17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/53

—

väljendab tugevat toetust Euroopa Liidule, et ta täidaks juhtivat rolli rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel;

—

innustab suurendama 2020. aasta eel ja enne uue kliimakokkuleppe jõustumist jõupingutusi esmajoones energiatõhususe, Euroopa CO2-hinnasignaali ja rahvusvahelise rahastamise mobiliseerimise valdkonnas, et võidelda kliimamuutuste vastu arengumaades;

—

ergutab tõstma kavatsetavat riiklikult kindlaks määratud panuste (INDC) taset enne Pariisi kohtumist, kuid hiljemalt 2016. aastal ning leiab, et Pariisis tuleb saavutada jätkusuutlik ja dünaamiline kokkulepe, milles sisalduks mehhanism, mis võimaldab pidevalt (iga viie aasta järel) hinnata ja suurendada riikide panuseid;

—

innustab ELi näitama, kuidas ta täidab 2009. aastal Kopenhaagenis endale võetud rahalisi kohustusi, kaitsma rahastamisel õiglast lähenemisviisi ja diferentseerimist, mis võimaldab toetada energiaalast üleminekut ning vastupanuvõimet maailma kõige vaesemates ja haavatavamates piirkondades;

—

nõuab uut ülemaailmse kliimajuhtimise mudelit, mis rajaneb mitmetasandilise valitsemise põhimõttel, milles avaldatakse täit tunnustust valitsusväliste osalejate tegevusele ja milles iga valitsustasand saab omapoolseid kliimameetmeid maksimeerida.

1.

Pidades silmas valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 5. hindamisaruannet ja kokkuvõtvat aruannet, väljendab komitee sügavat muret selle pärast, et maailm ei ole õigel kursil, mis lubaks hoida temperatuuri tõusu alla 2 oC, ning tunnistab pakilist vajadust suurendada jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks ning jõuda Pariisis kokkuleppele, mis võimaldab jääda soovitud tasemest allapoole.

2.

Sellega seoses kutsub komitee ELi üles jõuliselt toetama pikaajalist ülemaailmset eesmärki, mis oleks kooskõlas IPCC kõige kindlamate stsenaariumidega. Tegemist on eesmärgiga saavutada 2050. aastal süsinikdioksiidiheite nulltase. Selline ühine eesmärk annab tugeva signaali kõigile riikidele ja kõigile osalejatele, eelkõige aga investoritele, lahutamaks maailma majandust fossiilsete energiaallikate sõltuvusest.

Sellega seoses tuletab komitee meelde, et Euroopa Liit on võtnud pikaajalise kohustuse vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80–95 %.

3.

Komitee leiab, et ELi esimesed sammud kavatsetavate riiklikult kindlaks määratud panuste raames on õiged, kuid soovitab minna kaugemale ja võtta vastu otsus suurendada jõupingutusi rohkem, kui 2014. aasta oktoobris Euroopa Ülemkogul otsustati. Komitee arvates (2) oleks hea, kui Euroopa suudaks vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 50 %. Samuti oleks võimalik ja soovitav saavutada vähemalt 40-protsendiline taastuvenergia osakaal ja suurendada energiatõhusust 40 %. Samas peaks EL komitee arvates toetama seda, et Pariisi kokkuleppesse lisataks kohustusperiood ja iga viie aasta tagant toimuv läbivaatamine juba 2025. aastast, eesmärgiga vältida klammerdumist pikaajalises perspektiivis liiga vähe ambitsioonika sihi külge, samuti tuleks pidevalt võtta arvesse teaduse ja tehnika arengut.

4.

Komitee kutsub arenenud riike, olgu need ELi liikmed või mitte, üles käivitama enne COP 21 toimumist rahastamispaketi, et toetada jõupingutusi kliimamuutustega kohanemiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks arengumaades. Komitee ootab ELilt tegevuskava etteaimatava, läbipaistva, uue ja täiendava rahastamise suurendamiseks. Dokumendis sedastab EL selle, kuidas ta kavatseb täita oma kohustust mobiliseerida selleks iga aasta õiglane osa sadadest miljarditest dollaritest kuni aastani 2020. Samuti peaks EL toetama Pariisi kokkuleppes põhimõtet võtta 2020. aasta järgsel perioodil iga viie aasta järel uusi finantskohustusi, millel on eraldi kohanemise eesmärgid, mis oli seni kliimameetmete finantseerimisel vaeslapse osas.

5.

Komitee väljendab heameelt ka Euroopa Komisjoni seisukoha üle, et kokkulepe ja sellega kaasnevad otsused peavad moodustama raamistiku läbipaistvust käsitlevatele tugevatele eeskirjadele ja ühise ühtlustatud süsteemi iga osapoole kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide täitmise korrapäraseks mõõtmiseks, neist aruandmiseks ja nende kontrollimiseks. Selline raamistik on oluline alus ülemaailmsele sisukale koostööle kliimavaldkonnas ning vajalik selleks, et suurendada usaldust kohustuste täitmise vastu. Samuti on see vajalik, et mõista kliimamuutuste leevendamisel saavutatud taset ja innustada ambitsioonikate eesmärkide seadmist ning on seega kõigi huvides.

6.

Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni seisukoha üle lisada kohanemismeetmed kokkuleppe ühe sambana (lisaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ja rahastamisele). Oluline on tunnistada selget seost temperatuuri tõusu ja suurenenud kohanemisvajaduse vahel.

Komitee tunneb heameelt ka selle üle, et Rohelisest Kliimafondist otsustati rahastada võrdses osas kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. Komitee soovitab komisjonil kasutada 2014. aastal Euroopa Liidu kliimamuutustega kohanemise strateegia raames käivitatud linnapeade pakti algatust kui head tava ja ehk ka rahvusvaheliste partnerite poolt järgimist väärivat näidet, et parandada piirkondade vastupanuvõimet.

Kõige enam ohustavad kliimamuutuste mõjud arengumaid, esmajoones vähim arenenud riike ja väikesi saareriike. Uues kliimakokkuleppes tuleks võtta arvesse nende kohanemisvajadusi.

7.

Komitee soovitab ka Euroopa Liidul suurendada viivitamatult oma jõupingutusi kliimamuutuste vastu võitlemisel (ootamata Pariisi kokkuleppe jõustamist 2020. aastal):

8.

Linnadel ja piirkondadel on võtmeroll riikide kliimaeesmärkide saavutamisel ja tugevdamisel. Sest just nende pädevusse kuuluvad liikuvus ja transport, linnaareng ja ehitustegevus, energia ja roheline taristu ning just nemad on vältimatud osalised ülemaailmsetes jõupingutustes kasvuhoonegaaside vähendamisel ja kliimamuutuste mõjudele vastupanu võime suurendamisel.

9.

Komiteel on hea meel näha, et uues kliimakavas lubatakse rõhk panna Pariisi protokollis võetud kohustuste tegelikule täitmisele. Komisjon tõstab esile linnade ja piirkondade rolli, nagu teevad seda ka paljude teised ÜRO (4) kliimaläbirääkimistel osalejad. Nad rõhutavad ka linnadele ja piirkondadele uues kokkuleppes jagatud tunnustust, sest ilma nendeta ei suudaks riigid võetud kohustusi täita. Lepingupoolte võetud kohustuste usaldusväärsus sõltub linnade ja piirkondade ning samuti tööstuse ja investorite tugevast ja tõelisest osalemisest.

10.

Linnapeade pakti rõhutamine ja selle pikendamine 2030. ja 2050. aastani on vajalik selleks, et võimendada paktile alla kirjutanud 6  500 Euroopa linna ja piirkonna dünaamikat ja nende võetud kohustust teha rohkem, kui 2020. aastaks Euroopa seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk ette näeb.

Komitee toetab linnapeade pakti algatuse lähenemisviisi laiendamist ülemaailmsele tasandile ja palub komisjonil eraldada vahendeid, mida on vaja niisuguse kohalikke olusid austava dünaamika saavutamiseks. Laiendamine peaks toimuma nii, et oleks tagatud arvestamine ja kooskõla muude rahvusvaheliste ja riiklike algatustega, mille on esitanud omavalitsuste võrgustikud, nt „Compact of Mayors”. Samas ei tohi kõrvale jätta linnu, mis püüdlevad ambitsioonikate kliimaeesmärkide poole, kuid ei ole paktiga ühinenud.

11.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama uue kokkuleppe raames linnade ja piirkondade kvantitatiivsete ja mõõdetavate jõupingutuste arvessevõtmist riiklikes panustes (kasvuhoonegaaside vähendamise, energia säästmise ja taastuvenergia arendamise vallas). Euroopa Komisjon võiks tugineda tööle, mis on tehtud algatuse „Compact of States and Regions”, linnapeade pakti ja „Compact of Mayors” raames, sest kõik need sisaldavad Euroopa ja kogu maailma linnade ja piirkondade selgeid, konkreetseid ja läbipaistvaid kohustusi.

Komitee leiab, et tuleb luua asjakohased tingimused eeskirjade ja rahastamismehhanismide näol, et linnad ja piirkonnad saaksid optimaalselt tegutseda.

12.

Komitee tuletab meelde, kui tähtis on vabatahtlik ja uuenduslik investeerimispoliitika, mis on suunatud eelkõige energia ja kohanemise valdkonnas säästvates projektides osalevatele piirkondadele. Eesmärk on kaasata linnad ja piirkonnad rahastamise protsessi ja hõlmata Junckeri kavas ka väikesemahulisi projekte. Tuleks kaaluda mõtet jätta kliimainvesteeringud Maastrichti võlakriteeriumide arvestamisel välja.

13.

Komitee soovitab lihtsustada linnade ja piirkondade juurdepääsu peamistele ülemaailmsetele kliimafondidele: Roheline Kliimafond, Ülemaailmne Keskkonnafond ja ÜRO kliimamuutusega kohanemise fond.

Kõige haavatavamate arengumaade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsene juurdepääs ülemaailmsetele kliimafondidele, eelkõige Rohelisele Kliimafondile, aitab iseäranis kiirendada nende liikumist ühise lähenemisviisi ja aastatuhande arengueesmärkide suunas.

14.

Komitee soovitab sellist ülemaailmset kliimajuhtimise mudelit, millega tunnustatakse ametlikult linnade ja piirkondade tööd ja mis rajaneb mitmetasandilise valitsemise põhimõttel.

15.

Komitee tervitab kliima- ja territoriaalküsimuste teemalise maailma tippkohtumise korraldamist Lyonis 1. ja 2. juulil 2015, samuti 4.–7. detsembrini 2015 Pariisis toimuvat kohalike omavalitsuste ülemaailmset tippkohtumist kliimaküsimustes, millel ka komitee kavatseb osaleda. Need üritused pakuvad kõigile valitsusvälistele osalistele võimalust teha koostööd COP 21 eel ja ajal ning tuletada meelde oma olulist rolli, võttes suuri kohustusi, et kiirendada kliimameetmeid maailmas, eelkõige aga riikides.

16.

Komitee soovitab Euroopa Liidul toetada osaliste konverentsil otsuse vastuvõtmist linnade ja piirkondade tööprogrammi käivitamiseks kliimaküsimustes. Programmis määratletaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riikide vaheline tegutsemisviis. Eeskujuks võiks võtta bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis 2010. aastal esitatud linnade ja piirkondade tegevuskava (5). See oleks mitmetasandilise valitsemise pehme rakendamine rahvusvahelisel tasandil.

COP 21 õnnestumiseks ja ülemaailmseks võitluseks kliimamuutuste vastu on vaja kaasata kõik osalised.

17.

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm ja ÜRO keskkonnaprogramm ütlevad otse, et hoidmaks kliima soojenemist kuni selle sajandi lõpuni alla 2 oC tuleb kõigil osalejatel viivitamatult intensiivistada oma tegevust heitkoguste vähendamisel ja sellega peaksid algust tegema riigid, kellel lasub põhiline vastutus kliimamuutuste eest.

Uus kliimapoliitika peaks rajanema kõigi sidusrühmade laiaulatuslikul kaasamisel ja seda tuleks rakendada alt-üles-lähenemisviisi alusel. Linnadel ja piirkondadel on siinkohal oluline roll osalejate teavitamisel, harimisel ja nende algatuste ühendamisel.

18.

Võttes arvesse käimasolevaid arutelusid tegevuskava üle, mille esitasid osaliste konverentsil Prantsusmaad ja Peruud esindavad asepresidendid eesmärgiga intensiivistada kõigi osaliste kliimaalaseid jõupingutusi, kinnitab komitee oma soovi näha selle tegevuskava osalistena linnu ja piirkondi. Komitee

19.

Koostöövaimust kantuna kavatseb komitee edastada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohtadega kooskõlas olevaid sõnumeid, kinnitades linnade ja piirkondade valmidust seista COP 21 raames kodanikuühiskonna ja ettevõtjate kõrval.

20.

Kliima soojenemine on üks suurimaid inimkonna ees seisvaid väljakutseid, millel on mõju säästvale arengule, tervisele ja maailmamajandusele. Pariisi konverents ei tähista lõppu, vaid hoogsat sammu dünaamilises ja arenevas protsessis, mis võimaldab rahvusvahelisel kogukonnal teha kohandusi ja saada uuesti õigele rajale, et aidata hoida temperatuuri tõus alla 2 oC. Uue ülemaailmse kliimakokkuleppe saavutamine Pariisis on ülioluline, et võimaldada osalejatele impulsi andmist ja suurendada nende dünaamikat ning tagada samas ühine lahendus, mis on proportsioonis probleemi olemusega.