Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62019CA0505

    Kohtuasi C-505/19: Euroopa Kohtu (suurkoda) 12. mai 2021. aasta otsus (Verwaltungsgericht Wiesbadeni eelotsusetaotlus – Saksamaa) – WS versus Bundesrepublik Deutschland (Eelotsusetaotlus – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Artikkel 54 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 50 – Ne bis in idem’i põhimõte – ELTL artikkel 21 – Isikute vaba liikumine – Interpoli tagaotsimisteade – Direktiiv (EL) 2016/680 – Sellises teates sisalduvate isikuandmete töötlemise seaduslikkus)

    ELT C 278, 12.7.2021, p. 5–6 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    12.7.2021   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 278/5


    Euroopa Kohtu (suurkoda) 12. mai 2021. aasta otsus (Verwaltungsgericht Wiesbadeni eelotsusetaotlus – Saksamaa) – WS versus Bundesrepublik Deutschland

    (Kohtuasi C-505/19) (1)

    (Eelotsusetaotlus - Schengeni lepingu rakendamise konventsioon - Artikkel 54 - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artikkel 50 - Ne bis in idem’i põhimõte - ELTL artikkel 21 - Isikute vaba liikumine - Interpoli tagaotsimisteade - Direktiiv (EL) 2016/680 - Sellises teates sisalduvate isikuandmete töötlemise seaduslikkus)

    (2021/C 278/06)

    Kohtumenetluse keel: saksa

    Eelotsusetaotluse esitanud kohus

    Verwaltungsgericht Wiesbaden

    Põhikohtuasja pooled

    Kaebaja: WS

    Vastustaja: Bundesrepublik Deutschland

    Resolutsioon

    1.

    Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, artiklit 54 ja ELTL artikli 21 lõiget 1 tuleb lähtuvalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 50 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui selle riigi asutused, kes on Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud ja Schengenis 14. juunil 1985 alla kirjutatud lepingu osaline, või liikmesriigi asutused võtavad esialgselt vahi alla isiku, kelle kohta on Rahvusvaheline Kriminaalpolitsei Organisatsioon (Interpol) avaldanud kolmanda riigi taotlusel tagaotsimisteate, välja arvatud juhul, kui selle lepingu osalisriigis või liikmesriigis tehtud lõplikus kohtuotsuses tuvastatakse, et selle isiku kohta on nimetatud lepingu osalisriik või liikmesriik teinud lõpliku otsuse samade tegude suhtes, millel tagaotsimisteade põhineb.

    2.

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK, sätteid tuleb lähtuvalt 19. juunil 1990 alla kirjutatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklist 54 ja põhiõiguste harta artiklist 50 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) välja antud tagaotsimisteates sisalduvate isikuandmete töötlemine seni, kuni Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud ja Schengenis 14. juunil 1985 alla kirjutatud lepingu osalisriigis või liikmesriigis tehtud lõpliku kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et tagaotsimisteate aluseks olevate tegude suhtes on kohaldatav ne bis in idem’i põhimõte, tingimusel et isikuandmete selline töötlemine vastab selles direktiivis sätestatud tingimustele, eelkõige niivõrd, kui see on vajalik pädeva asutuse ülesande täitmiseks direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses.

    3.

    Viies eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu.


    (1)  ELT C 357, 21.10.2019.


    Top