19.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab euro ning majandus- ja rahaliidu (EMU) loomist Euroopa projekti kõige tähtsamaks verstapostiks. See oli osa liidu strateegilisest kavast visiooni raames, millest said alguse Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ) ning Rooma leping. See oli suur ja julge ettevõtmine, kihlvedu tuleviku üle, mis sütitas palju lootusi ja kulmineerus üldise veendumusega, et ühisrahas sisalduva potentsiaali abil võiks ületada viimase vastupanu, mis takistas majandus- ja raha- ning poliitilise liidu elluviimist, nagu oleks vaja olnud. Sellegipoolest on euro endiselt ja edaspidi kõige selle eeltingimus.

1.2

Ent pärast 20 pika aasta möödumist tuleb tunnistada, et läks teisiti. Võib-olla selle pärast, et euro kogu selle aja vältel ei kogenud tõsiseid tagasilööke, või võib-olla usalduse jätkuva puudumise tõttu Euroopas võlausaldajatest riikide ja võlgnikest riikide vahel, mis kokkuvõttes tähendab ühtekuuluvuse ja usalduse puudumist valitsejate vastu. Nii jäid kõik meeleldi oma loorberitele puhkama ja saavutatud heaolu nautima. Kõik tundus justkui sujuvat, ent see oli üksnes näiline. ELi haaranud rahvusvaheline majandus- ja finantskriis pani häirekellad lööma ja tõi plahvatuslikult välja majandus- ja rahaliidu struktuuris sisalduvad piirangud ja vastuolud, võttes eurolt atraktiivsuse. Alguses usuti, et EMU toimima panekuks oleks piisanud mõnest „raamatupidamiseeskirjast”, nagu stabiilsuspakt, samas kui probleem ei olnud mitte tehniline, vaid majanduslik ja poliitiline.

1.3

Komitee on teadlik stabiilsuse tähtsusest. Stabiilsus on aga vajalik mitte ainult hindade ning majandus- ja finantsasutuste, vaid ka poliitika ja sotsiaaltingimuste jaoks. Nimelt on kodanikel mulje, et kriis läheb kõige kallimaks maksma just neile, et võla tasumine on nende kohus, mitte kriisis otsustavat rolli omanud pankade kohus, ning et see on ebaõiglane. Komitee on veendunud selles, et kokkuhoiupoliitikat ei saa jätkata väga pikalt. Mõnes riigis on piirid juba ületatud.

1.4

Seetõttu on komitee seisukohal, et ühisraha on jätkusuutlik üksnes juhul, kui suudetakse koondada euroalariikide majanduspotentsiaal ja suurendada nende konkurentsivõimet tervikuna: eesmärgid, mis nõuavad nii majanduslikku kui ka poliitilist teotahet. Ei piisa väikesest ajutisest hooldusest. Vaja on astuda otsustav samm, ühendades mitte ainult raha ja majanduse, vaid poliitika, suveräänsuse, inimesed ja Euroopa rahvaste vahelise dialoogi võime. Meil on vaja rohkem poliitilist integratsiooni ja vähem valitsusepoolset kontrolli ning sotsiaalset turumajandust, et uuesti käivitada majanduskasv ja tööhõive ning et eurot peetaks uuesti eeliseks ja mitte nõrkuseks.

1.5

Arvamusest ilmneb selgelt, et komitee ettepanekud on ennetavad, samas kui komisjoni ja nõukogu pakutud lahendused kriisile on olnud enamjaolt reageerivad. Tasub meenutada näiteks seda, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus on rõhuasetus stabiilsusel, kuid ei pakuta sellele vaatamata välja ühiseid rahalisi vahendeid majanduse elavdamiseks ja tööhõive edendamiseks, isegi kui ühtse järelevalvemehhanismi leping on tähtis edusamm, kuigi puudub poliitilise liidu usaldusväärne ja konkreetne tegevuskava. Euroopa peab hakkama uuesti looma jõukust, et seda oleks võimalik õiglaselt jagada. See on parim viis rahulolematuse vähendamiseks. Ei saa ega tohi peale suruda kokkuhoiupoliitikat.

1.6

Komitee nõuab seevastu, nagu on püütud mitmel korral näidata, et viidaks läbi tõe väljaselgitamise tegevus euro ja Euroopa kohta (et neid säilitada), nende poliitiliste ja majanduslike piiride, kasu ja kahjude kohta; selle kohta, kes vastutab praeguse olukorra põhjustamise eest. Tuleb tegutseda kiiresti; enam ei ole aega retoorikaks, trikkideks ja juttudeks. See on ainus viis, kuidas vältida juba ammu manduva Euroopa hääbumist. Seetõttu oleks parem mitte süüdistada populismis neid, kes avaldavad meelt pealesurutud kokkuhoiumeetmete vastu. EL peab õppima teisi kuulama, loobudes üleolevast suhtumisest. Ta ei saa enam kurti teeselda.

1.7

Komitee on seisukohal, et parim viis EMU täiendamiseks, majanduslanguse vältimiseks, riikide võla vähendamiseks ja eelarvete stabiliseerimiseks on praegune ELi majanduskultuuri aluspõhimõte (stabiilsus majanduskasvu jaoks) ümber pöörata, lähtudes majanduskasvust – ja mitte kokkuhoiupoliitikast – ning tehes sellest põhieesmärgi, uue majanduskasvu, tööhõive ja stabiilsuse edendamise (koondamise) pakti heaks, ka sotsiaalpartnerite kaasamise teel (majanduskasv stabiilsuse jaoks). Komitee on veendunud, et

1.8

Tuleb rakendada sümmeetrilisi poliitikameetmeid, et muuta euro jätkusuutlikuks ja vähendada vahet riikide majandustasemete vahel kokkuleppekava kaudu, millega kantakse investeerimisvahendid üle nõrgema majandusega riikidele, sihipäraste projektide kaudu, vajaduse korral fiskaalülekannetega, ning tööturu ja sotsiaalpoliitika integreerimisega. Toimida tuleb seega selliste sümmeetriliste kohandusmeetmete abil nagu ühisfondid pankrotistuvate pankade kaitsmiseks, Euroopa hoiusekindlustus, liiduvõlakirjad, eurovõlakirjad, ühine poliitika ELi maksebilansi puudujäägi vähendamiseks jne (ühise kompenseerimis- või kohanemisfondi loomine).

1.9

Tuleb luua ELi majandusvalitsus praeguse poliitikameetmete koordineerimise meetodi asemel, mis ei ole andnud häid tulemusi, muutes eurorühma organiks, kes otsustab häälteenamusega ning on euro häälekandja. Ei saa enam jätkata raha- ja pangandusliiduga, kui majanduspoliitikat ei ühtlustata. Ühine juhtimine (nagu fiskaalkokkuleppe puhul) nii makro- kui ka mikrotasandil (tööstuskokkuleppe käivitamine) aga oleks suuteline suunama majandus- ja maksupoliitika majanduskasvule, tööhõivele ja sotsiaalsele kaasamisele.

1.10

Euroalal tuleb luua ühine eelarve mõistagi ühiste eeskirjadega, ühendades kaubanduspoliitika ja maksebilansi, mis on praegu suurte erinevustega. Tuleb konsolideerida eelarve, mõjutades mitmekordistavate tegurite struktuuri, et vabastada vahendeid majanduskasvu ja tööhõive heaks, ning käivitada reformid, mis suudavad suurendada nõrgemate riikide tootlikkust (2).

1.10.1

Igal juhul on kõige rohkem võlastunud riikide puhul vaja vähendada praeguseid kokkuhoiumeetmeid ja/või kaotada need ning soodustada nõudluse kasvu võlausaldajatest riikides. Tööhõive ja sotsiaalse õigluse suurendamiseks on vaja liikmesriikide samaaegseid meetmeid riigivõla vähendamiseks ja struktuurireformide läbiviimiseks ning ELi meetmeid majanduskasvu edendamiseks konkreetse kokkuleppekava alusel. Majanduslanguse ajal ei saa veel rakendada kokkuhoiumeetmeid, nagu EL seda praegu teeb, sest võla kärpimine laenukriisi tingimustes kahjustab majandust.

1.11

Vaja on reformiprotsessi toetavat süsteemi, mille abil saaks reageerida üksikutes riikides tehtud vigadele ja seal esinevatele kitsaskohtadele ning mis vähendaks euroala riikide majanduslikke erinevusi ja tasakaalunihkeid muu seas ka rahapoliitiliste meetmete kaudu.

1.12

EKP on pidanud kogema ise majandus- ja rahaliidu piiranguid. Aluslepingu kohaselt pidi EKP rakendama ühtset, peaaegu föderaalset rahanduspoliitikat, samas kui riikide majandussüsteemid on erinevad, omavaheliste tõsiste tasakaalunihetega. Seetõttu on vajalikud ELi parandusmeetmed. See väldiks ülemääraseid riske ning muudaks EKP hindade stabiliseerimisele suunatud tegevuse tõhusamaks ja objektiivsemaks, vähendades turu moonutamist ja praegust tasakaalustamatust, mille kestmine võib muuta küsitavaks ühisraha püsimajäämise, nagu näitas riigivõlakriisi kõige hilisem faas, olukord, mille lahendas üksnes EKP juhi otsustav sekkumine. Seda on vaja selleks, et soodustada majanduslikku integratsiooni, mis on rahalisest integratsioonist mahajäänud, vähemalt seni kuni kõrvaldatakse praeguste EKP volituste ja ELi poliitiline puudulikkus.

1.12.1

EKP on praegu üleekspluateeritud. Oma ülesannete paremaks täitmiseks ja võrdsetel alustel tegutsemiseks peaksid tal olema samad funktsioonid ja samad volitused nagu on USA Föderaalreservil, sh ka viimase instantsi laenuandja volitused, et vähendada intressimäärade erinevust. Seega tuleb EKP-le anda täisvolitused, mis võimaldavad tal vajaduse korral võtta majanduskasvu soodustavaid meetmeid.

1.12.2

Keskpankade vahel käib praegu elav arutelu kõnealuse küsimuse üle, et välja selgitada majanduskasvu elavdamise strateegiad. Tegemist on kokkuhoiu ja majanduskasvu ehk inflatsiooni ja majanduskasvu ning majanduskasvu ja tööhõive omavaheliste seoste küsimusega. Olgu siin vaid mainitud, et selle ülesandega toimetulekuks, milleks on vähendada töötuse määra 6 %-ni, pumpab USA Föderaalreserv iga kuu turule 85 miljardit dollarit (sarnaste meetmete rakendamiseks valmistuvat ka Inglise Pank). Sellises olukorras osutub EKP võrreldes teiste keskpankadega nõrgemas positsioonis, kuna tema taga ei ole valitsust ega eelarvet. See mõjutab ka järelevalvet vääringute vahelise suhte üle. EKP peaks vastutama ka vahetuskursipoliitika eest. Seni on aluslepingu kohaselt üksnes nõukogul õigus sõlmida ametlikke kokkuleppeid euro ja kolmandate riikide vääringute vahetuskursi küsimuses.

1.12.3

Riigivõlg on EMU teine oluline aspekt. Sellega seoses tegi komitee juba konkreetse ettepaneku eemaldada turult 60 % riikide võlgadest ja vältida nii turuspekulatsioonide mõju euroalale (3). On selge, et täielikult väljakujunenud EMU ja euroala ühise eelarve puhul võiks ette näha ka ühiste võlakirjade emiteerimise (mida mõistagi tuleks teha euroala ühiseelarve raames).

1.13

Seoses finants- ja pangandussüsteemi kui tervikuga leiab komitee, et võimalikult kiiresti tuleb täiendada ELi käivitatud meetmete kõiki aspekte (4). Need on eriti tõhusad ja olulised vahendid EMU, selle stabiilsuse ja siseturu täiendamiseks.

1.14

Komitee leiab, et ELi ja tema institutsioonilise süsteemi tuleviku üle arutledes tuleks lahti saada „ideoloogilistest mudelitest” – kuigi „föderaalne” mudel tundub komitee arvates olevat kõige sobivam – ning süveneda funktsionaalsetesse ja sisulistesse aspektidesse, et tagada Euroopa enda idee püsimajäämine. Euroopa esmase eesmärgi keskmes peavad taas olema inimesed ja solidaarsus, mille ümber käivitada majandus, mitte vastupidi. Nüüd on aeg alustada uute ülesannete lahendamist, et rajada poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik liit. Kuid nõukogu katsest, mis on arglik ja ebaasjakohane, isegi kui see on kiiduväärt, siiski ei piisa. Tuleb peatada egoism, utopistlikud huvid, mis näivad olevat Euroopas valla pääsenud, ja tegutseda solidaarsuse nimel, peatada kokkuhoiupoliitika või vähendada seda, et leevendada kannatusi, asetades oma algatuste keskmesse töö ja majanduskasvu.

1.15

Seetõttu tuleb keskenduda poliitilisele ja sotsiaalse liidule, et täiendada raha- ja majandusliitu eespool nimetatud ettepanekuid silmas pidades. Otsustusprotsess tuleb muuta demokraatlikumaks (häälteenamusega hääletamine) ja läbipaistvamaks, et saavutada positiivne, paremini tasakaalustatud integratsioon ja suveräänsete riikide ühine juhtimine, vähendades nii vahet integratsiooniprotsessis. See võimaldaks ELil rääkida ühel häälel rahvusvahelistes organisatsioonides.

1.16

Seoses uue aluslepinguga leiab komitee, et enamikule arvamuses esitatud majanduslikku laadi ettepanekutest võiks leida lahenduse ilma aluslepingut muutmata. Vajaduse korral võiks tegutseda nende riikide tugevdatud koostöö raames, kes on kõnealused ettepanekud heaks kiitnud (nagu fiskaalkokkuleppe puhul), ka eesmärgiga tegutseda kiiremini ja vältida ELi võimalikku laialiminekut uute välisrünnakute ja kokkuhoiupoliitika jätkamise tõttu. Teine, integratsiooni süvendav võimalus oleks anda Euroopa Parlamendi järgmisele koosseisule volitused koostada aluslepingu eelnõu, mille üle võiks samaaegselt toimuda ka rahvahääletus kõigis asjaomastes riikides.

1.17

Sellel, mis toimub Euroopas, on ka rahvusvahelised tagajärjed ja vastupidi. Seepärast oleks vaja tõhusamaid ja suurema otsustusvõimega rahvusvahelisi organisatsioone, et tagada parem juhtimine maailma tasandil. EL või vähemalt euroala peaks kõnealuses küsimuses olema ühiselt esindatud. Konkreetselt võiks G20 moodustada „majandus- ja sotsiaalkomitee” maailma arengu edendamiseks ja tegutseda maksustiimuli kaudu.

1.18

Ent üksnes teistsuguse, senisest sidusama ja demokraatlikuma struktuuri abil võib EL saavutada lisaks paremale sisemisele juhtimisele ka tõhusama välisjuhtimise ning rääkida rahvusvahelisel tasandil ühel häälel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vääringute vahelistele suhetele, et vältida kahju tekitamist majandusele, ja majanduste vahelistele suhetele ülemaailmsel tasandil, eriti arenguriike silmas pidades.

1.19

Kokkuvõttes esitatakse järgmised neli ettepanekut euro raamistiku täiendamiseks:

2.1

ELil on praegu eriti raske ja ohtlik aeg, mis võib tuua kaasa palju suuremaid negatiivseid tagajärgi kui juba avaldunud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses käsitletakse mitmeid küsimusi, sealhulgas vajadust täita majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alal aluslepingu põhjal juba võetud kohustused, edendada uut majandus- ja rahanduspoliitikat majanduskasvu ja tööhõive nimel, rohkem tulevikule orienteeritud innovatsioonipoliitikat, asutada Euroopa riskikapitalifond väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning lõpuks teha tööd ELi tuleviku nimel (5).

2.2

Ka ELis seistakse silmitsi suurte majanduslike huvidega, mis – selle asemel et koonduda – lahknevad. Euro ei ole praegu toimuva eest kuidagi vastutav (6). Euro on raha, mis on pikaks ajaks üksi jäetud ja mis ikka veel ootab, et „vastased” (valitsused) otsustaksid, mida teha.

2.3

Komitee kohus on nendele probleemidele vastata, otsekoheselt ja selges keeles, pika ettenägelikkusega, teades, mis on mängus ja milline on võrdlustase, tegelikkust varjamata; käesoleva arvamusega tahetakse anda kõhklematult aktiivne panus majandus- ja rahaliidu täiendamiseks ning kriisi ületamiseks, ELi, eriti euroala töötajate, ettevõtjate ja kodanike huvides, kes kannatavad praegu valitsevas kriisis kõige rohkem.

3.1.1

Ühisraha kasutuselevõtt oleks olnud optimaalne riikide puhul, mis elavad läbi sümmeetrilisi tagasilööke või millel on asümmeetriliste vapustuste tasandusmehhanism. Empiirilised uuringud on näidanud, et asümmeetrilised tagasilöögid on Euroopas tõenäolisemad kui Ühendriikides. EKP ühtne rahapoliitika, mille esmane eesmärk on hinnastabiilsus rahaliidus, ei saa muidugi reageerida asümmeetrilistele tagasilöökidele euroala üksikutes riikides. Seepärast on nende tagasilöökidega tegelemiseks tarvis teist piisavalt tõhusat mehhanismi. EKP ühtne rahapoliitika sobib euroalale seda vähem, mida väiksem on tööstustegurite liikuvus, majanduse avatus, majandustsüklite sünkroniseerimine, toodangu mitmekesistamine, finantsintegratsioon ja vastastikuse kaubanduse maht ning mida suurem on tööturu jäikus ja inflatsiooni erinevus liikmesriikide majanduses. Mida vähem tõhusad on asümmeetriliste tagasilöökide leevendamise kohanemismeetmed (hindade ja palkade paindlikkus, tööjõu ja kapitali liikuvus liikmesriikide vahel ning maksuföderalism), seda halvemini kohaneb riik iseseisva rahapoliitika kaotusega.

3.1.2

Majandus- ja rahaliit on tõenäoliselt Maastrichti lepingu peamine sammas, aga mitte ainus. Aluspõhimõte oli pärast Berliini müüri langemist ka majanduslikku, ent peamiselt poliitilist laadi. Palju riike jäi kõrvaltvaatajateks, kes olid üllatunud ja ükskõiksed uue stsenaariumi, ka Ida-Saksamaa peaaegu silmapilkselt absorbeerimise ja kahe „marga” vahelise võrdsuse (1 = 1) suhtes, nagu seda hindas Saksamaa keskpank Bundesbank. Otsus täieliku EMU elluviimise kohta lükati edasi, tekitades ühise ootuse – mis osutus hiljem illusiooniks –, et rahaliit oleks endaga kaasa toonud ka poliitilise liidu, et eurost saaks föderaalse Euroopa mootor; aga ei läinud nii.

3.1.3

Liit oleks pidanud lisaks sellele, et anda eurole kate ja üks hääl, täiendama kõiki euro puuduseid. Selle asemel mõeldi, et selleks, et kõike toimima panna, oleks piisanud vähestest „reeglitest”, nagu arbitraaži parameetritega stabiilsuspakt, enesekohasus, mida peeti eksimatuks, aga mis vastu ootusi ei toiminud. Ka EKP volitused on ühesuunalised, piiratumad kui teistel keskpankadel. Need vastuolud avaldusid plahvatuslikult seoses finantskriisiga, mida ELis tajuti alles suure hilinemisega, ning seejärel seoses võlakriisiga, mis võttis eurolt aupaiste ja imepärase võime, millega eurot oli sünnihetkel esitletud, vähendades nii tema atraktiivsust sel määral, et tänaseks nähakse selles ähvardavat ohtu või hukutavat relva kokkuhoiupoliitika õigustamiseks.

4.1.1

Kuni 2008. aastani toimis majandus- ja rahaliit rahanduse aspektist piisavalt hästi euroalasse kuuluvate riikide jaoks: kaubanduse lihtsustamine, valuutariski kaotamine, vääringute konkureeriva devalveerimise vältimine, hindade stabiliseerimine (keskmine inflatsioon 2,03 % aastas, v.a ülemäärased kõikumised mõnes riigis üleminekul vanalt süsteemilt uuele), laenuintresside vähendamine ja koondumine (kuni 2009. aastani!), majanduskasv ja tööhõive (loodi 14,5 miljonit uut töökohta), (7) kõik jooksevkontod olid tasakaalus, võla suhe SKPsse oli väiksem kui Jaapanil ja USA-l, vahetuskurss dollariga püsis mõõdukal tasemel (ligikaudu 30 % kõrgem) nõrgemate majanduste tõttu.

4.1.2

Selline on tervikpilt. Riikide kaupa analüüsides on pilt teistsugune. Peamised eelised on läinud põhiliselt riikidele, kelle majanduse põhjal töötati välja parameetrid, millest lähtuti euro kasutuselevõtmisel, võimendades nende majanduskasvu ja tootlikkust, suurendades plahvatuslikult eksporti (umbes kaks triljonit dollarit 2 000. aastast tänaseni ainuüksi Saksamaal) ja vastavat maksebilanssi, (8) samas kui teistel riikidel on olnud osalised eelised ja/või tõelised puudused, peamiselt ühisrahaga seotud süsteemi asümmeetria tõttu, sel määral, et puudujäägis riigid on sunnitud tegema korrektuure, samas kui ülejäägis riigid seda tegema ei pea. Lõpuks tuleb arvesse võtta riikide erinevaid reaktsioone euro tekitatud tingimustele.

4.2.1

Kulud, mida tuleb arvestada, on seotud riikide konkurentsivõime erinevusega, riikide suveräänsuse kaotamisega makromajandusliku poliitika, vahetuskursi, vääringute konkureeriva devalveerimise üle jne.

4.2.2

Seoses kriisi ja täieliku EMU puudumisega on tekkinud ka muud kulud, nagu pankade kohustuste ülekandmine riigieelarvesse, võla suurenemine, mis on raskendanud juba niigi suuremate võlgadega riikide olukorda. Liit on sellest väljudes lõhenenud kaheks: ühel pool võlausaldajatest riigid, teisel pool võlgnikest riigid – ja mitte ainult, vaid riigid, kes sarnanevad üha enam kolmanda maailma riikidega. Võlausaldajatest riigid põhjustavad mitte üksnes rohkem vaesust lõunas, vaid ka rohkem rikkust põhjas. Piisab, kui mõelda ainult ülejäägi peale, mille on kogunud Saksamaa, mitte euroala sisese arvepidamise kaudu (sel juhul oleks ELi bilanss tasakaalus!), vaid oma ülejäägi tõttu välisriikide suhtes, mis on nii suur, et see võib pika aja jooksul seada sakslasi endid sellise finantsriski ohtu, mis võib kahjustada nende enda majandust.

4.3.1

Mitmesugused struktuuriprobleemid ja raha haldamise süsteemi nõrgad küljed: stabiilsuse ja majanduskasvu pakti piirangud, mida mõned riigid püüdsid kaotada, kui pakt neile probleeme tekitas (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia); tootlikkusnäitajate puudulik jälgimine; kriisiohjevahendite puudumine; euroalast väljumise või seal püsimisega seonduvad kulud; süsteemne risk; riikidevaheline majanduslik tasakaalustamatus; liikmesriikide maksualase ja bilansi sõltumatuse säilimine.

4.3.2

Vahetuskursiga seotud riski ja konkurentsikaalutlustel tehtavaid devalveerimisi siiski ei kaotatud euroalasse kuuluvate ja mittekuuluvate liikmesriikide, eelkõige Ühendkuningriigi vahel. Inglise naela vahetuskurss euro suhtes võiks suhteliselt lühikese aja jooksul oluliselt langeda, õõnestades võrdseid konkurentsitingimusi, mis peaksid siseturul valitsema.

4.3.3

Majanduslikust aspektist on kõige kriitilisem probleem majanduslik tasakaalustamatus, mis valitses juba enne 2000. aastat. See olukord tekitas kõige enam raskusi nõrgematele riikidele, põhjustades tõelisi ja teatud mõttes „asümmeetrilisi tagasilööke”, mida soodustas ka massiline kapitali juurdevool Saksamaale. Nende asümmeetriliste tagasilöökidega ei tule EKP toime praegu tema käsutuses olevate vahenditega. Veel üks kriitiline element tuleneb rahvusvahelisest kontekstist, mis kujunes välja alles pärast finantskriisi (9).

4.3.4

Samas kui peamine viga tehti uskudes, et on võimalik omada ühtset raha piiramata seejuures riikide suveräänsust, mitte üksnes eelarve valdkonnas, vaid eelkõige võla eraldi haldamise valdkonnas, jättes pangandus- ja finantssüsteemi koos järelevalvesüsteemiga riikide juhtida.

4.3.5

Lõpuks kõige kriitilisem punkt poliitiliselt: euro viidi sisse ilma ühiskoduta, andmata talle ühist häält, vaatamata pingutustele, mida EKP on aeg-ajalt teinud selle puuduse korvamiseks; selliselt on EKP asunud aluslepingusse „kirjutatud” autonoomia asemel täitma poliitilist funktsiooni, et vältida ühisraha ja ELi kahjustumist, (10) samuti nagu majanduskasv on esile toonud kõige tugevama riigi rolli.

4.3.6

Komitee on sellegipoolest seisukohal, et euro saab jätkusuutlikumaks siis, kui euroala riikide majanduslikud tulemusnäitajad omavahel lähenevad, mis soodustaks ühtsemat majanduskasvu, ja kui on olemas poliitiline liit, mis muudab sellised erinevused vastuvõetavaks, sest probleem ei ole arvepidamises, vaid poliitikas, puudutades ka demokraatia küsimust ning seega senisest õiglasemat häälte kaalumist erinevates otsustusorganites. Majandusliku ja „arvepidamise” aspekti rõhutamine on illusioon ja viga, mida me ei saa enam lubada.

5.1

Euroopas toimuval on ka rahvusvahelised tagajärjed ja vastupidi; riikide majanduse, võla, rahanduse, kaubanduse, vääringute jne vahel on väga tihedad seosed. Eelkõige mõtleme selle all veel tihedamat seost Atlandi ookeani kahe kalda majandussüsteemide vahel; nii oli see vähemalt 2009. aastani. Tänaseks seevastu on USA majandus elavnemas, Euroopa oma aga languses, mis tuleneb mitte üksnes USA Föderaalreservi ja EKP rolli erinevustest, vaid osaliselt ka kahest erinevast majanduskoolkonnast.

5.2

Maailma majanduse jaoks tervikuna oleks siiski vaja tõhusamaid ja suurema otsustusvõimega rahvusvahelisi organeid, et tagada suurem ülemaailmne juhtimine (IMF, Maailmapank, ILO, WTO). Samas oleks G20-l vaja paremat struktureerimist, et võtta vastu siduvaid otsuseid; näiteks tuleks luua maailma arengu „majandus- ja sotsiaalkomitee”, tegutseda maksustiimuli nimel, juhtida suhteid vääringute vahel, et vähendada diskrimineerimist kaubanduse valdkonnas, suurendades muu hulgas EKP sekkumisvõimet.

5.3

Maailma säästuülejäägid. Majanduskasv on väga oluline ka kogu ülejäänud maailma majanduse jaoks. IMFi häiresignaal, mille kohaselt peab Euroopa samaaegselt võla ja mahajäämuse vähendamise meetmetega võtma meetmeid majanduskasvu stimuleerimiseks, on õigeaegne ja õigustatud. Maailmas on säästuülejääke, millele ei leita investeerimislahendust. Nimelt on asjatult püütud leida investeerimislahendusi erakapitalivahenditele (private equity) väärtusega peaaegu 2 000 miljardit USA dollarit (11). Peamine Norra riiklik investeerimisfond vähendab Euroopa investeeringute osa, rohkem kui 50 %-lt kahe viiendikuni (12). 2011. aastal registreeris Aasia peamine riiklik investeerimisfond China Investment Corporation kahjumi erakapitali (private equity) investeeritud vahendite pealt, vähendas oma eraväärtpaberite portfelli poolelt veerandini ning otsib pikaajalisemaid investeerimislahendusi pigem avalikus kui erasektoris (13).

6.5.1

EKP „eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine” ja selle eesmärgi saavutamiseks peab ta säilitama poliitilise sõltumatuse, s.t ta ei „taotle ega saa juhiseid” valitsustelt ega ELilt. See on õige staatus, isegi kui aluslepingus tehakse nõukogule ülesandeks sõlmida ametlikke kokkuleppeid euro vahetuskursisüsteemi kohta kolmandate riikide valuutade suhtes (15). Selliste kokkulepete puudumisel või võimalike kokkulepete vahelistel perioodidel tuleks EKP-l lugeda vahetuskursipoliitika oma pädevusalasse kuuluvaks. EKP-l on ka teisejärgulisi eesmärke, näiteks aidata kaasa finantsstabiilsusele, isegi kui tema sekkumismeetmed kriisi ajal on omistatavad esmasele eesmärgile, kuivõrd need on suures osas tingitud vajadusest taastada tõhus rahapoliitika ülekandemehhanism, säilitades nii kõikide euroriikide finantsstabiilsuse.

6.5.2

Hinnaarengut silmas pidades osas tasub meenutada Maastrichti kriteeriumitega seoses esile kerkivat küsimust, kas on õige, et inflatsioonikriteerium põhineb ELi ja mitte euroala kolme inflatsiooni seisukohast edukaima riigi keskmisel näitajal.

6.5.3

Üldiselt on EKP volitused piiratumad kui teistel keskpankadel. Esiteks ei ole EKP-l mandaati majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks nagu USA Föderaalreservil, isegi kui nende rahanduspoliitika on sarnane. USA (tsentraliseeritud maksusüsteem) ja ELi vahel on aga fundamentaalsed erinevused eelarvepoliitika rakendamisel. Pealegi piirdub praegu EKP viimase instantsi laenuandja (lender of last resort) roll pangandussüsteemiga ega hõlma valitsusi (ELi valitsus), nagu on vaikimisi „riikide” kontekstis. Seda tuleks võimaldada täieliku EMU raames. Lisaks raskendavad EKP ühtset rahapoliitikat erinevused ja majanduslik tasakaalustamatus euroala riikide vahel, kuna puuduvad ELi parandusmeetmed.

6.5.4

On siiski positiivne, et EKP on euroala „jagamatuse” põhimõttest lähtudes kuulutanud euro „pöördumatuks” ja, nagu nägime, on see põhimõte tal võimaldanud pärast rasket vastuseisu võtta meetmeid selleks, et vähendada paljude riikide võlaintressimäärade erinevust (spread) järelturult võlakirjade ostmise võimaluse abil. See toiming nõuab seoses majanduskasvu taaskäivitamisega Euroopa kava võlast väljumiseks lisaks üksikute riikide vastavale kavale (16).

6.5.5

See aitab vähendada konkurentsimoonutusi võla ja investeeringute finantseerimise määrade abil: ka praegu suurendab see finantsiline erinevus juba niigi valitsevat tasakaalustamatust, sealhulgas maksebilansi tasakaalustamatust.

6.5.6

Komitee on ühtlasi seisukohal, et on vaja uuesti läbi mõelda ka EKP ja ELi kehtestatud tingimuste küsimus. Ei ole vastuvõetav anda pankadele likviidsust väga madalate intressidega, seadmata mingeid tingimusi, mis puutub näiteks rahaliste vahendite määramist. Vähemalt osa neist tuleks määrata investeeringuteks, samas kui riigivõlakirjade ostmisel EKP poolt (rahapoliitiline otsetehing) – kuigi tegemist on erineva küsimusega – seatakse riikidele väga ranged tingimused. Need tingimused on õigustatud peamiselt seetõttu, et tuleb vastata sellise „turu” loogikale, mida on kõhklematult muudetud, mis on anonüümne ja ülikiire ja millel ei ole tegelikult turuga midagi ühist (17). EL ei või selle mänguga kaasa minna: suur kokkuhoid ja rangus kodanike ja ettevõtjate jaoks kriisi ajal, neutraalsus investorite/spekulantide jaoks, kes peidavad ennast äripankade ja rahvusvaheliste investeerimisfondide taha, välja arvatud EKP juhi kindlameelsus euro kaitsel kõige kriitilisematel rünnakuhetkedel.

6.5.7

Vaja oleks pigem, et EKP tegevus suudaks toetada erapooletult eri riikide majandust, et vähendada valitsevaid moonutusi ja tasakaalustamatust, juba praeguste vahenditega kuni praeguste volituste laiendamise ja ELi poliitilise puudujäägi kaotamiseni. Näiteks võiks uuesti elavdada pankadevahelist turgu mõnes euroalasse kuuluvas riigis, kasutades negatiivseid intressimäärasid EKP-s tehtavate üleööhoiuste jaoks.

6.5.8

Komitee on ühtlasi veendunud, et võla küsimusele on vaja viivitamatult leida lahendus kooskõlas komitee esitatud ettepanekuga, (18) ja selle eesmärgi saavutamiseks on põhitähtis EKP ja nõukogu tegevus.

6.5.9

Komitee arvab, et EKP otsused tuleks muuta läbipaistvamaks. Näiteks võiks avaldada EKP nõukogu koosolekute hääletamistulemused, et suurendada euroalasse kuuluvate liikmesriikide keskpankade juhtide vastutust. See võiks innustada neid tegema otsuseid, mis põhinevad euroala üldistel majandustingimustel ja mitte nende oma riikide majandusarengul.

6.5.10

Teine probleem, mida tasuks meelde tuletada, puudutab EKP nõukogu hääletuskorda, (19) eriti seoses lahknevusega liikmesriikide hääleõiguse ja rahastamisosaluse vahel. See probleem kerkis juba üles seoses Euroopa stabiilsusmehhanismis sisalduva maksesüsteemiga ja võiks korduda tulevikus, nt pangandusliidu raames.

7.1

Komitee arvates on vaja keskkonnaalastest ja sotsiaalinvesteeringutest juhinduvat majanduse elavdamist, (20) sest komitee on veendunud, et stabiilsus üksi ei taga majanduse elavdamist, mis sõltub nii ettevõtjate kui ka tarbijate usaldusest. Arvestades erasektori piiratud ootusi ja kasutamata potentsiaali, ei saa ettevõtjad praegustest investeeringutest edasise kasusaamise peale kindlad olla. Ja kui kodanikel omakorda ei ole kindlustunnet töökoha säilimise või leidmise suhtes, eelistavad nad pigem säästa või oma kulusid vähendada, selle asemel et kulutada. Suurem tööpuuduse määr üksnes suurendab nende inimeste osakaalu, kes ei saa kulutada.

7.2

Seepärast tuleb ettevõtjate ja kodanike usalduse edendamiseks majanduse elavdamisel juhinduda investeerimisest Ameerika New Deali eeskujul (21). Põhikriteeriumid selleks on EIP poolt alates Amsterdami eritegevuskavast (1997) vastu võetud kriteeriumid, mandaadiga edendada ühtekuuluvust ja lähenemist tervishoiu-, haridus-, linnauuendus-, keskkonnasektoris ning üleeuroopaliste võrkude alal.

7.3

Selle eesmärgi täitmiseks tuleb uuesti ringlusse lasta säästuülejäägid kogu maailmas, nagu on märgitud punktis 5.3. Nimelt otsivad mõned investeerimisfondid pikaajalisi kasutusvõimalusi teistes maailmajagudes tekkinud säästuülejääkidele. See annab vastastikuseid eeliseid kolmandate riikide investoritele ja Euroopa majandusele. Selles kontekstis võivad tähtsat osa täita mõlemad Euroopa Investeerimispanga grupi „sõsarinstitutsioonid”, s.o EIP ja Euroopa Investeerimisfond.

7.4

Seepärast tuleb EIP märgitud kapitali suurendamist pooldada. Ka projektivõlakirjad (project bond) võivad majanduse elavdamisel tähtsat osa täita. Seevastu on õige nimetada eurovõlakirjaks (eurobond) maailma tasemel saadud ülejääkide kasutamist investeeringuteks ELis, isegi kui turgudel hakatakse tõenäoliselt kasutama lühivormi „€-võlakiri” („€ bond”). On teada, et mõned valitsused on eurovõlakirja vastu, aga see on tingitud valest oletusest, kuivõrd eurovõlakirjad, mis on vajalikud majanduskasvu toetamiseks, vahetatakse liidu võlakirjade (Union bond) vastu, mis on ette nähtud võlgade rahastamiseks (22).

7.5

Euroopa Investeerimisfond väidab juba algusest peale, et ta võiks emiteerida Euroopa võlakirju pikaajaliste sotsiaalinvesteeringute finantseerimiseks (23) fondi enda märgitud kapitali suurendamise teel võrreldes praeguse kolme miljardi euroga – mis on pigem vähe –, ilma et oleks vaja aluslepinguid muuta (24). Ükski euroala peamistest kui ka ülejäänud liikmesriikidest ei arvesta oma riigivõla sisse EIP finantseeringuid, ning sama peaks kehtima ka Euroopa Investeerimisfondi finantseeringute puhul. Euroopa Investeerimisfondi emiteeritud võlakirjad saab analoogselt EIP võlakirjadega tagada projektide rahastamise tuludega.

7.6

Tooteinnovatsioon ja turgude loomine: komitee on ühtlasi seisukohal, et EL peaks teostama vähem neutraalset innovatsioonipoliitikat. 1970. aastatel läks tööstuspoliitika moest, sest valitsused ei võinud „privilegeerida teatud ettevõtjaid” või „riigi juhtivaid ettevõtjaid”. Komitee leiab siiski, et on mõjuvaid põhjuseid see käsitusviis uuesti läbi mõelda (25).

7.7

Esiteks ei ole öeldud, et mittesekkumise poliitika on õige. Varem tehti sellise poliitika tõttu valed investeeringud finantssektorisse. Teiseks tuleb käivitada veel kindlameelsemad algatused kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Kolmandaks lükatakse tagasi liiga palju raamprogrammide alusel esitatud tehnoloogiaprojekte mitte kasu pärast, vaid seetõttu, et puuduvad omavahendid – selle probleemi saaks lahendada Euroopa riskikapitalifondi abil, mida rahastataks võlakirjade emiteerimisega. Neljandaks on tärkava turumajandusega riigid olnud võimelised edendama paljusid riigi juhtivaid ettevõtjaid igati arvestatavate tulemustega (26).

7.8

Investeeringute rahastamine ülejääkide ülekandmisega eurovõlakirjadele peaks olema kättesaadav kõikidele liikmesriikidele ja see annaks kumulatiivseid eeliseid makromajanduslikul, sotsiaalsel, tööhõive ja poliitika tasandil, mis näitab, et on vaja edendada „rohkem Euroopat” – see lähenemisviis tekitab praegu kasvavat skeptitsismi valijate seas ja mõnes valitsuses.

7.9

Majanduskasv võib aidata kaasa ka stabiilsuse tugevdamisele. EIP põhimõttel, et võlakirjade abil rahastamist ei tule tingimata arvesse võtta riigivõlas, võimaldaks eurovõlakirjadega rahastamine, mis on ette nähtud majanduse elavdamise soodustamiseks, riigivõlga kergemini vähendada ja vabastada riigi maksutulusid mahajäämuse vähendamiseks või madalal tasemel hoidmiseks, jättes samal ajal alles eelarveread esmatähtsate sotsiaalkulutuste jaoks. Sellega seoses tuleks liikmesriikidel ja Eurostatil määratleda ühised parameetrid ja kriteeriumid, et hinnata andmeid õiglasemalt ja tõhusamalt.

7.10

Pealegi ei ole arvesse võetud asjaolu, et „väljatõrjumise hüpotees” (crowding out) eeldab täielikku tööhõivet. Arvestades asjaolu, et praegu valitseb enamikus liikmesriikides suur tööpuudus, võiks rahastamine EIP ja Euroopa Investeerimisfondi projektivõlakirjadega – eraldi või koos – suurendada investeeringute sissevoolu (crowding in) erasektorist, tulusid ja töökohti kuni kolmekordse mõjuga võrreldes investeeringutega koos positiivse maksumeetmete mitmekordistava mõjuga selles mõttes, et need tekitavad otsest ja kaudset maksutulu (27).

7.11

Arvestades mõnes riigis, sh Kreekas ja Küprosel esinevaid raskusi, teeb komitee ettepaneku vaadata läbi troika nõutud lühiajaline struktuuriline kohandamine, võttes arvesse pikemaajalisi väljavaateid mõlema riigi jaoks pärast Vahemere idaosas leiduvate tohutute nafta- ja gaasivarude avastamist, mida ei ole sisuliselt kasutatud (28).

8.1

Komitee on seepärast veendunud, et ELile ei piisa lihtsalt „hooldustoimingust”, mida tuleb aeg-ajalt korrata. Ei saa pikendada tühimikku, mis kestab Maastrichti aegadest peale, lahendamata euroga seotud probleeme, mis on kriisi tõttu plahvatuslikult teravnenud, tuues päevavalgele selle suured sisemised „puudujäägid”, ennekõike demokraatliku puudujäägi, (29) andes uuesti Euroopa protsessile eesmärgi, et vältida Euroopa idee hääbumist.

8.2

Komitee on seisukohal, et ühtne raha saab jätkusuutlikuks, kui suudetakse euroala riikide majandusvõimsus (efektiivsus) ühtlustada. See nõuab majanduslikku ja poliitilist teotahet. See tähendab, et vaja oleks poliitilist liitu, mis muudaks erinevused vastuvõetavaks ja võimaldaks vajaduse korral osa rikkusest tugevatest piirkondadest üle kanda nõrkadesse piirkondadesse, tehes seda läbipaistva ja demokraatliku otsustusprotsessi abil ning uue riikidevahelise solidaarsusega (30).

8.3

See kriis toob taas välja juba „vanad erinevused” eurooplaste vahel. Tagasi on tulnud viga vaadata tagasi, kaevates uuesti üles kummitused või kulunud arvamused, mida peeti juba kadunuks, nagu oleks kokkuhoid ja võlg süü tagajärg, mitte pigem mõlema poole valitsuste tehtud vigade tagajärg. Ka selles ei saa raskustesse sattunud riigid panna ELile (või Saksamaale) vastutust, mis neil tegelikult on, nagu rikkamad riigid ei saa eitada, et nad on saanud eurost suuremat kasu, osaliselt teiste arvelt, sest majanduses valitseb suur tasakaalustamatus. Meil oleks seega vaja uut poliitilist, kultuurilist ja Euroopa rahvaste vahelise dialoogi võimet, mis on kahtlemata vastastikku kasulik, nagu juba ammu on vihjanud Saksa luuletaja Hölderlin, (31) inspireerituna Kreeka kultuurist.

8.4

Tuleb teha otsustav samm. Vaja on panna kokku mitte ainult majandus, vaid ka poliitika ja igaühe SUVERÄÄNSUS. Ei ole vaja vaielda, millist Euroopa „mudelit” arendada, vaid pigem, mis vahendeid on vaja: tõhusad, demokraatlikud ja läbipaistvad vahendid otsustamiseks, ühise kasu saavutamiseks, Euroopa rahva liitmiseks, mitte killustamiseks.

8.5

Samadel põhjustel peab komitee valeks küsimust, kas aluslepingut on vaja muuta või mitte. See sõltub ilmselgselt sellest, mida on vaja teha EMU täiendamiseks. Niikuinii saaks enamiku komitee ettepanekutest ellu viia, jättes aluslepingu muutmata (majanduskasv, võlad jne), teiste ettepanekute puhul võiks jälle piisata tugevdatud koostööst. Igal juhul on kõige olulisem taotletav eesmärk majanduse, euro ja ELi kodanike heaolu. Alusleping kujutab endast vaid vahendit. See tuleb kodanikele selgeks teha kõige korrektsemal viisil, kaasates nad otsuste tegemisse otseselt ja/või Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide kaudu.

8.6

Komitee on seisukohal, et euroalal on olemas ressursid oma enda tuleviku kujundamiseks: rohkem poliitilist integratsiooni, vähem valitsusepoolset kontrolli, sotsiaalset turumajandust, et uuesti käivitada majanduskasv ja tööhõive ning rajada poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne liit.

9.1

Ilma selle edasise sammuta võib kriis, nagu sellega on püütud seni toime tulla, viia euroala ja seega ELi lagunemiseni. Ei saa rakendada ainult kokkuhoiupoliitikat ja kärpeid nagu võla vähendamisel, isegi kui see oleks vajalik Kasutada tuleb ka muid vahendeid (nõudluse suurendamine võlausaldajatest riikides) ja tegutseda tuleb solidaarselt. Vaja on panna asjaomaste riikide kodanikud mõistma, et nende eelarveülejäägid tulenevad teiste riikide võlast ja et rünnakud euro vastu ei sõltu võlatasemest, (32) kuigi seda on vaja vähendada. Samas peavad lõunapoolsete riikide kodanikud survestama oma valitsusi konsolideerima riigivõlga, majandama oma riigi eelarvet ettevaatlikumalt, lõpetama raiskamise ja kaotama maksudest kõrvalehoidumise, vähendama makse, suurendama oma süsteemide majanduskasvu, tööhõivet, tootlikkust ja konkurentsivõimet, mitte ainult mõne reformiga, vaid suurema solidaarsuse ning ELi ja EKP poliitikast erineva majanduspoliitikaga (33).

9.2

Muidu ei saaks ükski riik oma võlga vähendada ja oma eelarvet saneerida. Seepärast on vaja kokkuhoiupoliitikat leevendada ja muuta majanduspoliitikat. Vastasel korral võivad riskid suureneda. Ja siinkohal võib abiks olla ajalugu (34). Vaja on kindlalt kinnitada uut integratsiooniväljavaadet positiivse, mitte negatiivse integratsiooniga, mis on kahjulik ja pealesunnitud.

9.3

Vaja on arvestada, et tänaseks ei ole keegi Euroopas kindlalt kaitstud, väljaspool ohtu, isegi kui on tekkinud ebanormaalne olukord. Nimelt on mõne riigi majanduskasv, mida soodustab ka euro, ja ELi asutuste nõrkus viinud Saksamaa kui kõige tugevama riigi Euroopas kesksesse rolli, mis on sageli vastuolus „perifeeriaga”, eriti lõunapoolsete riikidega, aga mitte ainult. „See ainult suurendab teiste murelikkust” (Helmut Schmidt), eelkõige seoses selle rolli tajumisega. Seetõttu oleks vaja sekkumismeetmeid, mille abil oleks võimalik seda muuta (35).

9.4

Komitee arvates näivad praegu Euroopas valitsevat egoism ning riiklikud huvid; justkui seistaks silmitsi „huvide utopismiga”. Majanduslikest kaalutlustest lähtuv käsitusviis on hoogustunud ja lükanud tahaplaanile väärtused, millele Euroopa on rajatud ja mis on Euroopa eksistentsi aluseks; esile kerkib egoistlik Euroopa, kus puudub solidaarsus. Viimase aja pinged võivad viia ELi jaoks ohtliku „psühholoogilise eraldumiseni”, mis mõjutab kodanikke ja valitsusi. Sellest ohust ülesaamiseks on vaja kuulata, loobudes üleolevast suhtumisest, ja anda konkreetseid vastuseid.

9.5

Oleme teelahkmel: komiteel tekib nimelt küsimus, kuidas on võimalik, et Euroopa kui maailma esimene majandussüsteem oma kahtluste ja ebakindlusega võib lasta hääbuda Kreekal, oma põhimõtete hällil, mis on majanduslikus mõttes väga väike üksus, (36) sundides kodanikele ja ettevõtjatele peale ohverdusi, toetamata neid majanduskasvu soodustava abikavaga – ainus võimalus võlgade tagastamiseks – ja kavaga, et leevendada paljude kreeklaste ja eurooplaste kogetavaid tõsiseid sotsiaalseid kannatusi. Tekib küsimus, mida kujutab endast selline Euroopa.