariisi memorandumi töös on juba olnud väga piiratud ja ilma sellele andmebaasile juurdepääsuta ei saa Venemaa Föderatsioon tulemuslikult täita Pariisi memorandumist tulenevaid kohustusi.

(8)

Ei Pariisi memorandumis ega üheski poliitilises juhises ei ole sätestatud korda ega mehhanismi liikmete väljaarvamiseks Pariisi memorandumist. Lisaks Pariisi memorandumist väljaarvamisele on üks alternatiiv peatada liikmesus kuni uue otsuseni. Kuigi liikmesuse peatamise vahetu õigusmõju oleks sarnane väljaarvamisega, ei ole see meede nii püsiv. Ent Pariisi memorandumis puuduvad ka liikmesuse peatamist käsitlevad sätted. Liikmesuse peatamine võimaldaks täiendavalt kaaluda vajadust Pariisi memorandumist täieliku väljaarvamise järele ja liikmesuse peatamise saab asjaolude muutumise korral tagasi pöörata.

(9)

Liit kui ülemaailmne osaleja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ning muude mitmepoolsete foorumite ja protsesside keskmes, et võtta Venemaa Föderatsioon vastutusele provotseerimata ja põhjendamatu Ukraina-vastase sõjalise agressiooni eest, lõpetada sõjaline agressioon Ukraina territooriumil ning tagada Ukraina suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse täielik austamine tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Venemaa Föderatsiooni provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooniga Ukraina vastu rikutakse rängalt ÜRO põhikirja artikli 2 lõiget 4, millega keelatakse jõuga ähvardamine või jõu kasutamine mis tahes riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

(10)

Võttes arvesse eespool öeldut ja olukorra tõsidust ning seni, kuni Venemaa Föderatsioon ei järgi ÜRO põhikirja põhimõtteid ega oma rahvusvahelisi kohustusi, on asjakohane peatada Venemaa Föderatsiooni liikmesus Pariisi memorandumis kooskõlas rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 62 lõikega 3.

(11)

Selleks et teha otsus peatada Venemaa Föderatsiooni liikmesus Pariisi memorandumis, on oluline teha sadamariigi kontrollikomitees koostööd Pariisi memorandumi liikmetest kolmandate riikidega, nimelt Islandi, Kanada, Norra ja Ühendkuningriigiga.

(12)

Seoses taotlusega mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni mereadministratsiooni poolt välja antud tunnistusi, tuleb märkida, et need tunnistused on välja antud kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega. Kuna Venemaa Föderatsioon on jätkuvalt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni liige, puudub Pariisi memorandumi raames pädevus selliseid tunnistusi mitte tunnustada. Nimetatud seisukoht tuleks edastada Ukraina ametiasutustele.

(13)

On asjakohane määrata kindlaks liidu nimel sadamariigi kontrollikomitees võetav seisukoht seoses Venemaa Föderatsiooni liikmesusega Pariisi memorandumis, kuna kõnealused otsused võivad mõjutada liidu õigust, nimelt direktiivi 2009/16/EÜ.

(14)

Liidu seisukoha peaksid esitama ühiselt liidu huvides tegutsedes liidu liikmesriigid, kes on Pariisi memorandumi liikmed,