27.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 245/32

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 12. veebruari 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/236/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 39, 14.2.2015, lk 18) ja nõukogu 12. veebruari 2015. aasta rakendusmäärus (EL) nr 230/2015, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 39, 14.2.2015, lk 3);

—

teise võimalusena, tunnistada, et nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP (muudetud kujul, edaspidi „otsus”) artikli 20 lõike 1 punkt c ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012 (muudetud kujul, edaspidi „määrus”) artikli 23 lõike 2 punkt d ei ole hageja suhtes kohaldatavad, kuna need on õigusvastased; ja

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimese väite kohaselt on nõukogu, kandes hageja uuesti loetellu samade faktiväidete põhjal, mille Üldkohus lükkas ümber oma 3. juuli 2014. aasta otsuses National Iranian Tanker Company vs. nõukogu (T-565/12, EKL, EU:T:2014:608, edaspidi „kohtuotsus NITC”), rikkunud res judicata, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.

2.

Teise väite kohaselt ei järginud komisjon hageja loetellu kandmiseks nõutavat kriteeriumi, milleks on finantstoetuse või logistilise abi andmine Iraani valitsusele. Finantsabi andmise fakti lükkas Üldkohus kohtuotsuses NITC ümber. Hageja ei anna ning Iraani valitsus ei saa viimaselt mingisugust rahalist abi ei tema aktsionäride kaudu ega muul moel. Nagu leiti kohtuotsuses NITC, ei ole kaudne finantsabi sellele kriteeriumile vastamiseks piisav. Logistilise abi väide põhineb vaid kohtuotsuses NITC juba esitatud süüdistuste ümberformuleerimisel. Igal juhul puudub nõutav põhjuslik seos hageja tegevuse ja massihävitusrelvade levitamise vahel ning hagejapoolne toetus võis äärmisel juhul olla vaid kaudne logistiline toetus.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt on nõukogu rikkunud hageja kaitseõigusi, õigust heale haldusele ja tõhusale kohtulikule kontrollile. Nimelt, nõukogu ei ole hagejat teavitanud uuesti loetellu kandmise tegelikest põhjustest ega esitanud tema vastu tõendeid; ega/või andnud hagejale võimalust teha teatavaks oma seisukohti loetellu kandmise tegelike põhjuste ja/või tema vastu esitatud tõendite kohta enne uuesti loetellu kandmist.

4.

Neljanda väite kohaselt on nõukogu põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt rikkunud hageja põhiõigusi, seal hulgas õigust omandi, äritegevuse ja maine kaitsele. Vaidlustatud meetmete mõju hagejale on kaugeleulatuv arvestades tema äritegevust, mainet ja maineväärtust ülemaailmselt. Hageja loetellu kandmisel võib olla hävitav mõju tema hallatavatele pensionifondidele ja hageja aktsionäridele, kes on süütud Iraani kodanikud, kellest paljud on pensionil. Nõukogu ei ole tõendanud, et hageja varade ja majandusressursside külmutamine oleks seotud või põhjendatud ühegi õiguspärase eesmärgiga, või et selline meede oleks taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.

5.

Viienda väite kohaselt, mis on esitatud õigusvastasuse väite põhjendamiseks, leiab hageja, et vastupidiselt teises väites esitatud argumentidele tuleks otsuse artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse artikli 23 lõike 2 punkti d tõlgendada nii, et need hõlmavad a) kaudset rahalist toetust ja/või b) logistilist abi, millel puudub seos massihävitusrelvade levitamisega, kuna need kriteeriumid on õigusvastased ja ebaproportsionaalsed otsuse ja määruse eesmärkide suhtes. Sellisest laiemast tõlgendusest tulenevate kriteeriumide meelevaldne laiendamine ja ulatus läheb kaugemale sellest, mis on sobilik ja vajalik nende eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on need sätted õigusvastased.